Nov 092018
 

Meil oli lastega juba mõnda aega plaan võtta sel sügisel veel üks kassipoeg. Mingil hetkel aga küsis peretuttav minult, kas ma oleksin nõus pakkuma tema kahele kassile talveks hoiukodu. Ja ma mõtlesin, et miks mitte – saan kogemuse elust mitme kassiga ja eks siis ole näha, kas üldse tahan teist.

Nii et viimased kaks nädalat olen elanud koos kolme kassiga. Ja see on olnud… Noh, ütleme nii, et päris põnev kogemus. Ühtlasi saabus ka tõdemus, et kolm on minu jaoks ilmselt tiba palju. Ja et kui ma endale peaks veel ühe kassi võtma, siis kindlasti ei punast (juba olemas) ega musta (täiesti võimatu pildistada! :D). Hehe.

Tegelikult on nende kiisudega nii, et nad otsivad hoopis uut kodu. Päriskodu. Must Nurru on emane, punane Pööri isane – ja neil on Sädega üks ema :) Sädest järgmine pesakond, seega kui tema sündis sügisel 2016, siis need kaks ilmselt umbes kevadel 2017. Ma ei taha siin üldse lahata põhjuseid, miks need kiisud sel kevadel maale suvilasse viidi, aga seal nad kuni sügiseni elasid… Toitmas käidi neid ilmselt igapäevaselt, aga olid seal suht üksi ja õuekassid, nädalavahetustel käis pererahvas ka… Esialgu oli plaan, et nad ehitavad järgmine aasta maale maja, siis saavad kiisud seal samamoodi õuekassidena edasi elada, aga hetkeseisuga on hoopis selline jutt, et ehitus venib ja mis neist kassidest solgutada, otsiks parem kohe uue kodu…

Palun ärge kommenteerige seda, palun-palun. Ma tean, mis te öelda tahaks. Ja ma ei taha siin blogis seda teemat lahata. Ma tahan lihtsalt, et need kiisud saaks armastavasse koju.

Nad on ääretult armsad ja hea iseloomuga. Ei karda lapsi, on tohutult paimaiad, otsivad hellust ja lähedust. Söövad kõike nagu näljahädalised. Sobivad nii toa- kui õuekassiks – hoolimata (või just tänu sellele?) õues veedetud suvest ei soovinud nad siin tükk aega üldse õue minna. Nüüd küll vahel veidi käivad, aga vastupidiselt minu Sädele, kes on 100% õuekass ja liivakast on meil vannitoas moe pärast… Siis nemad on rohkem toakassid ja noh, liivakast on üle 1+ aasta aktiivses kasutuses.

Ühesõnaga… Nad on nunnud. Aga kolm on minu jaoks liig, eriti praegu. Ja ma nii väga tahaks leida neile mõnusa kodu. Kas keegi teab kedagi, kes sooviks endale kahte paimaiast kassi?

(Opil on mõlemad ära käinud, nii et sellega pole ka muret.)

Pildid on läbisegi kõigist kolmest. Säde on kahest punasest “valgem”.

Continue reading »

Nov 062018
 

Kümme aastat tagasi.

Täna:

Ma olen olnud kümme aastat ema. Ühtaegu uskumatu, hirmutav ja imeline.

Ma olen alati soovinud, et oleksin üks neist emadest, kes oskavad kirjutada oma lastele nunnusid kirju või kirjeldada nunnult nende arengut, aga ma ei ole. Ja ei jaksa pikalt kirjutada ka.

Tänane päev oli nii mitmeski mõttes väljakutseid esitav ja lastepidude korraldamine ei ole kunagi kuulunud mu meelistegevuste, pigem stressirikaste kogemuste hulka… Aga ma ei saa kiitmata jätta Musoonikut ja selle perenaist Kristiinet. See on AINUS koht, kus ma lapse sünnipäeva pidades ka ise lõõgastuda saan. Mitte ilmaasjata ei olnud me seal neljandat korda…

Oli raske päev ja ma jõudsin kohale mitte kõige paremas tujus, aga seal lihtsalt oli hea. Ja tuju sai ka hea. Ja pidu oli tore, kõigile. Ka täiskasvanutele. Ja see on ilmselt suures osas Kristiine teene, sest tema on see, kes on alati olemas ja lapsi juhendab, nii et täiskasvanud saavad rahulikult istuda ja hinge tõmmata.

Ega rohkemat polegi.

KÜMME. Mindf*ck. Uskumatu.

Protected: Kümme, vol 1

 plika, rõõm  Enter your password to view comments.
Nov 062018
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Nov 042018
 

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks :D

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk :) Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna :P No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud :D

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi :)

Oct 292018
 

Huvitav, mitu korda varem ma juba taolise sisuga postitust kirjutanud olen? :)

Mulle tundub liiga tihti, et ma olen avalikuks blogimiseks liiga vana. Elu lihtsalt ei luba. Kõigi ja kõigega tuleb arvestada.

Tegelikult ajendas mind praegust postitust kirjutama hoopis Mallu. Mulle lihtsalt nii väga meeldis tema viimane postitus ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. Mitte et ma saaks ennast kuidagi temaga võrrelda. Aga üldiselt tal lihtsalt veab, sest

  1. tal on mees, kellel on pohhui
  2. tal endal on ka pohhui

Mul nii pohhui ei ole ja meest ka ei ole, aga näiteks seda, miks ei ole, ei saa avalikult lahata, sest et noh, esiteks mul ei ole pohhui ja teiseks tuleb arvestada teistega ja asjaoludega :D

Ma ei ole kuskilt otsast staar ja ma ei ole ennast kunagi kuulsaks pidanud, aga elu näitab, et liiga palju inimesi teavad ja loevad, nii et oleks mõistlik olla ettevaatlik.

Ja te ei kujuta üldse ettegi, kui pärssivalt mõjub teadmine, et tööl teatakse selle blogi olemasolust. Eelmine töökoht oli nii teistmoodi, seal ei häirinud see mind üldse, ehkki vist ka teati ja keegi luges. Nüüd ma lihtsalt ei oska, töömina ja blogimina on kaks nii erinevat mina, et mul tekib sügav error. Ilmselt mängib siin olulist rolli see, et ma ei ole siiamaani osanud enamiku töökaaslastega isiklikus elus mingit ühisosa leida, sest lihtsalt… Ma ei tea. Erinevad harjumused, mille pinnalt ei ole saanud seda tekkida. Tundub lihtsalt, et kõigil oli enne mind see ühisosa olemas, minu olemasolu kedagi väga ei huvita ja ma ei oska ennast kuskile sobitada, pole ka ülearu selle poole püüelnud.

Tegelikult ei ole see asi muidugi üldse nii hull ja ma suhtlen igasuguste inimestega üsna vabalt ja vähemalt üks Minu Inimene on ka olemas, aga lihtsalt… Ah, las jääda, ma ei oskagi seda sõnadesse panna.

Igal juhul ma tunnen pidevalt väga tugevalt, et ma ei saa enam avalikult blogida mitte millestki, mis mulle tõeliselt korda läheb, mis omakorda tähendab, et ma olen põhimõtteliselt täielikult üle kolinud kinnisesse blogisse, kus saab filtrita asju endast välja elada ning lugejateks on vaid see käputäis inimesi, keda aastaid tunnen ja usaldan.

Ja mõtlen, kas jätkata ÜLDSE avalikult või mitte. Kas ma suudan saada kunagi tagasi avaliku blogimise lainele? Ma ei ole kindel.

Ma arvan, et ma olen tõsisemalt kui kunagi varem mõelnud, et paneks selle putka siin kinni. Mitte et oma server nüüd nii kohutavalt palju maksaks, aga €60 majutus + maiteagi, €10 domeen? See viimane läheb iga aastaga kallimaks ja ma pole viitsinud kolida :)

Jaanuaris peaks jälle majutuse eest maksma. Selleks ajaks tuleks ilmselt ära otsustada. Tühja maksta pole ju ka mõtet.

Ma võiks kolida blogi tagasi Bloggerisse või WordPressi, et see jääks avalikuks, sest on postitusi, millest inimestel on kasu praeguseni. Ma võiks maksta ka ainult domeeni eest… Ehkki ma ei tea, mida see mulle annaks. Ilusama aadressi, jah. Aga pole erilist vahet, kas tikriblogi.net või tikriblogi.wordpress.com – no tõesti ei ole. WordPressis on paroolipostituste võimalus, Bloggeris värskuse järgi sorteeritav blogroll, mida ma tean, et paljud kasutavad. Mõlemat tasuta ei saa :)

Ja muidugi on ka variant blogi päris kinni panna, nii et keegi enam ligi ei saagi.

Ja ma päriselt ei tea, mis ma teha tahan.

Ilmselt ei peaks ühtki otsust tegema, sest ma olen praegu taas kord seisus, kus ma kahtlen kõiges :)

Blogimine on nii pikalt olnud osa mu identiteedist, et kui ma selle nüüd ära lõpetan, ehk on identiteedikriis veel sügavam kui enne? Nagunii koosneb mu elu hetkel vaid küsimustest. Küsimustest Suurte Asjade kohta.

Nii palju fatalist ma muidugi olen, et usun siirait: küll need vastused ükskord tulevad…

(Ma suisa googeldasin fatalismi, et üritada jõuda selgusele, kas see on ikka see sõna, mida kasutada. Ma kuskilt otsast ei usu, et vaba tahe puudub. Ma usun, et igal hetkel on võimalik valida uuesti ja oma elu muuta :) Aga ma usun, et kõik juhtub põhjusega (põhjusest saab muidugi enamjaolt aru alles tagantjärgi). Ja ma usun ka sellesse, et mõned asjad on määratud juhtuma ja mõned mitte ning kui ikka üldse ei lähe, siis võib-olla ei tasuks peaga vastu seina joosta, vaid selle asemel mõnda muud varianti proovida. Oeh. Ma ei jaksa diibiks kätte ära minna. Ja ma ei ole ikka kindel, kui palju ma ennast fatalistiks tembeldada võin. Las jääda.)

Ja blogiga läheb ilmselt nii, nagu alati – ma lihtsalt ei viitsi midagi muuta, seega maksan jaanuaris jälle ja ehk tuleb kunagi avaliku blogimise soolikas ka tagasi ja…

Elu näitab.

Sep 212018
 

Kas pole olnud võrratu september? Sekka küll paar külma päeva, aga enamjaolt nii soe ja suvine.

Tänane õhtu pani suvele minu jaoks imelise punkti. Ilm oli nii mõnus, et käisin kell kuus rattaga poes, lühikeste käiste ja miniseelikuga, ei olnud üldse külm!

Ma arvan, et kogu selle suve jooksul sai grillitud ainult kaks korda… Täna oli kolmas.

Ja mulle toodi imemaitsvat kirsiõlut.

Ja võrkkiik! On absoluutselt ainuõige, et suve lõpp saabus võrkkiiges.

Mis siis, et ametlikult algab sügis alles ööl vastu pühapäeva. Ilm läheb homme jahedaks. Minu jaoks on hooaeg vahetatud :)

Nüüd algab jahedate päikesepaisteliste ilmade, kuldsete lehtede ja sügismantlite hooaeg. Pimedate vihmaste õhtute, küünlavalguse, sooja tee ja kaisus olemise hooaeg.

Ka see kõlab üsna imeliselt, kui päris aus olla.

Sep 192018
 

Täna oleks olnud meie üheksas pulma-aastapäev. Selle asemel saame kahe nädala pärast hoopis esimest lahutuse aastapäeva tähistada.

Ja ma istun siin ja mõtlen, kui tänulik ma selle kõige eest olen. Ja kuidas ma pole ammu tundnud, et kõik on nii õige ja hea, nagu ma seda tunnen just praegusel hetkel.

Kas teate, ma veel suvel avastasin enda seest aastase hilinemisega üllatavas koguses pettumust, viha ja valu – et me ei osanud paremini, et me ei pingutanud rohkem, et hoolimata kõigest, mis oli hästi, kasvasime me ikkagi lahku ja ei suutnud oma abielu toimima panna.

Aasta tagasi oli lihtsam minna lasta. Too hetk olin ma ootamatult Soomlasele sülle kukkunud ja lootusetult armunud ning see andis tõuke astumaks sammu, mis oleks ilmselt tulnud astuda juba varem… Mis oleks võinud aga teistsugustel asjaoludel veel kauemaks venima jääda.

Kui hea meel mul on, et ei jäänud!

Kui Soomlane juulis välja kolis, oli mul aega üksi olla ja pikalt ning põhjalikult enese sisse vaadata. Siis tuligi välja kogu see valu, mida ennist mainisin. Imeline on see, et Eksabikaasaga saab kõigest rääkida. Sain talle kõik välja öelda. Välja nutta. Sain kinnitust sellele, KUI erinevaid asju me hetkel elult tahame. Kui rahul tema on.

Sain lõpuks lõplikult minna lasta – kindla teadmisega, et nii pidigi minema.

Ja nii ma ravisin aastase hilinemisega oma murtud südant. See oli see aeg, kus sport mind kõige raskemast üle aitas. Ja sõbrad. Aga kuna see oli siiski juba poolenisti läbi elatud, siis ei võtnudki väga kaua aega, et endaga rahu teha.

Tollest hetkest alates sai mu mantraks “Olen üksinda terviklik ja õnnelik.” Ja ma tõesti olin.

Ja see oli ka see hetk, kus ma istusin esimest korda elus maha ning mõtlesin korralikult järele, MIDA ma oma ülejäänud elult õieti tahan. Või pigem, millist inimest ma enda kõrvale tahan. Minevikusuhted olid tõeline inspiratsioon.

Kas teate, ma polnud sellele kunagi varem õieti mõelnud. Asjad lihtsalt… Juhtusid. Eksabikaasaga juhtus see, et jäin üheksa kuud pärast meie kohtumist rasedaks ja sealt lihtsalt läks asi edasi. Ja see oli tol hetkel nii hea ja nii õige. Ja me olime õnnelikud. Ja meil olid need kümme aastat, enamik sellest imeline, lõpp küll jah… Aga siiski. Suures osas imeline. Ja need kaks imelist last.

Ja siis kukkusin ma Soomlasele sülle. Siis, kui ma olin otsustanud, et olengi üksi ja käin aeg-ajalt “seiklemas”, leidsin inimese, kellega klappis nii hästi. Aga temaga ei olnud võimalust rahulikult võtta. Oli vahemaa, suur armumine ja julged otsused. Ja lõpuks minupoolne tõdemus, et kooseluks ei ole ma veel valmis ning hoolimata sellest, kui suurepärase inimesega on tegu, on meie igapäevaelulised harjumused ja elukogemus siiski liialt erinevad.

Ma olen nii tänulik, et ta mu ellu tuli, hoolimata sellest, et ilmselt hoopis teistel põhjustel, kui algselt arvasin. Millistel, seda võin praegu vaid aimata. Igatahes aitas kooselu temaga mul endast palju paremini aru saada. Samuti jõuda tõdemusele, et ma siiski ei soovi olla üksi. Et ma soovin tulevikus enda kõrvale inimest, kellega oma elu jagada.

Nüüd, 34-aastasena, pärast luhta läinud abielu ja sellele järgnenud kooselu, pärast pikka enda sisse vaatamist jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõtlesin korralikult läbi, mida ma tahan. Mida ma ootan. Mul ei olnud küll plaanis sellega kiirustada, aga ühel augustikuisel õhtul see nimekiri lihtsalt voolas minu seest välja, üsna iseenesest.

Ma küll arvasin, et ma ei ole veel niipeagi valmis kellegagi midagi uuesti proovima. Heh, mu nimekirja esimene punkt oli “ta tuleb mu ellu siis, kui ma olen selleks valmis”.

Ma ei olnud üldse valmis selleks, et üks isend mulle pool nädalat hiljem ette satub. See ajas kohe üsna sabinasse. Aga tõmme oli nii tugev, et sisetunne mind edasi tõukas ja…

Ja nüüd on lihtsalt tunne, et maailm on paigas.

Ma ei tea, mis sellest saab. Ma ei pea ette mõtlema. Ma ei pea tegema ühtki olulist otsust. See inimene on mulle nii imeliselt lähedal, et ma saan võtta lihtsalt üks päev korraga. Tundma õppida. Nautida. Ja vaadata, mis tulevik toob.

(Mis ei tähenda, et ma aeg-ajalt üle ei mõtleks, aga ma katsun seda kontrolli all hoida ja õnnestub enamasti üsna hästi.)

Nii hea ja rahulik on olla. Teismeline olemise kõrvale, mida ma olen ka, täiega :) Aga just see teadmine, et ma ei pea enam mõtlema. Et ma päriselt ka mõtlesin läbi, mida ma ootan… Ja nüüd ma võin lihtsalt minna lasta. Vooluga kaasa minna. Sisetunnet usaldada.

Ja sellest tänase erandiga mitte niipeagi rohkem avalikult blogida :)

Ma lihtsalt elan. Ja naudin.

Seda, et maailm on paigas.

Sep 192018
 

…ehk kiire ülevaade möödunud nädalast, paari pildi põhjal. Ega miskit pikka kirjutada pole, aga hea emotsiooni võiks ju mälestuste mõttes siia talletada :)

Täpselt nädal tagasi istusin arvuti taga, silitasin süles olevat kassi, kodu oli soe ja leivalõhna täis ja nii hea oli olla.

Pisut hiljem leidis kass endale “mugava” magamiskoha :)

Reede õhtul nautisin ilma ja korjasin aiast õunad kokku. Seekord läks nii hästi, et kõik, mis vähegi kõlbulikud, sain Birgitile viia, õunamahla jaoks. Kogu selle suure kotitäie.

Kaks puud on praeguseks tühjad, taliõun alles valmimas… Ja see puu on veel endiselt niiii täis.

Reede õhtul käis Liis mul üle pika aja külas veini joomas ja sain talle oma vahepealsetest seiklustest pajatada. Nii mõnus oli temaga üle pika aja jutustada.

Laupäeval korjasin Annika auto peale ja sõitsime maale Birgitile külla. Seal sai juba lõunast vein lahti korgitud :) Terve päeva toimetasime – tegime õunamahla, sõime, lollitasime, mängisime noolemängu… Ja jutustasime, jutustasime, jutustasime.

Pühapäev oli planeeritud koduseks pesu pesemise päevaks. Nii ka sai.

Päev algas imelise inglise hommikusöögiga:

…ja lõppes pisut haiglasena, aga nii õnnelikuna…

Sep 092018
 

Tasus vaid blogis mainida, et suvi on läbi, kui läks taas mõnusalt soojaks. Terve nädala sai maksimaalselt ilma nauditud, mida näitavad ka need vähesed igapäevaelulised klõpsud.

Esmaspäeva õhtul olime Plikaga kahekesi kodus ja nautisime võrkkiiges väikest einet:

Neljapäeva õhtul lesisin võrkkiiges ja mõtlesin elu üle järele:

Eile hommikul :)

Eile oli jälle nii imeline suvine ilm. Ärkasin vara ja toimetasin terve hommiku, seejärel nautisin hommikusööki… Ikka võrkkiiges :)

Lapsed veetsid enamuse päevast Eksabikaasaga, nii et mina sain üksinda mõnusalt kodus tegutseda. Oli tark otsus eilset päeva “välitöödeks” kasutada – pesin kolm masinatäit pesu, mis jõudsid kõik kenasti õhtuks päikese käes ära kuivada ning korjasin taas kõik õunad kokku.

Sest täna on terve päeva olnud hall ja vahepeal isegi sadas…

Lisaks välitöödele jõudsin ka kodus kõik korda teha – pärast Tartut oli siiamaani tunne, et mingid asjad lihtsalt ootavad tegemist ja enne rahu ei saa, kui nendega on ühel pool. Triikisin pesu, õmblesin hunniku nööpe ette, organiseerisin asju ja koristasin, pesin isegi põrandad ära. Nüüd saab kodus olemist jälle tõeliselt nautida :)

Aga üldiselt… Tasus vaid kirjutada, et ma ei imestaks, kui eelmise nädalavahetuse puhkepaus raamatuga jääks sel aastal viimaseks korraks võrkkiiges… Kui võrkkiigest sai möödunud nädala võtmesõna. Elu võttis väga ootamatult väga kummalise pöörde. Nüüd ma siis katsun elada, üks päev korraga…