Mar 292005
 

Tavaliselt ostan ma pileti bussijuhi käest ja bussijaama hoonesse pole mul üldse asja. Täna hommikul käisin aga Kaidit õnnitlemas ja A viskas mind enne eksamit bussikasse ära, mistõttu mul jäi 20 minutit vaba aega. Kassast piletit ostes märkasin väikest armsat beeži karvaga koera, kes pinkide vahel lesis. Ta tõusis ja jalutas kuskile. Istusin sinnasamasse, panin läpakakoti kõrvalpingile… Ja koer tuli peaaegu kohe tagasi – ta tuli minu juurde ja pani oma esikäpad samale pingile, kus oli mu kott. Vaatas mulle otsa, võttis hoogu, hüppas pingile ning keris ennast mu koti vastu magama.

Ma ei saanud vastu panna, pidin teda silitama ja kõrva tagant sügama. Ta oli sõbralik, lasi seda teha. Nägi küllaltki korralik välja, samas kaelarihma polnud… Ja ta värises. Tõenäoliselt oli tegemist siiski kodutu koeraga.

Ma ei saa sinna midagi teha, kodutud loomad on mulle alati hinge läinud – palju rohkem, kui kodutud lapsed. Kas ma olen sellepärast paha? Lastel on vähemalt suu peas ja inimmõistus, et abi paluda. Aga loomad on nii abitud…

Lugesin just hiljuti Õhtulehe artiklit loomade varjupaiga kohta ning tragist Soome neiust, kes sealseid koeri soomlastel päästa aitab. Kommentaarides oli  küllaga mürgiseid oletusi, et ju see on ikka puhas äri ning ta saab kõva kasumit, muidu ta sellega tegeleda ei viitsiks – aga positiivseid kommentaare oli õnneks siiski rohkem :) Võib-olla olen naiivne ja arvan kõigist inimestest liiga hästi, aga ma tõesti usun, et see neiu on täpselt selline, nagu seal artiklis kirjeldatud ning ta on päästnud palju õnnetuid koeri – ma TAHAN seda uskuda!!!

Kui ma üldse kunagi kellegi heaks midagi annetaks, siis oleks need kahtlemata kodutud loomad. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub seda ka teha. Olen vist väiksest peale unistanud sellest, et olen kunagi rikas ja annetan loomade varjupaigale raha :)

Lugesin ajalehest ka seda, et varjupaigas saab vabatahtlikuks käia. Peaks minema, ausalt.

Aga see kuldse karvaga kutsu seal bussijaamas – esimest korda elus tekkis mul tunne, et ma tahaksin kodutu koera koju viia. Endale võtta ja üles kasvatada. Tundus, et ta tuleks minuga hea meelega… Aga olles teel Tartusse, ühikasse, ei tule sellised mõtted kõne alla. Ei tuleks ka Tallinnas – 7. korruse 1-toalises korteris pole koeral mingit elu.

Aga kui meil oleks olnud vähegi suurem elamine… Ausalt, ma ei tea, mis ma teinud oleksin. Vist tõesti koju viinud – ehkki A oleks mu muidugi naha ja karvadega nahka pannud.

Võib-olla ma teen suurt kära eimillestki, võib-olla on sellel koeral kodu olemas. Aga miks peaks ta siis ilma rihmata bussijaama ootesaalis olema?

Ja ta valis minu välja :) Soovin, et oleksin saanud teda aidata. Loodan, et tal läheb siiski hästi…

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)