Apr 162017
 

See hetk, kus lapsed on pesus käinud, õhtusöök on söödud ja magama minekuni on veel tunnike, nii et saab mängida. Pips kinkis meile Love Letteri, mis on parasjagu nii keeruline, et täiskasvanutel pole igav ja parasjagu nii lihtne, et kuuepoolene ka reeglitele pihta saab. Nii me siis mängime. Kass kah :P

Apr 162017
 

Mul oli kolmeks vabaks päevaks ainult üks plaan ja soov – et saaks PALJU LUGEDA. Kaks päeva kolmest on möödas ja siiani igatahes rahulolu – põhimõtteliselt olengi enamiku ajast lugedes veetnud.

Valik hetkel käsil olevat lektüüri:

Ene Sepa “Vabandust, aga mis asja?!” hiivasin viimati Tallinnas käies Liisi riiulist, seal on mul isiklik raamatukogu – nende juurest raamatuta lahkumine on vist pigem erand kui reegel. Katsun meenutada, millal see olla võis – vist käisingi viimati Tallinnas jaanuaris? Kas tõesti nii ammu? Lugesin toona ühe hooga pool raamatut läbi, siis jäi seisma, kuniks sel nädalal jälle ilukirjanduse isu tuli ja ülejäänud poole alla neelasin. Mulle noortekad meeldivad, nii et oli mõnus lugemine. Eks natuke kurvaks tegi ka ja pani mõtlema, kuidas oma lapsi sellistest olukordadest säästa… Nende sallivaks kasvatamine on pigem see kergem osa, muus osas tuleb lihtsalt loota, et seltskond nende ümber on normaalne ja kui ka pole, et neil on piisavalt enesekindlust, et mitte narrida ega narritavaks osutuda, samas oma maailmapildile truuks jääda.

Rhonda Byrne’i “Kangelane” tuli minuni eelmise nädala lõpus raamatuvahetuse kaudu ja eile õhtul neelasin selle paari tunniga. Pani mõtted õiges suunas liikuma, nüüd tuleb seal rajal ka püsida.

Mihkel Raua “eneseabiraamatu” sain pärast mitmekuist järjekorras ootamist raamatukogust. Täna lõpetasin lugemise ja nõustun üldsuse arvamusega – väga mõnusasti kirjutatud, olen suures osas temaga nõus.

Stoikude “kujuta ette, et su pere sureb homme ära” stiilis visualiseerimine on mulle küll vastuvõetamatu, aga IDEE on ju siiski täiega õige – elada tulekski nii, nagu iga päev oleks su viimane. Lihtsalt kas saaks äkki niisama olemasoleva eest tänulik olla, mitte häda ja viletsust ette kujutada? Õigemini – ma võiks täitsa ette kujutada seda, kuidas mul teatud asju ei ole või milline võiks olla elu, kui mu peret lihtsalt… Ei olekski. Kindlasti ei kavatse ma aga hakata visualiseerima seda, kuidas nad kõik autoõnnetuses hukkuvad vms. No ei ole selline asi minu meelest õige :) Aga eks erinevatele inimestele sobivadki erinevad kujutlusviisid.

Mul on kombeks raamatuid “neelata”, tegelikult peaks lugedes jooksvalt kõik väärt asjad üles märkima, sest hiljem need ju enam kõik ei meenu ja uuesti läbi lehitseda ma raamatut reeglina ei viitsi. Selle raamatu puhul vist siiski võiks, sest seal on tõesti päris mitmeid asju, mille hiljem üle lugemine ei teeks üldse paha.

Rikkaks saamise õpikud palusin sünnipäevakingiks – esimese osa lugesin läbi juba ammu, kinnisvara on pooleli, aktsiad alles ootamas. Neid raamatuid saab lugeda siis, kui tuju on vastav ja vaim peal. Kinnisvarast neelasin pool ühe õhtuga ja hammas oli toona täitsa verel. Selliseid raamatuid on öökapile väga vaja, et need tuletaks meelde, mis pikemas perspektiivis eesmärgid on.

Jooksmise ja suhkrusõltuvuse raamatud broneerisin emotsiooni ajel eile õhtul, Abikaasa tõi täna raamatukogust ära. Olen praegu eneseparanduse lainel – mõtlen, kuidas peaks ikka rohkem liigutama ja tervislikumalt toituma… Ühest raamatust lugesin läbi veerandi, teisest viiendiku. Sest noh, õhtupoole tuli Annika külla, siis oli vaja temaga jutustada ja… Hiljem juba blogida ja Mentalisti vaatamise isu tuli üle pika aja ja…

Üks blogi on ka pooleli, mille autor sama staažikas kui mina, see on ka selle nädala lektüüri hulka kuulunud.

Nii et lugemist jagub. Igasugust. Lugeda on hea.

Apr 162017
 

Muigama panev iroonia – päev enne munadepühi jäi kass oma munadest ilma :) Selle kokkusattumuseni jõudsime muidugi hiljem – aeg sai valitud puhtpraktilistel põhjustel. Sel nädalal oli meie kodukliinikus sünnipäevasoodustus ja tahtsime, et operatsioonile järgnev päev oleks meil vaba. Pikad pühad – seega mitte reede, vaid neljapäev.

Kolmapäeva õhtul tõin kliinikust puuri, neljapäeval viisin enne tööd sinna, täitsin paberid ära ja kiirustasin pärast tööpäeva lõppu tagasi.

Hoiatati küll, et võib olla õnnetu ja uimane, sirtsutada ja oksendada… Ei miskit. Kui kohale jõudsin, oli kass täitsa enda nägu ja koju jõudes hüppas esimese asjana riidekappi :D See riiul, kus ta pesitses, oli alt neljas, nii et päris kõrge hüpe oli. Asjal käis algusest peale kenasti, söönud on suure isuga, vahet ei tundu endisega mitte mingit.

Vaktsineerimas ja kiibistamas käisime juba paar nädalat varem, nüüd registreerisime lõpuks kiibi ära ka. Ussirohi ootab laua peal – ostsin esialgu selle kõige odavama tableti ja katsume seda toiduga segada, kui ei õnnestu, eks siis võib neid kallemaid katsetada. Vaktsineerida tuleb ca 10 päeva pärast korra veel ja siis vist ei olegi muud, kui iga paari kuu tagant ussirohtu (ta ju on meil peamiselt toortoiduline) ning iga aasta tagant uuesti vaktsineerida.

Hea meel, et kõik nii hästi läks :) Meie munadeta kass :)

Positiivse poole pealt – kasspildid said selleks korraks “otsa”. Katsun edaspidi regulaarsemalt blogida, nii kassist kui muust elust, et ei tuleks sada postitust ühe õhtuga. Aga mis teha, kui on ometi puhkus ja jaksu kirjutada ja tahaks asjaga ühele poole saada :D

Apr 162017
 

Mul pole kunagi elus kassi olnud. Koer küll, jah – oli armas, aga minu jaoks liiga suur kohustus. Õe koer oli meiega terve oma elu, mingis nooruse lollusehoos sai kutsikaid koju tassitud, merisiga olen ka miski hetk pidanud – no ei olnud minust looma eest hoolitsejat. Nii et kogu täiskasvanuelu olen olnud kindlalt arvamusel – ei mingeid loomi.

No ja siis toodi mulle kass koju. Ja ma olin tõrksalt nõus “proovima”. Ja no kes oleks osanud arvata, et ma võin NII KASSIINIMENE olla! Et noh, kassipojad on muidugi hirmus nunnud ja kassid üleüldises plaanis toredad – sõprade juures silitasin meelsasti, aga samas ei tulnud täiskasvanud kassi näppides kordagi tunnet, et küll tahaks endale ka. Pigem ikka see realismi teema, et mugav ja karvad ja kohustused ja…

Ja siis nad tõid selle pisikese kassipoja, kes ei ajanud alguses karvu ega midagi. Kes lihtsalt oli imearmas ja imemõnusa iseloomuga – sõi kõike, ajas oma asjad ära selleks ettenähtud kohas, ülejäänud aja oli lihtsalt meeletult armas, magas ja mängis ja…

Ühesõnaga jah, ma TÕESTI ei oleks osanud arvata, et see nii lihtsalt läheb. Et temast saabki nii kiiresti ja otsekui täiesti muuseas täieõiguslik pereliige, kes toob iga päev NII PALJU RÕÕMU.

Söötmine ja liivakasti puhastamine ja plaanilised loomaarsti visiidid on täiesti iseenesestmõistetavad tegevused, mis on lihtsalt osa elust ja ei häiri kuidagi… Kui miski üldse häirib, siis jah, karvased riided. Aga kunagi tuleb meile kuivati ja robottolmuimeja, ütlen ma ainult selle peale :P

Kass on lihtsalt imeline. Ei tea, kas ma oleks ise kunagi üldse mõne looma võtmiseni jõudnud? Kindlasti poleks ma ise valides valinud punase-valgekirjut – kui üldse, olen end alati ette kujutanud varjupaigast võetud halli kassi omanikuna. Aga ma olen nii otsatult tänulik, et just Säde meie juurde tuli ja et ta on igas mõttes nii hea iseloomuga, et kassiomanik olemine on imelihtne ja puhas rõõm.

Mul on hetkel küll tunne, et edaspidine elu ei tule ilma kassita kõne allagi… Ja pigem saab neid kunagi olema rohkem kui üks. Aga noh, eks seda näitab elu. Praegu on üks imearmas karvapall täpselt see, mis meil elust puudu. Igapäevane rõõm.

Olin ühe nädalavahetuse koristusaktsiooni käigus põrandaid pühkimas. Otse loomulikult oli vaja kassil tulla ja sättida ennast täpselt sinna nurka selle sodihunniku sisse, mida tahtsin parasjagu kokku pühkima hakata. Lesis seal mõnusasti ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks niipea kuskile liikuda :D

Apr 152017
 

Kunagi, kui me veel noored ja ilusad olime… Mitte et me seda praegu ei oleks, aga noh, veel nooremad ja veel ilusamad :P Siis oli meil üks väike sõprade ring, kellega omavahel väga palju suhtlesime. Kolm meist on märtsilõpu sünnipäevalapsed – Kaidi ja Annika sünnipäev on ühel päeval, minu omast täpselt nädal hiljem.

Annika töötas aastaid välismaal, aga kolis last oodates tagasi Pärnusse. Kaidi käis Tallinnas koolis, elas vahepeal Pärnus ja kolis siis Viljandisse. Ja meie neljas musketär, Iiris – no tema läks Londonisse ja sinna ta ka jäi.

Igal juhul tegin ettepaneku, et meie kolm, märtsilõpu sünnipäevalapsed, võiks üle pika aja kokku saada. Ja esimesel aprillil me seda tegimegi. Meie Kaidiga hävitasime ära kaks pudelit veini, Annika pole kunagi joonud ja ei tee seda siiani. Igal juhul oli kõigil hiiglama lõbus, mingil hetkel hakkasime fotoalbumeid vaatama ja vanu aegu meenutama, siis tekkis kange tahtmine Iirisega ka ühendust saada.

Temaga olen pärast Londonist ära kolimist kõige vähem suhelnud, ehk korra aasta-kahe jooksul, samas mingi side on alati säilinud. Miskipärast oli mul teadmine, et ei Skypes ega FB chatis ta väga kiiresti vastata ei pruugi, sestap saatsin talle sõnumi. Ja oh seda rõõmu, ta nägi :D Ja tuli ka chatti. Nii et jutustasime mõnda aega, saatsime talle ka pilte ja see oli tõesti lihtsalt NII TORE. Nagu vanasti :)

Tegime siis mõned pildid ka… Et oleks võrdlus – enne ja nüüd. 2001 ja 2017 :)

Ja KASS muidugi oli ka täieõiguslik seltskonnaliige :P

Apr 142017
 

Kohvikute ja restoranide nädalad on hullult ägedad üritused, aga miskipärast ei tule mul kunagi pähe neist osa võtta. Üldiselt vist peamiselt kahel põhjusel – kas magan toimumise maha või pole lihtsalt raha :D

2015 sügisel käisime tänu ema kutsele kohvikute nädala raames Kookonis, isegi postitus on sellest, küll parooli all, sest Plika piltidega.

Igatahes, vandusin endale, et sel aastal me restoranide nädala raames kuskile sööma läheme. Vaatasin kõik menüüd läbi – kuna ma veidratesse ja peenetesse toitudesse pigem eelarvamusega suhtun, sai puhtalt maitsvana tundunud söökide tõttu välja valitud Passion Cafe.

No ja siis läks muidugi terve nädal mööda, ilma et oleks tundnud ühelgi õhtul jaksu välja minna. Ülisobivalt otsustas aga Pips külla tulla, nii et laupäeva õhtuks ma lõpuks kohad reserveerisin.

Kolleeg, kes valis koha just veidrate toitude maitsmisest elamuse saamiseks, oli just enne muljetanud, kuidas talle Ammende Villas  kaks käiku kolmest ei maitsenud ja kuidas tartar pole ikka kohe üldse tema teema. Meiegi menüüs oli tartar, aga õnneks kalaga. Sest kui toore liha suhtes olen ma äärmiselt skeptiliselt meelestatud (noh, ma pole seda ilmselt kunagi söönudki, tundub nii mitteahvatlev), siis kala meeldib mulle üldiselt igast asendist.

Ja meil maitses igal juhul kõik väga hästi. Magustoiduga oli küll nii, et lõpuks oli magusast üledoos, aga hea oli sellegipoolest :) Ja Passion Cafe oli lihtsalt tore koht. Ja seltskond muidugi kõige parem.

Seltskonna peale saime isegi söögipildid kokku – mina pildistasin eelrooga, Abikaasa põhirooga (ja meid), Pips magustoitu :P

Pühapäeval käisime Pipsiga veel Café Grandis lõunatamas – sealne pasta oli küll pigem igavavõitu ja magustoit maitses mulle rohkem kui Pipsile, samas toit oli ikkagi maitsev ja rahulikult nautida ning jutustada oli ka väga tore. Seega – kvaliteetaeg.

Ja edaspidi katsub ka ikka selliste ürituste raames uusi kohti avastada.