Jan 172007
 

Üldiselt pole mul kombeks kokkulepitud kohtumisi, kohustusi vms unustada, sassi ajada, neist viilida… Uut aastat on aga olnud vaid kaks nädalat ning juba olen saanud maha kahe kummalise prohmakaga.

Esiteks olin pannud endale kosmeetiku aja 8. jaanuariks, kohale läksin aga enesekindlalt täpselt nädal hiljem. Asi lahenes küll lõpuks suhteliselt hästi – kuna mu buss jäi veidi hiljaks, helistasin kosmeetikule üle, et kinnitada oma peatset saabumist, mispeale tuli välja, et mind pole üldse kirjas, aga ta võib mu poole tunni pärast või järgmisel päeval siiski ette võtta. Valisin viimase variandi ja sain oma karvadest täna õnnelikult lahti.

Kusjuures mul on raudse kindlusega meeles, et juba eelmine kord Pärnus, kui ema minult küsis, millal jälle tulen, rääkisin talle 15. kuupäevast – seda sama päeva õhtul, kui olin endale märkmikusse 8. jaanuar maalinud. Ega ma seda märkmikut tegelikult ei vaata, kuupäevad püsivad mul reeglina hästi meeles, kellaaja pärast peamiselt kirja panen, see võib kuuga ikka meelest minna.

Teine prohmakas on aga hoopis kole palju tigedaks ajavam. Nimelt viibib Murakas mõned loetud päevad Eestis ning Londoni lennu eelsel õhtul pidi ta minu juurde ööseks tulema – viimane ühine peedijoomine ja nii edasi, USA muljed ja kõik muu, pole ju teda üle kuu näinud ning ei näe edaspidi veel pikemat aega… Ühesõnaga ootasin seda õhtut väga.

Ja millega ma hakkama sain? Rääkisime Murakaga üksteisest järjekindlalt mööda ehk siis tema rääkis 16. õhtust Tallinnas ja 17. ära lendamisest, mina aga olin kuidagi meelde jätnud 17-18 ning kui veel eile Murakalt üle küsisin, millal sa KOLMApäeval tuled, ei pannud ka tema mu apsu tähele.

Tulemus siis selline, et kui ta mulle täna peale üheksat õhtul Tallinna poole sõitvast bussist helistas, pidin mina vaid nentima fakti, et ma olen idioodist udupea ning viimane buss Tallinna läks kell seitse.

Tegelikult tabas mind peaaegu et märatsushoog, nii tige olin. Vaene ema, kes seda taluma pidi. Tahtsin pimedas tee äärde hääletama minna, mida ma loomulikult lõpuks ei teinud. Lootsin, et ehk sõidab siit läbi mõni Eurolinesi vm Riia buss, paraku pidi see juhtuma alles kell kolm öösel. Ei olnudki teha muud, kui teavitada Annikat, et Murakas tuleb ööseks, aga mind ennast pole :(

Õnneks lepitas mind maailmaga teadmine, et Muraka lennuk läheb alles 16.15 ehk ma kihutan homme varahommikul Tallinna ja kasutan viimaseid tunde võimalikult kasulikult. Kui lennuk oleks läinud hommikul kell kuus, nagu tal viimati USAsse läks, oleksingi vist öösel kella kolmese bussiga Tallinna põrutanud, et vähemalt lennujaama jõuda. Aga läks natuke paremini.

Eks homme ole näha, kuidas asjad kulgevad. Nadja arvas, et peedi jõuame ikka ära juua, peaasi, et lennukist maha ei jää.

Aga siiski, täitsa lõpp. Sellised asjad pole minu moodi. Hakkan vist vanaks jääma :(

Ja eriti arukas minust poole kolmeni öösel üleval passida, kui kuuest juba tõusta vaja, aga Kaja blogi oli nii huvitav, et ei saanud enne jätta, kui läbi sai :) Nüüd kähku-kähku magama ka.

  2 Responses to “Uue aasta prohmakad”

  1. staarost nje raadost või kuda see kuulus venekeelne ütlus oligi :) ehk siis vanadus pole rõõm!

  2. lennujaamas on sitaks edev rõdu kus salaja peeti sisse kaanida :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)