Feb 172005
 

A kinkis mulle puzzle – sellest pildist, mis ma temast kunagi öösel tegin, sest ta oli magades niiiiii armas :) Aga kõige parem osa kingitusest oli siiski tekst kaardil:

Vaatan seda pilti ja tunnen, et see ei olegi pilt, vaid reaalsus – nii hea on sinuga koos olla, eriti öösiti sinu ümbert kinni võttes või siis vastupidi – sinu embuses. Hommikud ongi just seepärast kõige raskemad, et pean sinust lahkuma. Ootan neid lugematuid mõnusaid öid, mis meil ees, kannatamatult nagu ka hommikusi palsam-hüvastijätumusisid!

Oeh… Mis ma teha saan? Süda sulab :) Ehkki see on teoreetiliselt juba ammu üles sulanud.

Mul tekkis selle peale tahtmine vanu kaarte lugeda… Need olid sama head :)

Eelmisel aastal käisime valentinipäeval kinos – Love Actually sobis selleks puhuks nagu rusikas silmaauku ja oli kõigele lisaks ülihea film. Rõõm on nentida, et jätkasime traditsiooni ka sel aastal ning film oli täpselt sama hea.

Shall We Dance. Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Sarandon. Lopez meeldis mulle kohutavalt juba Maid in Manhattanis, ei pidanud pettuma ka selles filmis.

Romantiline komöödia – aga sellel oli sisu. Väga hea sisu. Vaimukas ja südamlik. Hea muusika, ilusad inimesed, ilusad riided. Vihjeks nii palju, et kogu film keerles (professionaalsel tasemel) peotantsu ümber – sestap siis riided.

Ja lõpplahendus oli ka hea – seda vaadates võib vaid loota, et ehk oleme ka meie paarikümne aasta pärast samasugused…

Feb 142005
 

A ostis üleeile oma esimese auto – sinise Volkswagen Golf 2. Ja mis mulle selle juures eriti meeldib – nelja, mitte kahe uksega. Mis siis, et minul ei tule ilmselt pea kunagi taga istuda – kahe ukse puhul oleksin olnud mina see, kes enda istme tagant kogu aeg inimesi sisse laskma peab.

Ühesõnaga – auto :D Ma pean tunnistama, et mulle pole see vist veel väga kohale jõudnud. Aga hea tunne on küll, ütlemata hea.

Ja sellisest asjast tekib kuradi kiiresti sõltuvus. Juba paari päevaga lähed nii kohutavalt mugavaks…

Varem pidime Citymarketist koju tulles sõitma kõigepealt ühe peatuse edasi, et siis üks peatus tagasi sõita – Lasnamäe Centrumi juures on bussipeatus nimelt ainult ühel pool teed. Ja kui  on veel rasked kotid ja s*tt ilm… Oota siis seal tuule käes seda bussi ja kiru. Oh kui mõnus oli täna poes käia ja autoaknast tuisku vaadata.

A sõbra juurde saunaõhtule minemiseks oleksime pidanud mitut erinevat ühistranspordi-vahendit kasutama (mis jällegi tähendab vahepealset ootamist ja külmetamist) ning kokku vist umbes tund aega loksuma. Autoga sai külmetamata ja poole tunniga.

Käisime eile A-le jopet otsimas (pidevalt autoga sõites on mantel ju ebamugav, kipub kortsuma) – kui meil poleks olnud autot, oleksime ainult Ülemistes käigust ära väsinud, nüüd aga käisime paari tunniga nii Ülemistes kui Kristiines ja väsimust polnud ollagi. Ülišefi jope leidsime kah.

Kuna Kaidi põletas eile oma jopevarruka ära, polnud tal täna midagi õue selga panna. Kui me poleks nende juurest läbi sõitnud ja neid peale korjanud, siis poleks nad saanud kinno tulla…

Oeh – ja seda kõike vaid kolme päevaga! Tõsi ta on, inimene muutub kiiresti mugavaks. Aga pole midagi öelda – auto ruulib!

Feb 112005
 

Kui me 2003 kevadel A-ga Raplas tema juhilubade järel käisime, siis sõitsin ma üle kümne aasta rongiga – aga see oli elektrirong ja koht oli lähedal. Ja noh, A õel käisime ka kogu aeg rongiga külas, jällegi siis elektrirongiga. Pikemateks sõitudeks polnud mul aga kunagi pähegi tulnud rongi kasutada, kuna need on ju nii aeglased ja mõttetud. Seda senimaani, kui Hansapank andis sel sügisel kõigile õppelaenu võtjatele 10 tasuta sõitu Edelaraudteel. Mis tasuta saadud, tuleb ju ometi ära kasutada ;)

Uurisin siis Tartu ja Tallinna vahelise rongiliikluse kohta ning sain teada, et kiirrongid pidavat ühed ütlemata lahedad asjad olema – sõidavad sama kiiresti kui bussid, aga ruumi on tunduvalt rohkem.

See, kuidas ma esimest korda rongi peale läksin, oli ikka päris naljakas. Uurisin netist kaardi pealt, kustkaudu üldse jaama saab ja leidsin selle ka kenasti üles. Siis hakkasin mõtisklema, millise perrooni pealt rong minna võiks, õigemini milline neist perroonidest esimene on. Vaatasin kahtlustava näoga Elva rongi, mõtlesin, kas peaks ehk sellele minema… Ei läinud. Kui Tallinna rong ette sõitis, siis ei teadnud ma, kummale poole istuda, et näoga sõidusuunas olla, sest ei teadnud, kuhu poole rong sõidab. Istusin loomulikult valesti.

Aga istmed olid rongis tõesti ülimõnusad, paremad kui bussis. Ja ruumi oli ka palju rohkem, nagu räägiti.

Niisiis sai minust paadunud rongifänn – kiire, odav ja mugav. Asja juures oli ainult üks aga – JAAM asus nõmeda koha peal. Kui ühikast bussijaama läheb umbes viis minutit, siis rongijaama 20. Kui rasked kotid ka kaasas, nagu mul enamasti, pole see just eriti mugav. Tallinnas saab ka bussijaamast kiiremini koju kui Balti jaamast.

Nojah, pluss veel see, et rong käib 2x päevas, bussid iga poole tunni tagant.

Aga kui tasuta saab, siis võib ju käia viie asemel 20 minutit ja seada ennast rongi aegade järgi.

Kõige toredam oli see, et sain oma kümne tasuta sõiduga 12 korda sõita. Üks kord polnud piletimüüjal augurauda kaasas ja ta lubas hiljem tagasi tulla. Ei tulnud ja mina teda ka otsima ei läinud. Nii jäigi sõit alles.

Ja teine kord, kui ma oma kõige viimase tasuta sõiduga kaarti näitasin, ütles tädi: “Ainult üks kord ongi jäänud? Noh, teeme ühe korra veel.” Andis pileti tagasi ja auku ei teinud. Ma olin ikka tõsiselt üllatunud sellest, meeldivalt muidugi.

Kõik need tädid on üldse alati nii viisakad ja sõbralikud seal, et lausa lust sõita. Nende 12 korra jooksul ei näinud ma vist kordagi nende näol mossis ilmet.

Aga täna sõitsin ma oma viimase sõidu ära ja… See tähendab, et Edelaraudtee ja minu vahel on nüüdseks kõik läbi. Sest ainuüksi mugavate istmete ja rohkema ruumi pärast ma küll 20 minutit kõmpida ja päeva ainsat rongi oodata ei viitsi (teine läheb päris ebanormaalsel ajal). Hinnad läksid ka selle aasta alguses kallimaks, nii et bussipiletitega pole enam erilist vahet.

Selline lugu siis. Oli tore, Edelaraudtee. Kes teab, ehk kohtume veel kunagi. Seniks aga soojendan üles oma vahepeal maha jahtunud suhte Sebega.

Feb 062005
 

Issand jumal küll, kas midagi veel hullemat saab olla kui need haledad Ninja-kloonid?? Ok, Moonwalk oli lihtsalt niiiiii igav – seegi hea, et nemad ei võitnud. Aga ausalt, Suntribe on ka HALE!

Teine eurolaul üldse, mis mulle ei meeldi. Esimene oli Koit Toome. Minu ajaarvamine algab muideks Maarjast & Ivo Linnast, nendest varasemate ajal olin liiga noor.

*süngelt*
Näis, mis koha me saame.

Feb 022005
 

Ema tegi millalgi jaanuaris ettepaneku õekese sünnipäeva ajaks Rootsi minna. Kuupäevadeks oli ta valinud vastavalt kõige odavamale võimalikule hinnale 22-27. veebruar – Regina Baltica on odavam kui Victoria ning P-K on piletid odavamad kui N-L. Ok, sobis nii mulle kui A-le. Ema pidi asjaga ise edasi tegelema – kohad bronnima jne.

Mulle ja emale kui Tallinki klubikaardi omanikele saadeti koju kupong, millega sai B2 kajutikohaga Stockholmi kruiisi 300 krooni eest. Arvutasime, et isegi ainult üht otsa kasutades (sest me ju ei tahtnud samal päeval tagasi tulla) tuleks see odavam, kui niisama kajut osta. Kuna kupong kehtis veebruari lõpuni, siis aega veel oli.

Siis aga hakkasid Delfi müügifoorumis liiklema Tallinki -50% ja -100% sooduskupongid – neid jagati Tallinki töötajatele ning kehtivusaeg (ehk siis kuu aega alates väljastamisest) hakkas jaanuari lõpus paljudel läbi saama. Piletid tuli kehtivusaja sees välja osta, kasvõi aasta hiljem väljuva laeva peale. Kupongide hinnad olid väga erinevad – kõikusid 35 ja 390 krooni vahel.

Leidsin ühe õige soodsa pakkumise – -100% kupong 60 krooni, -50% – 35 kr. Pärast igakülgseid arvutusi ja käiku Tallinki kassasse, kus väga meeldiv neiu mulle kõik kupongidega seotu kenasti lahti seletas (noh, ok, osa sellest, nt -100% kupongile lisanduvad sadamamaksud erinevate kajutite puhul, oli nii keeruline, et jäi arusaamatuks) oli mul selge, milliseid kuponge kasutades kogu reisi kõige odavamalt saaks.

Suure vedamise tõttu saingi kõige soodsama pakkumise tegijalt kõik vajalikud kupongid – ja see oli tõesti vedamine, sest algul oli -100% kuponge ainult üks ja sellele oli juba üks tahtja enne mind. Tema aga hajus ära ja kuna mul oli ideaalis kaht kupongi vaja, siis lasi müüja endale teise ka saata. -50% kuponge oli tal piisavalt, nii et sain endale vajalikud 4tk kätte.

Niisiis kasutasin kokku ära 7 kupongi – 2 -100%, 4 -50% ja ühe kruiisipakkumise. Kahe esimese variandiga kehtis ka -50% soodustus söögile. Ei hakka siin pikemalt lahti seletama seda keemiat ja kõiki hindu, aga lõppkokkuvõttes saime edasi-tagasi B2 kajuti (millest piisas täiesti, sest ma magan A-ga nagunii ühes voodis), teel Rootsi kolm hommikusööki ja tagasiteel kolm õhtusööki. See kõik läks meile maksma umbes 860 krooni nägu. Tavahinnad oleks olnud: B2 kajutikoht ühele inimesele ühel suunal 752, hommikusöök 135, õhtusöök 335 kr.

Nonii. Olime kõik oma soodsa ostu üle õnnelikud, aga täna tuli välja, et asi kujunes veel palju soodsamaks, kui olime arvanud – nimelt helistati mulle Tallinkist ning öeldi, et kuna Regina Baltica veebruaris-märtsis ei sõida, siis vahetatakse piletid ilma lisakuludeta ümber Victoria omade vastu. Ainus jama oli selles, et kuupäevad pidi ümber muutma, sest laevad sõitsid üle päeva.

Ja tulemus? Me küll läheme 23 ja tuleme 26, nii et reis jäi kaks päeva lühemaks (ei saanud varem minna või hiljem tagasi tulla, sest emal ja A-l on töö) – aga selle eest on meil kolme peale B4 kajut (tunduvalt rohkem ruumi ja keegi ei pea ülemises voodis magama), söögid muidugi samad – ja me saame sõita Victoriaga, mis on palju lahedam, kui vana Regina-kökats.

Tavahindadega (õpilase- ja klubikaardisoodustust arvestades) oleks see reis läinud Reginaga 1500 ja Victoriaga 2000 krooni nägu.

Ajee :D Peaks mainima, et ma olen ülirahul. Elagu Tallink!

PS. K-arvutisalongi teema jätkuna võin öelda, et seekord sain pildid probleemideta kätte – nagu loota oligi.

PPS. Mul tuli täna meelde, et ma olen ju puzzlemaniakk ning läksin seega puzzlejahile – tulemuseks 3x1000tk puzzlet, mida müüdigi komplektina – hind kõigest 115 kr :D Ja tegemist nädala lõpuni küllaga – kaua ikka lugeda jõuab.

Feb 022005
 

Kunagi väiksena nutsin pärast silmaarsti juurest koju jõudmist, sest tahtsin prille, aga ei saanud. Noh, minu “unistus” täitus üsna varsti – sain prillid juba 6-aastaselt. Olin hirmõnnelik – kandsin neid isegi lasteaia lõpupeol, ehkki vajadust polnud.

Koolis mind narriti – ei tea, kas ainult prillide pärast või oli veel midagi (eh, eks ma olin ise ka kohati paras äpu). Vahetasin kooli, sama asi jätkus kuni 8-9. klassini, mil inimestel lihtsalt aru pähe tuli.

Praegu vanu pilte vaadates imestan ikka, kui koledaid prilliraame kunagi tehti ja milliseid plastmassjõletisi ma kandma pidin. Oma esimesed “ilusad”, metallraamid, sain 97. aasta alguses (tuvastatud just äsja fotoalbumi toel) – olin siis peaaegu 13. Ja nendesamade raamidega sain hakkama kuni 2002. aasta kevadeni – nojah, selleks ajaks olid nad ka juba koledad (mood teatavasti muutub).

Tegelikult ma vihkasin prille. Täiega. Miinuseid tuli järjest juurde, klaasid läksid järjest paksemaks – otse loomulikult neid õhendati, aga paksud olid ikkagi.

Läbimurdepunkt saabus nii mitmeski mõttes 9. klassis, kui ma endale läätsed sain. Selle aastaga muutusin ma üldse päris põhjalikult ja keskooliajal olin juba võrdlemisi teine inimene. See selleks.

Ma mäletan, ema kartis, et ma ei julge läätsi silma panna. Sellega ei tekkinud mul mitte kordagi probleeme – ma pole kunagi pidanud hommikul veerand tundi mässama, et läätsi normaalselt silma saada, see on algusest peale tulnud lihtsalt ja kiiresti.

Kasutasin algul aastaseid läätsi. Esimese paari ostsin Eagle Visionist, kõik järgmised kokkuhoiu mõttes Norman Optikast. Vahe oli tuntav – 700/400 kr.

2002. aasta kevadel pillasin ma prillid vanni, mille tagajärjel raamid katki läksid. Kuna klaasid olid nagunii juba pikemat aega liiga nõrgad ja raamid, nagu eespool juba mainitud, selleks ajaks suhteliselt moest väljas, olin selle õnnetuse üle vaid õnnelik. Uued prillid olid olnud senini liiga suur väljaminek, aga kuna ilma prillideta polnud võimalik läbi saada, tuli lihtsalt kuskilt raha leida. Ja raha läks päris kõvasti – kokku üle 4000 krooni. Selle eest siis ilusad raamid ja maksimaalse õhendusega tumenevad klaasid (mis on sellest hoolimata üsnagi paksud). See tumenemine, kusjuures, nagu ma hiljem aru sain, on täiesti mõttetu funktsioon – mina oma silmaga küll mingit vahet ei tunneta, sest kogu see värk toimub nii aeglaselt. Kui kunagi uusi prille vaja, siis enam tumenevaid klaase ei taha.

Olin sillas, et sain prillid, millega julgen kodust välja ka minna. Mitte et ma oleks neid pidevalt kandma hakanud, kaugel sellest – juba raskuse tõttu liiga ebamugav. Lihtsalt see teadmine, et kui vaja, siis on normaalsed prillid olemas. Ja kirjanduse lõpueksamil käisin ma nendega ära ka. Hommikul oli kiire ja mõtlesin, et ehk jätavad prillid targema mulje :P Klassijuhataja küsis selle peale koolis: “Sa ju ei käi tavaliselt prillidega?”, ühelt klassiõelt sain komplimendi, et väga hästi sobivad… Ja eksami sain kah A. Tea, kas see olenes siis prillidest või millestki muust :D

Viimased läätsed ostsin A ähvardusel aastaste asemel pooleaastased – et silmadele kasulikumad ja nii. Ma ise olen ju süüdimatu ja arst ka ei rääkinud sellest – kuradi Norman Optika. See pooleaastaste läätsede ost jäigi mu viimaseks visiidiks nende poodi. Olin kogu aeg käinud Pärnu Normanis, et kõik mul andmed oleksid ühes kohas – et näha, millal mu lühinägelikkus siis ükskord seisma jääb. Ja viimati öeldi sealt mulle: “Ega te ometi ei arva, et me teie varasemaid tulemusi kuskil säilitame?” Noh, eeldasin jah, sest Eagle Visionil on üle-Eestiline andmebaas. Lisaks veel, et üle -10 läätsi neilt üldse ei saa. Selle koha peal viskas mul üle.

Praegu mõtlen, et ilmselt saavad ka nemad kangemaid läätsi tellida kui vaja, neil lihtsalt koha peal polnud vms. Aga mulle jäeti täpselt selline mulje, et ei ole ja ei saa ka.

Ühesõnaga kolisin taas Eagle Visionisse. Panin tänaseks aja kinni, läksin kohale ja… Arst oli välja otsinud, et olen neilt ostnud 1998 augustis läätsed ja 2002 kevadel prillid. Kuna ma ei mäletanud, kui kanged need on ja prillide kangus andmebaasis ei kajastu, lasi ta mu prillid üle kontrollida – nii sain ise ka teada, et klaasid on -11 & -13, silinder veel lisaks.

Kontrolliti nägemist prillidega – asi mida Normanis kordagi ei tehtud – ja sain teada, et need on endiselt täitsa korralikud, nägemine isegi parem kui läätsedega – prillidega nägin 120%, läätsedega 100%.

Uuriti mikroskoobiga silmi ja öeldi, et veresooned on näha, silmal on hapnikupuudus ning ma peaksin pooleaastaste asemel kahekuiseid või kuiseid läätsi kasutama – soovitus, mida mulle Normanis kordagi ei tehtud.

Rahakotile oleks see suht rängalt mõjunud, aga kuna neil oli parajasti tühjendusmüük, siis olid ühekuused läätsed kaks karpi ühe hinnaga – nii et sain poole aasta läätsed 600 krooniga – ainult 50 krooni kallimalt kui plaanitud. Kuna neil -10t endal koha peal polnud, tehti ettepanek Pärnust või Tartust tellida, aga kuna ma ütlesin, et lähen nagunii nädala lõpus Pärnusse ja järgmise nädala algul Tartusse, siis nad vaid helistasid ja panid need läätsed mulle kinni.

Vat seda ma nimetan teeninduseks ;) Muuseas, poole aastaga mu lühinägelikkus tõusnud pole ja läätsed saan seega sama tugevad kui eelmised. Nice. Nii saan veel kunagi operatsioonilegi minna…