Nov 152017
 

Teate, hirmus raske on blogida viimasel ajal. Nii palju muud tegemist on, et ei jõua selleni kunagi. Praegugi katsusin ennast kokku võtta ja sorteerisin veidi fotosid, aga otsustasin lõpuks, et ah, las olla, ei viitsi praegu üles panna. Mõned laused paneks sellegipoolest kirja – nii palju ikka viitsin :)

Eelmise nädala esmaspäev oli Plika 9. sünnipäev ja Soomlase sisse kolimise päev. Kui me augusti lõpus lastele lahutusplaanist rääkisime ja selle vestluse käigus ootamatult kiiresti ka Soomlase olemasolu ja meie tulevikuplaanid ära räägitud said, avaldas Plika soovi, et Soomlane tema sünnipäevaks sisse koliks. Hiljem kolimisplaane paika pannes sai aeg-ajalt sel teemal nalja visatud ja noritud – aga lõpuks läks nii, et täpselt samale päevale need asjad sattusidki…

Ja kui esimest nädalat on kodus inimene, keda oled kaua oodanud, ega ei malda siis ju õhtuti arvutis oma asju teha… Ikka pigem midagi koos. Näiteks puslet :P

Selle nädala esimese poole on ta olnud Tartus – lootsin, et ehk leian nüüd kolme üksildase õhtu jooksul aega blogida… Nojah, näed, veidi leidsingi – aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Selle asemel olen lugenud raamatut ja vaadanud imelise muutumise saateid. Esimene hooaeg sai omal ajal vaadatud, nüüd vaatasin ära kolmanda olemasolevad osad ja hakkasin siis teist vaatama, mis on hetkel üsna alguses.

See saade tekitab minus nii palju vastakaid emotsioone, et vääriks omaette blogipostitust, nii et ma sel teemal hetkel parem pikemalt ei peatu. Kas ma selle postituseni ka jõuan, näitab elu :P

Raamat, mille täna õhtul lõpetasin, on lihtsalt imeline. Ma olen lugenud palju kasvatusalaseid raamatuid, aga kui ma peaks neist kõigist valima ühe, mille teeksin hea meelega KÕIGILE kohustuslikuks kirjanduseks, oleks see kindlasti just see – “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid”. Ühtlasi on see raamat, mille ma lihtsalt pean endale koju päriseks muretsema, sest seda on vaja pidevalt uuesti lehitseda. Ja ma kinnitan, see pole mitte ainult lastega suhtlemiseks hea, täiesti adekvaatne ka täiskasvanute vahelise suhtluse parandamiseks.

Aga ka see vajab täiesti omaette blogipostitust, nii et katsun ennast hetkel tagasi hoida ja mitte pikemalt kirjutada – nii põhjalikult, kui tahaksin, ei jõua. See postitus kindlasti tuleb. Millalgi.

No ja muidugi tahaks kirjutada uuest elust ja…

Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head – kui võtsin ennast täna lõpuks kokku ja postitasin FB-sse oma mõlkis auto pildi ja küsisin nõu, ühendus minuga pärnakast tuttav, kes reaalselt jagab matsu ja pakkus lahkelt abi… Nii et mul on esimest korda reaalselt tunne, et see luugi jama saab ka korda. Ja teine tuttav pakkus, et võib varuosa suhtes maad kuulata… Nagu ma ütlesin – inimesed on ilusad ja head.

Ja ma lihtsalt tunnen, kuidas ma olen nii tänulik kõige ümbritseva eest. Ja see ei ole üldse pingutatud “otsin positiivset ja katsun rõhutatult tänulik olla kõige eest”, vaid selline siiras rõõmus tunne… Ehtne ja loomulik tänu kõige eest, mis on.

Eks ma katsun harjutada ennast selle mõttega, et me elame nüüd koos ja iga koos oldud hetke ei pea ninapidi koos veetma, sest nüüd me olemegi KOOS. Ja nii ongi. Ei pea nädala pärast teisest 600km kaugusele reisima, et siis kuu-kaks järgmist kohtumist oodata. Mõistusega saan sellest hästi aru, aga ei tea, millal päriselt kohale jõuab? :) Kui jõuab, küll siis jälle blogin rohkem.

Nov 042017
 

Nagu ma olen korduvalt maininud, siis meie lahutus on olnud nii meeldiv kui üldse olla saab ja Eksabikaasa on endiselt üks mu parimaid sõpru – seega olen igapäevaselt lihtsalt piiritult tänulik, et me selle sammu astusime, et uued kaaslased teevad meid õnnelikuks, et lapsed on rahul…

Aga see ei tähenda, et kurbust ei oleks üldse. Ikka on. Käib vahel rõõmuga käsikäes.

Paar õhtut tagasi olime lastega voodis teki all – veetsime õhtust kvaliteetaega, joonistasime üksteisele seljale, et teine prooviks ära arvata, millega tegu. Ega keegi muidugi eriti midagi ära ei arvanud, nii et joonistaja pidi alati ikka ise ütlema.

Üks hetk ütles Poiss, et joonistas minu, enda, Plika ja Soomlase. Ja tema järgmine pilt oli “sina ja Soomlane hoiate käest kinni ja teie vahel on süda”.

Siis ütlesingi lastele, et olen praegu rõõmus ja kurb ühekorraga. Kurb, et nad ei joonista enam endid koos minu ja issiga. Rõõmus, et meil on uued kaaslased ja et me kõik meeldime üksteisele ja et nad joonistavad nüüd ühes minuga Soomlase.

Poiss hakkas selle peale südantlõhestavalt nutma. Nii me seal siis kaisutasime ja kurvastasime koos. Rääkisime.

Kurbus läks üsna kähku mööda ja seejärel oli jälle tavaline rõõmus Poiss. Aga näed, see kurbus on meis peidus ja vahel on hea välja lasta…

Olen terve selle nädala tegelenud suuremat sorti kraamimisega. Täna õhtul panin ära fotosid minust ja Eksabikaasast, mis olid enne elutoas raamitud. Perepildid kolisin kõik lastetuppa, aga olid ju veel pulmapildid ja see üks, mis Krista meist kunagi rannas tegi – nüüdseks mälestuste karbis. Vaatasin Krista pilti ja vesistasin nutta. Kurb oli. Kurb sellepärast, et igas mõttes oleks olnud lihtsam, kui asjad oleks läinud teisiti… Kui oleks olnud traditsiooniline muinasjutt.

Ma ei taha mitte kõige vähematki Eksabikaasaga uuesti proovida – see rong on täiesti läinud ja nii võrratult hea on olla uute kaaslastega, olla head sõbrad. Kui mulle pakutaks võimalust minna ajas tagasi, et käituda teistmoodi, paremini… Ei tahaks ka seda. Ma siiralt usun, et mis juhtuma pidi, see juhtuski. Ma veetsin koos Eksabikaasaga kümme aastat, enamik sellest ajast siiralt õnnelikuna – hoolimata sellest, et oli ka raskeid hetki (kellel poleks?) ja kasvasime teise poole sellest ajast tegelikult lahku.

Nüüd on siis hoopis teistsugune muinasjutt. Ebatraditsiooniline. Nagu ma isegi :) Pealegi olen ma alati uskunud, et ei ole ainsat ja õiget… Et õigeid võib olla ka mitu.

Nii et jah… Rõõm ja kurbus käivad käsikäes, rõõmu on õnneks palju rohkem. Otsus lahku minna oli nii õige ja hea. Ja minul on tunne, et ma sain teise võimaluse, mille saamises ma polnud üldse kindel – ja et see teine võimalus on parem kui esimene üldse oligi. Ja see on imeline tunne. Vaadata tagasi oma elule, olla pisut nukker, eelkõige aga õnnelik ja elevil. See tunne, et olen möödunud kümne aastaga nii palju õppinud ja kasvanud. Ja et nüüd on mu kõrval maailma kõige imelisem inimene, kellega mul on võimalus kõike uuesti teha – seekord paremini kui enne. Sest ma olen ju ometigi kümme aastat vanem, targem ja kogenum.

Juba kahe päeva pärast on ta siin. Päriselt.

Nov 012017
 

Leidsin jälle keskuse playlistist uue lemmiku:

Olen terve õhtu Fyfe muusikat kuulanud ja KÕIK meeldib. 2017. aasta album vist tibake rohkem kui 2015… Aga kõik on hea. Nii mõnus… Õige vibe mu jaoks.

Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Oct 302017
 
Visited grandmothers place with my sister
Grandmother was saying that she thinks our relationship is moving very fast, but she wishes us all the best 😛
too fast, no shit 😛
why should anyone think that 😛
Crazy people 😛
well you seem to have blissfully normal relatives
wishing us the best 😛
even though we are crazy 😛
Well the great aunt in the picture is manic depressive schizophrenic 😛 but she’s nice
:D
that’s what counts 😛
Oct 302017
 

Mul on juba tükimat aega plaan kogu kodu korralikult üle käia, aga viitsmine on hoopis teine asi. Eile näiteks vedelesin praktiliselt terve päeva voodis ja organiseerisin oma fotosid – mis oli muidugi ka äärmiselt vajalik ja tänuväärne tegevus, aga kaugeltki mitte nii vajalik kui koristamine, eksju. Vähemalt õhtul võtsin ennast nii palju kokku, et tegin tomatisuppi (mille materjalid neljapäevast saadik ootel olid – neljapäeval sõime õhtusöögiks pitsat ja reedel võileibu :D) ja küpsetasin isegi koogi.

Täna möödus esimene pool päevast üsnagi laisalt, aga siis otsustasin ennast lõpuks ometi kätte võtta ja kööki kraamima hakata. Nii külmkapp kui kõik köögikapid olid üsna jubedas seisus – kohutavalt segamini, külmkapiriiulid räpased… Ammu juba häiris.

Läks kohe plaanitust nii palju paremini, et pesin kogu köögi SEINAD ka puhtaks. Ma ikka aeg-ajalt teen seda, mitte küll tihti… Tolmu ja tahma tekib mõnuga.

Nüüd on köögis niiiii mõnus. Kõik on viimseni puhas ja korras – ükskõik millise kapi uks avada, kõik on organiseeritud :P

Kella kahest üheteistkümneni koristasin katkematult – ainult nii palju pausi tegin, et kiirelt õhtusöögiks suppi soojendada. Vaat kui hea, et olemas oli :) Jagub isegi homseks töölõunaks :)

Kui köögiga lõpuks ühele poole sain, oli vaja vaheajaks jäetud kodused tööd ära teha. Lastele ei jäetud, ainult vanematele :D Oleks ju võinud varem, aga üldse ei viitsinud :D Pidin kirjutama laste nime saamise lood ja tikkima üle Poisi nime, mis oli algselt kotile kriidiga peale kirjutatud. Oleks ma ise saanud disainida, oleks ainult esimese nime pannud – no johhaidii, kui ajakulukas see nökerdamine oli… Pluss ma ei ole eriliselt osav, ei ole mul ka materjale. Nii et võtsin kõige jämedama niidi, mis mul leidus, topelt, ja tikkisin ristpistes. No vähemalt sai tehtud :D

Lõpetasin tikkimisega millalgi enne ühte. Mõtlesin, et läheks magama. Siis mõtlesin, et hirmsasti tahaks süüa. Hirmsasti tahaks praemunaga leiba :P No ja tuld võiks ka nagunii teha, et laste päeval ära pestud ja ikka veel niiskeid kooliriideid kuivatada… Kell üks öösel, täiesti normaalne.

Võileivad olid absoluutselt jumalikud – kahetsen, et rohkem ei teinud. Ja nüüd on mõnusalt soe, riided kuivavad, kell on peaaegu kolm… Nüüd võib lõpuks magada :D

Oct 302017
 

Poiss tahtis eile hurmaad. Ma ei viitsinud poodi minna. Ta pakkus, et läheb ise. Mul oli isegi tavapärasest erinevalt veidi sularaha. Palusin siis, et toogu mulle ka mõned asjad. Plika kirjutas poelisti ja läinud nad olidki. Kenasti said hakkama :P Selveris ja Konsumis on nad varemgi üksinda käinud, aga Maximas käisid iseseisvalt esimest korda.

Kohuke polnud küll listis, aga meil oli kokku lepitud, et kui raha jagub, võivad osta :P

Oct 222017
 

Augusti algusest saadik tuli iga mu läpakast välja saadetud e-maili lõppu selline kiri:

Hulluks ajas, ausõna. Proovisin vahemälu tühjendamist, Chrome’i uuesti installimist, Lux Expressi klienditoele kirjutamist (sealt soovitati mul kasutada reklaamide blokeerjat ja kahtlustati teise variandina viirust ning pakuti, et ma võiks arvuti viirusetõrjega üle lasta – thank you very many, ropendasin pool tundi nende suurepäraste soovituste peale).

Siis ma lihtsalt mõnda aega ignosin seda teemat, kuni täna õhtul kopa lõplikult ette viskas ja ma tegin seda, mida oleks pidanud tegema kohe – kurtsin oma muret Lontule.

Ma ei ole arvutite osas üldsegi mitte kõige tuhmim, nii et paljud asjad ma saan ise lahendatud. Kui ei saa, siis Eksabikaasa on paljudes asjades minust targem ja tihti aitab tema. Kui aga tema ka ei tea, siis tulebki mängu Lontu, kes alustas oma karjääri mu isikliku IT nõustajana juba ammu enne Eksabikaasaga kohtumist :P No ok, see esimene näide oli lihtsalt oma lõbuks blogi sudimine, aga õige pea pärast seda päästis ta näiteks ka mu C-ketta :P

Ja ka seekord – Lontu nuputas välja! Sain lahti! Ma olen nii õnnelik! :D Peaaegu kolm kuud talusin seda jama, ometi korras! Ja jälle tibake targem.

Oct 212017
 

Kas ma olen ainus, kellel on probleeme sõnade pliit, ahi, praeahi jne inglise keelde tõlkimisega? Ma jään isegi pliidi ja praeahju juures mõttesse, aga kui sinna nimistusse lisada veel puuküttega pliit ja ahi, siis jookseb juhe täiega kokku.

Ok, praeahi on oven, see on vist kõige lihtsam :)

Pliit – mul on (UK ajast?) cooker keelel esimesena, aga stove on vist sama levinud väljend? Kui googeldada stove, tulevad igatahes täpselt sellised pildid, mis minu peas selle väljendiga seonduvad – elektri- või gaasipliit koos praeahjuga :) Ehkki tänapäeval on pliidiplaadid ja praeahi järjest enam eraldiseisvad…

Aga kui me nüüd siia valemisse puukütte lisame, siis mis?

Wiki pakub puupliidi jaoks cookstove, cooking stove, wood stove.

Kui ma googeldan wood stove, tuleb enamik pilte pigem lihtsalt ahjudest ja ka Google Translate tõlgib selle puuahjuks :P Ja esimene puupliidi pilt, mis selle otsinguga tuleb, ütleb kirjelduses hoopis wood burning cook stove.

Ja no näiteks Mann kasutab oma blogis väljendit log burner – seda googeldades tulevad minu jaoks identsed pildid wood stove otsinguga ja hunnik UK veebilehti, millest ühe otsingutulemuse “pealkiri” on näiteks wood burning stoves, wood burners and log stoves – huvitav, kas need ongi lihtsalt erinevad väljendid ühe ja sama asja jaoks või on ka midagi, mis neid eristab?

Ja siis ma üritasin just välja peilida, kuidas on inglise keeles siiber. Vist äkki damper. Vähemalt ma midagi paremat ei leidnud. Ehkki see tähendab ka igasugu muid asju.

Ühesõnaga ainus, mis on kindel ja ühene – praeahi on oven.

Kamin on üldjuhul vist lihtsalt fireplace?

Aga mis väljendit kasutada elektripliidi (cooker või stove), puupliidi (wood burning cook stove / wood cooker ja kõik muud variandid, mis neid sõnu mingil viisil sisaldavad) ja selle ahju jaoks, mida ma kütan, et sooja saada (wood stove, log burner)? Mindfuck :P

Ilmselt sõltub riigist, kus elada, kontekstist ja sajast muust asjast. Aga ma ei suuda absoluutselt otsustada, mis MINULE, eestlasele, antud kontekstis kõige loogilisemad variandid oleks.

Igal juhul tuleb välja mõelda, sest kütmisel ja söögi tegemisel on oluline osa igapäevaelus ja igapäevaeluline suhtlus on mul noil päevil pool ajast ingliskeelne :)

EDIT: Ma loodan, et mu blogil on peale Alice’i veel erinevates ingliskeelsetes riikides elavaid lugejaid, kes saavad vajadusel kohalikelt üle küsida ja mind targemaks teha. USA, Kanada, Uus-Meremaa jne. Jube põnev on :D

Oct 202017
 

Kas minu lugejate seas on inimesi, kelle kodupangaks on LHV? Usun, et paljudel võivad olla kontod mitmes pangas, aga pean silmas just neid, kes tõesti igapäevaselt ainult LHV-d kasutavad.

Mõtlen pangavahetusele, et saada tasuta ülekanded ja toetada Eesti majandust :P Olen eluaeg olnud Swedbanki klient, see on nii harjumuspärane ja konto number nii mõnusalt lühike ning pähe kulunud… Aga ehk on aeg mugavustsoonist välja astuda?

Mul pole ühest küljest Swedile mitte ühtki etteheidet, teisest küljest aga pole nad mulle kunagi suuremat meeldinud :P Olen pangavahetusele pikalt mõelnud – mugavusest on aga mõtted seni vaid mõteteks jäänud. Nüüd ajendas mind tõsisemalt mõtlema pangateade, mis ütles, et alates detsembrist pole ma enam kuldklient. Trots tekkis :P Mis siis, et mul koguneb preemiapunkte nii palju, et ma võiks nende eest endale alati tasuta pangasisesed ülekanded “osta” – aga ikkagi! Põhimõtteliselt :P

Fakt, et LHV-l Pärnus kontorit pole, mind absoluutselt ei häiri. Mul ei ole pangakontorisse asja nagunii, tänapäeval saadetakse kaardid posti teel.

Fakt, et LHV-l on Pärnus ainult üks sularahaautomaat, mind NATUKENE häirib, aga olen nõus sellest mööda vaatama, kuna see asub mu töökohaga ühes majas, ma kasutan sularaha minimaalselt ja võtan seda nagunii 99% ajast välja tööl olles.

Tasuta ülekanded on põhiline, mis mind LHV puhul ahvatleb. Ka teistesse pankadesse – ja mul on neid järjest enam.

Krediitkaardi tingimused tundusid olevat tibake paremad kui Swedil – 30 päeva asemel on intressivaba tagasimakse periood 40 päeva. Tegelikult ma suurima heameelega loobuksin krediitkaardist täielikult, sealt ka järgmine küsimus – ega LHV ei paku deebetkaarti, millega saab netis maksta? Swedil on mingi selline, tavalisest veidi kallima kuutasuga… LHV kodulehelt esimese hooga igatahes ei leidnud.

Kaardi kuutasu kohta ma ei saanudki sotti. Kuskilt googeldasin välja, et esimene kaart on tasuta, aga LHV kodulehel ütles küll, et €1.

No ja muud ma ei oskagi mõelda. Ülekanded tulevad kauem, sest enamikul on ikkagi teised pangad, aga ega mulle neid eriti tihti ei tehta nagunii, ma ise kannan rohkem teistele :D

Netipank on neil loodetavasti sama hea ja loogiline kui Swedbankil. Ja noh, kõigega harjub.

Mobiilipank, kuidas sellega lood? Ma olen kevadest saadik saanud seda jälle kasutada – naudin täiega raputamisega konto jääki, mis ei vaja sisse logimist, ja muud taolist. Kas LHV ka sellist luksust pakub?

Ah, ja selline küsimus ka veel – mis te arvate, kas Swedbank hakkaks irisema, kui mul on nende juures veel kolm aastat kodulaenu maksta, aga mu palk enam neile ei laeku? Kuni ma ei unusta igakuiselt vajalikus summas ülekannet teha, ei peaks ju vahet olema? Kodulaenu saamise tingimuseks on vist küll igas pangas see, et palk laekub sinna, aga kui on juba seitse aastat laekunud ja laen saab ka edaspidi õigeaegselt makstud, äkki siis keegi ei märka ega kobise, kui viimased kolm aastat enam ei laeku…