Oct 312014
 

Töö, ikka töö. Kui tavaliselt on minu tööpäevad tundide arvult pigem lühemad ning ma ei ole tööl kunagi üksi, siis täna oli uus kogemus – asendasin ja olin terve 10h päeva üksinda. Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi, aga ma ei osanud arvata, et ma seda nii väga naudin – olin isegi veel õhtuse sulgemise ajal energiat täis.

Üks klient uuris, kus ma enne töötasin ning mu vastuse peale küsis – ja tulid sealt siia? Ma ütlesin, et jah – ehkki eelmine töö meeldis mulle ka väga, siis siin tunnen end veel paremini. Ta ütles, et seda on näha, ma sobin siia :) Et ta on palju käinud teistes sarnastes kohtades, kus on näha, et töötaja on vaid töötaja. Aga seda tööd saab teha tõeliselt hästi vaid siis, kui ise usud. Ja minu silmist paistab see välja, et ma usun. Ja see on see, mis eristab ning paneb kliendid tagasi tulema.

Mis te arvate, kas mul oli pärast tema lahkumist tükk aega suu kõrvuni või mitte :P Ma olen selle kliendiga igati nõus, igas punktis – ma tunnen, et olen ise selline ja valisin ka oma töötajad vastavalt sellele. Sära silmis, usk, tahe oma teadmisi teistega jagada, soov informeerida ja aidata teha parim valik. Ja nii me siin olemegi kõik kolmekesi koos, sära silmis. Ja NII HEA on tööl käia. Sest me tahame teha just seda tööd ja me saame omavahel nii hästi läbi. Tõeline nauding!

Aga nüüd teisel teemal – kas teie magate piisavalt? Kas teil on mingi kindel rutiin – lähete magama ja tõusete kindlal ajal? Läheb teil hommikul iseenesest uni ära?

Ma pole kunagi olnud hommikuti maailma raskeim ärkaja või vahetult pärast ärkamist sandis tujus, aga samas olen ma siiski alati armastanud poole ööni üleval olla ning hommikuti on uni alati niiii magus – seda tihti isegi siis, kui ma ei ole poole ööni üleval ja olen normaalsel ajal magama läinud. Kui ma kord juba üles saan ja esimene uni on silmist pühitud, naudin oma hommikut täiega, aga just see voodist üles saamise hetk – see soe mõnus voodi, kust ei taha kohe kuidagi välja ronida, nii väga tahaks näpistada veel mõned minutid…

Kuna ma tean, kui oluline on piisav puhkus üldise heaolu jaoks, siis ma väga-väga tahaks endale seda võimaldada. Sestap reegel, mille kohaselt ma peaks tööpäevadele eelnevatel õhtutel sulgema arvuti hiljemalt kell üksteist ning lugema siis rahulikult raamatut, kuni poole tunni-tunnikese pärast tuleb loodetavasti mõnus uni.

Ja kuigi ma tean, et keha harjutamiseks ja rutiini juurutamiseks oleks seda vaja teha IGAL õhtul, hoolimata sellest, kas järgmisel päeval on vaja kella peale tõusta või mitte… Siis nagu näete – niipea, kui vaba päev on ees ootamas, venib õhtu plaanitust tunduvalt pikemaks. Täna näiteks on lihtsalt positiivset energiat ja mõtteid on nii palju, et tahan neid jagada – tahan tegutseda, mitte magada. Keha on tegelikult väsinud küll – mõnusalt väsinud, nagu pärast kümnetunnist tööpäeva ikka. Paraku pole see nii suur väsimus, mis paneks mõnusalt suigatama – see on täpselt selline väsimus, millega on mõnus voodis vedeleda. Ja vaim, see on ärgas… See ei taha üldse magada.

Nii ma siis kirjutan blogi, ehkki kell on peaaegu üks.

Aga nüüd on rõõm jagatud ja küsimus küsitud, seega panen siiski arvuti kinni ning katsun selle elava vaimu raamatulugemisega korrale kutsuda ja unerežiimile häälestada. Tahaks ju homme normaalsel ajal üles saada :)

Oct 292014
 

Eelmisel reedel kirjutasin, et terve oktoobri kestnud laiskusperiood on liiga pikaks veninud ja tahaks tegutseda. Tasa, aga targu hakkasin selle poole püüdlema ja nüüdseks olen juba üsna hoos :) Olen jälle ideid ja mõtteid täis, teen rohkem, jõuan rohkem, olen rõõmsam.

Plikal on köha, nii et otsustasime eile õhtul ta nädala lõpuni lasteaiast koju jätta. Kui muidu on mu töö üsna paindlik, nii et saan vajadusel võtta vaba päeva või töötada kodust, siis just täna ja homme polnud see kuidagi võimalik. Eile õhtul kell üheksa sebisime talle paari telefonikõnega kaheks päevaks lapsehoidmise. Tavapärane variant ehk minu ema jäi seekord ära, sest ta on just need päevad Tallinnas. Aga mul oli täna võimalik alles lõuna paiku tööle minna, siis viisin Plika Abikaasa vanaema juurde. Homme pean mina töötama 10-20, aga hommikul saan viia Plika Abikaasa ema poole, kuni too kella kaheks tööle läheb ja teise poole päevast oli nõus hädast välja aitama minu ema mees. On küll veidi logistikat, aga on päriselt olemas inimesed, kes saavad aidata – ja oma panuse andis ka minu ema, kes jättis noiks kaheks päevaks laenuks oma auto, mis teeb logistika oluliselt lihtsamaks. See on nii mõnus. Turvavõrgustik – sellepärast ongi Pärnus nii hea elada. Perekond annab nii võrratult palju juurde.

Teine põhjus, miks ma täna rõõmustan, on mu töö. Ma armastan oma tööd ja teen seda alati rõõmuga, aga täna oli kuidagi eriliselt rahulduspakkuv päev, kus ma täiega nautisin seda, mida tegin, inimesi, kellega koos töötan, keskkonda, kus ma töötan… Lihtsalt imeline, et see töö minu ellu tuli. Tahaksin sellest kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt, aga ma veel mõtlen natuke. Põhimõtteliselt võiksin, sellest ei juhtuks midagi. Aga see nõuab aega ja mul on hetkel muu eluga nii palju tegemist, et pikalt arvuti taga istuda ei malda. Rohkest logelemisest sai sellist sorti küllastumus, et pallide mängimiseks ega sarjade vaatamisekski pole kannatust – isegi RSS lugejat pole viimase kahe päeva jooksul suutnud läbi lugeda. Ja nii on mõnus.

Ühesõnaga ma kunagi kirjutan pikemalt – kui on kannatust ja aega. Praegu lihtsalt pidin tulema ja kiirelt paar lõiku kirja panema, sest rõõm oli nii suur, et tahtis vägisi seest välja tükkida. Kohe nii väga tahtis, et rikkusin reeglit, mille kohaselt kell üksteist peaks arvuti olema kinni ja ma ise pestud hammastega voodis une-eelset raamatut lugemas. Mida ma nüüd kohe tegema lähen :)

Pärnus pere keskel on nii hea ja mul töö on lihtsalt parim!

Oct 262014
 

Hoiatus! Käesolev postitus on arusaadav ainult teistele pallisõltlastele, ülejäänud võivad selle rahulikult lugemata jätta.

Ligi aasta tagasi jõudsin ma edetabelis esikohale ning tõdesin veidi üle kuu aja hiljem, et kauaks ma sinna ei jää. Täpselt nii ka läks, terve selle aasta olen olnud kolmas, esimesel ja teisel kohal ikka Piia ja Mutt – kord üks, kord teine. Viimasel ajal Piia.

Eelmise aasta lõpus istusin pikalt kinni tasemel 261. Selle aasta veebruaris jõudsin 340. tasemeni, mille tegin ära alles augustis, Ühesõnaga pallides oli pool aastat seisak, millest neli kuud tegin vaid päeva taset, kaks kuud suvel oli täielik paus. Ja ega ma selle üle õnnetu polnud, uue tööga harjuda ja oma elu elada oli piisavalt põnev, ei tundnud mängimisest puudust.

Aga oi, kuidas ma olen need viimased kuud jälle pallide mängimist nautinud! Ühegi teisega mänguga ei anna seda naudingut võrrelda – olen küll igavushetkedel mõningaid proovinud, aga kõik sama kiirelt kustutanud. Candy Crush ja Farm Heroes, mida on vastupidiselt pallidele mõnus puutetundlikul ekraanil näpuga vedada, on mul nutikas poesabas ootamise ja muude potentsiaalsete arvutist eemal veedetavate igavushetkede täitmiseks alles, aga muul ajal ma neid reeglina ei näpi.

bubble witch saga topMiks ma seda kõike üldse praegu kirjutan? Eks ikka sellepärast, et olen alates eilsest õhtust jälle pallimängukunn – esiteks tahtsin uhkeldada, teiseks lihtsalt märgi maha jätta, kolmandaks pole ammu pallide statistikat teinud.

Teisel kohal on Piia, kolmandal Mutt, neljandal Minna, viiendal Nadja, kuuendal Birgit. Aasta jooksul on nad kõik mingil hetkel mänginud, aga tundub, et praegu oleme aktiivsed mängurid vaid mina ja Minna. Eks ta on kõigil nii, et muu elu nõuab tähelepanu ja mänguhood käivad peal lainetena.

Aga statistika.

Saartel on tegemata 34-10, 36-10, 39-10, 40-10, 42-10, 53 alates 3, 54 alates 7. Maailmu on seal hetkel kokku 63, nii et kui mul põhimaailm läbi on, võib jälle sinna piiluda.

Põhimaailmas olen kolmandal lehel ja üsna lõpus, tasemeks hetkel 471. Punkte on 1 168 210, tähekesi 1785.  Kümme kuud tagasi oli tase 261, punkte 744 060, tähekesi 1348. Areng :D

Järgmise statistika võiks teha aasta lõpus. Näiteks 28. detsembril. Siis on pallide mängimise kolmas aastapäev :P

Oct 242014
 

Eelmise aasta kevadega võrreldes pole suurt midagi muutunud :P Ikka olen kogu aeg hädas, mida selga panna. Õigemini just praegu olen, sest ilm on nii vahepealne.

Kuni sooja oli nii 10 kraadi ringis, oli üsna lihtne – õhem müts, tavalised sõrmikud, riieteks jopp ja püksid – sellised enam-vähem vihma- ja tuulekindlast riidest ning seest riidest voodriga. Kui tundus, et ilm on nats jahedam, sai jopele dressika ja pükstele sukkpüksid alla pandud. Jalas kuiva ilmaga botased, vihmaga kummikud.

Kui tuleb talv, siis on soojad talvekombed, paksud üsna veekindlad õuekindad, tuukrimütsid.

Aga praegu on sihuke pooletoobine olukord. Ilm on nii külm, et need õhukese voodriga riided enam kõlba, samas talvekombe jaoks tundub veel vara. Puuvillased mütsid on liiga õhukesed, aga tuukrimütside jaoks tundub vara. Sõrmikud on liiga õhukesed, aga talvekindad tunduvad liiga paksud :P

Botastega on külm, saapad tunduvad veel liiga paksu voodriga. Ostsin lastele Magaziinist järgmise suuruse täpselt samad poolakate kummikud, need imekerged ja lambavillast voodriga (€14.90) – eelmisel aastal käisid nad nendega õues KOGU AEG – terve talve. Aga vist ei ole normaalne kogu aeg kummikutega käia? Mis siis, et kerged ja soojad? Hingavus on ju ikkagi null…

Plikal vähemalt on saapaid ootamas, tervelt kolm paari. Ühed on vist nats õhemad ka, ilmselt need ma peangi talle praegu “maha müüma”. Aga Poiss on igasugu jalatsite suhtes niivõrd pirts… Tal on lai jalg, nii et kõik ei sobi ja kui ka sobib, siis ta on nii kannatamatu, et kui jalga panemine pole imelihtne, on kohe kisa lahti. Tal ka ei ole praegu ühtki paari saapaid ootamas ja mul ei ole mitte mingisugust tahtmist talle neid otsima minna, sest saapad on kallid, aga raha ei ole, talle ei meeldi neid proovida ja ta eelistab nagunii kogu aeg kummikud jala otsa lükata, sest see on kõige kergem. Nii et mulle tundub, et praktilistel kaalutlustel ma võiks vist Poisil rahumeeli ainult kummikutega käia lasta ja Plika siis kannab neid saapaid, mis olemas on.

Plikal ja Poisil on mõlemal lisaks õhukese voodriga jopele ja paksule talvekombele sellised vahepealsed joped, mis on siiski soojema voodriga, aga ei tundu praeguse ilma jaoks liiga paksud. Nendega nad lasteaias käivadki. Ainus häda on aga see, et need ei ole eriti tuule- ega veekindlad – mitte küll päris tavalisest riidest, aga siiski üsna… No pigem vist linnariided. Kuna mul aga paremat pole, siis käivad nendega. Dressipluus on ka alati all.

Poiss kannab pakse talvepükse. Tundub küll vara, aga kui õhukese voodriga on külm, siis mis muud valikut on? Plikal ei ole sooje talvepükse, nii et tema käib endiselt õhukese voodriga pükstega – paneb õue mängima minnes alla sukkpüksid JA retuusid. Mis on ka suht tüütu variant.

Kõige hullem lugu on mütside-sallide-kinnastega. Puuvillased kahekordsest riidest mütsid, mis neile Norrast ostsin ja mida nad soojema ilmaga kandsid, pole väga praktilised – kõrvad kipuvad kogu aeg välja. Tuukrimütsid on talvel asendamatud, aga praegu tunduvad liialt palavad ja Plika oma jäi nagunii väikseks. Poisi oma on alati halvasti istunud, aga oleme ikka kasutanud (suurus 52, mis peaks kõigi eelduste kohaselt olema väike, sest Poisil on suur pea, aga tegelikkuses vajub silmile… Vähemalt vajus eelmisel talvel). Siis on neil veel Norra H&Mist ostetud fliisvoodriga mütsid, millel on kõrvakohad pikemad, nendega on komplektis ka fliisvoodriga labakud (siin postituses on näha nii mainitud tuukrikad kui H&Mi komplektid, aga sealsed õuekindad kadusid Plikal ära ja läksid Poisil katki). Nonde mütsidega nad hetkel käivadki, aga Plika oma on laiaks veninud, istub eriti halvasti ja no Poiss tõmbab selle nii suvaliselt pähe, et kõrvad jäävad tihti paljaks.

Sallina oleme kasutanud buffe, mis on liiga laiad ja pole mugavad, nii et nüüd seome enamasti kaela kolmnurkseks volditud puuvillased rätid, seda tegime ka eelmisel aastal. Aga see on ka väga halb variant, sest ei kata piisavalt – salli ja pluusikaeluse vahele jääb ikka paljast ihu. Plikal on ka mütsiga sobiv pikk soe sall, aga see on liiga pikk ja ebamugav siduda.

Äkki peaks tegema sarnaselt Leeni eelmisele õueriiete postitusele jäetud kommentaaris mainitule ja muretsema lastele mingid õhemad kõrge kaelusega sviitrid, mis õue minnes alati jope alla panna? Lahendaks salli probleemi, aga ma ei kujuta ette, et nad viitsiks seda sviitrit kogu aeg üle pea selga vedada – me oleme seni alati kasutanud mugavuse pärast lukuga jakke, aga kõrge kaelus ja lukk ei käi kokku :D

No ja kindad. Sõrmikutega külm, talvekindad on mu meelest jube paksud. Fliisvoodriga labakud on kenad linnakindad, aga ilmselgelt mitte õues mängimiseks.

Ma vaatasin laste mütse-salle-kindaid Seppäläst, Lindexist, Takkost, Maximast, Magaziinist… KUSKILT ei leidnud midagi, mida oleks tahtnud osta. Kõik sallid olid kas tavalised pikad, mille kasutamiseks nad on veel liiga väiksed, või siis sellised kraelaadsed ja fliisvoodriga, mis tundus sobilik pigem talveks, kui praeguseks.

Kindad ongi kõik kas õhukesed sõrmikud-labakud, voodriga kootud labakud või paksud talvekindad. Mingeid vahepealseid õhema voodriga veekindlaid kevad-sügiskindaid ei näinud kuskil. Ilmselt oleks pidanud otsima beebipoodidest või spordipoodidest, aga mängu tuleb veel rahaline pool. Mul ei ole võimalik osta kahele lapsele €15 maksvaid kindaid… Seega nüüd ongi nii, et käivad talvekinnastega, mis pärit Takkost – Plikale ostsin eelmisel aastal €8 eest, Poisile paar päeva tagasi täpselt samasugused, olid alla hinnatud €5 peale. Need ei tundu kõige mugavamad ja ilusamad, aga on soojad ja ajavad asjad ära…

Mütsid… No milline see pagana müts praegu olema peaks? Mulle tundub tuukrikas ikkagi kõige praktilisem, et ei peaks salli pärast muretsema (ka rahalise poole pealt – tavaline müts ja kraesall maksavad mõlemad ühepalju ja sama raha eest saaks juba tuukrika, mis on 2in1). Seppäläs olid üsna kena välimusega tuukrikad, aga akrüülist ja fliisvoodriga ja one size oli Poisile nagu tiba väike ja Plikale nagu tiba suur. Pluss fliis ega akrüül ei vaimusta mind. Samas – endalgi on talvemüts akrüülist ja kõrvade osal on fliisist vooder ja pole mul häda midagi… Nii et sellest võiks vist mööda vaadata. Aga kas selle mütsiga praegu palav pole? Lindexis oli ka mingi tuukrikas, millel oli mõnusam riidest vooder, aga see oli üsna igava välimusega. Kui ma juba mütsi täishinnaga ISE ostan, siis see võiks ju vähemalt ilus ja mugav olla ja ülejäänud riietega sobida?

Poisile pärandati üks üsna mõnusa lõikega Lenne müts, millel on riidest vooder ja kootud pealisosa, väike nokk ja kõrvadele ulatuv osa veidi pikem, aga kenasti ümber, mitte lehviv, nagu H&Mi mütsidel. Paraku on see müts talle tsip väike ja kõrvad kipuvad välja, muidu tundub praeguseks ilmaks ideaalne olevat. Kuna salliprobleem aga jääb, tundub ikkagi praktilisem tuukrikas.

Argh. Nii ma olengi omadega kokku jooksnud. Ja lapsed käivad ikka lasteaias sallidega, mis jätavad pool rinda paljaks, mütsidega, kust on kõrvad väljas ning kinnastega, mis on mõeldud talveks. Ja lambavillase voodriga kummikutega. Ja ükski asi teisega eriti kokku ei sobi, nii et nad näevad parajalt jaburad välja.

Samas ma olen nii kohutavalt tänulik selle eest, et meil on senini soojad joped-püksid-kombed teiselt ringilt täitsa tasuta kätte tulnud – kui ma oleks pidanud need kõik ostma, oleksin võlgades. Tuukrikad ja Lenne müts on ka teiselt ringilt, aga need on kõik väikseks jäänud või muul kombel ebasobivad. No ja ma ometigi peaksin suutma osta oma lastele mütsid! Kinnastega kuidagi veel saab, aga mütse on vaja. Ja ma ei tea, mida osta või kust otsida. Et oleks ilus, praktiline, parajalt soe ja jõuaks selle eest maksta kah.

Mida teie lapsed praeguse ilmaga õues kannavad? Või kas äkki ongi normaalne lastele juba praeguse ilmaga talvekombe selga toppida? Lihtsalt alla ei pea siis esialgu palju panema ja…? Ja äkki ma kujutan ette, et tuukrikaga praegu palav on? Talvel on neil ju nagunii enamasti mütsil veel kapuuts peal, nii et praegu siis äkki ilma kapuutsita ongi paras? Aga kust saaks häid ilusaid tuukrimütse?

Googeldasin nats ja leidsin Lenne kevad-sügis tuukrika, millel on nii pealiskiht kui vooder puuvillast. Midagi sellist oleks praeguseks ilmaks ju ideaalne. Aga ma ei tahaks kirjut, ma tahaks ühevärvilist. Ja samas ma tahaks, et ühevärvilisel mütsil oleks midagi, mis selle ilusamaks teeks, sest niisama müts on sihukese kondoomi välimusega :D Sellepärast mulle Seppälä omad meeldisid – poistel musta värvi ja pingviininäoga, tüdrukutel selline ilus sügavroosa ja vist kass vms… Ühesõnaga ühevärviline müts, aga looma nägu ja kõrvad. Ainult et jah… Ei istunud hästi. Peaks ehk uuesti proovima, sest midagi väga hullu ei olnud ja need olid siiski parimad variandid, mis leidsin.

Või nojah. Ilmselt tasuks enne siiski käia läbi lasteriiete poed – Beebikeskus Papiniidus ja Port Arturi kolmanda korruse omad, neis peaks Lenne ja Huppa esindatud olema. Ja ilmselt ikkagi spordipoed ka… Oeh. Tüütu :)

Oct 242014
 

Viimasest postitusest on möödas 12 päeva. Oktoober hakkab juba läbi saama ja olen selle aja jooksul jõudnud blogida kõigest kaks korda. Kuidagi üldse ei jagu energiat selle jaoks, et tulla siia ja midagi mõttekat kirjutada.

Terve oktoober on olnud kuidagi pooletoobine. Kui septembris jagus veel energiat, et lisaks tavapärasele töö-hädavajalik kodu korrashoid-lapsed rutiinile jõudsin veel kodus suuremaid organseerimisi ette võtta, siis see ind rauges juba nädalaid tagasi. Tööl teen tööd ja naudin seda täiega, õhtul tulen koju, kallistan lastega ja ei viitsi enam midagi asjalikku teha.

Eks see ole mingis mõttes loogiline järg üsna kiirele septembri lõpule – tohutu pingelangus. Ma tundsin, et olen puhkuse ära teeninud ja kui ma ei viitsi koristada, blogida või mida iganes muud teha, siis ei ole järelikult ka vaja. Ühesõnaga olen peaaegu terve kuu vegeteerinud ja teinud vajalikku minimaalselt – töö käin, kodus nõusid kord-paar päevas pesen, köögi hoian nii korras, et saaks süüa teha ja süüa, nädalavahetusel pesu pesen, asju korjan vahel natuke kokku, kui karguga enam ka üle astuda ei saa. Lastega midagi asjalikku ega erilist teha ei jõua – igapäevaselt saab lihtsalt juttu räägitud, musitatud-kallistatud, õhtujuttu loetud, see on loomulik. Aga et nendega rohkem mängida või kuskil käia… Ei ole jaksu.

Okei, tunnistan ausalt, et laiskusele ei aita kohe üldse kaasa ka Gilmore Girls, mida ma septembri keskpaigast alates uuesti vaatama hakkasin ning pallid, mida ma alates augustist uuesti mängin. Gilmore Girls on lihtsalt nii nauditav, et õhtul vaatan tihti ikka kolm-neli osa järjest, sageli uneaja arvelt. Palle mängida on ka lausa lust, sest esiteks jagatakse igal nädalal tasuta superpalle, mis teevad rasketest tasemetest edasi pääsemise oluliselt lihtsamaks, teiseks mulle tundub, et selle viimase maailma tasemed ongi keskmisest kergemad – millalgi septembri lõpus jäin küll ühe nõmeda taseme juures nii kinni, et ei mänginud mitu nädalat, aga siis sain ikkagi hakkama, nüüd muudkui mängin ja kaifin. Õnneks piirab liigset ajaraiskamist see, et elusid on kaheksa ja kui need on maha mängitud, on mitmeks tunniks rahu majas, kuni tagasi tiksuvad :) Hommikusöögi ajal mängin tavaliselt ühe korra elud nulli (alustan päeva tasemest ja kui see on lihtne, jõuan ka põhimänguni), õhtuti jõuan reeglina kaks korda elud maha mängida.

Aga jah. Kui kuu algul tundsin, et puhkus on õigustatud, siis nüüd tunnen juba, et olen liiga pikalt logelenud ja on vaja jälle asjalikuks hakata.

Eile oli see õhtu, kus ma pikalt elu üle mõtlesin. Panin kirja asju, millest sooviksin loobuda ning samuti asju, mida tahaksin saavutada… Mõtlesin igasuguseid suuri mõtteid, kirjutasin ühele inimesele ära ühe kirja, mida olen tegelikult juba ammu tahtnud kirjutada… Ei saanud magada enne, kui kell oli neli.

Tänase päeva olen küll maha lebotanud, aga üks puhkepäev pärast töönädalat kulub igati ära. Magasin üheteistkümneni, pidasin maha pika pool-eraelulise, pool-tööalase vestluse (teadagi, Liisiga, kellega siis veel), sõin hommikust, lugesin blogid läbi, mängisin pallide elud maha… Ja kell ongi juba neli.

Ma arvan, et ma oleks ehk asjalikum olnud, kui enesetunne nii imelik poleks. Pea hakkas eile öösel tuikama, tänaseks muutus see juba väikeseks valuks. Kuna mul oli niru olla, siis võtsin tabletti, mis natuke aitas, aga praegu on ikka peas pingetunne. Usun, et see on ka liigsest ekraani vahtimisest, mis tähendab, et kui ma olen selle postituse ära kirjutanud, siis panen arvuti tõepoolest kinni ja teen midagi muud.

Pühapäeval kella viieks on kokku lepitud täiesti võõra inimese külaskäik ja üks väga oluline põhjus, miks ma seda tegin, oli teadmine, et enne võõraste tulekut suudan ma alati kodu korda teha. Pere ja lähemate sõprade puhul see ei toimi – nemad on omainimesed ja kui ma olen parasjagu laisk, siis ma ei viitsi nende auks koristada.

Gilmore Girlsist olen ära vaadanud peaaegu kuus hooaega, vaadata on jäänud veel 26 osa. Ühesõnaga sellest sõltuvusest saan umbes nädala pärast vabaks :) Pallid üksi ei võta õnneks nii palju aega, et see muud elu takistaks.

Siis on muidugi veel kõik need sarjad ja saated, mida jooksvalt jälgime, need võtavad ka oma aja. Koos vaatame Revenge’i, Castle’it, Bonesi – nendest on eelmise ja selle nädala osad vaja järele vaadata. Mina vaatan veel Kodutunnet ja USA värskeid modelle, nendega olen vist järje peal. Õige pea algab White Collari viimane hooaeg – Bonesil on samuti viimane käsil, nii et järgmisel sügisel on meil juba kaks sarja vähem. Millalgi peaks edasi minema ka Hart of Dixie, aga sellel pole vist veel kindlat kuupäeva paigas… No lühidalt – seitse sarja nädalas, mis teeb keskmiselt igal õhtul 45 minutit – pole kõige hullem, peaks jätma piisavalt aega muudeks tegevusteks.

Oeh, ma ei tea, kuhu ma selle kõigega nüüd üldse jõuda tahtsin. Jälle selline üsna igava sisuga postitus :) Aga vähemalt elumärk, eks… Ja selline mu elu viimased kuu aega olnud ongi.

Eesmärk on muuta seda elu nüüdsest viljakamaks ja mitmekesisemaks. Vähem laiselda, rohkem ära teha. Ja rohkem blogi kirjutada :)

Oct 122014
 

Ma panen küll meie väljaminekud jooksvalt kirja ja hoian igakuiselt rahalisel seisul nii palju silma peal, et jaguks kõigeks hädavajalikuks, aga põhjalikumaid ülevaateid kuludest ja tuludest teen ma ainult siis, kui tuju tuleb. Täna üle pika aja tuli, tegin ära augusti ja septembri kokkuvõtted. Ning kuna augustikuine automüük võimaldas meil lõpuks ometi aasta alguses tekkinud võlad ära likvideerida, oli põnev senist aastat analüüsida.

See on nii naljakas, kui kiirelt asjad muutuvad. Eelmise aasta septembris võtsime päris suures summas autolaenu, et osta Abikaasale buss, millega Norras tööl käia. Aasta lõpuks sai töö otsa, nii et uuest aastast oli meie ainsaks sissetulekuks minu poole koha palk. Jaanuaris elasime säästudest, veebruaris sai Abikaasa uue töö, veebruarist juunini sai võetud lähedastelt pea iga kuu laenu kokku veidi üle €2000, et ära elada, mais sain mina uue töö, augustis saime lõpuks auto maha müüdud ning septembri lõpuks oli kogu sealt saadud raha täiesti otsas.

Veidi üle kolmandiku võlgade maksmiseks, veidi alla kolmandiku uue auto ostuks ja sellega kaasnevaks (riigilõivud, kindlustus, remont), viimane kolmandik muuks vajalikuks – minu prillid ja poole aasta läätsevaru, juunis saadud telefon, mille eest nüüd lõpuks võimalik maksta oli, lõppastme koolitus ja dokumentide riigilõivud, tavalisest veidi vabamad kulutused riietele, jalatsitele, majapidamisele (uus triikraud), söögile ja väljas söömisele… Ning oligi kõik.

Pärast talvepuude ja ülejäänud oktoobri maksete raha kõrvale panemist jääb järgmiseks kolmeks nädalaks elamise raha ca €140. See on €47 nädalas söögiks ja kõigeks muuks, mis võib veel vajalikuks osutuda.

Mul lõppes hiljuti katseaeg ja sain pisukese palgatõusu, mis on sõltuvuses igakuisest müügist (ning on teatud piir, millest allapoole see ei rakendu, aga usun, et sellest piirist müüme ikka rohkem) – see katab umbes-täpselt lasteaia kohatasu tõusu ning septembris alanud laste jalgpallitrenni.

Lihtne matemaatika näitab, et edaspidi jääb meil igal kuul püsikuludest (laenud, kindlustused, maksud, lasteaed ja trenn) üle ca €400, mille eest peaks saama kaetud kõik muu vajalik – söök, majapidamis- ja hügieenitarbed, riided-jalatsid, kingitused, autokulud (õnneks kütuse eest reeglina ise maksma ei pea ja kindlustus on ka aastaks ette makstud) ning kõikvõimalikud eralõbud – reisimine, väljas käimine, raamatud…

Järgmise aasta kevadel lõppeb mu õppelaen, aga selle arvelt vabaneb igakuiselt vaid €25. Järgmise aasta sügisel mu palk loodetavasti jälle veidi tõuseb, aga olgem ausad, ka elamise kulud kasvavad kogu aeg. Ülejärgmise aasta sügisel lõppeb autolaen, siis peaks olukord teoreetiliselt paranema. Iseasi, kas selleks ajaks juba uut autot vaja pole – praegune sai valitud võimalikult odav ja samas lollikindel, aga vanade autodega ju kunagi ei tea – loodame, et peab seni ikka vastu. No ja võib muidugi alati loota, et Abikaasa leiab ehk mingil hetkel uue sama hea või parema töö, mis ei eelda isikliku auto olemasolu, siis võiks autost üldse loobuda.

Ja siis on veel kodu, mis ootab soojustamist, uusi aknaid, uut elektrisüsteemi ja kõigi ruumide põhjalikku remonti.

Oh jah.

Samas on meil veel kodulaenu maksta ainult kuus aastat. Selleks ajaks, kui mina olen 36, Abikaasa 39 ning lapsed on 4. ja 6. klassis, on meil päris oma laenuvaba kodu. Kui pole just vanematelt päritud kinnisvara, on see tänapäeva ühiskonnas vist päris hea saavutus?

Ma küll senimaani vahel mõtlen, kas oleks ehk pidanud laenu pikema aja peale võtma, et praegu kergem oleks, aga intressikulu oli pikema aja korral oluliselt suurem ja mulle tundub, et veidi väiksem laenumakse ei parandaks oluliselt meie elukvaliteeti ning praegu veidi rohkem pingutades on kasu lõppkokkuvõttes suurem.

Samas on Eestis küllalt peresid, kelle kuusissetulek on väiksem, kui see summa, mis meil laenust ja maksudest ÜLE jääb. Neil ei ole ehk laene, aga ka nemad peavad maksma makse, tegema remonti JA ostma süüa ning kõike muud vajalikku. Nii et oleks patt kurta.

Niisiis, €400 kuus. Sel aastal on kulunud söögile keskmiselt €345 kuus. €55 kõigeks muuks on natuke vähevõitu. Seega on esimene samm planeerida sööki mõistlikumalt ja loota, et tuleme kuidagi ots-otsaga kokku.

Aga ma pean tunnistama, et kohutavalt raske on kogu aeg kokku hoida. Nii kangesti tahaks ju vahel väljas söömas käia ja see on tegelikult kõige ebaolulisem asi, sest juba muid VAJALIKKE kulutusi on piisavalt. Seega ma eelistaks kuidagi tulude suurendamist. No natukenegi. Mingit regulaarset lisaotsa oleks vaja.

Igal juhul on olukord tunduvalt etem, kui aasta alguses – seni, kuni ei tule mõnd suuremat plaanivälist väljaminekut (neid aga kindlasti tuleb), elame põhimõtteliselt oma palkadest ära.

Kui saaks asja nii kaugele, et me päriselt elakski oma palkadest ära ja ehk hakkaks natuke ülegi jääma, siis võiks põhimõtteliselt kaaluda ka kodulaenu refinantseerimist (või kuidas iganes seda ei nimetata), et remonti teha. Või siis mitte. Eks elu näitab.

Seni mõtlen positiivselt, unistan suurelt ja mängin lolli järjekindlusega lotot. Kuidagi ju alati saab ning meil on isegi vedanud.

Oct 082014
 

Ma pole juba väga pikka aega uudiseid lugenud (ega vaadanud, ega kuulanud) – üldse mingit ajakirjandust tarbinud. Tähtsaimad juhtumised jõuavad minuni sõprade-tuttavate, FB ja blogide kaudu nagunii – FB feedis jääb aeg-ajalt ikka mõni huvi pakkuv artikkel ette ja saab ka läbi loetud. Aga suuremalt jaolt ja igapäevasel kujul on uudised lihtsalt masendavad.

Täna läksin miskis meeltesegadushoos Postimeest kiikama ja veel suuremas meeltesegadushoos lugesin artiklit perevägivallast. MIKS ma tegin esimest, veel enam teist – ise ka aru ei saa. Nüüd on nii halb tunne sees.

Teate, kui hästi töötab elamine oma väikeses turvalises maailmas? Ma olen ümbritsenud ennast inimestega, kellel on minuga sarnased väärtushinnangud. Minu ümber on intelligentsed, toredad, positiivsed inimesed. Palju mahe- ja rohemeelseid inimesi. Mis rahvusest, mis nahavärviga, millise seksuaalse orientatsiooniga – mitte mingisugust vahet pole. Kellelgi ei tuleks pähegi, et võiks olla. See on maailm, milles ma elan ja ma ei tahagi sealt välja tulla, et jahmuda sellepärast, kui palju kartust ja vihkamist on nii paljudes Eesti inimestes.

Nii paljud argumenteerivad, et maailmas toimuvaga peaks ikka kursis olema. Mina leian, et ma ei pea, kui ma raiskan oma aega uudiste lugemisele ja tunnen ennast selle tagajärjel halvemini. Mulle täitsa piisab teadmisest, et maailmas on palju vägivalda, et Ukrainas on sõda, et kooseluseadus on hetke kuumim teema… Ma ei taha detaile, sest mul hakkab halb ja nende teadmine ei tee mu elu kuidagi rikkamaks. Kui ma olen selle arvelt kellegi meelest vähem intelligentne inimene – olgu nii. Selle arvelt olen rõõmsam ja positiivsem.

Parem teen selle ajaga midagi toredat. Räägin Abikaasaga, kallistan lapsi, suhtlen sõpradega, loen raamatut, vaatan mõnd head sarja… Elan oma elu. Positiivselt. Ja ma loodan, et äkki sellest piisab. Äkki ma olen oma eluterve suhtumisega kellelegi eeskujuks ja muudan sel kombel maailma natuke paremaks kohaks, kus on natuke rohkem toredaid inimesi.

Aga kui keegi peaks kunagi tegema veebilehe, kus on ainult head uudised :) Vaat seda ma loeks küll. Kiire googeldamine näitas, et ingliskeelseid lehti on mitmeid, aga minule meeldiks just kohalik. Peavoolumeedia kajastab nagunii kõiki neid vajalikke, negatiivseid ja valusaid teemasid, võiks ju olla mõni leht, mis hoiab kursis ainult Eestis toimuvate positiivsete asjadega.

Tegelikult ma vahel ikkagi loen uudiseid – Pärnu Postimees on piisavalt turvaline lugemisvara ja kohaliku eluga tuleb ikka kursis olla. Aga sedagi teen üsna ebaregulaarselt. Vist parem, kui mitte midagi :)

Sep 282014
 

Ma terve septembrikuu mõtlesin, et elaks ma kuu viimase nädala üle, siis oleks elu alles ilus. Ja näe, saigi läbi.

Esiteks lõppastme koolitus, mida ma natuke kartsin ja pikalt edasi lükkasin, nüüd lõpuks ära tegin.

Teiseks lubasin juhendada töötubasid (eelmises töökohas reklaamiks praegusele töökohale), mida ma pole ka kunagi varem teinud. Oli vaja teemad välja mõelda ja ette valmistada ja… See oli huvitav kogemus.

Ühesõnaga kaks suurt asja ühe nädala jooksul, mistõttu koduse elu jaoks oli tavalisest veel vähem jaksu ning isegi öine uni oli häiritud – mitu ööd ärkasin lihtsalt keset ööd üles ja ei saanud tükk aega uuesti magama jääda – sellist asja juhtub minuga üldiselt väga harva.

Lisaks olid lapsed reede hommikul jube virilad ning Plika köhis kahtlaselt, mistõttu me nad lasteaiast koju jätsime – kuna mu oli aga viimane töötubade ettevalmistamise aeg, polnud mul mitte mingit aega lastega tegeleda. Õnneks aitas ema hädast välja.

Tavaliselt üritan ma kodu jooksvalt enam-vähem korras hoida ning tegeleda nädalavahetusel peale puhkamise veidi põhjalikuma koristamise ja pesu pesemisega. Jooksev korrashoid tähendab minu jaoks põhiliselt seda, et magamistuba peab olema korras ja köök ka – viimase puhul juhtub tihti, et ma õhtusöögijärgselt koristada ei viitsi, aga siis peab see kindlasti tehtud saama järgmisel hommikul enne hommikusööki. Lapsi üritan kogu aeg oma tuba koristama suunata, elutoas on praegu nagunii segadus, sest asjade sorteerimine ja äraandmine on endiselt pooleli.

Noh, sel nädalal oli kodu täielik pommiauk ja köök enamik ajast nii sassis, et endal oli ka paha olla. Lastetuppa ja elutuppa ma üldse ei vaadanudki :D

Aga kui ma olin reede õhtul oma töötubadega ühele poole saanud, kell pool üksteist lõpuks koju jõudnud ja laupäeval kella kaheteistkümneni voodis mõnulenud (kuidas ma naudin seda aega, kus neljane ja viiene varem ärgates omavahel rahulikult mängivad ja meid eriti ei sega, nii et nädalavahetuse hommikutel võib rahus magada või tegeleda, khm, muude toredate asjadega), siis oli juba täitsa inimese tunne. Arvasin küll, et olen omadega nii läbi, et ei jõua nädalavahetuse jooksul üldse midagi asjalikku teha, aga hommikuti pikemast voodis vedelemisest täitsa piisas. Ülejäänud aja sai nädala jooksul tekkinud segadust likvideeritud, rohkelt pesu pestud, õunu korjatud ja puhastatud, õunamahla tehtud, üks tööasi ära lõpetatud… Ja näe, nüüd jõudsin isegi blogi kirjutamiseni.

Õunu sai sel korral suur pesukausitäis, mis oli kaks köögi kraanikausitäit. Üks kraanikausitäis Tartu roosi, mis on meie aia parim mahlaõun. Teine kraanikausitäis mingit suveõuna, mis sel aastal miskipärast normaalselt ei kasvanud, pooled on täielikud punnid. Samas on nad pisikesed ja armsad ja maitsvad, nii et lihtsalt komposti visata ka ei raatsi.

2014-09-27 22.26.19

Sep 282014
 

Avastasin, et ma ei jõudnudki eelmisel nädalavahetusel blogi kirjutama ja mõtlesin, et peaks seda tagantjärele siiski tegema. Viies pulma-aastapäev ja puha :)

Algul oli meil plaan võtta kuskil romantikapakett ja tähistada korralikumalt, aga see ei mänginud välja, sestap saatsime lihtsalt lapsed ema juurde ööseks ning vaatasime Pärnus meeldivat tegevust. Otsustasime proovida uut hiinakat Vagamama ning minna seejärel Teatrikohvikusse jazziõhtule.

Vagamama oli naljakas. Ilma tärnita toit pani suu õhetama, mis on minu meelest jabur, aga õnneks ma olen veidikese vürtsiga juba harjunud ja toit oli iseenesest väga hea. Sisekujundus oli okei, aga suht suvaline – pulma-aastapäevaks oleks võinud midagi õdusamat valida. Teenindaja oli viisakas ja meeldiv, aga pisiasjad… Restoranis olid peale meid vaid ühed kliendid (turistid), kes olid just lahkumas, nii et enamik ajast olime seal omaette. Ometigi võttis meie jookide lauda toomine üllatavalt pika aja. Siis toodi tüki aja pärast toit ja teenindaja avastas, et taldrikuid meil veel polegi. Ja kui ta need tõi, siis panigi täpselt nii, nagu need tal käes olid – üksteise peal ja nende peal veel salvrätti keeratud söögiriistad – laua keskele… Selle asemel, eks, et panna need meie ette, nagu üldiselt kombeks on. Nojah, üldiselt on kombeks ka taldrikud enne toitu tuua :P Et jah. Teenindus polnud ebaviisakas, aga ei tekitanud mingit kihku sinna tagasi minna, miljöö jättis ka ükskõikseks. Sealiha magushapus kastmes oli samas küll jube hea, seda sööks hea meelega veel :)

Endla kohviku jazziõhtu oli super. Me mõlemad armastame jazzi, avastasime, et jazziklubi raames on iga kahe nädala tagant kontserdid, peab hakkama regulaarselt käima. Eelmisel nädalal oligi hooaja avamine ja JazzIn Sistersi lastelaulud jazzi võtmes olid väga mõnusad.

Jazziõhtu ainus häda oli selles, et sai liiga kiiresti läbi ja koju mineku isu veel polnud. Kuna hiinakast oli mitu tundi möödas ja sealsed portsud polnud kahe peale just ülearu suured, tundus, et võiks veel midagi süüa. Läksime Steffi :D Nii hilja õhtul oli seal mõnusalt rahulik ja no Steffi miljöö ning teenindus on ikka mitu korda etemad.

Koju sõitsime elektritaksoga – mu Abikaasal on elektriautodega mingi oma teema, talle miskipärast kangesti meeldivad.

Laupäeva esimese poole veetsime voodis, hommikust sõime vist nii umbes kella kolme paiku. Mul oli terve ülejäänud päeva hirmus laiskus peal ja arvasin, et lapsed tulevad nagunii iga hetk koju, nii et vedelesin niisama ja vaatasin Gilmore Girlsi. Abikaasa oli see-eest usin, koristas kuuri, korjas õunu, tegi mahla. Lapsed jõudsid koju alles õhtul kell kaheksa :D

Pühapäeval hakkasin mina ka lõpuks usinaks – pesin pesu ja korjasin kõik ülejäänud õunad ära. Pildil on ainult need, mis mina korjasin, Abikaasa eelmise päeva saak oli ilmselt sama suur:

2014-09-21 16.35.42

Lisaks lõikasin maha kõik murulaugupuhmad. Kaidi tuli külla ja koos temaga puhastasime ning lõikusime tükk aega, kaksteist karpi sai sügavkülma:

2014-09-21 18.54.12

Õhtul, kui Kaidi ära läks, võtsin ette õunad ning Gilmore Girlsi. Mitu tundi puhastasin, lõpuks oli näpp noa surumisest täitsa valus. Õuntest pressisime oma väikse pressiga mahla ja ausalt, see press on üks üsna mõttetu asi – tüütu puhastada ja mahla sisse tuleb hirmus palju jama, sõelu pärast mitu korda, muidu on pool mahlast vaht. Aga õunu oli palju ja ära süüa nagunii kõike ei jõua, nii et tegime siis mahla kohe joomiseks ja see puder, mis üle jäi, läks moosi pähe sügavkülma – kuna õunad olid enne korralikult ära puhastatud, siis oli selline variant täitsa ok.

2014-09-21 23.19.27

Tahaks korralikku õunapressi, aga need on nii kuradi kallid ja see ainus koht Pärnus, kus me teame, et saab lasta mahla teha, seal käis Abikaasa eelmisel aastal vaatamas ning ütles, et sealne olukord oli nii jube, et tema oma õunu sinna ei vii. Nii et talvevarudeks mahla tegemine on hetkel problemaatiline.

Sep 232014
 

Kuna ma pole ARKi eksamist saadik praktiliselt ühtki korda käikudega sõitnud, siis ma natuke kartsin. Kaalusin vahepeal isegi Tallinnas lõppastme tegemist, sest seal pidavat saama automaatkastiga ka ja Pärnus mitte. Aidesse helistada ja järele küsida, kas saab, ma muidugi ei viitsinud :P Nii ma lihtsalt lükkasin seda värki edasi. Lõpuks otsustasin, et Tallinna minna kohe kindlasti ei viitsi ja küllap saan nende käikudega kah hakkama. Helistasin ja panin aja kinni ja käisin ära. Ja no tõsiselt, hirmul on suured silmad – palju kiiremini ja lõbusamalt läks, kui oleks arvanud.

Läksin täna kella kaheksaks kohale, maksin raha ära, kästi minna alla istuma ja õpetajat ootama. Kui talle mainisin, et ma olen pärast eksamit ainult automaadiga sõitnud, ajas ta välja automaatkäigukastiga õppeauto ja läksime säästlikku sõitu tegema – kõigepealt maanteel, siis linnas. Ja õpetaja ise oli selline naljahammas, et ma pool ajast lihtsalt irvitasin. Küsisin hiljem järele, tema nimi oli Peeter. Selline lendlevate hallide lokkidega. No tõsiselt hea algus hommikule!

Üheksaks olime koolis tagasi, siis oli teooria osa, mida rääkis Agu. Oli ka täitsa põnev ja tore. Siis turvahall ja praktiline pool, samuti Agu juhatuse all. Saime proovida kokkupõrget postiga kiirusega 7 km/h. Õpetati laste turvahälli ja tooli kinnitama. Lõpetuseks saime autoga üle katuse käia ning pea alaspidi turvavööd lahti teha, et siis esiaknast välja ronida. Kõigepealt pidi jalad ja ühe käe lakke toetama, siis teise käega turvavöö lahti tegema ning lõpuks nii aknast välja ronima, et jalad ees ja kõht allpool. Jääks see kõik nüüd meelde ka ja annaks jumal, et mul seda teooriat reaalsuses kunagi vaja ei läheks!

Lõpetuseks läksime libedarajale. Sealsed harjutused läbisin koos nende ainsa naisõpetaja Kristinaga – tuli välja, et meie lapsed käivad ühes lasteaias ja ta teadis täpselt, mis autoga me sõidame ning et mind ta pole selle roolis näinud :D Algul samad harjutused, mis kahe aasta tagusel libedakoolitusel, lõpetuseks keerulisem manööverdamine. Kartsin küll, et kuidas ma nende käikudega oskan, aga mingi asi on tõesti käe sisse jäänud – uue mõnusa diiselautoga ja päevavalges sain täitsa hästi hakkama (võrdlus siis veebruarikuise pimedasõiduga, kus ma bensiinimootoriga auto alustuseks mitu korda välja suretasin). Isegi niivõrd hästi, et tekkis esimest korda suisa isu meie uue pereauto rooli istuda ja veidike käikudega sõitu katsetada, millest ma senini kategooriliselt keeldusin. 1997. aasta Volvo V40 ei ole küll ilmselt nii sujuv sõidukogemus, kui Aide uued autod, aga noh… Ma vähemalt tahan proovida, seegi on suur asi.

Piduriteemat (ABSiga ja ilma) meelde tuletada oli igati asjakohane ja ehk jääb seekord paremini meelde ka. Võrreldes kahe aasta taguse kogemusega tundsin ennast seekord igatahes kindlamini.

Kella kaheks oli kõik läbi, nii et jõudsin veel pooleks päevaks tööle ka.

Ühesõnaga koolitus oli tore, õpetajad olid toredad ja nüüd jääb üle veel vaid load välja vahetada.

Kuna juhtus aga nii, et ma sain 17. septembril kirja, et mu ID kaardi kehtivus on lõppenud, ei ole mul praegu kehtivat dokumenti, mida ARKi kaasa võtta :P Kihutasin küll pärast teavituse lugemist kohe enne tööle minekut KMA kontorist läbi ja taotlesin uue kaardi (isegi pilt sai seekord putkas normaalne – milliseid imesid teeb näoilmega see, kui su süles ei karju parajasti 10-kuust titte :D ), aga kätte saamisega läheb ju aega… Nii et ma pean ARKist kõigepealt uurima, kas ma saan lube vahetada, kui ID kaardi kehtivus on läbi ja uut pole veel käes. Samas esimene juhiluba kehtib ju 4. oktoobrini ja see on ka pildiga dokument, nii et võiks ju. Ja kui ma oma uue ID kaardi kahe nädalaga kätte saan, siis jõuan veel enne lubade kehtivuse lõppu ARKi ka. Eks näis :)

Igal juhul on suur rõõm, et autokooliga on nüüd tõesti kõik!