Apr 212018
 

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud :D

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii :D Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles :)

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema :D Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav :)

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks :P

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

Apr 212018
 

…siis hakkan ettevõtjaks :)

Täna on minu kohta väga ebatüüpiline õhtu.

Aeg, mis ma tööväliselt arvuti taga veedan, on viimase poole aastaga kõvasti kahanenud. Arvuti on vanake ja käivitamine on aeganõudev. Uus töö on 100% arvuti taga ja väsitab. Seega on arvuti õhtuti kodus tihti üldse kinni. Või kui ongi lahti, siis chatin veidi kellegagi, loen blogisid ja rohkem ei jaksa. Magama lähen enamasti juba 22-23 vahel. Minu jaoks on see vastikult vara, aga olud sunnivad. Nii et praegu öösel kell pool kaks üleval olemine on noil päevil väga harvaesinev nähtus, mida ma võin endale lubada ainult tänu sellele, et homme on vaba päev (mis tegelikkuses tähendab, et kell 11 on meil vaja olla linnas, nii et pikka hommikust mõnulemist nagunii ei tule).

Mul on külmetuse-eelne tunne – paksu pea, hella kurgu ja väsinud kehaga. Nii et ilmselgelt peaksin ma magama, mitte arvutis passima. Blogimise soonele sattumine on aga haruldane, sestap kasutasin juhust, et on jaksu ja tuju ning kirjutasin endast välja kõik, mis tulla tahtis.

Mõtlesin magama minna, aga jäin FB-d scrollima. Ka seda teen viimasel ajal nii harva, sugugi mitte igapäevaselt, sest lihtsalt ei jaksa / ei viitsi. Samas tahaks ikka natukenegi kursis olla, mis toimub.

Pärast seda pikka sissejuhatust katsuks ehk nüüd ka teemani jõuda :)

Ettevõtjaks saamine on olnud mu unistus mitte vast päris kümme, aga kindlasti viimased 5+ aastat. Erinevatel põhjustel on see jäänud vaid mõtteks, mida pole viitsinud / osanud edasi arendada, sest pole olnud head ideed, küll aga mugav palgatöö :) Samas pole see soov kuhugi kadunud ja muutub järjest tugevamaks.

Mul on tegelikult üks pisuke idee, mis mulle täitsa meeldib ja tundub ka täitsa teostatav – näen vajadust turul, kui suudaks pakkuda hinnaga, mis mul plaanis ja selliste lisaväärtustega, mis mul mõttes, siis oleks asjal jumet. See eeldaks, et mul oleks aega asjaga tegeleda ja ka mingit algkapitali. Hetkel ei ole ei üht ega teist, aga kuna tegu pole millegi megakeeruka ega -kulukaga, siis arvan, et mingi hetk läheb see mõte töösse.

Mõned sõbrad-tuttavad, kellega ideed jaganud olen, on selle heaks kiitnud ja kinnitanud, et olen õigel teel. Aga see idee on selline… Kõrvaltegevus. Sellest ei saa kunagi põhitegevust ega -sissetulekut.

Nii et Seda Suurt Ideed ma ikka veel otsin. Ilmselgelt peab see olema seal, kus on mu süda – keskkond, öko, puhas, kohalik… Need on märksõnad.

Inimese esmavajadus on toit, aga mina paraku ei kujuta ennast ette ei toitu kasvatamas ega valmistamas. Pole lihtsalt üldse minu teetassike.

No ja siis ma olengi mõelnud – mis võiks olla see keskkonnasõbralik idee, mil oleks sel määral vajadust ja turgu, et annaks kasvatada ettevõte tasapisi suuremaks – selliseks, kus oleks ka reaalselt töötajaid ja millest saaks arvestatavat kasumit, millest saaks minu põhisissetulek? Novat, ma veel ei tea. Aga ma lubasin endale, et ma uut palgatööd enam ei otsi. Teen praegust tööd, nii hästi kui oskan, ja kuna see mulle NII südamelähedane ei ole, nagu oli eelmine, siis hoiabki meeled erksana. Kui eelmises töökohas ei oleks ilmnenud neid asjaolusid, ma oleksin seal võinud olla veel pikki aastaid, see oli lihtsalt niivõrd mõnus. Aga minu lõppeesmärk on ikkagi olla iseenda ja ehk kunagi ka teiste tööandja.

Niisiis on mul hetkel tunne, et eelmise töökoha jamasid oligi vaja selleks, et mind mugavustsoonist välja raputada. Tuletada meelde kõige olulisemat eesmärki. Ja et praeguse töö puhul ongi vaja seda, et see mulle nii palju EI meeldiks. Et ma ikka kogu aeg edasi mõtleks.

Ma ju ei tea, kas see tegelikult ka nii on :) See on lihtsalt see, mis mulle hetkel tundub. Täiesti võib olla, et ma teen elu lõpuni palgatööd, aga eesmärgid peavad ikkagi olema ja need on midagi muud.

Mulle vähemalt tundub, et mul on ettevõtjaks hakkamiseks igati sobiv iseloom :) Olen alati mõelnud, et tahaks endale partnerit – loovhinge lennuka ideega, mis ka minu silmad särama paneks, et siis olla selle ettevõtmise praktiline pool. Ma olen VÄGA praktiline.

Igatahes, jõudes nüüd oma hüpliku jutuga tagasi selle juurde, miks oli oluline FB scrollimine. Nägin seal üht artiklit ja kaht videot, mis mind rõõmustasid ja inspireerisid. Ma ei jaksa linkida, ei mäleta isegi täpset sisu, pole ka nii väga oluline. Üks oli Guardiani artikkel sellest, kuidas teadlased leiutasid kogemata plastikut sööva ensüümi, mis võimaldab paremal juhul tulevikus kogu plastiku sel viisil taastöödelda, et vanast plastikust saab toota täpselt samasuguse uue. Teine oli video Taani teadlastest, kes katsetavad miskise vetika baasil plastiku alternatiiviga, mis käitub nagu tavaline plastik, aga komposteerub kenasti, selle asemel, et aastasadadeks alles jääda. Kolmas oli video Norra miljonärist, kes kasutab oma varandust selleks, et ookeane puhastada, kah plastikuteema. Täiesti võimalik, et ma panin mingite faktidega puusse, sest ma olen väsinud, ei viitsi üle kontrollida. Täiesti võimalik, et ükski neist ideedest ei saa tegelikult reaalsuseks. Aga taolisi projekte on nii palju! Nii paljud teadlased üle maailma otsivad viise, kuidas vähendada prügiprobleemi, puhastada ookeane, leida plastikule loodussõbralikumaid alternatiive. Ja ma olen täiesti kindel, et mõned neist ideedest saavad lõpuks ka reaalsuseks. Lõpuks õnnestub kellelgi miskit võimatult ägedat ja revolutsioonilist ja keskkonnasõbralikku.

No ja ühesõnaga, nii ma siin mõtlesin, üks poolhaige üleväsinud aju uitmõte – kuna toit jääb minu puhul nähtavasti ära, siis äkki ma suudan välja mõelda midagi seoses taaskasutusega. Toota midagi sellist, mida inimestel vaja läheb… Millestki, mis on juba miski olnud :) Mitte uutest materjalidest.

Ja see on siiamaani põhimõtteliselt kõik.

Aga mul on vähemalt üks naaatukenegi konkreetsem mõttesuund.

Ma tegelikult ei kavatsenud sellest ettevõtja-mõttest veel niipeagi blogida, aga noh, kaotada pole miskit ja praegu tundus õige hetk. Äkki hoopis loeb mu blogi mõni lennuka ideega loovhing ja kutsub mu kampa, et koos miskit ägedat teha? Seemned tuleb idanema panna.

Nüüd lähen küll ära magama.

Apr 202018
 

Et sundida mõtted kurbuselt eemale, katsun valmis kirjutada postituse, mida enne alustasin.

Klari kirjutas oma kohvisõltuvusest ja mu kommentaar läks nii pikale, et tundus targem see omaette postituseks vormida (mis tuli muidugi sellest esialgsest kommentaarist veel mitu-mitu korda pikem nagu mulle omane). Kahtlustan, et olen paljut sellest, millest allpool kirjutan, juba mingil varasemal puhul blogis maininud – aga noh, küll küllale liiga tee :P

Helistasin emale, et uurida, millal ma kohvi jooma hakkasin. Ta ei mäletanud. Ütles, et põhikoolis vaevalt, äkki keskkoolis.

Minu enda esimesed reaalsed mälestused regulaarsest kohvijoomisest pärinevad Mustamäel elamise ajast – sinna kolisin pool aastat pärast ülikooli lõppu, 2006. aasta alguses. On enam kui tõenäoline, et jõin kohvi juba siiski ka ülikoolis. Olin oma toonase armastatuga kaks viimast ülikooliaastat kaugsuhtes, pea poole ajast elasime koos ning mul on mälestus talle kingitud ägedast tassist, mis käis paaris minu tassiga… Küllap me nendest kohvi jõime. Küll aga ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kohvi valmistamisest tema juures Lasnamäel või Tartus Turu tänava korteris või viimasel ülikooliaastal ühikas. Pätikat pole ma kunagi joonud, presskannu hakkasin minu mäletamist mööda regulaarselt kasutama alles Londonis, aga üldse ei mäleta, et mul oleks Tartus või Tallinnas näiteks kohvimasin olnud. Aga kuidagi ma seda kohvi ju tegema pidin?!?

Ei ole tegelikult üldse oluline, millal ma kohvi jooma hakkasin või kuidas seda tegin :D Aga mul miskipärast kripeldab. Tahaks täpsemalt mäletada.

Ma ei ole kunagi olnud kohvist sõltuvuses. Midagi ei juhtu, kui see mul hommikul joomata jääb. Ma ei tunne selle ergutavat mõju. Minu jaoks on see lihtsalt maitsev ja mõnus emotsioon.

Olen lugematu arv kordi mõelnud maha jätmisele, aga emotsioon on nii mõnus, et ei näe sel mõtet. Oleks ma sõltuvuses ja liialdaks, aga see tassike päevas… Mõni päev kaks, mõni päev mitte ühtki. Usun, et positiivne emotsioon on kordades kasulikum maha jätmisega kaasnevatest positiivsetest mõjust tervisele – neid oleks ka kindlasti mitmeid. Ilusam näonahk ja mis nad kõik räägivad.

Vanasti jõin ma tavalist masinakohvi. See vanamoodne tilkuv masin, filtriga. Vahel väljas käies ilmselt jõin ka mõne üksiku latte. Siis kolisin Londonisse ja läksin tööle kohvikusse. Õppisin latte peale lilli ja cappucino peale südameid joonistama ning sain “peent kohvi” juua nii palju, kui hing igatses. Ja mulle tundub, et ma olen ainus, kellele “tavaline” kohv maitseb rohkem! Ma joon siiamaani vahel harva kohvikus käies lattet, aga üldiselt on mu lemmikkohv endiselt tavaline must kohv koorega. Filtrikohv enam väga ei meeldi, eelistan presskannu. Ja kindlasti kohvikoor, mitte piim (ehkki viimane ajab asja ära, kui koort pole käepärast, musta ei suuda üldse juua).

Suhkrut panin kunagi kohvi sisse 2,5 teelusikatäit, nüüdseks on see kahanenud poole teelusikatäieni. Imevähe magusust mulle aga meeldib ja päris ilma pole nagu ka õige. Taas kord – kuna kaaluprobleemi mul pole ja magusasõltuvust ka mitte, siis ei näe mingit põhjust sellest loobuda, ehkki mul käivad vahel peal need “aga täitsa ilma suhkruta oleks ju kõige tervislikum” hood. Vaheldumisi “aga täitsa ilma kohvita oleks ju kõige tervislikum” hoogudega :P See on mu loomupärane idealism, mis aeg-ajalt välja lööb – siis ma ikka kutsun ennast korrale ja tuletan meelde, et äärmused pole kunagi head ning nauding on vahel tunduvalt olulisem, eriti arvestades, et tegu on nagunii mõõduka tarbimisega.

Niisiis, minu hommikute alguseks on presskannukohv poole teelusikatäie pruuni suhkru ja sortsukese kohvikoorega. Ja see on imeline. Hommikud on reeglina jahedad, seega on nii mõnus sooja jooki nautida.

Ahhaa, veel üks kiiks – mulle ei meeldi kohvi juua “niisama”. Minu jaoks on see osa (hommiku)söögist. Võileibade kõrvale. Kui külalised käivad või ise külas käin, siis koogi kõrvale. Vahel õhtuti pitsa kõrvale.

Kui on suvi ja palav, ununeb kohvijoomine vahel täitsa pikaks ajaks ära. Tänu sellele, et mu uus töö algab kell kaheksa, on mul hommikuti pool ajast nii kiire, et ma ei söö kodus ja sel juhul jääb ka hommikukohv joomata. Tööl kohvi joomise harjumust mul ka pole – automaadikohvi korra proovisin, ei maitsenud. Pätikat ma absoluutselt ei seedi ja presskannu sinna muretseda ei viitsi. Pole tegelikult uurinud, ei välista, et on olemas, seal on suur söögisaal ja igasugu imelikke asju. Vanas töökohas jõin vahel tööl kohvi küll, ehk nii umbes kord nädalas, kuna mul oli seal pidevalt jahe. Uues kohas on soojem, seega joon päev läbi ainult vett.

Minu puhul on seos täitsa olemas – kohviisu tekib sageli siis, kui mul on külm. Olen küll üritanud ennast teed jooma harjutada ja edusammud on sellised, et olen aru saanud – teed on siiski erineva maitsega, mitte kõik sarnased, nagu mulle aastaid tundus :D Enamik ei maitse üldse, mõned on okei. Harjutasin ennast teega eelmises töökohas just sellepärast, et nagu öeldud, oli mul seal pidevalt jahe ja igapäevaselt teist kohvitassi juua ei tahtnud. Nüüd, kus seda vajadust enam pole, on ka teejoomine täielikult soiku jäänud :P

Töökaaslased, tundub, joovad peaaegu kõik 2-3 tassi kohvi päevas. Pole harvad juhud, kui nad käivad keset tööpäeva Statoilis “head kohvi” ostmas. Kõik kiidavad sealset kohvi, ka mitmed mu sõbrad on regulaarsed tarbijad. Mina aga olen vist tõeline põhupea – olen korduvalt proovinud ja on täitsa okei, aga ei tuvasta midagi nii meeletult head, mis paneks mind igapäevaselt bensukasse raha jätma… Samamoodi nagu ma ei oska rohkem hinnata neid tänapäeva moodsaid kodukasutuse masinaid, mis iga tassi jaoks värskelt ube jahvatavad ja kohv tuleb vaid nupule vajutusega. Need on okei, aga minu meelest on mu presskannukohv täpselt sama hea :D

Lastele olen pakkunud kohvi maitsmiseks, aga nad pole soovinud. Peale maitsmise ma muud muidugi ei lubaks, cocat juua ka ei luba (õnneks nad limonaade isegi ei taha). Juurdlen praegu selle üle, millal oleks normaalne lubada lastel regulaarselt kohvi juua? Nojah, igasugused viljakohvi variandid on muidugi ka olemas, aga kui rääkida just sellest päris kohvist? Hetkel arvan, et keskkooli ajal tassile kohvile päevas laste puhul kätt ette ei paneks, samas ise ka pakkuma ei hakkaks. Sest olgem ausad, ega sest kohvist ju mingit kasu ei saa, nii et kõige parem oleks, kui nad seda üldse jooma ei hakkakski…

Aga minul endal on küll kohviga selline suhe, et ma tõesti ARMASTAN oma kohvi sügavalt. Soomlane ei joo kohvi ja see oli minu jaoks mingil veidral põhjusel suisa kurb. Ta küll ütles, et võib seda minuga juua, kui see mulle oluline on, aga pidin nentima, et nii see minu jaoks ei toimi – kui ma tean, et ta teeb seda vaid minu pärast, siis parem ärgu tehku üldse. Asja mõte oleks olnud jagada naudingut…

Mingil põhjusel seostub kohv mul turvalise heaolutundega. Umbes midagi sellist. Mõnusate ja rõõmsate hetkedega. Nii et lasen samas vaimus edasi. Naudin täiega.

Kas teie mäletate, millal te kohvi jooma hakkasite? Millal teie lubaksite oma lastel kohvi juua?

Apr 202018
 

Mul oli põhikoolis üks armas klassiõde. Me ei olnud kunagi parimad sõbrad ja käisime ühes klassis vaid paar aastat, kuni ta kooli vahetas. Aga mina ja mu pinginaaber saime temaga hästi läbi, käisime tal külas ja… Ühesõnaga, ma suhtlesin temaga nonde paari aasta jooksul rohkem, kui enamike teiste klassikaaslastega. Pärast tema koolivahetust praktiliselt üldse mitte. Keskkooli ajal kohtusin temaga juhuslikult, rääkisime natuke ja see oli tore, aga viimased 15+ aastat oli meie suhtlus null.

Ta oli aastaid mu FB-s, sealtkaudu jõudsid minuni killukesed tema elust ja ta oli mulle ääretult sümpaatne. Kodutud loomad, mahekraami kasvatamine, minu lastega sarnases vanuses laps, samuti waldorfkoolis… Ta tundus nii tore, nii minu südame järgi inimene.

Vähem kui kuu aega tagasi tegin otsuse temaga suve poole ühendust võtta, et teha ettepanek kokku saada. Tundus, et meil on palju ühist ja lootsin, et ehk õnnestub see kunagine sõprus/tutvus taaselustada.

Nädala alguses ütles mu ema mulle, et nägi ajalehes kaastundeavaldust tema isale. Tütre surma puhul…

Ma ei saanud rahu. See polnud üldse minu asi, aga mul oli vaja teada, mis juhtus. Täna õhtul oskasin õigetest kohtadest otsida ja leidsingi. Liiklusõnnetus. Ületas kiirustades maanteed, et jõuda bussile. Suri sündmuskohal.

Ja taas kord – ehkki ma ei saa öelda, et tegu oleks mulle lähedase inimesega, puudutas see mind nii sügavalt.

Miskipärast on sellised ootamatud ja ebaõiglased surmateated tulnud minu ellu kahekaupa. Kaks aastat tagasi suht väikese vahega ja nüüd sel aastal samuti. Seekord siis oma parimais aastates täiskasvanud, kes oleks pidanud veel aastakümneid elama, kuid tänu liiklusõnnetustele muutus see kõik sekunditega.

Elu on nii habras. Ja ma olen nii kurb.

Apr 202018
 

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen selline, kes peab peaaegu kõik asjad omal nahal läbi kogema.

Ok, mitte päris kõik :) On terve rida asju, mille koha pealt pole mu mõistusel ilma igasuguse isikliku kogemuseta vähimatki kahtlust, et neid ei tasuks teha. No näiteks… Vägivaldses suhtes olla. Kiirlaenu võtta. Kindlasti on selliseid näiteid veel palju, ma ei viitsi rohkem mõelda.

Aga igapäevaelu ja mitte need mustvalged, vaid hallid teemad. Ja kõik need tuhanded pisikesed või suuremad asjad, mille puhul siiralt ei teagi, kuidas õigem oleks. Või siis arvad, et tead, avastad aga, et asjad on hoopis teisiti.

Mul on olnud selline aasta, kus ma olen pärast pikki kaalumisi teinud ära mingid muudatused… Ainult selleks, et avastada – need ei toimi sugugi sellisel kujul, nagu algselt plaanisin.

Alustame kõige lihtsamast, mis minu jaoks on siiski samal ajal märkimist väärt. Mul oli aastaid kindel plaan, et pärast renoveerimist saab magamistuba olema endises elutoas. Nüüd, kus me paar kuud tagasi reaalselt magamistoa sinna kolisime, tõden ma, et nii ikka ei lähe. Aga kui ma poleks seda teinud, siis ma ju polekski teada saanud! Oleks renoveerides magamistoa sinna teinud ja pärast suurt remonti oleks palju keerulisem olnud miskit muuta…

Liigume järgmise, suurema asja juurde. Uus töö. Ma kirjutan tööst kunagi pikemalt, siis küll ilmselt parooli alla. Aga selleks on vaja aega ja tuju, mida mul hetkel nii süvitsi minemiseks pole.

Igal juhul, mul oli vaja vanast kohast teatud põhjustel ära saada – hoolimata sellest, et tööd armastasin endiselt kogu südamest. Olid asjaolud, mis olid minu jaoks vastuvõetamatud. Otsisin uut tööd terve pika aasta, kuni järsku kahe nädalaga oli see olemas. See tundus nii selge märk, üks uks sulgus ja teine avanes…

Ma olen seda tööd teinud praeguseks üle kahe kuu ja saanud aru, et minu suhtumine sellesse ei ole sugugi selline, nagu eeldasin olevat.

Ma olen endiselt kindel, et see samm oli õige. Mul oli vaja vanast kohast ära saada, mul oli vaja muutust. Ma olen nii meeletult tänulik, et tänu tutvusele see koht mul leida õnnestus. Et selle ettevõtte üldine suhtumine on normaalne ja töökaaslased toredad. Et palganumber lubab ära elada. Aga… Ma ei suuda seda tööd teha südamega, sest see eriala ei ole mulle südamelähedane. Ma olin nii elevil, nii rõõmus, nii valmis uuteks väljakutseteks. Arvasin, et piisab mu süsteemsusest, numbrite ja Exceli armastusest. Aga tuli välja, et oluline on ka see, mis on numbrite taga. Eelmises kohas tegin tööd südamega (mis oli paradoksaalsel kombel üks peamistest põhjustest, miks ma sealt ära tulin) – praegu annan endast parima, aga… See on tunduvalt raskem, kui SÜDA ei ole asja sees.

Teen seda tööd sellegipoolest võimalikult tänulikult edasi ja uut ei otsi. Edasise suhtes on plaanid lahtised, eks aeg näitab.

Ja nüüd kõige keerulisem ja kõige olulisem teema. Minu uus suhe.

Möödunud ligi poole aastaga olen ma nimelt aru saanud ühest asjast – et ma ei ole ABSOLUUTSELT valmis suhtes olema ega kellegagi koos elama.

Ma kaalusin nii pikalt ja tegin selle ebatraditsioonilise otsuse nii kiirelt kokku kolida – sest mulle tundus, et ma olen selleks valmis. Kui ma saaks aega praegu tagasi keerata ja uuesti otsustada – ma teeks kõike täpselt samamoodi. Soomlane on imeline ja ta tuli minu ellu põhjusega. Aga ma ei ole praegusel hetkel enam kindel, mis see põhjus on. Seda näitab aeg.

Praegusel hetkel ma tean, et mul on vaja üksi olla. Et saada aru, mida ma TEGELIKULT tahan.

Ma ju nii ootasin seda üksi olemist eelmisel suvel, kõige eest ise vastutamist ja ainult oma reeglite järgi elamist. Ainult selleks, et Soomlasele sülle kukkuda ja ülepeakaela ära armuda.

Kui me poleks kohtunud, oleks ma tõenäoliselt siiamaani üksi, naudiks oma reeglite järgi elamist ja arvaks, et kõik on kõige suurepärasemas korras. Ma ju olen see teada-tuntud optimist, kes eeldab alati kõigest parimat. Seega, kui ei ole just mingit väga olulist ja teravat probleemi, millega tuleb tegeleda, siis ma lasen kõhklustel ja ebameeldivustel pigem minna ja loodan / eeldan, et kõik on korras / saab korda.

Kui me poleks kokku kolinud, oleks me ilmselt siiani kaugsuhtes ja ma oleks ilmselt siiani ülepeakaela armunud.

Aga me kolisime kokku ja tänu sellele sain ma teada, et kõik minu sees ei ole sugugi kõige suurepärasemas korras. Ma sain teada, milliseid trikke alateadvus mulle mängida võib. Ma sain palju paremini aru päris mitmest olulisest asjast oma minevikus. Ma sain aru, et mu kõrval võib olla kõige imelisem mees, kes armastab mind ja on mulle täielikult pühendunud ning valmis tegema kõike, mida soovin, aga sellest kõigest pole kasu, kuni asjad mu sees pole korras.

Oleks vist lihtsam, kui ma saaks öelda – ta oli selline ja selline, mistõttu meie suhe ei toiminud. Jah, muidugi oli asju, mis mind häirisid – öelge, millises suhtes poleks? Aga ükski neist polnud kaugeltki deal breaker. Need olid lihtsalt asjad, mis tulnuks selgeks rääkida. Mul oli armastav kaaslane, kes oli igati valmis asjadest rääkima ja end muutma… Aga mina, tuli välja, polnud selleks valmis.

Ma polnud kõige vähematki valmis muutuma, kompromisse tegema. Ma ei räägi siinkohal mingitest suurtest muutustest, vaid pigem sellistest iseenesestmõistetavatest asjadest, mida sa oled suhtes rõõmuga valmis teise pärast tegema. Ma ei olnud selleks valmis. Ja just see panigi mind aru saama, et ma pean üksi olema.

Nii et… Ma kaalusin hoolega ja tegin oma elus suured muutused. Sain rohkelt uusi kogemusi ja ühes nendega aru, et nood muutused, ehkki vajalikud, ei toiminud sel viisil, mil eeldasin neid toimivat.

Ja ka see on täiesti okei. Sest ma tean, et neid kogemusi on mulle vaja täpselt sellisel kujul, nagu need lõpuks välja kukkusid.

Ainus, mis mind selle kõige juures torkab – et lapsed pidid selle “eksperimendi” koos minuga läbi tegema. Just nende pärast oli ju mu kiire kokku kolimise otsus nii ebatavaline ja tõdemus, et kogemus, mis ma sellest sain, lõppes hoopis lahku kolimisega… Oh jah. Kuna nende läbisaamine Soomlasega on suurepärane, olid nad arusaadavalt veidi kurvad. Eks elu nüüd näitab, kui sügavalt see neid tegelikult mõjutab – hetkel on kõik okei.

Aga ikkagi, isegi seda arvestades – ma ei kahetse. Ma olen rahul, et ma julgesin selle sammu astuda – kui ma poleks seda teinud, oleksingi jäänud mõtlema “aga mis siis, kui…”. Olen rahul, et ma julgesin astuda ka uue sammu, kui ma tundsin, et see on vajalik. Et ma olen lastele alati kõike ausalt seletanud – alguses, miks me otsustasime nii ruttu kokku kolida… Ja nüüd, miks ja kuidas ma sain aru, et ma siiski pole selleks valmis.

Kuna Soomlasele tema uus töö meeldib, jääb ta vähemalt esialgu siia edasi. Millal ta täpselt välja kolib, pole veel selge – hetke plaanide kohaselt millalgi mais. Seni oleme endiselt samamoodi koos, nagu siiani. Ei oska mina teisiti :) Armastan teda endiselt kogu südamest… Pole lihtsalt suhteks valmis.

Ma ei saa öelda, et vigadest õpitakse, sest see polnud minu jaoks viga. Küll aga saan öelda, et õppisin oma kogemusest – teist korda ma ilmselgelt kokku kolimise suhtes rutakaid otsuseid ei teeks. Vastupidi, oleksin sellega pärast viimast kogemust ja oma sisemisest segadusest aru saamist kohe ekstra ettevaatlik. Samas – kui poleks olnud seda kogemust, ma ei kujuta ette, kui kaua mul oleks veel aega läinud, et sellest segadusest üldse teadlikuks saada. Kärsitu inimesena olen tänulik, et see juhtus juba nüüd. Parem ausus kui enesepettus. Mis siis, et ma ei petnud ennast tahtlikult.

Ega pole muidugi ka kuigi tõenäoline, et ma veel mõne välismaalase sülle kukuks, et sellist kardinaalset otsust üldse oleks vaja uuesti teha. Ja ausõna, suhe on viimane asi, mis mul hetkel mõttes on. Ma tahan üksi olla. Aja maha võtta, sügavale enda sisse vaadata, seda segadust seal hoolega klaarida ja loodetavasti lõpuks aru saada, mida ma TEGELIKULT tahan. Leidsin lõpuks ka terapeudi, kellega rääkimisest on mulle kasu. Nii et lootust on :)

Praegu tahan lapsi, sõpru, kassi, päikest ja kodu.

Ja elada üks päev korraga. Läbi kogemuste.

Apr 122018
 

Käisin täna üle pika aja koolis, Plika klassi lastevanemate õhtul. Nautisin seda täiega, nagu tavaliselt. Kohe kiskus pilti tegema.

Siit pildilt pole hästi näha, aga need “lilled” on tehtud ajalehepaberist :)

Too riiul ülaloleva pildi allosas on kunstitunni maalide kuivatamiseks… Tehtud ühe klassi poisi isa poolt. See näeb lihtsalt imeline välja ja tuli meelde, et pildistasin seda Plika esimese kooliaasta alguses, kuid miskipärast see pilt vist blogisse ei saanudki – panen siis nüüd:

Ja tolle riiuli pildistasin ka 1,5 aastat tagasi üles :)

Sellised imelised temaatilised joonistused on kõigis klassides kogu aeg. See oli Plika klassis täna. Ma peaks üks hetk võtma aja ja panema üles mõned pildid Poisi klassist, tema õpetaja jagab neid aeg-ajalt meiega Google Drive’is.

Kas kuskil mujal koolides on veel üldse kriiditahvleid või on igal pool juba magnettahvlid ja markerid?

Oleks pidanud tagumist seina ikka lähemalt ka pildistama, aga mõtlesin, et saan ühega hakkama. Laudade asetust muudetakse klassis vastavalt vajadusele ja soovile, hetkel on nii. Ja need vaimustavad nartsissid keset klassi! Ma tegelikult küll ei tea, kas nad tavalisel koolipäeval ka keset klassi on või ainult koosoleku ajaks sinna pandud :P

Värviline sein :)

Sellise ägeda kalendri panime täna seinale, see on ühe klassi tüdruku ema kätetöö:

Paar pildikest tänasest õhtust ka.

Saime täna kätte Alice‘i pakikese – suur-suur aitäh sulle! Muuhulgas oli seal tikkimise komplekt, millest Plika vaimustus. Tundub, et sellest saab tal nüüd hobi – küsisin juba emalt, kas tal on kanvaad ja mulineed. Viimased tulevad loodetavasti välja vanaema korterist, kus nüüd elavad mu onu ja onunaine – neid oli kunagi NII palju seal…

Poisi joonistatud sünnipäevakaart klassikaaslasele, ei ole küll vist siin pildil veel päris lõpetatud. Fantaasiat tal jagub…

Ja kõige lõpetuseks leidsin ühe pildi 2. septembrist 2016, kui Plikaga koos kooliteed harjutasime :)

Apr 032018
 

Tavaliselt ma usun sellesse, aga vahel on see nii kuradima raske.

Signe õnnetus juhtus minu sünnipäeval. Ma lihtsalt sundisin ennast uskuma, et kõik saab korda. Ma olin KINDEL, et peab saama. Sest kamoon – keegi, kes on teinud nii palju head… Ei saa ju! Pole võimalik!

Ja kui ma siis täna hommikul nägin…

Kurat, ma hakkan praegu jälle nutma.

Ju oli tema töö siin tehtud, arvas mu ema. Ilmselt on tal õigus. Aga see ei tee asjaga leppimist üldse mitte kergemaks. Ja mina olen lihtsalt… Suvaline televaataja. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad tema lähedased.

Nad ei saanud teda pärast õnnetust isegi haiglas külastada, sest seal oli gripi tõttu karantiin. Lihtsalt… Üks tavaline päev. Üks liiklusõnnetus. 11 päeva teadmatust. Ja kõik. Kuidas nii saab?

Ma ei vaata telekat pea üldse, aga Kodutunne on alati olnud mu lemmik. Ja Signe oli konkurentsitult parim Kodutunde saatejuht. Seda tööd ei saa teha ilma emotsioonita, aga ta oskas oma emotsioonaalsust nii mõistlikult väljendada. Täpselt õiges vahekorras emotsioone ja mõistust. Ta oli lihtsalt super. Sobis sinna nagu valatult. Lihtsalt nii soe ja suurepärane inimene…

Oeh. Ma ei oska ennast väljendada.

Vaatan Kodutunnet järele nii, kuidas juhtub – hetkel olen järjega eelmise aasta septembris. Just hiljuti vaatasin seda osa, kus perekonnas oli kuu aega koomas olnud poiss. Nad rääkisid Signega sellest, mis oli “teisel pool”…

Signe oli 40. Ta suri õhtul, mil läks eetrisse Kodutunde 200. juubelisaade. Ja see lõpumonoloog arstidest, kes suudaks päästa veel rohkem elusid ning pereringist, kes lähedasi suure valuga hetkekski üksi ei jätaks…

See kõik tundub nii… Ette määratud.

Ma ausõna ei tea, miks ma sellest üldse räägin. See ei ole üldse minu asi.

Aga ma olen nii kurb, nagu oma lähedane oleks ära surnud.

Ma ei tea, mis tundega ma Kodutunde ülejäänud osad ära vaatan…

Ainus, mis mind lohutab, on see, et ma tean – tema on nüüd seal, kus on hea… Ja ma loodan kogu südamest, et tema lähedased suudavad olla üksteisele toeks…

Apr 012018
 

Saate aru, PÄRISELT! Päriselt on mul ESIMEST korda siin elatud aja jooksul tunne, et ma leidsin ruumipaigutuse, mis on siinseid olusid arvestades ideaalne ja millega ma olen tõesti rahul. Kas teate, KUI HEA tunne see on?

Ok, alustame algusest. Praegune ruumipaigutus on selline:

Nende 7,5 aasta jooksul on peast läbi käinud oi kui palju plaane, viimati mõtlesin sellele teemale tõsisemalt eelmise aasta mais ning siis oli parim idee selline:

Aga selle plaani juures ikka paljud asjad ei meeldinud. Lastetoad liiga väikesed ja elutoale liiga lähedal. Magamistoas mõttetult palju aknaid ja üks neist jäi garderoobiosale ette. Mõttetu koridorijupp vannitubade juures. Jne jne jne.

Praeguse plaanini aitasid jõuda kaks olulist tegurit. Esiteks see, et me kolisime magamistoa sinna, kuhu see oleks pidanud lõpuks jääma ja tuli välja, et mulle see variant ei meeldinud. Nii sai selgeks, et soovin jätta oma magamistoa siiski algse koha peale ja pidin mõtlema, kuidas seda saavutada.

Teine oluline tegur: vastuse küsimusele “kuidas?” sain tänu Manni joonistatud plaanile:

Sealt sain esimest korda idee, et vannitubade jaoks võib vabalt võtta pisut ruumi ülemiste suurte tubade arvelt. Seega saab praeguse vannitoa ja koridori osa muuta väikeseks, aga siiski korraliku aknaga kontor/külalistetoaks. Lapsed saavad endale viisaka suurusega ja kahe aknaga toad, kuhu paistab päike terve õhtu ja mida vahepeal asuvad vannitoad pisutki suminast eraldavad (potentsiaalse veesolina vastu pole midagi teha, aga see pole ka nii hull, arvan ma). Meie magamistuba jääb aknaga hommikupäikese poole, väikese vannitoa ja garderoobi mahutasin sinna kõrvale, nagu olen alati soovinud. Ja mõlemad uued vannitoad saavad samuti väikesed aknad (mida ma küll plaanile ei joonistanud)! Ja mulle jääb IKKAGI mu hiigelsuur köök-elutuba, nagu algusest peale plaanisin.

Maha tuleb võtta ainult üks sein, mis on algusest peale plaanis olnud – nojah, tegelikult teine ka, aga kuna see on juba aastaid poolenisti lõhutud olnud, siis ma isegi ei mõtle enam sellest kui seinast – nö “teine pool” on minu jaoks viimased neli aastat üks suur ruum :D Kandvad seinad jäävad puutumata, lihtsalt ukseavade asukohad muutuvad ning mõned seinad tuleb lisaks ehitada. Ideaalne!

Naljakas, ma olen ju aastaid mõelnud, aga kordagi sellise variandi peale ei tulnud – nüüd tundub nii hea ja loogiline! Aga ma olin kuidagi nii kinni selles, et vannitoad peavad jääma sinna keskele, sest muud varianti pole… Ja see seadis palju piire. Manni plaan oli minu jaoks otsekui ilmutus :D

Nüüd, kus põhimõtteline ruumipaigutus on paigas, saab mängida pisemate detailidega. Vannituppa peab mahtuma 70x145cm vann, sellest kummaline nurk hetke plaanil, võib-olla aga tasuks teha kogu vannituba pisut laiemaks ja panna vann teistpidi alumisse vasakusse nurka. Paremale poole on plaanis panna pesumasin ja kuivati. Meie vannitoa ja garderoobi suurustega saab ka veel mängida, vastavalt sellele, kuidas kõige parem tundub.

Aga peamine mõttekoht on muidugi köök-elutuba. Lastetubade ja magamistoa uksed jäävad kindlalt sinna, kus on, ülejäänud uksi (vannituba, kontor, esik) annab nihutada, samuti on  akende ja terrassiukse mõõtude ja paigutuse osas mänguruumi.

Kui ma paar aastat tagasi tõsisemalt renoveerimisplaanidega mängisin, mõtlesin välja umbes sellise paigutuse. Ma ei tea, miks, aga olen alati kujutanud ette hiiglaslikku lauda, mille taga mahuks tegema kõike korraga – ja kui vaja suuremat seltskonda võõrustada, siis mahuvad kõik “pika laua” ümber ära. Mu vaimusilmas oli selline rustikaalne palklaud… Köögi osas ma kunagi täpsemalt ei mõelnudki, lihtsalt nendesse kohtadesse jäi vaba ruumi, kuhu oleks tulnud kõik vajalik ära mahutada. Õige, tegelikult esialgse plaani järgi oleks paremas seinas jäänud vanamoodi – üleval puupliit, keskel uks kontor/külalistetuppa ja köögiks oleks jäänud väiksem L – aga ma ei viitsi hakata seda siin plaanil ümber joonistama, pole nii oluline.

Praegu ma ei ole enam mitte milleski kindel :D 4×9 meetrit on ikka jõhkralt suur võrreldes praeguse imepisikese 2,4×4 meetrit köögiga. Hetkel on mul ühes seinas külmkapp + meeter tööpinda + kraanikauss, vastasseinas pliidid – vahele jääb ca 1,4 meetrit tühja ruumi. Jube kitsas, aga samas on kompaktsusel teatavad võlud – kõik on käe-jala juures :P

Täiesti uus, aga väga kindel mõte on see, et ehkki L-kujuline köök all paremas nurgas oleks igati loogiline, siis ma nii kangesti tahan, et see pisike aken sinna alles jääks – et paigutada sinna hommikusööginurgake. Nii väike, kui see aken ka on, sealt paistab ikkagi sisse hommikupäike ja ma olen veetnud nii palju õnnelikke hommikuid sellest aknast paistva päikese käes kohvi juues… Nii et näiteks selline kaarja äärega nurgalauake, mille taha mahuks istuma kaks inimest?

Kuna puupliit jääb ilmselt ainsaks elava tule allikaks, siis on mul suur tahtmine panna see keset ruumi, nagu see on hetkel prooviks paigutatud viimasele plaanile. Vanasse kohta see igatahes jääda ei saa, sest sinna nurka jääb magamistoa uks, mille asukohta ma muuta ei soovi. Nii et külalistetoa alumine sein, korstnajalgade vahel – kuskile sellele joonele pliit tulema peab.

Kas hiigelsuur laud on ikka hea mõte? Pole enam kindel. Sattusin eile Krissuga jutlema ja tema ütles, et tal on kiiks – söögilaud peab olema muudest asjadest tühi ja ilusti kaetud. Ja mul on tegelikult sama kiiks. Ometigi mulle senini meeldis mõte hiigelsuurest lauast, mis on köögi ja elutoa süda, mille ümber mahub tegema kõike. Et las ollagi ühes otsas see poolik pusle või lauamäng, söömise pool on teises otsas. Aga… Äkki ikka oleks parem, kui söögilaud oleks köögi poolel eraldi? Appi! Ma ei tea!

Elutuppa tahan kindlasti suurt riiulit raamatute ja lauamängude jaoks. Järgmiseks mõnusalt suurt diivanit – kas üks nurgadiivan või mitu tavalist, ehk ka mõni tugitool? Eks näis, kõik variandid on võimalikud. Telekat kui sellist endiselt lähiajal plaanis pole, aga suur ekraan võiks sellegipoolest olla, filmiõhtute jaoks – ja kunagi ju ei tea, äkki mu telekavaenulikkus läheb mingil hetkel üle. Miskipärast olen alati ette kujutanud, et diivan(id) on akna all, sest nii on seal istujad näoga ülejäänud ruumi poole – tundub kuidagi mõnusam ja seltskondlikum. Manni joonistatud plaanil oli teistpidi, kas see variant oleks mingil põhjusel etem? Ekraanile ei peegelduks siis aknast tulev valgus, see oleks kindlasti pluss – samas filmi vaatamise ajaks saab ju lihtsalt rulood alla lasta, enamasti teeks seda nagunii pigem pimedatel õhtutel.

Ja ei saa üle ega ümber sellest, et diivanilaud on küll ideaalne popkornikausi, veiniklaasi või läpaka jaoks, aga lisaks tahaks kindlalt ka mingit suuremat normaalse kõrgusega lauda, mille taga mõnusalt puslet kokku panna või lauamänge mängida ja sünnipäevi pidada. No ja see oleks ju ka imelik, kui kaks lauda oleks praktiliselt kõrvuti? Ehh… Ma ei tea.

Kuidas kööki kõige loogilisemalt paigutada – nii, et söögitegemiseks oleks piisavalt ruumi, aga ei peaks samas pidevalt võrdlemisi suures ruumis edasi-tagasi sõeluma, kuna kuivained on ühes, pliit teises, tööpind kolmandas ja kraanikauss neljandas kohas – sellele ma pole julgenud veel mõtlema hakata :P Siin oleks vist tõesti kõige kindlam köögifirmadelt pakkumisi võtma hakata – nemad peaks oskama soovitada, kuidas kõige efektiivsem on. Olete muidugi teretulnud oma soovitusi jagama – mulle meeldiks siiski enne pakkumiste võtmist mingi plaan oma peas välja mõelda.

Eks see puupliit keset tuba jääb ka praeguse plaani järgi köögipoolest pigem kaugele, samas äkki pole nii väga vahet? Või peaks ikka võimalikult paremale nihutama, et oleks ülejäänud köögiosale lähemal – mis siis, et elavat tuld siis elutoa poole pealt niiväga ei näe?

Palju küsimusi, esialgu vähe vastuseid. Aga ikkagi – RUUMID on paigas! See on nii suur edasiminek! Ma olen nii elevil! Küll on hea, et on olemas blogi!

EDIT: Alles pärast selle postituse üles panemist nägin, et Mann oli jõudnud mulle täna hommikuks veel ühe plaani joonistada – miskipärast ei tulnud selle kommentaari kohta meili. Ja see plaan kusjuures meeldib mulle ka! Ma mõtlesin sellele isegi, kas annaks kööki kuidagi üles vasakusse nurka paigutada, nii oli ka plaanil, mille saatis mulle üks blogilugeja. Aga toona ma ei osanud seda mõtet “söödavaks” arendada. Mann sai sellega hakkama :P Plussiks kindlasti köögi kompaktsus – aknaid jagub ka…

Kuna mul aga hetkel pea juba konkreetselt huugab otsas, siis  katsun nüüd hoopis mõneks ajaks sellest teemast ja arvutist eemalduda, et hiljem värske pilguga uuesti vaadata :P

Kuidas teile tundub?

Mar 262018
 

Kui viitsiks, lappaks blogi läbi ja loeks kokku, MITU korda ma olen lubanud renoveerimisega kuskilt otsast pihta hakata ja pole mitte kuskile jõudnud. Hüsteeriliselt naljakas on. Või siis hüsteeriliselt piinlik, aga katsume asjale positiivsest küljest läheneda, seega jääme pigem esimese variandi juurde :P

Igatahes, kõigel on ju mingi põhjus, eks? Ma olen siin elanud 7,5 aastat ja ilmselt renoveerin mitte enne kui kolme aasta pärast… Ehkki, never say never, nii palju ma olen õppinud – alati võib ju juhtuda, et mind tabab kuskilt ootamatu rahavoog ka varem… Samas nii suurejoonelist renoveerimist peakski PIKALT ette planeerima, sest kõik võtab ilgelt aega ja meie senised “ah, ma siin mais mõtlen, et võiks sügisel kõik ära teha” plaanid on olnud nagunii üsna hullumeelsed. Nii et ma siis nüüd katsun rahulikult võtta ja vähehaaval plaanida, saavadki vast õigeks ajaks valmis :)

Ei saa üle ega ümber sellest, et mul pole IKKA kindlat nägemust ruumipaigutuse osas.

Nüüd on jälle üks kogemus juures – vahetasime poolteist kuud tagasi ära magamistoa ja elutoa. Praegune elutuba on ajutine ja peaks kolima tulevikus “teisele poole”, magamistuba pidigi aga plaanide kohaselt sinna jääma. Noh, ma nüüd poolteist kuud hiljem ütlen, et ma tegelikult ei taha seda sinna. Vanas kohas meeldis rohkem see, et oli aknaga hoovi poole (tänav ei ole meil eriti lärmakas, aga privaatsust ruloo üleval hoidmise mõttes on hoovi pool tunduvalt enam) ning aknast paistis sisse hommikupäike :) Praeguses on hetkel üks suur aken, mille asemel tulevikus plaanis kaks väikest – aga nii üks suur kui kaks väikest akent, olgem ausad, on täielik raiskamine magamistoa jaoks. Samuti õhtupäike. Kui päikesel magamistoas üldse pointi on, siis hommikuse ärataja ja hea tuju tekitajana. Seda vähemalt meie elamises, kus suvel piisab ruloo alla kerimisest selleks, et tuba oleks hommikul meeldivalt jahe. Pärast ärkamist saab selle siis üles kerida ja päikeselaksu nautida :) Samas kui viienda korruse korteris küttis päike magamistoa kohe hommikul saunaks ja ruloo ei aidanud suuremat – nii et kõik sõltub asjaoludest, ilmselgelt.

Ühesõnaga… Mõtlesin, et prooviks jälle midagi uut. Kustutaks plaanilt ära KÕIK uksed ja aknad. Alustaks nullist. Mis mõtted siis tuleksid? Mul endal ja teil kõigil?

Ma panen alustuseks siiski ka praeguse plaani, sest nii on mul kergem seletada päikese liikumist. Selle plaanil on magamistuba vanas kohas, hetkel siis on toad vahetuses. Vana magamistoa ja köögi aknast paistab päike sisse hommikul. Liigub sealt alt edasi, õhtul hängib põhimõtteliselt üleval vasakus nurgas ehk noh, läänes :) Kui meil oleks vasakupoolses seinas aknad, paistaks õhtul sinna ja tänavapoolsetesse akendesse paistab ka põhimõtteliselt terve õhtu.

Tühi plaan on aga selline. Korstnajalgu liigutada igal juhul ei saa. Aga suht kõike muud…

Ruumid järgmised:

  • kütteta eeskoda, kus mahuks hoidma rattaid
  • küttega esik, kuhu mahuks nagi, jalatsikapp, pingike istumiseks, riidekapp
  • avatud köök-elutuba
  • väike majapidamisruum, kuhu mahuks üksteise peale pesumasin ja kuivati ning kõrval pisut ruumi tolmuimeja jms jaoks
  • magamistuba garderoobiga
  • tilluke vannituba selle juurde, kus oleks dušinurk, kraanikauss, pott
  • kaks lastetuba
  • suurem vannituba (ilmselt vanniga) lastele ja üldkasutusse
  • kontor-külalistetuba
  • katlaruum? kui kaaluda kütteks ikkagi nt pellet/halukatelt – no selle ilmselt kuidagi annaks keldrisse mahutada, ehkki see oleks jubedalt tüütu seal käia, sest ega ma väga ei arva, et üles kuskile väga mahuks… majapidamisruumiga sellist asja vist kokku ei panda? palju üldse üks katel ruumi võtab?

Kui mul oleks vaba voli endale elamist kujundada, siis paistaks köögis ja magamistoas hommikupäike, elutoas ja lastetubades õhtupäike. Aga seda kõike siinsetes tingimustes küll ei saa :D Magamistoas ja kontor-külalistetoas ei ole päike rangelt võttes vajalik, sest seal käiakse ikkagi peamiselt magamas või noh, kui kodukontor teemaks on, siis ehk oleks mõnus, kui sinna ka pisut päikest paistaks? Meil on tegelikult niigi vedanud, et elamine nii päikeseline on, sest maja ümber on igal pool päris laialt tühja maad, mitte seinu, mis päikesevalguse ära varjaks. Aga jah, päike ikkagi tõuseb idast ja loojub läände, see seab teatavad piirid :P

Aa, tulevase terrassi ukse pealt tegin paar pilti, päikese pärast. Märtsi lõpus kella kuue paiku on päike põhimõtteliselt terrassilt lahkunud :) Suvel, kui hekk ei ole raagus, ei paista ka seda vähest, mis praegu näha…

Laste mängumajake ja kiiged on plaanis tahapoole aeda kolida ja siia ette võiks tulla selle asemele üks ilus lillepeenar, mida saaks terrassilt imetleda… Ma parem ei maini, kuidas ma kõik need 7,5 aastat omale lillepeenaraid planeerinud olen ja sellega mitte kuskile jõudnud :P

Ühesõnaga maja juurde me sellist terrassi kahjuks ei saa, kuhu õhtul päike paistaks, sest naabrite aiapoolde “laieneda” ei saa. Aeda tuleb teine istumise osa tahapoole, suurema seltskonnaga sündmuste jaoks – aga ega ka sinna õhtupäike ei paista, paraku. Naabritel on selles mõttes kõige mõnusam aiaosa. Aga meil on selle eest rohkem ruumi… Vahel mõtlen, kas seda terrassi on üldse vaja, aga nii mõnus oleks ilusa ilmaga sööki värskes õhus nautida – selleks oleks terrass ideaalne, isegi kui päike paistab sinna ainult päeval… Üksi või oma perega “harilike” söögikordade ajal ei viitsi väga taha aeda sööki tassima hakata. Nii et ma usun, et terrassi mõte on ikkagi hea :)

Ühesõnaga… Mõelge kaasa. Joonistage seinu, aknaid ja uksi nii nagu süda lustib ja kõige etem tundub! Kuidas saaks kõiki aknaid ja päikesevalgust maksimaalselt ära kasutada ruumides, kus neid kõige enam vaja on, ilma et toad (v.a elutuba) muutuks läbikäidavaks? Vannitoad ilmselgelt EI vaja akent, nii et need võiks “mahutada” kuskile keskele, samas kui toad võiks olla võimalikult suured…

Kuna kommentaaridesse pilte laadida ei saa, siis kes joonistada viitsivad, saatke mulle meili peale (tikriblogi (at) gmail.com) – peaks auhinna välja panema parimale plaanile, ma ainult ei tea veel, mis see olla võiks :D

Ma ise mõtlen ka. Esimest korda. Pole varem päris tühjast kohast alustanud. Loomulikult ei saa kõiki seinu maha võtta, aga kui jätta mõned tugipostid ja üles ka mõned palgid alles, siis enamikuga peaks saama mängida.

Ükskord ma teen selle remondi ära niikuinii! Ja kümneaastase planeerimise peale parem olgu tulemus ideaalne :P

Mar 262018
 

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused :)

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel :P

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…