Sep 302006
 

Paratamatult kord on juba nii, et kui midagi on halvasti, tunnen ma meeletut vajadust ennast välja elada ning tulemuseks on hulk vihaseid / tigedaid / hüsteerilisi postitusi.

Tegelikult pole ju kõik alati nii s*tt, nagu siit paistab. Tegelikult on palju ilusaid pisiasju ja suuremaid asju, ma lihtsalt tavaliselt ei räägi neist. Mõtlesin, et äkki vahelduseks peaks ;)

Ilus on see kastanimuna, mille ma viimasel nädalavahetusel Pärnus Annikaga jalutades korjasin. Ilus on see aroomilamp, mille ma parandamatu päevalillemaniakina täna Ülemistest ostsin. Ilus on see tulp, mille Murakas mulle viimaseks sünnipäevaks kinkis…

Ilus oli kolmapäeva õhtu, kui me Marise ja Murakaga veini jõime ning hiina toitu sõime (ja suutsime ühena ajaloolistest hetkedest ka Marise tõepoolest täis joota!).

Ilus on mõte, et kuigi asjad võivad vahel minna jube s*tasti, siis mul on alati mu sõbrad, mu perekond, mu kodu, mu töö ja mu iseseisvus. See on teadmine, et ma saan alati hakkama.

Ja veel üks hea asi on kogu selle s*ta juures – suure tõenäosusega saab olukord edasi vaid paremaks minna :D

mäks says:
noh, sinu terviseks (D) et sul ikka seda jõudu ja jaksu jätkuks tohmanitega võitlemiseks

Sep 292006
 

Ma võin küll nutta ja nutangi. Oleks imelik, kui ma seda ei teeks, sest ma olen tunde-, mitte mõistuseinimene ja see lühike suhe tähendas mulle (vastupidiselt mõnele teisele s*tapeale) palju.

Ma võin mõneks ajaks lahkuda ja arvatavasti lahkungi, sest nii on hetkel kergem.

Aga üht pidage meeles.

MA TULEN VEEL TAGASI.

See tulemine saab olema parem kui eelmine. Valu läheb mööda, ma ju tean, et läheb (ehkki see teadmine praegu mitte kuidagi ei lohuta). Ja mina olen parem, targem ja elukogenum inimene. Oskan näiteks s*tapeadest eemale hoida.

Ja kui ma tulen, siis ma tulen glämmilt.

Hoidke alt!

Sep 292006
 

Pips says:
krissu helistas kah.. küsis kuidas sul on ja lubas järgmine nädal juua suga koos.. ta ütles, et oli levikas mingit lepa sõpra kohanud, kes ütles, et pane tähele, see tüdruk lahkub varsti nuttes nagu E-gi

Nojah, vähemalt jääb mulle teadmine, et ma ei kujutanud endale pool aastat suhet ette, vaid saatsin Lepa ise pikalt, kui ta siga mängima hakkas. Ja et mul pole suurt kõhtu. Aga seda tahaks muidugi teada, kes need kuldsed sõnad ütles…

EDIT: Muidugi vana hea Mart, kuidas ma olekski võinud midagi muud arvata.

Ruudu, järg on sinu käes :D Aga kuivõrd sa oled selline pohhuist, siis on lootus, et Lepp on see, kes nuttes lahkub. Kui sa sellega hakkama saad, siis ma püstitan sulle küll mälestusmärgi!

Sep 292006
 

…ja just siis, kui ma arvan, et suurt hullemaks enam minna ei saa, see raudselt juhtubki.

Ma ei saanud aru, et midagi oli valesti. Kui sain, ei saanud ma aru, et selle taga oli naine. Kui sain, ei saanud ma aru, kes see naine oli. Nüüd, kus ma sain, imestan ma, et ma olen nii idioot, et sellest varem aru ei saanud.

Huvitav, miks on see nii, et mida rohkem ma teada saan, seda suurema idioodina ma ennast tunnen…

MIS JÄRGMISEKS?

Sep 272006
 

Ma suudan jälle nutta.

Ja ma vihkan ennast selle eest.

Aga p*rsse, läheb üle. Homseks läheb üle.

Ainult kaks närust kuud ja mul on kordi raskem ennast kokku võtta, kui pärast A-d.

Ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks valesti. See idioot ju ei rääkinud. Ta lihtsalt ignoreeris ja kadus. Pani mind mõne aja pärast uskuma, et kõik saab korda ja kadus jälle. Ja nagu ma nädala pärast teada sain, siis oleksin ma pidanud sellest järgmisest kadumisest juba aru saama, et “ta ei taha enam meie suhtega tegeleda”.

Konkurentsitult kõige koledam asi, mis mulle kunagi öeldud on. Vähemalt mehe poolt, kes mulle veel nädal tagasi väitis, et on minusse endiselt väga armunud ja ei taha mind kaotada.

Pagan võtaks. Miks ma pean selliste luuserite otsa sattuma???

Aga läheb üle, kurat võtaks. Homme olen jälle bitch.

Sep 262006
 

I hurt myself today
To see if I still feel
I focus on the pain
The only thing that’s real
The needle tears a hole
The old familiar sting
Try to kill it all away
But I remember everything

What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt

I wear this crown of shit
Upon my liar’s chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here

If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN – Hurt

Tahaksin tõmmata pimedas nurgas kägarasse ja rahus haavu lakkuda. Aga ma ei saa, see poleks mina. Mina muundan kogu oma valu vihaks. Ja see tuleb välja elada. Soovitavalt selle peal, kes selle põhjustas. Hoia alt, Lepp, sul ei vea, et sa pead minuga koos töötama.

PS. Sõrme lõikasin kah. Sakilise noaga. Mitte küll meelega…

Sep 252006
 

Romantilise komöödia vaatamine tundus minu praeguses olukorras algselt täiesti hea ideena. Ma ainult unustasin ära, et nad lõppevad kõik ühtemoodi – vastupidiselt sellele, kuidas asjad päriselus lõppevad.

Võeh.

Sep 232006
 

Seks ja linn. Berger jättis Carrie maha märkmega post-itil, ehkki ta oli päev varem pärast nädalast pausi lilledega tema ukse taha ilmunud ja tahtnud uuesti proovida.

Minul polnud lilli ega isegi märkmepaberit. Ainult nädalane paus, “ma ei soovi sind kaotada” ja päev hiljem lihtsalt järjekordne kadumine.

Huvitav, kes on minu Petrovsky ja kas ma lõpetan lõpuks jälle A-ga (hõkk)? Ausalt, ei tea.

Aga hetkel tunnen ma ennast täpselt nagu Carrie. Vaatasime Murakaga need kaks osa uuesti üle – nii palju ahhaa-elamusi pole ammu saanud. Niisiis – kui tahate teada, kuidas minu ja Lepa vahel kõik läbi sai, siis vaadake ära Seksi ja linna 6. hooaja kuues ja seitsmes osa: Hop, skip, and a week ning The post-it always sticks twice.

PS. Ilves sai presidendiks – midagigi head selles näruses päevas.

Loodetavasti algas teie sügis ilusamini kui minu oma…

Sep 232006
 

Ma ei suuda enam nutta.

Ma nutsin sellest hetkest alates, kui ma uksest välja sain, nutsin terve tee trammis ja teel Regaliasse. Nüüd olen ma mõneks ajaks tühjaks nutetud. Aga ärge hetkekski arvake, et mul on vähem valus, kuna ma ei nuta, vaid keskendun vihale.

Ma olen nii katki, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii katki olin.

Kunagi hiljem seletan pikemalt.