Jun 262006
 

Nii öeldi mulle tervisekontrollis, kuhu meid töökoha kaudu suunati. Aga muus osas olen terve kui purikas!

Kaaluti, mõõdeti vererõhku, kontrolliti nägemist, võeti verd, tehti EKG-d – lühidalt vist kõik.

See vedelate lihaste osa mind küll kuidagi ei üllatanud – kui suvist ujumist ja rulluiskudega sõitmist mitte arvesse võtta (ja sedagi tegin ma peamiselt keskkooli ajal ehk siis, kui veel pidevalt Pärnus elasin), pole ma elu sees teinud trenni rohkem kui hädavajalik (st kehalise kasvatuse tundides). Soovitati talveks mingi trenn otsida – aeroobikasse, võimlema või ujuma minna. Viimane variant on isegi mõeldav. Tegelikult olen juba mitu aastat mõelnud, et võiks ju kuskil trennis käia, aga siiani on jäänud asi viitsimise taha, sest peamised trennimotivaatorid on teatavasti ülekaal ja tselluliit, mida mul pole kunagi olnud.

Kaalust rääkides – hetkel siis 62 kg. Ei midagi üllatavat – keskkooli ajal oli 65, ülikooli ajal langes 60 lähedale (vaese tudengi elu), aga umbes nii see kogu aeg olnud ongi.

Ahjaa, pikemalt arvuti taga istudes soovitati iga tunni tagant püsti tõusta, sirutada ja ninaga õhku tähestik joonistada :D Pidavat turjale ja seljale hästi mõjuma.

Aga üldiselt oli teavitamine sellest, et mul on madal vererõhk, huvitavaim osa minu käigust. Uurisin siis netist, mis värk on.

Madala vererõhu tunnused on kliinik.ee artikli põhjal järgmised:

  • Uimasus (tunne nagu oleks üleväsimus või vitamiinipuudus) – sellepärast ma siis loengutes magama jäingi :P
  • Peapööritus voodist tõusmisel, kummardamisel ja kiirel püstitõusmisel – ma siiani mõtlesin, et see on kõigiga nii, et pikemat aega ühes asendis olemise järel kiiresti püsti tõusmisel läheb silme ees mustaks, aga tuleb välja, et see hoopis madala vererõhu süü!
  • Peavalu – oli mul esimest korda elus alles 12. klassis või umbes nii, hakkas tihemini kimbutama pärast tööle minemist, aga jäi siis ka suht järele. Ah et vererõhk võib siis jälle põhjus olla.
  • Nägemishäired nagu migreeni korral (silme ees virvendab, silmad valutavad, valgus häirib) – kaks viimast on minu puhul täiesti tavalised nähtused. Seni arvasin, et mu silmad on lihtsalt suure lühinägelikkuse tõttu tundlikud, aga näe, see ehk polnudki ainus põhjus.
  • Minestamine – jumal tänatud, seda pole veel kordagi juhtunud.
  • Hommikune käimalükkamise aeg (veel pikka aega peale ärkamist ei suudeta tegutsema hakata) – ülimalt kahe otsaga asi. Ema on öelnud, et minu hommikul üles saamisega polnud kunagi erilisi probleeme, õega oli palju hullem. Samas – ma lihtsalt EI VIITSI kohe esimese kellahelina peale üles tõusta, ma kohe PEAN vähemalt pool tundi järjest kella kinni panema. Sageli venib see aeg tunniks (tunnen kaasa kõigile nendele, kes peavad minuga mingil põhjusel samas toas magama ja kellel sellist harjumust pole). Aga teisest küljest – kui ma kord juba reaalselt voodist väljas olen, saan siiski suht kiiresti erksaks. Võta siis kinni :)
  • Kohin kõrvades – seda pole küll täheldanud
  • Kurvameelne või rahutu meeleolu, ängistustunne – nagu kõik teavad, olen ma 90% ajast sündinud ja loomupärane optimist, ülejäänud 10% aga nii pessimistlik, et sel ajal on kõige targem minust eemale hoida – nüüd võin selle 10% siis madala vererõhu kaela ajada :D
  • Külmad käed ja jalad – pidevalt, eriti jalgade puhul annab kogu aeg tunda. Nii ma kannangi vahel maikuus kindaid ja magan sokkidega. Nüüd vähemalt tean, miks :D
  • Südamekloppimine – vist mitte, tähele pannud küll pole.

Sellesama artikli kohaselt on pidev madal vererõhk mõnede inimeste puhul normaalne seisund. Mõneti pärilik, eelkõige kipub aga kiusama kõhna kehaehitusega või pikakasvulisi inimesi. Tuleb mind vaadates midagi tuttavat ette? ;)

Mida siis teha?

  • Sagedamini süüa ja mitte unustada hommikusööki – hommikust ma erinevalt paljudest söön ja tihti süüa meeldib mulle tegelikult ka.
  • Juua rohkem vedelikku, sealhulgas vett – okei, peaks veepudeli kaasaskandmise kombe jälle külge harjutama, rohke vee joomine on ju üldse kasulik tegevus
  • Füüsiline treening – niisiis veel üks argument peale vedelate lihaste – peab vist tõesti hakkama tõsisemalt mingi trenni peale mõtlema.
  • Massaaž ja füsioteraapia protseduurid – massaaž on ju iseenesest ülimõnus asi, aga ma ei tea küll, millal ma nii rikkaks saan, et selle eest maksta jõuaksin.
  • Magada tuleks kõrgema peaalusega, paras on padi, millele pea toetub 20-kraadise nurga all – kas ma pean nüüd malli võtma või? Väga madala padjaga on sitt magada küll.
  • Vereringet parandavad spetsiaalsed sukad ja sukkpüksid – kuna ma kannan sukki üldse väga harva ja need on ilmselt ka tavalisest kallimad, läheb see esialgu massaažiga ühte nimekirja.

Foorumites tuustides leidsin veel hulganisti huvitavaid soovitusi. Näiteks igal hommikul tassi kohvi joomine pidavat hea olema. Kohv mulle iseenesest ju täitsa maitseb, aga mu kohvijoomise sagedus on võrdelises seoses ilmaga – praegu ei joo ma kohvi praktiliselt üldse, aga talvel reeglina iga päev. Mida külmem, seda rohkem.

Veel võiks juua veini või konjakit, aga need jätan küll esialgu vahele, eriti viimase.

Lühidalt peaksin lihtsalt palju sööma, jooma ja liigutama. Vihastamine pidavat kah hea olema :D

Eks ma siis üritan tervislikumalt elama hakata!

Jun 222006
 

Selline pilt avanes mulle täna Pärnus, koduõues, kui emaga randa läksime.

Kõigist Eestis elavatest inimestest suutis A müüa oma Golfi tüübile, kes elab meie majas.

Õhtul bussis Tallinna poole sõites tuli mulle meelde meie esimene suvi. Läksin talle ühel reede õhtul bussijaama vastu… Ta oli olnud viimane, kes sellele bussile sai ja istunud ees lahtikäival istmel, millele reisija istuda lubamise eest võib bussijuht trahvi saada… Ja ta tõi mulle päevalilli :)

Oh jah.

Eesti on nii väike. Iroonia ei lõppe iial.

Jun 212006
 

…ehk järjekordne tõestus sellest, et alkohol on kurjast.

Igakülgselt varustatuna läksime laupäeva õhtul Märjamaa bussi peale. Krista pidi meile bussijaama vastu tulema.

Kuna Noorsoolikas on alkovaba üritus, mõtlesime bussis ära hävitada ühe 1,5-liitrise mustika Fizzi. Kuivõrd siider ju niisama pähe ei hakka, tuli sinna sisse ka veidi vägijooki kallata. Alles bussis hakkasime mõtlema, kas kogu seda jooki veidike palju ei saanud.

No natukene vist sai.

Kui Krista helistas ja küsis, kus me oleme, sai ta vastuseks: vasakul on männid ja paremal on suur Fizz, mis on viinaga segatud. Tahad veel midagi teada? (ta ei tahtnud…)

Kui me kohale jõudsime, ei olnud pudel veel tühi. Korralike inimestena mõtlesime joogi siiski lõpuni juua ja suundusime keskväljakule seda tegema. Krista oli ka korralik ja aitas meid.

Kui pudel tühjaks sai, mõtlesime, et võiks veel ühe siidri juua. Mõeldud, tehtud.


Selle aja peale oli kell juba päris palju saanud. Krista arvas, et tal pole enam mõtet korraks sisse tulla. Selle peale leidis Tarmo, et milleks üldse minna – väljas on ju nii mõnus. Oli tõesti!

Niisiis läks Krista koju jakki tooma ja meie ostsime veel siidrit. Süüa ostsime ka seekord. Vorstileti tädilt sai küsitud äärmiselt geniaalne küsimus: kas need grillvorstid kõlbavad grillimata ka süüa?

Ma usun, et tädil oli päeva lõpuks igasugustest noortest suht siiber.

Ahhaa, tuleb meelde, et poes nägin Priitu, kes ostis õlut. Tema suhtumine asjasse oli järgmine: “Mis noorsoolikas? Jalgpall on!”

Njah.

Ja nii me rääkisimegi Kristaga peaaegu keskkööni juttu. Siis läks tema koju, meie panime oma telgi suht suvalises kohas püsti ja läksime magama.

Aga chill oli. Väga chill.

Järgmisel aastal katsume sisse ka jõuda!

Jun 152006
 

Okei, isegi mitte päris aasta, vaid veidi alla 11 kuu – nii kaua läks aega, et oodata ära fotokas, mis on igas mõttes nii hea, et ma seda osta tahaks: Casio Exilim EX-Z60.

Minu nõudmised olid vähemalt 6MP, 2,5″ ekraan, muidugi kiirus ja kvaliteetsed pildid ning välimuselt väike, nunnu, mati pinnaga ja ilusat värvi – hõbedane on nii igav! Naiste värk, noh :P Ja olgem ausad – kõike muud peale värvi leidus algusest peale… Aga jõudsin ära oodata ka selle punase kaunitari.

Tegime Murakaga proovipilte ning võrdluses minu kahe teise lemmiku Canon Ixus 60 ja Pentax M10-ga olid Casio pildid isegi paremad. Samuti oli see mudel parem teistest (ja kallimatest) Casio omadest.

Niisiis kvaliteetne, väike, meeletult kena välimusega, istub (erinevalt paljudest teistest nii väikestest fotokatest) mul käes nagu valatult, nupud ja menüü on jube lihtsad ja loogilised, 3:2 pilte saab teha, isegi ilusa koti leidsin (ja uskuge mind, mu maitse on ikka väga nõudlik) – ainus kott, mis kogu laialdasest valikust mulle üldse tõeliselt meeldis, sobis juhtumisi ideaalselt, mustast nahast ja punaste õmblustega. Stiilne!

Soodsalt sain ka – tööst on ikka kasu!

Ma olen vaimustuses!

Jun 152006
 

Jälle üks mõnus artikkel, mis kinnitab, et mind ootab ees pikk elu :D Kogu jutt sobib ääretult hästi minu elufilosoofiaga ja kui ma ka kõiki neist punktidest hetkel veel piiratud võimaluste tõttu ei järgi, hakkan seda kindlasti tegema niipea, kui saan!

Kui tahad elada vähemalt saja-aastaseks, siis käi tihti saunas, võta juurde paar õlut ning naera mõnuga! Just niisama lihtne see ongi. Ajakiri New Scientist pani kokku teadlaste parimad soovitused, mis peaksid meile tagama võimalikult pika eluea. Loomulikult ei tohi unustada liikumist ja tervislikku toitumist, kuid lisaks sellele vaata üle ka 10 allpool toodud soovitust.

1. Ela mõnuga. Kerge päevitus (NB! mitte üleküpsemine), paar õlut ja korralik saun pidurdavad vananemist. Teadlased väidavad, et väikeses koguses “mürki” (loe: alkoholi), päikesekiirgust ja kuumust tuleb inimesele kasuks, sest aitab kehal kahjustusi ravida ja parandada.

2. Abiellu! Stabiilne suhe mõjub hästi ka sinu tervisele, eriti tänapäeva kiiresti muutuvas ja ebakindlas maailmas.

3. Leia endale kodu. Otsi üles see koht, kus sa end hästi tunned ning ela seal nii kaua kui vähegi võimalik. Mida kaunimas looduslikus kohas see asub, seda parem.

4. Võta tervisenapsu. Aeg-ajalt võid endale lubada ka pisut patustamist. Klaasike kangemat, maitsev shokolaad ja muu meelenauding on kasulik seni, kuni seda mõõdukalt tarbida.

5. Ajugümnastika. Vormis tuleb hoida mitte ainult keha, vaid ka vaimu. Loe raamatuid, lahenda ristsõnu või mängi mälumängu.

6. Mine arsti juurde. Käi regulaarselt arstlikus kontrollis, siis avastad võimalikud tervisehädad ja haigused õigeaegselt.

7. Toitu tervislikult. Väldi liigset rasva. Niisama lihtne see ongi.

8. Julge riskida, uusi asju ette võtta. Tee teoks mõni pikem reis, millest ammu oled unistanud, või alusta millegi uuega, õpi midagi uut, millest sulle tulevikus kasu võib olla.

9. Arvesta, et sa elad kaua. Omanda uusi harjumusi ja oskusi, õpi kasutama moodsat tehnikat. Ära mõtle, et selle asja jaoks olen ma juba liiga vana…

10. Ole õnnelik. Naerata, naera, viska nalja — eriti enda üle. Rõõmsatel inimestel on väiksem oht haigestuda südamehaigustesse ning nad elavad kauem.

Jun 072006
 

Ah et miks ma enam Parlamendis ei käi? Ma olen paljudele teist seda juba seletanud, aga täna hommikul suurest igavusest oma Orkuti communitytes surfates nägin üht oma mõtetega nii sobivat teksti, et panen selle siia ka:

Ma peaks ütlema, et seltskonna poolest on parim Krahl. Mulle ei meeldi BonBon, Hollywood jne seetõttu, et seal on kuidagi lihaleti tunne. Tüdrukud tantsivad, võimalikult paljastavalt riides vähemalt pooled ja mehed seisavad ümber tantsuplatsi ja vahivad. Kõik on kuidagi seksiga seotud. Samas kui Krahli lähed, siis kõik on sõbralikud, naeratavad ja oh imet, ka poisid tantsivad. Sinna minnakse ikka rohkem hästi aega veetma, kui et üheöösuhet otsima. Ja muusika on ka huvitavam.

JUST, JUST, JUST!!!

Jun 022006
 

Järgmisel nädalavahetusel on nii Aimari sünna kui chill-grill-bang-beat TriiBu suvilas. 17. juunil on nii suvekontsert 2006 (kuhu ma tänu NPNK kaardile tasuta minna saaksin) kui ka Noorsoolikas. Juuli alguses on nii Õllesummer, kus ma pidin Katsi kehamaalingumodell olema, kui ka suvepäevad.

Aga kui oleks vaja mingeid Pärnu tegemisi lähestikku sättida, et ühe bussipiletitele kulutamisega hakkama saaks, siis ära parem loodagi.

Võeh.

Aga olgu peale :)

Vähemalt jääb mulle teadmine, et ma olin esimene, kes Aimarit õnnitles ja kui ma olen Otepääl, siis tõstan klaasi tema terviseks. Suvekontsert on nagunii saast ja Noorsoolikast ei loobuks ma mingi hinna eest (Nexus vs Aides, hmmmmmmm, hard choice). Õllesummer kestab viis päeva, nii et esimesed kolm saan ma seal ikkagi olla ja pealegi pole Kats üldse kindel, kas ta sinna läheb.

Nii et TEGELIKULT pole ju hullu, eks?

Ainult natuke ajab närvi.