Jan 292007
 

Jättes kõrvale kõik eetilised, moraalsed ja muud proosalisemat sorti (külm ilm, ebakaubanduslik välimus, nigel finantsseis) dilemmad, otsustasin eile õhtul Ruuduga jooma minna. Plaanis paar peeti Varblasel (kus kedagi ei huvita, et mu juuksed on mustad, meiki ei ole ja isegi kõrvarõngaid ei viitsinud kõrva panna) ning siis koju magama.

Otse loomulikult olid vanakurjal meiega muud plaanid.

Esiteks oli väljas joomiseks liiga külm. Teiseks polnud meil klaase (plaanitud peedist sai sujuvalt viin, tomatimahl ja siider). Kolmandaks polnud meil soola ega pipart.

Rasmus lubas lahkesti enda juures juua. Ta ise resideerus paar korrust kõrgemal, kus leidis aset filmiõhtu.

Ja otse loomulikult juhtus kuidagi nii, et meie jäime ka sinna. ehk siis vaiksest õhtust Varblasel sai järsku filmiõhtu umbes kümne enamjaolt võõra inimese seltskonnas.

Fränk ja Wendy on muideks väga hea film. Tuleb veel paar korda üle vaadata, et kõik nüansid ära tabada. Soovitavalt kainelt (eilse põhjal – mida promill edasi, seda vähe tähele paned).

Kui viin, mahl ja siider otsa said, siis ei kõlvanud ometigi viimase trolliga koju magama minna, vaid tuli edasi juua. Veini näiteks. Ja Gini. Tooniku, kirsimahla ja hiljem sidrunimahlaga. Mulle muide ei maitse gin absoluutselt. Vastik kadakas.

Öö veetsin hoopis Rasmuse diivanil. Hirmus tore oli hommikul tööle minna – läätsed öö läbi silmas, välimus veel ebakaubanduslikum kui eelmisel õhtul, vormipüksid kodus… Vähemalt oli lähedale minna.

Vot sellised asjad juhtuvad. Minu tahtest hoolimata.

Ja sissekande lõpetuseks muidugi legendaarne fotopaar Ruudu geniaalsest mandariinikoorimisest (ta väidab, et see juhtus kogemata). Ma usun, et isand Freudil oleks selle kohta nii mõndagi öelda.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)