Apr 182014
 

Ei mingit Luksemburgi veel, uued uudised hoopis Riia lennujaamast :P

Abikaasa arvas, et ma peaks ikka kindlalt kohe bussijaamast lennujaama minema, mitte kuskile passima jääma. Ühtki teist lennujaama minejat ei paistnud olevat. Taksojuhiga purssisin vene keelt – tema väitel need taksod, mis €8-10 eest lennujaama viivad, öösel ei sõida. Kuna väljas oli külm ja ma tõesti ei viitsinud hakata kuskilt kohvikut otsima, siis kauplesin lõpuks hinnaks €15 asemel €13. Mul oli nimelt rahakotis täpselt €20 ja Ryanairiga lennates peab RIXis maksma security fee €7.

Siin ma siis nüüd olen, €7 rahakotis. Keset ööd on seda pagana asja võimalik maksta ainult iseteeninduskioskis ja kaardiga. Mul on kaardi peal täpselt €10 vaba raha ja see on mõeldud transpordiks Riia-Pärnu :P Niisiis on mul nüüd valik, kas kulutada see raha ära, et saaks turvakontrollist läbi või oodata hommikuni, kuni avatakse Ryanairi kontor (ma isegi ei tea, kus see on, vaatasin küll nats ringi) või miskine lett kuskil saabumiste poolel. Küsisin nõu turvakontrolli inimestelt ehk ainsatelt elavatelt hingedelt, kelle ma peale koristaja ja üksikute ootajate lennujaamast leidsin, nood ütlesid, et alles kaks tundi enne lendu saab maksta. No ma ei tea, sildid on igal pool väljas, mis ütlevad, et kahes kohas saab sulas maksta, ma mõtlen, et ehk need kohad tehakse ikka varem lahti kui 9.15. Kasvõi näiteks kell 9. “Welcome to Riga” lett võiks ju äkki isegi varem avatud olla. Aga võib-olla ka mitte.

Kuna ma ei oska arva, kui väga palju parem mul turvakontrollist läbi saades oleks, siis mõtlesin, et võin ju paar tunnikest siinsamas ka hängida. Kõige suurem väsimus läks üle, leidsin koha, kus läpakale juhtme taha panna (hoian igaks juhuks akut, kes teab, millal seda vaja läheb), eks ma siis tuksun siin nüüd. Üks näiteks magab ka siinsamas pinkide peal. Tal võib küll väga ebamugav olla, sest magatavad pingid on ainult kahekaupa, st jalad on üle ääre :)

Tegelikult on jube naljakas. Ma pole juba ammu NII vaene olnud. Seda silmas pidades tundub praegune reis ka täiesti lubamatu :D Ja ma ise ka ei saa aru, kuidas raha nii kähku otsa sai, sest tuli ju teist niigi ootamatult sisse. Aga noh – raha tuleb, raha läheb. Maris lubas mind Luxis toita :) Kui ma saan ühe tööotsa lõpetatud, tuleb väike summa lisaks, mille eest palgapäevani süüa osta. Maikuuga peab veel ühele poole saama, juunist alates peaks sissetulekud juba väljaminekutega võrdsustuma.

Ja see reis on mu ainus puhkus sel aastal, ülejäänud aja olen rakkes. Nii et ma katsun nüüd üle olla tundest, et ma olen paha naine, kes jätab oma mehe tema sünnipäevanädalal üksi lastega koju ja läheb ise reisima, kui raha nagunii üldse pole… Sest mees ise ei paistnud asjast kuigivõrd häiritud olevat ja tema suhtumine rahasse on alati olnud… Flegmaatilisem :) Ja see on siiski mu sünnipäevareis. Ja auga välja teenitud puhkus. Nii et ma siis nüüd naudin. Naudin seda rahatut ootamist öises lennujaamas :P Vähemalt olen pikaks reisiks hästi valmistunud, kott on täis õunu ja erinevaid snäkke, nii et nälga ei jää ja kallile lennujaamatoidule ka kulutama ei pea. Puhas win!

Apr 172014
 

Poole tunni pärast viib Abikaasa mu bussijaama. 00.20 läheb buss Riiga. Riia bussijaama jõuan peale kolme. Esimene buss lennujaama läheb 5.45. Kust, ei tea :) Eks küsin, keegi vast juhatab peatuse kätte. Bussijaamas ei saavat öösel olla. Bussijaama lähedal olevat öö läbi avatud kohvik wifiga :) Ideaalis tulevad selle bussiga ka mõned muud lennujaama minevad inimesed, kellega saaks taksot jagada ja kohe lennujaama sõita, aga üksi ma €10 kohe kindlasti ei maksa. Eks näis.

11.15 läheb lend. 13.20 kohaliku aja järgi läheb buss. 15.15 on bussi ametlik saabumise aeg Luxi. Mis tähendab, et mu reisi kogupikkus on 15 tundi ja öösel magada saan halvemal juhul vaid kolm.

Mul on viimased päevad enesetunne kehv olnud – ilmselt vähese une ja söömise tõttu. Pidin enne reisi teatud tööasjad korda ajama – lisaks senisele tööle nüüd ka teised kohustused. Eilse õhtu ja tänase jooksul sain täiesti uue ja põneva kogemuse, millest tahaks kangesti rääkida, aga ei ole kindel, kas teen seda :P Eks ma veel mõtlen.

Asju hakkasin pakkima õhtul kell pool kümme. Juhe on täiesti koos ja pole kindel, kas kõik vajalik on kaasas. Eks homme selgub.

Uued uudised Luksemburgist!

Apr 132014
 

Kirjutasin kaks ja pool nädalat tagasi, et meil on väga konkreetsed plaanid, kuidas tulusid-kulusid optimeerida. Kuidas vahepeal juba tunduski, et sülle kukkus täiesti ootamatult ideaalne lahendus, aga veidi hiljem selgus, et võib-olla siiski mitte… Ja et on endiselt võimalus, et see saab tõeks.

See SAIGI tõeks!

Praegu on asi veel nii värske ja algusjärgus, et lähemalt räägin ehk umbes kuu-paari pärast, kui asjad on pisut enam paika loksunud.

Igal juhul tundub, et algamas on jälle täiesti uus eluperiood. Ma olen NII elevil!

Apr 122014
 

Kui Gea nädala keskel küsis, kas nad võivad laupäeval külla tulla, vastasin, et otse loomulikult – mul pole mitte mingeid plaane.

Paar päeva hiljem tuli meelde, et ema ostis meile kõigile laupäevaks teatripiletid, lasteetendusele “Hiired pööningul“.

Veel natuke hiljem tuli meelde, et Abikaasa vanaema sünnipäeva tähistamine on ka plaanis just sel laupäeval.

Nii et tõepoolest, ei ole mingeid plaane. Irw.

Aga tehtud sai kõik. Kõigepealt teater, siis külalised, lõpuks sünnipäev. Seal me lastega küll kaua vastu ei pidanud, olime lihtsalt nii väsinud. Abikaasa jäi kaarte mängima (suguvõsa traditsioon, teadagi), meie tulime ära koju. Poiss kustus üsna kohe mu kõrvale voodisse, Plikaga hakkasme ka juba seitsme paiku magama sättima.

Praeguseks mõlemad lapsed magavad ja mina olen ka voodis teki all. Lihtsalt võrratult mõnus on pärast pikka toimekat päeva puhata. Täielik vaikus ja rahu, linnud laulavad akna taga, külmkapis ootab kaht sorti sünnipäevakooki ning öökapil pooleliolev raamat. Mida enamat hing veel ihata võiks?

Apr 102014
 

Pärast novembrikuist vahejuhtumit jõudsin selle variandi juba ära unustada :P

IMG_0388

Kella keeramine on igal juhul saatanast. Need lapsed lihtsalt EI JÄÄ enam normaalselt magama. Oleks siis, et tund hiljem jäävad, aga ei… Kella kümne paiku saab heal juhul vaikus majja. Ennist polnud mingit probleemi – kell kaheksa hakkasime sättima, natuke ehk jutustasid, aga jäid kenasti magama. Nüüd ei püsi enam voodis ka – naeravad, mängivad, käivad üksteisel kaisus… Üks öö olidki ühes voodis maganud – mina ei tea sellest midagi, sest nad “kolisid kokku” pärast minu toast lahkumist ja Poiss ärkab ju alati esimesena ning tuleb siis voodist välja…

Mis seal ikka. Suveaeg :P

Apr 102014
 

FB kaudu jõudis minuni üks hirmnaljakas video. Mida edasi, seda rohkem naersin. Nüüd saan aru, mida tunnevad need targad, kelle käest mina lolle küsimusi küsin. Ja vahel teistele mingeid asju seletades on endal ka täpselt selline tunne, nagu sel eksperdil seal :D

Apr 102014
 

Pärnu päeva raames sai tasuta igasugu asju mõõta. Ma siis mõõtsin ka :P

kehamassiindeks – 19,8 (norm 19-24)
rasvaprotsent – 23,7 (norm 21-32,9)
lihasprotsent – 32,7 (pidavat olema üle keskmise – st hea)
päevane kalorivajadus – 1492 kcal (füüsilise aktiivsuse korral rohkem)
pulss rahuolekus 95 lööki/min (terve südame näitajates on hea kuni 80 – okei siis :D )
vererõhk 118/83 mm Hg (hea alla 130/85)
kolesterool 4,65 mmol/l (hea alla 5)
veresuhkur 5,9 mmol/l (hea alla 5,5, aga ma olin just ühe Myntoni söönud, nii et seda arvesse võttes oli ok)

Kopsumahtu mõõtsin kah ja olevat normaalne. Ühesõnaga võib rahule jääda :D Rasvaprotsenti olen alati teada tahtnud, aga pole pakutud võimalust seda teha ja ise pole ka otsinud. Perearst ei tahtnud mu kolesterooli mõõta, sest ma olevat selleks liiga noor. Nüüd sain, mis tahtsin :P

Apr 102014
 

Käisime just Abikaasaga lasteaias arenguvestlustel. Ma olin neid põnevusega oodanud, sest tahtsin väga võimalust pikemalt ja rahulikumalt vestelda, et kuulda, millised on meie lapsed ja nende käitumine õpetajate vaatenurgast. Saime teada, et kõik on suurepärane ning et lapsed on umbes-täpselt sellised, nagu meile endilegi tundub.

Plika on oma iseloomult pigem tagasihoidlik ja vaikne – seda eriti seltskonnas, mille liikmeid ta veel sügavuti ei tunne. Ta on väga iseseisev ja tegutseb tihti omaette. Ei algata väga ise mänge, samas läheb alati rõõmsalt kaasa, kui teised kutsuvad. Ei paku pea kunagi omal algatusel vastuseid, kui küsitakse küsimusi suurelt ringilt, aga kui küsida konkreetselt tema käest, siis vastab hea meelega ja teadmised on tal head.

Arengu poole pealt on ta omaealistest pigem ees. No seda on koduski selgelt näha – loeb pikki sõnu, tunneb kõiki tähti, numbreid ja kujundeid, arvutab lihtsamaid asju, loendab numbreid sajani jne.

Ühesõnaga täpselt nii, nagu meile endile tundus – lugemise-kirjutamise-arvutamise koha pealt on juba praktiliselt kooliküps, sotsiaalse poole pealt aga pigem selline tagasihoidlik. Õpetajatega tuli jutuks võimalik variant järgmisel sügisel kooli minna (ta saab seitsmeseks novembri alguses) – kuna järgmisel õppeaastal on kooliminejaid Plika rühmas ainult kaks, tellitakse tema jaoks ka vajalik materjal ja võetakse ta kooliminejate kampa. Mis ei tähenda kindlasti, et ta peab varem minema, lihtsalt võimalus on.

Ma tean, kõik tänapäeval räägivad, et milleks lapsepõlve lühendada ja kui mu ainus võimalus oleks saata ta Ühisgümnaasiumi taolisse suurde kooli esimesse klassi, siis kindlasti ei juhtuks see järgmisel sügisel. Sütevaka algklasside plaanid, tundub, on ka määramata ajaks edasi lükatud… Nii et kõige tõenäolisem on waldorfkool. Ja sealses väikses klassis, ma kujutan ette, võiks Plikal juba järgmisel sügisel täitsa tore olla.

Aga ma kordan, need kõik on vaid mõttemõlgutused – jälgime Plika sotsiaalset arengut, tutvume millalgi lähemalt waldorfkooliga (käisime enne Norrasse kolimist noil kokkusaamistel, mille tulemusena asutati Herbert Hahni selts, aga tänu kolimisplaanidele jäi aktiivsem osalus toona ära) ja arutame seda asja seal ka… Eks siis ole näha. Kõik võimalused on avatud ja kergekäeliselt ma Plikat liiga vara kooli kindlasti ei saada. Samas on waldorfkoolis õppetöö mu jaoks palju sümpaatsemalt üles ehitatud – just see, et ei pea pikalt järjest paigal istuma… No ühesõnaga, eks näis. Hetkel ei välista kumbagi varianti.

Plika, muide, on avaldanud viimasel ajal soovi tantsukooli minna. Peab uurima, mis variante temaealistele Pärnus on. Mina olen suur hästi tantsida oskavate inimeste ja tantsufilmide fänn – tantsiv laps, võiks öelda, on minu unistus :P Nii et ma rõõmuga viiks ta kuskile trenni, kui ta seal käia soovib.

Poiss on vana seltskonnalõvi. Üllatusega sain teada, et enamik tema rühma lapsi on 4-5 aastased, nii et Poiss on üks noorimaid. Ta on aga hästi sisse elanud, mängib ja organiseerib rõõmsalt tegemisi. Allub korraldustele üldiselt hästi, oskab ennast kiirelt riidesse panna, sööb kenasti ja iseseisvalt, ehkki pluusi peale lödistab ikka ka. Arengumappi vaadates irvitasime kõva häälega, sest joonistusel, mis pidi kujutama ema ja isa, oli lihtsalt üks suur kriipsude sodipudi. Samas ennast oli ta nüüd kevadel juba täitsa “äratuntavalt” joonistanud – no selles mõttes, et oli pea, silmad, ninasõõrmed (küll üksteise all), kõrvad (küll põskedel, mitte pea küljes), ripsmed (küll nii pikad, et silmad nägid välja nagu päikesed)… Isegi kael oli :D Ja numbreid oli ka paar tükki näidise järgi täitsa arusaadavalt kirjutanud. Enamik olid küll pigem arusaamatud :P

Selliseid jonnihooge, nagu kodus ikka ette tuleb, lasteaias õnneks ei esinevat, mille üle mul on äärmiselt hea meel.

Ma olen nii rõõmus, et me saime kohad just sinna lasteaeda, mis oli tegelikult meie teine eelistus. Esimene eelistus asus kodule veidike lähemal, seal käis Plika kolmeselt paar kuud. Aga sinna minekuks tuli minna jupp mööda Riia maanteed, see valgusfoori juurest ületada ja siis olid ka kuni lasteaiani väga ebamugavad teeolud. Praegune tee on küll paarsada meetrit pikem, aga mööda rahulikke tänavaid. Ja lasteaed on tilluke – ainult kaks rühma, mis kuuluvad ühe teise hoopis kaugemal asuva suurema lasteaia haldusalasse. See on Pärnu kõige uuem lasteaed, värskelt remonditud hoone.

Kui alguses tahtsin lapsi ühte rühma saada, siis praeguseks on mul tegelikult hea meel, et nad on eraldi. Nad saavad ka eraldi rühmades nagunii rohkem aega koos veeta kui üheski teises lasteaias. Õues mängivad alati koos ja igal õhtul käiakse üksteisel külas – mingid muudatused ju tehti, nüüd on lasteaed vähem lahti ja rühmad pannakse õhtul kokku – meile sobib see nagu rusikas silmaauku. Ühesõnaga need kaks rühma on nagu üks suur perekond ning lapsed saavad soovi korral üksteisele rühma ustelt lehvitada. Samas on neil siiski võimalus suhelda omaealistega ning nad ei ole iga hetk ninapidi koos.

Ehkki tänapäeva lasteaedu ei anna nõukaaegsetega võrrelda, olen ikkagi kuulnud ühest, teisest ja kolmandast kohast (st erinevatelt lastega tuttavatelt) igasugu probleeme seoses õpetajate (aegunud) suhtumisega või raskete lastega – muidugi ma tean, et suhtlemises on alati kaks osapoolt, nii et kuuldes ainult ühe poole versiooni, ei saa kunagi kindel olla, kuidas asi tegelikult oli. Igal juhul olen ma nii rahul ja tänulik selle eest, et meie lasteaias ühtki taolist probleemi pole. Ühtki väga rasket last ei paista olevat, kõik õpetajad on toredad ja teevad oma tööd armastusega, kogu süsteem toimib väga sujuvalt. Oli hea võimalus õpetajatele öelda, kui väga ma seda kõike hindan.

Nii et puhas rõõm. Lapsed on lasteaias täiesti harjunud – nad muidugi eelistaks esimese variandina olla kodus, aga kui seda ei saa, siis on lasteaias ka tore. Ma saan neist täiesti aru, ma tunnen ise samamoodi – kui mul oleks nii palju raha, et ma ei peaks tööl käima, siis ma vist logeleks vähemalt mõnda aega kodus :P Kuna aga raha on vaja teenida, siis käin ikka tööl ja seal on ka tore :D