Jan 252005
 

Arvan, et mitte keegi ei suuda täielikult ette kujutada, mida ma selle seminaritöö kirjutamisel läbi elama pidin. Sellist piina ei sooviks isegi mitte oma suurimale vaenlasele – ma pole vist elu seeski ühe asja pärast nii palju ahastanud ja paanitsenud. Aga NÜÜD on see igatahes valmis!

Terve viimane semester on olnud (vabandage väljenduse pärast) nagu ora p*rses. Mida erialasemaks ained lähevad, seda vähem ma neid oskan. Irooniline on see, et ma armastan oma osakonda ja kursust, minu arust on need TÜ parimad. Enamik õppejõude on isiksustena võrratud, isegi loengutes on kohati huvitav. Aga igasugused kodutööd, eksamid jms – need ajavad tõelised judinad peale. Niisiis võib öelda, et ma armastan oma kooli juures kõike peale õppimise.

Novembri algul ei kujutanud ma ette, kuidas üldse ühestki ainest läbi saan. Detsembri algul ei kujutanud ma seda ette veel vaid kolme aine puhul. Detsembri keskpaigaks oli järele jäänud kaks. Ja nüüd, jaanuaris, pärast üliinimlikke jõupingutusi, jäi järele vaid üks asi – see kurikuulus seminaritöö.

Tahate teada, kuidas käis minu seminaritöö kirjutamine?

Septembri lõpuks oli vaja valida teema, püstitada uurimisprobleemid ja -küsimused. Juba see oli minu jaoks suhteliselt kirves tegevus. Läbi häda ja Pipsi abiga sain midagi siiski seminari jaoks kirja. Seal öeldi aga, et sel teemal on juba mitu inimest kirjutada tahtnud ning peaksin midagi muud valima. Pakkusin välja mitmeid ideid, mis mul peast läbi olid käinud ja valisime lõpuks ühe välja. Õppejõud rääkis palju tarka juttu, aga kuna ma seda kirja ei pannud, siis ununes see mul pea kohe, kui seminar läbi sai. Vähemalt sain esialgse jura eest 2. töö punktid kirja.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga umbes kuu aega absoluutselt. Lõpuks võtsin ennast kokku ja uurisin MSNis ühelt teemaga seotud alal töötavalt tuttavalt asja kohta lähemalt. Tuli välja, et pool sellest, millest plaanisin kirjutada, ei kuulunud üldse antud teema alla. Nii palju siis sellest. Kurtsin õppejõule oma muret ja ta soovitas mul ainult sobivast poolest teha.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga jälle umbes kuu aega. Siis ärkasin talveunest ja kirjutasin teisele õppejõule (mulle soovitati seda otse loomulikult juba kuu aega tagasi teha), et ta mulle mingit kirjandust soovitaks. Sain vastuseks, et teema on liiga üldine ja ma peaksin seda täpsustama. See lõi kogu asjale suht bloki ette, kuna ma ei osanud otse loomulikult midagi täpsustada. Novembri jooksul oleks pidanud ära tegema 3. ja 4. kodutöö ehk vastavalt teooria ja metoodika – lükkasin asja muudkui edasi, aina uued järelajad tulid ka ja…

Detsembri keskel, kui viimanegi järelaeg möödas oli, otsustasin, et ei jõua selle teemaga mitte kuskile. Kuna bakakaureuseeksamist polnud ka midagi konkreetsemat kuulda, siis otsustasin, et teen siiski bakatöö. Seega oleks seminaritöö pidanud ideaalis olema teemal, mida selle osana kasutada saab. Pöördusin kolmanda õppejõu poole, kes on ülilahe inimene ja kelle loengud on ühed mu lemmikutest, ning küsisin, kas ta oleks nõus mu veel nii viimasel minutil oma juhendatavaks võtma ja kas ta oskab mulle mingit teemat soovitada. Oli nõus ja soovitas teema kah.

Ühesõnaga pidin seminaritöös võrdlema Eesti tähtsündmusi aastatel 2001-2004 ning EL toetust samal ajal. Ja siis tegema järeldusi, kas need sündmused mõjutasid seda toetust. Midagi sellist. Eks ma siis üritasin asjaga vaikselt tegeleda. Aga siis tulid jõulud peale ja siis aastavahetus…

Ja uue aasta alguses oli vaja kirjutada referaat ning üks eksam ära teha, nii et seminaritöö jaoks eriti aega ei jätkunud – kaitsmine oli juba 11, eksam sellest vaid päev varem. Lisaks veel bakatöö teema kaitsmine, mis oli ka omaette huvitav kogemus – sinna tuli kaasa võtta paber koos targa jutuga, mida ma aga teps mitte kirjutada ei osanud, sest mu juhendajal oli mu töö teemast tunduvalt parem arusaam kui mul endal. Lisaks olin selle nädala alguses veel haige ka, nii et ajutegevus oli selle võrra veelgi aeglasem. Igatahes kirjutasin midagi valmis, juhendaja täiendas, siis kirjutasin veel natuke juurde ja nii see tehtud sai. Kaitstud ka – ehkki ma eriti midagi rääkida ei osanud, üks õppejõud hakkas kohe alguses oma nalju tegema ja lõppkokkuvõttes rääkis juhendaja rohkem kui mina.

Niisiis oli 13. jaanuar, kõik muud kooliasjad ühel pool ja võisin täielikult seminaritöö kirjutamisele keskenduda – üles laadida tuli see hiljemalt 24. jaanuaril. Seega oli mul aega 11 päeva. Ja kas ma hakkasin asjaga kohe tegelema? Õige vastus on EI. Nädalavahetuse logelesin maha – seega jäi alles vaid nädal. Ja selle nädala jooksul avastasin ma iga päev üha uuesti, et ma ei oska midagi kirjutada, konsulteerisin meili teel juhendajaga, kirjutasin kursaõe soovitusel ühele teisele õppejõule, et tema käest metoodika valiku kohta nõu küsida… Ja mis oli tulemus? Too õppejõud ütles, et selle paari päevaga ei jõua ma kuidagi nii pikka perioodi analüüsida ja soovitas nö “tule kustutamiseks” võtta ainult üks kuu ja seda siis põhjalikumalt analüüsida. Juhendaja oli päri.

Reaalne töötegemine algas niisiis alles neljapäeval, mis seisnes selles, et istusin pool päeva Rahvusraamatukogus ja lehitsesin vanu Postimehi – Postimehe internetiarhiiv on mingi ülimüstiline ja vanemate lehtede koha peal kasutu asi, vähemalt siis, kui sul on vaja terved numbrid läbi lugeda – pooli artiklitest polnud lihtsalt arhiivist vaadates näha, neid oli netist võimalik leida ainult siis, kui artikli täpne pealkiri otsingusse panna.

Istusin õhtuni raamatukogus ja sain pärast seda lõpuks oma fotod kätte – ülejäänud õhtu tegelesin seminaritöö asemel nendega.

Reedel lugesin pool päeva usinasti segast artiklit EL identiteedist, mis pidi idee järgi olema osa teooriast, ehkki tänu teema kitsendamisele ei läinud teooria minu arust enam üldse teemaga kokku. Kuna ma aga sõbra sünnipäevale minemata jätta ei raatsinud, kulus teine pool päevast muudele asjadele.

Järgmisel hommikul läksime 8.45 bussiga Pärnusse, seega magada öösel eriti ei saanud ja pohmakaga bussisõit polnud just kõige meeldivam. Kodus oli ka igasugu asju teha, üle vaadata ja rääkida ja uni oli nagunii terve päeva, seega polnud sobivat konditsiooni, et tööd kirjutada. Alles hilisõhtul, kui A hakkas ema arvutile format C-d tegema, võtsin jälle artikli ette. Ega eriti kuskile ei jõudnud, uni murdis maha.

Pühapäeva õhtuks sain artikliga lõpuks ühele poole ja hakkasin sellest mingit juttu kokku kirjutama. Päris valmis ei jõudnud, sest pidime bussi peale minema. Bussis trükkisin aastaraamatust sündmusi arvutisse, mis oli ka parajalt k*pp tegevus – seal oli nii kitsas, et trükkimisele kulus poole rohkem aega kui tavaliselt.

Tallinnas lõpetasin teooria osa ära, kirjutasin sinna veel miskit juurde. Olin öösel kella viieni üleval, rohkem lihtsalt ei suutnud ja kobisin magama. Mingi 8-9 paiku tõusin jälle üles ja hakkasin metoodika osa kirjutama. Üllataval kombel tuli inspiratsioon peale ja see läks päris kergelt.

Umbes poole kaheks sain valmis ka 4. kodutöö – olin vahepeal selgusele jõudnud, et pean need kaitsmisele pääsemiseks vajalike punktide kätte saamiseks vist ikka ära tegema. Saatsin tööd ära, ise veel kartsin, et äkki saadetakse mind nii viimasel minutil kohe p*rse. Õnneks ei saadetud. Vastusest aga selgus, et õppejõud arvas mu töö endiselt vanal teemal olevat. Ikka täitsa idioot olin, et talle teemavahetusest teada ei andnud! Saatsin siis veel ühe meili, vabandasin ette ja taha, avaldasin lootust, et sellest mingit jama ei tule.

Selleks ajaks oli uni jälle nii suur, et keerasin tunnikeseks magama, mis otse loomulikult kaheks venis. Aja raiskamine magamisele oli aga seda väärt – pärast kaht tundi puhkust olin jälle täitsa vormis. Ja nii ma siis uurisin tundide kaupa ajalehti ja kirjutasin sealt vajalikku välja – umbes kella üheteistkümneni õhtul. Siis hakkasin väljakirjutatut analüüsima – see võttis veel paar tundi. Lõpuks sissejuhatus, järeldused, diskussioon ja kokkuvõte – mis on tegelikult ju sama asi, ainult veidi erinevas sõnastuses. Oeh. Lõpetasin pool neli öösel.

AGA TÖÖ SAI TÕEPOOLEST VALMIS.

Loodetavasti ei teki mul sellest probleeme, et ma tähtajast 3,5h üle läksin, aga ma sügavalt kahtlen, kas õppejõud passis keskööni failihalduri ees, et sealt enne tähtaja lõppu viimased tööd kätte saada. Ja loodetavasti saan ma ikka homsel kaitsmisel läbi ka. Aga minu enda arvamuse kohaselt peaksin saama. NII sitt see töö ikka pole.

Vot nii kirjutasin mina oma seminaritööd. KIRJUTAMISE osa sai põhimõtteliselt tehtud pooleteise päevaga – ajavahemikus pühapäeva õhtust kuni teisipäeva varahommikuni.

Ja kogu eelnevasse tööga seotud protsessi, mis põhimõttelist algas juba septembris, võite sisse arvestada ka suuremal hulgal paanikahooge ning tahtmist kooli pooleli jätta (mida tähtajale lähemale, seda tihemini) – valasin veel pühapäeva õhtul ema ja A õla najal pisaraid ning polnud ööl vastu esmaspäevagi kindel, kas ma asjaga hakkama saan.

Ilma ema, A ja Pipsita poleks ma seda tööd ilmselt valmis saanudki – nad olid mulle kogu aja oma nõu ja jõuga abiks, kannatasid mu paanikahooge ja rahustasid mind maha. Mõned kursaõed olid ka abiks – nii palju nad õnneks mu paanikahoogudega kokku pidama ei puutunud kui ülalmainitud persoonid, aga head nõu ja toetust sain läbi selle vaevalise üle nelja kuu kestnud protsessi neiltki.

Vot sedapsi. Pole teha muud, kui tänada kõiki kõrgemaid jõude, et mul on nii palju häid sõpru ja nii toetav perekond, sest muidu… Nojah – minu isiklik arvamus on tõesti see, et ilma nendeta oleksin ma kooli ammu pooleli jätnud.

  5 Responses to “Seminaritöö in my ass!”

  1. Sest see lugu tundus nii sarnane sellele, mis endal seminaritööga seoses toimus ;)

  2. Ma elan praegu täpselt sama asja läbi, ainult selle vahega, et juba teist korda järjest :D Lootusetu olukord!

  3. […] keegi oleks mulle siis öelnud, et viis aastat pärast seminaritöö kirjutamise kannatusi on minu elu tähtsündmus esimese lapse esimene edukas potilkäik… […]

  4. kirjutan hetkel seminaritööd ja sattusin oma info otsingutel Sinu blogi peale, imelik küll. Kirjutad haaravalt, põnev oli lugeda ja tunda, kuidas inimesed nii sarnased on – loodan, et minu seminaritöö varem valmis saab, kui tähtaeg kukub. Põen kohutavalt selle pärast. Aga, jah, tahtsingi öelda, et kirjutad hästi, ja olen rõõmus, et töö kaitstud said :)

  5. Hakkas kohe kergem, et ma pole ainus, kelle jaoks seminaritöö kirjutamine tõeline peavalu on….
    Tunnen samamoodi, et koolis on kõik vahva peale õppimise. Õigemini kõik peale kodutööde ja eksamite jms. Aga seda seminaritööd ei kutsu kohe miski kirjutama…. Puudub selline isiklik vajadus/huvi, motivatsioon….

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)