Jul 052015
 

Lahkusin kodust neljapäeva hommikul ja naasin täna õhtul. Selja taga on intensiivsed neli päeva, täis tööd ja sotsialiseerumist.

Neljapäeval sõitsin Tallinna, et sõita sealt edasi Rakverre, et sõita sealt õhtul tagasi Tallinna :P Oli sihuke pooltöine, poolsuvine kokkusaamine ja asjade arutamine.

Kuna reedel oli plaanis komandeering Järvel, läksin ööseks tavapärasel kombel Liisi ja Paavo poole, et järgmisel hommikul koos tööle minna. Nood hullud vedasid mu öösel kell kaksteist geopeituse aardeid otsima. Ei võetud kuulda mu viginat, et öösel on külm ja ma olen väsinud ja tahan magada. Külm õnneks ei olnud ja nalja sai nabani, sest mina sain kasutada Liisi ratta ja temale jäi 20-tolline lastekas. Mõned aarded leidsime ka :P Nüüd ma siis tean, mis on geopeitus. Päris vahva, peab vaatama, mis meie kandis leida on.

Reede oli täielik juhe. Üritasin kõigest väest tööd teha, aga seda, mida teha plaanisin, ikka valmis ei jõudnud, sest mingid muud asjad sõitsid kogu aeg täiega sisse. Olin küll üsna pikalt maganud, aga eelmine päev ja palavus nõudsid oma.

Õhtul käisin läbi kõik Kristiine keskuse kingapoed, eesmärgiks leida heledad plätud, mida otsin juba vähemalt kolm aastat – esimene otsing sai kajastatud siin postituses. Vahepealsete aastatega tuvastasin, et tõepoolest on enamik plätusid lumivalgeid, mida ma ei taha, aga enamik naturaalvalgeid ei olnud jalas üldse kenad, sest olid kuidagi liiga kahvatud, kõik beežid olid valet värvi – liiga kollakad, mis mulle jällegi ei meeldi… Ja enamik plätusid on endiselt hirmõhukesed ja mittepainduvad ja lihtsalt EBAMUGAVAD. Selliseid, mis oleks mõnusad, parajad, istuks hästi jalas ja sobiks ka… Otsi terviseks.

Sel aastal ma ühed leidsin, aga kuradi kallid olid. Lootsin, et ÄKKI on Tallinnas laiem valik, tutkit. Lõpetuseks läksin ikkagi tagasi ABC kinga, kus mu väljavalitut enam õiges suuruses polnud ja palusin vaadata, kus veel on (teadsin, et mu kodupoest oli ka juba minu suurus ära ostetud). Teenindaja vaatas arvutist ja ütles, et kaks paari veel on. Ühed peaks olema nende poes, teised Pärnus Port Arturis. Otsisime küll igalt poolt, aga ei leidnud, seega alarmeerisin Abikaasa, kes järgmisel hommikul need mulle Pärnust ära ostis. Põhimõtteliselt siis viimase paari Eestis, kui need teised seal Kristiines just välja ei tule :P Ja mis kõige parem – kätte on jõudnud suviste soodukate aeg, mis tähendas, et ei pidanud maksma mitte €60, vaid €44 – ühes Partner kaardi soodustusega oli lõpphind €42.80. Mis on ikkagi üks kuradima kallis hind plätude kohta, kui te minult küsite, aga ikkagi kolmandiku võrra odavam. Ja pärast kolme aastat otsinguid enam ei oota…

Nüüd ma siis käin ja rõõmustan. On täpselt selline neutraalne pruun, mis pole liiga hele ega liiga tume ega liiga kollane, on mu soovitud naturaalvalget, aga ei ole jalas kahvatud… Pehme tallaga on ka. Ühesõnaga win.

2015-07-05 19.56.21

Jõudes pika kingajutu juurest tagasi reede õhtusse, siis Kristiine keskusest lahkusin ma kingatult ning maandusin Pipsi pool (kes muuseas andis mulle ühed kingad :D), kus me veetsime õhtu mõnusalt hiinakat süües ja juteldes ning kust me startisime laupäeva hommikul Peipsi poole, kus me korraldasime väikese kokkutuleku inimestega, kellega ülikooli ajal korterit jagasime. Neid oli muidugi kolme aasta jooksul kokku rohkem, aga seekord sai kokku teise ülikooliaasta kevadsemestri seltskond. Pips on siiani üks mu parimaid sõpru ja Külliga olen ka läbi aegade püsivalt suhelnud, sealhulgas koos peredega tiiru Norras elamas käinud. Evelyni olen pärast ülikooli lõpetamist näinud vaid mõned korrad, tema jälle on Külliga olnud eluaeg väga hea sõber… Nii et tore oli nüüd jälle üle pika aja kõigiga kokku saada.

Reis oli meeleolukas. Alustasime hommikusöögiga Pagaripoiste kohvikus, jätkasime suure toidushoppinguga Prismas, kus meie kassapidajaks sattus pensionärist õpilane ehk VÄGA aeglane kuju. Seejärel kulgesime mõnusalt konditsioneeritud autos Peipsi poole, hävitasime tee peal ära õige mitu siidrit/õlut/Bacardit… Pidime poetama Krissu ühe meie endise kursakaaslase juurde, aga sealt ei saanud me kohe hea mitu tundi tulema, sest vene külalislahkus on teadagi legendaarne. Nii me siis ujusime Peipsis ja mõnulesime päikese käes, hiljem aeti samovaris vesi keema, saime teed ja präänikut ja imelist šokolaadikooki… Kõigele lisaks jätsime oma telefonid autosse, nii et kui me siis lõpuks liikuma saime, ootas mõlemaid õige mitu vastamata kõnet :D

Aga õhtul kell viis me kohale jõudsime ja keegi meie hilinemise peale õnneks väga kuri ei olnud. Evelyn oli tulnud juba lõunal ja Abikaasa jõudis lastega paar tunnikest enne meid. Sai jutustada ja süüa ja juua ja sauna ja ujuda ja… Oli tore :) Pilti ma praktiliselt ei teinud, Pipsilt ehk õnnestub mõned kunagi skoorida. Mõned üksikud siiski:

2015-07-04 19.28.16

2015-07-04 19.28.33

2015-07-04 19.30.48

2015-07-05 10.55.55

Öö oli jabur, sest Poiss, kes oli ilmselt päevastest sündmustest üleväsinud ja palavusest kurnatud, hakkas keset ööd kõva häälega läbi une nutma – mingit arusaadavat seletust me talt välja ei pressinud ja vait jääda ta ka ei tahtnud. Selle peale hakkasid ka Külli lapsed järgemööda nutma. Kui Poiss siis lõpuks vait jäi, jauras Külli plika edasi, lõpuks jäi tema vait ja siis mingi hetk hiljem jauras jälle Poiss… Ainsad, kes häält ei teinud, olid vapper aastane, kes olevat niisama rahulikult tšillinud, ja Plika, kes magas kogu vahejuhtumi ajal nagu mauk. Igal juhul jah, ma ei mäletagi, millal mõni me laps viimati keset ööd sellist viisi jauras… Ammu pole olnud. Beebiiga tuli meelde.

Hommikul sõime kõik koos, muuhulgas maiustasime Iivo küpsetatud ahjusooja kringliga (pohmakaga, aga südamest – kui see ei ole armastus, siis mis veel on :D), lubasime varsti jälle kokku saada ja läksime igaüks oma teed.

Tegime vahepeatuse Herzi juures, vaatasime üle nende kadestamisväärse kiirusega toimunud remondi- ja ehitusalased edusammud (sealhulgas nende vastavatud üliägeda suvemajutuse) ning viie kuuga poole suuremaks kasvanud Mesilase. Ühtlasi õnnestus mul keskpäevase päikesega nende tagaaias külitades oma õlad ja selja ülaosa täiesti punaseks päevitada. No mitte kordagi isegi ei mõelnud, et kõige intentsiivsem aeg, kataks kinni või oleks varjus, ega mõistust ikka pole :D Lisaks korraldasid lapsed paraja kräu… Elu õied, ma ütlen. Aga noh, mis seal ikka. Palavus teeb teadagi pööraseks.

Tagasisõit meie konditsioneerita autos oli kõike muud kui meeldiv. Lastega polnudki suuremat häda, sest ehkki tulema saime suure jonniga, siis ostsime tee äärest kasti maasikaid, nosisime neid terve hulga sealsamas põõsa vilus ära, misjärel nad autos magusasti magama vajusid ja Pärnuni oli õnnis rahu, mida me Abikaasaga kasutasime elust rääkimiseks ja asjade arutamiseks. Aga kuradi palav oli ikkagi, nii et minul ei olnud kohe üldse mõnus.

Nii ta paraku suvel ongi, et kuni on liiga jahe, pole mul hea, aga kui läheb liiga palavaks, pole ka hea. Suvi on muidugi sellegipoolest imeline – tuleb lihtsalt jahedamal ajal jakk ligi hoida ja kuumal ajal varju hoida ning vältida reise ilma konditsioneerita autos, siis on elu lill.

Pärnus saime ema juures süüa, tulime siis koju, sõime ennast maasikaks, vannitasime lapsi, määrisime punetavaid õlgu aaloegeeliga ja oleme nüüd mõlemad parajad laibad. Ees ootab töönädal konditsioneeritud kaubanduskeskuses, tundub üsna hea diil :D

Jul 012015
 

Enne tööleminekut pesin masinatäie pesu ja panin aeda kuivama ning koristasin kärmelt ära kõik toad ja köögi – see tähendab siis muidugi vaid asjade ära panemist, neid oli liiga palju laokil.

Tööl oli nii kiire päev, milletaolist enam ammu pole olnud. Kuna mind homme pole, saime kauba tavapärasest päeva varem. Kuna jaaninädalal kaupa ei tulnud, aga suvel on müük hea, tuli kaupa tavapärasest rohkem. Lisaks tuli palju uusi tooteid, millega oli üksjagu jändamist. Lisaks oli uue kuu algus, mis tähendab igasugu aruannete saatmist. Lisaks oli vaja üks tellimus teha. Ühesõnaga üheksa tundi järjest rabasin – õhtuks oli juhe nii koos, et ei suutnud enam ühtki arukat mõtet mõelda.

Koju jõudsin peale seitset – täpselt õigeks ajaks, et ühineda perega õhtusöögilaua taga. Abikaasa oli kokanud absoluutselt imelise lasanje, mis oli nii hea, et kõik võtsid juurde ja terve suur vorm sai tühjaks söödud.

Pärast seda heitsin korra pikali ja oli nii mõnusalt väsinud tunne, et mitte midagi ei viitsinud teha. Aga oli teada, et on vaja pesu väljast ära tuua, kappidesse panna, pakkida kokku laste riided nädalavahetuse reisi jaoks, pakkida kokku enda asjad, sest mina ise lähen juba homme hommikul…

Ühesõnaga ajasin ennast püsti ja läksin aeda. Seal avastasin täiesti juhuslikult, et lõpuks ometi hakkavad õitsema need ägedad kollased lilled, mida pikisilmi ootasin. Oli nagu meeles, et need õitsesid juunis – kartsin vahepeal, et äkki tõmbasin need kõigi teistega välja, ehkki teadsin täpselt, kus need olid ja seda kohta ei puutunud. Vaatasin nüüd järele, neli aastat tagasi õitsesid need täies ilus 17. juunil. Ju olid siis soojemad ilmad. Praegu on lahti vaid üks õis:

2015-07-01 20.04.33

Kuna aga terve see peenar, kus oli vanasti kiviktaimla, oli umbrohtu täis kasvanud, sest ma juunikuus unustasin aia olemasolu suht ära :D Siis tõmbasin paar taime üles ja tekkis vastupandamatu iha terve peenar ära rohida. Kell kaheksa õhtul, pärast üheksatunnist tööpäeva tuleb mul isu rohida. Normaalne :D

2015-07-01 20.04.46

No ja puhtaks ta sai. Mõtlen, et kuna ma ei tea, mida tarka sinna panna ja kui ma tahaks näiteks seemneid külvata, mitte valmis lilli istutada, siis kas nad läbi selle meeletu umbrohu üldse suudavad kasvama hakata, nii et neil oleks ruumi hingata ja ma neid kogemata ära ei rohiks… Äkki peaks üldse selle peenra kilega kinni katma, et umbrohi ei saaks rohkem kasvada? Ja järgmisel kevadel uut mulda peale tooma ja sinna miskit istutama? Läbi kaevata ei saa, seal on all kohati vana vundament ja üleüldse kivine lugu. Aastaga peaks igasugu umbrohud seal kile all täielikult sigimisvõimetuks muutuma… Või mis?

2015-07-01 20.54.20

Ma ausõna ei tea aiandusest mitte midagi. Minu unistus on, et keegi oskaja tuleks ja teeks mulle valmis paar ilusat lillepeenart, kus oleks just õiges vahekorras erinevatel aegadel õitsevaid võimalikult lollikindlaid püsililli, nii et mina ei peaks edaspidi peale lillede imetlemise eriti midagi tegema :P

Kell pool kümme tulin tuppa, panin pesu ära, lapsed magama, asjad kokku… Ja ongi kesköö kohe-kohe käes. Seega vaatan kiirelt lõpuni Grey anatoomia osa, mis eile pooleli jäi ja siis kähku magama.

Jun 302015
 

Ma ei ole kunagi suurem asi söögitegija olnud, täpsemini tegelen sellega vaid viimase häda korral. Abikaasaga on algusest peale ära jagatud, et tema kokkab, mina koristan.

Selles mõttes on muidugi ebaõiglane, et koristamisest annab suuremat osa edasi lükata, nälg tuleb aga iga päev, mitu korda päevas. Nüüd on Abikaasal lisaks pooleli teisel pool lõhkumise projekt, nii et mina peaks vist senisest rohkem söögi pärast muretsema.

Aga ma lihtsalt ei suuda.

Koristada ma suudan küll, minimaalselt. St pesu pesen, kui on vaja, nõusid pesen ja kööki hoian korras suht regulaarselt,  asjad korjan mingite intervallidega elamisest kokku ja panen oma kohtadele, voodi teen peaaegu igal hommikul ära, põrandaid pühin ka vahel. Aga et jõuaks põrandate pesemiseni või tolmu pühkimiseni või igapäevase asjade ära panemiseni… Isegi külalised seekord ei aidanud.

Ok, koristamisega kannatab, sellega ma saan hakkama. Küll ma kunagi ikka teen, kui hoog peale tuleb. Aga see va söögi tegemine! Tõsiselt tundub, et õhtusöögi asemel hakkab olema igal õhtul grillimine. Sest nagu Abikaasa ütles – nii on kõige lihtsam. 15 minutit söele, 20 minutit lihale. Sel juhul jääb minu hooleks vaid poest sobiva grilltoote leidmine ja roheliste lehtede ning kirsstomatite kaussi kuhjamine. Seda ma suudan.

Iseasi, kui jätkusuutlik selline toitumine on :) Ja mis saab nii mu plaanist vähem liha süüa – nojah, see plaan on mul juba aastaid, aga edusamme endiselt null. Ma ju näen kõiki neid muid põnevaid grillitud juurikaid, mida igal pool jagatakse, olen proovinud nii ühte, teist kui kolmandat, aga need pole mind kunagi erutanud.

Keegi võiks teha meie sügavkülma täis maitsvaid ja toitvaid eineid, et õhtul oleks vaid soojendamise vaev. Aga ma ei tea täpselt, kes see keegi olema peaks, sest koka palkamiseks meil päriselt raha pole.

Kui väljas oleks meeletu kuumus, vähendaks see oluliselt söögiisu. Väga kuumad ilmad pole küll väga mitu teema, aga kuni ma tööl käin, olen päeval kenasti konditsioneeri kaitsva jaheduse tiiva all, hommikul ja õhtul on kuumus juba talutav. Nii et… Ootame suve.

Jun 302015
 

Eile hommikul tehtud pilt:

2015-06-29 09.16.24

Käes on see aeg, kus saab käia hommikumantlis aias, et võileiva peale rohelist otsida. Parim aeg aastas :)

Eile käisin esimest korda paljasääri tööl.

Täna hommikul oli akna taga hall ja ärkamine oli poole raskem. Õnneks päike nüüd ikka piilub.

Jun 282015
 

Eilsest peale on mul olnud kavatsus kirjutada meie äkitselt tekkinud selle suve remondipaanidest, mis said alguse sellest, et viitsisin lõpuks netti üles panna ja maha müüa meie teisel pool asuva Pioneer pliidi. Eile viidi see ära ja vabanenud ruum tekitas uusi ideid.

Abikaasa lõhkus ja toimetas seal, mis innustas mindki. Võtsin siis ette järgmised asjad, millest vaja ka lahti saada – Singeri õmblusmasina ja turvatoolid. Toolide puhul tõdesin, et võiks esimese asjana siiski katted ära pesta ja alles siis pildistama hakata. Katteid pessu panna pole ma muidugi seni viitsinud. Õmblusmasina pildistasin üles, aga pole kindel, kus seda oleks kõige targem müüa, nii et sest ka mingit kasu saaks, nii et need pildid nüüd lihtsalt ootavad ma aega.

Kuna Abikaasa tõstis kõik mainitud asjad õue, õues oli aga liiga tuuline ja ma ei tahtnud seal nendega tegeleda, läksin tuppa, et pesurest tühjaks teha ja ära panna ning tekitada vaba ruumi toolide jaoks. Pesurestil rippusid aga need pluusid, mis ma Uuskasutuskeskusest ostsin, mis tuletas meelde, et Humana postitus on ikka veel tegemata ja teisigi asju on vaja üles pildistada. Nii ma siis pildistasingi, aga kui ma sellega ühele poole sain, ei olnud aega enam blogisse panemisega tegeleda, sest päriselu, söök ja lapsed, teate küll.

Pesuresti sai lõpuks tühjaks küll, aga on siiani seal, kus oli. Toolid tõstsin teise kohta :D

Mida ma tegin eile õhtul pärast laste magama panemist, ei suuda meenutada. Ca 22 paiku sai vaikus majja, siis kadus tunnike mitte midagi tehes, misjärel vaatasin lõpuks ometi ära Grey anatoomia 7. hooaja lõpu ja 8. hooaja alguse – hooaja vahetused on alati kõige põnevamad, aga mul pole juba õige mitu päeva olnud aega seda sarja mitte piiludagi.

Õhtu lõpetuseks avastasin, et väsinud tunne kehas on väike palavik.

Täna magasin poole kaheteistkümneni. Olemine on parem, aga mitte suurepärane. Palavikku küll pole, aga tekkis nohu, mida nüüd aktiivselt ravin, et homseks läinud oleks. Olen põhimõtteliselt terve päeva voodis vedelenud.

Mõtlesin taas kord tulla blogisse remondiplaanidest kirjutama. Selleks otsisin pilte kahe aasta tagusest remondist, et leida viimaseid “enne” vaateid, kus eile ära viidud pliit veel olemas oli. Avastasin, et terve 2013 augustikuu piltidest said toona blogisse vaid mõned üksikud. Vaatasin pilte, ohkisin heldinult kolmese Poisi üle.

Mul oli vanasti kombeks hoida fotokaustu desktopil nii kaua, kuni kõik pildid olid blogisse pandud. Hetkeseisuga on desktopil kõik fotokaustad alates maist 2013. Tõenäoliselt on hilisemaid kuid, kust kõik fotod on blogis olemas, aga ma tõstan neid ära kronoloogiliselt, nii et kui midagi varasematest on pooleli, siis hilisemad lihtsalt ootavad. Mais 2013 kolisime Norrast Eestisse tagasi. Ma olen selle kausta sorteerimist ja blogisse piltide valimist võtnud ette vähemalt kaks korda, tõenäoliselt rohkemgi. Iga kord olen veidi enam ära teinud, aga pole lõpuni jõudnud. Nüüd viimati selle aasta kaustu üle vaadates ja pilte blogisse pannes mõtlesin, et tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et elu on liiga kiire ja mis vanematest piltidest pole blogisse jõudnud, ilmselt jäävadki panemata. Pärast tänast nostalgitsemist tean, et ei saa nii – pean ikka kõik üles panema, kui kaua see ka ei võtaks.

Seega hakkasin remondipostituse kirjutamise asemel jälle tegelema kaustaga “Mai 2013″. Vaatasin, et olen blogi jaoks kõik fotod juba välja valinud ja eraldi kausta tõstnud – vaja vaid parajaks lõigata ja üles panna. Siis avastasin, et ema tehtud piltide kaust on täiesti puutumata, mistõttu see töö eelmine kord ilmselt pooleli jäigi. Nüüd olen sealt hulga pilte ära kustutanud, oleks vaja ilmselt veel natuke harvendada ja siis ülejäänutest blogi jaoks välja valida… Ja loodan, et veel tänase päeva jooksul saan need postitused ikkagi üles. Panen need kuupäevaliselt mai lõppu 2013 – RSS lugejatesse jooksevad need postitused sisse, eks ma panen ilmselt ka lingid, et kõik kergelt leiaksid.

Miks see täna kõik nii kaua aega võtab – sest leidsin ka ühe vahva video, mille tahtsin koos fotodega üles panna. Laadisin selle juba üles, siis avastasin, et oleks vaja algusest natuke tarbetut osa ära lõigata. Googeldasin, mis programmiga annab tasuta lõikuda QuickTime videosid – oli nagu meeles, et Windows Movie Maker, mida olen varem selleks tarbeks kasutanud, seda formaati ei tunnistanud. Leidsin mingi programmi, millega sain lõigatud, aga uus salvestamine ajas keeras heli täiesti tuksi. Lugesin edasi ja avastasin, et Windows Movie Maker väidetavalt siiski töötleb ka neid faile. Kuna selle viimasest kasutamisest on möödas tükk aega ja üks uus Windowsi install, pidin selle uuesti installima. Pärast mida ei tulnud see lahti ja andis põhjuseks, et ma pean videokaarti update’ima vms. Millega ma siis nüüd praegu tegelen.

Ühesõnaga mitu tundi jamamist ja reaalne väljund on ümmargune null.

Aga siiski-siiski… Lõpuks saavad toolikatted pestud, toolid üles pildistatud ja maha müüdud. Lõpuks ma mõtlen välja, kuhu see õmblusmasin müüki panna ja müün selle maha. Ja lõikan need Humana pildid parajaks ja kirjutan teise ringi postituse ära. Ja saan maikuu fotod sorditud ja lõigutud ja selle õnnetu video lõigutud ja üles laetud ja need postitused ära kirjutatud. Ükskord ma saan ka meie remondiplaanide postituse kirjutatud.

Aja jooksul saan üle vaadatud ka kõik ülejäänud fotokaustad alates juunist 2013 ja ka kõik need pildid ära sorteeritud ja blogisse pandud. Kunagi saan ma isegi kõik vanemad blogipostitused üle loetud ja avalikustatud. Ahjaa, õige, siis on vaja veel blogi välimust tuunida ja tekitada pealkirja alla lingid tähtsamate teemadega, muuhulgas kirjutada tutvustav jutt minust enesest, mis kõik on mul samuti juba aastaid plaanis.

Aga jah, kui kaua see kõik aega võtab, see on iseasi :P Esimeses lõigus mainitud asjad on prioriteet, teises lõigus on pikemaajalised plaanid, mis on olnud plaanis juba mitu aastat ja ikka tegemata. Kuna homsest algab jälle töö, samuti on lapsed ja tavapärane kodumajandus, samuti tahame säästuremonti teha, samuti on suvi, mis tähendab loodetavasti paljusid külla tulevaid sõpru ja rohket sotsialiseerumist, siis enamiku ülalmainitud tegevuste jaoks jäävad vaid loetud õhtutunnid pärast laste magama panemist, mida pean siis jagama Grey anatoomia ja kõige muu vahel.

Tegevust jagub :D

Muuseas viidi täna lõpuks minema tellisehunnik, millest ammu tahtsime lahti saada. Ja Abikaasa sorteerib teisel pool asju, millega mina midagi pihta hakata ei oska (tööriistad, autokraam jm taoline nodi). Juhhei, asjad siiski liiguvad vaikselt!

Jun 262015
 

Nagu olen korduvalt maininud, ma ei ole uudiseid juba väga pikka aega jälginud. Ma olen jõudnud järeldusele, et aega on niigi vähe ja uudised on enamasti negatiivsed, seega teevad mind pigem murelikuks või panevad end halvasti tundma. Ja samamoodi, nagu ma üritan vältida suhtlemist inimestega, kellest tean, et me kohe üldse ei klapi, ei näe ma ka mõtet raisata oma aega uudistele, mis panevad mind ennast halvasti tundma. Ma täitsa lepin üldise teadmisega, et maailmas toimub palju halbu asju, ma ei vaja detaile. Kõige olulisem jõuab minuni nagunii, muid kanaleid pidi.

Seega pole mul olnud kõige vähimatki soovi pagulaste teemal sõna võtta, pole lihtsalt minu nišš. Seda enam, et see on üks teema paljudest, mille kohta võin öelda: ma tean, et ma midagi ei tea. Ja kui ma tegelikult midagi ei tea, siis miks ma peaksin oma arvamust üldse avaldama?

Aga täna ma siiski natuke kirjutan, pagulastest ja poliitikast üldisemalt. Ajendiks said kaks artiklit, mida lingiti mu FB feedis.

Kõigepealt see – tegin lahti, lugesin veidi. Mina olen ajaloos väga nõrk ja ausõna ei tea, mis täpselt kunagi juhtus. Mõtlesin murelikult, kas sellest hüsteerilise maiguga hirmujutust võiks midagi tõsi olla. Palju lugeda ei suutnud, paarist esimesest punktist kaugemale ei jõudnudki. Leidsin üsna kähku, et isegi kui miski sellest ON tõsi, siis ega selle kõige lugemine ja võimaliku sõja vms pärast muretsemine mu elu paremaks ei tee – parim, mis ma saan teha, on see leht sulgeda ja elada oma elu edasi nii hästi, kui oskan.

Siis kerisin FB-d edasi ja kohe lingiti seda artiklit. Lugesin läbi ja hingasin kergendatult. Tundus märksa usutavam :)

Kellel neist kahest tegelikult õigus on, ma ei tea. Mulle tundub teine tunduvalt loogilisem. Aga just sellepärast ma ei tahagi uudiseid lugeda, et mulle tihti tundub mõlema poole jutt usutav ja ma ei oska arvata, kummal on õigus. Ma võin need kaks täiesti vastandlikku arvamust teadmiseks võtta, aga TARGEMAKS ma neist ju ei saa, pigem tekitab see veel rohkem segadust.

Aga mis ma arvan pagulaste teemast, nende väheste teadmiste ja kogemuste põhjal, mis mul on?

Ma olen mingil määral kursis UK, Rootsi ja teiste suuremate heaoluriikide pagulasprobleemidega. Ei ole tõesti üldsegi mitte tore, kui tulevad võõramaalased, kes töötamise asemel elavad toetustest, mis tulevad maksudest, mis on võetud sinu palgast. Ei ole tore, kui võõramaalastel on oma linnaosad, kus käia ei julge. Vägistamine ei ole okei mitte üheski plaanis. Kindlasti on neid probleeme veel kümneid.

Aga see on ju lihtsalt elu. Mitte ainult immigrantide seas, vaid ka Eestis ja kogu maailmas leidub inimesi, kes kuritarvitavad toetusi, on kurjategijad või lihtsalt tropid… Lisaks on Eesti kliima nii s*tt, toetused nii kehvad ja plaanitavate pagulaste arv nii väike, et ma tõesti ei näe, kuidas meid antud asjaoludel võiksid tabada sellised probleemid, millega kõik meid ähvardavad.

Korduvalt on läbi käinud argument, et riigil pole oma elanikegi jaoks raha, aga pagulaste jaoks leitakse. Minu jaoks on see väga sarnane vaidlusega, kuidas riik peaks maksuraha kulutama ja kuidas riik teeb seda raudselt valesti. Mina ei ole nii tark, et oskaks koostada riigieelarvet ja julgeks öelda, et nad teevad midagi valesti. Minu isiklik arvamus on küll, et pikk võimul olemine on oravad liiga ülbeks teinud, nad ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud ja ma ei vali neid, AGA riigi juhtimine on keeruline nii ehk naa, tehku seda kes tahes. Kindlasti on nad teinud vigu, kindlasti saaks paremini, aga mina ise paremini ei oska, seega ma väga ei kritiseeri. Ma lihtsalt valin neid, kelle puhul mul on tunne, et nad võiks teha paremini, muus osas jätan kritiseerimise targemate hooleks.

Meie toetuseid ja sotsiaalsüsteemi ning rahva üldiselt elatustaset ei anna tõepoolest kuidagi võrrelda heaoluriikidega, aga see ei ole mu meelest otseselt reformarite s*ta riigivalitsemise süü. Ja nagu ma ei tea täpselt, kuidas toimib riigieelarve, ei tea ma ka, kuidas toimib pagulastega seonduva rahastamine. Kuskilt jäi kõrvu, et need summad pole sugugi nii suured, kui mõni väidab, teiseks on meie riik EL-ilt nii palju toetusi saanud, et mida meil siin nii väga kobiseda on? Kreeka toetamine oli minu jaoks näiteks pagulastest mitu korda keerulisem teema, selle ma lasin lihtsalt endast mööda, sest ei osanud mingitele järeldustele jõuda.

Ühesõnaga jah, pagulaste teema on küll keeruline ja teiste riikide probleemid nendega seoses on reaalsed, AGA iga juhtumit tuleks vaadata üksikult, võttes arvesse kõiki asjaolusid… Ja vaadeldes pagulasi Eesti kontekstis, ma ei karda neid probleeme. Ja mind teeb nii õnnetuks, kuidas mitu mulle armsat inimest, kellest ma väga lugu pean, tunduvad suhtuvat sellesse teemasse veidi liiga emotsionaalselt.

Mitte ainult inimesed, kusjuures, ka näiteks Kodutunne – saade, mida ma vaatan ja armastan – paneb oma suhtumisega aeg-ajalt kulmu kergitama. Nad ajavad mu meelest suurepärast ja vajalikku asja ning ma kogu südamest loodan, et nad teevad seda veel pikalt. Aga ma pean tunnistama, et nende kriitilised repliigid meie ühiskonna suhtes, mis jooksevad läbi pea igast saatest, on hakanud mulle veidi närvidele käima. Nüüd on kistud sinna kriitikasse ka pagulased, seda kõike avalikult nende FB lehel. Ei tea, ei tundu õige… Aga see on vaid minu arvamus. Ma ei ole sugugi kindel, kas minu arvamus on see kõige õigem.

Eesti kontekstis tunduvad mulle pagulastega seotud reaalsed probleemid pigem need, mida mainis Kristina, kes mul ükspäev külas käis. Et meil puudub korralik toetussüsteem nende ühiskonda integreerimiseks. Midagi selles stiilis. Aga kuna see on teema, millest ma midagi ei jaga, siis jätan ka selle targemate hooleks. Pigem sellega tuleks mu meelest tegeleda, mitte võidelda eestluse väljasuremise vastu, mida pagulased põhjustavat ja mis tundub minu jaoks absurdsena.

Aga kui on üks asi, millesse mina kirglikult suhtun, siis on see miinimumpalk ja elamiskallidus. Nii tihti loen ma arvamusi stiilis “kui sa oleks viitsinud õppida, saaks sa praegu head palka ja ei peaks virelema”. Kuidas saavad kõik need kritiseerijad unustada mugavalt ära, et ALATI on hulk töid, mille eest makstakse miinimumi ja ka nende tööde tegijad on INIMESED, kes väärivad INIMLIKKU elu? Muidugi on neid, kes oleks võinud teha oma elus paremaid valikuid ja kes selle asemel vigisevad, et riik on m*nn ning ei toeta, aga nemad ongi lihtsalt need tropid, keda leidub igas ühiskonnas, kellega tuleb lihtsalt leppida ja neid soovitavalt ignoreerida. Alati jääb terve hulk toredaid inimesi, kes teevad töid, mille eest makstakse miinimumi ja kes tahavad ka normaalselt elada. Nii et jah… Elamisväärne elu kõigile toredatele inimestele. See on see, millest mina unistan.

Elu on kohati äärmiselt keeruline ja tihti ebaõiglane, aga pime vihkamine ja emotsionaalne lahmimine ei tee meie riiki paremaks. Rohkem mõtlemist, rohkem sallivust, rohkem positiivsust ja ligimesearmastust… Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline.

Jun 252015
 

Mul oli plaanis võtta kaks nädalat puhkust juuli lõpus ja augusti alguses, kui lasteaed nagunii kinni on. See tähendab, endiselt on plaanis. Aga kui selgus, et jaaninädalal kaupa ei tule, siis tekkis ekspromptidee see nädal ka vabaks võtta. Mõeldud-tehtud.

Pean tunnistama, et täna oli esimene päev, mil ma tõeliselt puhkasin. Eelmised viis päeva olid lapsed kodus ja vingumist oli rohkem, kui oleks meeldinud. Seltsielu pool oli mõnus, aga ülejäänud aeg ei olnud kõige toredam. Pidevalt oli tunne, et peaks midagi tegema, aga üldse ei viitsi. No näiteks koristama või lastega koos midagi tegema. Aga lapsed ajasid oma vingumisega närvi juba enne, kui ma jõudsin midagi nendega teha, siis enam ei tahtnud ja nii see läks.

Igatahes – täna läksid lapsed lasteaeda ja päev oli lihtsalt imeline. Hommikul käisime Abikaasa vanaema juures tema aknaid pesemas ja hommikust söömas, päev sai kohe asjaliku alguse. Krissu tuli eile külla, temaga lobisesime terve õhtu ja täna pool päeva. Kuna ma näen teda harva, nii kord-paar aastas, oli lobisemine seega igati omal kohal ja õigustas mitte millegi asjalikuma tegemist.

Õhtul viisime Krissu bussijaama ja läksime koos lasteaeda. Tavaliselt käib lastel järel Abikaasa, vahel ka mina, enamasti on ikka kiire, oleme väsinud või näljased… Täna oli kaks puhanud ja rõõmsat vanemat, kes mängisid jalgpalli :) Ja kui lapsed ikka pärast lasteaeda lunivad, et läheme külla, samal ajal, kui meie unistame ainult koju jõudmisest, siis täna oli minul ka tuju hea ja energiat palju, nii et läksime hoopis linna ja külastasime kokku kolme mänguväljakut. Nojah, kui nüüd kristalselt aus olla, siis Abikaasa oli lastega mänguväljakul ja mina tuulasin teise ringi poodides ning hiljem Selveris. Kõigepealt Uuskasutuskeskus ja Vana pargi mänguväljak, siis Ülejõe Humana ja sealt üle tee olev Nooruse pargi mänguväljak, viimaks Mai Selver ja sealne mänguväljak. Koju jõudsime kell pool kaheksa, õhtusöögiks sõime salatit ja grillvorstikesi, mis vanaema meile hommikul kaasa pakkis. Lapsed panin kell üheksa magama, kell kümme tulid nad toast välja ja teatasid, et on tund aega klotsidest ehitanud… Siis lubasid magama minna, aga pool üksteist polnud veel ka voodis :D Vähemalt olid vaiksed ja ei tülitsenud, see on juba suur asi. Nüüd on lõpuks vaikus majas.

Ühesõnaga imemõnus päev oli.

Aga miks ma seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Jaanipäev oli ja Kratt käis külas. Lugesin just blogid läbi ja ta kirjutas, kuidas me üritasime meelde tuletada, millal nad siin varem käisid, aga täpselt ei suutnudki meenutada. Ma siis nüüd otsisin blogist üles, nagu lubatud. Esimest korda 2012 juulis, teist korda 2013 jaanipäeval, kolmandat korda eelmise aasta juulis, nüüd siis jälle jaanide ajal. Ja see oli siis ilmselt 2012, kui neil oli alguses plaan jaanipäevaks tulla, aga sadas nii roppu moodi, et külaskäik lükkus edasi.

Igatahes tõesti, võiks öelda, et tegemist on juba traditsiooniga. Ma pead ei anna, äkki nad mõni suvi käisid isegi mitu korda, aga blogi otsingust nagu rohkem ei tulnud… Küllap sai ikka kõik kirja. Järgmine suvi saab siis juba viies kord olema, kui nad just sel suvel teist korda siia ei jõua :P

Pilte ei teinud ma seekord ise mitte ühtki, emalt pole veel kätte saanud, Kratilt sain, aga need sobiks enamuses parooli alla, st ehk kunagi hiljem, kui on suurem ports, ei viitsi paarikaupa tilgutada. Üks pilt siiski on, jaanitulest. Kusjuures kaks aastat tagasi me üldse lõket ei teinudki, sest Abikaasat polnud ja ei tulnud nagu pähe, grillisime niisama. Seekord olime üsna kindlad, et saadame mehed vihmavarjudega grillima ja sööme ise toas, aga ennäe imet, õhtul läks siiski ilm nii vastuvõetavaks, et lõkke ääres andis täitsa olla, seega sõime väljas, nagu peab :)

DSC_0030

Homme on ka mõnus vaba päev, kus lapsed lasteaias. Äkki jõuan siis ühe teise ringi postituse teha? Sain täna Uuskasutuskeskusest kaks jube vahvat pluusi, Humanast mõni aeg varem päris mitu toredat asja ja mingid jaanuarikuised Humana pildid on ka üles panemata :D Näis. Aga nüüd Grey anatoomia :P

Jun 182015
 

Pool kuud võtan ette, et kirjutada, aga ei jõua kuidagi tegudeni. Ja kui siis jõuan, tuleb õige mitu postitust järjest.

Kes teab, kas oleks tänagi kirjutamiseni jõudnud, aga kui lugejad tulevad juba poodi kurtma, et ma üldse ei kirjuta ja nii on igav, siis on tõepoolest viimane aeg :D

Samas pean tunnistama, et kõigi nende eelmiste postituste üles panemisega jooksis juhe üsnagi kokku. Mul olid küll mingid mõtted, mida tahtsin teiega jagada, aga need on kuskile põgenenud…

Elu on üsna igav. Töö ja lasteaed, kodu, nädalavahetustel vahel veidi külas käimist. Mitte et ma kurdaks, ma olen üsna rahul. Stabiilsus on ka mõnus.

Võtsime Abikaasaga järgmiseks nädalaks mõlemad puhkuse. Plaanis on välja magada ja koristada – noiks kaheks tegevuseks ei jää igapäevase tööelu kõrvalt kunagi piisavalt aega. Õnneks on ka külalised tulemas, see aitab alati kodu maagilisele korda minekule väga efektiivselt kaasa.

Aias pole jõudnud suurt miskit teha, Abikaasa niidab muru vahel ja see suht kõik. Ok, tegelikult ta on rohinud ka :) Mina lihtsalt unustan aia olemasolu tööpäevadel ära ja kui nädalavahetustel on muud tegemist või kehv ilm, siis ei tule ka aed meelde. Lootusetu. Aga noh, varsti saan tulbid välja kaevata ja loodetavasti jõuan ka miski hetk uude kohta istutamiseni. Mis muidugi eeldaks, et me liigutaks mängumaja tahapoole, mis on meeletu ettevõtmine. Üks pakike “Salaaia” nimelisi lilleseemned tuli kuskilt välja, neid võiks külvata… Kästi küll mais, aga noh, ma olen tuntud oma hilise külvamise poolest :D Need seemned on muidugi igivanad, kas sealt üldse midagi tuleb… Proovida ju võib.

Õhtud veedan enamasti Grey anatoomiat vaadates. Pooleli on seitsmes hooaeg, seega üle poole on vaadatud. Kuuenda lõpp oli väga kreisi. Kaheksanda lõpus on ka ilmselt hullumaja oodata, siis kaob mitu senist peategelast. Üldiselt on endiselt täitsa tore meelelahutus. Vahepeal, kuskil teise-kolmanda hooaja kandis, tundus küll, et kõik magavad kõigiga stiilis “Vaprad ja ilusad”, aga siis tuli uusi osalisi juurde, st uusi suhteliine ja… Ei olegi nii hull. Eks näis, millal täitsa läbi saan. Ligi kaks kuud olen vaadanud, kuu-kaks läheb ilmselt veel. Kahtlustan, et saab läbi veel enne suve lõppu :)

Aga tänaseks on kirjutatud küll ja veel, ma nüüd lõpetan. Ei suudagi kohe otsustada, kas lugeda edasi Minu Eestit või vaadata Greyd :P Mõnusad laisad õhtud.

Jun 182015
 

Kui Maris Eestis käis, sain temalt hilinenud sünnipäevakingiks Apollo kinkekaarte. Käisin küll mitu korda poes uitamas, aga ei suutnud kuidagi otsustada, mille peale sooviksin neid kulutada.

Mai lõpus lugesin, et ilmub Minu Eesti 3. Esimene mõte – kahju, et varem ei ilmunud, oleks saanud sünnipäevakingiks paluda. Järgmine mõte – aga ma ju saangi :D

Kui Tartus Kessul külas käisime, siis soovitas ta meil minna perega Supilinna Salaseltsi vaatama, et olevat tõeliselt mõnus film. Eile käisimegi. Muidugi oleks võinud ette teada, et kui filmis on midagi vähekenegi actionit meenutavat, siis Plika hakkab kartma ja ei taha vaadata… Pidime talle üsna filmi alguses vanaema järele tellima, kolmekesi vaatasime lõpuni.

Tõsiselt hea film oli, sobilik nii suurtele kui väikestele. Väga soojalt soovitan! Mulle tavaliselt Eesti filmid pigem ei meeldi, reeglina on need sünged või masendavad. Aga see oli lahe – lõbus ja põnev ja eestlaste kohta hästi näideldud. Ma armastan Tartut ja Supilinna, ka sellepärast oli vaatamine nii nauditav. Ja väga vahvalt oli kokku miksitud vanaaegsemat sorti väljanägemisega elukeskkond ja riided tänapäeva moodsa tehnikaga – läpakate ja nutikatega.

 Ühesõnaga absoluutselt suurepärane sünnipäevakingitus :)