Feb 142018
 

Palju erinevaid põhjuseid on olnud mitteblogimiseks.

  • endiselt see, mida olen korduvalt varem maininud – ma ei viitsi õhtuti enamasti arvutit üldse lahti teha
  • üleüldine energiapuudus
  • paljud asjad, millest tahaks kirjutada, ei ole veel küpsed avalikustamiseks
  • lihtsalt halb harjumus – kui blogimise rutiinist välja langeda, on alati raske tagasi järjele saada

Aga ma tõsiselt tunnen blogimisest ja jagamisest puudust ning väga loodan, et ma oma energiavarusid õige pea vähemalt nii palju taastan, et blogimise lainele tagasi jõuda.

Õrritamiseks – sest ma olen ju ka natukene õel, küll heatahtlikult, aga siiski – mõned teemad, mis meelel ja keelel:

  • vahetasin töökohta
  • Soomlane leidis ka ootamatult kiiresti erialase töö
  • tõstsime ümber lastetoa
  • vahetasime ära elutoa ja magamistoa
  • mõned teise ringi leiud on rõõmustanud nii lasteriiete kui kodumajanduse rindel
  • auto on lõpuks ometi täiesti korras
  • waldorfkool vaimustab mind järjest enam ja nüüd saan rääkida ka omadest kogemustest, kuidas probleeme lahendatakse
  • elu pärast lahutust ehk sel aastal tuleb hoolega klapitada, kes kui palju koolituskulusid maksab – avastasin just, et ühisdeklari esitamisel oli reaalne kasu sees, varem polnud vajadust süveneda, kuni nüüd tõdesin, et sel aastal üle 100€ saamata jääb, sest eelmisel aastal tasusin kõik õppemaksud mina ja maksuvaba “limiiti” sai üksjagu ületatud
  • MUL ON MAAILMA KÕIGE NUNNUM KASS

Nii et jutustamist jagub, nagu näete. Et ma nüüd mõni päev reaalselt tegudeni ka jõuaks :P Praegu aga maiustan trühvlijuustuga ja mõtlen, et peaks juba magama, sest äratus on kell kuus…

Jan 122018
 

(sest aastat on ju juba nii palju olnud :P)

Teate, ma lubasin endale, et olen sel aastal igasuguste ASJADE ostmisega ERITI hoolikas. Lubasin, et mõtlen kõigepealt kümme korda, kas on ikka vaja ja kui tundub, et on, siis

  1. uurin sõpradelt-tuttavatelt, ega neil üle pole
  2. otsin teise ringi poodidest
  3. kui kaks eelmist vilja ei kanna, siis mõtlen veel ühe korra ja alles siis ostan uuena

Muidugi ma olen selle reegli vastu juba eksinud ehk pärast ühe keraamilise leivavormi purunemist ei küsinud ma üheltki sõbralt, ega neil üle pole – kammisime vaid läbi paar teise ringi poodi ja ostsime lõpuks Maximast läbipaistva klaasist vormi, sest Magaziinis neid ilusaid punaseid kahjuks enam polnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Plika sai koolis jõuludeks pliiatsid. Waldorfkoolis on see suur asi – esimesed 1,5 aastat kirjutasid ja joonistasid nad ainult mesilasvahast kriitidega :P Pliiatsitele oli vaja pinalit – sellist, kus on kummist vahed, et kõik oleks ilusti üksteise kõrval oma kohal ja korraga näha. Eks Plika oli pinali ostmise juttu rääkinud selle nädala jooksul õige mitu korda, aga täna jõudis asi nii kaugele, et pärast kooli vedas ta Soomlase poodidesse pinalijahile. Selveris, Maximas ja Kaubamajakas midagi vaimustavat polnud – normaalse hinnaga pinalite välimus Plikale ei meeldinud, mina jällegi ei olnud vaimustuses kassiga pinali eest 14€ maksmisest, kui Maximast oleks saanud trollidega 89 sendi eest :P Kuna Plika oli äärmiselt järjekindel – on vaja NÜÜD ja KOHE – siis alistusin ja läksin temaga õhtul kesklinna, et sealse valikuga tutvuda. Midagi lõpuks ära ei ostnudki, veensin ta vist ära, et õmbleme ise… Millesse ma ennast nüüd segasin, ah?? Keegi ei tea, kust saaks Pärnus nii 5€ piires kassiga pinalit? :D Krt, teisipäeval just käisime Magaziinis, aga sealt ei märganud vaadata.

Ka mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada…

Hoopis sellest, et pinaliotsingute ajal leidsin realiseerimiskeskusest täiesti ootamatult need nunnud:

Ma olen juba tükk aega (ilmselt koguni mitu aastat) mõelnud, et oleks nii mõnus, kui majapidamises oleks keraamilised või klaasist kausid, mis oleks ühtviisi nii ilusa välimusega toidu serveerimiseks kui ka sobivate kaantega, et ülejääke mugavalt külmkappi panna ning samas kausis järgmisel söögikorral kaunilt lauale tõsta. Praeguseni oli nii, et kausid läksid kas niisama külmikusse (pole hea ei lõhnade ega toidu värskena püsimise poole pealt), tuli katta toidukilega (tüütu) või tõsta ülejäägid lauda koristades ümber plastikust kaanega säilituskarpidesse. Enamjaolt oleme kasutanud viimast varianti, aga plastikuga on jälle oma hädad – võimalike jääkide toidusse imendumine (mis siis, et “hea numbriga” plastik), rasvast puhastada on tüütu, lõhna võtavad liiga hästi külge, meie omad ei paista ka läbi, mis tähendab, et anonüümsed toidud võivad külmkappi “ununeda”. No ja veel kord see serveerimise teema – mulle nii meeldib, kui laud on kenasti kaetud, aga kui midagi on juba plastikkarbiga külmkappi pandud, siis tuleb see sealt hiljem tagasi lauale ikka samas karbis. Ei hakka ometi ümber tõstma, et veel rohkem nõusid pesta…

/Mesilasvahast paberid, millega kausse katta või millesse erinevaid toiduaineid pakendada, on mul muide ka tegelikult täiesti olemas, aga miskipärast ma eriti ei kasuta neid :P Tsipa tüütu puhastada, õigemini just see kuivama riputamise pool. Ma olen ikka niiiiii kohutavalt laisk mõnes mõttes – toode iseenesest on väga äge, keskkonnasõbralik korduvkasutatav toidukile alternatiiv/

Viiest üksteise sisse mahtuvast kausist koosnev komplekt maksis 3.95€ :) Mu köögis on läbiv värv kollane. Siin ei olnud pikka mõtlemist. Tulin kaussidega koju ja võtsin need kohe kasutusse. Nii ägedad! Klaasist, nunnud, praktilised! Plastikust kaaned pole mind kunagi häirinud, sest need ju toiduga otseselt kokku ei puutu. Sellise kinnitusega kaaned pole muidugi lekkekindlad, aga ma ei tahagi neid kausse kasutada toidu tööle kaasa võtmiseks – tahan lihtsalt, et oleks laual ilus ja külmkapis kaas peal ning sisemus paista. Ideaalne!

Kusjuures mulle tundub praegu, et ma tahaks suisa teist komplekti veel, aga sinna jäi alles ainult üks sinine ja see värv puudub mu köögist täielikult. Ei tea, kas mõne teise linna poest võiks saada? Ei tea, kas neid värve on äkki teisigi? Ega ma ju ei küsinud müüjalt, ehk oleks kuskil laos/tagaruumiski veel olnud… Teise komplekti mõte tekkis alles kodus.

Tegin karbist ka pilti. Vot täpselt sellised sinised jäid Pärnu poodi veel alles.

Ma pole tõesti ammu ühegi ASJA üle nii palju rõõmu tundud. Lihtne ja praktiline.

Jan 122018
 

Sattusin üle pika aja Dropboxi vaatama ja avastasin nii mõndagi, mida jagada. Ikka tavapärases stiilis palju pilte ja vähe juttu, sest rohkemaks jaksu / viitsimist endiselt pole.

Ühel jõulueelsel terve päeva kestval üritusel tahtsin Soomlasele kurta, et olen juba väsinud. Messenger aga arvas minust paremini teadvat. Ma niimoodi irvitasin:

Aasta lõpus, kui mul nädal puhkust oli, käis Annika külas, et ma õpetaks teda leiba küpsetama. Teate, kuidas vahel on selline imeline päev, kus tuju on nii hea, kaaslane nii imeline, sõbrad nii toredad ja lapsed nii mõnusad? See oli üks selline päev, otsast lõpuni. Täielik idüll. Meie jutustasime, Plika aitas Soomlasel pannkooke teha, poisid ei kihutanud huilates mööda elamist ringi nagu tavaliselt ega ka tülitsenud peaaegu üldse, vaid mängisid rahumeelselt legodega. Ja kass oli lihtsalt nunnu. Hiljem lõbutsesid kõik chatiselfide tegemisega :P

Continue reading »

Dec 272017
 

Ma kogu aeg imestan, kuidas aeg lendab… No et pea kuu möödas ja blogis täielik vaikus. Tõdemus on endiselt sama – nii juhtub, kui kodus õhtuti arvutit lahti ei tee. Hommiku- ja lõunasöögi kõrvale jõuan blogid läbi lugeda, aga enda oma kirjutamiseni mitte. Kuna kaaslasele tahaks ka tähelepanu pöörata ja arvuti on ärritavalt aeglane, siis õhtuti jääb enamasti suletuks. Või kui ka mõnel harval korral sisse lülitatud saab, blogimiseni ikka ei jõua :)

Ka postkasti unustan ma kontrollida. Siinkohal räägime me nüüd sellest PÄRIS postkastist, mis maja seinal on. Enne jõule 1,5 nädalaks post kontrollimata jätta ei pruugi olla eriti jätkusuutlik lahendus. Tulemuseks on hunnik kortsus reklaame ja kortsus Täheke ja õige mitu jõulukaarti. Nojah, ühe tõi päkapikk hoopis saapa sisse. Ja hiljem saabunud kaardid jäid üldse üles pildistamata, sest noh… Ma ometi ei viitsi praegu teise tuppa minna, kus need kõik riiulil reas on.

Aga naeru pugistama panid kaardid küll. Mu sõbrad tunnevad mind hästi. Jõulutönk ja jõuluvana teraapias ja näljane koer…

Jõulupühad möödusid minu jaoks täiesti arvutivabalt. Mõnel päeval ilmselt arvutist jõululaule kuulasin, aga sel juhul ei teinud brauseritki lahti. Täna pidin veidi tööd tegema, nii et oli vaja arvuti lahti teha ja näed – olen siin põhimõtteliselt terve päeva passinud. Töö sai kiirelt tehtud, aga erinevate inimestega jutustamine võttis tunduvalt enam aega.

Ja LÕPUKS jõudsin isegi blogimiseni.

Samas tunnen jälle, et SISU toota ma siia hetkel ei suuda. Sellist “päris”, mõtlemapanevat sisu. Ikka jälle paar pilti ja paar sõna, kõik :) Nii palju asju on olnud, millest tahaks blogida, aga tegudeni miskipärast lihtsalt ei jõua.

Igal juhul naudin täiega puhkust ja mitte midagi tegemist. Terve detsember möödus erinevate kohustuste keerises. Igal nädalal oli mitu õhtut erinevate kohustustega, viimane nädal oli aga täiesti erakordselt selline, et neli hommikut järjest olid enne tavapärast kell 10 algavat tööpäeva erinevad tegemised.

Kuna 23 olin enamiku päevast tööl, siis 24 oli ka veel küllaltki toimekas – oli vaja koristada, piparkooke küpsetada, ema juures jõululõunal käia… Aga järgmised kolm päeva olen ma võimalikult lebolt võtnud. Viimased kaks on olnud ka praktiliselt lastevabad. Nii et hea, kui korra päevas poes käidud saab, sest süüa on vaja – enamiku ajast vedelen voodis, loen ja vaatan filme. Senine skoor on 1,5 Harry Potteri raamatut, esimene Harry Potteri film ja esimene Die Hard. Kõik täiesti esmakordselt. Jah, on ka selliseid :P

Tänane õhtu möödub isegi midagi TEHES – läheme The Ilves Sisters kontserdile Eliisabeti kirikus. Vahepeal peab natuke kultuuri ka olema, eks. Et võiks siis ülejäänud puhkuse jälle süümepiinadeta maha vedeleda. Mõelge, kui mitu Harry Potterit ja Die Hardi veel ootamas on :P

Dec 052017
 

Ah et kuidas meil läheb? Väga kirjult. Mõni päev on ükssarvikud ja roosamanna, mõni päev on stress. Harilik elu :) Küllap kunagi katsun seda kõike pikemalt lahata, aga praegu jagan lihtsalt pilte alates 1. novembrist.

Nädalavahetusel enne Plika sünnipäeva ja Soomlase sisse kolimist oli mul käsil suurpuhastus. Lapsed leidsid endale ise tegevust ning otsustasid korraldada näituse, teemaks erineva liikumisvahendid. Tasakaaluliikurist ja politseiautost ufo ja paadini ning kõik muu, mis sinna vahele jääb.

Ma olin ikka täiesti hämmastunud, kuidas nad selle kõik ära korraldasid :D Mina tulin ainult hiljem näituse avamisele pilti tegema :D

Continue reading »

Nov 242017
 

Kirjutasin selle postituse praktiliselt valmis, aga siis läks järsku tööasjadega nii kiireks, et jäi üles panemata. Avaldamise kuupäevaks jätan 24. novembri, mil see kirjutatud sai.

Kas tõesti on eelmisest postitusest möödas juba üheksa päeva? Nagu eile oleks selle kirjutanud… Aeg lendab.

Olen sel nädalal taas kord liiga vähe maganud, see on mul pidev mure. Mõte kolmest kooliga seotud koosolekust kahel järjestikusel päeval ei tekitanud minus just ülearu positiivseid emotsioone. Koju jõudsin mõlemal päeval peale poolt kaheksat. Aga kui esimesel päeval väsisin koosoleku teise poole ajal meeletult, siis eilsed koosolekud möödusid üllatavalt ärksalt. Ei tea, oli siis põhjuseks tass kanget kohvi, mille õhtul kell neli ära jõin või lihtsalt positiivne emotsioon.

Nagu ma olen korduvalt maininud, ma olen waldorfkooli mõistes enda arusaama järgi pigem passiivne lapsevanem. Kõik koosolekud ja kohustuslikumad üritused on mul kalendris kirjas ja neist võtan osa, aga kui tegu on pigem vabatahtliku panustamisega, siis ma tavaliselt kohale ei jõua. Kõik need mööbli tassimised ja tunnis aitamised jooksevad reeglina mu tööpäevadesse sisse ja ehkki ma SAAKS põhimõtteliselt pea igal ajal töölt ära käia, siis ma teen seda kohustuslike asjade puhul niigi ja töö tahab ju ka ikkagi tegemist… Ühesõnaga jah. Pigem passiivne.

Aga sellegipoolest – iga kord, kui ma kooli satun, nii harva, kui seda juhtub… Mul on NII HEA TUNNE.

Mis siis, et ma siiamaani ei suuda kokku viia enamikku laste klassikaaslastest, lapsevanematest ja nimedest ning parim, mis ma suudan meenutada on see, et jajaa, olen varem näinud. On siiski tuttavad näod. Saavad iga korraga natuke tuttavamateks.

Ja muidugi õpetajad. Ma ei suuda neid kunagi ära imetleda… Ma läheks sellise lastekarja sees päevaga hulluks. Nemad teevad seda igapäevaselt. Ja on sealjuures nii pühendunud. On näha, et kõik inimesed, kes koolis töötavad, teevad seda südamega. Ja teate ju küll – kui õpetajate silmad säravad, siis on lastel ka hea.

Nii et ma istusin ja kuulasin. Hoidusin hoolega endale jõululaada asjus rohkem kohustusi võtmast, sest ma tean, et ma ei suudaks nendega hetkel diilida, aga mõtlesin vähemalt välja paar asja, mida ma reaalselt oskan teha nii kaunistamise (esimene klass vastutab kaunistamise ja koristamise eest) kui küpsetamise (teine klass vastutab kohviku eest) rindel. Müüma lähen nagunii.

Ja kuulasin teisel koosolekul plaane seoses köögiga, mille kool endale loodetavasti saab, kui rahastuse küsimused lahenevad… Käisin ringkäigul keldris, kuhu see tulema peaks :) Teate, ma täitsa usun, et see juhtub! Sest seda asja aetakse südamega. See on hea ja õige asi.

No ja üldse, see oli selline koosolek, kus mõned istusid põrandal, mõned tegid käsitööd, mõned osalejad olid paarikuused, mõned paariaastased… :) Kodune.

Täna hommikul tuli mulle veidi peale poolt üheksat meelde, et Plikale jäid kooli kaasa panemata kadrisandi riided, mis nädala algusest saadik elutoas oma aega ootasid. Mul oli telefonis meelespea küll, aga ma ei vaadanud õhtul kordagi telefoni, ei teinud ka arvutit lahti. Nii see ununes. Kurtsin klassi FB grupis, et tunnen ennast aasta emana. Minut hiljem vastas mulle kooli juhataja (kes on ühtlasi ka meie klassi lapsevanem :)), et ma veel jõuaks tuua, nad alustavad kell üheksa. Olin just hommikusöögi lõpetanud, nii et viskasin ülehelikiirusel riided selga ja kihutasin kooli poole. Kuna ilm oli plussis, siis autot kraapima ei pidanud, jõudsin isegi kümme enne üheksat kohale.

Ja teate, poleks isegi vaja olnud! Ma oleks võinud aimata, et õpetaja on ilmselt unustajateks valmistunud – vähemalt ma arvan, et see oli tema… Igal juhul, kui ma viis minutit enne üheksat klassi sisse piilusin, nägin klassitäit elevil valgesse riietunud lapsi, käsil viimased ettevalmistused. Plikal oli rõõmus ja rõõsa, põsed punased ja valge rätt ümber… Andsin küll riided üle, aga poleks midagi juhtunud, kui ma poleks jõudnud. Ja see on lihtsalt nii hea tunne.

Ma olen nii ääretult tänulik selle eest, et on olemas entusiastidest lapsevanemaid, kes sellised koolid käima panevad. Et haridusmaastik on mitmekesine, et on olemas ka “teistmoodi” lahendusi. Et kool ongi otsekui teine kodu.

Mis siis, et ma sinna nii harva kohale jõuan :) Ma tean, et mu lapsed on seal hoitud. Ja see on ütlemata hea tunne.

Nov 152017
 

Teate, hirmus raske on blogida viimasel ajal. Nii palju muud tegemist on, et ei jõua selleni kunagi. Praegugi katsusin ennast kokku võtta ja sorteerisin veidi fotosid, aga otsustasin lõpuks, et ah, las olla, ei viitsi praegu üles panna. Mõned laused paneks sellegipoolest kirja – nii palju ikka viitsin :)

Eelmise nädala esmaspäev oli Plika 9. sünnipäev ja Soomlase sisse kolimise päev. Kui me augusti lõpus lastele lahutusplaanist rääkisime ja selle vestluse käigus ootamatult kiiresti ka Soomlase olemasolu ja meie tulevikuplaanid ära räägitud said, avaldas Plika soovi, et Soomlane tema sünnipäevaks sisse koliks. Hiljem kolimisplaane paika pannes sai aeg-ajalt sel teemal nalja visatud ja noritud – aga lõpuks läks nii, et täpselt samale päevale need asjad sattusidki…

Ja kui esimest nädalat on kodus inimene, keda oled kaua oodanud, ega ei malda siis ju õhtuti arvutis oma asju teha… Ikka pigem midagi koos. Näiteks puslet :P

Selle nädala esimese poole on ta olnud Tartus – lootsin, et ehk leian nüüd kolme üksildase õhtu jooksul aega blogida… Nojah, näed, veidi leidsingi – aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Selle asemel olen lugenud raamatut ja vaadanud imelise muutumise saateid. Esimene hooaeg sai omal ajal vaadatud, nüüd vaatasin ära kolmanda olemasolevad osad ja hakkasin siis teist vaatama, mis on hetkel üsna alguses.

See saade tekitab minus nii palju vastakaid emotsioone, et vääriks omaette blogipostitust, nii et ma sel teemal hetkel parem pikemalt ei peatu. Kas ma selle postituseni ka jõuan, näitab elu :P

Raamat, mille täna õhtul lõpetasin, on lihtsalt imeline. Ma olen lugenud palju kasvatusalaseid raamatuid, aga kui ma peaks neist kõigist valima ühe, mille teeksin hea meelega KÕIGILE kohustuslikuks kirjanduseks, oleks see kindlasti just see – “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid”. Ühtlasi on see raamat, mille ma lihtsalt pean endale koju päriseks muretsema, sest seda on vaja pidevalt uuesti lehitseda. Ja ma kinnitan, see pole mitte ainult lastega suhtlemiseks hea, täiesti adekvaatne ka täiskasvanute vahelise suhtluse parandamiseks.

Aga ka see vajab täiesti omaette blogipostitust, nii et katsun ennast hetkel tagasi hoida ja mitte pikemalt kirjutada – nii põhjalikult, kui tahaksin, ei jõua. See postitus kindlasti tuleb. Millalgi.

No ja muidugi tahaks kirjutada uuest elust ja…

Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head – kui võtsin ennast täna lõpuks kokku ja postitasin FB-sse oma mõlkis auto pildi ja küsisin nõu, ühendus minuga pärnakast tuttav, kes reaalselt jagab matsu ja pakkus lahkelt abi… Nii et mul on esimest korda reaalselt tunne, et see luugi jama saab ka korda. Ja teine tuttav pakkus, et võib varuosa suhtes maad kuulata… Nagu ma ütlesin – inimesed on ilusad ja head.

Ja ma lihtsalt tunnen, kuidas ma olen nii tänulik kõige ümbritseva eest. Ja see ei ole üldse pingutatud “otsin positiivset ja katsun rõhutatult tänulik olla kõige eest”, vaid selline siiras rõõmus tunne… Ehtne ja loomulik tänu kõige eest, mis on.

Eks ma katsun harjutada ennast selle mõttega, et me elame nüüd koos ja iga koos oldud hetke ei pea ninapidi koos veetma, sest nüüd me olemegi KOOS. Ja nii ongi. Ei pea nädala pärast teisest 600km kaugusele reisima, et siis kuu-kaks järgmist kohtumist oodata. Mõistusega saan sellest hästi aru, aga ei tea, millal päriselt kohale jõuab? :) Kui jõuab, küll siis jälle blogin rohkem.