Jun 282016
 

Kuna mu telefon läks katki umbes-täpselt enne puhkuse algust, siis mõtlesin, et ehk on see märk… Märk sellest, et ma peaks vähem asjadega “kursis olema” ja rohkem elama.

Aga teate, kuradi raske on :) Võiks öelda, et puhtakujuline FOMO. Ehk siis fear of missing out.

Mind üldse ei huvita see, mis toimub FB-s üleüldiselt. Uudisvoogu olen pikalt läbi kerinud pigem kord-paar päevas, igavushetkedel.

Aga varem andis mu telefon märku uutest meilidest ja FB chattidest, samuti FB muudest märguannetest (mida on, tõsi, pigem vähe, sest ma ei pane eriti pilte üles ega kirjuta ega kommenteeri, samuti olen kõikvõimalikud gruppide ja mängude märguanded kinni keeranud ning jätnud alles vaid need, mis tõesti olulised).

Ja just sellega on nii kuradima raske harjuda, et ma ei saagi lugeda meile KOHE, kui need tulevad ega rääkida inimestega KOHE, kui nad vestlust alustavad.

Ja samas – miks PEAKS saama? Mis juhtub, kui ma neid asju kohe ei näe? ERITI puhkuse ajal? Mitte midagi ei juhtu. Absoluutselt mitte midagi.

Aga just see tunne, et KUI midagi on, siis ma saan sellest kohe teada… See oli nii rahustav. Tegelikult ei olegi neid meile ega vestluseid üldse palju ja ma hoiaks puhkuse ajal meelsasti arvutit pigem kinni… Kuna aga elu enam telefoni ei jookse, siis on FOMO. Ja lõppkokkuvõttes olen puhkuse ajal kasutanud arvutit seni pigem rohkem kui varem.

Õnneks või kahjuks pole hetkel finantsi uue nutika jaoks, nii et eks ma katsun siis ennast edasi võõrutada.

Aga muidu ma mõtlen tõsiselt, et äkki peaks ostma mõne heade näitajate ja tundmatu nimega nutika… Äkki läheb õnneks? Ma varem vaatasin pigem ainult Elisa ja teiste teenusepakkujate e-poode ning googeldasin hullunult arvustusi, nüüd keegi linkis Photopointi lehte ja sealt leidsin normaalsete parameetritega õige mitmeid variante… Mille kohta pole küll mitte kusagil ühtki eesti ega ingliskeelset arvustust, mis jällegi eriti ei innusta… Ja Abikaasal on ka hetkel mingi töölt saadud Prestigio, mida ta just ülearu ei armasta… Aga Prestigio või Kruger&Matz – neil oli igasuguseid variante €100 ümber, kus 1GB mälu ja neljatuumaline prose ja normaalne resolutsioon ja… Kui halvad need ikka olla saavad, mõtlen ma… Peaks ehk siiski mingi hetk tellima. Ainult et sarnaseid on palju ja valikut teha ei oska millegi põhjal, sest arvustusi pole kuskil.

Jun 262016
 

Mul jäi eile see postitus üles panemata. Mõtlesin, et vaatan täna üle, kas on ikka veel naljakas. Mul endal küll on. Äkki siis on kellelgi veel.

Ehk et – puhkuse sisustamiseks ja mõtete kõrvale juhtimiseks üritan lõpuks Grey anatoomiaga ühele poole saada.

Meredith: Cristina was the third rail in our marriage: dangerous, fully charged, could kill us, but necessary for us to keep going. She got me. You think it’s possible that my one true love in my life is a girl?

Callie: Did you get excited by her vagina?

Meredith: No.

Callie: Then no.

Meredith: Good point.

Jun 202016
 

Teatavasti venis eelmine nädalavahetus Tallinnas nelja päeva pikkuseks. Sel nädalavahetusel oli plaanis olla kodus ja… Siis kutsus kolleeg juubelile :) Nii juhtuski, et neli päeva hiljem leidsin end jälle Tallinna poole sõitmast.

Kuna kutsel oli kirjas…

Dresscode: nüüd on aeg kapi sügavaimatest soppidest valla päästa oma kõige pöörasemad/salajasemad ostud, mille kandmiseks ei olegi kunagi sobivat hetke tulnud. Ma tean küll, et sul on kapis see Batmani keep, maani ballikleit, nahkkostüüm, Madonna torbikrinnahoidja, kärtsroosa lips või värviliste papagoidega särk, mida oled ammu salaja ihanud kanda, kuid lihtsalt ei ole võimalust avanenud. Nüüd on!

…siis leidsin pärast pisukest juurdlemist, et ainus riietusese minu kapis, mis tõesti nondele kriteeriumitele vastab, on korsett, mida kandsin pulmas :D No oli küll mõte, et muretsen selle juurde sobiva punase seeliku ja kingad, et oleks tulevikus üks mõnus pidulik komplekt, aga mõtteks on see jäänudki. Seega – must seelik, võrksukad ja tanksaapad. Sobis kah.

Ja kuna tol õhtul tehti pilte üksjagu, siis kasutan nüüd juhust ja jätan need endale mälestuseks… Sest ROHKEM ma seda korsetti küll selga ei pane :D Krt, hingata tahaks ka :D Huvitav, ma ei mäleta, et pulmas oleks nii ebamugav olnud. Aga las ripub mul nüüd edasi kapis, mälestuseks hea, äkki Plika tahab kunagi oma pulmas kanda. No pressure at all, eks.

Piltidega on nii, et kuna seltskonnast enamik oli mulle võõras ja võõraste pilte ei saa ju üles panna, eks ma siis panen endast. Ja koerast. Ja kolleegidest.

Üldiselt, nagu pealkirjas mainitud, oli hägune õhtu. Mina seda peakirja kusjuures välja ei mõelnud, sellise nimega oli pildikaust, mida sünnipäevalaps minuga täna jagas, tundus paslik see blogipealkirjana ära kasutada.

Mina, kes ma joon viimasel ajal vaid veini, jõin kõigepealt gini, siis rummi ja lõpuks ka veini… Ühesõnaga jah, pisut hägune. Ja lõbus. Ja mul ei olnudki pühapäeval ärgates tunnet, et hakkaks ära surema :D

Alustuseks üks pilt sünnipäevalapsest. Igaks juhuks selja tagant :D

IMG_8138

IMG_8074

IMG_8093a

IMG_8101

IMG_8102

IMG_8148

IMG_8157

IMG_8158

IMG_8159

IMG_8209

IMG_8215

IMG_8219

Tänane päev oli töö-töö-töö. Ca 11 tundi, ühe väikese söögipausiga. Nüüd on tööst… Noh, kopp ees :) Aga sain järjele ühe projektiga, mis oli vahepeal unarusse jäänud. No see projekt on käsil juba aasta ja jagub veel aastaks, arvan ma. Homme pean 11h letis olema. Siis on kolmapäeval lühendatud tööpäev, siis on jaanid, siis kaks nädalat puhkust. Seega elan need pikad tööpäevad üle, pole enam palju kannatada.

Kõigele lisaks läks mu telefon tuksi. Kuu-paar tagasi pillasin eelmise nutika puruks ja kuna ei viitsinud hakata ekraanivahetusega nikerdama, kasutasin kolleegi pakkumist ning võtsin kasutusele tema vana telefoni. See hakkas aga viimastel päevadel niiviisi kokku jooksma, et aitas vaid aku tagant ära võtmine. Ja eile õhtul juhtus nii, et sisse lülitada telefoni enam ei saanudki. St sisse lülitada saab, aga ekraanil jääb ketrama LG logo, edasi ei lähe. Nii et olin terve tänase päeva telefonitu ja edasi ei teagi, mis saab. Neid helistamise telliseid on mul kodus üksjagu, st päris hätta ei jää, aga ma olen ausalt juba nutiga harjunud. Meilid ja chat ja hotspoti võimalus :)

Olen tegelikult pikalt mõelnud, et oleks vaja korralikku nutikat, HEA kaameraga… Aga need on nii kuradima kallid ja vaba raha pole isegi mitte null, vaid pigem umbes miinus viissada. Ja järelmaks tähendaks kallist netipaketti – praegu maksan miskit €5 kandis, siis ilmselt vähemalt €15 ja nii kaks aastat järjest. No ei eruta mind järelmaks, üldse mitte. Oeh. Saaks kuskilt mingi järjekordse suvanuti, mis oleks kasutatav, oleks hea… Eks näis.

Jun 162016
 

Viimastel kuudel on olnud mitut puhku juhuseid, kus nädalavahetuste seltskonnas on rohkelt lapsi, mis inspireeris FB fotoalbumite sarja “Harilik nädalavahetus/pühapäev viie/viie-kuue/kaheksa lapsega”. Vaatasin, et blogisse need pealkirjad polegi jõudnud, viimane aeg see viga parandada :D

Viimase nädalavahetuse lastega Tallinnasse mineku plaan oli paigas juba vähemalt kuu aega tagasi, kui mitte rohkem. Liisi plika 5. sünnipäev oli ammuilma mu mobiili kalendrisse märgitud.

Otse loomulikult juhtus aga nii, et täpselt samale nädalavahetusele langesid lisaks ülalmainitud sünnipäevale ka Liisi sessilõpp ja nende kolimine. Sest noh, muidu oleks ju igav.

Minu esialgne plaan oli laupäeva õhtuks Tallinna sünnipäevale sõita, pühapäeval lastega Paavli kaltsukas käia, et nende riidevarusid täiendada ja õhtul tagasi sõita. Tegelikkus? Läksime reede hommikul, jõudsime tagasi Pärnusse teisipäeva pärastlõunal. Paavlisse ei jõudnudki :D

Selgus, et Murakas on Eestis, aga tal on nii kiire, et Pärnusse ei jõua. Reede oli ainus päev, mil tal oli võimalik minuga Tallinnas kokku saada, tol õhtul nad lendasidki juba tagasi. Seega tegin plaanid ümber ja sõitsime lastega Tallinna juba reede hommikul 8.20 bussiga, mille peale jõudmiseks pidime takso võtma (meie autol on taas pidurid läbi, eks näis, millal remondini jõuame) ja ka siis oli täielik närvide mäng – kaks minutit enne bussi väljumist keeras takso otse bussijaamas bussi ette. Siis oli pingelangus suur ja meel hea. Bussisõit möödus meeldivalt, sest noh – MULTIKABUSS – nagu mu lapsed armastavad Lux Expressi kutsuda.

Ahjaa, põnevust lisas asjaolu, et neljapäeva lõunal helistati lasteaiast ja paluti Poisile järele tulla, sest tal on 38.6 palavik. Valmistusin juba mõttes selleks, et lähen Plikaga kahekesi, Poiss oli aga reede hommikul täiesti terve, seega otsustasin riskida… Ja no ma ei tea, mis see oli, igatahes palavik tagasi ei tulnudki. Läks hästi.

CAM00370

Kuna jõudsime Tallinnasse üsna varakult, läksime maha hoopis Järvel ja suundusime korraks tööle. Lastega reisides oli hirmus palju asju, jätsin neist enamiku lihtsalt maha, et oleks kergem liigelda, päeva jooksul neid nagunii vaja ei läinud.

CAM00371

Siis saime Kristiines Murakaga kokku, istusime Babybackis, eks ikka sealse lastenurga pärast. Nurk õigustas ennast täiega, lapsed lõbustasid endid ise ja meie saime rahulikult lobiseda. Ja juua maasika margaritat. Ja veini.

Kuna tuli välja, et Murakas ööbis üsna Liisi vana kodu lähedal, saime koos tagasi jalutada. Lõpuks tuli välja, et Muraka õde ei ela mitte ühe mu teise sõbraga samal tänaval, vaid suisa samas majas :D Väike Eesti. Sellest, et mu sõber elab Liisist paarisaja meetri kaugusel, sain ka aru alles umbes kuu tagasi… No nii parasjagu enne Liisi ära kolimist :D

Ülejäänud nädalavahetus möödus hektiliselt. Reedest esmaspäevani oli väga palju lapsi ja kolimist ja koristamist. Mina olin abitööjõud ja tundus, et ma sain päriselt ka kasulik olla. Vastavalt vajadusele lapsi kantseldada, süüa teha, nõusid pesta, asju kokku pakkida ja lahti pakkida, koristada ja nii edasi.

Laupäeval käisime lisaks lastega kinos. Liis viis poisid ühte filmi vaatama, mina tüdrukud teist. Milleks kõigeks ma laste nimel valmis ei ole… Maksma 7 euri kinopileti eest, et kuulata multikat, mille helitugevus on minu kõrvade jaoks liig mis liig :D Ma ausõna kirjutan Apollo kinno ja küsin, miks kuradi päralt see lärm peab nii kohutav olema… Täpselt selline tunne oli, nagu reguleeriks seal helitugevust kuulmispuudega inimesed.

Pärast kino käisime veel Lotte kohvikus, seejärel oli aega taas veidi kolimisega tegeleda, õhtul sünnipäev… Pühapäev taas kolimine, esmaspäeval hoidsin mina põhiliselt lapsi, õigemini lapsed hoidsid end ise ja mina tegin tööd.

Ja noh, nii kuidagi juhtuski, et Pärnusse tagasi jõudsime alles teisipäeval…

Pildimaterjal on põhiliselt kahel teemal. Esiteks muidugi lapsed.

Noh, alustuseks üks täiesti normaalne pilt täiesti normaalsetest lastest :D

CAM00385

Siis üks meenutus reede õhtust. Kell oli kümme, kui mitte rohkem, ja me Liisiga kolisime viit väsinud last ühest korterist teise. Jala, kilomeetri kaugusele. Jäime ellu, kedagi ära ei kaotanud :D

CAM00389

CAM00412

CAM00413

CAM00443

Ülientusiastlikud lapsed, pakatamas innust VEEL JALA KÄIA:

CAM00449

CAM00452

CAM00483

CAM00488

IMG_4711a

No ja kolimisest ka mõned klõpsud.

Kõige olulisem sai kolitud esmajärjekorras:

CAM00391

CAM00402

CAM00403

CAM00417

Identiteedikriis Pelgulinnas:

CAM00453

Kui pole lõikelauda ja nuga, sobivad ka puss ja taldrik.

CAM00458

Kui viitsiks, teeks paroolipostituse ülejäänud laste piltidega, aga ausalt öeldes ei viitsi, FB-sse sai ka juba pandud ja… Aitab küll.

Mis ma tahtsingi veel öelda… Ahjaa :D Igav ei hakka :D

Jun 092016
 

Söök ja toitumine on teemad, millesse suhtun äärmiselt kirglikult. Mul on mingid ideaalid, mille puhul tean, et ei suuda nendeni ilmselt kunagi jõuda, aga ma vähemalt üritan, tasapisi. Ja väga hea on, kui aeg-ajalt mõni dokumentaal ette satub, mis selle kõige üle taas mõtlema paneb. Seekord jagas keegi FB-s filmi Fed Up – kuna see oli Youtube’is, siis põhimõtteliselt vaatasingi selle sealsamas FB-s ära. Panen teile ka, äkki kellelegi pakub huvi:

Toitumisel on nii palju aspekte. Ma tean, et meie pere sööb isegi ilmselt üle keskmise tervislikult ja ma igapäevaselt absoluutselt ei põe. Aga üldjoontes tean ja tunnen ikkagi, et saaks veel palju paremini.

Tervislikku toitumist peab planeerima. Kodus on selles mõttes lihtne, koju saab osta ainult neid asju, mis oma nõuetele vastava “tervisliku” kontrolli läbivad. 95% ajast me koju töödeldud toitu lihtsalt ei ostagi. On algained ja teeme ise süüa. Küll üsna piiratud menüü järgi, sest kumbki ei suuda ega viitsi uusi põnevaid retsepte otsida, aga vähemalt teeme ise, kontrollitud koostisosadest, katsume süüa palju värsket jne.

Aga kodust väljaspool on keeruline. Lasteaia puhul pole midagi teha – söövad, mida pakutakse. Isegi suht mitmekesine menüü on, ehkki jah, ma ei tahaks laskuda lasteaiaõpetajatega diskussiooni teemal “vesi on kasulikum kui piim” :P Võrreldes Ameerikaga on meie lasteaedade ja koolide toidud ikka üpris normaalsed.

Tööl käies on keeruline. Abikaasa praeguse tööga lõuna kodust kaasa võtmine ei toimi, seega ta käib väljas söömas. Ta on küll ise ka igati tervisliku toitumise poolt, nii et noil päevil vist sööb enamjaolt suppe. Mis, võib vähemalt loota, on üks parimatest valikutest, mida harilikus söögikohas teha saab.

Ma ise võtan reeglina tööle kaasa eelmise õhtusöögi ülejäägid. Aga eriti viimase kuu jooksul neid tihti pole… Võiksin käia üleval kohvikus päevasuppi söömas, aga esiteks ma ei viitsi ja teiseks on mul neist suppidest ammu kõrini. Mis tähendab, et kui mul lõunat kaasa võetud pole, siis ostan midagi Rimi soojaletist. Enamik asju seal on täielik kräpp, olgu siis maitse või sisu poolest. Valid midagi välja, saad oma karbi kätte, hinnasildi peal on koostis kirjas – loed ja hoiad kahe käega peast kinni. No näiteks puraviku püreesupi koostis oli ikka täiesti kohutav.

Põhimõtteliselt on kaks asja, mida ma enamasti ostan, kumb siis sel päeval saadaval on – kas riis kanalihaga või pilaff (mis on, eks, täpselt samamoodi riis lihaga). Sest kartulit ega tatart ma soojaletist tõesti ei taha ja igasuguseid nisu ja piimaga tehtud tooteid (pasta, koorekaste) üritan vältida, seega suurt valikut polegi, neil on ka koostis vastuvõetav. Ega ma sellest soojaleti toidust vaimustuses pole ja võimalusel väldiks iga hinna eest, aga ikka kasulikum kui juustu-sibulaleivad, mida vahepeal tööl sõin, sest olid odavad ja peletasid suurema nälja (ja mis olid ikka täielik kräpp). Rimis on ju salatibaar ka, aga ma olen lõuna ajal reeglina nii näljane, et ainult salat mu kõhtu ei täidaks.

Ja kui värskest kraamist kõhtu täis ei saa, aga soojaletist midagi ei taha, siis mida mul oleks üldse osta? No mitte midagi ei olegi, kõik on ju kräpp :) Sellepärast ongi hea, kui on eelmise õhtu söögist nii palju üle jäänud, et jagub töölõunaks ka. Varem jagus suht kogu aeg, viimasel ajal ehk 2-3 päeva nädalas…

Tõsi on, et praeguses ühiskonnas tuleb tervislikuks toitumiseks vaeva näha. Enamik poodides müüdavast on paraku täiesti mõttetu ja toiteväärtusetu. Pead olema ise informeeritud, teadlik, viitsima otsida, kust saab, viitsima kokata. Just see viimane on minu jaoks kõige nõrgem koht, sest söögitegemine pole kunagi olnud mu meelistegevus. Kui ma oleks ropprikas, siis ma palkaks koka :)

Aga jah… Kuna söögitegemisega mul sooje suhteid pole ja vaba aeg meeldib ka, siis võimalusel ma sööks kogu aeg väljas, nii mugav ju. Iseasi, MIDA seal väljas süüa saab. Okei, eks valikuid on erinevaid, aga tavalise söögikoha menüüs tunduvad enamasti maitsvamad ikkagi need ebatervislikumad valikud :)

Tegelikult Pärnus ju päris mitmed kohad täitsa on, mis on orienteeritud just tervislikule ja kohalikule, mitmel puhul ka taimsele toidule – Tervisetoidukoda, Murumaja kohvik, Picadilly, Jääkuum, Hea Maa… Reaalselt olen ma nendest käinud vaid ühe korra Jääkuumas, mis oli täitsa mõnus, samas ideaalne ikkagi eelkõige päris pisikeste laste vanematele ja sai just arutatud, et neil on suht paljudes toitudes mingi piimatoode sees, mida me ka hetkel väldime. Aga jah, ma käin kesklinnas nii harva ja Murumaja kohvik pole pikalt lahti, nii et kodu ümbruses mingit head varianti väga polegi – arvestades, et kodust kesklinna on 2km, siis muidugi pseudoprobleem.

No enamjaolt me siiski kokkame kodus, rahalistel põhjustel – väljas söömine ei mõju piiratud eelarvele väga hästi. Aga selle võiks küll täitsa plaaniks võtta, et KUI väljas süüa vaja on, siis võiks ikkagi külastada mõnda noist ülalmainituist. Mitte osta kebabi, nagu juhtus eelmisel reedel reisile minnes. Samas, kebab pole vist ka sugugi kõige hullem valik…

Libastumised tulevadki just siis, kui pole jõudnud ette planeerida ja tervislikku toitu valmistada ja on juba nälg. Mina lähen näljaseks tihti üsna ootamatult ja siis on mul tuju ka kohe täiesti väljakannatamatu, tahaks kõigil päid otsast hammustada. Ja siis on enamasti ainus valik ikkagi mingi valmisprodukt supermarketist või lähimast toidukohast, mille tervislikkuse aspektist eriti rääkida ei saa.

Ühesõnaga… Tuleks rohkem planeerida. Tervislik toitumine on täiesti tehtav ka väikese rahaga, aga mida vähem raha, seda rohkem planeerimist ja aega kulub.

Tegelikult oleme aastate jooksul ikka nii palju edusamme teinud. Oleme jätnud maha mahla, piima ja saia ostmise. Ei saaks öelda, et neid enam üldse ei tarbi, aga koju ei osta kunagi – mahla joon tõesti ainult siis, kui see on kodune või värskelt pressitud, piima panen vaid kohvi peale, saia söön vahel külas ja väljas süües. Samuti on magusa ostmine tunduvalt vähemaks jäänud – kunagi sai ikka ostetud liitrite kaupa jäätist, et teha kokteili, vahel magusaisuga šokolaadi, kommi vms. No nüüd ka vahel harva ostame, aga tõesti VÄGA harva. Nisu- ega lehmapiimatooteid hetkel koju üldse ei osta. Leiba ja ka muid asju küpsetan suhkru asemel datlitega – need Rimi datlid on ikka super avastus, kuivatatud datleid peaks ju enne leotama, aga nood on lihtsalt karbiga külmkapis ja vajadusel saab kohe kasutada. Poes siltide lugemine on harjumus ja üldiselt käime poodides enamikest riiulitest lihtsalt mööda, ostame vaid väga valitud asju. Ühesõnaga muudatusi, mida hakkasime teadlikult tegema millalgi pärast Plika sündi ehk ca seitse aastat tagasi, on olnud omajagu.

Suhkru suhtes on mul ikka VÄGA tõsine vastumeelsus. Minu ideaalmaailmas lisatud suhkruga tooted puuduksid. Ja ma lähen nii närvi, kui tullakse jutuga, et lapsel on ikka suhkrut vaja ja kuidas ma nende lapsepõlve rikun, kui neile midagi ei luba. Jah, on vaja, aga piisab täiesti KASULIKEST suhkrutest – ehk siis puuviljad, nii värsked kui kuivatatud, mesi… Ja igasuguseid kooke ja küpsiseid saab samuti teha ilma suhkruta. Ja kõik see muu kräpp, mida nad tahavad, see ongi puhas suhkrusõltuvus. Paraku. Ei läheks nende elu sellest kuidagi kehvemaks, kui õnnestuks neid lisatud suhkrust täiesti eemal hoida, pigem vastupidi.

Ma saan aru, et VEIDI suhkrut pole mingi probleem, minu enda toitumises polegi. Aga lastele seda selgeks teha on väga raske ja nemad on mu meelest täiega suhkrusõltlased. Koju võib ju osta ainult kasulikku magusat, aga mujal pakutakse ikka kõike muud. Ja paraku jah, ma olen arvamusel, et keelamine olukorda ei lahenda, seega kui pakutakse, siis nad otsustavad ise. Ma küll seletan alati, miks me koju ei osta ja miks mulle meeldiks, kui nad mujal ka ei sööks, aga ma ei keela. Ja nad söövad ikka :P

Vähemalt ei joo nad limonaadi, seegi on töövõit. Nad reaalselt joovadki kogu aeg vett. Ok, kui pakutakse, siis piima ja mahla ka, aga ma julgustan neid alati just vett valima ning tuletan meelde, et piim pole inimesele üldse vajalik (palun ärge üldse tulge minuga vaidlema, kui olete eriarvamusel, ma ei viitsi, teie võite arvata ja juua, mis tahate) ning ainus mahl, mis on kasulik, on värskelt pressitud. Ja limonaad lastele tõesti ei maitsegi. Win!

Aga ikka ju tahaks vahel väljas käies süüa tükikese kooki või osta lastele jäätist. Ja noh, eks siis ikka söömegi ja ostamegi. Mulle endale poejäätis üldse ei maitse, ise ma seda praktiliselt ei söö, aga lapsed ja Abikaasa armastavad igasugust jäätist.

Nüüd jäätise osas on nii palju edasiminekut, et me ise hakkasime müüma ja ka mõnes muus Pärnu poes on olemas Jäämari pulgajäätised – neid ma ostan lastele hoopis meelsamini. Hind on muidugi ka vastav…

See ongi see tervisliku toidu häda – kui tegu on millegi enama kui algainetega, siis kuradi kallis on. Nii lihtne on haarata magusaisu puhul esimesest ettejuhtuvast poest jäätis või väike šokolaad, mis maksab kõigest 50 senti või ehk euro. Kui tahta aga midagi tervislikku, siis maksadki ligi €2 käsitöö pulgajäätise või toorbatooni eest. Kolm-neli korda rohkem!

Kui raha on vähe, tuleb sellevõrra rohkem ise sebida. Jäätist ja toorbatoone saab ju vabalt ise kodus teha, kui vähegi viitsimist on – mul see sageli puudub. Ja seda €2 ka väga tihti maksta ei raatsi. Ja nii ongi, et kodus on enamasti lihtsalt puuviljad, vahel ostame kallist kvaliteetmagusat ja vahel harva ka odavat kräppmagusat. Seda viimast söövad lapsed siiski rohkem mujal, sest ikka ju pakutakse. Seda vähem on motivatsiooni koju osta :)

Aga kui rahakott vähegi lubab, siis magusaisu puhul on toorbatoonid mu meelest küll super leiutis. Tõsiselt, iga kord, kui on kommi või šokolaadi isu, söö parem selle asemel toorbatoon – isu kaob ja kehal on hea. Ja kakaoga variandid on mõnusalt šokolaadi maitsega :) Ja valik on nii lai – ainuüksi meil on müügil Ampstükid, Pranabarid, Raw Bite’id – ja neid on ju veelgi, igasuguseid. Lihtsalt seda tuleb silmas pidada, et koostises oleks tõesti ainult kuivatatud puuviljad ja pähklid (osad ökobatoonid sisaldavad lisaks siirupeid ja muud, mis on täiesti tarbetu, sest datlid ja rosinad magustavad piisavalt) ning tegu võiks olla ikkagi toorbatooniga, et kõik vitamiinid-mineraalid oleks säilinud.

Külas ma söön kõike, mida pakutakse, teiste valikute kritiseerimine oleks esiteks ebaviisakas ja teiseks mõttetu (igaüks peab omadele järeldustele ise jõudma) – ja ma olen lihtsalt alati siiralt tänulik, kui keegi mind toidab.

Aga jah, et muus osas asja parandada, peaks esiteks väljas söömisel rohkem valima tervisliku menüüga kohti, mida tegelikult jagub… Teiseks katsuma ikkagi koju mitmekesisemat menüüd planeerida. Kolmandaks katsuda igasugune ise kräpi ostmine viia tõsise miinimumini ning haarata selle asemel pigem toorbatoon, hinnast hoolimata.

Kusjuures, kõige suurem probleem on minu jaoks hoopis see, kui on parasjagu nii suur nälg, et magusat enam nähagi ei taha, seega toorbatoonid ja puuviljad on välistatud, võimalust süüa teha/sööma minna pole ja oleks vaja mingit soolast tervislikku suupistet. Eks neid kuivatatud toortoidu variante mõningaid on, aga midagi väga maitsvat ja taskukohase hinnaga pole leidnud. Küüslauguleibades on miskipärast kõigis nisu ja suhkur, seega neid väga ei taha. Kartulikrõpsud on mahedalt räigelt kallid, tavalised räige kräpp. Juurviljakrõpsud on maitsvad – Mulgi krõpsud on näiteks väga mõnusad ja tavalistest kartulikrõpsudest on need kindlasti tervislikumad. Paraku ikkagi mahedad pole ja hind on üsna krõbe. Osades Selverites ja ilmselt ka mujal poodides on müügil selle firma krõpsud hummusest, läätsedest, kinoast – pole küll mahedad, aga vähemalt veidigi tervislikumad, neid olen vahel ostnud. Pakk maksab vist ka €2 ringis, aga on selle eest üpris suur. Igatahes, kui kellelgi on selles suhtes mingeid soovitusi, olen üks suur kõrv.

Õnneks ma ise suur magusasõber pole, seega magusas polegi minu jaoks küsimus (see on rohkem laste pärast) – tervislikke alternatiive on piisavalt ja eriti suvel on nii palju erinevaid maitsvaid marju, samuti arbuusihooaeg, polegi väga muud vaja. Kui mul on nälg, siis ma tahan soolast toitu, kodus kokata kogu aeg ei jõua – seega just päris söögis on küsimus. Kuidas võimalikult tervislikult hakkama saada, ka väljaspool kodu?

Ja noh, kõik need teised aspektid ja dilemmad seoses liha söömisega ning nisu- ja piimatoodete vältimisega, I don’t even go there… Niigi sai juba meetripikkune postitus.

Jun 082016
 

Herz mingi hetk kirjutas, et neil tulevad talgud. Mul hakkasid kohe kõrvad liikuma – äge, peaks minema. Siis läks meil mingi hetk auto katki, siis oli lapsehoiu küsimus… Aga ema võttis lapsed ja laenas auto, nii et saime kenasti minna.

Ma muidugi kujutasin elavalt ette, kuidas ma terve nädalavahetuse muudkui RÜGAN, aga tegelikkus nägi välja selline, et laupäeval sai lõunani paadilt relakaga värvi eemaldatud, pärast lõunat oli ainus asjalik tegevus veidike tare pööningukorrust peitsida ja pühapäeval sama ruumi põrandat värvida. Ahjaa, mõned kartulid koorisin kah :D Muu aja lebotasin niisama, ajasin naistega juttu, käisin pühapäeva hommikul Herziga Tartus ja hängisin Mesilasega. Tõsiselt super on minna külla ilma oma lasteta ja hoida veidi teiste omi. See vanus 1+ on lihtsalt niiii võrratult äge. Igapäevaselt hommikust õhtuni ei viitsiks diilida, aga niiviisi vahetevahel on ideaalne.

Ja hoolimata sellest, et ma paadil ise võrdlemisi vähe aega veetsin, kõikus terve ülejäänud nädalavahetuse maapind absluutselt igal pool jalge all :D Ja kõik lihased olid valusad. Kohe näha, et tavapärane töö on arvuti taga istumine :P

Kuna ma ei viitsi hakata pilte topelt panema, siis Herz kirjutab siin ja siin ja nende postituste piltidelt on ka meid näha. Ise panen siis üles need vähesed pildid, mis mina tegin.

Reede õhtul jõudsime kohale pool kaksteist. Abikaasa läks sauna, mina ei viitsinud. Ööbisime tares. Ma olen sellest küll pilte näinud ja eelmise aasta külaskäigul sinna ka korra sisse piilunud, aga nüüd niiviisi pikemalt olla oli ikka hoopis teine asi. Sellist suvilat tahaks endalegi :P

CAM00325

CAM00327

CAM00330

CAM00322

Lesisin diivanil ja ei raatsinud akent kinni panna, mis siis, et sääsed… Sest need looduse hääled, mida ma sealt kuulsin… Konnad :D

CAM00320

CAM00335

CAM00336

Mesilasega hängisime:

CAM00355

CAM00356

CAM00364

CAM00367

Ja ma ise ei mahtunud väga hästi raami ära :D

CAM00340

Pühapäeva õhtul jõudsime koju üsna hilja, Abikaasale tuli veel üks sõber külla ja teine meie poole ööseks. Mingil pisut ebaselgel põhjusel kraamiti välja paberid ja pliiatsid, et joonistada üles oma nädalavahetus. Abikaasa versioon oli selline:

IMG_3698

Igal juhul oli väga äge. Nii hea on vahepeal kõigest eemale saada!

Jun 022016
 

Viisin lapsed lasteaeda ca 15 minutit enne hommikusöögi algust – Plika rühmas oli täielik vaikus, ainult neli last. Ilmselt jäid päris paljud juunist suvepuhkusele… Täpselt kaks nädalat veel ja siis läheb lasteaed kuuks ajaks kinni.

Ilmad on olnud kevade kohta uskumatud. Tõeline suvi, mida olen nautinud… Välja arvatud töises plaanis, sest käibele nood ilmad just hästi ei mõju. Aga noh, nüüd tuleb päris suvi ja ühes sellega turistid ja loodetavasti läheb paremaks.

Käisin eile tööasjus Tallinnas. Kõigepealt koosolek, pärast seda kasutasin ära kolleegi abi, et üks väga pikale veninud projekt lõpule viia. Esimene pool saigi edukalt lõpetatud, teise jaoks on mul veel tema abi vaja… Homme peaks sellegi tehtud saama. Teel Tallinna tegin bussis ära veel ühe teise pikale veninud töise projekti lõpuosa, nüüd on vaid vormistamise küsimus. Nii et tööalaselt oli viljakas käik.

Lõpetuseks ränt busside teemal. Olen käinud viimased kaks kuud päris tihti Tallinnas – enamjaolt Superbusiga, sest noh, kui ma saan edasi-tagasi €5 eest, siis ei kipu väga rohkem maksma. Jah, neil on üsna kitsad istmevahed, aga kui on alumine korrus, siis seal on mitmes kohas (lau taga, invakohtadel) mõnusalt ruumi, bussid pole reeglina eriti täis, st kui ka on kitsas istmevahe, siis keegi kõrval ei istu ja olen lihtsalt jalad üle teise istme visanud, mis ruumipuuduse probleemi kenasti lahendab. Jah, neil on Pärnu-Tallinn liinil üks bussijuht, kes on üsna närvihaige ja signaalitab pidevalt ja ei ole just kõige viisakam reisijatega, ma olen suht-koht sõimata saanud ka tema käest – no ok, ma veidi liialdan, aga tänapäeval oled ikkagi nii harjunud HEA teenindusega, milleks seda kuidagi nimetada ei saa… Aga suva, ma ei suhtle temaga nii palju, ei ole lasknud ennast häirida :D Teisipäeva õhtul oli ka normaalne juht, ma küll veidi ohkasin, et konditsioneer oli nii jaheda peale keeratud, wifi jukerdas ja kamp teismelisi lärmas…

Aga eile õhtul ma ei teadnud, millal oma asjadega valmis saan, seega polnud piletit ette ostnud ja ostsin bussijaama jõudes pileti esimesele Pärnu bussile, milleks oli GoBus, ma pole nendega sõitnud ikka väga kaua. Ja no jeerum, kui jube see oli! Bussis oli meeletult lämbe, õhku absoluutselt ei olnud, haises… Wifist ja pistikutest võib vaid und näha ja pilet maksis €9. Kohutav! Ei iial enam :) Nüüd tean tulevikus neid iga hinna eest vältida. Superbus jääb ikkagi ilmselt esimeseks, Taisto on talutav, LuxExpress on mõnus, aga noh, mulle meeldib siiski pileti eest võimalikult vähe maksta :P Ühesõnaga jah, nüüd on selge, et on üks bussifirma, mida ma kohe kindlasti tulevikus ei kasuta.

Või oli see lihtsalt halb kogemus ja teised GoBus bussid on normaalsed? Ei tea, selle piletihinna juures pole mingit himu uuesti katsetada :)