Jan 292015
 

See oli juba 3,5 aastat tagasi, kui ma esimest korda rõõmustasin, et meil on nüüd kodumaine ökopuhastusvahendite tootja Biominerata. Eelmise aasta lõpus pakuti mulle võimalust kõiki nende tooteid proovida. Kuna töötasin selleks hetkeks juba praeguse koha peal, uurisin igaks juhuks kõigepealt, kas see on okei, sest ma teadsin ette, et tahan ju hiljem blogis oma kogemusi jagada ja reklaami teha. Sain loa, kiljusin rõõmust ja lasin endale pakikese saata.

stardikomplekt

Nüüdseks olen ma proovinud ära kõik peale klaasipuhastusvahendi – viimase andsin kasutada kolleegile, sest ma ise olen endiselt vee ja imelapi usku. Aga kolleeg, nagu paljud teised, on harjunud ikka spreid kasutama ja kiitis – ütles, et  tegi kõik kenasti puhtaks, jälgi ei jätnud.

Nõudepesuvahend on mul praeguseks juba peaaegu otsas, olen igati rahul. Samas ma olen muidugi kõigi seni kasutatutega rahul olnud :) Mõni kurdab, et Fairy peseb ikka paremini – no ei ole mina aru saanud, et ökovariandid oleks kuidagi kehvemad. Mul noore ja terve inimesena ei jõudnud tavaline nõudepesuvahend ka kätele hakata – tean, et see on paljudel probleemiks. Aga mäletan, Nele omal ajal ka kiitis, et Biominerata on tema kätele mõnusalt leebe, samas kui mingi muu ökovahend oli liiga vängeks jäänud, seega tundub, et Biominerata on kõrgem klass.

WC-poti puhastusvahend on ka aktiivses kasutuses. Ma võin küll täitsa vabalt oma potti sooda või sidrunhappega küürida ja teeb sama töö ära, aga ma pean ausalt tunnistama, et ma eelistan vahendit – pudelil on ju spetsiaalne peenike ots, millega on lihtne potile “ring peale teha”, nii et vahend imelihtsalt kõigi pragude vahele ulatub. Mugavuse värk :)

Ma küsisin kohe alguses, mis vahe on üldpuhastusvahendil ja vannitoa puhastusvahendil. Et kui ma võin esimesega kõike puhastada, siis miks ma peaks üldse eelistama teist. Sain vastuseks, et erinevust on näha just vanni puhul – paneb kohe eriliselt läikima. Mul on vann olemas, katsetasin ära – tegin pool vanni ühe ja pool vanni teise vahendiga. Kusjuures läikis vist tõesti rohkem :P Aga pean tunnistama, et sidrunheina lõhn on minu jaoks veidi liiga vänge ja kuna ma olen üsna muretu perenaine, kelle jaoks pole vahet, kas vann läigib veidi rohkem või vähem, siis andsin selle vahendi ka kolleegile kasutada, tema armastab sidrunheina. Uurisin just täna üle, et kuidas meeldib – ütles, et on igati rahul.

Üldpuhastusvahend on kõigist Biominerata toodetest mu konkurentsitu lemmik. See on lihtsalt nii universaalne – kasuta, kus tahes. Ja mis minu jaoks ka hästi oluline – see on imelise apelsinilõhnaga. Ma armastan apelsinilõhna!

Ühesõnaga – kõik tooted on üle prahi, absoluutselt. Ja ikkagi KODUMAINE, ma olen väga-väga suur kohalike ökotoodete austaja. Nii et soovitan soojalt kõigile! Alustuseks on väga mõnus võtta stardikomplekt – saate kõik korraga ära proovida. Vaatan, et sellel on praegu veel soodukas kah, igati hea hind sihukese hulga toodete eest. Ja kui lemmikud on selgunud, võib hiljem säästa pakendeid ja osta viie liitri kaupa. Hah, isegi 25 liitri kaupa saab :D Kõik koolisööklad, majutus- ja toitlustusasutused võiks ju seda varianti kasutada!

Minu unistusest on muidugi endiselt puudu pesugeel, aga see olevat töös. Pesugeeli puhul, tunnistan, meeldiks mulle eelkõige lõhnatu variant. Äkki nad teevad, loota ju võib. Lõhnaga võib muidugi ka olla, valik on alati hea, et oleks igale eelistusele midagi.

Aga nende FB lehelt vaatasin, et hoopis vedelseep on kohe-kohe müüki tulemas, praegu saab hääletada lemmikkujunduse poolt ja seesama seep loositakse välja. Ei pea jagama ega midagi, sellised loosimised mulle meeldivad :) Ja kes mind paremini tunnevad, need teavad kohe, milline minu lemmik on :P

Kes veebist tellida ei taha, leiab lähima edasimüüja siit. Ma muidugi avastasin, et Pärnu koha pealt, khm, on info veidi puudulik. Riiamarii pole sugugi ainus, me Kaubamajakas müüme ka. Ehkki jah, meil on hetkel ainult kolm asja olemas – WC, vannituba ja üldpuhastus. Nõudepesuvahend on otsas ja ma nüüd ootan, et teisi ka rohkem ostetaks, siis saan uue tellimuse sisse anda ;)

Jan 282015
 

Sushi on popp, kõik ümberringi tunduvad fännavat. Minu senised sushikogemused piirdusid paari maitsmisega – ei saaks öelda, et ei meeldinud, ei tekitanud aga ka sellist emotsiooni, et oleks tahtnud oma raha eest ostma minna. Olen samas alati mõelnud, et tahaks veel proovida, nii et kui ema helistas ja teatas, et ta ostis vautšeri, võtsin lõunale kutse suurima rõõmuga vastu.

Nii me siis käisimegi täna Silk Sushi Baaris. Mul ei olnud mingeid ootusi, ei positiivseid ega negatiivseid, aga kogemus oli igal juhul üdini positiivne.

Okei, jah, ma olin muidugi räigelt näljane ka. Vastupidiselt emale, kes tuli lõunasöögilauast ja teatas, et tal on kõht nii täis – ma söögu, ta ainult maitseb. Maitses aga nii hästi, et maitses kohe päris mitu :D

Teenindus oli oivaline. Me ütlesime kohe alguses ära, et ei tea sushist suurt miskit ja kogemus on suht olematu. Saime väga pikad ja põhjalikud soovitused. Ma arvan, et see, mille valisime, oli äkki California krõbe? Igal juhul friteeritud variant, mis oli ekstra mõnus. No ja siis prooviks ühe üksiku, mille täidiseks oli miski vetikalaadne asi, see oli ka hästi hea. Ja kuna keegi, kelle isikut ma ei suuda meenutada, oli mulle kunagi mingi vestluse käigus maininud, et talle kohutavalt maitsevad edamame oad, mida ta peale sushibaaride kuskilt mujalt ei leia, siis otsustasime neid ka proovida. Jällegi – imehead. Ma nüüd väga vabandan, et pildi kvaliteet nii kehv on, aga nagu öeldud – ma olin näljane ja ei mallanud sadat pilti teha, tahtsin sööma hakata :D

2015-01-28 14.25.20

Joogiks soovitas teenindaja meile kohe kannuteed – ütles, et see on neil väga hea. Mina teatavasti teed praktiliselt ei joo, aga juhtumisi oli mul jahe, aga kohvi ega kakao isu polnud absoluutselt, seega otsustasin, et võin teed juua küll. Kuna nii teenindaja kui mu ema ühine lemmik oli seitse samuraid, siis just selle valisimegi. Ja no tõepoolest, isegi mulle maitses! Lõhnas ka äärmiselt meelierutavalt.

Eriti vaimustav oli muidugi kogu serveerimise pool. See imeline teekann, kust jagus mõlemale mitme tassi jagu. Ning nunnu meekausike sidruni- ja laimiviiludega.

2015-01-28 14.21.03

Ühesõnaga… Ma tahaks sinna kangesti tagasi minna. Vautšereid võiks muidugi olla iga inimese kohta üks, siis saaks näljaselt ka kõhu täis :P Ja seda ei tulnud pähe küsida, kas ei oleks võimalik võtta mingit assortiid, kus oleks taldrikutäis eri variante normaalse hinnaga – ühekaupa müüdi küll, aga nii tuli tunduvalt kallim. Tahaks ju võimalikult palju erinevaid maitseid proovida.

Kuna too pakkumine lõppeb enne palgapäeva, siis ma ise ei saa seda endale hetkel lubada, aga ema vihjas, et ta äkki ostab mõne vautšeri veel, nii et ma salamisi ootan uut lõunakutset :D

Jan 262015
 

Ups. Juubel tuli meelde alles kolm ja pool tundi pärast selle lõppemist. Ei mingit glamuuri, ei mingit täies ulatuses avalikku blogi, ei mingit lõpetatud kujundust, ei mingit loosimist. Muu elu on selleks lihtsalt liiga põnev olnud. Aga noh, mis seal ikka :)

See blogi sai omal ajal alguse täiesti juhuslikult – vajadusest elada välja seminaritöö kirjutamisega kaasnenud frustratsioon. Mul ei ole olnud blogi kirjutamisega seoses mitte mingisuguseid konkreetseid eesmärke, olen alati käsitlenud täiesti suvalisi hetkel keelel ja meelel olevaid teemasid, mu blogi on ühes minuga läbi aegade kõvasti muutunud. Ilmselt ei oleks ma osanud toona arvata, et kümme aastat hiljem on siin 3795 postitust ja 10557 kommentaari. See teeb ümmarguselt ühe postituse ja kolm kommentaari päevas. KÜMME AASTAT JÄRJEST!

Kümme aastat tagasi olin ma meeleheitel tudeng, lõpetamas ülikooli. Täna olen ma abielus, 30-aastane kahe lapse ema ja teen esimest korda elus tööd, mida ma armastan, mille üle ma saan kõige siiramat uhkust tunda.

Ja see on mõnes mõttes väga tähenduslik, et just täna, oma blogi 10. sünnipäeval, käisime me taas kord külas inspireeriva(te)l inimes(t)el, kellega saatus meie teed ristas, ning pidasime maha järjekordse jutuajamise, mis innustas, motiveeris ning inspireeris. Ja ma ütleks, et just seoses sellega ja just täna toimus minu ellusuhtumises teatud nihe, tänu millele sai meil Abikaasaga üpris küpseks üks pöörane ja seni pigem pooltoores plaan, mis meie edasist elu üksjagu muudab. Eks planeerimist ole veel küllaga ja keegi ei tea, kas see plaan ka teoks saab, aga see tundub täiesti teostatav ja absoluutselt suurepärane :) Kohe homme teen esimesed sammud selle ellu viimiseks.

Avalikult saab kõigest muidugi rääkida alles siis, kui aeg on küps – hetkel on asi sellest veel kaugel. Aga ma olen nii põnevil, et ei suuda magama jääda… Kolm tundi olen lakke vahtinud ja plaane pidanud. Kuni blogi sünnipäev meelde tuli, nii et keset sügavat ööd selle postituse kirjutamiseks arvuti korraks lahti tegin.

Igal juhul võite teie, mu kallid lugejad, blogi juubeli puhul endast märgi maha jätta. Ütelge midagi ilusat. Rääkige, miks te siin lugemas käite. Tehke mulle üks virtuaalne pai. See on õige aeg kapist välja tulla, kui te pole seda veel teinud.

Järgmise kümne aasta terviseks!

Jan 212015
 

Viimasel ajal on olnud miskipärast raskusi tavapärase positiivse ellusuhtumise säilitamisega. Oleks vaja, et juhtuks miskit head :)

Samas ütlevad kõik targad, et õnnelik olemisel pole miskit pistmist sellega, mis su ümber toimub – tõeliselt õnnelik oled siis, kui oled leidnud rahu ja tasakaalu iseendas, nii et ümbritsev sind enam miskitviisi ei kõiguta.

Ühesõnaga… Tuleb katsuda lihtsalt olla positiivsem ja mõelda positiivsemaid mõtteid. Aga kui mul on parasjagu kehvem tuju, siis ma tahaks selle igipositiivsuse peale teha lihtsalt: ÖÄKK.

Hea küll. Katsun ikka häid mõtteid mõelda :) Või siis natukeseks üldse mitte mõelda, näiteks raamatusse põgeneda.

Jan 202015
 

Mul on seekord üks suure ringi küsimus või õigemini palve. Ma palun, et minuga jagaks oma kogemusi kõik blogilugejad, kes on mingil hetkel elanud, elavad või unistavad elamisest maal.

Mis on maal head? Mis on maal halba? Oled maal ja rahul? Või koliksid võimalusel linna? Elad linnas ja unistad maale kolimisest?

Kui elad maal, siis millised on elamistingimused? Mis tööd teed, mis tööd teeb sinu elukaaslane? Kui kaugel on lähim linn/suurem asustatud punkt, kui tihti seal käid? Kui kaugel kodust on eluks vajalikud asutused – kool, lasteaed, perearst jne? Kas sul on lapsi? Kuidas on lood nende huvitegevusega? Kuidas on korraldatud logistika? Kas läheduses elab sõpru? Kas ümberringi on üldiselt normaalsed inimesed? Kuidas sa suvel sääski välja kannatad? :)

Miks ma seda kõike küsin? Seda seletan mõnes teises postituses, praegu ei hakka oma pooltoorestest mõtetest pikemalt rääkima. Praegu lihtsalt kuulaks kogemusi. Reaalseid kogemusi. Mis tähendab, et ma ei tahaks kommentaare stiilis “olen eluaeg linnas elanud ja ei tahaks mingil juhul maale kolida” või “olen kuulnud, et maal on ikka nõme” või “mu lehma lellepoeg elab ja minu meelest tal on nii”. Samas on isikliku kogemuse puudumisel vägagi teretulnud kogemused stiilis “mu lähedane elab, me suhtleme palju ja seega ma oskan rääkida edasi tema reaalset eluolu”.

Kui te ei taha mingil põhjusel rääkida oma tavapärase nime alt, siis valige mõni muu või kirjutage mulle meili peale. Kommentaare saab ju kirjutada ükskõik mis nime ja aadressiga, ma lihtsalt pean kõik uued heaks kiitma.

Ootan aktiivset vastukaja. Teema on mul südamel :)

Jan 172015
 

Kolmepäevapalaviku olemasolust sain ma teada siis, kui Plika beebieas seda põdes. Sel nädalal tabas meie lapsi aga kahepäevase vahega üheõhtupalavik :P

Kolmapäeval lastele järele minnes öeldi Poisi rühmas, et ta paistab haiglane, samas pärast ärkamist kraadides palavikku polnud. Veidi enne kella kuut õhtul oli see juba 38.6. Magas terve õhtu ja öö maha, hommikuks oli rõõmus nagu noor nirk. Viisime lasteaeda ja siiani terve.

Reede pärastlõunal helistati Plika rühmast, et Plikal on 37.6 palavik. Koju jõudes oli juba 38.7. Magas samamoodi maha terve õhtu ja öö otsa, täna hommikul täiesti terve.

No ja misasi see siis nüüd oli? Ei tea. Aga kõik haigused võiksid sihukesed olla :)

Jan 162015
 

Kuna mina olen poppide blogijatega võrreldes vana peer, siis ma õnneks kuskil foorumiteemades vist ei ringle – saan rahus oma nurgakeses oma asja ajada :) Tean küll, et lugejaid käib siin päris palju, aga viimased x aastat ma vist tõesti ei kirjuta suurt miskit sellist, mida võhivõõrastel inimestel oleks põnev avalikult lahata. Või ma lihtsalt pole peale sattunud? No igal juhul ma olen oma vaikse eluga väga rahul.

Ükskord tegi ühe kanali uudistesaade lõiku blogijatest ja mind kutsuti sinna. Ma ei tahtnud :D Las jääda see neile, kes on valinud oma nime alt blogimise tee, mulle meeldib mu poolanonüümsus – siin blogis nimesid ei mainita, aga igaüks, kes vähegi viitsib, paneb kaks ja kaks kokku. Juba aastaid pole ma täielikku anonüümsust taga ajanud – mida edasi, seda vähem. Trükiajakirjanduses olen küll mitu korda figureerinud, turvaliste teemadega – nii oma näolapi ja nimega kui veidi anonüümsemalt, pildita ja vaid eesnimega. Teles olen olnud korra ja ammu, ökoteemadel :) Teine kord oleks peaaegu ka tulnud, aga mul on väga hea meel, et see minust olenematutel põhjustel sinnani ei jõudnud, sest too saade ja teema olid liiga popid. Mina pole ennast kunagi kuskile pakkunud, alati on kutsutud. Senised kogemused on olnud positiivsed.

Millest ma aga tegelikult rääkida tahtsin – lugesin küll hiljuti Mallu juurest, et see ilusate ja inetute blogijate teema üles tõmmati. Mina seda ei lugenud ja kuna Mallu on nii kuulus, siis see, et keegi teda kuskil inetuks tembeldab, ei pannud mind kulmugi kergitama. Ühesõnaga lugesin ja unustasin.

Aga nüüd kirjutas sel teemal ka Madiken ja kirjutas kohe nii hästi, et tema mõtteid ma tahtsin linkida. Minu meelest on muideks Madiken üks kõige ägedamaid inimesi üldse, ta on lihtsalt nii armas ja eluterve, meil on väga sarnane mõttemaailm ja samas on ta minust nooremana mitmeski mõttes mulle suureks eeskujuks. Oma ökoremonditud koduga ja suhtumisega töösse ja üleüldse :)

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Need olid tema mõtted, millele ma kaasa noogutasin – ma võin vabalt arutada kellegagi omavahel kellegi kolmanda tegemisi või välimust, sealjuures kohati ka üsna irooniliselt. Aga et ma läheks seda eales avalikult kuskile kirjutama… Tõsiselt, mis ajendab sellist asja tegema? See, et mul on vahel klatšimise tuju, ei tähenda, et ma sooviksin kolmandale inimesele oma sõnadega haiget teha. Pole ka ühtki sellist inimest, kes on mul konstantselt hambus – mul on kombeks lugeda vaid neid blogisid, mille autorid mulle meeldivad ja vaid nendel teemadel, mis mulle huvi pakuvad. Kui ei meeldi, siis ma ei pööra tähelepanu – väga lihtne, enamasti ei tekigi soovi kritiseerida. Aga noh, täitsa vati sees ju elada ei saa ja vahel jääb ikka kuskilt midagi sellist silma, mida saab väga sarkastiliselt kommenteerida. On aga vaks vahet, kas teed seda sõbrannaga kohvitassi taga või avalikult internetis. Ja need, kes valivad viimase variandi… Kahju on. Kahju, et nad on nii õnnetud. Kahju, et nende vanemad ei ole osanud neile kodust kaasa anda teatud põhimõtteid. Sest ma usun ka, et õnnelikud ja terve ellusuhtumisega inimesed sellist asja ei tee.

Eriti kahju on sellest, et TEGELIKULT on sapiste kommentaaride taga vaid murdosa eestlastest – kuna enamik eluterveid aga ei kommenteerigi, võib jääda täitsa väär mulje, et eestlased ongi õelad. Mina sellesse ei usu :) Ja sellepärast ma ka reeglina ei loe uudiste kommentaare, ei loe üldse Delfit, ei käi praktiliselt kunagi foorumites. Mul on oma turvaline blogiring ja sellega kokkupuude “võõrastega” piirdub. Päriselus on mu ümber ka ainult toredad inimesed.

Kui nood avalikult halvustajad saaksid vaid aru, et oleks palju otstarbekam kogu oma õelutsemisele minev energia selle asemel enda elu õnnelikumaks muutmisele suunata… Aga ma usun, et ajapikku nad ehk avastavad selle ka. Tasapisi, kasvõi mõnekaupa :)

Jan 152015
 

Millalgi eelmise aasta lõpus avastasin, et Endlas on muusikal “Boyband“, mida tahaks kangesti näha. Ema kinkis meile jõuludeks piletid ja täna said need ära realiseeritud. Nüüd tagantjärele loen netist, et sel täitub õige pea kolmas aasta lavalaudadel ning väidetavalt oli muusikalil juba ammu enne lavastust taga korralik turundus. Mina ei teadnud mitte midagi… llmselge näide sellest, millises mõnusas meediavabas mullis ma elan :P

boyband

Aga muusikal ise oli tõsiselt vinge. Ma poleks uskunudki, et see mulle nii väga meeldib… Pean juba plaani uuesti vaatama minna. Abikaasa teist korda muidugi ei viitsi, aga olgem ausad, see ongi rohkem naiste värk. Ja Kaidi lubas minuga tulla. Oleks 20. märtsiks piletid ära ostnud, aga vabu kohti on ainult tagumistes ridades – istusime täna 12. reas ja uuesti minnes tahaks lähemale. Praegu saab pileteid osta ainult kahele etendusele, mis on veebruaris ja märtsis – peab uurima, kas siis rohkem kevadel ei tulegi. Või kui tuleb, siis millal piletimüük “avatakse”, et saaks kohe kiirelt head kohad skoorida.

Ma olen ju suur tantsu- ja laulufilmide fänn, nii et pole ime, et muusikalid mulle samamoodi peale lähevad. Ja nagu ma otsin filmidest pigem kerget meelelahutust, on see samamoodi teatriga. Ja need laulud, no mina kasvasin ka nende saatel üles, tõeline nostalgialaks! Ja poisid olid kompud. Ja karakterid üks ägedam kui teine. Ja tantsutüdrukud olid kah ägedad.

Ühesõnaga… Andke mulle rohkelt laule, millele kaasa ümiseda, rohkelt show‘d ja tantse, paar ilusat poissi, paar ägedat karakterit ja et ikka nalja ka saaks… Ja ma juba olengi rõõmust rõngas.

Ma olen seni vist live‘is vaid üht muusikali näinud – arvasin alguses, et põhikoolis või gümnaasiumis, aga pärast pisukest googeldamist tundub, et see oli “Grease”, järelikult käisin seda vaatamas ülikooliajal, ilmselt siis A-ga. Ja “Fame” jäi nägemata, millest on tagantjärele hirmus kahju. Noh, ehk tuleb taolisi kergemaid muusikale veelgi. Loodan vähemalt.

Loodetavasti õnnestub “Boybandi” veel sel kevadel uuesti näha. Ehk tuleb pärast märtsi veel mõni etendus.

Ma pole eriline teatriinimene ja mõnus on vahelduseks teatrist niisuguses vaimustuses olla. Ma saan aru küll, et kerge meelelahutus ja nii edasi, aga ikkagi :)

EDIT: Oh, appi, džinn on purgist väljas. Nüüd avastasin näiteks, et tahaks kangesti lastega “Detektiiv Lottet” vaatama minna. Täpselt minu sünnipäeval on üks etendus, nii mõnus oleks teha perekondlik nädalavahetus Tartus – sest ühtlasi ootab ära kasutamist tasuta AHHAA perepilet, mille sain tänutäheks sügisel korraldatud töötubade eest. Aga nojah, tollel etendusel on ka normaalseid vabu kohti alles 10. reas… Mis vist tegelikult oleks suht okei. Aga raha nagunii pole. Järelikult tuleb sünnipäevakingiks perekonnalt Piletilevi kinkekaarte küsida ja siis vaadata, kas õnnestub mingiks ajaks normaalsed piletid skoorida. Ükskord me näeme selle Lotte ära niikuinii!

Jan 142015
 

Panin täna huvi pärast Humanas kirja, mida ja kui palju ma selga proovisin. Esimese ringiga jõudsid minuga proovikabiini 14 kudumit, millest kümme läksid kohe tagasi ja neli jäid esialgu alles. Teise ringiga seitse seelikut ja üks jabur jakk – pärast proovimist jäi alles neli seelikut. Kolmanda ringiga viis pikkade käistega pluusi, kaks viisakamat pintsakjaki laadset toodet, üks kudum ja mantel. Alles jäi mantel. Siis proovisin veel korra eelmistel kordadel valituks osutunud nelja kudumit ja nelja seelikut, lõpuks jätsin alles kolm seelikut ja kaks kampsunit. Ja mantli muidugi ka. Ja lõpuks leidsin veel salli.

€9.50 eest niisiis kolm seelikut, üks kampsun, üks kampsuni ja pluusi vahepealne toode, villane mantel ja sall. Pilte ei teinud, sest valgust ei ole :)

Seelikud on kõik villasegused, jahedal ajal kandmiseks, mitmevärvilised (üks põhitoon, teisega veidi mustrit). Kampsunid imepehmest materjalist.

Ja no MANTEL! Selliseid asju ma reeglina Humanast ei skoori.

Ammuilma olen mõelnud, et tahaks uut mantlit. Käin praegu tööl musta-valgekirju mantliga, sest see on mu ainus viisakas talveriietus (lisaks on soe sulejope). Tegelikult on see muidugi kevad-sügis mantel, aga noh, saapad on samamoodi kevad-sügis. Ja mütski :) Autoga uksest ukseni, siis võib küll, ei jõua külm hakata. Kui pean pikemalt jala käima, kannan sulejopet ja Ecco saapaid, aga tööl mulle nii käia ei meeldi.

Sellest praegusest mantlist on juba igiammu kõriauguni, aga ma isegi ei mõtle selle peale, sest muud ju pole. Ja nüüd siis leidsin PÄRISELT Humanast musta villase mantli (sama õhukese kui praeguse), mis on nii pikk, et katab kenasti suurema osa tagumikust kinni, on rinnust paras, piisavalt pikkade käistega ja kena välimusega ka. Miks see senimaani alles oli – ilmselt sellepärast, et üks nööp paljudest (kokku kaks pikka rida) oli puudu ja sees polnud tavapärast varunööpi. Lisaks olid puusade koha peal vööaasad, aga vööd ennast mitte. Mind see ei morjendanud – aasad harutasin lihtsalt ära, sest nii lolli kohta poleks nagunii vööd tahtnudki, puuduva nööbi võtsin ülevalt kaunistusnööpide arvelt, kaunistuste asemele õmblesin kaks samasuguse kujundusega veidi väiksemas suuruses nööpi, mis olid õmmeldud täitsa üles lõua alla, kust ma neid aga ka elu sees poleks kinni panema hakanud. Nii et mul on nüüd ilus must villane mantel, mis maksis €1.50 :)

Sooja salli soov on juba ammu, sest mul pole mitte ühtki. Kandsin seni mustvalge mantliga must-valget narmalist rätikut – ajas asja ära, aga tahtsin ühevärvilist ja sellist, mille otsad ei ripu. Olen salle Humanas mitu kuud vaadanud, aga miski pole kunagi kõnetanud. Ei tahtnud ma neid hiigelpikki jurakaid, ei tahtnud ka pashminasid. Tahtsin midagi ilusat ja sooja, aga samas kompaktset – näiteks sellist, mis on otsapidi kokku õmmeldud ja moodustab nö ringi, selliseid on kõik riidepoed praegu täis, popp värk.

Näppisin üht kena täpselt minu värvi lillat salli, sidusin lahti ja vaatasin – ennäe, ongi ring. Mõnus pehme ja ilusa veidi augulise mustriga – aga mitte mingi lirakas, nagu nood augumustriga vahel on, vaid siiski soe. Ostsin rõõmuga ära, maksis ainult 50 senti. Olin täiesti kindel, et materjaliks on 100% akrüül, nagu see enamasti on – kodus silti lugedes aga selgus: 80% vill, 20% kašmiir.

Vaat nii soetatakse endale uut talvegarderoobi :) Sellepärast ongi Humana nii võluv koht – KUNAGI ei tea, mis seekord õnnestub leida. Kui midagi konkreetset otsida, siis enamasti ei leia :P Tuleb lihtsalt käia ja vaadata ja vahel joppab.

Õhtul veetsin tavapärase mõnusa pooltunnikese kõiki uusi riideid selga proovides ja olemasolevatega kombineerides. Mul on küll nii seelikute kui pluuside hulgas paar sellist neutraalset ühevärvilist (must, hall, tumepruun, tumesinine) baastoodet, mis sobivad enam-vähem kõigega, aga mulle meeldib hoopis rohkem, kui mul õnnestub ühes toonis värvilisemat värvi asju (punane, roheline, lilla, roosa) samades toonides kirjude/ mustrilistega kokku sobitada.

Üks vanaroosa pluus, mida ma seni vaid musta seelikuga kanda sain, sobib täpselt uue halli roosaka/lilla mustriga seeliku juurde. Ja täna ostetud hall kampsun-pluus (paksemast pehmest pigem kampsuni materjalist, eest nööpidega, aga kehasse ja poolkäistega – võta siis kinni, mis see täpselt on) sobib ideaalselt olemasoleva halli-punaseruudulise seelikuga, millega kandsin enne üht pluusi, mille lõige mulle väga ei meeldi ja tahaks ära anda, aga pole samas toonis midagi etemat leida õnnestunud… Ühesõnaga jah… Naine olen, tõeline naine :)