Jan 192017
 

Ma armastan Pärnut.

Tõsi, lemmiklinn on meil endiselt Tartu – mulle meeldib Tartu vibe, hubasus, kompaktsus ühes võimalustega… Aga mis teha, kodu on seal, kus on pere.

Ja pere on Pärnus :) Ja seega on Pärnus hea.

Väikelinnad meeldivad mulle. Pärnu on mu meelest piisavalt väikelinna tundega, samas on siin siiski ka rohkelt erinevaid võimalusi, igasugusteks asjadeks. No olgem ausad, Eesti mõistes ei ole Pärnu nii väike midagi.

Mida väiksem koht, seda keerulisem on leida head tööd. Pärnus on sellega nagunii paremini, kui paljudes teistes Eestimaa kohtades, aga Tallinna ega Tartuga ei anna siiski võrrelda. Seega eriti mõnusaks teeb selle postituse kirjutamise asjaolu, et esimest korda Pärnus elatud 6,5 aasta jooksul saan ma öelda, käsi südamel – meil mõlemal on töö, mis meid tõesti rahuldab. See on väga-väga suur asi.

Ma olen nii ütlemata rahul sellega, KUI mugavalt meie elu siin ära korraldatud on. Kodu keset linna :) Jalgrattaga liiklemine on puhas rõõm. Töö, lasteaed, kool, vanavanemad ehk tugivõrgustik ning kõik eluks vajalikud teenused on kodust 1-2,5 kilomeetri kaugusel. Ainult mõned sõbrad ja Abikaasa õed elavad kaugemal, teisel pool jõge.

Ja mul on siin kosmeetik. Ja juuksur. Ja hambaarst. Ja ma olen väga rahul nii lasteaia kui kooliga. Ja Pärnus on Sütevaka, kus loodan oma lapsi kunagi õppimas näha.

Just täna sellest kõigest kirjutama ajendas mind aga artikkel lähiaastate kümne suurema muudatuse kohta Pärnu linnapildis. Nii põnev! Mulle nii meeldib, kuidas ümbrus läheb järjest ilusamaks ja võimalused paremaks.

Olen väga tänulik, et mul on võimalik elada Pärnus! Ainult sõbrad võiks tihemini külla jõuda :P

Jan 182017
 

Istun siin, ootan pesumasina lõpetamist, et saaks tööle minna ja mõtlen, kui iseeenesestmõistetavaks me peame tänapäevaseid mugavusi, kõiki neid mõnusaid masinaid, mis töö meie eest ära teevad…

Pesumasin oli põhimõtteliselt esimene asi, mille oma koju kolides ostsime. Ilma selleta polnuks elu võimalik. Punkt.

Sai hoolikalt valitud ja olen üle kuue aasta hiljem endiselt rahul :) Toda postitust üle lugedes pean tõdema, et kasutan nüüdseks küll ammu 1200 pöördega tsentrifuugi ja topin masina üsna täis ka. No ja riided on kohati rohkem kortsus, kui ma tahaksin, mis muidugi ei pane mind triikima, kui jätta kõrvale triiksärgid jms peenema kraami.

Arutasime Abikaasaga hiljuti taas kuivati vajalikkuse üle. Sest fakt on see, et enamik aastast ma riideid õues ei kuivata ja pesuresti toas opereerimine on… Noh, pehmelt öeldes tüütu. Pluss liigne niiskus. Pluss triikimise aspekt. Pluss kuivati eemaldab tolmu ja Abikaasal on tolmuallergia. Muidugi ka kulutab elektrit ja riideid :) Lihtsalt tundub, et plussid hakkavad miinuseid üle kaaluma. Peab vist ikka ise ära proovima, ega enne teada ei saa.

Olen ääretult tänulik, et mul on võimalus kasutada kõiki tänapäevaseid mugavusi ning saan kulutada oma aega millelegi mõnusamale kui käsitsi pesu pesemine :)

Jan 172017
 

See on nüüd jälle natuke tobe väljend, mis ei anna ehk päris nii hästi edasi mõtet… Kõlades ehk isegi ülbena, ehkki see polnud üldse plaan :)

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et ma tunnen ennast arvutiasjus keskmisest kodusemalt ning suudan lihtsamate ja ka väheke keerulisemate probleemide puhul reeglina Google’i abiga ise lahenduse leida.

Mu arvutisse ei salvestu “kogemata” viirused ega muu taoline, sest “käisin kuskil ja vajutasin vales kohas”. Ma surfan veebis üsna julgelt ja sisetunde järgi ning see ei vea mind kunagi alt. Ma usun, et paljud teist saavad aru, millest ma räägin.

No ja igasugused uuendused, installimised, laadimised, draiverid… Iseenesestmõistetav. Või noh, kui tuleb välja, et siiski ei saa millegagi ise hakkama, siis on kodus IT-mees :D

Blogimajanduse kohta kehtib see samamoodi. Väga paljudele muredele leian lahenduse googeldades. Kui sellest jääb väheks, on Lontu, mu WP guru :) Katsun teda küll mitte tüüdata, aga vahel harva tuleb ikka ette.

Olen saanud hirmus palju nurinat katkise blogrolli suhtes, millega mul pole olnud absoluutselt aega tegeleda. Täna vaatasin lõpuks kiirelt seaded üle, aga no kõik on endine, ei mina tea, miks ei tööta. Üritasin välja peilida, millist Mallu kasutab, aga KUI ma nüüd õigesti vaatasin, siis RSS multi importer ja see pole enam saadaval ja… Ühesõnaga, leidsin mingi kolmanda asenduse, mis näeb küll veidi teistsugune välja, aga noh… Töötab :) Kuna pidin sinna ükshaaval lisama kõigi blogide RSS feedi lingid, siis… Ütleme nii, et sinna said ainult blogid, mis ka reaalselt uuenevad :)

Ehk et. Mingisugune blogroll on jälle olemas. Tänu sellele, et ma viitsisin lõpuks veidike googeldada. Aga muidugi tahaks olla nii tark, et oskaks tolle esimese korda teha, see meeldis rohkem :) Eks näis. Jätsin selle praegu kõige lõppu alles, ÄKKI läheb ise korda vms.

Jan 162017
 

Kui tõsisteks teemadeks pole jaksu, tuleb ette võtta meelelahutus. Ja sel juhul ei saa üle ega ümber modellidest. Minu guilty pleasure, mis siin blogis ka üsna palju kajastust leidnud.

Ma ei saa siiamaani aru, MIKS modellid mulle nii kangesti meeldivad – võttes arvesse fakti, et moemaailm kui selline on minu jaoks siiralt arusaamatust tekitav… Aga no miski on, mis köidab. Ma noid tüüpilisi väljahääletamisega reality showsid ju praktiliselt ei vaata (ehkki näosaade vist läheb sinna alla?), aga võistlusmoment ja kaasa elamise võimalus on ju ikka toredad. Eks seda nišši modellid vast minu jaoks täidavad.

Mul on hea meel, et ameeriklased siiski jätkasid. Mu meelest on uute kohtunikega parem küll :) Ja pean tunnistama, et meesosalejatest ma ka puudust ei tunne :)

Austraalia meeldib ikkagi rohkem :P Aga need teised ingliskeelsed… Mis need kõik on olnudki… Kanada, Uus-Meremaa… Need vist olid üsna halvad. Eesti… Parem olen kuss :D

Igal juhul olen tänulik selle eest, et mu kergemeelsema poole rahuldamiseks lõbustust jätkuvalt juurde toodetakse :)

Jan 152017
 

Kuigi ma olen hetkel koduga keset linna väga rahul, on mul olnud alati unistus elada kunagi ökomajas. Kasutan seda terminit teadlikult täiesti meelevaldselt, sest mind vaimustavadki kõiksugused erinevad alternatiivsed ehituslahendused…. Alates passiivmajadest, lõpetades pisikeste majadega – lühidalt kõik, mis ehitatud energiasäästlikult ja loodussõbralikult.

Blogis ma olen vaimustunud varem ka, kõik need vaimustumised on ökoehituse sildi all kenasti näha, pole vast mõtet ennast kordama hakata. Savi-põhumaja, palkmaja, Earthship – kõigest olen vaimustunud.

Viimati aga vaimustusin hoopis seoses päikeseenergiaga – Naps Solar Estonia FB lehel, kus nad jagasid üliägedaid pilte enda tehtud töödest. Täpsemini siis see:

Foto Naps Solar Estonia FB lehelt

Ja üks varasem, mida nad kajastasid taas seoses Postimehes ilmunud artikliga:

Foto Postimehe lehelt. Autor: Kaido Haagen

Päikesepaneelid on mu meelest üldiselt pigem… Noh, mitte eriti ilusad :) Aga sellised üliägedad ümarate vormidega majad… No lihtsalt super!

Passiivmaja kui selline on mulle idee poolest äärmiselt sümpaatne ja Eestis on täitsa olemas neid ehitav ettevõte, aga… Kuradi kandilised on. Üldse pole nunnud. Kõik on igati öko, aga minu jaoks on see hubasus puudu. Ma olen muidugi kindel, et ka passiivmaju saab ehitada ümarates vormides :)

Ja muidugi pisikesed majad, tiny houses… Postimeheski kirjutas hiljuti, et need koguvad Eestis üha enam populaarsust. Ja jällegi, Eestis täitsa tootja olemas – GreenCube. Nende tootevaliku hulgast avastasin muidugi midagi õige lõbusat:

Ma ei tea millal, ma ei tea, millise, ma ei tea, kas oma kätega või tellimustööna, aga ma usun, et mingit sorti ökomaja me ükskord ehitame :)

Jan 142017
 

Ma ei ole kunagi olnud melomaan. Ma ei tea muusikastiilidest ega esitajatest suurt midagi, ma ei oska hinnata kvaliteetseid kõrvaklappe, ei pea vajalikuks pidevalt kontserditel käia… Jne.

Mul on alati olnud oma lemmiklood ja -esitajad, mis otse loomulikult aja jooksul muutuvad – neid ma siis kuulan. Enamasti läpaka kräppkõlaritest, täiesti rõõmsalt :) Tihti on need tulnud minuni läbi teiste inimeste, sest ma ise ei oska muusikat kuskilt otsida.

Nooremana kuulasin muusikat kindlasti rohkem. Ühes laste sünniga kasvas aga vaikuseihalus. Viimase kaheksa aasta jooksul on olnud pikki perioode, kus ma pole muusikat üldse mängima pannud.

Eelmisel kevadel sattusin tänu Liisile kuulama Nerina Pallot loomingut. See köitis mind mingil põhjusel üsna kohe ja kuulama ma seda jäingi. Kuulasin kuid ja kuid… Aasta lõpus oli paar kuud paus, kui aga jõulujazzi periood läbi sai ja ülejäänud playlistis olevat kümme lemmiklugu veidi tüütuks muutusid, tuli Nerina tagasi.

Ja mis ma oskan öelda. Endiselt sama nauditav. Perekond küll norib, et ma kogu aeg ühte ja sama kuulan, aga ma ei lase ennast sellest häirida. Lõppude-lõpuks on mu playlistis nüüd 144 erinevat lugu.

Olen väga tänulik selle eest, et Nerina Pallot mu elu oma muusikaga rõõmsamaks teeb.

Jan 132017
 

Inspiratsioon on mu meelest elutähtis. Seda sõna kasutatakse enamjaolt seoses loominguga, loomisega… Aga tegelikult on ju terve elu – iga päev, iga hetk – looming. Kui sa oled inspireeritud, siis voolab see looming sinu seest välja ning tulemused on lihtsalt suurepärased.

Vahel on inspiratsiooniga kehvasti ja sel juhul kipub ka kõik muu venima. Mis hädavajalik, saab lõpuks alati tehtud, selles pole küsimus… Küsimus on selles, kui nauditav on loomeprotsess :)

Enamik selle blogi postitusi on sündinud puhtast inspiratsioonist. Ma lihtsalt tahan kirjutada ja see voolab minu seest välja. Esimest korda nende 10+ aasta jooksul võtsin endale aga “kohustuse” kirjutada iga päev ja nagu te näete, ega ma alati ei jõua. Sest elu inspireerib tegema ka muid asju ;)

Sellegipoolest on mu eesmärk iga kuupäevaga üks positiivsusprojekti postitus lendu saata – olgu see siis pealegi tagantjärele varasemaks ajastades. Ja tahaksin seda teha selle aasta lõpuni. Nii et – kui siin on ka mõni päev vaikust, saate mõni teine päev sellevõrra rohkem lugeda.

Lihtsalt, kui eesmärgiks on ka arvutivabam elu ja juhtub, et jupp tööd tuleb soovist hoolimata koju kaasa, nii et peab nagunii olema arvuti taga rohkem, kui esialgselt plaanitud… Siis on igapäevane blogimine viimane asi, millele mõelda :)

Olen ääretult tänulik iga hetke, iga juhtumise, iga kirjatüki, iga filmi ja sarja, iga muusikapala, iga olukorra eest minu elus, mis on mind inspireerinud. Kõigi võrratute inimeste eest, kes on mind inspireerinud. Olen tänulik kogu selle inspiratsiooni eest, mis mind veel ees ootab. Ikka selleks, et kõik hea ja vajalik siin elus minu seest välja voolaks, valmistades rõõmu nii mulle endale kui ka kõigile, kes mu ümber.

Jan 122017
 

Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale :)

Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi :D Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.

Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik :)

Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust :) Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema :)

Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.

Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.

Jan 112017
 

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega :D

Jan 102017
 

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg :P

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?
ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi :P Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära :D Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja :D Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi :P Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!