Dec 212014
 

Mõned päevad tagasi leidsin laste susside seest sellised kirjad:

2014-12-18 00.20.00

See on see koht, kus ma kratsisin kukalt, kas tõesti on olemas haldjas, mida saab juhtida puldiga… Plikalt hiljem uurides selgus, et ühel ta lasteaiakaaslasel olevat olnud.

Poisi kiri tekitas veel suuremat segadust. Hiljem uurides selgus, et tegu on kollast värvi Transformeriga, mida Poiss kutsub kimalaseks – Maximas nägin küll kollast ja Bumblebee nimelist, see oli ilmselt see – maksis miski €20 ringis, mis oleks olnud allahindlusega ehk isegi vastuvõetav, AGA see variant ei käinud robotist autoks. Need, mis käisid, olid teise nimega, sinist värvi ja maksid €36.90 vms – ma ei kujuta päriselt ette, et ma oleks ostnud selle isegi -45% soodukaga. Kas see ongi tulevik? :)

Selle kimalasega oli veel sihuke vahva lugu, et ma imestasin – kirjal on kaks erinevat käekirja, millest esimene on küll Plika oma, aga ülejäänu paistis hoopis Abikaasa kirjutatud olevat. Poiss ütles, et ta oligi palunud Abikaasal kirjutada, Abikaasa ise ei mäleta sellest midagi :D Poiss oli lasknud siis Plikal paar sõna juurde kirjutada ja oligi jõuluvanale kiri olemas… Täitsa ise tegid nad seda kõike – mina ei algatanud, mulle sellest ei räägitudki.

Igal juhul sel aastal sai ennast veel välja keerutatud:

2014-12-20 00.30.08

Ehk nad unustavad järgmisel aastal ka õigel ajal kirjutamise ära või pean tõesti hakkama mööda poode puldiga haldjaid ja kollaseid autoks muunduvaid Transformereid otsima ning pool palgast mänguasjapoodi jätma :P

Dec 212014
 

Lapsed, sindrinahad, ärkasid hommikul kell seitse. Enamasti saavad nad noil puhkudel omaette suurepäraselt hakkama, aga täna oli vaja tulla kaissu ja hakata nõudma, et tõuske üles ja tehke süüa. Soovitasime õunu ja mandariine, ajasime nad toast välja, keerasime teise külje ja magasime edasi :D

Abikaasa tõusis kümne paiku, mina ajasin ennast voodist välja kell üksteist :P Sõime mõnusalt koos hommikust, panin masinatäie pesu pesema ja istusin siis arvuti taha: sisestasin nädala jooksul kogunenud tšekid Excelisse, panin lõpuks ometi üles müügikuulutused, mida oleks juba ammu tegema pidanud, mängisin palle ja lugesin blogisid.

Meil on nüüd Plikaga kokkulepe, et Poiss magab lõunaund ja teab, et Plika magab ka, teises toas… Aga tegelikult Plika ei pea magama :) Lihtsalt, et Poiss ei hakkaks protesteerima, miks tema üksi peab. Kuna nad läksid aga eile magama 23 paiku ja ärkasid täna kell seitse ning ma nägin, kuidas Plika haigutas, kupatasin nad kahe paiku mõlemad voodisse. Poiss ärkas pooleteise-kahe tunni pärast, Plika magas POOLE KAHEKSANI. Tal oli ju üleeile palavik – eile tundus küll juba terve, aga ju siis oli ikka mingi pisik veel sees, mis vajas välja magamist.

Abikaasa võttis Poisi kaasa ja läks oma õele külla. Mina sain rahulikult pesu kuivama panna, süüa ja Kodutunnet vaadata, põrandaid pühkida ja pesta, vannituba küürida ja kõike muud vajalikku sättida.

Õhtul küpsetasime koos Plikaga ära kapis olnud piparkoogitaigna – mina tegin kümme südant, Plika kaheksa kuusekest. Kohe täitsa ise rullis, lõikus, hiljem kaunistas. Asjalik abiline :)

2014-12-20 21.10.49

Ja just siis, kui ma olin jõudnud laua ära koristada ning glasuurituutusid külmkappi tõstsin, jõudis Abikaasa ka Poisiga koju tagasi.

Abikaasa tõi päeval kuuse ja oli plaanis see enne piparkoogitegu ära ehtida. Paraku ei leidnud ma kuusejalga üles, nii et see tähtis toiming jääb homsesse. Piparkoogitainast ka teha ei jõudnud, selle saab siis samuti homme ette võtta.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus ja toimekas päev – sai magada, sai puhata ja sai kõik vajalikud koristustööd tehtud. Paar masinatäit pesu vajab veel pesemist, aga muus osas võib jalad seinale visata :)

Dec 202014
 

Mul on esimene ametlik puhkus alates sellest ajast, kui pärast viit lastega kodus oldud aastat jälle tööle läksin :) Ok, eelmiste jõulude ajal poole kohaga töötades oli nagunii mitteametlik jõulupuhkus (maja oli lihtsalt kinni) ja jaanuaris sättisin tööpäevad nii ümber, et sain kaks reisigi teha… Aga päris puhkus kui selline, milleks peab avalduse kirjutama ja puha – see on nüüd esimene.

Ma olen terve selle nädala liiga vähe maganud – alustasin vist pühapäeva õhtul raamatuga, mis oli nii hirmpõnev, et ei suutnud seda enne käest panna, kui silmad kinni vajusid… Ja nii terve nädala. Alles täna sain lõpuks läbi.

Ühesõnaga oleks tahtnud täna kangesti välja magada, aga polnud ette nähtud – Maximas hakkas mänguasjade -45% allahindlus ja tahtsin seal võimalikult varakult ära käia. Kuna emal oli ka vaja sinna minna, sain mugavalt küüti… Ainus ebamugavus oli see, et kogu ettevõtmine toimus kell üheksa hommikul :) Ühesõnaga äratuskell helises kaheksast, Abikaasa viis Poisi lasteaeda, Plikal oli eile palavik, nii et tema jäi koju… Saime kolmekesi hommikust süüa, siis läks Abikaasa tööle. Ja varsti tuligi ema – tema mees jäi Plikaga, meie läksime poodi.

Ma pole viimastel kuudel praktiliselt üldse poes käinud. Süüa ostab peamiselt Abikaasa, mina lippan vahel harva vajadusel pärast tööd Rimist läbi. Riideid ostan Humanast viimasel nädalal enne uut kaupa. Muus osas olen sihilikult eemale hoidnud, sest mingit raha kulutamiseks nagunii pole.

Aga jah, nüüd üle pika aja poes käies ei suutnud vastu panna :P Pidin ostma vaid kaks lauamängu jõulukinkideks, aga korvi rändas ka mitu puidust mänguasja tulevaste sünnipäevade ja jõulude tarbeks – need olid lihtsalt nii lahedad ja tänu allahindlusele ka pagana soodsad. Samuti rändas kaasa too Playdohi plastiliinipulkade komplekt, mille hiljuti avastasin – poole hinnaga ju, ei saanud poodi jätta. €4.12 eest 16 eri värvi pulka, super diil mu meelest.

No ja siis jäid ette -40% karnevalikostüümid. Ja seal oli üks hirmus nunnu lepatriinukomplekt – punane mustatäpilise tüllist seelikuga kleit (ülemine osa oli küll suht kahtlase väärtusega läikivast riidest, aga seelik tõesti super), peavõru ja tiivad. Lepatriinud, must ja punane, minu suur nõrkus… Lihtsalt ei saanud ostmata jätta, suurus oli õige ja €5.39 tundus selle eest täitsa vastuvõetav. No ja siis pidin ju Poisile ka midagi vaatama – ühtki head komplekti poistele polnud, nii et tema saab piraadimütsi. Ta sai eelmiseks jõuluks piraadikompekti, sealne pearätt hakkabki lagunema.

Ühesõnaga ei olnud mingit plaani ISE lastele kinke osta, sest perekondlikelt istumistelt tuleb neid kokku nagunii umbes seitse… Aga näed, ei suutnud vastu panna :)

Siis viis Abikaasa ema Plika enda poole ja mina suundusin linna asju ajama. Kõigepealt oli hambaarst, siis kaks tundi vaba aega kosmeetikuni. Käisin läbi kõik linna ökopoed, ostsin veidi kraami. Uitasin tükk aega Rahva Raamatus, vaimustusin 1500-tükilisest eestikeelse maailmakaardiga puslest (aga kurja, €21.60 ei raatsi selle eest elu sees maksta). Kuna kõht oli tühi ja aega ikka veel küllalt, istusin lõpuks hiinakasse, sõin nende päevapraadi ja lugesin.

Pärast kosmeetikut sain kokku Marisega, kes jõuluks kodumaale jõudis. Istusime tükk aega Rahva Raamatu kohvikus, sõime kooki ja jutustasime.

Viimati käisin väljas söömas oktoobri alguses – sellest ajast alates pole seda rahalistel põhjustel teinud. Ok, pitsa- ja burksiringid on korra kuus ikka olnud, aga see pole see, sest nondel puhkudel sõime ikkagi kodus. Nii et üle kolme ja poole kuu käisin väljas söömas, ühe päeva jooksul kaks korda :) Kohe eriliselt mõnus oli.

Õhtul oli Abikaasa lastega oma ema juures, nii et sain veel kodus üksindust nautida. Nädal oli nii kiire, et ma polnud viimased kolm päeva üldse koristada jõudnud, seega valitses võrdlemisi suur segadus, mida ma õndsalt ignoreerisin – külitasin keset asju täis voodit ja lugesin raamatut :D Polnud mingit kavatsust üldse täna koristama hakata, mõtlesin täiega logelemist nautida. Aga kui raamat läbi sai ja blogid ka üle vaadatud, tundsin vastupandamatut kihku veidikene kraamda – kihk muutus töö käigus aina suuremaks, nii et kõik sai täitsa kogemata korda. Ok, mitu masinatäit pesu ootab pesemist ja põrandad samamoodi, aga kõik muu on tehtud – isegi uue vakstu lõikasin ümmarguseks ja klammerdasin laua külge.

Ja just siis, kui viimaseid asju ära panin, jõudis ka perekond koju.

Kas teate, milline rõõm oli lastele öelda, et te võite olla üleval nii kaua, kui soovite! Panime reeglid paika – kui soovivad unejuttu, siis see peab juhtuma enne üheksat, hiljem enam ei saa. Ja õhtul tuleb lärmakaid mänge mängida oma toas ning mina ja Abikaasa peale üheksat nendega enam ei tegele. Aga kui soovivad üleval olla ja ise mängida, siis lasku käia. Uskumatult mõnus… Ei mingit magama sundimist – möllaku, kuidas jõuavad. Eks jaanuari alguses tuleb hakata vaikselt lasteaia graafikut tagasi harjutama, aga aasta lõpuni olgu neil tõeline puhkus ja vabadus.

Mitte ainult lastel muidugi – meil endil ka. See on puhkuse juures minu jaoks parim asi üldse – õhtul soovi korral kaua üleval olla ja hommikul VÄLJA MAGADA.

Nii et mul oli täitsa imeline esimene puhkusepäev. Ühelt poolt äärmiselt toimekas, teiselt poolt äärmiselt hedonistlik. Üle mitme kuu poes mõned asjad osta, väljas süüa ja sõbrannaga lobiseda – rõõmuks pole palju vaja, kohe täitsa eriline tunne oli.

Ahjaa, ja täitsa kogemata juhtus nii, et tassisin täna koju neli pudelit mahemärgiga alkoholi. Me ju ei joo praktiliselt üldse – no ma ei mäletagi, millal viimati… Aga kõigepealt tuli eile kingiks saadud šampus. Siis jäi Riiamarii soodusriiulil näppu üks ökoõlu ning tundus hea mõte see Abikaasale proovimiseks viia. Lõpetuseks käisime Marisega Port Artur 2 toidupoes ning tuli meelde, et Kristhel kiitis seal müüdavat ökoveini… Või siidrit… Või mõlemat :D Nii ma siis haarasin alustuseks ühe ökosiidri. Siis nägin ökomärgiga jõuluõlut ja võtsin selle Abikaasale… Siis leidsin ühe ökoveini kah :D No ja nii need kõik ära ostetud saidki. Saab puhkuse ajal mõnel õhtul mekkida.

2014-12-19 22.00.44

Homme on plaanis alustuseks välja magada. Siis pesta pesu ja põrandaid. Abikaasal palusin homme meie pikalt edasi lükatud lambimajandus korda teha – vannitoas on kaks lampi kolmest tuksis ja kaks lampi ootavad elutuppa kirjutuslaua kohale seinale panemist, et saaks lõpuks ometi normaalses valguses puslet kokku panna. Piparkoogitaigna tahaks hakkama panna… Ja olemasolevast taignast tuleb südamed ära teha, sest ema ja tema mees sõidavad pühapäeval Rootsi, vaja õekese pere jaoks kaasa anda. Ja kui kodu on täitsa korras, siis saab lõpuks ometi kuuse tuua ja ära ehtida.

Puhkuseplaanid üldisemalt… Puhata :) Logeleda :) Lastega kvaliteetaega veeta – tahaks uisutada, kui liuväli lõpuks tehakse, tahaks metsa jalutama minna, kui lumi maha tuleb… Kui peaks olema võimalik kuskilt tervele perele suuski laenutada, tahaks ehk isegi suusatamist proovida… Ja nii edasi. Perekondlikud jõuluistumised ja Marise sünnipäev. Marisega niisama üksteise külastamine. Loodetavasti satuvad veel mõned sõbrad jõulude puhul Pärnusse ja tulevad külla. Ohtralt lauamänge tahaks mängida – Alias, Scrabble, Yatzy, Kümme… Kuus raamatukogust võetud raamatut ootavad läbi lugemist (ja lugeris veel enam). Hunnikute viisi puslesid ootab kokku panemist. Lemmiksarjadega tahaks järjele saada. Kõik traditsioonilised jõulude ja aastavahetuse filmid (Love Actually, The Holiday, New Year’s Eve, Helisev muusika) ootavad üle vaatamist. Ja otse loomulikult on jõulupuhkuse lahutamatu osa pallimäng – seal on vaja viimane tase lõpuks ära teha. Selle kõige juurde rohkelt maitsvat sööki, ohtralt piparkooke ja mandariine…

Kaks imelist kohustustevaba nädalat. Võrratu.

Dec 182014
 

…rõõmu toonud salahool ♫

Jõulud tööl on täielik nostalgia. Kaks viimast neljapäeva on tuletanud eredalt meelde kaheksa aasta taguseid jõule. No näiteks sellist ja sellist päeva.

Ok, toona juhtunuga seisneb sarnasus vaid kaubalaadungi suuruses ja selles, et kiirustamise tõttu ununes söömine ning WC-sse märkasin minna alles pärast poe sulgemist – muus osas on tingimused õnneks kardinaalselt erinevad. Kolleegid on kohusetundlikud, tööl käia on rõõm, kaup saab samal päeval vastu võetud.

Aga siiski, see jõulude eelne tuhin kaubanduses… See mõnusalt kiire aeg, need hiiglaslikud vastu võtmist vajavad kaubakuhjad ja meeldivalt suured kassad… Ei oleks osanud kaheksa aasta taguses hüsteerias arvata, kui väga ma seda aastaid hiljem nautida võin. Õiges kohas töötamine teeb imesid :)

Kuu alguses kurtsin, et kaubaga enam ühtki isiklikku sõnumit kaasas pole. Kolm päeva hiljem saabus seletus:

2014-12-04 19.22.59

Eks ta ole jah kiire, saan ju isegi aru. Kui eelmisel neljapäeval saatsid usinad laopäkapikud meile sellise kingituse:

2014-12-11 11.00.41

2014-12-11 11.01.06

(pärast aluse pealt laiali lammutamist)

2014-12-11 11.34.19

2014-12-11 11.33.55

…siis sel neljapäeval olid nad ennast ületanud ning seekordne laadung oli veel uhkem:

2014-12-18 11.00.08

2014-12-18 11.30.02

2014-12-18 11.03.10

Ei ole oluline, eksju, et ma ise olen see, kes kõik tellimused teeb :P Kes teeb, see saab… Palju kaupa.

Aga vastuseks: armastan sama palavalt nagu ikka, läbimüük on suur ja aastalõpuvarusid tuli ju ometi koguda. Neid on nüüd loodetavasti piisavalt :P

Tänase kauba hulka olid poetanud midagi ka ühed teised päkapikud, need sealt kõrgemalt poolt. Käisid vist enne akna taga kuulamas, sest ma olin just ennist rääkinud, et kavatsen selle roosa šampuse endale aastavahetuseks varuda:

2014-12-18 21.17.00

Ja eelmisel nädalal oli päkapikk ühe koostööpartneri pakki meie jaoks kingituse poetanud:

2014-12-18 21.26.50

Nagu eelmisel neljapäeval, lõpetasin ka seekord oma tööpäeva kell üheksa. Aga kõik vajalik sai tehtud ja nüüd olen oma jõulupuhkuse auga välja teeninud :P

Dec 172014
 

Normaalne inimene võtaks ühe suvalise retsepti ja teeks piparkoogitaigna lihtsalt valmis. Mina võtsin netist kaheksa erinevat retsepti ja tegin Excelisse võrdlustabeli, kus arvutasin kõigi retseptide kogused ümber 1kg taigna jaoks.

Nüüd ma võin teile öelda, et üldjuhul on 1kg taigna jaoks vaja 500g jahu, võid on erinevates retseptides 100-180g, mune 1-2, soodat 0,5-1,4tl, mõni lisab hapukoort, äädikat/sidrunhapet… Maitseainete kogused on ka vastavalt retseptile väga erinevad :P Kõigis retseptides on sees kaneel, nelk ja kardemon, enamikus ingver ja apelsinikoor, mõnes ka sool, sidrunikoor, muskaatpähkel, vürts, jahvatatud must pipar, koriander… Suhkrusiirup on valmiskujul vaid Nami-Nami retseptis – seal on 1kg taigna kohta 180g siirupit ja 120g suhkrut. Teistes retseptides on vaid suhkur ja keev vesi, millest tuleb ise siirup teha – suhkru kogus kõigub 250-325g vahel, vett soovitatakse erinevates retseptides lisada 130-250, ühes isegi 500ml.

Otsustasin, et siirupit ma sel aastal ise ei tee ja maitseaineid kasutan ka valmiskujul. Viimased on lihtsalt juba segudena koju ostetud, seega kasutan ära. On olemas 1,5 pakki Santa Maria oma ja terve pakk mingit ökokat.

Arvutasin, et südamete jaoks kulub veel 1,5-2kg tainast. 500g poetainast on kapis, ülejäänud tulevad siis enda tehtud taignast.

Aga kui palju ma seda tainast kokku tegema peaks, et jaguks niisama söömiseks, nõrkemiseni, uue aastani välja? :) Seda pole suutnud veel ära otsustada. Aga peaks otsustama, sest sellest sõltub, kui palju ma jahu ostan.

Mõtlen, et peaks vist katsetama nii riisi- kui nisujahuga. Lihtsalt sellepärast, et näha, kas ja kui suur on maitsevahe.

Samuti kavatsen katsetada nii tavalise suhkrusiirupi kui agaavisiirupiga – tavalist on lihtsalt kodus eelmisest aastast alles. Ma küll ei tea, miks me ostsime toona heleda, sest praegu loen igalt poolt välja, et piparkookides võiks kasutada tumedat, aga no suurt vahet vast pole – tume siirup/kõrvetatud suhkur annaks küll veidi karamellisema maitse, aga peamine maitse tuleb vist siiski maitseainetest… Eks?

Nüüd on küsimus selles, et kui agaavisiirup on tavalisest suhkrust veerandi võrra magusam, kas ma peaks vähendama retseptis siirupi või suhkru kogust? Või tegema üldse AINULT agaavisiirupiga? Siin on ilmselt oluline, milline jääb lõppkokkuvõttes taigna konsistents. Kas pigem peaks panema õige koguse siirupit ja kuna see magustab tavalisest rohkem, siis vähendama suhkru kogust… Või panema suhkrut retsepti järgi ja vähendama siirupikogust veerandi võrra? Kas keegi hull, kes päriselt viitsib seda postitust lugeda, oskab äkki selle koha pealt midagi arvata?

Ahhaa, äkki peaks jällegi mõlemat pidi katsetama – tegema pool tainast ühtviisi ja pool teistviisi… Ja vaatama, kas ja kui palju jääb erinev.

Mul on kodus olemas suhkrusiirupit ja agaavisiirupit ca 2kg taigna jaoks. Kui ma ostan nüüd ära selle agaavisiirupi, mis plaanis on, jaguks sellest veel 2,7-3,7kg taigna jaoks (sõltuvalt siis sellest, kas vähendan siirupi või suhkru kogust). 5-6kg tainast teha on normaalne? Kui sellest 1-1,5kg läheb kinkimiseks, jääb endale söömiseks ümmarguselt 4kg. Liiga palju? Parem liiga palju kui liiga vähe, seega sobib!

Nii, riisijahu on mul kodus täpselt nii palju, et kui see kõik ära kasutada, oleks vaja juurde veel 2-2,5kg – ostan ilmselt 1kg nisujahu ja ülejäänud riisijahu. Ja siis see potsik agaavisiirupit… Võid on kodus 1kg ringis – sellest jääb ülegi. Munad, suhkur, sooda, piparkoogimaitseained ja hapukoor on samuti olemas.

Ühesõnaga – 1kg nisujahu, 1-1,5kg riisijahu, 1 purk agaavisiirupit. Poelist olemas :) Ehk jõuab taigna nädalavahetusel valmis ka :)

Plaanid tehtud, süda rahul.

Dec 152014
 

Lastel olid jõulupeod. Plika oma algas pool neli. Meil olid Abikaasaga mõlemal kiired tööasjad ajada, nii et jõudsime millalgi enne nelja. Saali ei mahtunud, ukse peal kõõludes Plikat ei näinud – istus just selles seinas, kuhu pilk ei ulatunud. Lõpuks tantsu ajal nägin ja tõdesin – pidulik kleit sai hommikul kaasa, aga sukkpükse ei märganud panna, nii siis ilutsesidki punase kleidi all lillad sukkpüksid. Noh, oleks võinud hullemini minna… Kui oleks olnud näiteks roosad värviliste mummudega vms :P

Tuka alt ei näe ta enam ammu välja ja mina pole suutnud kõigi nende kuude jooksul temaga juuksurisse minna. Sellepärast ma tuka kohe titest peast välja kasvatasingi :P Klambrid tal hetkel seda hästi kinni ei hoia, peavõru ta kanda ei taha, seega piilubki tuka alt nagu väike metslane. Enamikul teistel tüdrukutel olid peened patsid ja soengud, hoolega sätitud juuksed ja juuksekaunistused…

Kui jõuluvana Plikalt küsis, kas ta salmi loeb, oli vastus: ei. Normaalne ema oleks vist enne pidu lapsega läbi arutanud, mida jõuluvanale lugeda :P Nojah, normaalne ema oleks muidugi ka ENNE peo algust kohale jõudnud ja aidanud oma lapsel peoriided selga panna. Ja õiget värvi sukkpüksid kaasa võtnud :P Aga noh, Plika ise polnud sellest kuigivõrd häiritud ja miks mina siis peaks…

Ühesõnaga Plika peost nägin vaid teist poolt ja Plikat ennast praktiliselt üldse mitte. Poisi peo ajal saime kenasti istuma, aga sealt polnud ka vaade kuigi hea ja saalis oli vähe õhku, nii et uni tuli peale. Aasta ema, ma ütlen :P

Aga lapsed ise jäid oma pidudega rahule ja see on ju peamine. Kommipakist neile õnneks pooled kommid ei maitsenud – kodus jagati kiirelt ära, mis sobis ühele, mis teisele, pooled kommid anti meile :D

Rohkem mingeid pidusid (peale perekondadega koos istumise) vist sel aastal õnneks polegi – vanasti oli Abikaasa tööl jõulupidu, nüüd õnneks mitte. Ühesõnaga isegi hästi.

Viimane töö- ja lasteaianädal, siis kollektiivpuhkusele :)

Dec 132014
 

Mh, sellest tuli nüüd jälle üks laialivalguv ja teemalt teemale hüplev postitus, aga mis seal ikka.

Mulle meeldib koristada. Või oleks ehk õigem öelda – mulle meeldib kord? Ja kuna kord mulle nii väga meeldib, on minu jaoks loomulik panna asjad kohe omale kohale. Samuti pole minu jaoks sugugi raske panna asju teiste järelt omale kohale :)

Krista on kunagi blogis maininud, et tema ema küll kogu aeg keelitas neid koristama, aga külge see ei hakanud ning et tema kodus valitseb tihti pigem mõnus segadus. Ühesõnaga kasvata palju kasvatad, nääguta palju näägutad – kasu ei miskit. Ja tema ema on siiani see usin, kes tuleb ja kukub toimetama, teeb kiirelt kõik korda.

No ja siis ma mõtlengi – kust läheb piir? Ühelt poolt ma tõesti tahaks kasvatusega anda oma lastele kaasa selle, et nad tulevases elus kõigega hakkama saaks. Et neil oleks teatud harjumus enda järelt koristada. Et nad oskaks pesu pesta, süüa teha ja kõiki muid elementaarseid eluks vajalikke asju. Teisest küljest jällegi – kui minu jaoks koristamine nii lihtne on ja nende geenidesse seda korraarmastust äkki kirjutatud pole – siis pole ju midagi halba selles, kui mina seda teen… Samamoodi, nagu meil on Abikaasaga praegu ära jagatud, et tema teeb süüa ja mina koristan. Sest mulle meeldib koristamine tunduvalt rohkem kui söögitegemine ja temal on vastupidi. Samas see ei tähenda, et me kumbki teise ülesannetega vajadusel hakkama ei saaks…

Eks praegu on lapsed veel noored, on vara mingeid järeldusi teha. Kui nad ükskord oma toad saavad, siis ehk. Ma muidugi suunan neid pidevalt praegu ka enda järelt koristama, aga pean tunnistama, et sama tihti koristan tülide vältimiseks salaja kiiresti ise kõik ära. Minu jaoks on see lihtsalt nii kiire ja lihtne ja tulemuseks on kord, mida nähes silm ja hing puhkavad. Nende kallal naagutada, et nad ise koristaks, võtaks tunduvalt rohkem aega ja vaeva. Aga kui palju ma ikkagi peaks laskma neil koristada, et oleks piisavalt töökasvatust, kui palju ma võin ise teha, nii et närvid oleks korras ja kodu ka?

Ma ei taha, et nad harjuks kasvama kodus, kus asjad iseenesest oma kohale lähevad. Ma ei taha nendega ka iga päev koristamise pärast võitlusi pidada. Ma ei suuda neil kogu aeg kõrval istuda ja meelde tuletada reeglit “üks mäng korraga”. Nii ma siis aeg-ajalt koristan koos nendega, aeg-ajalt salaja üksi :) Ja loodan, et ehk neile ikka hakkab midagi külge.

Aga võtame mõne muu teema. Näiteks raamatud vs internet, televisioon. Mina armastan ühtviisi kõiki. Aga ma ei suudaks elada, telekas kogu aeg taustaks mängimas. Ma hulluksin. Ma muidugi olengi erand, ma ei kannata eriti isegi raadiot – armastan vaikust, vahel harva hästi valitud lemmikmuusikat. Mul on nii kohutavalt hea meel, et Abikaasa on algusest peale olnud nõus sellega, et telekat pole majapidamisse vaja. Ma ei tunne sellest kõige vähematki puudust – kõike saab ju netist järele vaadata. Ma ei salli telekat, sest see valitseks mu elu – istu nüüd sel kellaajal ja vaata. Rääkimata reklaamidest. Jaa, ma tean küll, et telekat saab vaadata ka ainult siis, kui aega on, reklaamipauside ajal saab võileiba teha ja nii edasi. Aga sellepärast ma vaatangi sarju arvutist, et siis ma vaatan neid täpselt endale sobival hetkel, saan igal hetkel pausile panna ja kui jätta kõrvale Kodutunne, kuhu vahele Kanal2 on kohustuslikud reklaamid lükkinud (muidugi on need kõigil nende veebis olevatel saadetel, ma lihtsalt muid ei vaata), ei pea ma reklaamidega tegemist tegema. Meil kulub internetis ringi toimetamisele niigi rohkem aega, kui peaks – kui telekas KA veel kodus oleks, läheks asi täiesti käest.

Samas mäletan aega – see oli vist põhikoolis – kus meie peres ei olnud telekat ja see oli minu jaoks inimõiguste rikkumine. Kehalise tunnis KÄSTI vaadata olümpiamänge ja tehti selle peale hiljem töö. Mitte et ma oleks mängudest vähimatki huvitunud, aga mul polnud isegi võimalust :) Kehalisega on mul kogu elu olnud kehvad suhted ja ma siiani mõtlen, et need tunnid oleks võimalik üles ehitada hoopis teisiti, nii et need tõesti ärataks huvi ja armastust spordi vastu – mitte vihkamist, nagu juhtus nii paljudega, kes ei suutnud “normi täita”. Minu jaoks oli hea hinne nii oluline ja ma pingutasin küll kõvasti, aga ikka sain palliviskes halastusest kolme, sest ei visanud 20m täis, ikka sain kohustusliku koolitantsu eest viie asemel nelja, sest mida… Me ei naeratanud piisavalt? Ja siis te imestate, et igasugune spordihuvi kadunud on? Ma tean, et ma võiks üle saada ja asju teha ja MrsB on elavaks eeskujuks, aga ma olen geenide poolest peenike ja mul pole motivatsiooni. Küll ma kunagi teen. Varsti. Homme :P

tomorrow-definition

Appi, ma tahtsin rääkida telekast ja lõpetasin kehalise tundide siunamisega. Tüüpiline. Kuidas kasvatada oma lapsed üles nii, et nad suhtuks sporti positiivselt ning prooviks hea meelega kõiki alasid, ehkki me ise head eeskuju ei näita (noh, nagu jällegi näiteks MrsB või Kaja) – see on juba omaette blogipostituse teema :) Plika nõudis jõuludeks suuski ja uiske – lubasin, et läheme alustuseks uisutama. Uiske saab laenutada, uisutamine mulle meeldib, mul endal on isegi uisud olemas. Suusatanud pole ma jällegi kunagi – Eesti legendaarsed kohustuslikud suusatunnid läksid minust kuidagi mööda. Sütevakas vist sellist asja ei harrastatud?

Ühesõnaga, katsudes tüürida tagasi algse teema juurde – ma tahtsin tegelikult välja jõuda sinnani, et kui mulle tundus teleka puudumine omal ajal inimõiguste rikkumisena, siis mu lastel ei saa sama tunnet tekkida, kuna neil on siiski olemas arvuti ja internet. Ka selle kasutust piiran ma neil võimalikult palju nii kaua, kuni saan :) Aga eks kõik need reeglid ja piirangud tekivad jooksvalt, vastavalt sisetundele. Praegu toimib hästi see reegel, mida olen korduvalt varem maininud – lasteaiahommikutel 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks pikk multifilm, külas käimised lisaks. Kui see reegel ükskord enam ei toimi, siis mõtleme uuesti.

Mind tegelikult tohutult paelub see teema, arutan juba praegu tihti sõprade-tuttavatega, kellel on vanemad lapsed – kas ja kui palju arvutiaega piirata? Mäletan ju oma ülikooliajast ning tuleb praegugi ette noid kordi, kus saab poole ööni arvutis passitud ning hommikul on seetõttu raskem ärgata. Minul aga oligi selles mõttes hea, et sain arvuti alles 19-aastaselt, mil olin siiski juba täiskasvanu ja vastutasin oma elu ning valikute eest ise. Kodus elavate alaealiste laste eest on aga paratamatult vastutavad vanemad… Eks see sõltu suuresti lapse iseloomust ja vanusest, kui palju ta ise endale mõistlikke piire seada suudab. Kui hommikune ärkamine ja koolitöö selle arvelt ei kannata, poleks mul miskit selle vastu, kui laps lubaks endale aeg-ajalt poole ööni raamatu lugemist või arvuti taga istumist – liiga palju olen aga kuulnud sellest, kuidas väga paljud koolilapsed magavad pidevalt liiga vähe. Kui ma ise olen õhtul liiga kaua üleval, ärkan hommikul ikka nurinata üles ja lähen tööle. Kui ma lasen lapsel liiga kaua üleval olla, siis ta ei taha hommikul tõusta ja viriseb – mina rikun oma närve sellega, et teda õigel ajal üles, riidesse ja lasteaeda/kooli saada. Kuni laps ei ole aru saanud sellest põhimõttest – arvestan vähese une tagajärgedega ja tõusen hommikul sellegipoolest õigel ajal vingumata – seni on minu meelest oluline siiski piirata.

Nii et ma loodan, EHK on meie telekavabast elust miskitki kasu ja natukenegi vähem ekraani vahtimist ning aja sihipärasemat kasutamist on lastele hea?

No ja siis raamatud. Mina olen neid alati neelanud – küll pigem kergemat kirjandust, aga vahet pole. Abikaasa seevastu ei loe praktiliselt üldse ja minu meelest on see nii kurb. Olen talt uurinud – ta ütles, et talle ei loetud kunagi ette ja vanemad vist ka kodus eriti ei lugenud. Samas olen kuulnud ka meenutust, kuidas nad väikeste lastena tihti teleka ette magama jäid. Oi, kuidas ma ei salli seda, kuidas ta praegu pidevalt arvutist midagi vaadates magama jääb :P Minu jaoks on see täiesti vihaleajav! Jälle ta magab kuskil halvas asendis, kõik riided seljas, hambad pesemata… Miks ei võiks siis pesemas ära käia, seejärel arvutis olla ja uniseks jäädes magama minna? Nii teen ma isegi tihti – mõnus on magama minna siis, kui ma tunnen, et ei suuda ekraanil toimuvat jälgida või taban end raamatus ühte lehekülge kolm korda üle lugemast, sest mõte ei jõua kohale. Siis panen arvuti kinni või raamatu käest ja magan mõnuga. Aga kui sel hetkel peab hakkama veel hambaid pesema ja riidest lahti võtma, on see mõnus uni ju kohe jälle läinud… Ja Abikaasa puhul pean siis mina teda utsitama, et ta ikka voodisse jõuaks. Vahel olen lasknudki tal täies riides krõnksu keeratuna elutoa diivanile magama jääda, kust ta siis mingil hetkel öösel voodisse kolib… Aga minu meelest ei ole selline uni just eriti kvaliteetne.

Ei tea, kas ekraani ette/raamatu taha magama jäämine on pigem geenides või pigem harjumus? Sest mina seda ei suuda, tema aga küll. Samas on tal lapsepõlvest ka harjumus. Võta siis kinni…

Oma lastel ma sellist ekraani ette magama jäämise harjumust igaks juhuks tekkida ei lase. Mida teha Abikaasaga, on iseasi. Kõige mõistlikum oleks ilmselt vihastamise asemel ignoreerida – täiskasvanud inimene, ise teab, mis teeb. Olen talle ju korduvalt soovitanud, et pesku enne ära ja kui tunneb, et uni tuleb, siis kobigu voodisse – aga kui talle pole oluline ja meeldibki krõnksus täisriietuses diivanil magada, siis mis see minu asi on? Peaasi, et hommikul ei virise :)

Mis siis, kui mu lapsed äkki suuremaks saades ei tunnegi enam raamatute vastu huvi? Tahavad ainult arvutis istuda? Appi, see oleks õudne! Aga ma ikka loodan, et kui neil on praegu rohkelt raamatuid ümberringi ja vähemalt praegu on huvi veel väga suur, siis ehk see säilib… Tuleb vajadusel huvitavat kirjandust ette sööta :) Ja ehk sellest piisab, kui mina pidevalt ninapidi raamatus olen. Tõsiselt, ma nende nähes pigem loen, kui istun arvutis.

Ja nutitelefonid, tahvelarvutid… Ma tahan need oma lastest eemal hoida, võimalikult kaua! Kas ma olen õel ema? Mul on endal totaalne allergia nina nutitelefonis istumise vastu, eriti kui seda tehakse seltskonnas. Minu jaoks on nutikas eelkõige mugav viis jooksva olulise infoga kursis olla. Mul on nii meilis kui FB-s tööasjad, seega ma tahan alati võimalikult kiiresti kõik läbi lugeda – mõnel puhul on vaja kiirelt reageerida. Samuti kulub nutikas ära ÜKSI olles igavuse peletamiseks, kui midagi asjalikumat teha pole – näiteks kodust väljas (loe: arvutist ja raamatutest eemal) midagi oodates. Kui olen kellegagi koos, ei tule pähegi pikemaks ekraani vahtima jääda. Igal vabal hetkel nutika ekraanil FB-d või mis iganes muud netti passida? Õudne. Tahvelarvuti on ka minu jaoks üks üsna mõttetu junn. Ok, mängida oli sellega tore ja saan aru, et reisil on mõnikord mugav miniarvuti versioon, aga ma üritan oma mängusõltuvust pigem vähendada, reisil asendab arvutit nutikas ja tavalisest arvutist on kõike palju mugavam teha, nii et… Less is more.

Muide, ma igaks juhuks tuletan meelde – see, et MINA tahvelarvutitest ja nutikatest nii arvan, ei tähenda, et ma üritaks rünnata teisi inimesi, kel on minust erinevad netikasutamise harjumused – ma tean, et paljud eelistavadki just neid ning kasutavad selle arvelt tavalist arvutit tunduvalt vähem. Minu huviorbiidis on antud juhul lapsed ja ekraanide ees veedetud aeg üleüldiselt. Millised ekraanid, see on täiesti maitse asi, ehkki igasugu uurimused on vist tõestanud, et kõige vähem kahjulikum ekraan on lauaarvuti, seejärel sülearvuti ning kõige kehvemad variandid just tahvel ja nutikas? Huvitav, kuhu alla telekas läheb, lauaarvutiga ühte punti? Aga e-luger? E-ink tehnoloogiaga ekraan peaks olema silmadele parem kui ükskõik milline tavaline, arvan ma. Paberraamatud vast ikkagi etemad :) Aga e-ink taustavalgustusega, kas see on oluliselt kahjulikum? Mul on kodus nii kehv valgus, et lugeril on alati taustavalgustus sisse lülitatud…

Nutitelefonid ärritavad mind sarnaselt telekaga paljuski just sellel põhjusel, et nende abil on nii lihtne seltskonnast irduda. Pane seltskondlikul koosviibimisel käima telekas ja kõik jäävad endalegi märkamatult ekraani passima. Telekat ja arvutit ei tassi vähemalt igale poole kaasa, aga nutikad on alati taskus ja inimesed zombistuvad neid kasutades üha enam, mis on mu meelest õudne. Üksi, okei, aga seltskonnas… Ükskõik millises, olgu sul kõrval üks sõber või kümme. Pane oma telekas kinni ja nutikas käest ära ning RÄÄGI INIMESTEGA SILMAST SILMA!

Kui asi oleks minu teha, siis tahvlid võiks meie majapidamises olemata olla (praegu on üks ja Abikaasa vahel harva mängib sellega, enamik ajast seisab niisama – peaks maha müüma… Keegi Nexus 7 ei taha osta?) ning laste esimesed telefonid saavad kohe päris kindlasti olema mittenutikad.

Laste, tehnika ja arvuti puhul ilmselt tulebki suuresti mängu see, mida ja kui aktiivselt nad endale mingil hetkel nõudma hakkavad. Ma ei taha olla see kuri põhimõtteline lapsevanem, kes oma lastele mitte kunagi tahvlit ega nutikat ei osta (“oota, kuni 18 saad ja siis võid osta, seni otsustan mina!” stiilis), aga… Ma tõesti siiralt arvan, et nende elu ei ole praegu ilma puutetundlike ekraanideta kuidagi kehvem, pigem vastupidi. Las loevad raamatuid, ehitavad klotsidest maju ja jooksevad õues ringi :) Kooli minnes saavad kõige odavamad klahvitelefonid ja kui nad ükskord teismelised on, siis vaatame uuesti.

EDIT 2,5 tundi hiljem: torkas pähe, et tegelikult mäletan ma ju ülihästi ka oma põhi- ja keskkooliaega, mil minu jaoks olid ühtviisi tohutult olulised nii telekavaatamine kui tolleaegsed populaarsed mängud – need hallid kollaste nuppudega väikesed elektronmängud, kus sai mängida tetrist ja muud ning mustad kollaste kassettidega telekamängud – Super Mario, tank jne. Sai ju nii raamatuid loetud, telekat vaadatud kui mängitud, nõrkemiseni… Samamoodi, nagu ka praegu raamatuid ja blogisid loen, oma lemmiksarju vaatan ja palle mängin. Aga kõik nood mälestused mu enda elust on tõesti alates põhikoolist, samuti olen mitmelt poolt lugenud, et just algkooli lõpuni olekski hea lapsi võimalikult palju ekraanidest eemal hoida… Ja senini see vast õnnestubki kergemini? Eks elu näitab.

Keeruline on see lapsevanema elu :P Kuidas teie oma lastele piire seate? Kui palju piire te üldse vajalikuks peate? Kuidas te neid iseseisvaks eluks ette valmistate?

Dec 092014
 

Reedel ostsin piparkoogimaterjali Mai Selverist ja seal olid vaid ühe tootja glasuurid (nime ei mäleta) – 150g maksis €0.99.

Sattusin täna Rimisse ja avastasin veel kahe tootja omad.

Pihlaka kondiitri 150g pakid maksid €1.79 – koostises suhkur, munavalgepulber, mitu E-ainet.

Reval kondiitri 100g pakid maksid €0.89, mõned värvid olid soodukaga €0.69 – koostises tuhksuhkur ja tärklis, munavalge (!) ja toiduvärvideks olid karmiin, kurkumiin ning patentsinine. Karmiin ja kurkumiin on kahjulike e-ainete nimekirjas, kurkumiin aga peaks olema igati okei. Munavalgega glasuurid säilisid 5. jaanuarini, nii et… Ma siis ei tea, miks minu omad külmkapis nii lödiks lähevad. Ja ega see ju säilivust ei mõjutagi, pigem hilisemat kasutusmugavust – sõltub ilmselt suhkru-munavalge vahekorrast ja nii edasi.

Ühesõnaga valikut on :) Panin enda tarbeks kirja, järgmisel aastal siis lihtsam. Ehk on kellelegi veel kasuks.

Dec 082014
 

Pusisin eelmise nädala lõpus ühe jõulukingituse projektiga, aga kuidagi ei tahtnud välja tulla. Vihastasin ja otsustasin, et las siis jääda. Täna oli aga tellimiseks viimane päev ja lõpuks sain ikkagi hakkama. Ei peagi vanaemadele pettumust valmistama.

Andke ideid, mida küpsetada lasteaia jõulukohviku jaoks. Võiks olla lihtne, kiirelt valmiv, maitsev ja soodne :P Kooki on ebamugav lahti lõigata, seega võiks olla pigem palju väikeseid ampse. Eelmisel aastal tegin kaerahelbepätse, aga tahaks seekord miskit muud. Eelmisest aastast mäletan ka seda, et ise hindasin ma pärast tööpäeva lõppu kohvikusse jõudes eelkõige soolast kraami :)

Homme õhtul ma selle küpsetamise ette võtma pean, aga ideid pole üldse. Muffineid pole nii ammu teinud ja ei viitsi nendega jamada, tatraküpsiste tuju ka pole, piparkoogid oleks liiga igavad…

Hmm, poest saab ju valmistainast osta… Sellest mingid soolased pirukad, ajaks asja ära küll :P

Neljapäevaks on plaanis OTT kaubaringi kaudu kuusk koju tellida, nädalavahetusel tahaks lõpuks ometi oma piparkoogitaigna hakkama panna ja seda ka küpsetada, samuti on vaja kiiresti jõulukaartide idee välja mõelda ja ellu viia, et saaks kaardid posti panna.

Kinkide peale tuleks ka mõtlema hakata. Üle poole (ideedest) on olemas, aga neli-viis veel puudu. Kahtlustan, et see ülesanne lükkub järgmisesse nädalasse.

Nädalavahetusel käisime Tallinnas, puhtalt sõprade ja suleliste külastamise eesmärgil. Kõigepealt Haide, siis Kratt, siis Geily, lõpuks Kristi ja Raul. Lastega reisimine on väsitav, niipea seda enam ette ei võta :P Aga tore oli üle pika aja kalleid inimesi näha. Eriti tore on see, kui sõbrad, kes ostavad oma kodu Tallinnast välja, valivad asukohaks 3km ühest teisest sõbrast… Edaspidi külastades on alati kaks kärbest ühe hoobiga :D

3D lumehelbeid tahaks jälle teha. Krati plika tuletas mulle meelde, kuidas see käib, tegin nende pool mitu tükki, nüüd on hammas verel ja tahaks koju ka. Nädalavahetus peaks ühesõnaga tulema igati jõulune – kuuse ehtimine, piparkoogitainas ja piparkoogid, jõulukaardid, lumehelbed… Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt.

Jõuluootus :) Tuleks nüüd veel lumi ka jälle maha!

Dec 072014
 

Kui ma noorem olin, soovitati mulle ikka aeg-ajalt modelliks hakkamist. No et pikk ja peenike, peaksin ju hästi sobima. Paar korda on mingid veidrikud mulle isegi selle pakkumisega lähenenud, aga üks oli tõesti pigem perv, teisel puhul oli tegu Londoni agentuuri “võttega”, kus meelitati inimesi modelliks saamise jutuga stuudiosse, et profipilte teha ning öeldi, et meik ja pildistamine on tasuta, maksavad vaid fotod… Ja need fotod, tuli muidugi välja, maksid sellist hinda, et jalutasin kohe minema :P

Samas pole ma kunagi modelli ametit mingilgi viisil ihaldusväärseks pidanud. Ma kindlasti oleksin seda proovinud, kui keegi oleks mind reaalselt kutsunud (raha teenimise võimalus ju!), aga kaamera ees poseerimine on minus alati pigem ebamugavust tekitanud. Samuti tean ma, et modellimaailma standardmõõdud on midagi muud, kui minu omad. Ma olen nende jaoks liiga pikk ja liiga laia rinnakorviga – see, et ma peenike välja näen, ei tähenda midagi. No ja siis veel näiteks see, et järgmise hooaja riideid pildistatakse alati kõige ebasobivamal ajal – suveriideid talvekülmas, talveriideid suvekuumuses. Kõik need pigistavad või liiga suured kingad, millega peab kõndima ja nägema välja suurepärane – hoolimata sellest, milliseid piinu need tegelikult tekitavad… Ei tekita tõepoolest mingit iha selle kõigega igapäevaselt tegeleda.

Kogu see moevärk ja moemaailm on üldse minu jaoks täiesti arusaamatu, on alati olnud. Olen ilmselt ka blogis mitu korda maininud, et mulle ei mahu pähe, kuidas mingi grupp inimesi otsustab kuskil kinniste uste taga ära, et sel hooajal on moes just need asjad – ja siis peaks seda järgima nagu lambukesed, et mitte jumala eest olla ebamoodne. No andke andeks, mina kannan seda, mis mulle meeldib ja sobib :D

Kõike eelnevat arvesse võttes on põhimõtteliselt täiesti arusaamatu, miks modellinduse köögipool mulle sedavõrd pinget pakub. Sest tõesti – ehkki ma ise ei soovi modell olla ja minu meelest on kogu moevärk üsna tobe (et mitte öelda mõttetu), on modellimaailma kõrvaltvaatajana jälgimine minu jaoks äärmiselt nauditav meelelahutus.

Ma arvan, et see oli juba keskkooliajal, kui laenutasin raamatukogust raamatu, mille autorit ega pealkirja ei suuda enam meenutada. See oli VIST ilukirjanduslik teos… Aga äkki mitte? Igal juhul oli see pilguheit noorukese modelli igapäevaellu, mis algas modellindusest mitte kunagi unistanud tüdruku tänavalt agentuuri kutsumisega, kirjeldas tema kogemusi modellimaailmas ning lõppes, kui talle soovitati edasise parema karjääri nimel teha väike iluopp – kui mäletan õigesti, siis oli tegu armi või ebasümmeetriaga tema huulel.

Siis tuli America’s Next Top Model. Sealt edasi Austraalia, UK, Uus-Meremaa, Kanada ja Eesti modellid. Ja ei ole senini tüdimust tulnud, ehkki Tyra muutub aina ärritavamaks ja näiteks Uus-Meremaa mingi hooaeg oli ka üsna halb. Ikka vaatan :)

Ühesõnaga… Mulle väga meeldib piiluda sellesse arusaamatusse modellimaailma. Nii et kui Petrone Printilt ilmus Diana Lotuse “Kassikõnd”, vedasin selle suurima rõõmuga raamatukogust koju. Sain koos sellega ka paar teist raamatut, aga just “Kassikõnd” oli see, mida ei suutnud tolsamal esimesel õhtul käest panna enne, kui raamat oli läbi.

See muidugi oligi kiire lugemine – rohkelt värvilisi pilte ja kõigest 168lk. Ja noh, mingit tohutut sügavust vist sellisest raamatust ei otsigi? Igal juhul oli mõnus lugeda – ka sellepärast, et lugu oli väga ladusalt jutustatud. Sisu on kirja pandud Dagmar Raudami poolt ja mulle vähemalt tundub, et neil kukkus see koostöö Dianaga igati hästi välja.

Ehk meeldivad taolised raamatud ja Top Modeli sari mulle sellepärast, et tegu on nagu veidike Tuhkatriinu-lugudega? Suvalised inimesed tänavalt, kes saavad oma iluga kuulsaks? Ok, Top Modeli saadetes saavutatud kuulsus on kaheldava väärtusega, tean ju isegi – TIPPmodelle sealt rangelt võttes tulnud pole (ja ma annan endale suurepäraselt aru, et sama palju, kui selles sarjas on modellide igapäevaelu, on seal ka puhast vaatajanumbrite nimel üle vindi keeratud reality show-d, mil pole modellindusega suurt miskit pistmist). Aga antud raamatus oli ju küll täitsa arvestatav edulugu.

Samuti on hästi teada, et modellindus jääb reeglina pigem lühiajaliseks karjääriks – see oli ka kenasti kokku tõmmatud, kuidas Diana otsustas oma elus kannapöörde teha.

No ühesõnaga, mulle väga meeldis. Kuidagi aus ja eluterve tundus see kõik. Mis tegelikult oli, seda ma ju ei tea. Aga parandamatu optimistina loodan ikka, et Diana ongi nii mõnus, nagu temast raamatu põhjal mulje jäi. See oli kindlasti võrratu kogemus, millest on huvitav lugeda kõigil, kes ükskõik mil viisil modellindusest unistavad.

Ja ka neil, kes ei unista, vaid niisama kõrvalt piidlevad :)