Feb 142017
 

Valentinipäev pole meie peres kunagi teemaks olnud, aga täna juhtus nii mõndagi toredat, mida mäletamiseks kirja panna, päevast täiesti sõltumatult.

Üks uus sõber. Ostsin kolleegilt. Tänasest ametlikult minu oma. Minu nimel.

Üks paar uusi teksaseid (€7.50) ja üks uus punane kleit (€8.50). Mu püksipikkus on tegelikult 36, aga alt kitseneva lõike puhul ajab 34 asja ära. Sedagi ei ole ma suutnud normaalse hinnaga kuskilt leida. Humana FTW.

Mõnus perekondlik õhtusöök Krooni kohvikus, kus oli imearmas teenindaja, kes lastega ülihästi läbi sai. Lapsed olid seitsmendas taevas – said rohkelt tähelepanu, õhupalle ja kommi ja… :D Külalisteraamatusse kirjutasid täiesti omaalgatuslikult :D Plika kirjutas lause esimese poole ja Poiss palus tal teise poole enda eest lisada. Ta küll oskab kirjutada, aga raamat oli üsna kõrgel ja püstises asendis, Plika ulatas paremini. Nime kirjutas Poiss ise :P

Poiss tuli lasteaiast kaardihunnikuga.

Ja muidugi neljajalgne sõber, kes meid kodus ootas. Lihtsalt imeline, ma ei väsi kordamast, KUI PEHME üks kass olla saab. Ja KUI ARMAS. Kuidas ta ronib sülle või selga igal hetkel, kui korraks istuda… Või kükitada. Kuidas ta ronib kõige jaburamatesse kohtadesse. Kuidas ta lihtsalt on ja nurrub ja on nii imeline.

Päeva lõpetuseks sai tuludeklaratsioon kah esitatud. Võib rahul olla :)

Feb 102017
 

Viimased kolm nädalat on olnud üsna rasked. Mitte küll kogu aeg – helgeid hetki on ikka olnud omajagu – aga valdav emotsioon on siiski segadus ja tüdimus.

Eelmise nädala alguses käis Krissu külas – meisterdasime sushit, jutustasime ja veinitasime, väga mõnus oli. Nädalavahetusel käisime spas, ülimõnus oli. Terve selle nädala olen sõitnud autoga, mille me loodetavasti ära ostame – igapäevaselt positiivset elevust tekitav. Kolmapäeval käis Liis külas ja oli äärmiselt lõbus õhtu. Nii et mõnusaid asju on olnud igasuguseid.

Aga sellegipoolest olen ennast peamiselt lihtsalt töönädalast läbi vedanud ja õhtuti kodus mitte midagi asjalikku teinud. Hea, kui on olnud jaksu kraanikauss nõudest tühjaks pesta ja ise duši all käia. Igasugune muu koristamine… Isegi pole mõelnud selle peale. Töö tuli liiga tihti koju kaasa, nii et õhtud möödusid puhkamise asemel tegeledes sellega, mis päeval tegemata jäi. Kui mõni vaba hetk tekkis, neelasin raamatuid.

Sellistel puhkudel ma blogi peale üldse ei mõtlegi. Kui olen kõigest kurnatud, on blogimine viimane asi, mida teha tahan. Kui tunnen vajadust kellelegi kurta, siis selleks on sõbrad – ükski noist teemadest, mis mul hingel, ei sobi avalikuks lahkamiseks, pole ka absoluutselt sellist soovi.

Täna aga oli üle pika aja üks tõeliselt helge õhtu, mida ma täiega nautisin. Ja ühes sellega tuli ka kohe soov blogida.

Lihtne olla rõõmus, kui oled parasjagu põneval reisil või jutustad sõbrannaga ja naerad ennast veiniklaasi taga ogaraks. Viimase aja kurnatuse astme juures on aga hoopis olulisem näitaja see, kui kodused toimetused ja lastega tegelemine ka jälle rõõmu valmistavad.

Abikaasa, kes tavaliselt Poissi lasteaiast toob, oli haiglane ja väsinud, nii et tuli töölt otse koju magama, seega lapsed ning söök jäid minu hooleks. Ei saaks öelda, et ma selle üle ülearu rõõmus oleksin olnud, sest sattusin kella viie paiku just sügavale töölainele ja oleks meelsasti jätkanud… Aga mis ikka, pakkisin ennast kokku ja asusin tegudele.

Algus ei olnud just ülearu paljutõotav – kui helistasin ema juures olevale Plikale, et ta end riidesse paneks ja alla tuleks, hakkas too hoopis virisema, sest tahtis telekast oma lemmiksarja vaadata. Kui muidu on alati häda, et ei viitsi õhtul bussiga koju tulla ja lunib, et talle järele tuldaks, siis nüüd otsustas vabatahtlikult bussi kasuks. Mina aga pidin ikkagi ema juurest läbi sõitma, sest olin tema palvel talle süüa ostnud ja pidin selle ära viima.

Lasteaias hakkas Poiss virisema, et tema tahab ka vanaema juurde ja kõik on ebaõiglane ja Plika saab palju rohkem “ekraani vaadata”, no sihuke harilik virin. Õnneks olin ise üsna tasakaalukas, nii et saime sellest üle. Mainisin, et tal on üks Apollo kinkekaart kasutada, mis kahe päeva pärast aegub – selle peale palus Poiss, et läheme kohe poodi. No mis seal ikka… Läksime siis.

Jube mõnus on, kas teate, kui saab autoga sõita :) Võib käia lihtsa vaevaga ja kiirelt igal pool :) Nii et võtsime suuna tagasi Kaubamajakasse. Seal oli juba väga mõnus kahekesi kvaliteetaega veeta. Poiss valis Apollos tükk aega ja otsustas lõpuks ühe suure kleepsuraamatu kasuks, milletaoline tal kunagi varem juba olnud oli. Esimeses raamatus olid linnatänavate pildid, kuhu sai kleepida inimesi, autosid ja muud – seekord valis ta samasuguse raamatu, kus teemaks loss, ning kleepida sai kõike, rüütlitest, relvadest ja kummitustest mööbli ja kassipoegadeni :P Euro jäi veel kasutada, selle eest leidis Poiss väikese paki kummikomme ja oli seitsmendas taevas :D

Käisime korra minu poest ka läbi, et Poiss saaks tere öelda ja uitmõtte ajel ostsin lastele jäätist.

Siis käisime veel puuvilju ostmas, mida Abikaasa oli varem palunud – ennist keerasin Rimis lihtsalt otsa ringi ja tulin tulema, sest isegi iseteeninduses oli pikk järjekord ja mõtlesin, et lähen kas mujale poodi või jäävad üldse ostmata. Hilisemal kellaajal oli aga iseteenindus meeldivalt pooltühi. Ja mul oli üks kupong, millega sain euro ostult alla. Ja tervisereede raames olid puuviljad nagunii -15%. Väikesed rõõmud.

No ja selleks ajaks, kui tiir Kaubamajakas oli lõpetatud, oli Plikal telekas ka vaadatud, nii et sain ta ikkagi auto peale võtta.

Ühesõnaga Poiss oli ülirahul, et sai raamatu ja kommi, mida lahkelt Plikaga jagas. Plika oli ülirahul, sest sai teleka ära vaadata ja siiski autoga koju. Mina olin ülirahul, et sain autoga sõita ja Poisiga kvaliteetaega veeta ja lapsi rõõmustada. Kodus kadusid lapsed tuppa raamatut uurima, kleepima ja komme sööma, idüll. Mina toimetasin vaikselt köögis – pesin megakoguse nõusid ära, sättisin siit ja sealt, praadisin õhtusöögiks pelmeene ja keetsin mune, sest midagi asjalikumat kokata ei viitsinud. Laste õhtusöögiks olidki kummikommid ja jäätis – pärast seda jõudsid mõlemad süüa pool muna ja kõht oligi täis. Reede õhtule täiesti sobilik :P Mina sain kõik pelmeenid ära süüa, koos rohke rohelise sibula ja tomatiga, mmmm. Ja kuna tuju oli nii hea, siis läksin üle hiiglama pika aja KORISTAMA. Sellised pisikesed tavaliselt iseenesestmõistetavad asjad – korjasin elutoas asjad kokku ja panin ära, samuti tühjendasin ära pesuresti, mille peal kuivas pühapäeval pestud pesu :P

Ja siis läksin lastetuppa, mis on terve viimase nädala näinud välja nii, nagu oleks sealt tuumasõda üle käinud. Hakkasin vaikselt koristamisega pihta – viisin kõik riided musta pessu, korjasin kõik koristamist vajavad asjad keskpõrandale kokku, nii et lõpuks oligi vaja koristada üks suur hunnik põrandalt ja teine umbes sama suur hunnik Plika kirjutuslaual.

Siis kutsusin lapsed ka appi. Läks veidi aega, et nad igal võimalusel mängima hakkamise asemel tõesti koristamislainele saada, aga kuna ma olin ise maru rahulik ja heas tujus, siis oli kannatust neid suunata. Ma ei mäleta, millal me viimati nii suurt segadust nii rahumeelselt koristasime :D Palju tavalisem on see, et kui ma ütlen, et on vaja koristada, hakkab Plika nutma, et tema ei jõua nii palju ja siis nad muudkui kaklevad, et teine ei korista piisavalt… Täna koristasime kõik. Koristada oli palju. Ma olin juba enne vist ligi pool tundi seal toimetanud ja lastega koristasime veel ligi tunni. Aga korda sai, kõik sai korda!

Ja siis olid lapsed läbi nagu läti rahad :D Seega läksid nurinata vooditesse ja ma sain neile üle pika aja Naksitralle lugeda. Ja kuna raamatu lõpp oli lähedal, lugesin tavapärase ühe-kahe loo asemel neli, et raamat läbi saaks. Kui lõpetasin, oli kell peaaegu kümme.

Nüüd on kodu tunduvalt talutavamas seisus kui enne (ehkki megapalju on veel teha), hambad pestud, ise mõnusasti läpakaga voodis teki all… Ja tohutu rammestus on peal.

Aga tunne on hea, üle pika aja natuke stabiilsem. Just see on NII oluline, et leidsin rõõmu mitte ainult meelelahutuses, vaid ka argitoimetustes. Kõik need nädalad oli mu peamine tunne see, et ma feilin nii koduperenaise kui emana, sest ma lihtsalt ei jaksa. Teadsin muidugi, et see läheb mööda, lihtsalt võtsin nii rahulikult kui sain ja ennast ülearu ei piitsutanud… Aga nii palju meeldivam on see argielu nautimine :) Lastega kvaliteetaja veetmine ja nendega suhtlemisest siira rõõmu tundmine. Liiga palju on olnud neid õhtuid, kus ma olen väsinud ja töösse mattunud ja ei kannata ühtki kõvemat heli…

Sellel stabiilsuse leidmisel oli ilmselt oma osa ka ühel mõttel, mis mu peas tänase päeva jooksul küpsenud on ja mida terve õhtu kodus toimetamise kõrvale mõlgutasin. Mis tõi natukene selgust ja põnevust mu senisesse segadusse ja tüdimusse. See ei pruugi küll mu probleemidele mingit püsivat lahendust pakkuda, aga tõotab tulla vähemalt põnev kogemus. Lootuskiir, sellest praegu täiesti piisab.

Every little helps.

Ma väga-väga loodan, et Abikaasa magab oma haigusevimma välja. Mul on NII hea meel, et ta sai juba viiest magama jääda – talle oli seda tõesti vaja. Meil on nimelt plaanis üks perekondlik Tallinna reis, et hinnata auto kütusekulu maanteel… Aga see juhtub ainult siis, kui Abikaasa on konditsioonis. Nii et plaanid on siiamaani täiesti lahtised. Eks homme selgub.

Praegu on aga imemõnus rammestus. Ja pehme kass magab voodis. Panen nüüd arvuti kinni ja loen veidi raamatut, kuni uni maha murrab… Mis juhtub ilmselt õige pea.

Feb 062017
 

Sulgesin arvutikaane reedel kell kolm, avasin uuesti esmaspäeval kell 11. Vahepeal olin igasugusest internetist praktiliselt täiesti välja lülitatud. Hea küll, paar lauset sai vahetatud Abikaasa nutika FB chatis, kui oli vaja Liisile reisilt leitud siilipilte saata :D Samuti lugesin Plika klassiõpetaja kooliteemalisi postitusi, mille kohta samuti Abikaasa telefoni FB märguanne tuli.

Tagasi tulles ootas mind ees 15 lugemata meili, 12 FB märguannet, 4 FB chati märguannet ja 34 lugemata blogipostitust.

Aga mitte midagi olulist, nagu arvasingi. Enamik meilidest olid sellised, mis kohe kustutada või loetuks märkida, enamik FB märguandeid ei vajanud mingit tähelepanu. Blogisid loen mõnuga, kui ükskord aega saan.

Nädalavahetusest kirjutan kunagi, kui rohkem aega on :P Muuhulgas lugesin üle pika aja läbi kaks head raamatut ja nautisin täiega. Hea on ennast vahel kõigest välja lülitada.

Jan 272017
 

Meil oli paar päeva tagasi Plika klassiõpetajaga perevestlus. Kuna lapse osalus oli vanemate otsustada, siis me eelistasime ilma temata – no et oleks vabam “taga rääkida” :D

Rääkisime, et Plika ei taha üldse hommikul tõusta, samas õhtul õigel ajal magama minna ka mitte. No vähemalt nii palju lohutust, et koolis ta kunagi unine pole.

Aga muidu olevat püüdlik ja tegevat kõike hästi kaasa ja tal jäävat eriti hästi meelde igasugused jutustused ja luuletused – õpetaja ütles, et kui tal mõni rida endal meelest läheb või näiteks sõnade järjekord sassis on, siis Plika alati teab.

Liikumise tunnid pole tal erilised lemmikud, seda on Plika öelnud ja õpetaja ka kinnitas. Tüdrukud olla rahulikumad ja poisid eelistavat pigem hoogsamaid mänge, mis pole jällegi ime. Nagu õpetaja tõdes – tuleb lihtsalt leida mängud, mis kõigile sobivad. Vähemalt pole mingit normi peale pingutamist, mis igasuguse liigutamise isu ära võtaks, nagu mul omal ajal.

Väga huvitav oli ka kuulata õpetaja kirjeldust klassi dünaamikast. Kuidas ta on proovinud erinevaid lapsi koos istuma panna, et näha, mis klapib ja mis mitte. Seda, kuidas tegeletakse probleemidega. Jne.

Viimased päevad on Plika keeldunud koolis söömisest. Vanaema toidud olla paremad. Kuna koolitoit on tasuta ja neil on söömine pärast viimase tunni lõppu, mil ta nagunii otse mu ema juurde läheb, ega polegi vahet. Saan aru, et ta loeb menüüd ja selle põhjal otsustab, kas süüa või mitte :D

Ühesõnaga, koolis on kõik hästi. Koolist jõuab vanaema juurde rõõmus laps. Ainult meie Abikaasaga oleme need, kes peavad hommikuti jaurama lapsega, kes ei taha tõusta ja õhtuti lapsega, kes ei taha magama minna. Aga noh… Milleks siis vanemad on :D

Jan 262017
 

Ühel nädalavahetusel tegime inglise hommikusööki, köök oli praadimise aurudest kuum, seega aken lahti. Ja kass tegi oma esimese tutvuse välismaailmaga. Leidsime, et kui huvi on, käigu siis korra väljas ära, vaevalt et külma arvestades seal kaua olla tahab. Oli õigus :)

Aga noh, nii üldises plaanis tuleb siiski kõigepealt munad maha lõigata ja kiibistada, siis taoliste eksperimentidega jätkata.

Nii hästi läks “jõuluks kodu korda” projekt :P

Jan 252017
 

Täna on mu blogi 12. sünnipäev. Ja ma olen sunnitud tõdema, et ma ei jaksa antud hetkel positiivsusprojektiga mitte kuidagi senisel kombel jätkata. Lihtsalt… Liiga palju segavaid faktoreid on elus ja ma ei jõua iga päev blogida.

Ja kui ma üritan järele kirjutada, siis ei jõua ma millestki muust kunagi kirjutada. No ei osanud ma arvata, et elus kõik nii segaseks läheb :P

Ja mul on tunne, et kui mul pole aega kirjutada ja ma üritan järele kirjutada, siis ma kirjutan üle jala ja see kõik ei tule piisavalt südamest, mis kaotab selle projekti mõtte. Või mis? Kas teile ei tundu, et ära vajunud on see kõik ja sisu kannatab viimasel ajal? On muidugi variant, et see on mu enda läbi kukkumise tunne lihtsalt, ühes ülejäänud eluga.

Seega… Ma ei tea. Jätta projekt sinnapaika? Kirjutada harvemini – siis, kui aega on? Mulle üldse ei meeldi asjade pooleli jätmine, saate aru. Ja mulle meeldib kirjutada headest asjadest :)

Aga… Aga… Aga…

Elu hetkel kurnab täiega ära. Ja mul on tunne, et ma ei suuda mitte midagi ära lõpetada. Kõik, mida ma alustan, jääb pooleli. Sihuke läbi kukkumise tunne on, sealhulgas kõige ootamatumates aspektides. Põhimõtteliselt IGAS valdkonnas. Suhe, lastekasvatus, kodu, töö… You name it. Ok, teate, ÜKS valdkond, milles ma ennast hetkel läbi kukkununa EI tunne, on sõber olemine. Sellega vist on hetkel okei. Mitte et mul oleks suuremat jaksu sõpradega suhelda, aga noh… Mingeid ikaldusi selles vallas pole. Kõik on okei.

Ja suuremas plaanis on kõik okei igal rindel, tegelikult. Ja ma tean, et kõik saab korda. Ja ma olen elevil. Aga samal ajal ka kurnatud.

Ma suudan täiesti adekvaatselt oma elu kõrvalt jälgida ja tõdeda, et kõik sõltubki täpselt sellest, kas läheneda asjale positiivse või negatiivse külje pealt – ainuüksi see määrab, kas kõik on p*rses või kõik on korras. Lihtsalt, kui mingid negatiivsed (pisi)asjad kõik juhtuvad ühele ajale kokku langema, siis… Siis kipub see vaatenurk paratamatult ühes kõige muu jampsiga mingiks ajaks negatiivseks muutuma. Ja niipea, kui ma suudan rahuneda, näen jälle positiivset poolt ja tean, et kõik on okei. Aga see kõik käib viimasel ajal kogu aeg aina üles-alla. Pole ammu nii ebastabiilset tunnet olnud.

Sorry, ma tean, et ma peksan segast. 12 aastat blogimist ja seis on elus selline, et õieti mitte millestki kirjutada ei saa.

Aga see muutub, ma luban :) Mulle meeldib blogida ja tahan seda ka edaspidi teha. Lihtsalt praegu… Ja see projekt… Ma ei tea.

Kõik läheb mööda. Tuleb vaid rahulikult võtta.

Kõik saab korda.

Jan 222017
 

See on lihtsalt nii jabur, kuidas sa arvad, et midagi on paigas ja siis järsku, täiesti ootamatult, muutub kõik.

Mul on olnud pärast üht ootamatut jutuajamist kõvasti peamurdmist selle üle, kuidas edasi.

Aga plaan on praeguseks üsna küps ja olen indu täis, rohkem kui kunagi varem. Motivatsioon teha ära asjad, mis nagunii ammu plaanis, on nüüd mitmekordne!

Elu on imeline. Iga muutus on millekski vajalik.

Olen ääretult tänulik iga sulguva ukse eest, sest olgu kogemus esmapilgul kuitahes ebameeldiv, alati avaneb selle tulemusena mõni uus uks, mille taga on ootamas uued ja imelised asjad.

Jan 212017
 

Nagu te teate, eelistan ma igal võimalusel teise ringi riideid ning ostan riideid uutena vaid siis, kui vajalikku teise ringi poest ei leia. No ja muidugi aluspesu ja sukki ka.

(Ja kuna see sobib siia jutu jätkuks mainimiseks nii hästi, siis kas keegi äkki pole veel näinud Ringvaate ülevaadet sellest, milliseid mürgiseid ühendeid leiti kiirmoekettide riietest? Novot, üks paljudest põhjustest, miks eelistada kasutatud riideid)

Aga kõike paraku ei leia. Nii et ma ikka käin “tavalistes” riidepoodides ka.

Ja oi, kuidas mulle meeldivad allahindlused! Nii mõnus on, kui saad soetada midagi vajalikku soodushinnaga ja tunda rõõmu sellest, kuidas raha alles jääb :D

Seekord oli saagiks üks imeline punane kleit, mis nägi puu peal välja lihtsalt üks sirge… Asi. Aga seljas… Mmm. Täpselt selline, nagu ma olen unistanud. Sügavpunane, soojast pehmest materjalist, piisavalt pikkade käistega, mõnusalt kinnise kaelusega, mõnusalt liibuv ja mitte liiga lühike… Lihtne, aga elegantne. Ideaalne talvine kleit. Ühtviisi sobilik nii tööle kui õhtul teatrisse. Pilti ei pane, sest see ei anna midagi edasi :)

Maksis €28 asemel €18. Ühe ideaalse kleidi eest olen rõõmuga nõus selle summa maksma.

Olen väga tänulik iga soodsa leiu eest, neid ikka jagub. Ei ole ju jutt ainult riietest, ka vajalikku kodukraami ja näiteks legosid saab Maximast tihti 40% soodsamalt. No ja mu lemmikud mahetooted, mida Rimi kampaaniate käigus tihti kolmandiku võrra odavamalt soetan… Rõõm, puhas rõõm!

Jan 202017
 

Ma armastan lauamänge! Kahetsusväärne tegelikult, kui vähe me neid viimastel aastatel mänginud oleme. Peab võtma plaani!

Tegelikult meil polegi kodus väga palju mänge… Alias, Scrabble, Casflow. Kõik suured lemmikud. Mängime siis, kui on külalisi ja tuleb meelde. Peab rohkem külalisi kutsuma just selle sihiga!

Õige, meil on olemas ka täringud, millega saab mängida Yatzy laadset mängu, mida me küll kodus kunagi ei mängi :P Aga Abikaasa vanaemal külas käies pea iga kord, tema küll nimetab seda Jospliks…

Ja siis muidugi kaardid, täpsemini mu lemmikmäng Phase 10. Seda mängime alati, kui õeke külas on.

Aga miks ma kirjutan just nüüd? Sest üle hiiglama pika aja Kristi ja Rauli juures külas olles sattusime mängima meie jaoks täiesti uut ja väga ägedat mängu, mille nimi EI ole “Võidab see, kellel on surres kõige rohkem vääriskive”. Kuna selle õhtu jooksul sai aga ära joodud arvestatav kogus veini, siis ma päris nime tõesti ei mäleta. Ja ehkki ma ajastasin selle postituse reede õhtuks, mil mängisime, siis reaalselt kirjutan seda kaks päeva hiljem… Kristi ehk loeb millalgi ise ja kommenteerib.

Olen ääretult tänulik kõigi ägedate lauamängude eest, kõigi mõnusate mänguõhtute eest koos sõpradega – nii nende eest, mis olnud, kui nende eest, mida tulevikku ohtralt plaanime :)

Jan 192017
 

Ma armastan Pärnut.

Tõsi, lemmiklinn on meil endiselt Tartu – mulle meeldib Tartu vibe, hubasus, kompaktsus ühes võimalustega… Aga mis teha, kodu on seal, kus on pere.

Ja pere on Pärnus :) Ja seega on Pärnus hea.

Väikelinnad meeldivad mulle. Pärnu on mu meelest piisavalt väikelinna tundega, samas on siin siiski ka rohkelt erinevaid võimalusi, igasugusteks asjadeks. No olgem ausad, Eesti mõistes ei ole Pärnu nii väike midagi.

Mida väiksem koht, seda keerulisem on leida head tööd. Pärnus on sellega nagunii paremini, kui paljudes teistes Eestimaa kohtades, aga Tallinna ega Tartuga ei anna siiski võrrelda. Seega eriti mõnusaks teeb selle postituse kirjutamise asjaolu, et esimest korda Pärnus elatud 6,5 aasta jooksul saan ma öelda, käsi südamel – meil mõlemal on töö, mis meid tõesti rahuldab. See on väga-väga suur asi.

Ma olen nii ütlemata rahul sellega, KUI mugavalt meie elu siin ära korraldatud on. Kodu keset linna :) Jalgrattaga liiklemine on puhas rõõm. Töö, lasteaed, kool, vanavanemad ehk tugivõrgustik ning kõik eluks vajalikud teenused on kodust 1-2,5 kilomeetri kaugusel. Ainult mõned sõbrad ja Abikaasa õed elavad kaugemal, teisel pool jõge.

Ja mul on siin kosmeetik. Ja juuksur. Ja hambaarst. Ja ma olen väga rahul nii lasteaia kui kooliga. Ja Pärnus on Sütevaka, kus loodan oma lapsi kunagi õppimas näha.

Just täna sellest kõigest kirjutama ajendas mind aga artikkel lähiaastate kümne suurema muudatuse kohta Pärnu linnapildis. Nii põnev! Mulle nii meeldib, kuidas ümbrus läheb järjest ilusamaks ja võimalused paremaks.

Olen väga tänulik, et mul on võimalik elada Pärnus! Ainult sõbrad võiks tihemini külla jõuda :P