Feb 182020
 

IMDB-d pole mõtet panna ja erilist tutvustamist vast ei vaja :)

Kas teate, et ma ei ole vist “Suve” ja “Sügise” filme näinud ega raamatuid lugenud? “Kevade” raamatut ilmselt olen lugenud rohkem kui korra, filmi näinud vähemalt korra… No “Kevade” on klassika, sealt ma mäletan ikka igasugu asju… Ja samas on need fragmendid, põhiliin mul tegelikult pole meeles :D Mis liin seal üldse oli? :D Igatahes, mul oli taust puudulik, mitu “peatükki” vahelt puudu, sellegipoolest tahtsin kindla peale filmi ära näha.

Ja no super oli, mulle VÄGA meeldis. Rohkem, kui oleks eeldanud. Nalja sai, head näitlejatööd… Mõnus. Nüüd tahan kõik raamatud läbi lugeda ja kõik eelmised filmid ka ära vaadata :D

Sel aastal on üldse paljud filmid mu lugemislisti pikendanud. “The Good Liar” raamat ootab lugeris, “Väikesed naised” ja kõik selle järgnevad osad on öökapil kuhjas, nüüd siis Lutsu teosed ka plaanis… Aga kõigepealt katsun siiski olemasolevate raamatukogu raamatutega ühele poole saada – lugesin viimase nädalaga kolm läbi ja neli on veel ootel… Ja no teada on, et eks ma Fredrick Backmanilt vean siis raudselt järgmise raamatu koju ja…

Aga küllap ma mingi hetk jõuan Lutsuni ka. Peab “Kevade” öökapile valmis vedama, see on mul raudselt riiulis olemas.

Feb 102020
 

Parasite – IMDB 8,6, Oscarite võitja.

Komöödia, krimi, draama.

Kui kaaslane mulle selle filmi lingi saatis, arvasin esialgsel pealiskaudsel vaatlusel, et tegu on õudusfilmiga :D Selgus, et siiski mitte. Ise poleks ma seda filmi valinud, aga kuna ta soovis näha ja liialt vägivaldne ei tundunud olevat, siis mõtlesin, et miks mitte – ikkagi Oscar ja tasub silmaringi laiendada vahelduseks võõrkeelsete filmidega ka.

Mis ma oskan öelda – ma saan aru, miks seda heaks peetakse, aga minu isiklik maitse on pisut midagi muud. Ehk et ei kahetsenud vaatama minemist, aga uuesti kindlasti näha ei taha :D

See komöödia pool oli minu jaoks nauditavam, mida edasi, seda sürrimaks ja süngemaks läks – vägivaldne pool mulle nii väga ei istunud.

Aga noh, vähemalt olen ära näinud selle aasta Oscarite suurima tegija :)

Jan 272020
 

Little Women – IMDB 8,2. Igati nõus :)

Romantiline draama.

Kes ei teaks Louisa May Alcotti legendaarset raamatut “Väikesed naised”? Ma olen suur selle ja kõigi järgede fänn, koolieast saati. Eesti keeles minu teada 1990-ndatel “Good Wives” ei ilmunud – vähemalt mul on sellest ajast raamaturiiulis vaid “Väikesed naised”, “Väikesed mehed” ja “Plumfieldi poisid”. Vaatasin järele, 2006 on välja tulnud “Väikeste naiste abielud” – seda eeldasingi, et praeguseks kindlasti juba on. Mina ise lugesin viimatimainitut hiljem Londonis ja olin hiiglama rõõmus, sest vahelt olid ju seni olulised sündmused puudu.

Eks neid filme ole sellest raamatust kindlasti tehtud mitmeid, ehk olen isegi mõnd näinud… Aga ei mäleta midagi. Kui selle filmi treilerit nägin, olin väga elevil, sest see tundus nii sümpaatne.

Küsisin kaaslaselt, kas ta üldse soovib minuga seda vaatama tulla, tundus selline… Naistekas :) Aga kuna hinnangud olid väga head, siis ta tuli meelsasti. Ja talle meeldis ka väga. Saal oli täna täitsa täis, palju ka vanemaid inimesi, nii tore.

Film oli super. Lugu oma tuntud headuses, paralleelselt jooksid kaks liini – minevik ehk “Little Women” ja olevik ehk “Good Wives”. Kuna viimast raamatut olen lugenud kõige vähem, siis olin peale põhilise (kes sureb, kes kellega abiellub jne) kõik nüansid unustanud – ääretult tore oli meenutada. Minevikust muidugi tulid absoluutselt kõik stseenid tuttavad ette, sest esimest raamatut olen ma kindlasti kõige rohkem lugenud.

Ühesõnaga – soovitan, väga soojalt. Ilmselgelt on raamatutes rohkem nüansse, mis kõik filmi ei mahu, aga see oli tõesti väga hästi tehtud film, mis minu jaoks raamatutegelastele näod juurde andis :)

Tekkis nüüd tahtmine need raamatud ka üle lugeda… Peab seda millalgi tegema.

Jan 262020
 

Te ei tea, KUI KAUA ma seda oodanud olen… Et mõnigi nädalavahetus oleks mul tuju ja viitsimist väheke asjalikum olla, kui minimaalselt :P

Eile võtsin tegelikult ju suht vabalt nagunii, sain lebotada piisavalt. E-raamatute ja fotode sorteerimine oli mõnus ja tekitas soovi enama asjalikkuse järele…

Nii et täna hommikul hakkasingi kohe asjalikuks ja tegin köögis suurpuhastust, mis koos hommikusöögiga võttiski esimese poole päevast.

Pärastlõunal käisime jõusaalis, sai tehtud üks mõnus pooleteisttunnine trenn – kella sõnul kulutasin ma 558 kalorit :D Ei loe, aga need on kogu aeg ekraanil, sellepärast tean :D Kellal, mille endale kevadel ostsin, oli täitsa eraldi olemas strength training, aga mingil põhjusel intensiivsusminuteid ei suutnud see jõusaalis kuidagi genereerida. Hetkel kasutan kaaslase vana kella, kus saab valida jõusaalis lihtsalt cardio ja minuteid tuleb mühinal… Ütlen ausalt, VÄGA motiveeriv on trenni teha, kui minuteid ka saab :D Ma pean seda kella kiigujoogas ka katsetama, eelmise kellaga ei viitsinud seda tööle panna, sest sealtki ei tulnud minuteid :D Tuli ainult jooksmise ja rattasõiduga, aga nende asjadega ma ju külmal ajal ei tegele, nii et täitsa tore on nüüd, kui kell sisetrenne ka õigesti arvestab. Mul oli sel nädalal esimesest jõusaalist ja eilsest jalutuskäigust juba 135 minutit koos, päras tänast jõusaali sai nädala lõppskooriks 223.

Mu enda kell mulle muidu väga meeldis, just see, et oli nii väike – ja kui töötas, oli kõik hea… Aga läheb nüüd garantiisse, sest treppe lakkas lugemast juba ammu, suvel jooksis pidevalt kokku ja sügisest alates on aku nii kehv, et pidin iga päev laadima. Kuni jooksuhooaeg kestis, ei saanud garantiisse saata, sest oli vaja kasutada. Hiljem ma nagunii mingit trenni ei teinud, sammude ja unetundide lugejana kõlbas küll, seega venitasin garantiisse saatmisega, kuni kaaslane endale uue kella tellis ja vana mulle andis :P Näis siis nüüd, ilmselt saan uue samasuguse vastu – eks siis ole näha, kas see paremini funktsib… Kui ei, siis jäängi kaaslase kella kasutama. Tegelikult mulle meeldib tema kell täitsa hästi – treppe see ei loe, aga neid mul nagunii eriti pole ja jõusaalis ma nagunii ei viitsi kogu aeg pausile panna ja uuesti alustada, nagu strength training seda nõudis… Mul ongi mugavam, kui terve aja üldine cardio jookseb :D

Ühesõnaga jälle mingi pikk spordijutt, kes oleks arvanud, et minust selline saab :D Ma ausalt soovin, et ma viitsiks sellistel teemadel eraldi postitusi teha, et igapäevane loba oleks eraldi ja pikem jõusaali- ja spordikella jutt eraldi… Aga no ei viitsi, antagu mulle andeks :D

ÜHESÕNAGA. Pärast jõusaali käisime toidupoodides, koju jõudsime õhtul kell kuus… Mõõõnusalt väsinud. Ja tegime üle pikema aja chili con carnet ning ägisesime hiljem mõnust, see on meie ühine lemmiktoit (kahjuks lapsed meie arvamust ei jaga :D).

Nii et terve päeva olen olnud rakkes ja väga asjalik. Ja rahulolu on määratu. Nüüd on köök korras, lapsed magavad, mina saan teed juua ja raamatut lugeda.

No ja et oleks mõni pilt ka, siis eilse sorteerimise tulemusena… Kõik teised kaaslase tehtud pildid olid kassidest, ma siis panen need kaks, mis minust olid :D Et ma ikka päriselt elus :D

Uue aasta esimese tööpäeva lõpp. Kellaaega vaadates, olen 9 minutit üle aja läinud ja kaaslasel oli mind oodates nii igav, et tegi pilti :D

Ja 3. jaanuari õhtu, kus ma sõin ära viimase glasuuritud piparkoogi – see oli kõige ilusam, nii et Plika enne ei lubanud :D

Jan 262020
 

Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi :D

Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse :D

Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata :D

Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis :)

Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha :) Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.

Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.

Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed :D Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.

Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:

Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju :D

Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.

Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks :D

Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.

Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas :) Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…

Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.

Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.

Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima :)

Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms :D

Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.

Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära :P

Jan 212020
 

Bombshell – IMDB 6,8. Üldjoontes nõus, võib-olla paneks ise pisut rohkem.

Tõsielul põhinev draama.

Seda filmi ma väga ootasin, sest treiler oli põnev ja mäletatavasti seostusid pea kõik mu eelmise aasta parimad filmielamused just tõsielu baasil tehtud filmidega.

Mõned asjad filmis häirisid. Näiteks oli tempo kohati nii kiire, et mul oli konkreetselt raskusi jälgimisega. Kaaslast häiris, et ülikiire ja liiga aeglane tempo vaheldusid ning et kohati oli üle dramatiseeritud. Ühel nõul olime selles, et lõpupoole läks film paremaks.

Ja kui film siis läbi sai ja tiitrid jooksma hakkasid… Istusin küll üsna mõtlikult. Kas just lummatult, aga ütleme nii, et olin lõpuks üleni haaratud. See on hea tunne, millega kinost lahkuda.

Nii et jah, ehkki teostus jättis kohati soovida, siis mul on väga hea meel, et vaatama läksin ja soovitan soojalt.

Jaanuarikuusse mahub ka viies film, järgmiseks esmaspäevaks on ostetud piletid “Little Women” seansile. Ja oleks tahtnud tegelikult näha ka “Like a Bossi”, aga kuna oleme juba niigi palju kinos käinud, siis lihtsalt ei viitsinud :)

Jan 162020
 

Bad Boys for Life – IMDB 7,2. Täitsa nõus :)

Action, komöödia.

Selle aasta esimene meestekas.

Kas teate, ma pole varasemaid osi näinud, seega ei teadnud asjast midagi. Läksin kinno kaaslase soovil, puhta lehena – aga väga meelsasti, sest see tundus täpselt minu tüüpi film. Komöödiad mulle meeldivad, kergem action samamoodi, ja treiler oli tore.

Ütleme nii, et film meeldis mulle isegi rohkem, kui oleks esimese hooga arvanud. Lootused said ületatud. Pidevalt sai südamest naerda ja mürglit oli ka piisavalt. Midagi sügavat siit ilmselgelt otsida ei tasu, aga igatahes soovitan, soojalt :)

Jan 122020
 

Mul on endiselt tunne, et olen minetanud oskuse kirjutada igapäevast.

Olen siin mitu korda kirjutamist alustanud, kõik kustutanud ja uuesti alustanud. Blogimise kriis, täiega.

Kas ma peaksin lihtsalt üritama, et uuesti harjuda? Nagu öeldud, ma tunnen mingitel tasanditel blogimisest täiega puudust. Aga tahaksin kirjutada pigem neist asjadest, millest praegu ei saa. Kas pole aeg veel küps või pole võimalust…

Nii et jäävad need igapäevased asjad. Raamatud, kino, igapäev. Ja kui filmidest ma olen suutnud kenasti kirjutada, siis… Raamatutest tegelikult ju võiks ka, aga näed, pole kirjutanud. Ja igapäev – ehkki nädalavahetus oli mõnus, siis sellest kirjutada… Tundub mõttetu. Eks ma siiski katsun.

Eile ei teinudki õieti miskit. Nautisin välja magamist, rahulikult kulgemist, üksinda olemist (kui kaaslane toimetas õues ja lapsed olid raamatukogus), pikka dušši… Õhtupoole kvaliteetaega kõigepealt mõlema lapsega, hiljem ainult Poisiga – olime terve õhtu kahekesi, sest Plika läks ööseks sõbranna poole ja kaaslasel olid omad toimetused.

Mul on vahel natuke kurb, et mul pole Poisiga nii palju “ühiseid huvisid” kui Plikaga – see on see naiste värk, noh. Nii et kirjeldamatult tore oli, kui me eile saime lihtsalt juttu ajada (sealhulgas toredatest tüdrukutest… jajaa, vanus hakkab vaikselt sinna jõudma), lauamängu mängida… Ja kui ma siis uitmõtte ajel läksin Aliexpressist otsima legodega kokkusobivaid juppe (sest Poisil olid suht konkreetsed soovid, mille täitmine oleks läinud päris kulukaks) – no siis teenisin aasta ema tiitli :D Nüüd ootame mõningaid pakke :) Legod on endiselt Poisi suurim lemmik ja minul on tõeliselt hea meel, et ta nendega ikka veel nii palju mängib. Kuni eilseni olin ostnud ainult “päris” legosid, õnneks meie Maximas on päris hea valik ja aeg-ajalt -40% soodukad…. Juhendite põhjal ehitab ta alguses valmis, hiljem aga on puhtalt loovmäng. Ja selline fantaasia käib iga ehitise juurde, et puhas rõõm kuulata.

Ja veel üks asi, mille üle eile õhtul rõõmustada sain – Poiss palus mult paberit ja JOONISTAS. Ta joonistas kunagi nii palju, käis suisa kunstiringis… Aga viimase aasta jooksul on joonistamine kuidagi täiesti unarusse jäänud. Joonistused on tal samamoodi fantaasiarikkad, inspiratsiooniks legod, multikad, arvutimängud… Aga nii huvitav on kuulata, mis kõik ta välja suudab mõelda :)

Täna nautisime iga nädalavahetuse traditsioonilist inglise hommikusööki (mida sööme tavaliselt pigem laupäeval, aga kuna seened ja ciabatta ununesid reedel ostmata, siis ei saanud varem) ja kuna kaaslasel olid taas omad toimetused ning Poisil omad tegemised, läksime meie Plikaga shoppama.

Plika, kas teate, on suureks kasvanud :) Teismeline veel pole, aga päris laps enam ka mitte. Rootsis näiteks, kus kõik ülejäänud lapsed olid poisid vanuses 3-9, hoidis Plika pigem täiskasvanute seltsi ja ühel õhtul mängis isegi meiega kaarte. See on meil väikest viisi traditsioon – alati, kui meie käime Rootsis või õeke Eestis, mängime kaarte, ühte kindlat mängu. Tavaliselt toimub see alati õhtul, kui lapsed magavad, kõrvale väike vein… Seekord siis saadeti kõik poisid magama ja Plika sai meiega koos kaarte mängida. Veini ei saanud :D

Kui ma hiljem Plikalt küsisin, mis oli tema jaoks kõige parem osa reisist, siis ta ütles, et laevasõit ja kaardimäng. Nii et see õhtu jättis talle tõesti kustumatu mulje.

Aga jah, üldises plaanis on temaga nii lihtne ja hea. Teismelise tujusid veel pole, aga samas on ta ääretult asjalik, temaga saab kõigest rääkida… Ja tal on ka tekkinud teatud huvi oma välimuse vastu, eelistused riiete osas, viimane soov oli värvida juukseotsad lillaks :D Ja samas kõik need soovid, mis välimusse puutuvad, on ka nii meeldivalt pretensioonitud, mõistlikud :)

Ühesõnaga, täna me siis käisime poodides. Nii umbes pool kaks vist saime kodust välja, koju jõudsin õhtul kell kaheksa :D Plika läks viie-kuue paiku sünnipäevale, senini olime koos, edasi toimetasin üksi.

Käisime Magaziinis, kesklinna keskustes, vahepeal toidupoodides, lõpetasime Kaubamajakas. Endale ei ostnud ma midagi peale sokkide :D Plikale ostsin tema soovitud lilla juuksevärvi, puuduvad mustad värvipliiatsid ja ühe allahinnatud mõnusalt pehme kõrvadega kapuutsiga pusa H&Mist. Ja ka mõned sokid, sest ta esimest korda avaldas soovi ilma sääreosata sokkide järele, mida tal siiani polnud. Leidsime imeilusa pleedi, mis, otsustasime ühiselt, sobib kõige paremini Poisi tulevasse tuppa – nii et ostsime selle talle. Kohvikus käisime ka :) Ja mina sain hiljem veel endise kolleegiga lobiseda tervelt tund aega, sest pühapäevaõhtune keskus oli meeldivalt tühi ja seega ma ei seganud teda.

Mul vahel ei ole pikalt mitte mingit poodides käimise soovi ja siis ma ei käigi, kuude kaupa. Vahel aga olen naine ja naudin täiega poodides uitamist… Kuna ma olen aga siiski mõistlik ja eelistan teist ringi, siis “tavalistes” poodides käies ma pigem vaatlen ja kogun ideid, vahel muidugi mõne hea hinnaga asja ostan ka… Aga minimalist, nagu olen, pigem vähem. Nii et täna ma olin täiega rõõmus, kui pärast pikka päeva poodides ei ostnud me lõppkokkuvõttes kuigi palju – poodides käimise soov sai aga igakülgselt rahuldatud.

Nojah, reedel ostsin ma see-eest täiesti plaanimatult endale saapad :D Meil polnud mõtet koju sõita, et siis 15 minuti pärast Poisile trenni järele minna, seega läksime Port Arturisse. Uitasin seal kingapoodides, ette jäid ühed mõnusad saapad, mille hind oli vaid 24€ ja suurust oli nii 41 kui 42. Kodus avastasin, et konts, mis poes tundus nii umbes 6cm, oli tegelikult 8cm :D Aga saapad on ilusad. Ma vahepeal kandsin aastaid ainult pika säärega saapaid, nüüd olen tänu soojale talvele avastanud enda jaoks ka lühikese säärega saapad.

Läksin FB abil mälu värskendama, sest tekkis küsimus, millal viimati verd sai antud… Ja jäin pikemalt scrollima ning eelmist aastat meenutama. Ega ma jagamata ju olla ei saa – kui blogimist oli vähem, siis FB ülestähendusi selle eest rohkem. No ikka äge aasta oli :)

Jan 122020
 

The Good Liar – IMDB 6,6. Ma paneks vist 5…

Krimi, draama, müsteerium.

Mulle nii väga meeldis selle filmi treiler. See tundus täpselt minu maitsele – põnev, aga mitte liialt verine. Ja filmid, mille tegevus toimub UK-s, eriti Londonis, saavad minult vaikimisi juba selle eest suure rasvase plussi kirja.

Pärast filmi vaatamist olen pikalt mõelnud ja ei saagi päris täpselt aru, miks see mulle nii palju ei meeldinud, kui ma lootsin. Süžee oli põnev ja lõpplahendus ootamatu, näitlejad olid head… Aga ometigi jäi üleüldine tunne “meh”. Kaaslane ütleb, et kehv dialoog. Et kas tehti liiga täpselt raamatu järgi või siis üldse mitte, et midagi igatahes ei töötanud.

See ei olnud halb film. See oli okei film. Aga ma lootsin, et see on hea film ja seega olen pisut pettunud :) Kaalun tõsiselt raamatu lugemist, sest ma tahaks teada, kas see meeldib mulle rohkem. Tavaliselt on ju raamatud filmidest paremad :P

Võib-olla oli asi osalt ka selles, et eile õhtul oli muid pingeid, mistõttu polnud parasjagu kõige suuremat tuju kinno minna (aga piletid olid päev varem ära ostetud) ja 21.45 filmi algus oli… Hiline. Kui ma oleks seda vaadanud parema tujuga ja seitsmesel seansil, oleks võib-olla ka rohkem meeldinud?

Ühesõnaga… Ma ei saa öelda, et ma EI soovita… Aga väga soojalt ei soovita ka. Ajaviiteks krimi armastajatele hea. Kustumatut filmielamust oodata ei tasu.

Mulle nii meeldib Helen Mirren :)

Jan 092020
 

Võtan oma igapäevase blogimise lubaduse ametlikult tagasi. Lihtsalt pole ei aega ega piisavalt põnevaid teemasid. Mul on päris mitu asja, millest tahaks kirjutada, aga need nõuavad rohkem aega, kui ma seda õhtuti muude tegevuste kõrvalt näpistada saan. Mõnel nädalavahetusel ehk…

Sellegipoolest katsun kirjutada tihemini, sest ega see harjumus muidu tagasi ei tule.

Üleeile oli tunne, et hakkan haigeks jääma. Pea valutas ja üleüldine olemine oli kehv. Kaaslane oli aga nunnu, tegi õhtul süüa ja kõiki muid vajalikke toimetusi, nii et ma sain pärast tööpäeva terve õhtu voodis puhata ja raamatut lugeda. Vara läksime magama ka, eile oli enesetunne juba palju parem – jõudsin kenasti uue aasta esimeses kiigujoogas ära käia. No ja täna veel parem – kohe rõõm on, et hea on olla :D Peale puhkamise olen ennast ravinud sipelgapuu koore kapslitega ja algava nohu peletamiseks vietnami salvi nina alla määrinud. Ja suht kõik. Mõikas :) Kaaslane oli siin just enne jõule kaks nädalat haiguslehel, minul pole mingit kavatsust haigeks jääda – pole selleks ei aega ega soovi :D

Tööl on mõnusalt kiire. Mul oli vahepeal sügisel vaiksem periood ja ma ei kannata niisama passimist. Siis läks detsembris muidugi nii käest ära, et koormus oli liiga suur ja täitsa tööstress… Õnneks nüüd jaanuaris on veits tagasi tõmmanud, nii et on pigem kiire, aga stressi õnneks enam mitte. Just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Tööpäevad lähevad kiiresti, sest kogu aeg jagub tegemist.

Aga no päriselt ka, õhtuti kipub aega väheks jääma. Täna näiteks käisin pärast tööd toidupoes, kosmeetikus, postkontoris, raamatukogus, koju jõudsime kell kuus. Andsin kassidele süüa, vahetasin neil kastis liiva ära, pesin nõud ära, vahetasin Poisi voodipesu ära, käisin Poisil jalkatrennis järel, tegime kiire õhtusöögi (keerasime tortilla sisse kraami, nii et pidin ainult sibulat ja tomatit hakkima, kaaslane praadis hakkliha ja muud polnudki vaja) – pärast mida ma isegi nõusid ei pesnud… Ja oligi kell juba… Maitea, kaheksa? :D Või rohkemgi. No ja siis läks ligi pool tunnikest, et otsida välja parim pakkumine ja tellida lastele ära uus elektriline hambahari… Siis pool tunnikest, et panna kirja selle nädala ostud… No ja tegelikult on kell juba 21.20… Ma päris täpselt ei mäleta, mis kell ma arvuti lahti tegin – võimalik, et see oli peale kaheksat ikkagi, mitte kaheksast… Aga aeg lihtsalt lippab. Ja nüüd ma jälle blogin lugemise aja arvelt.

Nii et tõmbangi parem otsad kokku ja panen arvuti kinni. Siis on vaja veel natuke käsitsi kirjutada, hakkasin igaõhtust tänulikkuse päevikut pidama… Ja SIIS saab lõpuks lugeda ka. Täna on juba üheksas jaanuar ja ma olen sel aastal ainult ühe raamatu jõudnud läbi lugeda, kus on selle häbi ots :D No tegelikult mul on kaks raamatut pooleli – üks neist peaaegu läbi… Nii et ikka pisut rohkem kui üks :)