Feb 282007
 

Olukord tööl ei ole kahe päevaga paranenud. Siin on endiselt rõvedalt palav ning see ei aita just kaasa hommikuselt värskele olekule, mis on niigi suhteliselt… Khm… Väsinud. Hakkan vist vanaks jääma – kella kolmest magama minna pole ju midagi erilist. Oeh.

Eilne õhtu oli huvitav. Veidi absurdne. Lõppkokkuvõttes üpriski lõbus. Mina igatahes jäin rahule.

Lõplik külaliste nimekiri kujunes järgmiseks: Offf, Rasmus, Derek, Ruudu, Lontu, Vaska ja Ohpuu. Oop pidi tulema, aga andis lõpuks siiski haigusele alla. Kurb.

Tunnistan ausalt, et valimisaktsioonina oli üritus täiesti läbi kukkunud, kuivõrd enamik külalisi kas:

a) oli juba valinud
b) ei omanud ID kaarti
c) omasid ID kaarti, kuid mitte selle PIN koode

Algsete plaanide kohaselt pidi e-valijaid olema vähemalt kolm: mina, Offf ja Oop. Oop jäi üldse tulemata, Offf avastas, et teab küll PIM1, aga mitte PIN2 koodi ning minu ID kaardi kiip otsustas ka üles öelda. No mida on, tõesti, tahaks selle peale karjuda. Kaart töötas enne täiesti okeilt – uuendasin sertifikaate ja mingi aeg hiljem valisin proovivalimiste käigus loomade kuningat. Ja nüüd siis – lihtsalt kutu.

Sain lõpuks siiski ära valitud – Offf nusserdas mu kaarti nii kaua lugejas, kuni see mingiks hetkeks kontakti sai ja nii on Villul minu hääl olemas. Aga ma ei loodaks eriti järgmiste valimiste peale… Uut ID kaarti ka sellepärast tegema ei hakka. Julmalt tigedaks teeb.

Ühesõnaga võib eilse õhtu klassifitseerida kuskile selliste ürituste valda, kus otsitakse mingi viisakas ettekääne (sedapuhku siis valimised), et ennast lihtsalt purju juua.

Aga noh, nii võib ka ju.

Muuseas oli meie seltskonnas üks USAst pärit tüüp, kellel oli raudselt jube huvitav kuulata, kuidas kõik eesti keeles poliitikast rääkisid. Me küll üritasime kehtestada reegli, et iga eestikeelne sõna maksab viis krooni, aga… No ma usun, et nii kaks kolmandikku õhtust ta siiski sai inglise keeles suhelda. Ja ta vähemalt väitis ära minnes, et tal polnud igav – aga võib-olla ta oli lihtsalt viisakas :P

Ühtlasi on mu õla peal täiesti nähtavad hambajäljed ning õlg valutab nii, et ma ei saanud sellel küljel magada ja nüüdki tuletab see ennast iga natukese aja tagant meelde, kui käsi veidi valesse asendisse juhtub minema. Samuti valutab mu parema käe ranne, sest olin pool õhtut käraudadega Rasmuse külge aheldatud. Siinkohal luban kirgliselt, et nende hambajälgede eest ta veel maksab. Ai.

(see oli vist see absurdne osa)

*kehitab õlgu*

Ei, ega ma ju muidu ei kurda, üldse mitte. Aga VALUS on. Grr.

Käerauad tehti kusjuures katki. Minu karvased roosad käerauad on kaheks tükiks. Neljaks tegelikult. Ma olen murtud. Kes parandab? Ma ei jõudnudki neid sisse õnnistada! Need tuleb korda saada, tõsiselt. Muidu on väga halb.

Aga üldiselt loen õhtu kordaläinuks. Teine kordki!

Keegi armas inimene võiks mulle tööle külla tulla ja jääkülma energiajooki tuua. Kuluks ära, tõesti. Ainus, mida selle palavuse vastu veel teha saan, on pikkade käistega vormipluus lühikeste vastu vahetada (topi juba võtsin alt ära) – ma ei usu, et sellest eriti kasu oleks. Mõte kohvist tekitab antud situatsioonis pigem ebameeldivaid emotsioone.

Et siis jääkülm energiajook. anybody? Te ju teate, kus ma töötan. Kella kaheksani olete oodatud!

Feb 272007
 

Ma mõtlen, millal viimati välja magada sain… Üle-eelmisel pühapäeval vist.

Eile oli ikka tõsiselt huvitav päev. Ma ei mäleta, et ma kunagi varem oleks suutnud tööl sellist seisundit saavutada. Olin terve päeva nagu peksa saanud, istusin lihtsalt ja vahtisin enda ette, midagi asjalikku eriti teha ei suutnud (koristada või kaupa vastu võtta näiteks). Kliente oli õnneks vähe, nemad said ära teenindatud. Viimane kolmandik päevast möödus küll nii omas mullis, et isegi klientide jutt ei jõudnud kohale – nemad muudkui räägivad, räägivad, räägivad ja mina lõpuks avastan, et ei kuulnud sõnagi. Piinlik.

Kusjuures see polnud sellist sorti uni, mis haigutama või silmi kinni vajuma paneb. See oli lihtsalt… Letargia. Ma ei tea. Väga kummaline igatahes.

Lisaks muidugi igasugused valud (kurk, pea, jalad endiselt – kurguvalust sain tänu teele õhtuks lahti, aga muule ei aidanud ei ussi- ega püssirohi) ning fakt, et meie maja haldaja oli otsustanud radikad viimase vungi peale keerata – rõvedalt palav oli ja see ainult suurendas letargiat.

Koju jõudmisel on aga tervendav mõju nagu tavaliselt, seega ei vajunud üldsegi hoobilt voodisse, nagu terve päeva unistasin, vaid jõudsin veel süüa ja Nannyt vaadata ja… Magama läksin alles pool üks.

Üllatavalt kombel ärkasin täna juba enne ühteteist (oleks eeldanud surmaund kella kaheni vms) ja elu on jälle lill. Peale nohu pole muid tervisehädasid täheldanud ja tuju on ka normis.

Jumal olgu tänatud, et ma tööle minema ei pidanud – ma oleksin tõsiselt läinud ka, sest raha on enne Londonit vaja ja suuremates kogustes, aga õnneks leiti keegi teine. Praegu nendin ausalt ja rõõmsalt, et välja magamist oli mulle ikka tunduvalt rohkem vaja.

Ma olen tähele pannud, et sellised asjad loksuvad lõpuks ikka ise paika – kuni ma veel lisapäevi teha suudan, nii kaua neid ka teen ja kui enam mitte, siis lõpuks keegi leitakse. Ilus.

Täna on vaja jube asjalik olla – raamatukogus ja Oriflame’is käia, ostlemisega seoses üks käik ja… Koristada, enne kui mingid inimesed kõlbab õhtul uksest sisse lasta.

Krt, kell saab juba üks… Ongi vist paras aeg liigutama hakata. Õhtuni siis, mu noored vastutustundlikud kodanikud. Tulge valima! Ma arvan, et nii umbes kaheksast alates on päris hea aeg :P

Feb 262007
 

Kolm nädalat tagasi kutsusin kõiki enda juurde e-valima. Kinnitan, et kutse on jõus ja püha üritus leiab aset homme õhtul. Kellaaega ei viitsi paika panna, nagunii keegi sellest kinni ei pea. Enne seitset-kaheksat vaevalt. Kuidas ise jõuate ja viitsite.

Tegelikult olen ma mures üldise valimisaktiivsuse pärast, sest kõik alguses vägagi huvitet kodanikud avastavad järjest, et nende ID-kaardi PIN-koodid on teadmata kohta kadunud. Pips, Marko ja Lontu nt. oHpuu, va reetur, käis eelvalimiste ajal ära… Või vähemalt nii ta oma MSNi nimes kuulutas.

Siiani on reaalset valmisolekut avaldanud vaid Offf ja Oop. Räägin homme veel Vaskaga, huvitet ta igatahes oli, iseasi, kas homme õhtul aega ja paroolid kuskil kättesaadavas kohas. Loodame parimat.

Ja olekski nagu kõik. Või ma unustasin kedagi?

Mainiks siinkohal ära, et niisama võib ka tulla. Head nõu andma ja alkohoolseid jooke tarbima.

Mina igatahes kavatsen ennast purju juua ja seejärel pidulikult Villu Tamme valida.

Muideks, oHpuu, sa oled mulle pudeli veini võlgu! ;)

Ehk siis. Kõik on endiselt kutsutud. Kaasa alkohol ja/või ID kaart+koodid (viimase olemasolu puudumisel piisab esimesestki. Hea meelega ostaks teile juua ka, aga rahaline seis näitab halastamatult palgapäevani 176 kr. Sutsu nukker)

Juhiseid kohale jõudmiseks jagan mailis ja MSNis.

Ole vastutustundlik kodanik – tule valima!

Feb 262007
 

Viimasel ajal näen täiesti idiootseid unenägusid ja isegi mäletan neid hommikul. Detailselt siiski mitte, nii et väga pikalt ma teid (teie õnneks!) tüütama ei hakka.

Ööl vastu pühapäeva Kaidi ja Madise juures nägin unes, et olen Tyra Banksi tütar. Noh, mingi ammu kadunud või nii. Ja siis ma läksin tema juurde elama. Päris äge oli.

Täna öösel nägin unes, et käisin Potsatajal külas. Jumal teab, mis eesmärgil, aga muuhulgas arutasime igatahes tema viimase postituse tagamaid (millest ma ei ole siiani päriselt aru saanud, ehkki omad kahtlused on. Ootame-vaatame).

Ja teine unenägu oli selline, et meie korteris oli mingi toru, mis tuli seina küljest lahti ja hakkas musta värvi p*ska välja purskama. Helistasin korteriomanikule, kes tuli kohale, keeras toru seina külge kinni ja tahtis 20 krooniga mu modemit ära osta. Seletasin talle, et sain modemi Elisast ja pean selle mingil hetkel tagasi viima ja üldsegi mul on seda interneti jaoks vaja, aga tema ütles, et ainult ruuterist piisab ka, võttis modemi kaasa ja läks minema. Kusjuures unenäos piisaski ainult ruuterist, nett oli olemas :D

See unenägu sisaldas tegelikult tunduvalt rohkem detaile, mida ma nii hästi ei mäleta, et neid siia kirja panna, siiski üks kõige häirivamatest, otse loomulikult taas kord seksuaalse alatooniga (sest noh, mis muu mind kurat ikka häirida saaks, õudukaid ma õnneks ei näe), kus teiseks pooleks oli minu ülemus P. No teate, üldiselt on asi juba suhteliselt creepy ja ma katsun selle nüüd kähku ära unustada, enne kui ta jälle Tallinna tuleb. Tahaks talle otsa vaadata ilma et… Brr.

Kui ma teisi ülemusi ka selles kontekstis unes nägema hakkan, siis panen pillid kotti, ausõna.

Võeh.

Ärgata oli päris kole, aga pärast dušši ja sidruniteed on enam-vähem ok. Palavikku pole laupäevast saati, aga kurk ikka natuke valutab (pärast teed küll vähem kui enne) ning peavalu ei läinud ka ööga ära (oleks pidanud õhtul ikka tableti ära võtma. Praegu ka ei viitsi. Tööl ehk).

Et ma ainult päriselt haigeks ei jääks, ma ei saa puht rahaliselt endale haiguslehte lubada…

Feb 262007
 

Lihtsalt tähelepanek: üle kahe päeva koju jõudes ja netti minnes avastasin Delfist artikli presidendi vastuvõtu kohta. Ahhaa-emotsioon oli. Jajah, see oli ju tõesti eile õhtul. Olen terve nädalavahetuse nii omas maailmas elanud, et väljaspool toimuvale tähelepanu ei jätkunud.

Pea valutab.
Kurk valutab.
Jalad valutavad.

Aga kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis…

Läksin laupäeva hommikul tööle suhteliselt sõjakas meeleolus. Üritasin valmistuda halvimaks – mõtlesin, et paras annus viha aitab päeva kõige kergemini üle elada.

Nojah.

Ma ei jõua pikalt kirjutada. sellest, kuidas hommikul kell 10:05 polnud leti taga mitte ühtki klienditeenindajat ning tagakassa juures oli ainult ühel kolmest vormipluus seljas. Sellest, kuidas kõik loogilised funktsioneerimiseks vajalikud pisiasjad olid otsas. Sellest, kuidas igal pool vedelesid mingid teadmata päritoluga asjad. Sellest, kuidas ma iga oma küsimuse peale, miks see otsas on ning pole juurde tellitud või miks see asi siin on või miks see asi tegemata on, sain vastuseks, et mulle pole seda õpetatud või et mina ei tea või et keegi teine on süüdi. Sellest, et kaubakastide hunnik oli pea kõrgem kui mina. Sellest, et ma pidin tükk aega selgeks tegema, et laupäevasel päeval ei võeta kaupa vastu nii, et sa lähed pooleks tunniks kappi koristama ja ei saa sealt kuidagi vahepeal lahkuda, “sest ma ei saa neid asju kuskile panna ja keegi võib nad ära varastada”, ehkki pood on rahvast täis ja ainus klienditeenindaja tegeleb kliendiga, kellega läheb vähemalt veerand tundi aega.

Kurk kuivas kella kaheks päeval nagu põrguline. Jõin päeva jooksul ära liitri mahla ja oleks rohkemgi tahtnud. Nälga seevastu ei tulnudki. Liiga kiire oli. Rabelesin nagu orav rattas.

Ja mida teeb Tikker pärast sellist päeva? Helistab õhtul kell seitse ülemusele. Karjub viis minutit, kui p*rses kõik ikka on. Pakub ennast vabatahtlikult (!!!) ka järgmiseks päevaks asendama, sest kümme kasti kaupa on ikka vastu võtmata ja ta teab, et kui Annika terveks päevaks üksi tööle jätta, siis see jääbki vastu võtmata. Lõpetab kõne ära ja hakkab siis nutma.

Täiega noh. Geniaalne. Sellistel puhkudel ma soovin niiväga kohutavalt, et mul oleks kõigest pohhui. Emotsionaalne seotus ükskõik millega ei tee kunagi head. See pood oli mu esimene “päris” töökoht, mul on sellest nii palju ilusaid mälestusi, see oli mulle nagu teine kodu. Ja mul oli selline tunne, nagu keegi oleks mu kodu… Täis s*ttunud. Või noh. Midagi taolist. Vabandage väljendust. Mul oli tunne, et mitte keegi seal ei hooli. Aga miks kurat peaksin mina hoolima, ma isegi ei tööta enam seal??? Oeh.

Õhtul läksin Kaidi ja Madise juurde, et ennast purju juua ja siis koos kinno Uuspõldu vaatama minna.

(Sellega seostuvalt ka kõige nunnum asi, mis mulle kogu selle päeva jooksul üldse öeldi ehk Kaidi õhtupoole MSNis: helistasin, aga sa ei vastanud. tahtsin teada mis alkoholi sa tahad. ostsin sulle 1,5 maasika fizzi. aga kui sa seda ei taha, pole ka hullu. on veel viina, õlut (irw), bacardi lime,cooleri watermeloni (vist). et kui tahad midagi muud, siis osta ise :D
Mõte sellest, et keegi ostis mulle alkoholi, oli nii ilus. Tegi kohe tuju heaks)

Ostsin Chopsticksist kana ja küüslauguga riisi kaasa – ainult selleks, et avastada, et nad on mulle sinna sisse chillit toppinud. Olin täiega vihane. Üritasin süüa, aga no vürts ei ole minu rida. Lõpuks sõi Madis enamiku ära.

Õhtu oli väga ilus. Madis jõi sõpradega vabariigi auks viina ja nad tegid haigeid nalju nagu alati. Eriti armas oli kontseptsioon malest, kus paar nuppu võib omal valikul sokiga katta… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, tõesti. Aga naerda sai kõvasti. Pärast sellist päeva kulus ära.

Muuseas kohtusin üle aastate Madise hea sõbra Sveniga (noh, siis, kui me esimest ja ainsat korda kohtusime, siis ma muidugi Madist veel ei tundnudki) ja avastasin, et ta on endiselt pikk ja täitsa pandav. 202 cm, noh, te ju saate must aru. Tegin talle otse loomulikult ka abieluettepaneku, aga miskipärast polnud ta nõus. Jälle läks valesti :P

Film oli täitsa hea. Ainult uni tuli vahepeal. Ja noh… Ma nüüd arvan, et 120 kr see päriselt väärt ei ole. Aga kuna mul oli tasuta pilet, miks mitte.

Palavik oli õhtuks kadunud, aga pärast seda, kui me lõikava tuule käes kinost koju olime jõudnud, oli mul jälle kurguvalu ja üldse s*tt olemine. Seda jätkus hommikuni.

Kuna mäletasin bussiaegu viis minutit valesti (enda kahjuks loomulikult), jäin sellest maha, pidin trammiga tööle minema ja jäin jälle hiljaks. Vaid paar minutit küll.

Ja pidin ennast seaks vihastama, kui kassa oli ikka lugemata ja Annika tegi taga endale meiki. sealjuures oli ta juba pool tundi enne avamist kohal olnud. Jesus fucking christ, tõesti. Ma ei tea siiani, mida ta need pool tundi siis tegi.

(Lihtsalt et. Ma kaklen üle päeva Lepaga sel teemal, et minu arust peaks klienditeenindajad olema kella kümneks töövalmis ja pood ka, aga ikka on alati nii, et ta saabub kaks minutit enne kümmet, vahetab tükk aega riideid ja teeb kohvi ja joob seda ja.. Ja.. Ja.. Noh, nii pool üksteist äkki on valmis juba tööd ka tegema. Et ma tõesti ei jõua. Mul on tõesti siiber sellest. Ja siis siin sama lugu)

Üldiselt oli suht vaikne päev. Ütlen ausalt, et ma oleks südamerahuga suutnud kõik kliendid üksi ära teenindada, kõik kauba vastu võtta ja internetis ka istuda.

Nojah.

Kauba ma võtsingi üksi vastu, Annika istus lihtsalt terve hommiku MSNis. Kusjuures üsna alguses sai otsa hinnapüstoli lint (üks neist paljudest loogilistest asjadest, mida peaks enne otsa saamist juurde tellima, eks). Nillisin terve keskuse poed läbi, aga enamik neist kasutas teistsuguseid hinnasilte ning see üks pood, millel sarnased olid, sellel oli ka viimane rull püstolis – laenata polnud ühesõnaga kuskilt ja kantseleitarvete poes ka sellist polnud. Ega’s midagi, viimased kolm kasti kaupa sai markeri ja pastakaga ära hinnastatud. Düsfunktsionaalne, aga siiski toimiv.

Räägiks veel mitmetest situatsioonidest, mis mind ahhetama panid, aga ma lihtsalt ei jõua enam. Las siis olla.

Õhtuks olin omadega nii läbi, kui üldse olla sain. Siiani olen. Zombie, noh. Absoluutselt kõik kohad valutavad.

Oeh. Ma vabandan nüüd kõigi lugejate ees. Ma usun, et nii detailset tööjuttu pole just kuigivõrd huvitav lugeda. Aga ma käin siin ennast välja elamas, eks.

Kusjuures… Ei hakanud märkimisväärselt kergem.

Teen nüüd tassi sidruniteed meega ja mõtisklen selle üle, kas peaks ühe peavalutableti ka võtma või lihtsalt lootma, et läheb üle.

Pai tahan.

EDIT: P*rse, ma olen väsimusest nii sooda, et panin tee sisse mee asemel suhkrut. Krt küll.

Feb 242007
 

37,2.

Muuseas lasin ennast eile ära rääkida ja lähen täna vanasse poodi asendama. Ma tõesti ei uskunud, et seda enam kunagi teen, aga noh… Raha on võimas motivaator, ütleme nii. Ja enne Londonit läheb kõvasti raha vaja.

Kuna ma aga oma uksekaardi millalgi käest ära andsin (võtmed on veel alles, aga neist üksi pole kasu), siis ei julge liiga vara minna ning bussid lähevad nädalavahetustel eriti idiootsel ajal. Kuna mul on kuri kahtlus, et Annika jõuab tööle alles 5 minutit enne avamist, siis mina ei julge ka selle bussiga minna, mis pool tundi varem jõuaks – kes teab, millal teisedki tulevad. Ja järgmise bussiga jään juba 5-10 minutit hiljaks.

No savi, jään siis hiljaks. Üks päev lõppude-lõpuks.

Oi, ma üldse ei oota seda päeva.

PS. Täna öösel nägin unes, et seksisin A-ga. Halleluuja. Aga noh, see polnud tegelt nii häiriv, eksju, tuttav tunne pigem. Unenägu seisnes muidu selles, et me olime temaga kuskile välismaale tööle läinud. Mingi riik Eesti lähedal, kus oli suisa eestlaste kommuun, sest neid töötas nii palju seal. Aga mis riik (ei olnud nagu Soome) või mis töö (ei olnud kalkunite kitkumine Iirimaal) – ei mäleta. Huvitavad unenäod igatahes.

PPS. Sellest pronksvärdja situatsioonist on ikka kohe nii kõrini, et rohkem enam olla ei saa. Nõustun siiralt ühe töökaaslase arvamusega – kahju, et pommimees enne kinni võeti, kui ta jõudis oma viimase ühiskondlikult kasuliku teo teha. Keegi osavnäpp võiks mõnel pimedal ööl minna ja selle asja kõige täiega õhku lasta. Otse loomulikult nii, et ümbrus viga ei saaks ning ta ise vahele ei jääks. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga unistada ju võib. Kaua ma neid idiootseid uudiseid lugeda jõuan… Kasutame mingit mõttetut kuju poliitmängudeks ja keerutame aastaid sel teemal liiva üles. Lasteaed.

Feb 242007
 

37,7 ja ääretult palju ebaterveid mõtteid seoses inimesega, kellega neid kohe üldse olla ei tohiks. Kähku magama ära.

PS. Palju õnne sünnipäevaks, õeke!

Feb 232007
 

Ma ei tea, täna on kuidagi imelik päev olnud. Palju imelikke mõtteid ja värke.

Käisin Tartus koolitusel. Koolitajaks osutus ema kursaõde, mis oli tore. Koolitust ennast oli päris huvitav kuulata, ehkki targemaks eriti ei saanud. Ju ma olen siis juba niigi hea. Irw.

Muuhulgas elasin teist korda läbi selle vastiku enesetunde… Mis põhimõtteliselt on seotud minu madala vererõhu või muu taolisega. Esimene kord oli millalgi eelmisel aastal, kui olin söönud vaid varahommikul, siis Pärnusse sõitnud, siis hambaarst (ja korralik tuimestus), siis kosmeetik (st kaks tundi vaikselt lebamist). Hakkasin üle keha värisema ja see lihtsalt ei jäänud järele. Jube külm oli ka. Kui lõpuks koju jõudsin, oli tükk tegemist ema veenmisega, et ta kiirabi ei kutsuks. Hädast aitas välja perearsti nõuandeliin või mis iganes see täpselt oligi. Öeldi lihtsalt, et veresuhkur madal ja et ma miskit magusat jooks.

Täna siis samamoodi. Hommikul kell kaheksa sundisin end väevõimuga paar saia ära sööma (pärast neljatunnist und lihtsalt ei ole isu), siis Tartu bussi peale ja neli tundi koolitust jutti. Okei, üks veerandtunnine paus. Jõin alguses kohvi ja vaheajal kaks tassi kuuma mustikakisselli… Pärast vaheaega tuli kõigepealt hirmus uni ja oli jube palav… Miski hetk hakkas külm ja külmem ja veel külmem ja siis ma lihtsalt värisesin seal kuni lõpuni. Pärast kahe tassi kohvi sisse kallamist läks jälle enam-vähem normaalseks. Nälg oli suur ja süda samas paha, nii et süüa nagu oleks tahtnud, aga ei saanud. Ja tagasi tulles oli bussis nii kuradi külm, et lõpuks ma lihtsalt nööpisin mantli kinni, tõmbasin mütsi pähe, kindad kätte ja värisesin ikka terve tee. Normaalne või?

Aga mu arvuti peaks korras olema. See on küll ilus.

Muidu on melanhoolia ja värgid. Ülemusega rääkisime täna sellest, et ma ikka ära ei läheks ja… Ta algul vist arvas tõesti, et mind annab ümber veenda. Suutis mind ühe oma ettepanekuga isegi jahmatada. Paraku… Ma pean minema. Ma lihtsalt pean. Lõpuks sai ta sellest aru.

Jube hea oli tunda, et sind vajatakse. Et sinust sõltub midagi. Ma saan endaga muidu hästi läbi ja tean niigi, et ma olen kuradi hea töötaja. Vastutustunne ja nii edasi. Teadmised ka. Aga see, et ma seda ise tean, on üks asi. Kiitust kellegi teise suust kuulda… No ütleme nii, et meie firmas seda paraku kõrgemalt poolt ei kuule. Mitte enne, kui oled lahkumisavalduse lauale löönud. SIIS oled järsku maailma kõige vajalikum. Oeh. Nad võiks ükskord ära õppida töötajate väärtustamise. ENNE, kui nad ära minna tahavad.

Tegelikult on ikka kurb ka. Jube palju ilusaid aegu on olnud. Töötasin kõigepealt aasta ühes ja nüüd pool aastat teises poes… Mõlemad on mulle nagu teine kodu. Olen näinud, kuidas asjad on ilusad, samas ka seda, kuidas need alla käivad… Kolleege on igasuguseid, kõigil omad kiiksud. Aga hakkasin mõtlema, et tegelikult polegi nagu peaaegu kedagi, keda üldse ei salli. Närvi ajavad küll, jube lapsikud võivad aeg-ajalt olla, aga kokkuvõttes on siiski äge…

See ülemus ise… Alguses suhtlesime me tükk aega ühe teise ülemusega ja kui nüüdne meie poodidega regulaarselt tegelema hakkas, ei saanud ma temaga tükk aega absoluutselt läbi. Minu arust olid tal pseudoprobleemid ja ta ei saanud üldse hakkama. Aga viimasel ajal oleme me normaalselt läbi saanud. Täna koju sõites tabasin end mõttelt, et olen ta täiesti omaks võtnud. Et ta on tegelikult täitsa äge. Oh jah. Nüüd siis, kui ma olen minemas.

Kahju on, noh.

Ja siis meil on nüüd uus personalijuht. Kartsin, et tuleb mingi mõttetu pintsakus 50-aastane tädike ja kukub kõige kallal vinguma, aga kaugel sellest. Vanuseks vist 35, aga välimuse järgi pakuks kahekümnendate keskpaiga :) Selline… Kergelt pungine :D Ma ei tea. Hästi asjalik. Seda ilmselt õppinud ja tundub, et ta võib tõesti asjad liikuma panna. Tore ühesõnaga.

Ja muidugi meie üliäge pearaamatupidaja, keda ma varem ka maininud olen…

Ja kõik teised… Oeh. Oeh. Oeh. On siis vaja nüüd nostalgitseda või? Peaks meelde tuletama kõigi nende inimeste halvad ja ärritavad küljed, neid on ju ka, tublisti.

Okei, tööst rohkem ei räägi.

Kolasin täna õhtul üle pika aja Orkutis ringi, vaatasin vanade tuttavate profiile ja fotosid. Mõtlesin, kui paljusid inimesi ma siiralt imetlen ja kadestan. Samas vaatasin, kui paljudest on saanud minu arust täiesti mõttetud ja nõmedad tüübid. Ma ei tea, ülbe suhtumine vist. Aga no ausalt. Mõningaid kunagisi tuttavaid vaadates on hea meel, et endal on paremini läinud.

Ja ägedaid inimesi on ikkagi rohkem.

Ja siis hakkasin mõtlema sellele, kui palju ma ikka ise muutunud olen. Kunagi riputasin ka üles suhteliselt julgeid pilte. Noh, paljastavaid ja nii. Olin endaga jumala rahul, kusjuures. Nüüd vaatan selliseid paljastajaid põlastusega. Noh, tegelikult pildil ja pildil on vahe. Vähe riideid võib olla nii väga stiilne kui väga labane.

Kunagi otsisin ainult pluuse, mis oleks nii lühikesed, et naba välja paistaks, nüüd ei taha neid enam nähagi… Oh, jah, muutunud olen kõvasti.

Aga sama edev olen ikka ja lühikest seelikut kannan ikka ka aeg-ajalt. Üldiselt meeldib mulle nüüd teistel viisidel silma paista.

Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Sellised suht seosetud suht melanhoolsed mõtted.

Selline õhtu siis täna.

Feb 222007
 

Kõik, kes mind natukenegi rohkem tunnevad, teavad, et ma olen maailma kõige hullem fotopede. Mitte et mulle meeldiks pildistada, oh ei. Mulle meeldib palju enam kaamera ees kui taga. Ma ei pea ennast teab mis fotogeeniliseks inimeseks, aga olen ilmselgelt edev ning mulle meeldib, kui mul on endast palju ägedaid pilte. Sellepärast on mind hea igasugusteks ideedeks ära kasutada. Kehamaalingud ja igasugu muud hullud ettevõtmised näiteks.

Ühesõnaga. Minu fotopedesus väljendub minu fotoalbumites. Kui on mingi üritus, kus pildistatakse, siis võib kindel olla, et ma olen selle lõpuks suutnud fotograafile keele kõrva ajada ning nõuda välja, millal ja kus hiljem pilte näha saab ning kuidas nende faile endale saaks. Mul on jube palju fotosid, mis on jube paljudes suurtes albumites, mis need on minu au ja uhkus.

Ma üritan alati fotosid jooksvalt paberile teha, aga mitte kunagi ei tule välja. Ikka koguneb mingi suur hunnik, mis läheb järjest suuremaks ning nõuab järjest rohkem raha, mida mul kunagi pole. Nii ongi terve eelmise aasta fotod ikka veel järge ootamas (selle aasta omad ka muidugi).

Aga enne Londonit tuleb albumid korda saada ja fotod ära teha, seega asusin otsustavalt tegudele ja lasin alustuseks välja veidi üle saja foto, ajaliselt jõudsin sellega Egiptuse-reisi algusesse. Esialgu rohkem ei teinud – lootsin, et ehk suudan veel midagi välja kärpida. Aga vaatasin just üle – no ei. Kõik peavad jääma!

Niisiis läheb tegemisse veel 335 fotot, mille olen juba välja valinud ja mõõtu lõiganud, need on aga vaid novembri lõpuni, sealt edasi on must maa… Oeh. Raha on mul ülearu, eks! Aga okei, saan hakkama. Need on mul eelarves kirjas.

Oi, kuidas mulle meeldib fotodega mässata :P

Aga lõpetuseks tahaks hoopis öelda, et ma annaks pool elu Iirise valgete hammaste eest ja oskuse eest kõigil fotodel nii loomulikult ja säravalt naeratada. Üks stiilipuhas näide sadadest on siin.

See läheb otse loomulikult mu albumisse ka :P

Feb 222007
 

Mulle kangesti meeldib see foto… Ilmse(lgel)t on sel midagi tegemist lipsuga.

Annika punus mu harja prantsuse patsi. Homme hommikul vaatame, kas mu enam kui kahtlane soeng näeb ehk lokkis kujul väheke pandavam välja (raske uskuda). Praegu olen küll võrdlemisi koomilise välimusega.

Eile õhtul tuli meelde, et pole ammu Gilmore Girlsi tõmmanud. Ühtlasi võtsin lõpuks ette America’s Next Top Modeli palju kirjutud 7. hooaja ning pärast segaste failinimede ja osade numeratsiooni korrastamist avastasin, et palju kirutud finaalosa on (ilmselt juba üpris ammu) Torrentis olemas.

Ehk siis. Mul on nüüd terve modellide 7. hooaeg olemas (sellest kolm viimast osa vaatamata) ning neli värsket Gilmore Girlsi osa ka.

Palju rõõmu väikestest asjadest.

See pole oluline, et ma ei jõudnud ei eile ega täna midagi vaadata, sest olen lihtsalt liiga väsinud. Isegi mitte ühte osa Nannyt. Asi on halb…

Arvuti ja wifi töötavad siiani nagu nalja.

*sülitab kolm korda üle vasaku õla ja viib läpaka siiski ülehomme läbivaatusele*