Mar 202017
 

Ilmselt on asi lähenevas sünnipäevas – teadsin, et kui ma sel nädalavahetusel ei korista, siis tuleb sünnipäev sassis kodus… Ja see mõte ei meeldinud kohe üldse mitte.

Magasin eile üsna kaua ja jõudsin hommikusöögi söömiseni kell üks, aga pärast seda koristasin õhtul kella kümneni välja… Ja saingi kõik korda! Eriti oluline, sain korda kaosekummutipealse ja -riiuli:

Selle kaose koristamiseni jõudsin kusjuures alles õhtul üheksa paiku… Enne seda oli vaja kööki ja elutuba kraamida ning vannituba küürida. Siis tunnike magamistoas, siis duši alla, pool üksteist sain välja teenitud puhkust nautida.

Kõik ei ole muidugi NII ideaalses korras, kui ma tahaks – detsembris keskendusin kappide sisemuse organiseerimisele, aga kuna mul ei ole siin oludest tulenevalt väga head süsteemi, kipuvad kapid jube kähku sassi minema… Nii et nüüd on väljast kõik ilus, aga kapiuste taga oleks vaja organiseerida. Midagi hullu ei ole, ma enam-vähem tean kõigi asjade asukohta – aga saaks palju paremini. Noh, kunagi, kui mul jälle aega on ja vaim peale tuleb. Seni on vähemalt kõik, mis nähtaval, nii kenasti korras, kui meie väsinud ja lagunevas majapidamises üldse olla saab. Ja uskuge mind, see kõik on praeguseks ikka üpris üpris väsinud…

Eile oli tegelikult üpris närviline päev, tülitsesime palju. Täna hommikul ajas Poiss närvi, kes käis alates kella kaheksast iga natukese aja tagant küsimas, kas me juba ei ärka – sest me ei lubanud teda enne arvutisse :D

Aga siis oli kell pool kümme ja päike paistis nii ilusasti ja ma tõusin üles ja mõtlesin, et KÕIK on tehtud – kodu on korras, ise ka puhas, ainult pesu tuleb pesta ja ülejäänud päeva võib puhata. Ja PÄIKE, eks, teeb alati kõik nii helgeks.

Nii et me tõusime üsna varakult, Abikaasa käis poes, tegime inglise hommikusööki, hiljem mängisid lapsed enamiku päevast õues, meil oli võimalik omavahel veidi pikemalt jutelda ning lebotada.

Lisaks puhkamisele jõudsin veel kõik ootel olevad õmblustööd ära teha ja Abikaasa pani minu palvel lõpuks laste hommikumantlitele nagi ukse külge. Ning kuna tal nagunii trell käepärast oli, parandas ära ka magamistoa kardinapuu, mille Poiss kardinat sikutades nädal või paar tagasi ühelt poolt seinast välja tõmbas.

Ja õhtusöögiks oli lasanje, njämm.

Enamiku päevast pühendasin fotode sorteerimisele. Olen teinud nii palju pildipostitusi, parooliga ja avalikke – kusjuures mul pole ükski neist postitustest, mis ma varasemate kuupäevadega ajastasin, RSS lugejasse tulnud, veider… Mu meelest varasemalt on küll tulnud. Või vähemalt Alice’i taolised postitused tulevad mulle alati. Igatahes, lingid on ka olemas, nii et vahet pole. Pildikesi elust postitusse unustasin algul märtsi pildid panemata, sest õhtu oli juba nii hiline ja juhe koos, seega lisasin hiljem.

Nüüd olen fotodega nii kaugel, et üles panemata on veel enamik märtsi kassipiltidest… Aga nendega on aega, kass juba niigi uputab ja fotod üleüldiselt ka.

Sügav rahulolu, igatahes.

Olen sattunud viimasel ajal FB-s videote peale, kus üks kena naisterahvas räägib vanemdamisest (mm, see ei ole vist päriselt sõna, aga Daki blogist nii külge jäänud :D) – viimane, mida nägin, oli selline, kus ta jõi vahuvannis veini ja ütles, et savi, kui mänguasjad on kokku korjamata, nõud pesemata ja pesu triikimata – prioriteet on enda heaolu ja see et sa ennast hästi tunneks.

Ja mõtlesin, et küll oleks mul lihtne elu, kui korralagedus mind hulluks ei ajaks :D Mina tunnen ennast hästi siis, kui kõik asjad on oma kohal, nõud pestud ja pesu kapis (triikimisega ma õnneks suuremat ei tegele) – no ja nii lihtsalt on. Kui korralagedus mind ei sega, siis ma pean olema ikka VÄGA VÄGA väsinud või VÄGA VÄGA masenduses. Noid hetki on olnud viimasel ajal liiga palju, aga nüüd… Nüüd ma jälle jaksan. Ja kevad on käes ja elu läheb järjest ilusamaks :)

Mar 202017
 

Üks kassi meeliskohtadest on magamistoa riiulil. Esimesed pildid sellest seeriast tegin veebruaris:

Eks ta käib seal magamas kogu aeg… Kogu aeg ma ei viitsi pildistada :P Aga eile õhtul oli jälle pildistamise tuju ja… :D

Ükskord ma mõtlesin, et okei, kui ta tahab seal nii kangesti magada, ma siis tõstan selle riiuli täiesti tühjaks… Võtsin selle korvikese ära, panin teise riiulisse teise otsa… Ja tulemus?

Andsin alla. Panin tagasi. Magagu siis :D

Mar 202017
 

Nii juhtub, kui kassipilte jooksvalt üles ei pane… Neid koguneb nii palju, et peab hakkama mitme postitusena avaldama :D

Me ausõna igapäevaselt nii ei toitu, aga tolle pildi tegemise hetkel olin just nimekaimu veiniõhtule ootamas:

Täiesti normaalne on valmistada õhtusööki, kass seljas :P

Saaremaal olemise ajaks viisime kassi “hotelli”. Puuri tal veel pole, nii et autosse viis Abikaasa teda põues:

Inimeste peal magada on hea:

Continue reading »

Mar 202017
 

Olen seda vist maininud enam kui korra, et hoian fotokaustu desktopil täpselt nii kaua, kuni kõik pildid on läbi sorteeritud ja blogisse üles pandud.

2015 suvel tegelesin viimati suuremat sorti võlgade klaarimisega, seejärel suutsin aasta lõpuni järje peal püsida, nii et 2015. aasta fotod on kenasti “My Pictures” kaustas, kus kõik varasemadki. Kusjuures, selles postituses mainitud Plika lasteaia piltide kausta tõstsin miskipärast desktopilt ära ja mis te arvate, on see siiamaani läbi vaatama või ei? Tõstsin nüüd silma alla tagasi, võiks ju siiski ära teha mingi hetk.

2016. aasta kaust ootas kannatlikult oma aega. Polnud varem jaksu sellele isegi mitte mõelda, sel nädalavahetusel tekkis aga fotode organiseerimise tuju ja võtsingi ette. Lisasin blogisse nö “vahele” ajaliselt õigesse kohta kuus postitust – esimene neist suisa jõuludest 2014 (sain pildid emalt tunduvalt hiljem ja jäid nö “seisma”), ülejäänud kõik eelmisest aastast. Kuna kõik postitused on parooli all, panin ka lingid eelmisesse postitusse, mis samuti parooli all.

Nö “avalikke” fotosid nii palju polegi, et varasema kuupäevaga postitusi teha, koondan siia kokku erinevad üksikud pildid, mis pole seni blogis kajastunud.

Esimene neist on eelmise aasta augustist. Oi, kuidas ma naeru pugistasin, kui seda pilti tegin:

Millalgi jõulude ajal tegime sushit. Selle tarbeks sai kurki kooritud ja Abikaasa tegi lastele “spahoolitsuse” :D Piltidel on näha jõuluvana toodud hommikumantlid:

Continue reading »

Mar 142017
 

Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?

Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu :D Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida :P

Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.

No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt :P Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!

Mar 102017
 

…ehk lubatud järjepostitus eelmisel nädalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tõdemused pärast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapäevaselt, olid raputamisega konto jääk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tüütum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ülearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ütleme nii, et pole lihtsalt vaeva väärt). Kalender on hädavajalik, et kõik vajalikud asjad meeles seisaks ja õigeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mõnd fotot saata – selle asemel, et chati aknas üks klõps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ühendama (sest mu mälukaardilugeja lõpetas mõni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tõmbama ja siis chatti panema…. Äärmiselt tüütu.

Mis puutub igasugustesse märguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pärast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kättesaadav olla.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et soovin siiski kõigi ülalmainitud mugavuste tõttu jätkata nutikat elu, küll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt välja lülitada – kindlasti näiteks magamise ajaks, samuti kõigil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja põhimõtteliselt võiks nett olla välja lülitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et märguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti välja lülitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada ära nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks näiteks ka äratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine :D

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lähtusin, olid:

  • Android
  • 4,7-5,2 tolline ekraan
  • vähemalt 2MB RAM
  • hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
  • võimalikult soodne

Kõigi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida käkitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kõik nutikad normaalseid pilte, aga sõnakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. Põhimõtteliselt käis mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kõik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna järgi ning googeldasin järjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste põhjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi :D

Lõpuks õnnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvõetav. Telefoni välja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jõudsin, paraku juba €30 võrra kallim – aga ega ma siis enam ümber ei mõelnud :D Kaasneb küll kohustuslik kaheaastane järelmaks, aga vähemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. Kõned + neti sain sinna kõrvale ka täiesti talutava hinnaga. Ega ma välja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks küll eelistanud järelmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis läks 2,5 aastat, et jõuda esimestest mõtetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “päris oma” nutikas välja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kõik tõid selle telefoni puhul välja üsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale läheb telefon kuumaks ning keskpärane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti väga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kõik mind ei heidutanud. Kiiduväärt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam välja :)

No ja fotokas – selle kohta öeldi küll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja väga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hämaras. Sellest mulle täiesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle välimuselt väga sümpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pärast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sõrmejäljelugeja, mis töötavat arvustuste põhjal suurepäraselt. See omakorda tähendab, et telefon on täiesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin välja täiesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon :D Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond :P Ja külmad käed on mul ka. Kõik klapib! :D

Kui olen telefoni juba mõnda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu väike laps jõululaupäeval ning tutvun oma uue sõbraga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on päris suur :P 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi :D

Mar 082017
 

Lohisev pealkiri, jällegi, aga ma ei mõelnud midagi paremat välja.

Mul on küll omad lemmikud nii popmuusika kui klassikalise muusika seas, aga neid on siiski pigem vähe. Kuulan tsipakene igasugu muusikat ja ei fänna põhjalikult õieti kedagi.

Aga mingil põhjusel ma lihtsalt jumaldan muusikat, kus on segatud kaasaegne ja klassikaline. Kusjuures, see kehtib ka tantsu kohta – ma ei ole eriti suur balleti ega ka… No ütleme, hip-hopi :) fänn. Aga kui esituses on ühendatud kaasaegse ja klassikalise tantsu elemendid, naudin seda üsna kindlalt. Sellel ma siiski pikemalt ei peatu, sest tänase postituse teema on muusika.

Tegin just põneva avastuse – arvasin, et C-jami olemasolust saime me teadlikuks Augustiunetusel 2013, kui neid Supelsakste hoovis kuulama sattusime ja vaimustusime, aga ole lahke – blogi otsingust tuli välja hoopis üks 2010. aasta postitus, juba siis vaimustusime. Too esimene kord see vaimustus ilmselt lihtsalt ununes, aga Augustiunetuselt ostis Abikaasa kolm nende plaati, mis pärast autos omajagu mänginud on.

Selles on midagi nii… Seksikat :P Kui kõiksugu populaarseid puusa nõksuma võtvaid ja raadiost ning meediast tuttavaid lugusid mängitakse klassikalses võtmes (noorte ilusate seksikate inimeste esituses), nii et tukad lendavad. Olgu see siis Metallica või ABBA.

Ühesõnaga, eile õhtul käisime naistepäevakontserdil, kus esinesid The Ilves Sisters ja C-jam. Ja no see oli NII ÄGE kontsert, et mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Suu oli kõrvuni peas põhimõtteliselt kogu aja, paljud lood panid automaatselt kaasa liikuma, paljud tekitasid lihtsalt kananaha ihule…

Mis lood esimese hooga meelde tulevad, mis mulle kõige enam meeldisid… Ilvese õdedelt Grease’i “You’re the one that I want”, ühe mu suure lemmikfilmi Notting Hilli algusest ja lõpust tuttav “She”, Frozeni “Let it go”, ABBA “Lay all your love on me”… C-Jamilt Gloria Gaynori “I will survive”, Michael Jacksoni “Bad”, Queeni “I want to break free” ja siis veel mitu lugu, mis hullult meeldisid, aga mille nime ei tea… Ja no lõpetuseks nende kahe koos esitatud “Pretty Woman”, mis oli kirsiks tordil ja läks kordamisele.

Ohh… Imeline. Soovitan soojalt kõigile. Pärnus oli esimene kontsert, kõik teised on veel ees. Väärt iga senti :P Meil olid õnneks Abikaasale kingitud Piletilevi kinkekaardid, nii et pidime ainult pool ise maksma.

Kusjuures see kontserdi mõte tuli meil täitsa viimasel minutil ja juhuslikult – need kinkekaardid hakkasid aeguma, olime mõelnud teatrisse minna, aga nädalavahetusel lehitsesime Abikaasa vanaemal külas olles Õhtulehte, mingi hetk Abikaasa näitas reklaami, et läheme hoopis sinna. Koju jõudes googeldasin Ilvese õdesid, kellest ma polnud midagi kuulnudki, vaatasin Ringvaate klippe, otse loomulikult vaimustusin ja nii need piletid ära ostetud saidki.

Kusjuures, isegi 2010 polnud mitte esimene armastus sellist stiili muusika vastu, juba teismeeas meeldis mulle Apocalyptica, kes ongi vist eelkõige tuntud Metallica loomingu tšelloversioonide esitusega.

Kui nüüd C-jami CD-d üles leiaks, siis võtaks autosse. Kuna ma olen nii algaja juht, siis raadiot kuulata ma ei taha, aga sellist sorti instrumentaalmuusika oleks taustaks ülimõnus.