Nov 252006
 

Olen Daki blogiga jõudnud juulisse 2005. Oli ääretult armas lõpetamise ja bakatööga seotud paanilisi mõtteid (ma ei olnud ainus, lohutav teada) ning kõike muud ülikooliga seotut meelde tuletada.

Ilus, ILUS aeg oli. Hoolimata sellest, et erialaga puusse panin (tegelikult pole isegi see 100% kindel, leidsin ju isegi ühe erialase tööpakkumise, mis VÄGA HUVITAV tundus). See ei muuda fakti, et ma veetsin kolm võrratut aastat, sain hindamatu elukogemuse ja palju uusi sõpru, leidsin oma elu esimese tõelise armastuse ja et ma jumaldan Tartut, oma osakonda, õppejõude, kursust ja üldse :)

See oli üks väga eriline ja õnnelik päev – ja aeg-ajalt polnud ma sugugi kindel, kas see üldse kunagi kätte jõuab… Heldimusega tuletan meelde.

Igasugused koolilõpetamised on üldse sellised… Kehavälised kogemused. Sa ei usu viimse hetkeni, et sellega hakkama saad ja kui actually saad, siis on lõpuaktuse päeval suu kõrvuni ja tuju nii taevas, et sel päeval pole võimalik sinust mitte ühtki koledat fotot teha. Õnn paneb särama. Õnn teeb ilusaks.

Oh, kuidas tahaks jälle kuskile õppima minna. Midagi, mis mind tõesti huvitaks. Kutsumus, miks sa mulle juba puuga pähe ei löö?

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)