Jan 262015
 

Ups. Juubel tuli meelde alles kolm ja pool tundi pärast selle lõppemist. Ei mingit glamuuri, ei mingit täies ulatuses avalikku blogi, ei mingit lõpetatud kujundust, ei mingit loosimist. Muu elu on selleks lihtsalt liiga põnev olnud. Aga noh, mis seal ikka :)

See blogi sai omal ajal alguse täiesti juhuslikult – vajadusest elada välja seminaritöö kirjutamisega kaasnenud frustratsioon. Mul ei ole olnud blogi kirjutamisega seoses mitte mingisuguseid konkreetseid eesmärke, olen alati käsitlenud täiesti suvalisi hetkel keelel ja meelel olevaid teemasid, mu blogi on ühes minuga läbi aegade kõvasti muutunud. Ilmselt ei oleks ma osanud toona arvata, et kümme aastat hiljem on siin 3795 postitust ja 10557 kommentaari. See teeb ümmarguselt ühe postituse ja kolm kommentaari päevas. KÜMME AASTAT JÄRJEST!

Kümme aastat tagasi olin ma meeleheitel tudeng, lõpetamas ülikooli. Täna olen ma abielus, 30-aastane kahe lapse ema ja teen esimest korda elus tööd, mida ma armastan, mille üle ma saan kõige siiramat uhkust tunda.

Ja see on mõnes mõttes väga tähenduslik, et just täna, oma blogi 10. sünnipäeval, käisime me taas kord külas inspireeriva(te)l inimes(t)el, kellega saatus meie teed ristas, ning pidasime maha järjekordse jutuajamise, mis innustas, motiveeris ning inspireeris. Ja ma ütleks, et just seoses sellega ja just täna toimus minu ellusuhtumises teatud nihe, tänu millele sai meil Abikaasaga üpris küpseks üks pöörane ja seni pigem pooltoores plaan, mis meie edasist elu üksjagu muudab. Eks planeerimist ole veel küllaga ja keegi ei tea, kas see plaan ka teoks saab, aga see tundub täiesti teostatav ja absoluutselt suurepärane :) Kohe homme teen esimesed sammud selle ellu viimiseks.

Avalikult saab kõigest muidugi rääkida alles siis, kui aeg on küps – hetkel on asi sellest veel kaugel. Aga ma olen nii põnevil, et ei suuda magama jääda… Kolm tundi olen lakke vahtinud ja plaane pidanud. Kuni blogi sünnipäev meelde tuli, nii et keset sügavat ööd selle postituse kirjutamiseks arvuti korraks lahti tegin.

Igal juhul võite teie, mu kallid lugejad, blogi juubeli puhul endast märgi maha jätta. Ütelge midagi ilusat. Rääkige, miks te siin lugemas käite. Tehke mulle üks virtuaalne pai. See on õige aeg kapist välja tulla, kui te pole seda veel teinud.

Järgmise kümne aasta terviseks!

Jan 212015
 

Viimasel ajal on olnud miskipärast raskusi tavapärase positiivse ellusuhtumise säilitamisega. Oleks vaja, et juhtuks miskit head :)

Samas ütlevad kõik targad, et õnnelik olemisel pole miskit pistmist sellega, mis su ümber toimub – tõeliselt õnnelik oled siis, kui oled leidnud rahu ja tasakaalu iseendas, nii et ümbritsev sind enam miskitviisi ei kõiguta.

Ühesõnaga… Tuleb katsuda lihtsalt olla positiivsem ja mõelda positiivsemaid mõtteid. Aga kui mul on parasjagu kehvem tuju, siis ma tahaks selle igipositiivsuse peale teha lihtsalt: ÖÄKK.

Hea küll. Katsun ikka häid mõtteid mõelda :) Või siis natukeseks üldse mitte mõelda, näiteks raamatusse põgeneda.

Jan 202015
 

Mul on seekord üks suure ringi küsimus või õigemini palve. Ma palun, et minuga jagaks oma kogemusi kõik blogilugejad, kes on mingil hetkel elanud, elavad või unistavad elamisest maal.

Mis on maal head? Mis on maal halba? Oled maal ja rahul? Või koliksid võimalusel linna? Elad linnas ja unistad maale kolimisest?

Kui elad maal, siis millised on elamistingimused? Mis tööd teed, mis tööd teeb sinu elukaaslane? Kui kaugel on lähim linn/suurem asustatud punkt, kui tihti seal käid? Kui kaugel kodust on eluks vajalikud asutused – kool, lasteaed, perearst jne? Kas sul on lapsi? Kuidas on lood nende huvitegevusega? Kuidas on korraldatud logistika? Kas läheduses elab sõpru? Kas ümberringi on üldiselt normaalsed inimesed? Kuidas sa suvel sääski välja kannatad? :)

Miks ma seda kõike küsin? Seda seletan mõnes teises postituses, praegu ei hakka oma pooltoorestest mõtetest pikemalt rääkima. Praegu lihtsalt kuulaks kogemusi. Reaalseid kogemusi. Mis tähendab, et ma ei tahaks kommentaare stiilis “olen eluaeg linnas elanud ja ei tahaks mingil juhul maale kolida” või “olen kuulnud, et maal on ikka nõme” või “mu lehma lellepoeg elab ja minu meelest tal on nii”. Samas on isikliku kogemuse puudumisel vägagi teretulnud kogemused stiilis “mu lähedane elab, me suhtleme palju ja seega ma oskan rääkida edasi tema reaalset eluolu”.

Kui te ei taha mingil põhjusel rääkida oma tavapärase nime alt, siis valige mõni muu või kirjutage mulle meili peale. Kommentaare saab ju kirjutada ükskõik mis nime ja aadressiga, ma lihtsalt pean kõik uued heaks kiitma.

Ootan aktiivset vastukaja. Teema on mul südamel :)

Jan 172015
 

Kolmepäevapalaviku olemasolust sain ma teada siis, kui Plika beebieas seda põdes. Sel nädalal tabas meie lapsi aga kahepäevase vahega üheõhtupalavik :P

Kolmapäeval lastele järele minnes öeldi Poisi rühmas, et ta paistab haiglane, samas pärast ärkamist kraadides palavikku polnud. Veidi enne kella kuut õhtul oli see juba 38.6. Magas terve õhtu ja öö maha, hommikuks oli rõõmus nagu noor nirk. Viisime lasteaeda ja siiani terve.

Reede pärastlõunal helistati Plika rühmast, et Plikal on 37.6 palavik. Koju jõudes oli juba 38.7. Magas samamoodi maha terve õhtu ja öö otsa, täna hommikul täiesti terve.

No ja misasi see siis nüüd oli? Ei tea. Aga kõik haigused võiksid sihukesed olla :)

Jan 162015
 

Kuna mina olen poppide blogijatega võrreldes vana peer, siis ma õnneks kuskil foorumiteemades vist ei ringle – saan rahus oma nurgakeses oma asja ajada :) Tean küll, et lugejaid käib siin päris palju, aga viimased x aastat ma vist tõesti ei kirjuta suurt miskit sellist, mida võhivõõrastel inimestel oleks põnev avalikult lahata. Või ma lihtsalt pole peale sattunud? No igal juhul ma olen oma vaikse eluga väga rahul.

Ükskord tegi ühe kanali uudistesaade lõiku blogijatest ja mind kutsuti sinna. Ma ei tahtnud :D Las jääda see neile, kes on valinud oma nime alt blogimise tee, mulle meeldib mu poolanonüümsus – siin blogis nimesid ei mainita, aga igaüks, kes vähegi viitsib, paneb kaks ja kaks kokku. Juba aastaid pole ma täielikku anonüümsust taga ajanud – mida edasi, seda vähem. Trükiajakirjanduses olen küll mitu korda figureerinud, turvaliste teemadega – nii oma näolapi ja nimega kui veidi anonüümsemalt, pildita ja vaid eesnimega. Teles olen olnud korra ja ammu, ökoteemadel :) Teine kord oleks peaaegu ka tulnud, aga mul on väga hea meel, et see minust olenematutel põhjustel sinnani ei jõudnud, sest too saade ja teema olid liiga popid. Mina pole ennast kunagi kuskile pakkunud, alati on kutsutud. Senised kogemused on olnud positiivsed.

Millest ma aga tegelikult rääkida tahtsin – lugesin küll hiljuti Mallu juurest, et see ilusate ja inetute blogijate teema üles tõmmati. Mina seda ei lugenud ja kuna Mallu on nii kuulus, siis see, et keegi teda kuskil inetuks tembeldab, ei pannud mind kulmugi kergitama. Ühesõnaga lugesin ja unustasin.

Aga nüüd kirjutas sel teemal ka Madiken ja kirjutas kohe nii hästi, et tema mõtteid ma tahtsin linkida. Minu meelest on muideks Madiken üks kõige ägedamaid inimesi üldse, ta on lihtsalt nii armas ja eluterve, meil on väga sarnane mõttemaailm ja samas on ta minust nooremana mitmeski mõttes mulle suureks eeskujuks. Oma ökoremonditud koduga ja suhtumisega töösse ja üleüldse :)

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Need olid tema mõtted, millele ma kaasa noogutasin – ma võin vabalt arutada kellegagi omavahel kellegi kolmanda tegemisi või välimust, sealjuures kohati ka üsna irooniliselt. Aga et ma läheks seda eales avalikult kuskile kirjutama… Tõsiselt, mis ajendab sellist asja tegema? See, et mul on vahel klatšimise tuju, ei tähenda, et ma sooviksin kolmandale inimesele oma sõnadega haiget teha. Pole ka ühtki sellist inimest, kes on mul konstantselt hambus – mul on kombeks lugeda vaid neid blogisid, mille autorid mulle meeldivad ja vaid nendel teemadel, mis mulle huvi pakuvad. Kui ei meeldi, siis ma ei pööra tähelepanu – väga lihtne, enamasti ei tekigi soovi kritiseerida. Aga noh, täitsa vati sees ju elada ei saa ja vahel jääb ikka kuskilt midagi sellist silma, mida saab väga sarkastiliselt kommenteerida. On aga vaks vahet, kas teed seda sõbrannaga kohvitassi taga või avalikult internetis. Ja need, kes valivad viimase variandi… Kahju on. Kahju, et nad on nii õnnetud. Kahju, et nende vanemad ei ole osanud neile kodust kaasa anda teatud põhimõtteid. Sest ma usun ka, et õnnelikud ja terve ellusuhtumisega inimesed sellist asja ei tee.

Eriti kahju on sellest, et TEGELIKULT on sapiste kommentaaride taga vaid murdosa eestlastest – kuna enamik eluterveid aga ei kommenteerigi, võib jääda täitsa väär mulje, et eestlased ongi õelad. Mina sellesse ei usu :) Ja sellepärast ma ka reeglina ei loe uudiste kommentaare, ei loe üldse Delfit, ei käi praktiliselt kunagi foorumites. Mul on oma turvaline blogiring ja sellega kokkupuude “võõrastega” piirdub. Päriselus on mu ümber ka ainult toredad inimesed.

Kui nood avalikult halvustajad saaksid vaid aru, et oleks palju otstarbekam kogu oma õelutsemisele minev energia selle asemel enda elu õnnelikumaks muutmisele suunata… Aga ma usun, et ajapikku nad ehk avastavad selle ka. Tasapisi, kasvõi mõnekaupa :)

Jan 152015
 

Millalgi eelmise aasta lõpus avastasin, et Endlas on muusikal “Boyband“, mida tahaks kangesti näha. Ema kinkis meile jõuludeks piletid ja täna said need ära realiseeritud. Nüüd tagantjärele loen netist, et sel täitub õige pea kolmas aasta lavalaudadel ning väidetavalt oli muusikalil juba ammu enne lavastust taga korralik turundus. Mina ei teadnud mitte midagi… llmselge näide sellest, millises mõnusas meediavabas mullis ma elan :P

boyband

Aga muusikal ise oli tõsiselt vinge. Ma poleks uskunudki, et see mulle nii väga meeldib… Pean juba plaani uuesti vaatama minna. Abikaasa teist korda muidugi ei viitsi, aga olgem ausad, see ongi rohkem naiste värk. Ja Kaidi lubas minuga tulla. Oleks 20. märtsiks piletid ära ostnud, aga vabu kohti on ainult tagumistes ridades – istusime täna 12. reas ja uuesti minnes tahaks lähemale. Praegu saab pileteid osta ainult kahele etendusele, mis on veebruaris ja märtsis – peab uurima, kas siis rohkem kevadel ei tulegi. Või kui tuleb, siis millal piletimüük “avatakse”, et saaks kohe kiirelt head kohad skoorida.

Ma olen ju suur tantsu- ja laulufilmide fänn, nii et pole ime, et muusikalid mulle samamoodi peale lähevad. Ja nagu ma otsin filmidest pigem kerget meelelahutust, on see samamoodi teatriga. Ja need laulud, no mina kasvasin ka nende saatel üles, tõeline nostalgialaks! Ja poisid olid kompud. Ja karakterid üks ägedam kui teine. Ja tantsutüdrukud olid kah ägedad.

Ühesõnaga… Andke mulle rohkelt laule, millele kaasa ümiseda, rohkelt show‘d ja tantse, paar ilusat poissi, paar ägedat karakterit ja et ikka nalja ka saaks… Ja ma juba olengi rõõmust rõngas.

Ma olen seni vist live‘is vaid üht muusikali näinud – arvasin alguses, et põhikoolis või gümnaasiumis, aga pärast pisukest googeldamist tundub, et see oli “Grease”, järelikult käisin seda vaatamas ülikooliajal, ilmselt siis A-ga. Ja “Fame” jäi nägemata, millest on tagantjärele hirmus kahju. Noh, ehk tuleb taolisi kergemaid muusikale veelgi. Loodan vähemalt.

Loodetavasti õnnestub “Boybandi” veel sel kevadel uuesti näha. Ehk tuleb pärast märtsi veel mõni etendus.

Ma pole eriline teatriinimene ja mõnus on vahelduseks teatrist niisuguses vaimustuses olla. Ma saan aru küll, et kerge meelelahutus ja nii edasi, aga ikkagi :)

EDIT: Oh, appi, džinn on purgist väljas. Nüüd avastasin näiteks, et tahaks kangesti lastega “Detektiiv Lottet” vaatama minna. Täpselt minu sünnipäeval on üks etendus, nii mõnus oleks teha perekondlik nädalavahetus Tartus – sest ühtlasi ootab ära kasutamist tasuta AHHAA perepilet, mille sain tänutäheks sügisel korraldatud töötubade eest. Aga nojah, tollel etendusel on ka normaalseid vabu kohti alles 10. reas… Mis vist tegelikult oleks suht okei. Aga raha nagunii pole. Järelikult tuleb sünnipäevakingiks perekonnalt Piletilevi kinkekaarte küsida ja siis vaadata, kas õnnestub mingiks ajaks normaalsed piletid skoorida. Ükskord me näeme selle Lotte ära niikuinii!

Jan 142015
 

Panin täna huvi pärast Humanas kirja, mida ja kui palju ma selga proovisin. Esimese ringiga jõudsid minuga proovikabiini 14 kudumit, millest kümme läksid kohe tagasi ja neli jäid esialgu alles. Teise ringiga seitse seelikut ja üks jabur jakk – pärast proovimist jäi alles neli seelikut. Kolmanda ringiga viis pikkade käistega pluusi, kaks viisakamat pintsakjaki laadset toodet, üks kudum ja mantel. Alles jäi mantel. Siis proovisin veel korra eelmistel kordadel valituks osutunud nelja kudumit ja nelja seelikut, lõpuks jätsin alles kolm seelikut ja kaks kampsunit. Ja mantli muidugi ka. Ja lõpuks leidsin veel salli.

€9.50 eest niisiis kolm seelikut, üks kampsun, üks kampsuni ja pluusi vahepealne toode, villane mantel ja sall. Pilte ei teinud, sest valgust ei ole :)

Seelikud on kõik villasegused, jahedal ajal kandmiseks, mitmevärvilised (üks põhitoon, teisega veidi mustrit). Kampsunid imepehmest materjalist.

Ja no MANTEL! Selliseid asju ma reeglina Humanast ei skoori.

Ammuilma olen mõelnud, et tahaks uut mantlit. Käin praegu tööl musta-valgekirju mantliga, sest see on mu ainus viisakas talveriietus (lisaks on soe sulejope). Tegelikult on see muidugi kevad-sügis mantel, aga noh, saapad on samamoodi kevad-sügis. Ja mütski :) Autoga uksest ukseni, siis võib küll, ei jõua külm hakata. Kui pean pikemalt jala käima, kannan sulejopet ja Ecco saapaid, aga tööl mulle nii käia ei meeldi.

Sellest praegusest mantlist on juba igiammu kõriauguni, aga ma isegi ei mõtle selle peale, sest muud ju pole. Ja nüüd siis leidsin PÄRISELT Humanast musta villase mantli (sama õhukese kui praeguse), mis on nii pikk, et katab kenasti suurema osa tagumikust kinni, on rinnust paras, piisavalt pikkade käistega ja kena välimusega ka. Miks see senimaani alles oli – ilmselt sellepärast, et üks nööp paljudest (kokku kaks pikka rida) oli puudu ja sees polnud tavapärast varunööpi. Lisaks olid puusade koha peal vööaasad, aga vööd ennast mitte. Mind see ei morjendanud – aasad harutasin lihtsalt ära, sest nii lolli kohta poleks nagunii vööd tahtnudki, puuduva nööbi võtsin ülevalt kaunistusnööpide arvelt, kaunistuste asemele õmblesin kaks samasuguse kujundusega veidi väiksemas suuruses nööpi, mis olid õmmeldud täitsa üles lõua alla, kust ma neid aga ka elu sees poleks kinni panema hakanud. Nii et mul on nüüd ilus must villane mantel, mis maksis €1.50 :)

Sooja salli soov on juba ammu, sest mul pole mitte ühtki. Kandsin seni mustvalge mantliga must-valget narmalist rätikut – ajas asja ära, aga tahtsin ühevärvilist ja sellist, mille otsad ei ripu. Olen salle Humanas mitu kuud vaadanud, aga miski pole kunagi kõnetanud. Ei tahtnud ma neid hiigelpikki jurakaid, ei tahtnud ka pashminasid. Tahtsin midagi ilusat ja sooja, aga samas kompaktset – näiteks sellist, mis on otsapidi kokku õmmeldud ja moodustab nö ringi, selliseid on kõik riidepoed praegu täis, popp värk.

Näppisin üht kena täpselt minu värvi lillat salli, sidusin lahti ja vaatasin – ennäe, ongi ring. Mõnus pehme ja ilusa veidi augulise mustriga – aga mitte mingi lirakas, nagu nood augumustriga vahel on, vaid siiski soe. Ostsin rõõmuga ära, maksis ainult 50 senti. Olin täiesti kindel, et materjaliks on 100% akrüül, nagu see enamasti on – kodus silti lugedes aga selgus: 80% vill, 20% kašmiir.

Vaat nii soetatakse endale uut talvegarderoobi :) Sellepärast ongi Humana nii võluv koht – KUNAGI ei tea, mis seekord õnnestub leida. Kui midagi konkreetset otsida, siis enamasti ei leia :P Tuleb lihtsalt käia ja vaadata ja vahel joppab.

Õhtul veetsin tavapärase mõnusa pooltunnikese kõiki uusi riideid selga proovides ja olemasolevatega kombineerides. Mul on küll nii seelikute kui pluuside hulgas paar sellist neutraalset ühevärvilist (must, hall, tumepruun, tumesinine) baastoodet, mis sobivad enam-vähem kõigega, aga mulle meeldib hoopis rohkem, kui mul õnnestub ühes toonis värvilisemat värvi asju (punane, roheline, lilla, roosa) samades toonides kirjude/ mustrilistega kokku sobitada.

Üks vanaroosa pluus, mida ma seni vaid musta seelikuga kanda sain, sobib täpselt uue halli roosaka/lilla mustriga seeliku juurde. Ja täna ostetud hall kampsun-pluus (paksemast pehmest pigem kampsuni materjalist, eest nööpidega, aga kehasse ja poolkäistega – võta siis kinni, mis see täpselt on) sobib ideaalselt olemasoleva halli-punaseruudulise seelikuga, millega kandsin enne üht pluusi, mille lõige mulle väga ei meeldi ja tahaks ära anda, aga pole samas toonis midagi etemat leida õnnestunud… Ühesõnaga jah… Naine olen, tõeline naine :)

Jan 142015
 

Meil on kodus olemas vist kõik Epu lasteraamatud. Ja kõik on meeldinud ka, senisteks suurimateks lemmikuteks on nii minul kui lastel olnud “Marta varbad” ja “Anna hambad”.

jassi_pass-220x221Eelmisel nädalal sain blogikampaania raames “Jassi passi” ja see on kahtlemata raamat, mis on mulle neist kõigist kõige isiklikumalt mõjunud. Kui ma seda tol esimesel õhtul lehitsesin ja siit-sealt diagonaalis lugesin, tuli mitu korda pisar silma. Lihtsalt need situatsioonid on nii tuttavad :) Ma usun, et see raamat pakub äratundmisrõõmu kõigile, kelle pere on olnud mingil eluperioodil pikemalt lahus tänu sellele, et üks vanematest töötab välismaal. Ja neile jällegi, kellel selline kogemus puudub, ei pruugi see raamat üldse nii väga korda minna.

Ma mõtlesin, et trükiks siia mõned katked, aga kell on palju ja ma parem pikemalt ei hakka. Lihtsalt… Ilus raamat oli. Kohati kurb, aga armas. Ja õnneliku lõpuga :)

Mis mind selle raamatu juures tekstiga võrdselt võlus, olid Helina Toateri imelised pildid. Jällegi – mulle on ka kõigi Epu varasemate raamatute pildid meeldinud, aga need praegused, need olid mingil põhjusel eriti paeluvad. Kuidagi nii tõetruud ja kaunid.

2015-01-13 20.49.40

2015-01-13 20.50.13

Kui ma raamatu kätte sain, pidin ennast sundima, et seda kohe mitte korraga läbi lugeda – see ei tundunud aus, tahtsin lugeda koos lastega, kes tolleks hetkeks juba magasid. Aga “üks peatükk igal õhtul” reeglist ei tulnud küll mitte midagi välja – nelja õhtuga oli raamat läbi :D See teeb 5-6 peatükki õhtu jooksul, täna lõpetasime.

Küsisin Poisilt, mis talle selles raamatus kõige rohkem meeldis – ta ütles, et tulnukad ja roheline planeet. Küsisin Plikalt, mis temale kõige rohkem meeldis – isa üllatus. Täitsa minu laste vastused :)

2015-01-13 20.50.36

Lasteaia viimane päev oli kätte jõudnud, aga isa polnud ikka veel mitte kusagil. /- – -/

Ema istus Jassi kõrval ja pühkis kasvatajatädi kuulates pisaraid. Ta otsis Jassi kätt, mida suruda. /- – -/

Järsku läks lasteaia saali uks lahti ja üks habemega mees astus sisse.
Kõigi saalis istujate ja seisjate pead pöörasid sinnapoole.
See habemega mees oli kuidagi veidralt tuttava olekuga.
“Isa!” hüüdis Jass. “See on ju minu isa! Sa ei olegi enam välismaal!”
Ema oli ka püsti hüpanud ja kiirustas isa poole. “Kuidas sa nii…”
“Kas sa siis ei aimanud?” ütles isa aasivalt ja kallistas ema. “Sellepärast ma ju uurisin seda täpset kellaaega… Et kindlaks teha, kas ma ikka jõuan täpselt lennujaamast.”
“Aga mina arvasin…”
“Nojah, ma tahtsingi üllatust teha!”

Ilus raamat, nii suurtele kui väikestele. Aitäh, Epp! Aitäh, Helina!

Jan 142015
 

Minult küsiti eelmise postituse kommentaaris, miks ma nii tihti Humanas käin, kui mul tegelikult midagi vaja ei ole. See on juhtumisi teema, millel ma olen tahtnud juba ammu pikemalt kirjutada, sulg on soe ja und veel ka pole, nii et…

Mul absoluutselt EI OLE vaja veel rohkem riideid :D Ok, vahel on mõni baasese, mille järele on konkreetne vajadus, aga sedagi viimasel ajal pigem harva. Ma võiks ära anda kolmveerandi oma riidekapist ja ma saaks ikka hakkama :P

Suusapüksid olid sel talvel ainus, mida mul tõesti väga vaja oli – aga neid olen otsinud aastaid, pikkade inimeste rõõm. Varem oli raha, aga ei leidnud midagi sobivat, nüüd polnud enam raha ka. Ja nii ma, lootusetu külmavares, lastega õues möllamisest rõõmu tunda ei suutnudki. Soe jope on, soojad kindad on, saapad on, pikk villa-siidi aluspesu on – aga teksade all polnud sellest tolku ja muid pükse mul üldse polegi. Juhtusin seda mainima Annikale, kes tõi mulle järgmine kord külla tulles proovimiseks imeilusad lillad suusapüksid – tema emale oli keegi andnud, emale ei sobinud, andis Annikale edasi, talle ei lähe jalga, tõi siis mulle. Istuvad ideaalselt! Jah, pikkust on 10 cm puudu, aga topin saapasääre sisse ja ongi korras. Nii et täitsa iseenesest ja ilma rahata tulid need püksid minu juurde. Nüüd pole ainult üldse õues lume sees möllamise ilma olnud :) Kui see tuleb, siis olen lõpuks ometi igakülgselt varustatud!

Aga see, mida ma pidevast Humanas käimisest ja oma kirjust riietekapist saan, on tohutult palju positiivset emotsiooni. Võiks öelda, et teise ringi poodide külastamine on üks mu suurimatest hobidest. Ja on nii välja kujunenud, et just Humanast leian endale kõige rohkem sobilikke asju, ehkki teen iga paari kuu tagant tiiru ka mujal.

Vaatasin huvi pärast üle, kui palju raha ma eelmisel aastal teise ringi poodides oma riietele kulutasin, laste ja Abikaasa riideid ning kodukraami arvestamata. Jaanuar – €1. Mai – €7.53. Juuni – €42.44. Juuli – €23.29. August – €36.44. September – €12.35. Oktoober – €6. November – €7. Detsember – €6.

Pärast viit aastat lastega kodus olemist läksin lõpuks ometi tööle ja sain LÕPUKS OMETI ilusasti riides käia. Seelikud! Sukad! Kõrvarõngad! Idüll :D Esimene töökoht mind riiete ostmise suhtes nii väga ei sütitanudki – istusin seal oma kontorilaua taga ja nokitsesin enamik ajast omaette, peale kolleegide mind keegi eriti ei näinud, natuke riideid kodus ju oli, rahaline seis ka eriti kehv. Aga mais sain uue töö, avalikumas kohas :P – ja siis lõi naine minus täiega välja. Tööle sobilik (suve)garderoob vajas pärast pikka kodus olemise perioodi paratamatult uuendamist, suvel oli rahaliselt natuke kergem ka, nii et käisin Humanas suht suvalistel aegadel – ka siis, kui hinnad olid kallimad. Ja ostsin kuhjaga riideid :)

Septembris käisin korra uue kauba nädala kõige esimesel hommikul, aga tõdesin siis, et esiteks mulle see tunglemine ei istu, teiseks oli rahaline seis selleks ajaks stabiilselt kitsas. Seega tegin uue reegli, et käin Humanas ainult viimasel nädalal, alates kolmapäevast :P Ja olen sellest reeglist ka kenasti kinni pidanud.

Iga kord, kui ma Humanasse sisse astun ja neid värvilisi riideid täis stangesid näen (palju põnevam ja rikkalikum valik, kui nö tavalises riidepoes!), tekib minus tohutu elevus. Mida ilusat ma seekord leian? Mulle tohutult meeldib kiirelt riideid läbi lapata, kuhjadega proovikabiinis käia… Tavaline on see, et proovin ühe poeskäiguga selga 3×10 riideeset. Ära ostan neist lõpuks ehk kolm, vähemalt viimased kuud on nii läinud :)

Mulle nii tohutult meeldib see, et mul on riidekapis valikut. Et ma saan kanda iga päev erinevaid riideid, nii mitu nädalat järjest. Kas teate, millist tohutut elevust ja rahulolu ma olen viimased neli päeva tundnud, sest mul on olnud igal hommikul täiesti uued värvilised kõrvarõngad, millega sobitada kogu ülejäänud riietus? :D

Pärast augustikuist ülevaadet tegin oma riidekapis sügisel põhjaliku suurpuhastuse. Andsin ära palju riideid, mida polnud ammu kandnud. Tõenäoliselt sattus nende hulka ka mõni samal suvel Humanast ostetud hilp. Aga mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, otse vastupidi – mul on hea meel, et kõik on ringluses. Mulle meeldib ilusasti riides käia, mulle meeldib vaheldus, mul on samas vähe raha – seega on teise ringi poodides shoppamine minu jaoks ideaalne süümepiinade vaba naiselik hobi, mida saan endale võimaldada ka siis, kui eelarve on rangelt piiritletud. Ühtaegu on see minu jaoks väga õpetlik – järjest enam oskan realistlikult hinnata, mida ma ka reaalselt kandma hakkan ja mis sel hetkel ilus tundub, aga hiljem pigem seisma jääb. Eks vahel jääb midagi seisma ikkagi, see on paratamatus – aga sellisel juhul annan need asjad ka kiirelt ära.

Mõni kogub marke, mõni kingi, mina kogun ilusaid teise ringi poest ostetud riideid – see on tunduvalt praktilisem :) Suurim nõrkus on seelikud ja kleidid, seejärel kõrvarõngad ja sukad – viimaseid muidugi teise ringi poest ei saa. Kõrvarõngaid leiab õnneks ka väga soodsalt, aga sukad on Eestis üsna kallid, nii et olen ostnud vaid mõned ühevärvilised neis toonides, mida kõige rohkem kannan, üldiselt kasutan vanu varusid ja mängin rohkem muude riietega. Väga palju kannan mugavaid pluuse ja kampsikuid, neid Humanast ikka leiab.

Müüa asju, mis ma olen ostnud teise ringi poest paari euroga? Tõesti ei viitsi :) Müüki panen vaid need asjad, mis olen ostnud uuelt, aga pole mingil põhjusel siiski kandnud. Ära andnud olen väga palju ja annan edaspidigi. Sõpradele või lasterikaste perede liitu. Igakuiselt oma hobi eest €5-10 maksta, arvestades saadud positiivsete emotsioonide hulka ja igapäevaselt suurepärast väljanägemist – ma ütleks, et väga hästi kulutatud raha!

Jan 142015
 

Jõudsin Gea soovitusel Money Matters blogini, mis õpetab oma rahaasju kontrollima. Täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit uut mu jaoks, olen kõike seni mainitut juba aastaid teinud. Lugeda ja kaasa noogutada oli mõnus sellegipoolest ning see on mu meelest kohustuslik lugemine kõigile, kel pidevalt enne palgapäeva raha otsas, aga pole samas aimu, KUHU see täpselt kadus. Ise ootan huviga investeerimise teemalisi postitusi, need kuluks marjaks ära. Igal on juhul blogi aus ja soovitan kõigile :) Panin blogrolli ka. Ja muidugi oma readerisse.

Räägitakse, et oskus rahaga majandada tuleb kodust kaasa. Ma näiteks ei suuda meenutada, et ema oleks mind majandama õpetanud – samas see ei tähenda, et seda ei toimunud, ma ei mäleta enamikku, mis kunagi oli :) Ok, nii palju tegelikult küll, et vist alates millalgi põhikoolist käisin ise poes ja raha küsisin emalt vastavalt sellele, mida oli vaja osta – söögi hindu ma umbes teadsin ja oskasin kokku arvutada. Pärast pidin ideeliselt tšekid ka tooma, aga kuna mingit kulude kirja panemist ema mu meelest toona ei harrastanud, siis otsest vajadust ega kohustust selleks polnud ja väga tihti need tšekid ka temani ei jõudnud (ja psst, ärge talle öelge, aga eks ma ostsin vahepeal lisaks söögile keepsuraamatu kleepse kah).

Samas Abikaasa ema on mu meelest väga hea majandaja, Abikaasa aga ei viitsiks elu sees numbreid ritta ajada. Nooruses oli ta üsna süüdimatu, minuga kohtumise ajal oli tal üksjagu võlgu kaelas. Ma panin ta muidugi kiirelt paika, sundisin võlad ära maksma ja olen meie tulusid-kulusid sellest ajast saadik kontrolli all hoidnud :P Kui raha oli rohkem ja kohustusi vähem, siis planeerisin ka vähem, kitsamatel aegadel aga väga hoolikalt. Ühesõnaga… Mingil määral on see lihtsalt iseloomus kinni. Mõnele meeldivad numbrid ja kontroll, mõnele mitte. Hea, kui peres on üks, kellele meeldivad ja teine on tema majandamistega nõus :) Kaks udupead oleks tunduvalt raskem juhus või siis selline variant, kus üks tahab majandada, aga teine vaid vastutustundetult kulutada. Tark udupea laseb numbripedel majandada ja kulgeb mõnusalt kaasa – nii on arved makstud, söök laual ja kui midagi üle jääb, saab tõesti mõnuga kulutada.

No igal juhul, ma tõesti ei tea, mis mind selleks ajendas, aga täiesti ilma igasuguse õpetuseta hakkasin ülikooli minnes märkmikusse kirja panema kõiki oma väljaminekuid. Detailipedena ikka absoluutselt kõik asjad – sai 5kr, siider 10kr, seelik 50kr jne. Pool aastat hiljem sain arvuti, siis kolis majandamine Excelisse. Alguses panin lihtsalt kirja kuupäeva ja ritta kõik sel päeval ostetud asjad, mingil hetkel hakkasin neid jagama gruppidesse (toit, majapidamine jne), lisama toidule ka kaalu jne. Et saaks ikka rohkem statistikat teha :) Ja ehkki ma ei ole sellega kahjuks täiesti järjepidev olnud (peamiselt Londoni ajas on augud ja mingid lühikesed Eesti perioodid ka), siis enamik mu iseseisva elu kulutustest on siiani Exceli tabelitena olemas. Täpsemalt sügis 2002 – sügis 2007 ja 2011 kuni praeguseni. 2008-2010 on puudu, ehkki enamik sellest ajast ma kirjutasin väljaminekuid üles küll… 2010 kevadel läks kõvaketas tuksi – ehk sellepärast? Kuni 2007 oli mul plaadile kirjutatud, need sai hiljem taastada.

Meil on elus olnud igasugu perioode – rahaliselt paremaid ja halvemaid. Mida vähem raha, seda rohkem tuli/tuleb majandada, see on paratamatus – muidu lihtsalt ei ela ära. Londonis olime vahepeal väga vaesed, vahepeal elasime üpris mõnusasti ära. Eestis oli tükk aega tänu vanemahüvitisele võimalik kenasti ära elada ja mõistlikult majandades ka igasugu olulise jaoks säästa – tavaline oli see, et arvel oli raha ÜLE, kogusime ju algul pulmade, siis kodulaenu sissemakse, seejärel remondi jaoks. Nii oli ka võimalus mulle näiteks päevapealt ja täiesti plaanimata uus läpakas osta, ilma et see meie majanduslikule seisule suuremat mõjunud oleks. Norras olime algul väga vaesed, hiljem tundus mingil lühikesel perioodil raha laialt käes olevat, nii et saime tol suvel veidi remonti teha ja ka veidi elu nautida. Ja kui Norra töö lõppes, olime algul Eestis mõlemad praktiliselt töötud (mu pool kohta eriti midagi sisse ei toonud) ja selle tagajärjel võlgades, nüüd suvel sai tänu auto müügile nood võlad tagasi maksta, kuu aega vabamalt võtta, elu nautida ja jälle mõni suurem vajalik kulutus teha, siis sai see raha ka otsa ja nii jõudsimegi sügisel lõpuks stabiilselt kitsasse seisu. Kindlad töökohad on olemas ja elame oma palkadest ära, aga selleks tuleb ka viimse sendini majandada.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende külluseperioodide eest, mis meie elus on olnud – tänu sellele on meil olnud võimalik säästa oluliste suurte asjade jaoks (juba ülal mainitud pulmad, kodu, remont) ning teha vajadusel suuremaid igapäevaseid väljaminekuid (läpakas, talvejope ja -saapad, viimati minu prillid jne), tänu millele on vaesematel perioodidel kõik hädavajalik olemas olnud ning selle võrra lihtsam ülejäänu pealt kokku hoida. Ma olen ääretult tänulik selle eest, et meie rahaline seis on hetkel stabiilne – järgmise sügiseni niiviisi viimase piiri peal majandada tundub küll kuradi pikk aeg, aga eks sellegi aja jooksul peaks pisikesed muutused paremuse poole toimuma.

Tänu tulumaksu määra langetamisele peaks meil alates järgmisest kuust palka kahe peale paarkümmend eurot rohkem tulema, mis on praeguses olukorras täiesti arvestatav summa. Peretoetust tõsteti üle kahe korra – lasteaia kohatasu tõusis muidugi ka poole aasta jooksul kaks korda, aga õnneks väiksemas summas, nii et toetuse tõusuga jääme ikkagi plussi. Aprillis maksan viimast korda õppelaenu, nii et alates maist jääb jälle €25 kuus rohkem kätte. No näete siis, nii palju pisikesi positiivseid asju! Kui ma nüüd õigesti arvutan, siis kevadeks on sügisega võrreldes igakuiselt kulutamiseks tervelt €70 rohkem. Täitsa arvestatav summa!

Ja sügisel saab loodetavasti jälle veidi palka juurde, ehkki ma mängin juba pikemat aega täiskoha küsimise mõttega – ma pole küll kindel, kas sellega üldse nõus oldaks ja oma hetkeülesannetega saan antud koormusega suurepäraselt hakkama, aga ma näen üldisemat sorti tööülesandeid, mida jaguks, mulle tundub, pikemaks ajaks. Samas ma nii väga naudin oma vabu reedeid… Ja samas jällegi tundub täiskoha küsimine ääretult loogiline – see annaks palgale täpselt nii palju juurde, et saaks tibakenegi vabamalt hingata. Need üldisemat sorti tööülesanded lõppevad ka minu arvestuse kohaselt mingil hetkel otsa ja järgmisel sügisel, kui autolaen lõppeb ja elu tänu sellele tunduvalt kergemaks läheb, võiks ma vabalt jälle 0,8 koormuse tagasi võtta. Ja OMETI pole ma siiani isegi küsinud, mis tähendab ilmselt, et ma väärtustan oma vaba aega rohkem, meeletust kokkuhoiust hoolimata. Mm, äkki peaks tegema kompromissi vaba aja ja raha vahel ning küsima juurde 0,1 kohta? :P Nojah, pole mõtet seda monoloogi rohkem pidada – pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema ja siis kas küsima või mitte küsima. Ja kui ma ka küsin, on positiivse ja negatiivse vastuse saamise võimalused, ma ütleks, suhteliselt võrdsed.

Üldiselt on siiski puhas rõõm. Rõõm selle üle, et me elame kogu perega Pärnus, oma kodus. Rõõm selle üle, et ma naudin Exceli tabeleid, numbreid ja statistikat, seega on vähesega toime tulemine minu jaoks eelkõige mõnus väljakutse. Rõõm selle üle, et peame küll söögi ostmisel äärmiselt kokkuhoidlikud olema, aga ei pea loobuma tavapärasest mahekraamist (küll aga rämpsu ostmisest, mis on ju rõõm omaette!). Rõõm selle üle, et armastan teise ringi poode, mis võimaldavad mul ka kõige kitsamates oludes endale vahetevahel midagi ilusat lubada. Rõõm selle üle, et ma armastan oma tööd. Rõõm selle üle, et tegelikult on seda kõige kitsamat aega veel vaid veidi üle pooleteise aasta. Rõõm selle üle, et täpselt viie aasta ja üheksa kuu pärast oleme me täiesti laenuvabad. Nii palju olulisi asju on NII hästi.

Nii et tegelikult pole kokkuhoiul ju häda midagi, isegi kui söögiraha on järgmise palgapäevani €3.50 päevas :P Just sellega arvestades on arved makstud, paari vajaliku väljamineku jaoks raha kõrvale pandud ja kapp kõike kauasäilivat täis ostetud. Õunakilo maksab kõigest €0.39 ja ülejäänud hädavajaliku toidukraami saab selle raha eest kätte küll. Nii et ma ei kahese põrmugi seda kleiti ja neid kõrvarõngaid, mis ma sel kuul ostsin (ja Abikaasale normaalse välimusega mütsi ja salli, mida tal ammu vaja oli) ning kõige tipuks kavatsen ma homme minna traditsioonilisele viimase nädala Humana retkele, et €1.50 päeva puhul endale veel midagi ilusat lubada :) Ja reedel teise Humanasse, siis on juba €1 päev. Pisikesed rõõmud, mis muudavad ka kõige kokkuhoidlikuma elu elamisväärseks.

Elu on selgelt näidanud, et alati saab hakkama. Alati on raskeid hetki, aga alati läheb ka paremaks. Kui uskuda, oma unistuste poole püüelda ja hetke võimalikult palju nautida, saab kõik alati korda. Ka kõige suuremad ja olulisemad asjad, mis vahel võivad näida kauged ja kättesaamatud. Kõik on võimalik!

Läks jälle filosoofiliseks mulaks, tüüpiline. Ma lihtsalt ei oska lühidalt ja konkreetselt kirjutada :D Aga kulude kontrolli all hoidmist soovitan ma siiski soojalt kõigile. Teeb elu tunduvalt lihtsamaks :)