Jul 262016
 

Ligi poolteist kuud suve möödus täiesti Pärnu-keskselt, nüüd sai üle pikema aja jälle Tallinnas käidud. Seekord ilma lasteta, vahel kulub vägagi ära. Ühesõnaga harilik nädalavahetus ilma lasteta – sõbrad ja geopeitus ja rabalaukas ujumised…

Laupäeval käisime rabas murakal. Uus kogemus, polnud varem käinud. Murakaaeg on läbi, tõdesime – söömiseks midagi leidis, korjamiseks mitte. Selle eest sõin ühe metsmaasika, ühe pooltoore pohla või jõhvika, ohtralt murakaid ja mustikaid ning nägin ohtralt seeni, millest ühtki ei osanud nimepidi tuvastada.

Samuti ujusin esmakordselt (alasti) rabalaukas. No ja päev hiljem teist korda ka :D

Ja eksisin esmakordselt metsa ära. Millest mul oli jumala ükskõik, sest ma ise ei teinud metsal ja rabalgi vahet ning teadsin, et kaaslane on pädev ning varem või hiljem jõuame ikka autoni :D

Ei oleks ma ligi kümme aastat tagasi oma Aipisid tellides mitte osanud arvata, kui pikalt ja ustavalt nad mind teenivad…

Laupäeva õhtul sõitsime veel ratastega mööda Tallinna ja otsisime geopeituse aardeid. Aasta taguse korraga, mil mu geopeituse “süütus” võeti, olid asjad nii palju arenenud, et seekord ei pidanudki Liis laste rattaga sõitma :D Ütlemata mõnus oli, ilus ka. Ainult külm hakkas, sest soojemaid riideid mul kaasas polnud.

IMG_5042

IMG_5043

IMG_5044

IMG_5045

IMG_5052

Ühesõnaga rabaretk + ujumine + rattasõit = tõenäoliselt ühe päevaga rohkem trenni, kui terve eelmise kuuga :D Sest mu tavapärane trenn on ca 5 km lebotempos rattasõitu tööpäevadel ja suht kõik. Ütleme nii, et igasugused lihased olid järgmisel päeval valusad…

Pühapäev venis niisama käest, rappa ujuma jõudsime vähemalt.

IMG_5055

IMG_5054

IMG_5057

Sinnasõidul sõin autos ühe jäätise, tagasisõidul läks süda nii pahaks, et kohe väga halb oli. Siiamaani imestan, mis juhtus. Ilmselt eelmisel õhtul joodud korralik kogus gini + kehvasti magatud öö + magus jäätis + kuumus + autos loksumine… Pidasin kuidagi vastu ja veetsin ülejäänud osa päevast voodis pikali. Magada ei õnnestunud, lugesin siis raamatut, õhtupoole läks olemine vähe paremaks, nii et julgesin isegi süüa (ja, khm, veidi ka juua) – bussisõitu Pärnusse poleks välja kannatanud, aga eks ma olingi arvestanud sellega, et töötan ehk nädala alguses Tallinnast. Eilegi veel tekitas autosõit kõhtu veidra tunde, aga õnneks ei midagi enamat ja praeguseks olen õnnelikult kodus tagasi.

Vahel on vaja ära käia…

Jul 202016
 

Eile õhtul nutsin sel aastal teist korda sellepärast, et mulle tuttav inimene kaotas oma lapse. Ja ma ei räägi siinkohal katkenud rasedusest… Mitte kunagi varem ei ole minu tutvusringkonnas midagi sellist olnud ja nüüd nii lühikese vahega kaks korda?

Enda suhtes on segased lood. Otseselt õnnetu ei ole, armastus on, lahku minna ei kavatse, ei ole me kumbki üksteisele valetanud ega petnud, aga… KORRAS asjad ka pole. Elame üks päev korraga ja loodame, et leiame oma probleemidele lahenduse.

Mõned kuud tagasi sain teada ühest lahutusest. Täna lugesin teisest. Lahkuminekuid sinna vahele, lihtsalt suhteprobleeme – no ei jõua kokkugi lugeda.

Shit happens all around. Polegi vahet, kas tegu on lähedase sõbraga või (blogi)tuttavaga. Kui inimesega, keda sa mingit pidi tunned, juhtub mingi s*tt, siis… Siis on endal ka s*tt. Väga väga s*tt.

Ja ma vihkan seda, et ma ei saa blogis mitte millestki rääkida. Ma ise võiks, aga kõik on seotud teistega.

Ja ma palun, et need, kes saavad aru, millest/kellest ma kirjutan, ei kommenteeriks seoses teiste isikutega äratuntavas võtmes. See on nende elu ja ma ei taha ennast vähimatki sinna segada. Lihtsalt… Mul jooksis juhe eile õhtul õige põhjalikult kokku ja täna hommikul veel rohkem.

Peatage maailm, ma tahan maha minna.

Jul 152016
 

Eelmine blogis reklaamitud Hooandja projekt sai toetuse täis loetud tunnid pärast mu blogipostitust. Ma kahtlustan, et kõike muud, kui tänu mu blogile, aga siiski :D Igatahes on jälle üks, mida tahaks teiega jagada.

Sel aastal toimub viiendat korda üle-Eestiline mitmike kokkutulek, mida mu sõbranna korraldab teist aastat. Eelmine aasta korraldas nii hästi, et sel aastal on osavõtjaid kirja pannud senisest poole rohkem ja noh, seega on vaja ka rohkem… Korraldada.

Tore on näha, kuidas inimesel silm särab, et saab teha mittemillestki midagi. Nii et kui tahaksid seda vahvat üritust toetada, siis Hooandja projekt on siin.

Jul 112016
 

Kõiges, mis puutub remonti, oleme me suisa kurikuulsad, arvan ma. No see värk, et plaanid on suured, aga teod ümmargune null. 2010 novembris me siia kolisime, 2011 suvel sai tehtud säästuremont, et elamisele talutav väljanägemine anda, 2012 kevad-suvel enne Norrasse kolimist paigaldatud boiler, 2013 sügisel ehitatud ahi, soojustatud üks välissein ja lastetoa põrand, remonditud lastetuba ja säästuremonditud vannituba. Viimased kolm aastat pole keegi mitte midagi teinud ja kõik varasemad remondid on täiesti “ära elatud”, nii et kogu elamine on ühtlaselt väsinud ja kulunud.

Alguses lootsime, et remondime jooksvalt, omadest vahenditest, üsna kiirelt sai selgeks, et tuleb teha liiga palju ja korraga, ei mängi välja. No et soojustaks, aga siis tuleks ju ka aknad vahetada, sees ei saa enne midagi teha, kui on uuendatud torustik ja elektrisüsteem, soojustatud põrandad… Ühesõnaga oleme lihtsalt elanud ja oodanud, et tekiks võimalus laenu võtta. Plaanisime juba varem, aga lõpuks ei tundunud siiski loogiline, sest kaks laenu juba oli ja kolmas tundus liig.

Kuna sügisel saab autolaen lõpuks ometi läbi, vabaneb igakuiselt päris mitusada eurot vaba raha. Esialgne plaan oli järgmisel aastal remondiks laenu võtta ja kõik ära teha. Kuna meil on aga olnud laenude tõttu rahaliselt pikalt üsna pingeline seis, siis on hetke otsus hoopis selline, et võtame ühe aasta vabalt – kulutame endale. Seda pole nii ammu saanud, tundub olulisem. Remonti teha jõuab ülejärgmisel aastal ka :P Ehk siis “päris” remont on hetkel plaanis 2018 suvel, siis peab kaks aastat jälle kokkuhoidlikult elama, 2020 sügisel saab kodulaen läbi, remondiks võetud laen ilmselt äkki 2023 või miskit sinnakanti, eks ole näha.

Masendav on see laenude värk, mulle üldse ei meeldi. Aga ausalt, praeguses olukorras laenuvabalt lihtsalt ei oska. See eeldaks kas teistsugust elamist, kus jooksvalt nokitsemine oleks teostatav või siis eriti kuldseid käsi… Meil pole kumbagi. Ja kui juba laen on, siis seda maksab kohusetundlikult, samas kui palgast säästa on keerulisem, sest elada tahaks ju ka :)

Ühesõnaga on nagu on. Plaanid võivad veel muutuda, kogu aeg on muutunud, sellega ma olen harjunud.

Rääkisime juba eelmisel suvel, et peaks teise poole siiski nii palju korda tegema, et saaks selle kasutusse võtta. Aga nagu tavaliselt, jutuks see jäigi.

Kuna remondiplaanid nüüd aga JÄLLE aasta võrra edasi nihkusid, kerkis teema jälle päevakorda. Seda enam, et Plika läheb nüüd kooli ja kogu aeg sai talle lubatud, et järgmisel suvel saab oma toa. Pole tal seda nii hädasti vaja midagi, nad saaks vabalt ka kaks aastat üheskoos hakkama – ruumi on ka praegu piisavalt, waldorfkoolis koduseid töid vähemalt esimestel aastatel mu teada pole… Aga ikkagi ju, tahaks rohkem ruumi :) Ja ma tahaks oma RIIETELE rohkem ruumi :D Mu riidekapp on nii väike, ma tahaks riidepuudele poole pikemat toru kui praegu. Ehk siis on vaja suuremat magamistuba.

Tegelikult me polnud sel suvel remondi suunas üldse mõelnudki, aga Kristhel tõi mulle eelmisel nädalal mune ja siis sattusime remondi teemadel jutustama, kõik tundus korraga nii teostatav :D Ühesõnaga hakkasin jälle Abikaasale peale ajama, et teeme teise poole korda. Ta küll alguses kahtles, et raudselt ei tule sellest jälle midagi välja, sest minu huvi raugeb alati jube kiirelt ja tema üksi ei viitsi, aga mina ajasin peale nagu uni, et läheme paneme plaani paika :D Ja täna jõudsimegi lõpuks sinnani, et läksime ja panime plaani paika :D

Plaan siis väga lihtne. Esiteks koristada kõik asjad ära, siis puhastada kõik palkseinad, laed ja põrandad, lõhkuda välja tükk seina kahe köögi vahelt (aga ainult pool sellest, mis lõpuks plaanis, sest esialgu jääb praegune köögimööbel, mis on igivana ja seina küljes kinni ja seda liigutada ei anna), et tekitada ühendus kahe poole vahel, paigaldada põrandatele suvaline kõige odavam talutava välimusega ehituspoest leitav kate… No ja siis kolida elutuba teisele poole, magamistuba elutuppa, praegusesse magamistuppa teha Plika tuba.

Päris remondi ajal on plaanis praegune 20-ruudune lastetuba ja selle kõrval olevad vannituba ja koridor ümber ehitada kaheks väiksemaks lastetoaks ja kaheks vannitoaks ning teha praegusesse magamistuppa kontor-külalistetuba. Mul on isegi netis 3D plaanid, mis ma üksvahe valmis nikerdasin… Aga noh, see las praegu olla, eks näis, mis lõpuks saab.

Niisiis, plaan sai paika ja mina olin valmis tõestama, et huvi on suur. Mis tähendab, et ma koristasin täna TERVE PÄEVA teist poolt. Okei, me ärkasime pool kaksteist, eilne Lottemaa oli väsitav :D Siis kulgesime niisama, seejärel tegime inglise hommikusööki, mida sõime umbes kell üks… Siis panime plaani paika :D Ja veidi enne kahte asusin tegudele. Koristasin ühtejutti väikese söögipausiga õhtul kella üheteistkümneni. Teine pool on nüüd üsna korras :P

Pilti muidugi ei mõistnud enne teha, kui teisest poolest oli üks ruum juba korras. Siis ka ei märganud pildistada, kui mõlemad ruumid olid korras. Aga panen siis need vähesed, mis ma tegin ja ütlen vihjeks, et enne koristamisega alustamist olid mõlemad ruumid nii sassis, kui see, mis pildil sassis on… Ja pärast lõpetamist olid mõlemad nii korras kui see, mis pildil korras on. Lisaks tõstsin tühjaks ja koristasin ära kaks panipaika, ühte sai tõstetud teiselt poolt kolme voodi jupid, teise muud kraami.

IMG_4042

IMG_4043

IMG_4044

Nüüd ootab hunnik asju ära andmist (aga nende üles pildistamine ja FB gruppi üles panemine on ju nii tüüüütu), teine hunnik prügimäele viimist, kolmas ja kõige suurem hunnik Abikaasa poolset üle vaatamist ja ära paigutamist. Sest teine pool on üldiselt pigem Abikaasa pärusmaa – tööriistad, remondikraam, tehnika- ja arvutijupid…

Kuna kõik asjad tuleb aga remondiks välja tõsta, et saaks tolmutama hakata, tõstsin juba praegu hunniku asju magamistuppa. No näiteks kohvrid ja reisikotid ning hunniku tekke-patju ja veel mõned kotid… Nii et magamistuba on hetkel kui sõjatander, siin pole jõudnud midagi ära sättida:

IMG_4045

IMG_4046

IMG_4047

Vähemalt on tunne hiiglama hea, sest VÄGA PALJU sai ära tehtud. Kui suudaks nüüd samas vaimus jätkata :D Aga homsest on mul tööle minek ja kui Abikaasa (kel nüüd nädal puhkust) algne plaan oli terve päeva teisel pool möllata, siis viimane plaan oli juba lastega mustikale, murakale ja maasikale minna… Vaarikaid ka vaja korjata… Ühesõnaga suvi ja äärmiselt vajalik korilus, aga kes see siis remonti teeb, ah?

Kurat, kaks nädalat passisin tühja – saan aru, et puhata on ka vaja, aga see hoog oleks võinud ikka TUNDUVALT varem peale tulla.

Mis seal ikka… Pool suve on veel ees ja millalgi on plaanis veel puhkust võtta nagunii. Mul on tõesti tunne, et ehk saame seekord reaalselt teise poole kasutusse võtta. Ja noh, kui ei saa, siis on blogis sellest tõestus olemas, et kõik saaks mõnitada, kui saamatud remontijad me oleme :D

Nüüd on ikka vaja tõestada, et ei ole me ühti NII saamatud. Loodetavasti siis blogis kapist välja tulemine motiveerib alustatu ka ära lõpetama :P

Krt, pidin kirjutama kiire remondipostituse, aga siis avastasin Lottemaa pildid ja nüüd on kell kaks läbi… Mis seal ikka, magamine ongi ju nõrkadele :P

Jul 112016
 

Esimest korda käisime Lottemaal kaks aastat tagasi (avalik, parooliga). Toona kinkis ema Poisi sünnipäevaks meile kõigile piletid ja tähistasimegi seal. Lastel oli toona väga lõbus, meil endil pigem pingeline. Too päev oli meeletult palav, oli meeletult palju herilasi, Plikal palavik, lapsed nii väikesed, et tuli nendega igal pool kaasas käia.

Eelmisel suvel kutsus õeke küll kaasa, aga raha ei olnud ja väga ei kiskunud ka. Ja nüüd juhtus nii, et õeke tuli Eestisse, väga ootamatult, ainult kaheks päevaks. Ja kutsus jälle Lottemaale kaasa. Ja kuna neil on seitsmekohaline auto, siis mina ja lapsed mahtusime isegi peale. Ja ilmateade keeras ka ilusaks. Ja tundus, et rahalises mõttes pole ka päris enesetapp, sest palgapäev oli just olnud ja lasteaia arved olid olematud ja Abikaasat ei võtnud kaasa (autosse poleks mahtunud, ta ei tahtnud tulla ka), seega üks pilet vähem maksta. Nii et otsustasime minna, väga eksprompt üritus.

Ja seekord oli palju mõnusam. Ilm oli soe, aga tuuline. Inimesi polnud liiga palju (ma isegi ei mäleta, ega eelmine kord vist ka väga masse polnud). Lapsed olid kaks aastat vanemad ja asjalikumad, mis tähendas, et võisime ise majas maha istuda ja lasta neil omapead lõbutseda. Plika küll korra “kadus ära” – see tähendab, et jooksis pea laiali otsas ja otsis mind, jättes tähelepanuta õekese ja tema mehe, kes istusid kenasti seal, kus pidid (mina olin Poisiga vetsus) – aga kuna väravas öeldi, et kirjutage telefoninumbrid laste käepaelale, siis Plika helistas kellegi telefonilt ja ma sain öelda, et tule aga majja sisse tagasi.

Kaks aastat tagasi pidasime piknikku, st oma söögikraam oli kaasas, seekord sõime Lottemaa kohvikus. Lapsed võtsid Lotte eine – lihapallid, kartulipuder, salat, kõrrejook ja mänguasi. Meie sõime juustuburgerit friikartulitega. Mõlemad maksid €8. Mänguasjaks sai valida kas rinnamärgi, mullitaja või põrkepalli, ilma mänguasjata oleks sama söök olnud €5.50… Vist. Või äkki selle hinnaga ei saanud jooki? Joogis oli glükoosi-fruktoosi siirup, mis on muidugi feil. Vee oleks saanud ka valida, aga muidugi tahtsid lapsed KÕRREGA jooki. Kord aastas ju võib, irw. Kartulipuder oli suht mõttetu ja väga ei maitsenud kellelegi, aga lihapallid lastele meeldisid ja salati sõid mõlemad ära, see oli väga meeldiv üllatus. Mulle friikartulid eriti ei meeldinud – päris kartulitest tehtud, mis on ju hea, aga ei olnud nii krõbedad, kui oleks võinud ja see maitseaine… Aga burger oli jumalik. Huvitav, kui ma oleks palunud burgeri kõrvale friikate asemel topeltportsjoni salatit, kas oleks saanud? Kui peaksime veel kunagi minema, siis küsin.

Käepael sobis riietusega :P

IMG_3987

IMG_3910

IMG_3912

IMG_3924

IMG_3925

IMG_3932 Continue reading »

Jul 092016
 

Ma olen noil päevil teise ringi poodides üsnagi valiv. Seelikuid ja pluuse on niigi palju, seega peab olema tõesti eriline ja teistsugune või olemasolevatega ideaalselt kokku sobiv, et ma üldse proovima hakkaks – ja reeglina ostan ma neid pigem siis, kui Humanas on paari euro päevad, viiekat maksta ei raatsi.

Aga vot kleidid… Need mulle hirmsasti meeldivad, samas on mul neid üsna vähe – ja need, mis on, on enamasti musta või tumesinisega, samas kui hing ihkab VÄRVI, seda eriti suvel.

Olen pärast aprillikuist postitust Humanas käinud küll, vähemalt korra kuus astun sealt kindlasti läbi, aga pole ostnud midagi nii erilist, et hakkaks üles pildistama. Neli külaskäiku, mille saagiks kokku kaks seelikut, kaks salli, teksad – kõik kokku €9.

Nüüd aga leidsin Jenny Krusest lilla seeliku (€2.50) ning Humanast kaks kleiti (€6 ja €5.50) – ülimugavad ja ideaalsed tööl käimiseks. Kleitide eest olen vabalt nõus viieka maksma :)

IMG_3894

IMG_3885

Kõrvarõngad suutsin ka lõpuks uuesti ära paigutada, vahepeal on üht-teist juurde tulnud. Liis andis mõned paarid, Jenny Krusest leidsin ka ühed…

IMG_3877

Jul 092016
 

On kordi, mil ma blogi häbitult millegi reklaamimiseks kasutan – ikka selliste asjade puhul, mis on mulle endale väga südamelähedased. Seekord üks Hooandja projekt, avamaks teadliku elustiili poodi Slow.

Tsiteerides projekti loojat Helen Puistajat:

Minu eesmärk on pakkuda kohta, kus on võimalik õiglaselt ostelda ilma, et peaks siltidelt tootjamaad otsima või igal sammul Google’i kaudu taustauuringut tegema ning luua võimalus neile, kes tunnevad puudust lihtsatest, hästi disainitud minimalistlikest ja hea kvaliteediga riietest, mis jäävad samas siiski taskukohasesse hinnaklassi.

Igal poes müügil oleval tootel saab olema oma viis aidata kaasa teadlikumale tarbimisele ning lisaks läheb osa müügitulust, abistamaks erinevaid heategevusi ja projekte, mis aitavad kaasa sellele järjepidevale arengule.

Oluline osa rahast on koos, aga ligi €1000 kahe päevaga on päris paras pähkel. Ma väga loodan, ehk käib siin lugemas nii mõnigi, kellele see teema hingelähedane ja on nõus panustama. Selline pood kuluks väga ära!