Nov 182014
 

Pole olnud reedest saati aega siia pikemalt kirjutada ja hetkel ka ei jõua, seega jääb igapäevaste kokkuvõtete tegemine mõneks ajaks pooleli. Muu elu on lihtsalt olulisem :) Kui vähegi energiat üle jääb, siis ikka kirjutan, aga päeval on üldiselt muud tegemised ja õhtuti olen sageli liiga väsinud.

Ärkasin täna hommikul kahtlaselt käriseva häälega, päeva jooksul hakkas kurk valutama, õhtuks oli pea paks ja kael valus. Nohu-köha ega muud segavat õnneks pole, nii et kuristan kurku soolaveega, joon sidruniteed, söön mett, katsun ennast soojas hoida ja mitte liiga kõva häält teha. Ühesõnaga saan kähku täitsa terveks :P

Aga nüüd kerin ennast raamatuga voodisse.

Nov 132014
 

Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.

Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:

Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.

Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha :) Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.

Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu :) Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus :P Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.

Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.

Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?

Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.

Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.

Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.

Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad :D Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi :P Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.

Oad on maitsvad… Koos hakklihaga :D Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.

Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi :D Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.

See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami :) No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.

Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga :D Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.

Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.

Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.

Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju :D Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik  mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.

Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…

Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.

Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu :D Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.

Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…

Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.

Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.

Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik :) Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.

Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.

Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad :D Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.

Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.

Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.

Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.

Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna :)

Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.

Nov 132014
 

Kiired selles mõttes, et tegemist jagub. Vaiksed selles mõttes, et midagi erilist ei toimu. Aga katsun aeg-ajalt siiski kirja panna, ka kõige üldisemad asjad. Analüüs on ikka kasuks.

Teisipäeval olime hommikupoolikul Poisiga kodus. Tegin kõik vajalikud toimetused ära, jäi aega ka kahekesi olemiseks. Lasin Poisil endale riided valida – õigemini tema valis seeliku ja mina ülejäänu sellega kokkusobiva. Valituks osutus pruun seelik, mille allääres on värvilised litrid – teadagi, mis silma jääb, see on laste lemmikseelik.

Poiss teab, et üks mu lemmikmänge on raudtee ehitamine, eelmise raudtee olime me mõni aeg tagasi just kasti pannud, sest see seisis rohkem niisama ja sealt joosti lihtsalt üle, nii et tükid olid taga. Nüüd vedas ta mind jälle raudteekasti juurde ja ehitasime uue. Meil käib see pigem nii, et mina ehitan, tema vaatab pealt ja sõidab rongide või autodega.

Tööpäev oli meeldiv nagu tavaliselt. Õhtul läksime mu ema juurde Poisile järele ja jäime Plika soovil sinna – lapsed vaatasid multikaid, mina sain süüa ja emaga jutustada. Abikaasa sai rahulikult üksi kodus olla ja puhata, meie jõudsime koju alles magamise ajaks.

Samas oli üsna keeruline lapsi ema juures koju minemiseks riidesse ja hiljem kodus magama saada. Kui on õhtu ja kell on juba kaheksa ligi, olen ma reeglina pikast päevast väsinud ja laste lollitamise tuju (iga pisiasja peale meeletult naermine ja teineteise üles keeramine sel ajal, kui nad peaks kas õue minekuks riidesse panema või rahulikult magamiseks valmistuma) paneb mu kannatuse tublisti proovile. Pole mingi probleem jääda alguses rahulikuks, aga kui seda rahulikku juttu lihtsalt ei kuulata, vaid sellest üle lõkerdatakse… Pole asjale veel head lahendust leidnud.

Väga hulluks asi õnneks ei läinud, oli küll veidi kõva hääle tegemist ja tülitsemist, aga saime nad siiski kenasti magama. Ise mõtlen, et töö/lasteaiapäevadel külas käimine vist siiski väga ei toimi – kui lapsed saavad viiest-kuuest alates kodus mängida, on nad ennast magamamineku ajaks enamasti piisavalt “välja elanud”, kui aga tulla õhtul kell kaheksa külast, kus nad on veel telekat vaadanud, siis on nad kodus kõike muud kui valmis magama minema. Peaks vist külaskäigud ikka pigem vabadele päevadele jätma.

Üks FB tuttav jagas just teemaga sobivat artiklit, kuidas saab vanem vähendada lasteaialapse stressi – nõuanded on kõik ju üsna tuttavad ja iseenesestmõistetavad, samas kipuvad ikka ununema, nii et minule tuli meelde tuletamine igal juhul kasuks. Katsun neid kõiki järgida ja loodan konfliktisituatsioonide vähenemisele.

(Mis tuletab meelde, et laupäeval oleme kutsutud Tage plika sünnipäevale ja laste taas plaani võetud lõunauni jääb seega vahele… Noh, minemata ikka ei jäta… Peab kuidagi hakkama saama)

Eile oli õnneks idüll. Plika oli küll hommikul taas viril, seega pidime uuesti kaisutama ja kõik eelmisel hommikul räägitud jutud uuesti ära rääkima, aga aitas jälle :)

Tööpäev oli pigem vaikne.

Sattusin üle pika aja Humanasse, polnud seal seekordse kauba ajal üldse käinud – see oli tegelikult täiesti sihilik otsus. Polnud eriti ei aega ega tahtmist ja rahaline seis on ka kitsas. Nüüd, kus päevahind oli lõpuks €1.50, tuulasin aga mõnuga. Käisin tunni aja jooksul kolm korda hunnikut riideid proovimas ning ostsin ühe villaseguse jaki (ma küll eelistan üldiselt pikemaid, aga rattasõidul on selline mugav) ja kaks imepehmet kudumit täpselt sellistes sügavates mõnusates sügistoonides, nagu mulle meeldib. Pilt ei saanud just kõige parem, sest valgusolud on teadagi olematud, aga aimu saate… See kõik siis €4.50 eest :)

2014-11-12 19.54.43

Ja õhtu kodus oli eriti nauditav. Poiss oli ema juures söönud, Plika lasteaias… Seega ei tundnud me ülearu suuri süümekaid sellepärast, et soe söök tegemata jäi. Keetsin meile mõned munad, suuremas osas sõime värsket kraami – terve kausitäie mungube, banaani, õuna, külmutatud vaarikaid… Ühesõnaga lapsed olid rahul. Meie, kes me polnud päeva jooksul nii palju süüa saanud, sõime õhtul kell kümme veel ahjust tulnud sooja leiba.

Abikaasa käis õhtul üht arvutit parandamas, nii et me olime lastega pool ajast omaette. Toimetasin vaikselt oma tegemisi ja olin valmis pöörama lastele tähelepanu niipea, kui seda peaks vaja minema. Aga nad olid kahekesi nii mõnusas mänguhoos, et mul polnud teha muud, kui kõrvalt vaadata ja nautida. Teate seda vanusele 1+ mõeldud plastist vikerkaarevärvides poolkerade komplekti, mida saab teha nii torniks kui viieks palliks, mis mahuvad kõik üksteise sisse? Nendest tehti planeete ja terve mäng keerles selle ümber. Üks väike mehike, kes tavaliselt motika seljas istub, oli ühel mängimiseks ja teisel vist mingi teine mehike… Ja siis nad muudkui mängisid ja mõtlesid igasugu asju välja. No puhas rõõm oli, ausõna. Nii ma lihtsalt koristasin veidike ja veetsin hiljem aega erinevaid riidekomplekte selga proovides – et saada aru, millised olemasolevad pluusid uue lilla kampsiku alla kõige paremini sobivad.

Jalavann ja magamaminek olid samuti mõnusad ja rahulikud. Ja Abikaasa tundis end üle mitme päeva veidi kobedamalt, nii et ei vajunud õhtul kell kaheksa magama, vaid vaatasime koos Castle’it ja Bonesi.

Tänane hommik oli jälle veidi närviline, nii et kui Abikaasa ja lapsed olid lasteaia poole teel ning mina harjumuspäraseid hommikusi toimetusi tegin, olin alguses üsna pahas tujus. Paha tujuga tulevad teadagi meelde igasugu varasemad pahad asjad, mille üle siis ka hea puhiseda on. Kuna mulle aga tujutsemine üldse ei meeldi, siis ütlesin üsna kiirelt: “STOPP” ja hakkasin mõtlema, kuidas tuju paremaks teha. Panin küünla põlema ning mängima jõululaulu, mis mul eile pool päeva kummitas. Ja tõepoolest – nii läks tuju kohe paremaks. Kui siis Abikaasa veel korra kodust läbi tuli ja naljatlemisi küsis, mis pidu mul siin on, sain tallegi rahulikult paari lausega ära seletada nii tänahommikuse kui eelmises postituses mainitud paari õhtu taguse juhtumi ning minu tunded nendega seoses. Et mul oli halb, aga minu meelest oleks olnud tibake teistsuguse käitumisega võimalik neid probleeme ennetada. Nii et see sai ka südamelt ära ja ilma igasuguse tülita. Loodetavasti oleme järgmises sarnases situatsioonis juba targemad.

Lõpetuseks tahtsin näidata teile origamikomplekti, mille Plikale sünnipäevaks kinkisin. Meie viimase aja ühine tegevus on voltimine – enamasti voldin mina talle, lihtsamaid asju voldib ta minuga koos (no näiteks laeva ja mütsi jne). Mul on arvutis PDFina lapsepõlvest tuttav kollase kaanega Steinbergi “Paberist voltimine”, aga isegi täiskasvanuna rahulikult kõiki algvõtteid otsast peale tehes ei saa ma neist kõigist lihtsalt aru ja see ajab mind närvi. Olen otsinud ja teinud paar asja ka interneti õpetuste järgi – need on olnud arusaadavad, aga mulle lihtsalt ei meeldi netis sobrada, Plikaga koos veetmise aeg võiks olla arvutivaba. Nii et raamatupoes origami teema peale sattudes rõõmustasin väga ja valisin tükk aega, millist kinkida. Mulle meeldis väga see raamat, aga otsustasin lõpuks raha kokkuhoiu ja proovimise mõttes ühe tunduvalt odavama, ca €4 maksva komplekti kasuks, kus oli taustaks papist džungel ning kaasas 30 lehte paberit erinevate loomade voltimiseks. Raamat maksis €12, selles olid suuremad ja mõnusamad õpetused ning 50 suuremat paberit, aga polnud papist “tausta”. Ühesõnaga mõtlesin, et alustuseks sobib väike küll ja vaatab, kuidas sellega läheb – kui tundub, et on huvi, võib hiljem raamatu ka osta.

Nojah, sellest komplektist voltisin kõik loomad siiski mina – Plika voltis koos minuga ühe linnu, aga ülejäänu on tema jaoks veel veidi keeruline. Pakil on kirjas for ages over 5, adult assistance recommended – ehk on asi pigem selles, et minul pole piisavalt kannatust teda juhendada? :P Igal juhul on ta suurepäraselt rahul ka sellise töökorraldusega, et mina voldin, tema voldib mõne lihtsama asja, kleebib elukatele silmi pähe (need olid ka komplektis) ja muidugi MÄNGIB nendega. Nii et kink läks igati asja ette ja seda raamatut tahaks ikkagi ka :) Mõne aasta pärast ehk, kus me saame koos voltida nii, et ta suudab juba ise juhendit järgida ning vajab vähem assisteerimist. Igal juhul on voltimine väga äge!

2014-11-11 13.19.17

Homseks on mul suured plaanid – kell üks on linnas kokkusaamine ja ma pole nii ammu kesklinna sattunud, et tahaks igasugu asju teha, mis juba tükk aega meeles mõlguvad. Ema lubas autot laenata, see teeb liiklemise oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks. Plaanin suurt taaskasutusringi ning samuti kõigi ökopoodide külastust (mõtleks, ma pole senimaani jõudnud Mai ökopoodi, mis avati juba kevadel). Terve rida asju on üles kirjutatud, mida oleks vaja osta või vähemalt hinnauuringut teha (sest raha tuleb teadagi kokku hoida). Ootan kannatamatult!

Nov 112014
 

Eilne päev jäi kokku võtmata, kuna õhtu oli keeruline ja hiljem polnud sellest kirjutamiseks lihtsalt tuju.

Terve päev ise oli igati kena – mõnus hommik, viljakas tööpäev. Õhtul koju jõudes viskus Poiss köögipõrandale ja kukkus röökima. Seda ikka juhtub igasugu pisiasjade peale, ta on kannatamatu, nii et ei midagi ebatavalist, traagilist ega tavapärases olukorras isegi mainimisväärset. Noil puhkudel pole teha muud, kui öelda talle, et räägime siis, kui oled rahulik, ning edasi lihtsalt igoneerida. See on aga raske, eriti siis, kui oled ise väsinud – näiteks õhtuti :) Sest lärm on ju kõva.

Mina olin eile õhtul kannatlikus tujus, poolhaige Abikaasa mitte. Tema läks lihtsalt natukeseks tuppa ja pani ukse kinni :) No ühesõnaga, kisa oli küll päris pikk, aga lõpuks ikka rahunes maha, sai hakata süüa tegema jne. Voltisime Plikaga veel paberist loomi ja kõik oli tore. Poiss küll kippus iga palve peale uuesti jorisema, aga üldiselt saime hakkama.

Päris õhtul enne magamaminekut oli aga kõige raskem hetk. Arusaadav, et haigus, väsimus jne, aga oleks võinud rahulikumalt, natukene rohkem mõeldes. Saime muidugi lõpuks rahu majja ja eks see pakkus jällegi mõtlemisainet, kuidas selliseid olukordi edaspidi vältida.

Ma olen palju mõelnud, kuidas neid päeva kokkuvõtteid teha. Ma ei taha kirjutada detailselt kehvemast poolest, sest sõnadega me ju loome reaalsust – ja sellist sorti reaalsust ma tahaks edaspidi vältida. Samas ei taha ka kirjutada ainult heast, mis jätaks mulje, nagu raskemaid hetki polekski olnud. Seega ma katsungi need raskemad hetked panna kirja nii üldiselt ja neutraalselt kui võimalik – ma olen nendest teadlik, aga ei taha nende mõju suurendada.

Ühesõnaga ma ei kirjutanud eile õhtul päeva kokkuvõtet, sest õhtused sündmused olid peas veel liiga värsked ning vajasid veidi settimist. Minu puhul töötab kehvema tuju puhul kõige paremini see, kui tegelen muude asjadega ja jätan raske teema mõneks ajaks sinnapaika. Kui on veidi aega möödunud ja muud asjad peale tulnud, on lihtsam objektiivselt analüüsida.

Poiss köhib endiselt. Ta käis küll eile lasteaias, aga õpetaja soovitas teda võimalusel pigem veel kodus hoida, sest igasugu viirused liiguvad ringi. Emal on sel nädalal õnneks võimalik iga päev aidata, nii et ei pea mitmest kohast hoidu sebima. Ainult täna hommikul oli tal klient, aga teisipäevad on nagunii nädala vaikseimad, seega ei juhtu midagi, kui päeva esimese poole kodukontoris olen.

Asjaolusid arvestades lootsin täna kauem magada ning kui eile uni ei tulnud, olin süümepiinadeta tavapärasest kauem üleval. Hommikul äratas kell muidugi üles, jube väsimus oli peal, olemine kehv… Ja kuulsin, kuidas Plika hakkas äratamisel üsna kõvahäälselt protesteerima. Tal olid eile õhtul omad mured, nii et magamajäämine võttis tavapärasest pikema aja, seega arusaadav – ka väsinud. Teine asi – kui tema oli kodus “haige” vaid kolm päeva, siis Poiss terve nädala ja nüüd teise veel otsa. Ebaõiglus, eks :)

Kuna Abikaasa oli nagunii varem tõusnud ja poolhaige, st potentsiaalselt pigem kannatamatu ja plahvatusohtlik, tundus ainuõige Plikaga tegelemine enda peale võtta. Lükkasin oma väsimuse kõrvale ja läksin ronisin Plika juurde voodisse. Kaisutasime ja rääkisime pikalt. Kuulasin ära kõik tema kurtmised ja tuletasin meelde, et kodus olla oleks küll tore, aga haige olla pole üldse hea – et ma loodan, et ta saab sellest aru ja ei soovi salamisi endale haigust. Et ma olen nii rõõmus, et tema sai kiiresti terveks, et on vaja, et meie temaga oleksimegi terved ja aitaksime Poisil ja Abikaasal ka võimalikult kiiresti terveks saada. Õnneks see aitas ning kui ma soovitasin veel lasteaeda lõunauneks kaasa võtta hiljuti kapisügavustest välja kaevatud pehme elevandi, kellest Plika ammu puudust tundis, saigi varasemast õnnetusehunnikust ühtäkki virk ja kraps laps, kes ennast rõõmuga riidesse pani ja lasteaeda läks.

Poisi õpetaja soovitas igaks juhuks arsti juurest läbi käia – nende rühmast oli sattunud üks laps kopsupõletikuga haiglasse nii, et ühtki tõsist sümptomit polnud. Perearstil oligi õnneks täna hommikupoole vastuvõtt, nii et helistasime kell kaheksa kabinetti ja paluti 9.50 kohale tulla. Abikaasa käis Poisiga seal ära (tal oli endal ka muresid kurta) ning saime rõõmustava uudise, et tervis on korras, mingit varjatud haigust ei ole. Jäägu siis veel nädalaks koju ja jätkame tavapärase tee-mesi-sinepiga jalavann-hanerasv rutiiniga, ükski tõsisem haigus nurga taga ei hiili.

Nii et – olen jälle heas tujus ja ääretult tänulik. Selle eest, et ma eile midagi ei kirjutanud ning nüüd eilsele õhtule juba täiesti rahulikult mõelda suudan. Selle eest, et ma sain hommkul üle oma väsimusest ning lahendasin ühe potentsiaalse tüliolukorra rahulikult ja meeldivalt. Selle üle, et Poisil on vaid köha ja ei midagi enamat. Selle üle, et mu emal on võimalik teda hoida.

Kõige üle :)

Nov 112014
 

Jõudsin vanu postitusi üle vaadates selleni, kus mainisin, et rasedana hakkavad silma teised rasedad – et sattusin ühele blogile, mille autor äsja sünnitas ning kavatsen selle blogi nüüd otsast peale läbi lugeda.

See blogi oli Liisi blogi. Toona oli tema esmasünnitanu ning mina esmarase, praeguseks on meil mõlemal kaks last. Me oleme juba aastaid blogiväliselt suhelnud, ta on ääretult vinge inimene ja tema on olnud koos Kessuga ilmselt üks minu suurimaid “rohelisi” mõttekaaslasi/mõjutajaid/eeskujusid. Tema blogi nimi, muideks, on igati asjakohane… Ma ikka vahel mõtlen, KUIDAS ta seda kõike teeb – minu elu tundub tema oma kõrval puhkus :)

Samuti siunasin tolles ammuses postituses oma tööd – peamiselt juhatajaid, kes tekitasid minus oma suhtumisega tohutut trotsi ning tunde, et ei soovi seal enam päevagi töötada.

Praegu, kuus aastat ja viis kuud hiljem, oleme me Liisiga kolleegid (supernaisena on tema muidugi jõudnud palgatöö kõrvalt veel oma äri püsti panna – Mähkmekratt on teile vast juba silma jäänud). Tänu temale olen ma nüüd ise juhataja – ökopoe juhataja. Ja minu töötajad tulevad tööle suurima rõõmuga :)

Mis muud, kui tuleb lihtsalt jällegi tõdeda, et elu on imeline.

Nov 102014
 

Eile õhtul jäi blogipostitus kirjutamata, sest hakkasime peale kümmet netist näosaadet vaatama ja ehkki säästsime end reklaamidest ning kerisime nii mõneski kohas edasi, saime magama ikka alles peale keskkööd.

Päev ise oli nii ja naa. Hommikupoolik oli lihtsalt suurepärane, hiljem läks närvilisemaks, kui oleks soovinud.

Hommikul ärkasin ma pool kümme selle peale, et teised jutustasid köögis. Läksin vaatama ja nägin, et Abikaasa oli Plika sünnipäevast üle jäänud lavašist mõnusa rulli kokku keeranud. Nii et sõime kõik koos hommikust ja imetore oli. Hiljem hakkasin mina kodus ringi toimetama, Abikaasa hullas lastega. Maja oli rõõmsat lärmi täis.

Siis aga tekkisid pinged teineteisest mööda rääkimise tõttu. Mina soovisin arutleda päevaplaanide üle, teha paar kõnet, et plaanid veidi täpsemalt paika saada. Abikaasal oli vaja minna tunniks üht sõpra aitama, hinnanguliselt ca kolmeks tunniks teise sõbra vanemate arvutit parandama, lisaks tahtsime veel vanaisade juurest läbi käia ja söögitegemine oleks pidanud ka kusagile mahtuma… No ja mulle tundus, et Abikaasa vastus mu plaanitegemisele oli “pole vaja planeerida, küll saab jooksvalt”, mis mulle tundus üsna teostamatu. Kuna kontakti ma temaga rohkem ei saanud, siis ütlesin, et olgu peale, tee siis jooksvalt, aga kui minuga plaane ei arutata, siis ei saa hiljem eeldada, et need tema tehtud jooksvad plaanid ka mulle kohe sobiks… Millest tema luges välja, et ma jätan kõik organiseerimise tema kaela :D Ehkki ainus, mida ma tahtsin, oligi ISE (või noh, koos, pärast asjade läbi arutamist) organiseerida.

Lapsed otsustasime ka lõunaunne panna. Plikale sai lubatud vastavalt Kessu soovitusele, et nii kaua olgu voodis vait, kuni Poiss magab, siis võib välja tulla. Kuna ühes toas nad hakkasid ikkagi suht kohe lollitama ja mu närvid olid tol hetkel üsna lühikeseks kulunud, pagendasin Plika magamistuppa ja teatasin, et lasteaias nad ju magavad ka lõunaund eraldi rühmades – olgu siis kodus samamoodi, Poisi “rühm” on lastetoas ja Plika “rühm” magamistoas.

Kuna abikaasa läks siis sõbra poole ja minul oli vaja vaikset hetke rahunemiseks, pidi Plika nii kaua vaikselt magamistoas “puhkama”. Kui ma tahtsin talle lõpuks ütlema minna, et Poiss magab ja ta võib nüüd välja tulla, magas ta juba ise ka :D

Eks me siis katsu järgmisel nädalavahetusel samamoodi jätkata. Oli väga häiriv üle pika aja keset päeva vaikselt ringi hiilida, aga küllap harjume – vanasti tegime seda ju kogu aeg.

Õhtupoolikul käisid lapsed Abikaasa kiire tiiru vanaisade juures, mina jäin koju koristama.

Voodipesu sain lõpuks ära pestud, lükkasin seda mitu nädalat edasi. Sellega seoses sai tavapärase esmaspäevahommikuse duši all käimise asemel ennast juba eelmisel õhtul puhtaks küüritud – küll oli siis mõnus puhaste lõhnavate linade vahele ronida!

Lapsed käisid ka tavapärasel kombel vannis, selle toimingu jooksul oli küll ka lahkhelisid, nagu neid vahel ikka on, aga noh, mis seal ikka. Järgmine kord paremini.

Õhtul sattusin veel koristushoogu. Näiteks puhastasin kraani all ära seitse paari kõrvale tõstetud laste väikseks jäänud jalatseid, et need kas ära anda või järgmist ootele panna. Siis võtsin lõpuks ette elutoas ära andmist ootavate asjade kuhjad. Enamik neist on plaan viia lasterikaste perede liidu kontorisse, aga nende hulgas on näiteks üks paks muidu korralik vatitekk, mis samas vana ja pikalt pesemata – ühelt poolt kollane riie on pealt üsna määrdunud. Pesemisega mässata ei viitsi, see on liiga suur ja läheks märjalt liiga raskeks, ära visata ei taha, inimesele nagu ka voodisse ei paku… Siis tuli meelde, et loomade varjupaik otsib alati tekke, sinna peaks see pigem sobima. Kuna teadsin, et Kristhel on seal pildistamas käinud, arutasin asja temaga, temal oli ilmselt FB-s mõni kontakt, nii saingi üsna kiire vastuse, et võib sinna viia küll, mõned vanad linad ka. Vaat kui tore :)

Ülejäänud kotte sain ka natukene paremini organiseeritud ja panin mõnedele asjadele kleepsud peale, et oleks selgem, millega tegu. Paar aastat tagasi sinna eelmist laari asju viies nägin, kui suur pind neil on ja niigi raske asju paigutada/leida… Saan siis omalt poolt vähemalt nii palju teha, et võimalikult sarnased asjad kokku panna ja iga kasti/koti puhul ära märkida, millega tegu. Ma pole muidugi veel nii kaugele jõudnud, et neil päriselt küsida, kas nad üldse soovivad praegu uusi asju, aga mõtlen, et riided ja kodutarbed kuluvad alati ära. Eks ma enne viimist ikka igaks juhuks uurin üle, praegu on organiseerimine veel pooleli ja tahaks teise poole ka üle vaadata – sest kui viia, siis kõik korraga, arvan ma. Ja teatavasti oli eesmärk kodu jõuludeks korda saada. Nüüdseks on mul uus eesmärk – kodu esimeseks advendiks korda :P Nii et mul on aega täpselt kolm nädalat. Saab!

Detsember tuleb nagunii tööalaselt kiire kuu, nii et selleks ajaks tahan “kodused ülesanded” minimaliseerida, et saaks kiire töö kõrvalt puhtas ja hubases kodus perega olemist ning jõuluootust nautida.

Mulle on alati küünlad meeldinud, kunagi põletasin neid pidevalt – pimedal ajal praktiliselt igal õhtul. Laste saamise ja kasvamisega kadus see komme ära. Enne Norrasse kolimist andsin ühes igasugu muude asjadega ära ka kõik olemasolevad küünlad. Nüüd tunnen esimest korda soovi koju jälle küünlaid muretseda. Ühe saime eelmisteks jõuludeks kingiks, selle põletasime nädalavahetusega ära. Hetkel on ainsad küünlad majapidamises pulmaküünal ja laste ristimise küünlad. Kuna ma ei ole nagunii seda tüüpi, kes vastaval päeval neid küünlaid natukesehaaval põletaks, on pulmaküünal nüüd köögilaual kasutuses ja kui ma vaid mõtleks välja, kuidas need kaks hiigelpikka ja mitte väga laia läbimõõduga, aga samas siiski piisavalt rasket ristimisküünalt ohutult ära fikseerida, siis põletaks neid ka. Oleks vaja näiteks sobivas suuruses avaga ja piisavalt laia põhjaga pudeleid, kuhu need nii kauaks sisse torgata, kuni nad poole lühemaks põlevad – siis on juba veidi kergemad ja stabiilsemad ja saab edasi mõelda. Selliseid pudeleid mul paraku kodus pole. Ideed on teretulnud!

Kuna nendest kolmest väga pikaks ajaks ei jagu, tahaks ühtlasi tahaks ka uusi küünlaid varuda – suuri, pakse, värvilisi. Peab ilmselt üle vaatama, mida pakuvad suuremad supermarketid ja kodutarvete poodide ketid… Sest põletamiseks tahaks ju võimalikult soodsat varianti leida :) Küünlalde puhul jääb öko minust puutumata – enamik pakutavaid palmi/sojavahast küünlaid on lõhnaküünlad, mina aga lõhna ei soovi. Kindlasti leiaks otsimise peale ka lõhnatuid variante, aga siinkohal tuleb mängu ka kallim hind, mida me hetkel endale lubada ei saa. Jõudumööda mahetoidule kulutamine on elementaarne, aga kui kokkuhoiurežiimil valida, kas põletada odavaid küünlaid või üldse mitte, siis valin kindlalt esimese variandi :)

Aga hea küll, jäin jälle liiga pikalt lobisema. Panen nüüd kähku riidesse ja kiirustan tööle.

Nov 092014
 

Mul torkas täna pähe, et lubasin ju blogi kümnendaks sünnipäevaks kõik postitused avalikuks teha ning algusest peale pooliku kujunduse ka ära värskendada/täiendada. Sünnipäevani on aga ainult 2,5 kuud. Vaatasin kärmelt seisu üle – avalikustades iga päev 12 postitust, jõuan kenasti õigeks ajaks valmis. Täiesti tehtav!

Nüüd ma siis loen ja avalikustan. Jõudsin just postitusteni, mis kirjutatud vahetult enne Plika sündi suure kõhuga Londonist Eestisse kolides. Kõik need Londoni mälestused… Ja Tartu mälestused…

Kui palju ma olen nende kümne aastaga saavutanud! Kui tänulik ma olen kõigi nende kolimiste ja kogemuste eest!

London, mis on alatiseks mu südames ja minu teine kodu, mida ma jään alati igatsema. Kus ma kohtusin Abikaasaga ja kus ma loodan kunagi veel mõnda aega elada – ehk mitte päris Londonis, aga igal juhul UK-s.

Norra, kus ma sain tõeliselt aru, kui õige, hea, lihtne ja turvaline on meie elu koduses Pärnus, perekonna lähedal – OMA kodus, olgugi et remonti teha oleks vaja nii palju ja rahalaeva hetkel kuskilt ei paista.

Tartu, mis on endiselt mu lemmiklinn Eestis, kus elamist ma nii väga nautisin, kus sündis meie esimene laps, kust jäävad mälestustesse mitu armsat üürikodu, aga mida meenutades võib siiski praegu täie kindlusega tõdeda, et kodu on seal, kus on pere. Ja mida rohkem peret, seda mõnusam elu. Meie kodu on hetkel kahtlemata Pärnus.

Oma kodu oli unistus juba kümme aastat tagasi – see tundus toona nii kättesaamatu. Siiamaani imestan, kuidas meil õnnestus tänu mitmetele õnnelikele juhustele ja sihikindlale tööle see endale saada. Ainult tol hetkel oli võimalik nii palju säästa, et saime sissemaksu kokku (ehkki ka selle juures saime abi – jällegi perelt), ainult tol hetkel olime mõlemad panga jaoks laenukõlbulikud. Ja meil on nüüd kodu, mis ootab küll väga suuri summasid, et teha see unistuste koduks, aga ta on juba praegugi imearmas ning paneb mind tihti rõõmust õhkama.

Teine oluline teema nonde kümne aasta jooksul oli tööalane nõutus – mida ma tahan oma eluga peale hakata, millal kutsumus mulle puuga pähe lööb? Pärast ülikooli esimest korda täiskohaga tööle minnes nautisin fotopoes töötamist täiega, aga mingil hetkel see ammendas ennast ja teadsin, et on aeg edasi liikuda. Londonis sattusin kohvimaailma, mis oli väga köitev, kuid jällegi – vaid hobi, mitte kutsumusena. Siis sain tänu lastele viieks aastaks aja maha võtta ning nüüd avanes mulle kõige uskumatum võimalus teha tööd, kus saan kasutada kõiki neid kogemusi ja oskusi, mis ma omandasin fotopoes töötades ning mida ma seal täiega nautisin – aga seekord alal, mis on mulle kõik need viimased aastad olnud kõige südamelähedasem ehk ökovallas. Seekord vastutaval ametikohal, mis pakub piisavalt otsustamist ja vastutamist, piisavalt paindlikkust ning samas ka paremat palka. Tõsi, ma ei tööta hetkel päris täiskohaga ning ka palk on omasuguste seas pigem madalamas otsas, aga hei – ma jumaldan oma tööd! Ja ma olen täiesti kindel, et aja jooksul ennast tõestades kasvab ka palganumber. Okei, praegu on püsikulud suured ja seega peab hakkama saamiseks kõvasti kokku hoidma, aga me saame hakkama! Pärnu üldist palgataset arvestades ma kohe tõesti isegi ei mõtle kurtmisele. Mäletate, aasta alguses oli Abikaasa veel töötu ja mina töötasin poole kohaga? Nüüd me elame oma palkadest nutikalt majandades siiski ära ja mu töö on absoluutselt imeline!

Peresuhetes on mitmeid asju, mida ma soovin kõvasti paremaks muuta, aga isegi praegu on mul imeline perekond. Armastav abikaasa, võrratud lapsed. Lisaks ülalmainitud turvavõrgustik kõigi teiste lähedal elavate sugulaste näol.

Abikaasa unistab juba pikemat aega karjäärimuutusest ja ma usun, et kui ta selle tõeliselt eesmärgiks võtab, leiab ka tema endale töö, mida naudib sama palju, kui mina enda oma.

Ühesõnaga NII PALJU on kümne aastaga paremaks muutunud ja mul pole mingit kahtlustki, et läheb järgmise kümnega veel paremaks. Tuleb ainult elada positiivselt, olla tänulik, nautida hetke ja USKUDA, et see kõik juhtub. Neljakümneselt, usun ma, teeme me mõlemad tööd, mida armastame, oleme saavutanud oma suhtes selle harmoonia, mille nimel praegu töötame, oleme teinud kodus oma unistuste remondi ja saavutanud sellise rahalise stabiilsuse, kus jagub kõige vajaliku jaoks nii, et ei pea millegi arvelt kokku hoidma… Ja tõenäoliselt on meil ehk siis juba rohkem kui kaks last :) Ja kohe kindlasti naudime me neid kümmet aastat isegi rohkem, kui nautisime kümmet eelmist.

Täitsa poolkogemata said järgmise aastakümne plaanid paika. Huvitav, kas ma kirjutan aastal 2025 veel blogi, et saaksin siis tagasi vaadata ja võrrelda praguseid unistusi tulevase reaalsusega?

Aeg näitab. Elu on imeline :)

Nov 092014
 

Päeval kirjutatud postitus oli mõeldud küll vaid mobiilioperaatorite konkurentsi üle arutlemiseks, aga sinnagi hiilis veidi üldist nutikajuttu sisse. Nüüd, kus nutikogemust on viis kuud, tahaks sellesse teemasse pikemalt süveneda.

Mis mulle nutika juures meeldib? Kõige olulisem – et mailid ja FB chat on kogu aeg olemas ning vajalik info on seega alati värske. Eriti muidugi väljas asjatades, aga väga mugav ka kodus, kus ma üritan arvutit võimalikult palju kinni hoida (tahtes samas olulistest (töö)asjadest ikkagi jooksvat ülevaadet omada). Veidi vähem olulisem – kui on vaja kuskil aega surnuks lüüa ning arvutit pole käepärast, saan näiteks kosmeetiku ukse taga oodates kiirelt blogid läbi lugeda või pikas poesabas seistes Candy Crushi mängida. Teoreetiliselt vajalik – saan alati otsida netist infot, kui see vajadus peaks kuskil arvutist kaugemal tekkima. Mugav on see, et fotokas on alati käepärast, fotofailide nimetused on ideaalsed (aasta-kuu-kuupäev-kellaaeg), need laevad ennast automaatselt Dropboxi, nii et ei pea muretsema fotode backupi pärast.

Mis mulle nutika juures EI meeldi? Puutetundlik ekraan – õigemini pigem see, et ÜHTKI füüsilist nuppu pole. Ma tahaks kõnet vastu võtta ja fotosid teha reaalselt nupule vajutades – kõike muud võin ma põhimõtteliselt ka näpuga vedada, aga õues käigu pealt kinnastatud käega kõnele vastates oleks füüsilise nupu olemasolu kordi mugavam, samuti on minu jaoks üsna häiriv pildistamiseks ekraani toksimine. Aku vastupidavus – enne tööpäeva laen alati öösel, vaid siis, kui on ette teada, et kodust lahkumise plaani pole, jätan laadimise reaalselt selleks ajaks, kui aku tühjaks saab. Kahte päeva vastu ei pea… Kõigi toimingute sooritamine, mis nõuavad pikemat lugemist/kirjutamist – tillukese puutetundliku ekraaniga üsna tüütu, arvutis kordi mugavam. No ja üleüldiselt fakt, et telefon on nii lahmakas ja õrn. Ja fotokas on nutika kohta küll pigem hea, aga jääb minu jaoks tavalisest fotokast nii kvaliteedilt kui kasutusmugavuselt märgatavalt alla.

Minu ideaalne telefon oleks väiksem ja vastupidavam (nii disaini kui aku pidavuse poolest), nuppudega, mingi vahepealses suuruses värvilise pigem mittepuutetundliku, aga siiski piisavalt normaalse ekraaniga. Kuhu jookseks sisse nii meilid kui FB chat kui blogid ja oleks teoreetiline neti kasutamise võimalus :) Ja fotokas võiks ka ikkagi olla võimalikult hea. Aga ma ostaks selle telefoni kõrvale ideaalis siiski ka mõne nunnu kompaktkaamera ja jätaks telefonikaamera vaid nondeks puhkudeks, mil päris fotokat pole kaasas.

Aga sellist telefoni vist ei ole :D Nii et eks ma siis kasutan oma nutikat edasi, üldiselt ei saa väga kurta.

Lõpetuseks lähemalt pimp my phone aktsioonist. Kui ma nutika õelt sain, oli sel vana kulunud mustast nahast ümbris. Aja jooksul lagunes see üha enam (näiteks hargnesid lahti kinnituse õmblused ja magnet kukkus sealt seest välja), nii et lõpuks oli seda piinlik teiste nähes väljagi võtta. No ja must on minu jaoks surmigav värv nagunii. Tahtsin endale Aliexpressist uut ja ilusat ümbrist tellida, aga valik on seal nii suur, et ma üritasin korduvalt ilusti hinna järgi sortida ja järjest kõik läbi vaadata, aga tüdinesin sellest alati väga kiirelt – ammu enne seda, kui omadega reaalselt kuskile jõudsin.

Septembri teises poolsuvies jõudsin lõpuks nii kaugele, et tellisin ära kolm erinevat ümbrist – kahed nahast “kaaned” (nö flip case), kolmas plastikust tagumine pool. Nii umbes nädalake tagasi sain need kõik järjest ka kätte ja ehkki olen põhimõtteliselt kõigiga rahul, pole ükski ideaalne :D

Plastikust tagus maksis €3.75. Tellisin ühe teise pildi, mis neil otsas oli ja sain teise eelistuse, mis on ka väga nunnu, aga kuna see sinine ei sobi karvavõrdki mu tumepunase telefoniga, ei hakka ma seda kasutama (kui ma peaks kunagi uue nutika ostma, mida ma küll lähiaastatel juhtumas ei näe, siis võtaks kindlasti valge, sest see sobib igasuguste ümbristega kõige paremini). Väga hea tagus on muidu – ma vihkan läikivaid pindu, aga see on mõnusalt matt.

Kaalun oma lemmikpildiga taguse tellimist, mille kollased toonid peaks mu telefoniga kenasti kokku minema. Samas pean tunnistama, et olen kaante moodi ümbrisega juba harjunud ja mulle on oluline see, et ekraan on kaitstud… Seega ei tea, kas on ikka mõtet.

Kirju ümbris maksis €3.95 ja meeldib mulle tellituist kõige rohkem, seda kasutangi – värviline ja rõõmus on lihtsalt minu teema. AGA ma ei pannud tellides tähele, et selle sisu on HELEROOSA… Mis on viimane värv, mida ma enese lähedale sooviksin. No mis teha, pigistan silma kinni.

kirju

Kolmas ümbris oli kõige kallim – €5.52 – ja näeb neist ka kõige elegantsem välja. Peamine argument selle tellimisel oli sisemine fototasku – mulle kangesti meeldivad sihukesed asjad, saan igale poole perepilte toppida. No ja punane on ju üks mu lemmikvärve. Ja on tõesti ilus, aga ühevärviline tundub nii igav ja kirju meeldib ikkagi rohkem, seega osutuski esimeseks valituks see – enamasti on ümbrisest ju näha ikkagi välimine pool, mitte sisu. Ei suuda otsustada, kas peaks jätma alles, et seda vahelduseks kasutada või ei hakka ma seda nagunii tegema ning võiks maha müüa.

punane

Mu ideaalne ümbris oleks kombo kõigist kolmest – fototaskuga kaaned, mille peal mu lemmikfoto plastiktaguselt (selle sarja fotosid kahjuks kaantena ei ole). Kunagi ilmselt lappan veel Aliexpressi ja üritan ehk midagi paremat leida, aga kuna praegune ajab asja ära ja mul on muudki tegemist, siis usun, et seda niipea ei juhtu.

Kui mõni Samsung S3 omanik tundis seda postitust lugedes, et tahaks endale kangesti seda plastikust tagust või punaseid kaasi, siis ma põhimõtteliselt võin maha müüa :) Kui ei, siis seisku kodus edasi. Kuskile osta.ee stiilis portaali ma neid igal juhul üles toppida ei viitsi.

Nov 082014
 

John Lewise pingviin ja küünalde põletamine on kõiges süüdi – mind on tabanud täiesti ebaharilikult varane jõuluootus. Alguses mõtlesin küll, et liiga vara, aga täna andsin alla ja panin jõululaulud mängima. Samuti meisterdasime lastega jõuluootuse kalendri. Nojah, heakene küll, peale paari Plika värvitud rohelise ruudu tegin ülejäänu mina, nemad lihtsalt istusid juures ja olid elevil :D Aga kuupäevi hakkavad nad küll ise maha tõmbama, selline plaan vähemalt on.

2014-11-08 18.46.00

Meie köögilaua juures olev sein on hetkel selline:

2014-11-08 18.45.37

Terve tänane päev oli mõnus. Kohatiste väikeste tagasilöökidega muidugi, aga millal neid poleks…

Lapsed ärkasid kell kaheksa ja mängisid ilmselt kenasti omaette, sest mina suigatasin mõnusasti edasi. Kell kümme ärkasin selle peale, et poolpaljad lapsed jooksid karjudes magamistuppa ning süüdistasid üksteist kõvahäälselt sajas surmapatus. Soovitasin neil kähku ära leppida, riidesse panna ja siis uuesti rõõmsalt magamistuppa joosta, et saaks päeva ikka positiivselt alustada. Pärast veidikest virisemist võtsid nad mu nõuannet õnneks kuulda, nii saime koos kaisutada ja jutustada.

Kuna leivatainas alles kerkis ja vana leib oli peaaegu otsas, soojendasime hommikusöögiks eelmise õhtu makarone. Seejärel koristasin veidike ja panin leiva ahju. Lapsed mängisid kenasti omaette, nii et mina sain arvuti taga mõnuleda ja mitte midagi asjalikku teha. Hiljem pesin masinatäie pesu, voltisin Plikale sünnipäevaks kingitud komplektist mitu džunglielukat valmis, lõpuks sõime küünlavalgel – värsket sooja leiba pasteediga. Siis oligi juba kell kuus ning hakkasime jõulukalendrit joonistama. Abikaasa tuli ka koju, istusime kõik koos köögis, lapsed joonistasid, jõululaulud mängisid…

Siis jäi Abikaasa magama ning mina hakkasin silmnähtavalt väsinud lapsi magama panema. Igaõhtuse jalavanni ajal hakkasid nad lollitama ja üksteist üles keerama ning kuna ükski mu rahulik palumine ega ka kurjema hääle tegemine ei aidanud, tuli sellest lõpuks suuremat sorti lahkarvamus, eriti Plikaga. No ma lihtsalt ei kannata seda, kui ta hoolimata korduvatest palumistest ja hoiatustest surmväsinud Poisiga lollitab, kui vimase ainus soov on magada (aga kes lollitamisega sellegipoolest väga kergesti kaasa läheb)… Pärast suuremat draamat rääkisime muidugi asjad selgeks, leppisime kenasti ära ja kallistasime rohkelt, nii et nüüd on jälle rahu maa peal.

Ei suuda otsustada, kas ma peaks üritama lapsi lasteaiavabadel päevadel taas kodus lõunaunne panna. Minu jaoks on õhtune lollitamine märk üleväsimusest, samas Plika kurdab, et tal ei tule lasteaias pea kunagi uni ja nende kodune lõunauni jäi tükk aega tagasi ära just sellepärast, et neid oli täiesti võimatu magama saada (olen aru saanud, et paljude lastega läheb nii, kui nad ükskord lasteaias käima hakkavad). Poisil on lõunaund silmnähtavalt vaja, Plika saaks pigem ilma hakkama, samas täna õhtul ma nägin, et ka tema haigutas ja oli väsinud… Ja ikka oli vaja lollitada. No teate küll, kui lapsed üksteist üles keeravad ja iga asja peale hüsteeriliselt naeravad – eks endalgi ole vahepeal nii.

Ilmselt oleks kõige mõistlikum Poiss lõunaunne panna ja lasta Plikal üleval olla, AGA ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma Poisi sellega nõusse saan, ta on kangekaelne nagu vana eesel :P

Oh jah. Igal õhtul sellist probleemi õnneks pole, eks vaatame jooksvalt.

Jõulud võiks juba tulla :)