May 022005
 

Pean tunnistama, et võtsin sel aastal kevadpäevade üritustest vist rohkem osa kui kahel eelmisel aastal kokku. Või kui nüüd hästi järele mõelda, siis ürituste arv võib eelmise aastaga sama olla, aga kui eelmisel aastal langes kogu action nädalavahetusele, siis sel aastal terve nädala peale.

Kevadpäevad algasid minu jaoks teisipäeval kell neli, kui jooksin enne loengut läbi Atlandi juurest tudengi varjupaigast, et saada kätte tellitud särk, mis (nagu ma Pipsilt juba kuulnud olin) osutus väga laiaks. Telgis, kust särke kätte sai ja kevadpäevade märke ning pudeliavajaid müüdi, oli ka Villemi kest – brrrr. Ette võin juba ära öelda, et Villemit ma selle aasta kevadpäevade jooksul ei näinudki – mitte ühtki korda :( Ja lootsin veel, et ehk see aasta saab temaga pilti teha. Igatahes sain oma oranži kartulikot… Vabandust, särgi kätte ja ostsin kevadpäevade märgi kah, mille koos Playboy märgiga õlakotile kinnitasin ja kuhu see ilmselt ka jääb.

Jõudsin kuueks tagasi ühikasse. Õhtuks oli plaanitud Tudengilaul, millest nii Kristi kui Raul osa võtma pidid. Pips teatas viimasel hetkel, et tema ikka ei viitsi tulla ja oma viimast raha selle alla kinni panna, niisiis otsustasin üksi minna – lootuses, et saan enamik aega Kristi-Rauli seltskonnas veeta (mis osutus tõeks).

Aga kuivõrd T-särk tekitas siiski tugevat nördimust, uurisin Kätsilt, kas ta poleks nõus üht ekspromt õmblustööd ette võtma, mida ta minu üllatuseks isegi oli. Niisiis lippasin särgiga Kätsi juurde, kus sellest sai igati kantav käisteta top – vähemalt kolmandik särgist sai ära kaotatud. Selle tagajärjel jäin aga tudengilaulule hiljaks – jõudsin kohale alles neljanda esineja ajaks ja magasin seega maha Rauli, kes esines teisena :(

Neljanda esineja viimane lugu oli eriti südamelähedane – nimelt pajatas see ühest väga sümpaatsest õppejõust, kelle loengust ka ise kunagi värske rebasekutsikana osa võetud sai. Etteruttavalt võin ära öelda, et just see lugu kogu konkursi (täiesti ärateenitult!) võitiski.

Kristi hääl oli võimas nagu alati ja Rauli kehastatud vanaema-kitarrist oli ülikõva.

Vahepeal avastasin, et mingid tüübid lasevad ringi maasika Fizzidega ning ei suutnud küllalt pead vastu seina peksta, et ma rohkem sularaha kaasa ei võtnud – uskusin, et seda seal nagunii ei müüda. Kui üritasin Raulilt raha laenata, tuli välja, et tõesti ei müüdudki – küll aga leidus seda kottides, mida jagati esinejatele (minu andmetel sisaldas kott õlut ja siidrit… ja vett ja jogurtit?!? kahes viimases pole kindel). Igatahes võlus Raul mulle ühe siidri välja, mille üle mul ütlemata hea meel oli.

Paar päris head esinejat oli veel (peamine on ikka see, et nalja saaks, eks), aga leidus ka jamamaid tüüpe – mida ongi oodata, kui lauljad tulevad lavale ja teatavad: “Me ei ole nii naljakad, kui eelmised esinejad, meil on pikad ja igavad laulud, me üldse ei pahanda, kui te magama jääte.” No hallloooo!!!

Lõpupoole tüdinesime Kristiga saalis seismisest ära ning läksime lava taha (lauljate tundmise eelised) – garderoobi, kus kõik esinejad oma riideid-pille ja muid kodinaid hoidsid. Istusime seal algul Kristiga kahekesi, inimesi käis läbi, tuli juurde, vahetus… Mingi aeg jõudis kohale Raul pooliku maasika Fizziga, mille ma tal käest ära võtsin väitega, et tema rohkem juua ei tohiks – jutu peale, et ta olevat Kristit prügikastiga petnud. Raul hakkas selle peale õlut jooma ja mina sain ülejäänud siidri endale.

Mingil hetkel korraldasid ruumis viibivad tüübid lambist võimsa muusikaesituse. Seda oleks pidanud filmima, ausõna, sõnadega kirjeldamine ei anna pooltki edasi. Asi algas nii, et üks tüüpidest võttis trummi ning hakkas seda mängima (see oli selline trumm, mida kätega taotakse). Raul, kellel olid trummipulgad, aga mitte trummi, ühines sellega veidi aja pärast – laua äär ajas ka suurepäraselt asja ära. Ning mingi aeg hiljem tuli ruumi järgmine tüüp, kes hakkas trummidele kaasa huilgama – laulmiseks seda nimetada ei saa, see oli rohkem pärismaalase kisa moodi. Aga trummipõrinaga läks megalt kokku ja lõppkokkuvõttes tekitasid nad kolmekesi ülivõimsa vaatepildi. Või siis pigem kuuldemängu. Mis iganes. Ainult üks sõna: VÕIMAS!

Istusime garderoobis seni, kuni žürii oma otsusega ühele poole jõudis. Autasustamist läksime vaatama lava taha, kus tekkis mõte lava kohal asetsevale rõdule ronida, kus eriti hea vaade avanes. Kristil oli pikk kleit ja kontsakingad ning üles viis suht järsk raudtrepp, aga kuna nad olid Rauliga kindlad, et ühtki auhinda ei saa, ronisime siiski üles.

Aga oh seda imet, kui A.E.Ri nimi siiski välja kuulutati – Kristi viskas kingad jalast ning lendas sukkis treppidest alla ja lavale. Eks me siis võtsime tema kingad näppu ja kiirustasime järele. Ülejäänud auhindamist vaatasime niisiis alt – vaade oli hea sellegipoolest.

Kojuminekul tegin enda arust head nalja, küsides Raulilt, kas ta pole tähele pannud, et Raatuse jääb neile täpselt koduteele ning Raul leidis selle peale, et vast võib jääda kah. Minu arust tegi takso küll päris kenakese ringi sisse, aga mis mul sai selle vastu olla – väljas oli nii külm ja ma olin väsinud… Ja kogu oma sularaha andsin ausalt takso jaoks – seda oli küll ainult viis krooni.

Igatahes oli Tudengilaul üks ütlemata lahe üritus – 30 krooni eest lõbu rohkem kui laialt.

Kolmapäeva õhtul leidis aset kurikuulus kehamaalingute võistlus. Kurikuulsuse omandas ta küll hiljem ;) Eelloost nii palju, et niipea, kui kevadpäevade kavast selle võistluse kohta lugesin, saatsin Katsile MSNis lingi ja pakkusin oma keha. Veenmist polnud vaja, Kats võttis kohe vedu.

Kaks päeva enne võistlust helistasin numbrile, kus kästi võistkonnad kirja panna, et küsida, kas võistlus toimub väljas (Brrr. Aga toimumiskohaks oli märgitud Lille mägi) või sees. Öeldi, et algne mõte oli küll väljas teha, aga kuna ilm on külm, siis ikkagi sees. Kinnitasin, et meie poolt on võistkond tulemas.

Katsil tekkisid hiljem omapoolsed küsimused, kui paljud siis juba võistlusele registreerunud on, millised on reeglid jne jne, mistõttu ta pidi sinna järgmisel päeval ise helistama ja lisainfot küsima. Kuna ta aga unustas seda teha, läksime kolmapäeval õndsas teadmatuses kohale. Võistkonda võis kuuluda 2-4 inimest, võtsime kaasa Kätsi juuksuriks ning Krissu ja Pipsi kaasaelajateks-fotograafideks. Läks aga veidi teisiti, kui plaanitud…

Kõigepealt taheti võistlust hoolimata paari päeva tagusest jutust üldse väljas korraldada. Minu protesti peale leiti, et eks võib ju saalis ka. Siis tuli välja, et me oleme ainus võistkond, kes üldse kohale on tulnud. No teate! Et võistlus nurja ei läheks, hakati kähku võistlejaid juurde organiseerima.

Lõpuks oli võistkondi neli – hiljem saadud info puhul võin öelda nii palju, et üheks võistkonnaks olid ca 16-aastased keskkoolinoored, kes olid kutsutud võistluse korraldamisel abistama ning üks võistkond (ainus 100% meestetiim) tuli (väikse hilinemisega) ise (st omal algatusel). Kust aga tuli neljas võistkond ehk rastapatsidega neiu koos kahe maalijaga, seda ma ei teagi – tulid nad siis ise või kutsuti kohale…

Algatuseks toimus mingi täiesti sürr etendus, mille esitasid noodsamad esialgselt appi kutsutud noored (ja nagu hiljem teada sain, polnud ka nemad sellest, et nad midagi etendama peavad, varem teadlikud). Asi nägi välja selline, et kolm tibi tõmbasid endale sünge muusika saatel kummikindad kätte, tirisid kohale neljanda vastupuikleva tibi, pintseldasid tolle värvilise veega üle ning peakorraldajast mees lõikas lõhki padja, mille sisu ta märjale tibile pähe puistas. Seejärel hoidis mees tibi nina ees paberit, nii et too sai selle pealt teksti maha lugeda ja karjuda vabadusest ning kõigest, mida see endaga kaasa toob. Mnjah. Ma parem ei ütle midagi. Võib-olla on viga selles, et ma pole kunstiinimene?

Siis tuli korraldaja välja järgmise “meeldiva” üllatusega – maalingu tegemiseks on aega 20 minutit. Katsi küsimuse peale, kas mees on kunagi ise kehamaalingut teinud, tuli vastuseks ei – ürituse idee oli üldse tulnud enne igasuguseid ideid, kuidas see reaalsuses toimuma saab (ja seda oli näha). Katsil õnnestus mees ära veenda, et sellise ajaga valmis ei jõua ning lõppkokkuvõttes saime vist ca 45 minutit. Ajapuuduse tõttu värbasime pealtvaataja Krissu abikunstnikuks, seega jäi fotograafi roll ainuüksi Pipsi kanda.

Mnjah, tegelikult küll mitte ainult Pipsi – kohal oli ka Postimehe fotograaf Ove Maidla ning kaks fotograafi kevadpäevade korralduse poolelt. Postimehe fotograafile näis eriliselt meeldivat mu soeng, mida ta igast küljest pildistas – üldiselt tiirles ta umbes kolmveerand ajast (vähemalt nii tundus) meie tiimi ümber.

Kogu värvimise protsess ise oli ülimalt lahe, kui mitte arvestada fakti, et kuigi me olime ruumis sees, oli seal ikkagi KÜLM. Kananahk oli terve võistluse vältel mu truu kaaslane, aeg-ajalt võttis suisa värisema. Aga kui see kõrvale jätta, siis kõik muu oli tõesti ülikõva.

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, Postimees

Continue reading »

Apr 232005
 

10. õlleralli üldsusele, 3. meile. Neljapäev, 21. aprill, meie isiklik osalemise aeg ~18.25-23.45, koju jõudsime veidi enne poolt ühte. Minu lootus eelmise kahe ralli rekord purustada jäi täitumata, traditsioonilised 1,5l siidrit said aga hävitatud – seekord siis maasika Fizzi. A tulemuseks jäi 3l õlut – ilmselt oleks rohkemgi tulnud, aga kuna järgmisel päeval oli vaja kell 11 väikeses ruumis koosolekul esineda ja enne seda autoga tööle sõita, siis ei saanud liialdada. Esimest korda meie ralliajaloo jooksul jõudsime eduka lõpuni – mis, kui uskuda varasemate kordade lõpetajaid, oli vist sündmusterohkem kui eelmised.

Kuna KEVADET ei paistnud vaatamata kevadpäevadele kusagil, olin ennast eelmiste rallide kogemusi arvestades ülisoojalt riidesse toppinud – täitsa kubujussi tunne oli. Etteruttavalt võin öelda, et lõpuks oli mul sama külm, kui varasematelgi kordadel, aga ilm oli ka tunduvalt külmem.

Aga alustagem algusest. Ametlik algusaeg oli 18.00. Otse loomulikult hakkasime me sel ajal alles kodust tulema. Ok, tegelikult vist ca 10 min enne kuut. Kui Kristiine juurde jõudsime, polnud rahvas õnneks veel liikuma hakanud, nii et saime ennast kohe kirja panna – kohtunikuks oli seekord punapäine näitsik, eelmise aasta naiste võitja.

A-le võtsime esimesed õlled kodust kaasa, sest tema sünnast oli päris korralik varu üle jäänud. Selle aja peale, kui me aga minu siidrid Kristiine Prismast kätte saime ja tagasi välja jõudsime, oli rahvamass juba teele asunud. Õnneks ei jõudnud nad eriti kaugele – täpsemalt esimese ristmikuni.

Teekond Kristiinest Rimini ehk järgmise alkoholipunktini (ok, Kristiinest juures ristmikul olevat alkopoodi mitte arvestades) möödus suhteliselt rahulikult. Juurdlen praegu selle üle, kas EMT POP kõnekaardi reklaam, mis hiljem suure tähtsuse omandas, sigines seltskonda juba teel Rimini või alles sealt edasi minnes. Ei mäleta, hiljem täpsemalt.

Rimi naiste WC asupaik oli mulle eelmisest kahest rallist juba teada. Nagu eelmistel kordadel, polnud seal ka nüüd paberit. WC kabiinis viibimise ajal libises kõrvalkabiinist minu omasse äkitselt Nokia 3310. Korjasin selle üles ning pakkusin kohusetundlikult kõrvalkabiinist väljujale. Neiu ei tunnistanud seda algul küll omaks, kuna polnud kadumist tähele pannud, kuid pidi lõpuks siiski nentima, et telefon kuulub talle.

Mingil hetkel meie teekonna ajal sai üks seltskonna liige enda valdusse juba varem ära mainitud EMT POP kõnekardi reklaami, mille algne asukoht oli üks paljudest (telefoni)postide küljes paiknevatest prügikastidest – teadagi, ihaldatud reklaamikoht. Pärast mõtisklusi, mida reklaami tagumisele ehk valgele poolele kirjutada – mida Eesti rahvale teada anda – jäi silt sama neitsilikult valgeks kui alguses. Selle valge sildi sõidutee ääres auto-, trolli- ja teistele juhtidele näitamine andis sama hea efekti – kõik pingutasid kõvasti nägemaks, mis sel sildil siis õieti kirjas on. Tüng!

Jõudnud Mustamäele, jätsime vahele kontrollpunkti T-market ning suundusime kiire sammuga McDonaldsi poole – looduse kutse oli vastupandamatult tugev. Kuna sealses mäkis on naiste WC ühine invaliidide omaga, oleks teistega koos sinna jõudmine tekitanud tavalisest pikema saba. Mul vedas. Rääkimata sellest, et paberit oli piisavalt ning kätekuivati all sai oma ärakülmunud kehaosi üles soojendada. Puhas õndsus.

Seejärel jäi meil aega, et rahulikult hamburgerit ning Rimist kaasa ostetud krõpse nautida. Aegamisi jõudis kohale ka ülejäänud seltskond ning üldine olukord mäkis muutus võrdlemisi lärmakaks. Mingil ajal suutis keegi oma õllepudeli maha pillata, mis loomulikult puruks läks. Mäki teenindaja tuli vaid korraks vaatama, tegi koristamise asemel vaid nägusid (mis oli tõsiselt koomiline, hea, et veel keelt ei näidanud) ning läks minema. Kommentaar (ma ise küll ei kuulnud, aga räägiti) tema poolt olevat olnud: küll Falck koristab.

Viie minuti pärast oligi kohal kõigi tudengite sõber Falck (seekord ainult kahe autoga, tea, kas hakkavad vormi kaotama või… eelmisel kevadel oli vähemalt kolm, võib-olla rohkemgi, ei mäleta täpselt) ning peksis rahva mäkist välja. Väljast üritati meid ka kaugemale peksta, vähemalt laste mänguväljakust kaugemale. Eriti hästi see küll ei õnnestunud…

EMT reklaami puhtale poolele oli selleks ajaks loosung välja mõeldud – rahvas, jooge õlut. Lihtne, aga geniaalne. Loosungile korjati usinalt allkirju ning üks õnnestus välja meelitada isegi Falcki mehelt – lubadusel, et me läheme siis ära.

Populaarseimad hüüdlaused olid: “Tudeng, suru Falck vastu muru” ning “Tudeng on Falcki sõber”.

Järgmiseks peatuseks sai Magistral. Suuremaid vahejuhtumeid ei olnud, sest turva oli arusaaja mees – andis muigega loosungile oma allkirja ning ei teinud suuremat numbrit sellest, kui seltskond veidikeseks keskuse pingid hõivas, et end soojendada. Keskuse ees käis aga aktiivne allkirjade kogumine, nii et ka kõige tõrksamad (nt pensionäritädid) olid sunnitud lõpuks pastaka näppu haarama ning oma nime plakatile jäädvustama.

Citykasino juures asuv alkoholipood nõudis väikest peatust. Kasiinost võlus üks blond neidis välja päris korralikus koguses õhupalle, millest minagi ühe endale sain ning vapralt koduni alles hoidsin. Öösel oli ta veel laes, täna hõljub aga miskipärast põranda lähedal. Gravitatsioon?

Konsumini jõudsime kell 21:59, sisse miskipärast enam ei lastud. Mõned küll lõgistasid lukus ukse kallal ning neid julgustati hüüetega: “Tegelikult on uks veel lahti, sa ei tõmmanud küllalt tugevalt” ning “Nad nagunii tahavad endale uut aknaklaasi”, kuid kõik jäi siiski rahumeelseks.

Viimane kontrollpunkt enne ühikaid oli Lukoili tankla. Sinna ilmusid miskipärast kohale mendid. Kuna õlleralli seltskond oli liialt suur, et sellega midagi peale hakata, siis karati külge konkreetselt ühele neiule, kes jaama kõrval just oma koni kustutanud oli. Ta pääses vist siiski hoiatusega. Mendid norisid küll veel mitmete kallal, aga ära ei viidud minu teada kedagi.

Ning lõpuks jõudsimegi õnnelikult ühikate juurde, kus mul õnnestus ühe lahke neiu abiga sisse saada ning sealset WC-d kasutada. Polnud pooltki nii hull, nagu A jutust oleks võinud arvata.

Iga-aastane traditsioon telekaid ja muud kraami akendest alla visata ei jäänud ära ka sel aastal. Asjad olid ilmselt millegi hästipõlevaga üle valatud, sest nad põlesid terve tee ühika ülemise korruse aknast kuni maapinnani ning ei kustunud ka siis. Leek oli suur ja mõnusalt soe, mille ääres vaprad rallilised end soojendada said. Seda kuni tuletõrje tulekuni…

Nimelt sõitis kõigepealt kohale Falck, vist isegi samad mehed, kes mäki juures olid. Tulid korra autost välja, vaatasid ringi ja läksid sama targalt minema. Ilmselt otsustasid asja mentide hooleks jätta, kes õige pea ka kohale jõudsid. Ning paar minutit hiljem tuli tuletõrje, kes lõbule kähku lõpu tegi ning lõkke ära kustutas. Kurat, ma ütlen. Kas tuletõrjujad pole kunagi tudengid olnud??

Kõike möllu jäädvustas lindile patsiga kaameramees ning isiklikult kahtlustan tema seotust Võsapetsiga, keda olla ka ringi liikumas nähtud. Või oli tegemist linnalegendiga? Ei tea, sest Petsi isiklikult ei näinud. Aga kaamera oli ning vastuse saab ilmselt järgmisest Politseikroonikast [EDIT: fotod sain teksti kirjutamisest hiljem].

Mendid viisid ühe tüübi vist isegi minema, aga päris kindel ma selles pole, kuna pimedas teatavasti kaugele ei näe.

Tugevat toetust leidis heategevusidee: “Kõigile Falcki meestele algharidus”.

Kuna midagi huvitavat enam ei toimunud ja edasi pubisse jooma minna me ei viitsinud, kiirustasime trolli peale, et viimase bussiga koju jõuda. Trollist kihutas veidi hiljem meile vastupidises suunas mööda vilkuritega mendiauto, mis tekitas küsimuse, kas me siis ikkagi JÄIME veel millestki ilma. Ei tea.

Lõpetuseks katkend vestlusest politseinikega 4. õlleralli aegadest (pärit õlleralli kodukalt):

Politsei: “Kas lähete minema või tulete autosse?”
Keegi õllesõber: “Me tuleme autosse.”
Politsei: “Minge minema.”

Vot nii. Vaadake siis Politseikroonikat – äkki on midagi huvitavat.

Mar 292005
 

Mitte et ma oleksin õigel ajal viitsinud blogida, ma olen üldse ses suhtes viimasel ajal jube laisaks muutunud. Aga 21. sünnipäev on ometi midagi nii tähtsat, et seda tuleb korralikult kajastada!

Sünnipäevameeleolu hakkas tegelikult juba kaks päeva varem ehk pühapäeval – käisime A-ga Pärnus. Sõime kirsitorti ja saime emalt kingitusi. Mina mikseri :D Oi, kuidas ma sellest riistapuust puudust olen tundnud – nüüd saab normaalselt mannavahtu teha ja jõulude ajal piparkoogiglasuuri jaoks munavalget vahustada.

A-le kinkis ema kollase hiirtega padja. Minu naiseliku arvamuse kohaselt hästi armas, pealegi sobib hästi diivanile selle padja kõrvale, mis ma talle kunagi jõuludeks kinkisin – see on ka kollasega. Kingisaaja ise ütles, et hea pehme padi (tüüpiline mehelik arvamus).

Tegelikult, kui hästi järele mõelda, siis kõige esimese kingi sain ma juba laupäeval A emalt – rääkisin talle, et kinkisin endale ise hunniku raamatuid ning sain 100 krooni, et ma endale veel ühe kingiks.

Esmaspäeva õhtul tegin intervjuud ja sain pärast seda ühe kursaõega kokku, et talle diktofoni laenata. Sain ilusa oranži gerbera, mis on siiani täitsa värske ja kaunistab meie esikut.

Esimesed usinad õnnitlejad ilmutasid ennast (nagu tavaliselt) kohe, kui kell oli kesköötundi löönud – sel aastal sai au olla esimene endale Karin ja paar sekundit pärast seda õeke – mõlemad kolm minutit pärast südaööd MSNis. Tekkis idee kõik õnnitlejad kellaajaliselt kirja panna, et head ülevaadet saada ja hiljem neid kottida, kes mu sünnipäeva ära unustasid.

Viie minuti pärast “ärkas” Pips (sain hiljem teada, et ta oli küll kella vahtinud, et mind täpselt keskööl õnnitleda, aga ikka läks 8 minutit üle) ja edastas mulle MSNis palavaimad tervitused temalt ja Markolt.

00:09 saatis Kaidi sõnumi.

00:13 tuli meil Toidutarelt (IRW). Mul oli kunagi kartulivormi retsepti vaja ja need raiped ei lase ju sisse logimata retsepte lugeda – nii ma siis registreerusin kasutajaks ja sellest ajast saadetakse mulle iga nädal vastikuid uudiskirju, mille saatmise lõpetamiseks ei saa vist kuskile linnukest ka panna. See oli esimene meeldiva sisuga kiri, mille neilt sain ja pani öistele õnnitlustele punkti.

Hommikul läks mul uni ebanormaalselt vara ära (sünnipäevaärevus ilmselt), nii et jätsin A põõnama ja tõusin ise üles, et aega kasulikult veeta ning eelmisel õhtul tehtud intervjuud transkribeerida. Selle tegevuse juures hakati mind segama esimeste varahommikuste õnnitlejate poolt – aga mis mul oleks saanud selle vastu olla :)

08:10 helistas ema – mul polnud vaja vaadatagi, KES helistab, sest mitte keegi teine pole nii ülbe, et seda nii vara hommikul teha :D Laulis mulle.

Minut hiljem edastas Kristi veelkord oma õnnitlused, sedakorda MSNis. 20 minutit hiljem ehk 08:21 Madis ja 08:32 Krissu – mõlemad samuti MSNis.

09:08 saatis Rax reiti kirja, 09:23 tuli samas kiri mulle tundmatult kasutajalt.

A oli vahepeal poole üheksast kella peale üles ärganud ja “auto õhufiltrit vahetama läinud”. tunni pärast oli “filter vahetatud”. Tegelikkuses oli selle käigu põhjuseks suur punane roos ja hommikueine (hamburger, coca & mcflurry maasikajäätis – njämm) mäkist.

Kingitusi sain koguni kaks – Smilersi viimase CD Ainult armastusest, mida ammu tahtsin, aga oli seni rahapuudusel ostmata jäänud, ja lõhna, mida ma veel kauem tahtnud olin, aga alguses polnud (taaskord) raha ja hiljem seda lihtsalt enam ei toodetud.

Need, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad, et minu jaoks on kõik lõhnad suht ühesugused ja ükski neist ei meeldi mulle suuremat. Aga on siiski üks erand – millalgi keskkooli ajal hakkas mulle kohutavalt meeldima Avoni uue lõhna Rare Pearls tester. Raha muidugi ei olnud ja üsna varsti võeti see tootmisest maha. Olin seda kunagi A-le rääkinud… Ja nüüd tegi ta siis mingit mustkunsti ning tõmbas selle kuskilt välja :D

Niisiis sain ma oma elu esimese lõhna alles 21. sünnipäeval – aga parem hilja, kui mitte kunagi ;)

Kaardi sain loomulikult ka, mille tekst oli sama armas kui alati. Pildiks kaks mõmmit päikeseloojangul ning tekst:

Kallis (juba suht sile) Tikrike!

Ütlesin, et päikeseloojangutel pole viga midagi… ja ei olegi, ilusad on :D Igatahes soovin sulle hunnikute viisi õnne sünnipäevaks ning meile lõpmata palju koosveedetud päikeseloojanguid!

Ma armastan sind!

Sinu suht karvane loom

Päikeseloojangu teemal on oma tähendus – käisime hiljuti vaatamas uut Brosnani filmi After the Sunset ning seal oli koht, kus öeldi, et inimesi on kahte sorti – need, kellele meeldivad päikeseloojangud ja need, kellele ei meeldi. Noh, point jääb filmi mitte vaadanutel küll ähmaseks, aga võin kinnitada, et see on olemas ;)

Pärast ülimeeldivat hommikueinet viis A mu bussijaama. 10:37 sain sõnumi Aimarilt, 10:57 helistas Rainer. 12:52 sain päeva üllatuskõne Serlilt (!) – pole temaga juba igiammu suhelnud ja kunagi sai tülitsetud just sünnade unustamise pärast. Igatahes oli üllatav, aga armas tema õnnitlust kuulda.

Täpselt kell 13:00 saatis messi Ilmar (mitte et mul oleks tema number olemas olnud, pidin messi vastu saatma, et tema isikut tuvastada) ning kui ühikasse jõudsin, õnnitles mind boksinaaber Anna – ma siiani mõtlen, kust ta mu sünna teada sai, ilmselt võib selles Küllit süüdistada.

Sain veel ühe õnnitluse Karinilt koos kollase roosi ja pudeli Viru Valgega (big irw, Karin kingib viina – okok, see oli Pipsilt ja Kaidilt ka, ülejäänud osa kingitusest pidi õhtul saabuma). 13:40 tulid Külli ja Ove kommikarbi ja roosa roosiga. Kommid said A kiitva hinnangu kui esimesed Laima kommid, mis hästi maitsevad, irw. Mulle meeldisid pähklitäidisega, talle piima- ja kirsitäidisega, nii et kahepeale saime karbi ilusti tühjaks söödud.

Jälle reidis avastasin mitu õnnitlust: 12:21 oli tulnud kiri Martinilt, 12:27 tundmatult Kodanikult, 12:47 Liinalt…

Läksin kohusetundlikult kahesesse loengusse, et küsimus ära viia ja linnuke kirja saada, aga pärast oma küsimuse õppejõu lauale poetamist tabas mind inspiratsioonihoog, kuna inimesed minu ees vestlesid teemal: “Lähed ära või?” “No küsmuse panin ju ära, lähen jah” ning otsustasin sama teha. Lõppude lõpuks, kes viitsib oma sünnipäeval loengus istuda, ah? Läksin koju tagasi mõttega, et kuna neljases loengus saab kohaloleku eest linnukese, peaks sinna ikka minema, aga Pips veenis mu suht kähku ümber.

14:21 edastas Marko MSNis teistkordse õnnitluse järgmise luuletusega:

palju õnne, palju õnne
joo siis hästi palju õlle
ja tee tükke
hommikuti kükke.
sest NÜÜD hakkab küll vanadus tulema!

15:40 saabus MSNi Krista koos omapoolsete õnnesoovidega, 16:33 saatis Maris Saksamaalt sõnumi, 17:27 saabusid SMSi teel mummulised ja ma ei mäletagi mis värvi õnnitlused Iiriselt ning tema emalt :P MSNi-õnnitlus laekus pool kuus ka Kätsilt.

Kats, kes mulle veidi peale viit ühe grupitöö asjus bussist helistas, rääkis pika jutu maha, aga unustas unise peaga mu sünna ära. Pool seitse tuli järgmine kõne, mis edastas õnnitlused.

Reiti tuli õhtu jooksul veel viis kirja: 16:33 tundmatult kasutajalt, 18:32 Raidolt, 19:32 Aivilt, 20:03 ning 20:22 jällegi tundmatutelt kasutajatelt – olen vist popp :D

Ning MSNis õnnitlesid mind õhtu jooksul veel veidi peale kaheksat Kristi (teine Kristi seekord), Annekas ja Raul veidi peale üheksat, Katu peale kümmet ja Urmas pool üksteist. Aga peale viimase ei võtnud ma ühtki neist ise vastu, sest arvutis istus Pips, kes mulle otse loomulikult kõik edastas.

Mnjah, aga õhtused sündmused siis. Eellooks nii palju, et ma keeldusin oma sünnat traditsioonilisel kombel “pidamast”, sest ei tahtnud raha kulutada. Aga noh, Karin ja Evka ja Külli ju elavad siin, Pips ka pool aega… Ja Kaidi peab ometi mu sünnal kohal olema, toimugu siis midagi või mitte. Lõpuks Evkat ja Küllit ikkagi polnud, nii toimus naiste pidu neljale (mis neist meestest ikka tahta, kõik olid hõivatud ja/või Tallinnas ja/või haiged).

Pips, Kaidi ja Karin kinkisid mulle kamba peale Inese uue CD, kaardi ja Geisha (ja selle viina, mille ma juba enne kätte sain). Peale selle sain veel Pipsilt kollase roosi ja Kaidilt potiroosi (hoolimata eelnevatest hoiatustest, et minu käes surevad kõik potililled ja pealegi lubas A karjuma hakata, kui mõne koju toon). Etteruttavalt peab ära mainima, et roos nägi juba täna päris hädine välja – no mis teha, saatuse vastu ei saa!

Ja mis kõige tähtsam – Pips tõi mulle mütsid :D Kollased ja hiirega. Väga popp ja noortepärane, andis kohe õhtule vürtsi juurde :P

Mitte päris ignorantse võõrustajana olin siiski hoolitsenud kõige tähtsama – st loomulikult alkoholi eest – 3×1,5l 6% kiivisiidrit.

Toiduks tegin tatraputru. Hõkk! Hõkk sellepärast, et ma olen seda elus sadu kordi teinud ja kunagi pole nii palju äpardusi juhtunud kui seekord. Kõigepealt panin õli potiga pliidile kuumenema ja unustasin selle sinna liiga kauaks, nii et kui ma toast jälle kööki läksin (uks oli kinni, haisu polnud kah tunda, krt), siis oli see haisu ja sinist suitsu täis, nii et pidin boksi ust ja oma toa akent lahti hoidma, et mingit sorti tuuletõmbust tekitada.

Tatra praadimise ajal tekkis ka mingi hetk, kus ma liiga kaua ei seganud, nii et osa tatart kõrbes ära. Kui vee peale valasin, tõusid kõrbenud terad õnneks pinnale, nii et saime enamiku lusikaga ära riisuda ja puder maitses lõppkokkuvõttes hästi. Aga selliseid apse pole mul küll pudrukeetmise jooksul varem juhtunud – küll Kaidil oli hea norida.

Muidu mässasime niisama, jõime ja jutustasime ja valisime riideid, mida klubisse selga panna – mõtlesime Atlanti minna. Kiivisiider viinaga kammis päris hästi. Liigagi hästi.

Mingi aeg karjus Pips, et alkohol on otsas ja mina olin selleks ajaks juba piisavalt lahkes tujus, et minna seda juurde tooma. Pips veel ütles, et ma siis limonaadi ei ostaks. Tegin järelduse, et ainult siider on tema jaoks liiga lahja ja ta tahab viina. Raatuses maksis Viru Valge 75.90 – urrr. ostsin selle ja suure pirni Fizzi. Kui nendega tagasi jõudsin, siis küsis Pips, mis ma sest viinast ostsin. Njah, ütleme nii, et peaaegu puutumata jäid mõlemad pudelid ja tuli välja, et kiivisiidrit jäi ka natuke alles. Grrr, ilmaasjata 102 kr. Samas saab järelejäänud alko A sünnal edukalt ära kasutada, nii et pole hullu.

Ja siider kammis nii hästi, et kõigil oli enne keskööd uni peal – Atlantises jäigi käimata. Hoopis magama läksime :D

Hommikul kell viis ärkasin üles, kurk tulikuiv. Oleks andnud pool elu vaarika Hapsi eest, aga pidin piimaga leppima. Pool seitse ärkasid Kaidi ja Pips ning tulid kööki kolistama, mispeale mina ja Karin nendega varsti liitusime. Hävitasime Karini võileivamaterjali (sest minul seda polnud) ning läksime siis uuesti magama. Selleks ajaks, kui taas ärkasime, polnud pohmakas enam pooltki nii suur ja Haps jäigi ostmata – läksime hoopis Mammanisse hommikust sööma. Tellisin pannkoogi juustu ja singiga, aga singi asemele pandi seened ning kook oli ühelt poolt veidi kõrbenud. Olin liiga näljane, et hakata seda tagasi saatma. Sh*t happens.

Selline sünnipäev siis. Ise olen küll rahul, kohe väga. Kõik kallid inimesed olid vähemalt mingi osa päevast minuga ja õnnitlusi sain ka rohkem, kui ühelgi eelmisel aastal – vähemalt tundub nii.

Õnnitluste koha pealt veel nii palju, et 24. märtsil ärkasid Evka ja Annika ning veel päev hiljem edastas oma õnnesoovid Siks. Kokku üle 40 õnnitluse.

Ja veel üks meeldiv üllatus tabas mind eile hommikul, kui ukse taga helistas postitädi ning tõi mulle kirja – meil pole postkast lukus ja panderolle seega lahtiselt sinna ei jäeta. Kirjas oli kaart Liinalt ja pehme painduv lill (noh, selline, et samet peal ja traadid sees), mis tegi muusikat. Sünnipäevamuusikat.

Nii see lõplik täisealisus siis saabuski. Üpris meeldivalt. Aga kasiinosse ei taha kohe üldse minna :D

Mar 292005
 

Tavaliselt ostan ma pileti bussijuhi käest ja bussijaama hoonesse pole mul üldse asja. Täna hommikul käisin aga Kaidit õnnitlemas ja A viskas mind enne eksamit bussikasse ära, mistõttu mul jäi 20 minutit vaba aega. Kassast piletit ostes märkasin väikest armsat beeži karvaga koera, kes pinkide vahel lesis. Ta tõusis ja jalutas kuskile. Istusin sinnasamasse, panin läpakakoti kõrvalpingile… Ja koer tuli peaaegu kohe tagasi – ta tuli minu juurde ja pani oma esikäpad samale pingile, kus oli mu kott. Vaatas mulle otsa, võttis hoogu, hüppas pingile ning keris ennast mu koti vastu magama.

Ma ei saanud vastu panna, pidin teda silitama ja kõrva tagant sügama. Ta oli sõbralik, lasi seda teha. Nägi küllaltki korralik välja, samas kaelarihma polnud… Ja ta värises. Tõenäoliselt oli tegemist siiski kodutu koeraga.

Ma ei saa sinna midagi teha, kodutud loomad on mulle alati hinge läinud – palju rohkem, kui kodutud lapsed. Kas ma olen sellepärast paha? Lastel on vähemalt suu peas ja inimmõistus, et abi paluda. Aga loomad on nii abitud…

Lugesin just hiljuti Õhtulehe artiklit loomade varjupaiga kohta ning tragist Soome neiust, kes sealseid koeri soomlastel päästa aitab. Kommentaarides oli  küllaga mürgiseid oletusi, et ju see on ikka puhas äri ning ta saab kõva kasumit, muidu ta sellega tegeleda ei viitsiks – aga positiivseid kommentaare oli õnneks siiski rohkem :) Võib-olla olen naiivne ja arvan kõigist inimestest liiga hästi, aga ma tõesti usun, et see neiu on täpselt selline, nagu seal artiklis kirjeldatud ning ta on päästnud palju õnnetuid koeri – ma TAHAN seda uskuda!!!

Kui ma üldse kunagi kellegi heaks midagi annetaks, siis oleks need kahtlemata kodutud loomad. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub seda ka teha. Olen vist väiksest peale unistanud sellest, et olen kunagi rikas ja annetan loomade varjupaigale raha :)

Lugesin ajalehest ka seda, et varjupaigas saab vabatahtlikuks käia. Peaks minema, ausalt.

Aga see kuldse karvaga kutsu seal bussijaamas – esimest korda elus tekkis mul tunne, et ma tahaksin kodutu koera koju viia. Endale võtta ja üles kasvatada. Tundus, et ta tuleks minuga hea meelega… Aga olles teel Tartusse, ühikasse, ei tule sellised mõtted kõne alla. Ei tuleks ka Tallinnas – 7. korruse 1-toalises korteris pole koeral mingit elu.

Aga kui meil oleks olnud vähegi suurem elamine… Ausalt, ma ei tea, mis ma teinud oleksin. Vist tõesti koju viinud – ehkki A oleks mu muidugi naha ja karvadega nahka pannud.

Võib-olla ma teen suurt kära eimillestki, võib-olla on sellel koeral kodu olemas. Aga miks peaks ta siis ilma rihmata bussijaama ootesaalis olema?

Ja ta valis minu välja :) Soovin, et oleksin saanud teda aidata. Loodan, et tal läheb siiski hästi…

Feb 172005
 

A kinkis mulle pusle – sellest pildist, mis ma temast kunagi öösel tegin, sest ta oli magades niiiiii armas :) Aga kõige parem osa kingitusest oli siiski tekst kaardil:

Vaatan seda pilti ja tunnen, et see ei olegi pilt, vaid reaalsus – nii hea on sinuga koos olla, eriti öösiti sinu ümbert kinni võttes või siis vastupidi – sinu embuses. Hommikud ongi just seepärast kõige raskemad, et pean sinust lahkuma. Ootan neid lugematuid mõnusaid öid, mis meil ees, kannatamatult nagu ka hommikusi palsam-hüvastijätumusisid!

Oeh… Mis ma teha saan? Süda sulab :) Ehkki see on teoreetiliselt juba ammu üles sulanud.

Mul tekkis selle peale tahtmine vanu kaarte lugeda… Need olid sama head :)

Eelmisel aastal käisime valentinipäeval kinos – Love Actually sobis selleks puhuks nagu rusikas silmaauku ja oli kõigele lisaks ülihea film. Rõõm on nentida, et jätkasime traditsiooni ka sel aastal ning film oli täpselt sama hea.

Shall We Dance. Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Sarandon. Lopez meeldis mulle kohutavalt juba Maid in Manhattanis, ei pidanud pettuma ka selles filmis.

Romantiline komöödia – aga sellel oli sisu. Väga hea sisu. Vaimukas ja südamlik. Hea muusika, ilusad inimesed, ilusad riided. Vihjeks nii palju, et kogu film keerles (professionaalsel tasemel) peotantsu ümber – sestap siis riided.

Ja lõpplahendus oli ka hea – seda vaadates võib vaid loota, et ehk oleme ka meie paarikümne aasta pärast samasugused…

Feb 142005
 

A ostis üleeile oma esimese auto – sinise Volkswagen Golf 2. Ja mis mulle selle juures eriti meeldib – nelja, mitte kahe uksega. Mis siis, et minul ei tule ilmselt pea kunagi taga istuda – kahe ukse puhul oleksin olnud mina see, kes enda istme tagant kogu aeg inimesi sisse laskma peab.

Ühesõnaga – auto :D Ma pean tunnistama, et mulle pole see vist veel väga kohale jõudnud. Aga hea tunne on küll, ütlemata hea.

Ja sellisest asjast tekib kuradi kiiresti sõltuvus. Juba paari päevaga lähed nii kohutavalt mugavaks…

Varem pidime Citymarketist koju tulles sõitma kõigepealt ühe peatuse edasi, et siis üks peatus tagasi sõita – Lasnamäe Centrumi juures on bussipeatus nimelt ainult ühel pool teed. Ja kui  on veel rasked kotid ja s*tt ilm… Oota siis seal tuule käes seda bussi ja kiru. Oh kui mõnus oli täna poes käia ja autoaknast tuisku vaadata.

A sõbra juurde saunaõhtule minemiseks oleksime pidanud mitut erinevat ühistranspordi-vahendit kasutama (mis jällegi tähendab vahepealset ootamist ja külmetamist) ning kokku vist umbes tund aega loksuma. Autoga sai külmetamata ja poole tunniga.

Käisime eile A-le jopet otsimas (pidevalt autoga sõites on mantel ju ebamugav, kipub kortsuma) – kui meil poleks olnud autot, oleksime ainult Ülemistes käigust ära väsinud, nüüd aga käisime paari tunniga nii Ülemistes kui Kristiines ja väsimust polnud ollagi. Ülišefi jope leidsime kah.

Kuna Kaidi põletas eile oma jopevarruka ära, polnud tal täna midagi õue selga panna. Kui me poleks nende juurest läbi sõitnud ja neid peale korjanud, siis poleks nad saanud kinno tulla…

Oeh – ja seda kõike vaid kolme päevaga! Tõsi ta on, inimene muutub kiiresti mugavaks. Aga pole midagi öelda – auto ruulib!

Feb 112005
 

Kui me 2003 kevadel A-ga Raplas tema juhilubade järel käisime, siis sõitsin ma üle kümne aasta rongiga – aga see oli elektrirong ja koht oli lähedal. Ja noh, A õel käisime ka kogu aeg rongiga külas, jällegi siis elektrirongiga. Pikemateks sõitudeks polnud mul aga kunagi pähegi tulnud rongi kasutada, kuna need on ju nii aeglased ja mõttetud. Seda senimaani, kui Hansapank andis sel sügisel kõigile õppelaenu võtjatele 10 tasuta sõitu Edelaraudteel. Mis tasuta saadud, tuleb ju ometi ära kasutada ;)

Uurisin siis Tartu ja Tallinna vahelise rongiliikluse kohta ning sain teada, et kiirrongid pidavat ühed ütlemata lahedad asjad olema – sõidavad sama kiiresti kui bussid, aga ruumi on tunduvalt rohkem.

See, kuidas ma esimest korda rongi peale läksin, oli ikka päris naljakas. Uurisin netist kaardi pealt, kustkaudu üldse jaama saab ja leidsin selle ka kenasti üles. Siis hakkasin mõtisklema, millise perrooni pealt rong minna võiks, õigemini milline neist perroonidest esimene on. Vaatasin kahtlustava näoga Elva rongi, mõtlesin, kas peaks ehk sellele minema… Ei läinud. Kui Tallinna rong ette sõitis, siis ei teadnud ma, kummale poole istuda, et näoga sõidusuunas olla, sest ei teadnud, kuhu poole rong sõidab. Istusin loomulikult valesti.

Aga istmed olid rongis tõesti ülimõnusad, paremad kui bussis. Ja ruumi oli ka palju rohkem, nagu räägiti.

Niisiis sai minust paadunud rongifänn – kiire, odav ja mugav. Asja juures oli ainult üks aga – JAAM asus nõmeda koha peal. Kui ühikast bussijaama läheb umbes viis minutit, siis rongijaama 20. Kui rasked kotid ka kaasas, nagu mul enamasti, pole see just eriti mugav. Tallinnas saab ka bussijaamast kiiremini koju kui Balti jaamast.

Nojah, pluss veel see, et rong käib 2x päevas, bussid iga poole tunni tagant.

Aga kui tasuta saab, siis võib ju käia viie asemel 20 minutit ja seada ennast rongi aegade järgi.

Kõige toredam oli see, et sain oma kümne tasuta sõiduga 12 korda sõita. Üks kord polnud piletimüüjal augurauda kaasas ja ta lubas hiljem tagasi tulla. Ei tulnud ja mina teda ka otsima ei läinud. Nii jäigi sõit alles.

Ja teine kord, kui ma oma kõige viimase tasuta sõiduga kaarti näitasin, ütles tädi: “Ainult üks kord ongi jäänud? Noh, teeme ühe korra veel.” Andis pileti tagasi ja auku ei teinud. Ma olin ikka tõsiselt üllatunud sellest, meeldivalt muidugi.

Kõik need tädid on üldse alati nii viisakad ja sõbralikud seal, et lausa lust sõita. Nende 12 korra jooksul ei näinud ma vist kordagi nende näol mossis ilmet.

Aga täna sõitsin ma oma viimase sõidu ära ja… See tähendab, et Edelaraudtee ja minu vahel on nüüdseks kõik läbi. Sest ainuüksi mugavate istmete ja rohkema ruumi pärast ma küll 20 minutit kõmpida ja päeva ainsat rongi oodata ei viitsi (teine läheb päris ebanormaalsel ajal). Hinnad läksid ka selle aasta alguses kallimaks, nii et bussipiletitega pole enam erilist vahet.

Selline lugu siis. Oli tore, Edelaraudtee. Kes teab, ehk kohtume veel kunagi. Seniks aga soojendan üles oma vahepeal maha jahtunud suhte Sebega.

Feb 062005
 

Issand jumal küll, kas midagi veel hullemat saab olla kui need haledad Ninja-kloonid?? Ok, Moonwalk oli lihtsalt niiiiii igav – seegi hea, et nemad ei võitnud. Aga ausalt, Suntribe on ka HALE!

Teine eurolaul üldse, mis mulle ei meeldi. Esimene oli Koit Toome. Minu ajaarvamine algab muideks Maarjast & Ivo Linnast, nendest varasemate ajal olin liiga noor.

*süngelt*
Näis, mis koha me saame.

Feb 022005
 

Ema tegi millalgi jaanuaris ettepaneku õekese sünnipäeva ajaks Rootsi minna. Kuupäevadeks oli ta valinud vastavalt kõige odavamale võimalikule hinnale 22-27. veebruar – Regina Baltica on odavam kui Victoria ning P-K on piletid odavamad kui N-L. Ok, sobis nii mulle kui A-le. Ema pidi asjaga ise edasi tegelema – kohad bronnima jne.

Mulle ja emale kui Tallinki klubikaardi omanikele saadeti koju kupong, millega sai B2 kajutikohaga Stockholmi kruiisi 300 krooni eest. Arvutasime, et isegi ainult üht otsa kasutades (sest me ju ei tahtnud samal päeval tagasi tulla) tuleks see odavam, kui niisama kajut osta. Kuna kupong kehtis veebruari lõpuni, siis aega veel oli.

Siis aga hakkasid Delfi müügifoorumis liiklema Tallinki -50% ja -100% sooduskupongid – neid jagati Tallinki töötajatele ning kehtivusaeg (ehk siis kuu aega alates väljastamisest) hakkas jaanuari lõpus paljudel läbi saama. Piletid tuli kehtivusaja sees välja osta, kasvõi aasta hiljem väljuva laeva peale. Kupongide hinnad olid väga erinevad – kõikusid 35 ja 390 krooni vahel.

Leidsin ühe õige soodsa pakkumise – -100% kupong 60 krooni, -50% – 35 kr. Pärast igakülgseid arvutusi ja käiku Tallinki kassasse, kus väga meeldiv neiu mulle kõik kupongidega seotu kenasti lahti seletas (noh, ok, osa sellest, nt -100% kupongile lisanduvad sadamamaksud erinevate kajutite puhul, oli nii keeruline, et jäi arusaamatuks) oli mul selge, milliseid kuponge kasutades kogu reisi kõige odavamalt saaks.

Suure vedamise tõttu saingi kõige soodsama pakkumise tegijalt kõik vajalikud kupongid – ja see oli tõesti vedamine, sest algul oli -100% kuponge ainult üks ja sellele oli juba üks tahtja enne mind. Tema aga hajus ära ja kuna mul oli ideaalis kaht kupongi vaja, siis lasi müüja endale teise ka saata. -50% kuponge oli tal piisavalt, nii et sain endale vajalikud 4tk kätte.

Niisiis kasutasin kokku ära 7 kupongi – 2 -100%, 4 -50% ja ühe kruiisipakkumise. Kahe esimese variandiga kehtis ka -50% soodustus söögile. Ei hakka siin pikemalt lahti seletama seda keemiat ja kõiki hindu, aga lõppkokkuvõttes saime edasi-tagasi B2 kajuti (millest piisas täiesti, sest ma magan A-ga nagunii ühes voodis), teel Rootsi kolm hommikusööki ja tagasiteel kolm õhtusööki. See kõik läks meile maksma umbes 860 krooni nägu. Tavahinnad oleks olnud: B2 kajutikoht ühele inimesele ühel suunal 752, hommikusöök 135, õhtusöök 335 kr.

Nonii. Olime kõik oma soodsa ostu üle õnnelikud, aga täna tuli välja, et asi kujunes veel palju soodsamaks, kui olime arvanud – nimelt helistati mulle Tallinkist ning öeldi, et kuna Regina Baltica veebruaris-märtsis ei sõida, siis vahetatakse piletid ilma lisakuludeta ümber Victoria omade vastu. Ainus jama oli selles, et kuupäevad pidi ümber muutma, sest laevad sõitsid üle päeva.

Ja tulemus? Me küll läheme 23 ja tuleme 26, nii et reis jäi kaks päeva lühemaks (ei saanud varem minna või hiljem tagasi tulla, sest emal ja A-l on töö) – aga selle eest on meil kolme peale B4 kajut (tunduvalt rohkem ruumi ja keegi ei pea ülemises voodis magama), söögid muidugi samad – ja me saame sõita Victoriaga, mis on palju lahedam, kui vana Regina-kökats.

Tavahindadega (õpilase- ja klubikaardisoodustust arvestades) oleks see reis läinud Reginaga 1500 ja Victoriaga 2000 krooni nägu.

Ajee :D Peaks mainima, et ma olen ülirahul. Elagu Tallink!

PS. K-arvutisalongi teema jätkuna võin öelda, et seekord sain pildid probleemideta kätte – nagu loota oligi.

PPS. Mul tuli täna meelde, et ma olen ju puslemaniakk ning läksin seega puslejahile – tulemuseks 3x1000tk puslet, mida müüdigi komplektina – hind kõigest 115 kr :D Ja tegemist nädala lõpuni küllaga – kaua ikka lugeda jõuab.

Feb 022005
 

Kunagi väiksena nutsin pärast silmaarsti juurest koju jõudmist, sest tahtsin prille, aga ei saanud. Noh, minu “unistus” täitus üsna varsti – sain prillid juba 6-aastaselt. Olin hirmõnnelik – kandsin neid isegi lasteaia lõpupeol, ehkki vajadust polnud.

Koolis mind narriti – ei tea, kas ainult prillide pärast või oli veel midagi (eh, eks ma olin ise ka kohati paras äpu). Vahetasin kooli, sama asi jätkus kuni 8-9. klassini, mil inimestel lihtsalt aru pähe tuli.

Praegu vanu pilte vaadates imestan ikka, kui koledaid prilliraame kunagi tehti ja milliseid plastmassjõletisi ma kandma pidin. Oma esimesed “ilusad”, metallraamid, sain 97. aasta alguses (tuvastatud just äsja fotoalbumi toel) – olin siis peaaegu 13. Ja nendesamade raamidega sain hakkama kuni 2002. aasta kevadeni – nojah, selleks ajaks olid nad ka juba koledad (mood teatavasti muutub).

Tegelikult ma vihkasin prille. Täiega. Miinuseid tuli järjest juurde, klaasid läksid järjest paksemaks – otse loomulikult neid õhendati, aga paksud olid ikkagi.

Läbimurdepunkt saabus nii mitmeski mõttes 9. klassis, kui ma endale läätsed sain. Selle aastaga muutusin ma üldse päris põhjalikult ja keskooliajal olin juba võrdlemisi teine inimene. See selleks.

Ma mäletan, ema kartis, et ma ei julge läätsi silma panna. Sellega ei tekkinud mul mitte kordagi probleeme – ma pole kunagi pidanud hommikul veerand tundi mässama, et läätsi normaalselt silma saada, see on algusest peale tulnud lihtsalt ja kiiresti.

Kasutasin algul aastaseid läätsi. Esimese paari ostsin Eagle Visionist, kõik järgmised kokkuhoiu mõttes Norman Optikast. Vahe oli tuntav – 700/400 kr.

2002. aasta kevadel pillasin ma prillid vanni, mille tagajärjel raamid katki läksid. Kuna klaasid olid nagunii juba pikemat aega liiga nõrgad ja raamid, nagu eespool juba mainitud, selleks ajaks suhteliselt moest väljas, olin selle õnnetuse üle vaid õnnelik. Uued prillid olid olnud senini liiga suur väljaminek, aga kuna ilma prillideta polnud võimalik läbi saada, tuli lihtsalt kuskilt raha leida. Ja raha läks päris kõvasti – kokku üle 4000 krooni. Selle eest siis ilusad raamid ja maksimaalse õhendusega tumenevad klaasid (mis on sellest hoolimata üsnagi paksud). See tumenemine, kusjuures, nagu ma hiljem aru sain, on täiesti mõttetu funktsioon – mina oma silmaga küll mingit vahet ei tunneta, sest kogu see värk toimub nii aeglaselt. Kui kunagi uusi prille vaja, siis enam tumenevaid klaase ei taha.

Olin sillas, et sain prillid, millega julgen kodust välja ka minna. Mitte et ma oleks neid pidevalt kandma hakanud, kaugel sellest – juba raskuse tõttu liiga ebamugav. Lihtsalt see teadmine, et kui vaja, siis on normaalsed prillid olemas. Ja kirjanduse lõpueksamil käisin ma nendega ära ka. Hommikul oli kiire ja mõtlesin, et ehk jätavad prillid targema mulje :P Klassijuhataja küsis selle peale koolis: “Sa ju ei käi tavaliselt prillidega?”, ühelt klassiõelt sain komplimendi, et väga hästi sobivad… Ja eksami sain kah A. Tea, kas see olenes siis prillidest või millestki muust :D

Viimased läätsed ostsin A ähvardusel aastaste asemel pooleaastased – et silmadele kasulikumad ja nii. Ma ise olen ju süüdimatu ja arst ka ei rääkinud sellest – kuradi Norman Optika. See pooleaastaste läätsede ost jäigi mu viimaseks visiidiks nende poodi. Olin kogu aeg käinud Pärnu Normanis, et kõik mul andmed oleksid ühes kohas – et näha, millal mu lühinägelikkus siis ükskord seisma jääb. Ja viimati öeldi sealt mulle: “Ega te ometi ei arva, et me teie varasemaid tulemusi kuskil säilitame?” Noh, eeldasin jah, sest Eagle Visionil on üle-Eestiline andmebaas. Lisaks veel, et üle -10 läätsi neilt üldse ei saa. Selle koha peal viskas mul üle.

Praegu mõtlen, et ilmselt saavad ka nemad kangemaid läätsi tellida kui vaja, neil lihtsalt koha peal polnud vms. Aga mulle jäeti täpselt selline mulje, et ei ole ja ei saa ka.

Ühesõnaga kolisin taas Eagle Visionisse. Panin tänaseks aja kinni, läksin kohale ja… Arst oli välja otsinud, et olen neilt ostnud 1998 augustis läätsed ja 2002 kevadel prillid. Kuna ma ei mäletanud, kui kanged need on ja prillide kangus andmebaasis ei kajastu, lasi ta mu prillid üle kontrollida – nii sain ise ka teada, et klaasid on -11 & -13, silinder veel lisaks.

Kontrolliti nägemist prillidega – asi mida Normanis kordagi ei tehtud – ja sain teada, et need on endiselt täitsa korralikud, nägemine isegi parem kui läätsedega – prillidega nägin 120%, läätsedega 100%.

Uuriti mikroskoobiga silmi ja öeldi, et veresooned on näha, silmal on hapnikupuudus ning ma peaksin pooleaastaste asemel kahekuiseid või kuiseid läätsi kasutama – soovitus, mida mulle Normanis kordagi ei tehtud.

Rahakotile oleks see suht rängalt mõjunud, aga kuna neil oli parajasti tühjendusmüük, siis olid ühekuused läätsed kaks karpi ühe hinnaga – nii et sain poole aasta läätsed 600 krooniga – ainult 50 krooni kallimalt kui plaanitud. Kuna neil -10t endal koha peal polnud, tehti ettepanek Pärnust või Tartust tellida, aga kuna ma ütlesin, et lähen nagunii nädala lõpus Pärnusse ja järgmise nädala algul Tartusse, siis nad vaid helistasid ja panid need läätsed mulle kinni.

Vat seda ma nimetan teeninduseks ;) Muuseas, poole aastaga mu lühinägelikkus tõusnud pole ja läätsed saan seega sama tugevad kui eelmised. Nice. Nii saan veel kunagi operatsioonilegi minna…