May 232015
 

Seoses eileõhtuse burgerite nautimisega tuli meelde, kuidas nädal tagasi Tallinnas Liisiga arutasime, mida õhtul süüa ning meie pere burksisöömise harjumustest rääkimine pani meid mõlemaid südamest naerma. Liisi soovil kirjutan nüüd sellest ka blogis, sest äkki tõesti on jäänud mulje, et ma olen läbinisti öko.

Vaadake, ma usun siiralt mahetoidu kasulikkusesse ja võimalusel ka tarbin seda, reaalsuses see paraku nii lihtne ei ole. Üle poole meie toidulauast on täiesti “tavaline”, me lihtsalt sööme nii palju värsket kraami, mida mahedalt osta ei jõua (või siis mahedalt ei müüdagi). Igasugu kuivained ja pastad jne, neid on muidugi lihtne mahedalt osta – kui vähegi võimalus, ma alati valin maheda. Tihti aga ühel või teisel põhjusel pole.

Ja kui ma pole tööle midagi süüa kaasa võtnud, mida juhtub tihti, siis on mu lõunasöök väike pakk juustu-sibulaleibu, mille koostisosadeks on muuseas ka naatriumglutamaat. Lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsi käia päevasuppi söömas (sellest on kõrini ka), muud variandid on igapäevaseks töölõunaks eelarvele liig ja ma lihtsalt EI OSKA Rimist midagi normaalset osta. Seega – kui on nälg, ostan kiirelt paki leibu ja tulen tulema. Ei raiska eriti aega ega raha, peletab suurema nälja ja aitab õhtusöögini vastu pidada. Lisaks on mul töö juurde varutud hunnik kuivatatud ploome, need on vähemalt mahedad. Neid söön ka :)

Aga jõudes tagasi burgerite juurde, siis MULLE KOHUTAVALT MAITSEB HAMBURGER. Andke andeks, aga maitseb. Õnneks ei ole meil nii palju raha, et pidevalt burksi süüa. Eelarve on piiratud, seega pigem kulutame mahetoidule ja värskele kraamile, eks. Aga näiteks eelmisel aastal sõime burgerit keskmiselt kaks korda kuus ja Stefi pitsat korra kuus. Sel aastal oleme olnud tublimad – pitsast on võrdlemisi kõrini, nii et seda olemegi vist söönud vaid korra… Ja burgerit korra kuus või harvemini.

Reeglina sööme me burgerit siis, kui lapsed pole läheduses. Ei taha ju oma järelkasvule seda jama sisse sööta, kulukas lõbu nagunii. Aga paar korda aastas ikka juhtub, et sööme kõik koos burgerit – sel juhul ostame neile kõige väiksemad ja endale kõige suuremad :D

Eriliselt pani Liisi naerust väänlema mu meenutus, kuidas me ükskord Tallinna sõites McDonaldsist endale Big Tastyd ostsime, samal ajal, kui lapsed said endale mõlemad paki kamapalle ja pudeli vett. Ja olid sealjuures ise ülirõõmsad. Pakk kamapalle, pakk neljaviljakrõbuskeid ja kaks “lutiga” veepudelit on meie standardvarustus lastele pikemate autosõitude ajaks :P

Limonaadi ja friikartulite fänn pole ma kunagi olnud. Samas on meil teema Hahni pubi friikartulitega – sealt saab suure karbitäie küüslaugukastmega ca €2 eest. Eelmisel aastal oli harilik see, et õhtul näljasena, kui lapsed juba magasid, sai toodud Hesburgerist burgerid ja Hahni pubist friikad. Sel aastal pole seal käinud… Ja Hesist oleme kaks viimast korda võtnud eined, sest need sooduskupongid on seekord eriti lollakad, suuri burgereid eraldi soodsamalt ei saa.

Ühesõnaga jah. Pole mus ontlikku midagi ja söön burksi suht iga kuu. Nii harva pole sel õnneks tervisele mingit olulist mõju. Ilmselt ka korra nädalas oleks veel suht vastuvõetav. Aga pigem ikka harvemini. Kasulikumaid maitsvaid toite on ju ka :)

2-4 pakki juustu-sibulaleibu igal nädalal häirib mind natuke rohkem. Aga nii see paraku on, et ma olen väga laisk kokkaja ja rämpstoit hiilib lauale eelkõige siis, kui on kiire ja nälg. Nii et see 45 senti maitsva, ehkki mitte eriti kasuliku suutäie eest, mis kiirelt nälja kustutab, on siiani mu jaoks optimaalseim variant.

Mis kõige olulisem – kui ma juba rämpsu söön, siis ka naudin seda täiega. Muidu poleks ju mõtet :D Lastele olen ka täiesti ausalt öelnud, et teatud toidud on kräpp, aga kuna need on maitsvad, siis vahel harva ju võib.

May 212015
 

Noil päevil ei tarbi ma alkoholi praktiliselt üldse. Seltsielu on vaikne, enamasti on külaskäigud perekesksed ning alkohol ei tule meeldegi. Sügisest saadik olen ilmselt alkoholi joonud harvemini kui korra kuus.

Aga niipea, kui ligi hiilib suvi, tekib isu väikese siidri järele :)

Ma olen alati siidrilemb olnud. Enne lapsi jõin Fizzi. Siis oli neli aastat  rasedust ja imetamist ehk suhtelist karsklust. Samal ajal muutus järjest teadlikumaks mu eluviis ja toitumine ning ühes sellega võõrdusin järjest enam suhkrust ja valmistoitudest. Fizzi ma enam juua ei suuda, liiga magus ja keemiline mu jaoks.

Kolm aastat tagasi tutvustas Tage mind Somersby siidriga, mis sai mu uueks lemmikuks – just õuna oma. Seda on nood viimased suved omajagu joodud. Aga mida edasi, seda enam tundus ka see liialt magus.

Kunagi varem Sherwoodi ja Somersbyt võrreldes meeldis Sherwood mulle vähem. Nüüd paar kuud tagasi Piial külas käies maitses aga väga. Oli vähem magus ja… Pudeli pealt vaatasin, et suhkrut seal sees pole. Mõtlesin, et suurepärane, vahetan Somersby välja. Kasulikum ja puha.

Hiljuti jäi poes käies ette soodushinnaga maasika Sherwood. Kuna maasika Fizz oli kunagi mu suur lemmik, siis võtsin prooviks ühe pudeli. Samamoodi kunagi soodushinnaga proovimiseks ostetud ploomi Sherwood oli nii halb, et ei suutnud üht pisikest pudelitki ära juua, sestap rohkem ei julgenud.

Mitu päeva seisis siider külmkapis ja ootas isu. Täna õhtul tuli isu. Oli täitsa maitsev, aga imestasin, kuidas saab nii magus siider olla ilma lisatud suhkruta. Googeldasin tsipake ja leidsin ühelt teiselt lehelt tunduvalt pikema koostisosade nimekirja, kui pudelil kirjas. Pudelit lähemalt uurides avastasin, et tõepoolest – lausele “Valmistatud naturaalsest õunaveinist, õunamahla kontsentraadist ning maasika lõhna- ja maitseainest” järgneb koostisainete nimekiri, kus oli suhkur ja kõik muu kenasti välja toodud. Täitsa naljakas, kuidas mina, aastate pikkuse kogemusega sildilugeja, niiviisi sellise reklaamlause haneks läksin ning silti edasi ei lugenud. Igal juhul ei kisu enam ka Sherwoodi ostma.

Minu suureks rõõmuks on olemas asendus. Ma olen noid kuivi ja naturaalseid siidreid proovinud igasugu variante, nii kodu- kui välismaiseid… Aga ükski pole ülearu erutanud. Ja nüüd hiljuti tõi Abikaasa mulle täiesti omaalgatuslikult poes käies ühe siidri. Ütles, et oli teine nii ilus välja näinud.

Lubage esitleda: Saku “Pilvine Õun” ja “Mesine Pirn”. Imeilusa pudeliga, kodumaised JA EI MINGIT LISATUD SUHKRUT.

sakusiidrid

Kuna Abikaasa teab mu lembust just õunasiidrite vastu, siis seda ta mulle tõigi ja maitses hää. Pirni oma tahtsin ka proovida, aga Rimist ei leidnud, nii too maasika Sherwood ostetud saigi. Abikaasa käis just täna Maximas, aga ei tulnud meelde paluda tal mulle “Mesist Pirni” tuua… Eks mõni teine kord.

Ühesõnaga – uus lemmik selleks suveks. Tegelikult sattusin just hiljuti Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalu FB lehele, vaat nende toodangut ootan erilise huviga, mahesiider Pärnumaalt, enam paremini ei saakski. Aga seda on lootust maitsta alles järgmisel aastal, nii et sel suvel siis “Pilvine õun” :)

May 192015
 

Ma peaaegu iga päev mõtlen, et tahaks blogi kirjutada, aga mitte ei jõua tegudeni.

Näiteks käisin ma nädalavahetusel Tallinnas. Kaks aastat ja seitse kuud pärast lubade saamist tegin oma esimese maanteesõidu pärast ARKi eksamit. Sõitsin terve tee Pärnust Tallinna ja seal Järve keskusesse. Väga lihtne teekond, aga siiski – ma sõitsin Pärnust Tallinna, ma sõitsin Tallinnas :D Suur asi minu jaoks.

Tallinnasse läksime sellepärast, et õeke oli perega päevaks Eestis. Taas kord Miia Milla Manda, lastel endiselt lõbu laialt. Ei mäleta, kas ma eelmisel suvel jõudsin sellest üldse eraldi postituse kirjutada – pigem arvan, et mitte.

Kuna ma siia nii harva kirjutama jõuan, tundub kuidagi kohatu lihtsalt ühe lausega ära mainida see, et lastel oli elu esimene jalgpallivõistlus… Või et pühapäevaks lubas terveks päevaks vihma ja mul oli vaja neli masinatäit pesu pesta, nii et olukord tundus sünge… Aga ma ikkagi pesin ja jõudsin kaks esimest ehk tekid-voodipesud õues üsna ära kuivatada, enne kui vihm pärale jõudis ning kolmanda tuppa kuivama panna… Ja et neljanda pesin täna hommikul taimeriga, nii et tõustes oli vaja see vaid kuivama panna. Või et ma käisin eile hambaarsti juures ja oli suur rõõm, kui arve oli planeeritust pea poole väiksem. Või et ma tulin eile õhtul kell kaheksa töölt ja olin hoolimata pika päeva väsimusest ikka nii tubli, et hakkasin esimese asjana hunnikut nõusid pesema…

Ja mis siis, eks :) Kui ma suudaks kirjutada noist igapäevastest asjadest igapäevaselt, siis oleks sellel mingi mõte. Need igapäevased emotsioonid on värskelt toredad, tagantjärele igavad. Kahju on, et igapäevaeluga seotu lihtsalt kaobki meelest, kuna pole aega üles tähendada.

Süüdistage kõiges Grey Anatoomiat :P See meeldib meile. No ja kui on õhtul mõnusalt väsinult valik, kas kirjutada blogi või vaadata huvitavat sarja, siis… Njah. Meil on praegu kolmanda hooaja algus käsil. Kokku on hooaegu vist 11 – loodan, et see blogile väga hävitavalt ei mõju.

Neid teemasid, millest olen tahtnud siia kirjutada, on kindlasti mitu korda rohkem, kui hetkel meelde tuli, kuna ma nüüd aga tööd teha tahan, jääb asi sinnapaika. Lihtsalt pisuke elumärk, ehkki üsna igav ja tuleviku suhtes mitte eriti lootustandev. Noh, kui mul on ükskord jälle aega aias midagi ära teha, küll ma siis kirjutan.

Aga peamiselt jõuan noil päevil vaid teiste blogisid lugeda. Need, kes mu blogrolli kasutavad, on sealt kindlasti juba mitu täiendust avastanud.

May 112015
 

Revenge lõpetati täpselt õigel ajal. Esimene hooaeg oli ületamatu, selle vastu ei saa miski. Ülejäänud kolm olid põnevad, aga kohati keerati vinti ikka tugevalt üle. Õnneks ei hakatud rohkem punnitama sealt, kust oleks hakanud vaid allakäik (vt. ka Dexter jm), vaid lõpetati sari õigel ajal ära. Viimane osa oli jällegi täiesti suurepärane. Ma ei oleks osanud paremat lõppu tahta.

See on küll sari, mida soovitan soojalt kõigile. Sihuke tunne, et võiks isegi veel korra üle vaadata. Seal juhtus lihtsalt kogu aeg nii palju, et detailid ununesid ja segunesid – eriti, kuna vaatasime ju jooksvalt, mitte järjest.

Lihtsalt suurepärane :)

May 032015
 

Vol 1

Ei saaks öelda, et aprillis just ülearu palju aias toimetada jõudsin, aga nüüd tunduvad ilmad tõepoolest soojemaks minevat, nii et mai tuleb kindlasti parem.

Abikaasal oli paar nädalat tagasi sünnipäev ja ta sai oma perekonnalt absoluutselt suurepärase kingituse:

2015-04-21 19.35.17

Seekordse kolmepäevase nädalavahetuse jooksul veetsin aias iga päev paar tundi ja tegelesin võilillede välja kaevamisega – aed näeb nüüd välja, nagu seal oleks aktiivselt mutid tegutsenud :D Ma ei oska isegi hinnata, kusmaale ma omadega jõudsin, kas need kolm välja juuritud ämbrit on näiteks pool kogu aia võililledest või rohkem või vähem… Napsikut seekord kahjuks abiks polnud, kõik töö tegin kühvliga. Fiskarsi omaga vähemalt :D

2015-05-03 17.21.16

Tegin ühe väikese ringi ka, et jäädvustada hetkeseis lillerindel. Peenraid meil pole ja täiesti suvaliselt kasvavad muru sees. Kui ma ainult suudaks otsustada, kuhu ümber istutada. Ühtki head ja loogilist kohta nagu pole, lisaks veel vaja sellega arvestada, mis ajal miski õitseb…

No ja hüatsindid näiteks – mul polnud õrna aimugi, et need mul aias on. Miks ma neid kunagi varem märganud pole :D

2015-05-03 17.21.55

2015-05-03 17.22.13

2015-05-03 17.22.22

Taga on meie imepisike uus maasikapeenar, mis sai ka suht rändomilt muru sisse kaevatud. Abikaasa õde tõi meile oma suvilast mõned taimed… Ja tulbisibulaid sai aasta või kaks tagasi suuremas koguses välja kaevatud – nagu näha, siis neid jagub ikka igale poole.

2015-05-03 17.22.29

Siin on natuke näha “mutiaukudega” aeda. Ülemises paremas nurgas on tärkavad piibelehed – ema ähvardas, et ma pean neid piirama, muidu on nad varsti umbrohuna kogu aias ja lahti enam ei saa.

2015-05-03 17.23.05

Kuskilt siit peenrast peaks mingi hetk hakkama kasvama ägedad kollased lilled, ootan põnevusega. Nurmenukud on aga miskipärast peenrast välja roninud :P

2015-05-03 17.23.23

Apr 252015
 

White Collar ja Hart of Dixie said läbi. Revenge ja Bones saavad kohe kah. Järele jääb ainult Castle. Suits on ka tegelikult pooleli, poolteist hooaega vaatamata, aga mulle tundub, et ma ei viitsi.

Vaatasin vahepeal ära 90210 esimesed hooajad. Oli noorteka tuju ja Beverly Hills kunagi väga meeldis. Esimene hooaeg oli täitsa mõnus, aga mind nii kohutavalt häiris, kuidas suurepäraselt läbi saanud vanematele kirjutati hooaja lõpuks sisse suhteprobleemid, mis kasvasid terve teise hooaja ja lõppesid lahutusega. Noorte suhted olid ka nagu Vaprad ja ilusad – kõik sebisid kõigiga ja suur armastus muutus sama kiiresti suurteks probleemideks. Ja kui ma siis netist lugesin, et asi läheb edasi järjest mõttetumaks, jätsin kolmanda hooaja esimese osa lihtsalt pooleli.

Mu eesmärk on küll arvutivabam elu, aga ainult ÜKS sari on minu jaoks liiga vähe. Nii et tuleb mingi uus projekt ette võtta. NCIS? Grey’s Anatomy? Viimane just lõppes ja ma saan aru, et kõik fännid on lõpu pärast pahased. Mul on praeguseni õnnestunud mitte lugeda, mis seal toimus, aga FB feedist oli aru saada, et mitte midagi positiivset.

Ma arvutasin, et kui võtaks emma-kumma sarja ette ja vaataks igal õhtul kolm osa, saaks kogu sarja vaadatud vist umbes kolme kuuga. Vaataks muidugi siis, kui aega ja tuju on, aga nii üldises plaanis, eks.

Noh… Mõtleb selle üle natuke :)

Apr 242015
 

Lugesin just Madikeni pikka ja põhjalikku remondipostitust, mida linkida pole mõtet, sest ta blogi on hetkel kinnine. Igal juhul oli see väga põnev ja pani ka mind jälle mõtlema, nii et katsun ennast nüüd lõpuks kokku võtta ja kirjutada pikemalt meie plaanidest ning kogu sellest maa vs linn teemast. Valmistuge romaaniks :)

Mina olen meie praeguse kodu asukohaga ülirahul. Minu jaoks on see vaikne tänav oma aianurgakesega, kõik eluks vajalik käe-jala kaugusel, ideaalne. Muidugi oleks ägedam, kui oleks täitsa oma maja ja aed ja veel rohkem privaatsust ja loodust, aga ma olen üldiselt väga mugav inimene ja just sellepärast mulle meeldibki elada keset linna :) Sest nagu öeldud, tänav on vaikne ja aias on loodus ja naabrid on mõistlikud.

Samas olen ma alati unistanud maakodust. No täpsemini küll maale ökomajakese ehitamisest, kus suvel puhata ja kunagi ehk, kui lapsed suured ja oma elu peal, sinna püsivalt elama kolida. Samas praegu, kui lapsed on väikesed, mulle ikkagi meeldib, et linnas on kõik käe-jala juures ja perekond lähedal, nii et põhikohaga maale kolimine pole hetkel minu jaoks mingi suur unistus.

Abikaasa seevastu on alati rääkinud, et tahaks elada maal. Samas pole tal see kunagi olnud kinnisidee, samuti ei tulnud kodu ostes kordagi jutuks, et äkki hoopis maale. No eks mu ema mõjutas ja väikeste lastega oli abi hindamatu ja… Ühesõnaga – kui me kodu ostsime, siis maa polnud üldse variant, linn oli iseenesestmõistetavalt meie ühine valik ja ei olnud tunnet, et üks meist oleks teisest rohkem oma tahtmist saanud.

Eelmise aasta alguses tutvusime sõbranna sünnipäeval noore perega, kes oli just maale kolimas, kellel see oli ammune unistus, mis lõpuks teoks saamas. Ja nüüd selle aasta alguses kohtusime taas sama sõbranna lapse sünnipäeval, nad olid elanud maal pea aasta ja sellest vaimustuses. No lihtsalt üks tõeliselt tore ja positiivne perekond, kellega on lust suhelda. Ja meie jutuajamise käigus selgus, et nende naabertalu, mis oli müügis ka eelmise aasta algul, on endiselt müügis… Kuna huvi pole aga nii pikalt olnud, siis saanuks selle kätte tunduvalt soodsama hinnaga. Põhimõtteliselt oli hind vaid maatüki oma, nö kauba peale tuli mitte kõige paremas seisus maja, elektriliitumine oli olemas ja vesi suht krundi piirini. Ja sellest külast on pärit Abikaasa vanavanemad, nii et ka juurtega koht.

Sellest tuligi inspiratsioon, peamiselt siis Abikaasale. Mina ütlesin, et võin põhimõtteliselt maale kolida küll, sest esimest korda elus on mul stabiilne töö, mida ma tõeliselt armastan, mis on samas ka piisavalt paindlik ja ma võiks need neli päeva nädalas vabalt maalt linna tööle käia. Ainult et keegi ärgu eeldagu minult, et ma hakkan taluperenaiseks – võin oma lõbuks väheke aiandust harrastada, aga seda vaid siis, kui mul tuju on ja ei mingeid kohustusi minu kaela.

Abikaasale muru niita, puid lõhkuda ja lund rookida väga meeldib, muud rangelt võttes ju vaja polegi. Loomapidamise ega meeletu (müügiks) aiakraami kasvatamise plaane pole meil seoses maale kolimisega kunagi olnud. Õigemini sellise aiakraami, mis vajaks rohimist, sest rohida me kumbki ei viitsi – eriti mitte suuremas koguses, mina natukene enda jaoks võin. Viljapuud ja -põõsad on samas küll Abikaasa huviorbiidis, nende kasvatamine ja hooldamine teda huvitab. Metsas marjul käimise taoline korilus samamoodi.

No ühesõnaga :) Minu esimene eelistus oleks küll elada linnas, aga kui Abikaasal on nii suur soov elada maal, siis ma arvan, et ma võiks ka maal sama õnnelik olla. Jah, tööl käimisele kulunuks tiba rohkem aega, aga isegi bussiga oleks saanud, need käisid ikka õige mitu korda päevas, sh ka hommikul ja õhtul minu jaoks sobivatel aegadel, 2×30 minutit raamatut lugeda ei oleks olnud mingi probleem. Maal oleks rohkem privaatsust, loodust, turvaline, toredad naabrid ja nii edasi. 25km linnast pole just teab mis vahemaa, perekond oleks ikkagi olnud suhteliselt lähedal.

Käisime seda kohta õige mitu korda vaatamas ja kaalusime igasugu variante. Linnakodu müümist ja täiskohaga maale kolimist. Linnakodu vahetamist odavama vastu (praegu välja üürimiseks, tulevikus huvi korral lastele) ja täiskohaga maale kolimist. Olemasoleva kodu alles jätmist ja välja üürimist ning täiskohaga maale kolimisst. Maal nii olemasoleva maja renoveerimist kui uue ehitamist. Kevadest sügiseni linnakodus elamisest, suvel selle välja üürimisest (Pärnus tulus äri) ja maal elamisest…

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi selleni, et linnas kinnisvara omada oleks ikkagi mõistlik. Kõige praktilisem oleks olnud kahtlemata praegune kodu müüa, osta asemele mõni odavam ja kergesti hallatavam korter, üle jäänud rahast maksta ära laenud, osta too maakoht. Käisime isegi mõnd korterit vaatamas, aga ükski ei olnud sobiv ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ma ei raatsi praegusest kodust loobuda, see on mulle liiga armas

Mõtlesime, et jätaks siis oma kodu alles, ostaks laenuga maakoha ära, elaks esialgu sügisest kevadeni linnas, suviti maal… Ja siis vaataks, kas tekib mingi hetk soov täiskohaga sinna kolida. Esitasime isegi laenutaotluse, saime näidispakkumise ja oli teada, et vastus oleks olnud positiivne. Aga võtsime mõtlemisaega ja selle ajaga liigutasid teised huvilised ennast üllatavalt kiiresti ning ostsid selle koha ära.

Ühesõnaga ma saan suurepäraselt aru teie kõigi argumentidest, et siin on niigi hea, aed ja puha, niigi juba laenud kaelas, ei ole me siiani hiilanud oma aias toimetamise usinusega, siingi remont tegemata jne. See kõik on äärmiselt loogiline ja mina ise olin esimene, kes kõik need punktid esile tõi :D Enne seda, kui ma üldse blogisse midagi kirjutasin ja vastukaja sain. Ma olen VÄGA hoolikalt läbi mõtlev ja planeeriv inimene, ma kaalun asju alati väga põhjalikult.

Samas jällegi on minu meelest väga vajalik suurelt unistada, loopida ideid, saamaks inspiratsiooni. Vahel tuleb riskida, astuda samm mugavustsoonist välja, sest just seal juhtuvad kõikse ägedamad asjad. Teie ei näe meie sisse, ei näe, mida me mõtleme, millest unistame, milleks võimelised oleme. Ega me isegi kõike ei tea, aga tunduvalt rohkem kui kõrvalseisjad :) Nii et jah, seekord läks nii, et see koht läks käest ja järelikult pidigi nii minema. Samas on mul super hea meel, et me saime nii palju arutada ja unistada – ma usun, et see kulub (tulevikus) täiega ära. Ja ma ei välista sugugi seda, et me kunagi tulevikus ikkagi maale kolime.

Tolle koha ainus miinus oli lasteaia ja kooli kaugus. Lasteaed oli vist ca 3-4km, kool 9km. Bussipeatus küll majast paarisaja meetri kaugusel, nii et lapsed oleks saanud kenasti ise bussiga koolis käia. Ja bussiühendus, nagu öeldud, oli maakoha kohta üsna okei. Rohkem kui 2x päevas ebasobivatel aegadel :) Mitte küll ka nii hea, et mitu korda tunnis, nagu näiteks Aresse.

Aga kui ma maal elaks, siis ideaalis ikkagi sellises kohas, kus kool ja lasteaed oleks jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, mitte ei sunniks kohustuslikus korras bussi/autoga sõitma. Ideaalis võiks olla ka väike pood ja näiteks külamaja või raamatukogu või midagi muud vahvat, näiteks mõni sportimisvõimalus lähedal. Ja kaugus linnast maksimaalselt 25km. Eks selliseid kohti on ju ka Pärnu ümbruseski piisavalt, vaatasime ka neid. Aga kõik nood kohad oleks olnud meie jaoks anonüümsed – poleks olnud toredat peret naabertalus ega juuri. Seega nii väga ei tõmmanud.

Ühesõnaga potentsiaalne maale kolimise plaan lükkus praegu mõneks ajaks edasi. Samas – teades, kui suur on Abikaasa unistus, siis ma üldsegi ei välista, et mingil hetkel me maakodu ikkagi ostame – ilmselt esialgu just suviseks kasutamiseks ja siis vaatab tunde järgi. Ja täiesti võimalik, et laenuga. Ma ei ole küll suur laenude fänn, otse vastupidi, aga olen õppinud neid tolereerima. Sõltub, mille jaoks, kui palju, kui kauaks… Kõik sõltub kõigest. Aga see on alles tulevikumusika.

Aga kuna meil oli siiski nüüd olemas see laenu näidispakkumine ja teadmine, et me võiksime selle summa laenu saada, hakkasid meie mõtted pärast maakodust ilma jäämist liikuma hoopis loogilisemas suunas – et võtaks ikkagi äkki selle paganama laenu ja teeks oma kodu korralikult korda :) Sest see oli minu jaoks kõige suurem küsitavus meie plaani juures – kui me maakodu jaoks veel teise laenu juurde võtame, siis kuidas me neid kahte kohta üleval pidama peaks, mõlemad vajavad ju renoveerimist. Tegelikult oli plaan võtta laenu veidi rohkem, kui tolle koha eest küsiti, et ülejäänuga teha oma kodus ära sanitaarremont, suvisest üürimisest saadud raha kasutada omakorda remondiks, pärast autolaenu lõppemist oleks jällegi rohkem vaba raha üle jäänud ja nii edasi – see oleks ilmselt täitsa toiminud. Aga keeruline oleks olnud siiski.

Niisiis – teeks remonti? Siia viis aastat tagasi kolides arvasime, et saame omade jõududega elamise kõrvalt tehtud. Reaalsus oli klassikaline vana maja – teha oli vaja palju rohkem, kui alguses paistis. Ühte, teist ja kolmandat oleme nende aastate jooksul ju teinud ka, aga see on siiski pisku võrreldes sellega, mis kõik ootab veel tegemist. Samas jooksis toona juhe remondiplaane tehes täiesti kokku ja oli isegi hea meel, et lõpuks polnud piisavalt raha – sai need rahus edasi lükata, tundsime rõõmu elamise ilusamaks muutmisest säästuremondiga.

Lisalaen renoveerimiseks ei tulnud tol hetkel isegi jutuks, sest esiteks oli juba kodulaenu võtmine minu jaoks katsumus – laenuvastane nagu ma olen :) Teiseks ei olnud meil toona pikemajalist stabiilset sissetulekut – kuni sain vanemahüvitist, elasime kenasti ära, aga oli ju teada, et see lõppeb ning Abikaasa palk oli üsna väike. Kodulaenuga olime nõus riskima – teadsime, et selle maksame kuidagi ikka ära ka siis, kui ma enam vanemahüvitist ei saa. Ja noh, maksimegi, ehkki käisime selleks vahepeal suisa tiiru Norras :)

Nüüd on Abikaasal aga parem töö ja minu oma suisa imeline ehk esimest korda pärast laste sündi ja vanemahüvitiste lõppu on meie peres rahaliselt stabiilne seis. Hetkel küll kitsas, kuniks autolaen järgmisel sügisel lõppeb, aga tänu minu palgatõusule saame hakkama.

Kõige arukam olekski kahtlemata oodata renoveerimiseks laenu võtmisega nii kaua, kuni autolaen on läbi – siis on raha laialt käes :) Aga see tähendaks ka, et remont peaks veel kaks aastat ootama. Põhimõtteliselt ju võiks – oleme viis aastat siin nii hakkama saanud, vabalt saaks veel kaks. Ainus jama on selles, et kahe aasta taguse lastetoa remondi käigus sai lahti võetud maja otsasein ja me teame, mis seisus on tõenäoliselt ülejäänud seinad. Nõuka ajal pandi palgi peale tõrvapapp ja selle peale laudis, aga tõrvapapp ei ole just kõikse sobivam ehitusmaterjal, nii et sealt alt leitu polnud kõige meeldivam, pidime tolles otsaseinas mitu palki välja vahetama… Ja mida kauem me ülejäänud seinte paljaks kiskumisega ootame, seda rohkem palke tuleb lõpuks välja vahetada. Kui väga kaua ootame, siis polegi enam midagi vahetada :)

Teine pool on see, et kui üritada suuremaid summasid koguda, seejuures elamise pealt kõvasti kokku hoides, ei taha see üldse õnnestuda – kõik vaba raha, mis pole otsene kohustus, kulub ära :) Kui aga on pangalaen, siis selle maksab ära esimesena ja seejärel lihtsalt saab kuidagi ülejäänuga hakkama. Säästukontole raha kogumine pole nii lihtne, ma ju tean. On lihtne siis, kui raha on elamiseks rohkem, aga mida rohkem vaja kokku hoida, seda keerulisem.

Nii et ühest küljest tahaks maja seinad võimalikult kiiret tegutsemist, teisest küljest on tunduvalt tõenäolisem, et me suudame maksta praegu mingi väiksema summa igakuiselt pangale ja pärast autolaenu lõppu muudaks see summa oluliselt suuremaks… Kui et katsuda näiteks see väike summa järgmised kaks aastat igakuiselt kõrvale panna, et kui siis remondi tegemiseks läheb, saaks juba vähema laenusummaga hakkama. Ma ennustan, et siis me lihtsalt võtaks ikkagi sama summa laenu ja maksaks seda kauem tagasi.

Tegelikult ei ole siin väga mõtet omi plaane teha, tuleks kõigepealt naabritega rääkida. Maja soojustamine on ju ühine ettevõtmine ja eeldab ka nendepoolset nõusolekut ja rahalist panustamist. Senised aastad oleme lihtsalt rääkinud, et võiks ja peaks, aga kuna meil pole seda raha reaalselt kunagi olnud, ongi see kõik vaid jutuks jäänud. Nüüd aga võiks läheneda konkreetse jutuga – me võtaks laenu, kas teie oleksite ka võimelised sel suvel asja ette võtma?

Aga praegu on ilmad veel nii jahedad, et suuremat õues toimetamist ega jutustamist pole, üksteise juures kohvitamise kommet meil ka pole, nii et see jutuajamine naabritega pole veel toimunud. Seni oleme Abikaasaga omavahel arutanud igasugu otsustamist vajavaid asju, kui peaks tõesti sel aastal laenu võtmiseks ja remondiks minema, aga need otsused on täpselt sama keerulised kui viis aastat tagasi ja ajavad juhtme endiselt nii kokku, et mulle tundubki juba täitsa hea variant remondiga veel kaks aastat oodata :D

No näiteks küttesüsteem. Mugavuskütte jaoks hetkel raha pole ja kuna Abikaasale puudega kütmine meeldib ning pärast korralikku soojustamist on see jällegi lihtsam, siis jääks esialgu ikkagi puukütte juurde, õhksoojuspumba võib tulevikus toetuseks alati lisada. Aga selge on see, et Pioneer pliit tuleb remondi käigus ikkagi välja vahetada ja küsimus on, mis saab selle asemele. Kalvise keskküttepliidid on vist hetkel kõige levinumad, aga nende kohta olen ehitusfoorumitest pigem vaid kriitikat leidnud.

Keskküttepliite on nii mitmeltki teiselt firmalt, põhimõtteliselt peaks olema võimalik ühendada nende külge kasvõi terve elamise vesipõrandaküte. No ja välimuselt (sest ma olen naine, eks) leidsin ühe äärmiselt vinge pliidi (mõni nendest punastest TermoRosadest, mis iganes võimsuselt kõige sobilikum oleks), mille ma suurima heameelega oma kööki paneks. Aga kas see ka reaalselt hea on, kes seda teab. Olen googeldanud eesti ja inglise keeles, tulemus praktiliselt null. No ilmselgelt peaks minema mõne edasimüüja juurde uurima, aga noh, kuni naabritega pole kokku lepitud, et remont sel suvel lahti läheb, seni piirdume netist ideede otsimisega.

Siis aknad – millised, kuhu, kui palju :) Kas jätta tänavapoolsed nii nagu praegu või taastada algne ilme? Hoovipoolsetega on veel rohkem mõtlemist, et millised ja kuidas täpselt. Lisaks on puitaknad ropult kallid… Ja Madiken just kurtis, et nende puitaknad on nii plastiku välimusega. Kas on olemas plastikaknaid, mis oleks puidu välimusega, peaks äkki hoopis neid kasutama? :D Einoh, ma saan aru, et vana maja ja puitaknad peaks ikka olema, aga jah, raha… Ja naabritel on plastikud, seda ei muuda :)

Siis põrandad. Jällegi – vanas majas peaks olema ainuõige variant laudpõrand. Me lastetuppa panime ja no ausalt, hetkel kohe ÜLDSE ei meeldi. Kaugelt jah kena hele lai laud. Aga mis ta meil ongi, kuusk vist, mitte mänd – jubedalt ära täksitud. Ja need praod, õudne. Saan aru, et need on sellepärast NII laiad, et me pole ikka viitsinud tuba tühjaks tõsta ja lauad kokku lükata, oli ju teada, et kuivavad veel. Aga praod ikkagi jäävad, sest puit mängib juba vastavalt aastaajale. JA MA VIHKAN PRAGUSID!!! Sinna kaovad asjad, sinna jääb kinni mustus, liiv, tolm… Vastik. Kolmandaks töötlus – õlitasime paar korda ja tunne on ikkagi, nagu oleks täiesti töötlemata laud. Mitu korda me õlitama peame, et jääks ilus, tugev, pigem selline natukene läikiv, siidine…. Kümme korda? Kakskümmend? Nagu öeldud, lastetoa põrand on varsti kaks aastat vana, pole me suutnud ei laudu kokku lükata ega uuesti õlitada. Ja Madikeni kogemused laudpõrandaga ka just ei erutanud :)

Vägisi tikub pähe mõte tammeparketist. Kah puit, aga paned maha ja korras. Ei mingit hilisemat jeblat ega pragusid. Samas, nähes oma laste plödistamist ja plekke praegusel lastetoa põrandal, siis äkki jääks parketile samamoodi?

Sellest tulenevalt teine veel ketserlikum mõte – linoleum. No see looduslik, eks. Mulle nimelt on alati meeldinud PVC hooldamise lihtsus – läheb mingi vedelik maha, pühid lihtsalt lapiga ära, ei mingit probleemi. Hea pehme ja vaikne ka. PVC on muidugi paras keemia, seda teadlikult omale eluruumidesse ei tahaks (ehkki praegu on olude sunnil nii köögis, koridoris kui ka vannitoas ja keegi pole ära surnud). Aga see päris looduslik linoleum pidavat ju igati öko ja hea olema, nad räägivad. Ma ise pole näinudki :) Aga kui on tõesti nii hea ja leiaks näiteks laia laua mustriga, ma tõmbaks terve elamise üle ja oleks rahul. Aga no linoleum vanasse puumajja… Khm, jah.

Tahaks lihtsalt mingit kena jala all mõnusat ja looduslikku võimalikult vähest ja lihtsat hooldust nõudvat vastupidavat põrandat, kust ma saan kahepäevase hilinemisega avastatud toiduplekid ikka maha pühkida, mitte need pole juba lootusetult sisse imbunud. Aga praegu on mul küll elutoa ja magamistoa värvitud siledaid põrandaid mugavam hooldada kui lastetoa laudpõrandat, mis pole just kare, aga kus mopp pigem peal liikuda ei taha. Panekski mingi puitplaadi ja ma ei tea, töötleks millegagi… Värvitud põrand pole nagu ka see… Ah, ma ei tea.

Ja siis köögimööbel ning selle lõputud võimalused. Ja sobiva valgustuse valimisest ma parem ei räägigi.

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kõik need otsused tunduvad jälle nii keerulised, et täitsa ahvatlev tundub remont veel kaks aastat edasi lükata. Ainult need õnnetud seinad seal tõrvapapi all… Ja teisest küljest ju kangesti tahaks ilusat kodu, viis aastat olen sellest unistanud :) Sissetulek on stabiilne, laenu saaks ka praegu kohe ja pangale maksmiseks kokku hoida on kergem, kui lihtsalt remondi jaoks kõrvale panna.

Nii ehk naa on plaan selline, et 2020. sügisel, kui lõppeb kodulaen, peaks lõppema ka remondiks võetud laen. Seni peame elama küll kokkuhoidlikult, aga siis oleks ilusa koduga, laenuvabad ja rikkad nagu kröösused :) Siis võib maakodu jälle tõsisemalt plaani võtta. Või noh, kui kellelgi on äkki midagi pakkuda, siis võib pakkuda ikka, igal ajal. Lihtsalt ise me enam aktiivselt ei otsi.

Ei ole õrna aimugi, mis saab. Remondist ja elust üldse. Aga kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, selge see :)

Nii et igasugused kogemused on teretulnud. Kes on veel mõtisklenud linna ja maal elamise vahel, mis otsusteni olete lõpuks jõudnud? Mida teie oma viimasele remondile tagasi mõeldes hetkel teisiti teeksite? Mis kuradi põrandad me panema peaks ja kas see ilus punane keskküttepliit võiks ka reaalselt HEA olla? :D

Küsimusi on lõputult. Vastused oleks ka head.

Apr 162015
 

õppelaen

Eesmärk: 2020. oktoobriks laenuvabaks. Vaatame, kas õnnestub :) 100% kindel pole, sest maakodu soetamise plaanid on pikemas perspektiivis endiselt õhus.

Apr 142015
 

Abikaasa väänas pühapäeval jala välja, nii et on nüüd kodusel režiimil. Luu on õnneks terve, aga jalg on valus ja paistes, sai EMOst kargud laenuks ja nii ta siis siin nüüd on.

ÕNNEKS valmistab ema sel nädalal koolitust ette ehk teda tsiteerides “kasvatas juured alla” ja enne reedet autot ei vaja. Seega saan ma probleemideta tööl ja poes käia, lapsi aeda viia, aiast tuua… Terve talve on seda Abikaasa teinud, sest minul on KÜLM ja käikudega autot ma ei juhi ja noh, nagunii ta käib sellega tööl. Ühesõnaga tavaliselt ma olen reisija kõrvalistmel. Nüüd siis juht. Ja samas on asja hea külg see, et KUI Abikaasal on hädasti vaja ise sõita, siis automaatkastiga saab, rivist väljas on sidurijalg :)

Eile öösel, kui oleks pidanud ammu magama, koristasin ma köögikappe. Täpsemalt siis neid kahte, kus on toit :D Et ikka paremat ülevaadet saada, mida kõike oleks võimalik ära kokata. Autoremont + mõned muud kulutused = maksud saab makstud, aga peab söögi ostmiseks lisaraha teenima. Müüsin maha Poisi vana ratta, millest ta nüüdseks on välja kasvanud, Abikaasal on vist üks tööotsake sisse tulemas (pärnakad, ae, kellelgi ei ole arvutiga midagi teha vaja?), vanaraud ootab ära viimist (sh ilma veesärgita ja seest ühest kohast veidi lõhki, aga muidu üsna kena välimusega ja igati töötav Pioneer pliit, mille kohta pole senini suutnud otsustada, kas vanarauda, osta.ee 10 sendise alghinnaga oksjonile või mõni kolmas variant). Küll saame, alati oleme saanud!

Täna on vastupidiselt eilsele nii võrratu päikeseline ilm. Viisin lapsed aeda, pidin minema Säästust läbi, et Abikaasa vanaemale süüa osta, aga ole lahke, see oli täna miskipärast suletud. Nii ma siis tulin koju hommikust sööma, nüüd on kell üheksa läbi, saan Selverisse minna, siis vanaema juurest läbi, siis tööle.

Ühesõnaga tegudele!

2015-04-14 08.44.13

Apr 122015
 

Pealkiri on uhke, aga reaalselt tähendab nädal tunnikest esmaspäeva õhtul ja nelja tundi laupäeval. Rohkem lihtsalt ei jõudnud :) Tööpäeva õhtud kaovad reeglina käest – tuled koju, teed süüa, ongi juba aeg lapsed magama panna. Reede oli mul vaba, sest viienda tööpäeva tunnid juba varasematel päevadel ära tehtud, aga nii mõnus oli üksi kodus olla – olin kella üheni arvutiga voodis, läbisegi tööd ja lõbu… Ja siis pidin ikkagi tööle minema, sest meil oli koolitus, mis oli hirmus põnev, aga jah… Põhimõtteliselt oli tunne nagu igal tavalisel tööpäeval – jõudsime koju kuue paiku, tegime süüa, panime lapsed magama.

Too esmaspäevaõhtune sutsakas, pärast seda jäi aias seis selline:

2015-04-07 09.35.08

2015-04-07 09.35.11

2015-04-07 09.35.19

Laupäeval oli imeline ilm. Hommikul kulgesime aeglaselt, välja saime ühe paiku. Üleaedne oli ka toimetamas – see, kellega kahe peale me nüüd 33 meetrit aeda peame välja vahetama. Ma juba sain tagasisidet, et võrkaed olevat porno, aga kuna naabril on võrgurullid juba olemas ja lippidest aed läheb vist ikka kirvelt kallimaks, siis… Tundub, et võrk läheb käiku. Eks näis. Igatahes saime juttu puhuda ja koos aia äärest telliseid ning umbrohtu välja kaevata :) Ja arutleda, et kuna võrk seni lippaia peal roninud metsviinapuud vist ei kanna, tuleks privaatsuse saavutamiseks mingi muu variant välja mõelda. No hekk aia äärde vms.

Igal juhul on mul nüüd kinnisidee, et ma tahan aeda sirelipõõsaid. Tollel naabril on sirel hekina ja ta pügab seda nii agaralt, et see ei õitse – ma ei tahaks nii, ma tahaks kohe päris põõsaid, et oleks selline mõnus olemine, nagu kunagi Tartu aias. Nii et nüüd on vaja kuskilt sireli istikuid, tundub mulle. Mitte et ma jällegi sest asjast miskit teaks, aga tundub loogiline :)

Kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu:

2015-04-11 14.30.47

Ma ei ole siiani suutnud otsustada, mida suvise pesukuivatusega ette võtta. Resti õue tarida on pigem tüütu, ehkki pluss on see, et kui ootamatu vihm tuleb, saab kõik pesu kiirelt tuppa tõsta :) Minu jaoks on kõige romantilisemad ikka need vanakooli pesunöörid, mis on puude vahele tõmmatud, nende puhul jääb ära ka see häda, et pesu on tihedalt mitmes reas ja kuivab sellevõrra aeglasemalt. Aga esiteks on meil puude vahed väga suured ja teiseks pole see puudele eriti hea (mis tuletab meelde, et võrkkiige asukoht tuleb ka ära otsustada aia ümber planeerimisel, eelmisel aastal oli üks ots mängumajakese küljes ja teine puu küljes, aga mõlemad said kannatada… Vaja vist ikka poste vms).

No ja siis on need, mida mõnel pool nimetatakse karussellideks… Kas peaks äkki sellise muretsema?

karussell

Pilti otsides sattusin Cherry pakkumise peale, mis on praegu aktiivne. Kellel on selline rest, kuidas tundub, kas tasub ära? Mitte et meil oleks enne juunit mingit vaba raha, oeh. Nii et see pakkumine jääb meist vist kasutamata (aga ma vaatan, et näiteks siin on tollel kallimal täishind €102, nii et see “soodus”pakkumine tundub üks paras kräpp olevat). No olgem ausad, võin oma olemasolevat Leifheiti resti õue tõsta küll, kui vaja. See rest on üks jumala õnnistus ma ütlen. Mitte ühtki teist resti ei tasu osta!

Ja kui nüüd Leifheiti kiitmiseks läks, siis neil on ka olemas õuevariant, äkki peaks siis hoopis seda Viledale eelistama? Ja seda googeldades tuli ühtlasi välja ka mingi lõppenud Cherry pakkumine, kus sama rest maksis €89 ehk võrredes Hansapostist leituga tõesti soodsam. Peab vist tegema tiiru ehituspoodides näiteks. Muidugi ma jõuan tagasi selleni, et sel kuul on rahad otsas ja järgmise kuu omad ette ära planeeritud (hambaarst, autoremont), nii et ma võin kogu selle teema suveni ära unustada :D

Abikaasa viis prügimäele ära kõik aiast kokku kogutud kiviklibu:

2015-04-11 16.15.26

Tellisehunnik on praeguseks selline:

2015-04-11 16.15.31

Abikaasa tõstis euroalused aia äärest ära, nii et saime selle kogupikkuses suuremast sodist puhtaks, kiviktaimla samamoodi. Väiksemat sodi on aga veel küllaga, nii et töö pole veel sugugi lõppenud.

2015-04-11 16.15.54

2015-04-11 16.16.19

Meie kivikollektsioon :) Eks näis, mida me nendega lõpuks teeme.

2015-04-11 16.16.09

Täna ärkasin varakult ja õues oli niiii ilus ja päikeseline… Aga selleks ajaks, kui Abikaasa 11 paiku ärkas, sadas juba vihma ja sinna see päev jälle läks. Kaidi käis õelapsega külas, jutustasime temaga, kolmeks pidin taas paariks tunniks tööle minema (no oli selline erandlikult töine nädalavahetus), õhtul kiire tiir Maximas, et järgmiseks nädalaks puuvilju ja muud värsket kraami varuda (no tasub käia seal, valik on suurem ja hinnad soodsamad kui mujal – €15.99 eest sain 5kg õunu, 4kg apelsine, 3kg banaane, suure kilose lillkapsa, 700g kirsstomateid, ühe kurgi, 300g võid, kaks kohvikoort, ühe leiva ja kaks Karumsi kohukest, mis Plika välja lunis), siis kodus söök ja laste vann ja lapsed magama ja… Nädal läbi.

Loodetavasti jõuab järgmisel nädalal rohkem aeda! Aga hea, et natukenegi tehtud sai :)