May 022005
 

Pean tunnistama, et võtsin sel aastal kevadpäevade üritustest vist rohkem osa kui kahel eelmisel aastal kokku. Või kui nüüd hästi järele mõelda, siis ürituste arv võib eelmise aastaga sama olla, aga kui eelmisel aastal langes kogu action nädalavahetusele, siis sel aastal terve nädala peale.

Kevadpäevad algasid minu jaoks teisipäeval kell neli, kui jooksin enne loengut läbi Atlandi juurest tudengi varjupaigast, et saada kätte tellitud särk, mis (nagu ma Pipsilt juba kuulnud olin) osutus väga laiaks. Telgis, kust särke kätte sai ja kevadpäevade märke ning pudeliavajaid müüdi, oli ka Villemi kest – brrrr. Ette võin juba ära öelda, et Villemit ma selle aasta kevadpäevade jooksul ei näinudki – mitte ühtki korda :( Ja lootsin veel, et ehk see aasta saab temaga pilti teha. Igatahes sain oma oranži kartulikot… Vabandust, särgi kätte ja ostsin kevadpäevade märgi kah, mille koos Playboy märgiga õlakotile kinnitasin ja kuhu see ilmselt ka jääb.

Jõudsin kuueks tagasi ühikasse. Õhtuks oli plaanitud Tudengilaul, millest nii Kristi kui Raul osa võtma pidid. Pips teatas viimasel hetkel, et tema ikka ei viitsi tulla ja oma viimast raha selle alla kinni panna, niisiis otsustasin üksi minna – lootuses, et saan enamik aega Kristi-Rauli seltskonnas veeta (mis osutus tõeks).

Aga kuivõrd T-särk tekitas siiski tugevat nördimust, uurisin Kätsilt, kas ta poleks nõus üht ekspromt õmblustööd ette võtma, mida ta minu üllatuseks isegi oli. Niisiis lippasin särgiga Kätsi juurde, kus sellest sai igati kantav käisteta top – vähemalt kolmandik särgist sai ära kaotatud. Selle tagajärjel jäin aga tudengilaulule hiljaks – jõudsin kohale alles neljanda esineja ajaks ja magasin seega maha Rauli, kes esines teisena :(

Neljanda esineja viimane lugu oli eriti südamelähedane – nimelt pajatas see ühest väga sümpaatsest õppejõust, kelle loengust ka ise kunagi värske rebasekutsikana osa võetud sai. Etteruttavalt võin ära öelda, et just see lugu kogu konkursi (täiesti ärateenitult!) võitiski.

Kristi hääl oli võimas nagu alati ja Rauli kehastatud vanaema-kitarrist oli ülikõva.

Vahepeal avastasin, et mingid tüübid lasevad ringi maasika Fizzidega ning ei suutnud küllalt pead vastu seina peksta, et ma rohkem sularaha kaasa ei võtnud – uskusin, et seda seal nagunii ei müüda. Kui üritasin Raulilt raha laenata, tuli välja, et tõesti ei müüdudki – küll aga leidus seda kottides, mida jagati esinejatele (minu andmetel sisaldas kott õlut ja siidrit… ja vett ja jogurtit?!? kahes viimases pole kindel). Igatahes võlus Raul mulle ühe siidri välja, mille üle mul ütlemata hea meel oli.

Paar päris head esinejat oli veel (peamine on ikka see, et nalja saaks, eks), aga leidus ka jamamaid tüüpe – mida ongi oodata, kui lauljad tulevad lavale ja teatavad: “Me ei ole nii naljakad, kui eelmised esinejad, meil on pikad ja igavad laulud, me üldse ei pahanda, kui te magama jääte.” No hallloooo!!!

Lõpupoole tüdinesime Kristiga saalis seismisest ära ning läksime lava taha (lauljate tundmise eelised) – garderoobi, kus kõik esinejad oma riideid-pille ja muid kodinaid hoidsid. Istusime seal algul Kristiga kahekesi, inimesi käis läbi, tuli juurde, vahetus… Mingi aeg jõudis kohale Raul pooliku maasika Fizziga, mille ma tal käest ära võtsin väitega, et tema rohkem juua ei tohiks – jutu peale, et ta olevat Kristit prügikastiga petnud. Raul hakkas selle peale õlut jooma ja mina sain ülejäänud siidri endale.

Mingil hetkel korraldasid ruumis viibivad tüübid lambist võimsa muusikaesituse. Seda oleks pidanud filmima, ausõna, sõnadega kirjeldamine ei anna pooltki edasi. Asi algas nii, et üks tüüpidest võttis trummi ning hakkas seda mängima (see oli selline trumm, mida kätega taotakse). Raul, kellel olid trummipulgad, aga mitte trummi, ühines sellega veidi aja pärast – laua äär ajas ka suurepäraselt asja ära. Ning mingi aeg hiljem tuli ruumi järgmine tüüp, kes hakkas trummidele kaasa huilgama – laulmiseks seda nimetada ei saa, see oli rohkem pärismaalase kisa moodi. Aga trummipõrinaga läks megalt kokku ja lõppkokkuvõttes tekitasid nad kolmekesi ülivõimsa vaatepildi. Või siis pigem kuuldemängu. Mis iganes. Ainult üks sõna: VÕIMAS!

Istusime garderoobis seni, kuni žürii oma otsusega ühele poole jõudis. Autasustamist läksime vaatama lava taha, kus tekkis mõte lava kohal asetsevale rõdule ronida, kus eriti hea vaade avanes. Kristil oli pikk kleit ja kontsakingad ning üles viis suht järsk raudtrepp, aga kuna nad olid Rauliga kindlad, et ühtki auhinda ei saa, ronisime siiski üles.

Aga oh seda imet, kui A.E.Ri nimi siiski välja kuulutati – Kristi viskas kingad jalast ning lendas sukkis treppidest alla ja lavale. Eks me siis võtsime tema kingad näppu ja kiirustasime järele. Ülejäänud auhindamist vaatasime niisiis alt – vaade oli hea sellegipoolest.

Kojuminekul tegin enda arust head nalja, küsides Raulilt, kas ta pole tähele pannud, et Raatuse jääb neile täpselt koduteele ning Raul leidis selle peale, et vast võib jääda kah. Minu arust tegi takso küll päris kenakese ringi sisse, aga mis mul sai selle vastu olla – väljas oli nii külm ja ma olin väsinud… Ja kogu oma sularaha andsin ausalt takso jaoks – seda oli küll ainult viis krooni.

Igatahes oli Tudengilaul üks ütlemata lahe üritus – 30 krooni eest lõbu rohkem kui laialt.

Kolmapäeva õhtul leidis aset kurikuulus kehamaalingute võistlus. Kurikuulsuse omandas ta küll hiljem ;) Eelloost nii palju, et niipea, kui kevadpäevade kavast selle võistluse kohta lugesin, saatsin Katsile MSNis lingi ja pakkusin oma keha. Veenmist polnud vaja, Kats võttis kohe vedu.

Kaks päeva enne võistlust helistasin numbrile, kus kästi võistkonnad kirja panna, et küsida, kas võistlus toimub väljas (Brrr. Aga toimumiskohaks oli märgitud Lille mägi) või sees. Öeldi, et algne mõte oli küll väljas teha, aga kuna ilm on külm, siis ikkagi sees. Kinnitasin, et meie poolt on võistkond tulemas.

Katsil tekkisid hiljem omapoolsed küsimused, kui paljud siis juba võistlusele registreerunud on, millised on reeglid jne jne, mistõttu ta pidi sinna järgmisel päeval ise helistama ja lisainfot küsima. Kuna ta aga unustas seda teha, läksime kolmapäeval õndsas teadmatuses kohale. Võistkonda võis kuuluda 2-4 inimest, võtsime kaasa Kätsi juuksuriks ning Krissu ja Pipsi kaasaelajateks-fotograafideks. Läks aga veidi teisiti, kui plaanitud…

Kõigepealt taheti võistlust hoolimata paari päeva tagusest jutust üldse väljas korraldada. Minu protesti peale leiti, et eks võib ju saalis ka. Siis tuli välja, et me oleme ainus võistkond, kes üldse kohale on tulnud. No teate! Et võistlus nurja ei läheks, hakati kähku võistlejaid juurde organiseerima.

Lõpuks oli võistkondi neli – hiljem saadud info puhul võin öelda nii palju, et üheks võistkonnaks olid ca 16-aastased keskkoolinoored, kes olid kutsutud võistluse korraldamisel abistama ning üks võistkond (ainus 100% meestetiim) tuli (väikse hilinemisega) ise (st omal algatusel). Kust aga tuli neljas võistkond ehk rastapatsidega neiu koos kahe maalijaga, seda ma ei teagi – tulid nad siis ise või kutsuti kohale…

Algatuseks toimus mingi täiesti sürr etendus, mille esitasid noodsamad esialgselt appi kutsutud noored (ja nagu hiljem teada sain, polnud ka nemad sellest, et nad midagi etendama peavad, varem teadlikud). Asi nägi välja selline, et kolm tibi tõmbasid endale sünge muusika saatel kummikindad kätte, tirisid kohale neljanda vastupuikleva tibi, pintseldasid tolle värvilise veega üle ning peakorraldajast mees lõikas lõhki padja, mille sisu ta märjale tibile pähe puistas. Seejärel hoidis mees tibi nina ees paberit, nii et too sai selle pealt teksti maha lugeda ja karjuda vabadusest ning kõigest, mida see endaga kaasa toob. Mnjah. Ma parem ei ütle midagi. Võib-olla on viga selles, et ma pole kunstiinimene?

Siis tuli korraldaja välja järgmise “meeldiva” üllatusega – maalingu tegemiseks on aega 20 minutit. Katsi küsimuse peale, kas mees on kunagi ise kehamaalingut teinud, tuli vastuseks ei – ürituse idee oli üldse tulnud enne igasuguseid ideid, kuidas see reaalsuses toimuma saab (ja seda oli näha). Katsil õnnestus mees ära veenda, et sellise ajaga valmis ei jõua ning lõppkokkuvõttes saime vist ca 45 minutit. Ajapuuduse tõttu värbasime pealtvaataja Krissu abikunstnikuks, seega jäi fotograafi roll ainuüksi Pipsi kanda.

Mnjah, tegelikult küll mitte ainult Pipsi – kohal oli ka Postimehe fotograaf Ove Maidla ning kaks fotograafi kevadpäevade korralduse poolelt. Postimehe fotograafile näis eriliselt meeldivat mu soeng, mida ta igast küljest pildistas – üldiselt tiirles ta umbes kolmveerand ajast (vähemalt nii tundus) meie tiimi ümber.

Kogu värvimise protsess ise oli ülimalt lahe, kui mitte arvestada fakti, et kuigi me olime ruumis sees, oli seal ikkagi KÜLM. Kananahk oli terve võistluse vältel mu truu kaaslane, aeg-ajalt võttis suisa värisema. Aga kui see kõrvale jätta, siis kõik muu oli tõesti ülikõva.

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, Postimees

Kui maaling valmis, üllatati meid teatega, et nüüd tuleb talendivoor – iga grupp sai loosiga ühe lause, minuti ettevalmistusaega ning pidi siis seda lauset etendama. Meie lause oli: allveeujuja unistab kõrbest. Mnjah.

Talendivoorus hiilgas konkurentsitult rastapatsidega neidise võistkond, kelle lause oli midagi “amööbist saab inimene” taolist. Neidis ise seisis lihtsalt pingil, aga kaks teda maalinud noormeest mängisid amööbe tõeliselt hästi.

Siis tahtis korraldaja (kes on võistluse algust meelde tuletades ilmselgelt performance‘i fänn), et me kõigi võistkondadega mingit tantsu taolist jura teeks – näitas liigutused ette ja meie tegime järele. Seda filmiti ka. Hmm. Ma tõesti ei arva, et ma seda kunagi näha tahaks.

Vahepeal, kui žürii oma oma otsust tegi, oli meil aega enda tarbeks pilte teha. Üks kevadpäevade fotograafidest palus mul poseerida – täpsemalt puud mängida. Nagu ma aru sain, oleksin ma osanud seda paremini teha, kui ma oleksin näinud sõrmuste isandat. Too bad. Eks ma siis poseerisin nii, nagu oskasin.

© Anton Klink

Ja mida žürii otsustas? Mina ja sinine noormees jäime jagama kolmandat kohta. Meie talendivoor olevat nimelt olnud laialivalguv ning maalingu ülemine pool küll väga kena, aga alumine kuidagi kaootiline. Oleks žürii võtnud vaevaks esitada küsimusi (see õigus neil reeglite järgi oli), siis oleks nad ka teada saanud, et minu maaling kujutas põrguinglit, sestap siis kaks vastandlikku poolust. Sinise noormehe võistkonna nimi “kolmas päev” olevat žürii sõnul ka koha ära määranud.

Teiseks tulid noored, kes “olid väga tublid, arvestades seda, et nad nii äkki ja etteteatamata võistlema kutsuti” (nagu ma hiljem teada sain, polnud nad kunagi varem üldse kehamaalingut teinud, nii et seda arvesse võttes olid nad tõesti erakordselt head). Võitjaks jäi seega rastapatsidega neiu, sest nende võistkonna talendivoor olevat niivõrd hea olnud.

Kõigi võistkondade kõik liikmed said nimelised aukirjad. Sinise noormehe kolmeliikmeline võistkond sai sellele lisaks kolm stressikotikest, meie neljaliikmeline võistkond kaks. Ma ei mäletagi, mis teise koha omanikud said… Ka kotikesi? Esimene koht sai igatahes padja ja tasuta akvarelli- ja maalikursuse 1AP ulatuses, mis toimub sügisel. Kuna nad olid seda kursust juba võtnud, kinkisid nad selle teise koha saajatele.

© Anton Klink

Selline lugu siis. Jäime viimaseks, kuna žüriile ei meeldinud, et me olime liiga palju ette valmistanud – st teinud kaht asja, mida kavas paluti – ette helistanud ja oma võistkonna kirja pannud ning võtnud kaasa ka oma värvid (ükski teine võistkond ei teinud ei üht aeg teist) ning – oo õudust – mõelnud oma maalingu kontseptsiooni välja juba enne võistlusele tulemist. Soeng takkapihta. Ennekuulmatu ju, et võistluseks valmistutakse. Ja muidugi meie laialivalguv talendivoor – tegemist oli küll KEHAMAALINGUTE võistlusega, aga kes sellest pisiasjast hoolib, hindamisel on ju peamine ikka näitlemisoskus.

Lõpetades ironiseerimise, siis mul on ausalt öelda täitsa hea meel, et me ei võitnud – see auhind nimelt oleks meie jaoks täiesti mõttetu olnud, noored aga tundsid selle üle siirast rõõmu. Meie põhieesmärk oli tähelepanu ja seda me ka saime – Postimehe fotograafi tehtud 54st pildist oli võistluse alguses toimunud etendusest 8, meie tiimist 28, võitja tiimist 8 ning ülejäänud kahest tiimist kummastki 5 pilti.

Tudengipäevade galeriis rippuvast kümnest pildist olen mina viiel, 1. & 2. koha omanik kahel ning minuga kolmandat kohta jaganud noormees kolmel pildil. Lisaks veel kolm pilti võitjavõistkonna noormeeste amööbimängust.

Ühesõnaga – kui me oleks saanud esikoha, aga jäänud ilma fotograafide tähelepanust, oleks asi kurb olnud. Praegu aga loeb tiim “Mullipuhujad” ürituse igati õnnestunuks :D

Pärast võistlust läksime linna peale hängima ning tähelepanu tekitama. Mõtlesime kuskile sööma minna, aga otsustasime, et kodus pannkooki teha tuleb odavam, niisiis käisime vajalike komponentide (jahu, piim, munad, rumm jne) ostmiseks poest läbi, põikasime korraks ühikasse ning maabusime lõpuks Katsi juures.

Käts küpsetas täiesti võrratud hakklihapannkoogid, mis pärast võistluspinget marjaks ära kulusid. Väike soojendus rummi ja siidriga (seda viimast jõin mina üksi) ning edasine suund sai võetud Kassitoomele öölaulupeole, kus ma aga enne lõppu ära väsisin ning Kätsi ja Reelikaga varem jalga lasin.

Sest kodus ei saanud ma ju otse magama minna, vaid pidin kõigepealt ennast maalingust ja soengust vabastama. Veetsin tunnikese duši all klambreid ja juuksekumme peast lahti harutades, värv voolas selle ajaga kõik ise maha. Karin kammis hiljem järgmise tunni mu pusasid lahti, veidi üle poole pea sai öösel korda.

Hommikul tuli Külli appi kammima ning lõpuks sain seda veel ise ka parasjagu teha – siis pesin veelkord pea ära ja oligi korras. Nagu niuhti ;) Ahjaa, Evka juhtis hiljem tähelepanu sellele, et mu selg on ikka veel kergelt sinine. Mnjah, praeguseks on vast maha kulunud.

Järgmisel päeval helistas Šmuti katsile, et intervjuud teha ning tema esimene küsimus oli: “Noh, võitsite ära, jah?” Irw. Minuga tegi ta ka inteka. Kuna aga tänases Postimehes oli kevadpäevadest kõike muud, aga mitte meid, siis eeldan, et kogu see üritus jäigi välja. Kahju iseeenesest. Samas saime aga infot, et üks mu “puu” poseerimise piltidest oli kuidagimoodi jõudnud Vooremaasse – nüüd on meil Katsiga küsimus, kuidas paari lehenumbrit Jõgevamaalt Tartusse toimetada – hea mälestuseks jätta :P Oh seda edevust…

Nagu kolmapäevast veel vähe oleks olnud, jätkus näomaalingute ja soengute teema ka laupäeval. A jõudis õhtuks ka lõpuks Tartusse – seminar pidas teda senimaani kinni. Läksime Katsi juurde volbriöö eelsoojendusele luua ja rummiga. Kokku oli meid seal üheksa – õhtu käigus said kõik ära maalitud, soovijatele soengud tehtud ning kõigest sellest on jällegi mälestuseks hunnik fotosid (Katsi portfoolio sai kenakese täienduse).

Jõudsime täpselt üheteistkümneks kaarsillale, vaatasime ära volbritule süütamise ning siirdusime siis näljaselt Statoili hotdogi järele. Pärast seda läksid mehed ja naised lahku – mehed mingisse korpi, naised lõpetasid Vildes. Viimases läks aga ka mõnevõrra igavaks, nii et liikusime sealt… Kuhu siis ikka, kui mitte Katsi juurde. Sinna siis juba jälle koos meestega. Koju jõudsime öösel peale nelja.


Pühapäeval sai pool päeva maha magatud ning siis, oh üllatust-üllatust, sammud jälle Katsi poole seatud. Kats oli nimelt A-lt ja Markolt älja pinninud lubaduse talle bakatöö jaoks intervjuu anda. Kella neljaks oli plaan ennast paadirallit vaatama vedada, aga aega läks natuke rohkem, nii et sillale jõudsime alles poole viieks. Ja nii 15-20 minuti pärast läksime sealt sama targalt koju tagasi, sest ralli sai otsa ja väljas oli jube s*tt ilm.

Nii kaua, kui Kats enda juures Markot intervjueeris, tulid Pips, Criss ja Maris meie juurde ühikasse. Hiljem panime A ja Marko Crissi ja Marise auto peale ning saatsime nad Tallinna poole teele. Pips tuli aga meile ööseks, sest talle ei meeldinud üksi kodus olla.

Ja täna… Täna juhtus nii, et ma lõpetasin JÄLLE Katsi juures (ausõna, mulle tundub, et viimasel ajal olen ma pidevalt seal) – käisime nimelt temaga linna peal ja kuna ma polnud jõudnud hommikust süüa ning Kats rääkis oma kokkamisplaanidest, haakisin ennast talle sappa, et riisi-aedvilja-hakkliha-karri segust osa saada. Njämmmmmm. Mu kõht on siiani täis.

Nii palju siis kevadpäevadest. Nüüd peab ennast jälle tõsisematele asjadele häälestama ning üritama kuidagi kooliga ühele poole saada…

  2 Responses to “Tudengilaul, kehamaalingud ja üheksa nõida”

  1. […] tudengite kevadpäevad 2005, ettevalmistused […]

  2. […] 2005. aasta Tartu tudengite kevadpäevadel osalesime võistlusel “Maali tudeng kauniks”, millest kirjutasin omal ajal pikemalt siin: […]

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)