Feb 042007
 

Päris mõnus nädalavahetus on siiani olnud.

Reedel õhtul läksime Kristjani, Karini ja Maidoga Tartusse Kantersi kergelt sünnipäeva-hõngulisele peole (Kantersi tsitaat). Õhtu edenedes täheldasin sellist anomaaliat, et kui ma olin ära joonud veidi üle ühe purgi siidrit, tundus mulle, et olen purjus (ehkki nii väikese alkoholikoguse peale pole see lihtsalt võimalik), lõpuks jõin aga terve öö viina ning olin hommikuks ikka jumala kaine. Võta siis kinni.

Väheke rikkus minu peotuju järjekindlalt pealetükkiv uni, mistõttu ma istusin pool ajast lihtsalt tuima näoga ühe koha peal ja üritasin silmi lahti hoida. Öösel kell pool viis otsustasin, et une vastu on kõige parem rohi tantsimine… Peletas mingiks ajaks minema küll. Mitte kauaks paraku. Üldiselt läks seltskond magama vist kuskil kuue ajal ning kuna ma olin unustanud magamiskoti kaasa võtta, jäin lõpuks magama köögidiivanile, kus Kanters (kes öösel mingiks ajaks ära vajus, kuid hommikupoole taas üles äratati) mind iga natukese aja tagant erinevate soovidega ahistamas käis. Oh jah.

Öö jooksul proovisin ära sigarillo, mis oli ääretult kange ja vastik. Well, good to know. Elari sai selle pärast paari mahvi endale.

Laupäeval sattusime sellisesse restorani nagu Kaks (kuskil Illegaardi juures), kus süüa pidi jõle kaua ootama (nojah, see point vist restoranidel ongi?), aga kohvitassid olid neil igatahes ägedad – noore Supermaniga :P

Kui hakkasime Tallinna tagasi sõitma, täheldasime tee peal muuhulgas sellist toredat vaateakent (kuna jäime just siis punase tule taha seisma, õnnestus läbi autoakna kähku üks pilt klõpsida).

Mida kõike Tartus ei müüda…

Igatahes – Tartu on äge. Peaks seal ikka tihedamini käima. Soovitavalt eelnevalt korralikult välja maganuna, et saaks kohalikku meelelahutust värskema peaga nautida.

Eile sattusin aga lugema Kristi blogi, kus ta kritiseerib tänavusi eurolaule. Eks ma teadsin küll, et need olid hiljuti eetrisse lastud (telekat mul pole, aga blogisid loen küll :D), aga elasin siiski suhteliselt õndsas teadmatuses, muuhulgas ka selle koha pealt, et õhtul finaal on (mida oleks muidugi võinud loogikaga järeldada, aga ma ei jõudnud varem sinnamaani, kuna Eurovisiooni teema mind tegelikult absoluutselt ei koti).

Nüüd tekkis mul aga tunne, et tahaks seda finaali näha küll. Telekat teatavasti endiselt pole. Seega helistasin… Kellele muule, kui Kristile endale. Polnud teda nagunii sada aastat näinud, sest meil mõlemal on kogu aeg jõle kiire.

Ennäe imet – Kristi oligi Tallinnas, ta oligi kodus, ta oli isegi üksi, tal oligi igav ja tal polnudki õhtuks plaane. Seda ei juhtu just tihti, kas teate! Igatahes kutsusin ennast talle külla. Pudeli veiniga. Muuseas sain ära antud ka piparkoogi (KAKS veel, siis on kõik), mille ma suutsin hoolikast kohtlemisest hoolimata tee peal katki teha :(

Mis Eurovisiooni puutub, siis minu arust olid KÕIK laulud mõttetud, aga üldiselt – lugege Kristi arvamust, tema on ekspert :P Ma suures osas nõustun. Gerli võiduga olen väga rahul – mitte et see laul midagi erilist oleks, aga teised olid veel jamamad. Eriti meeldib mulle laulu algus – selline… Bondilik.

Aga normaalsemad riided võiks küll keegi talle muretseda. Karvatuustid pole just minu maitse. Ninjad nägid see-eest väga kihvtid välja. Laura kleit oli ka ilus (aga tema puhul me muust parem ei räägi, eks).

Sedapsi siis. Sain selle kohtustusliku Eurovisiooni sissekande ka kirja.

Pühapäeva hommikuti on hästi tore linnas liikuda. Ja Viru keskuses. Ja Kaubamajas. Inimtühi! Mul oli nimelt leiba vaja ja selle tuvastasin juba eile õhtul, et Maximas midagi isuäratavat pole. Sain Kaupsist mingid ägedad Hagari leivad, mis paistavad väga head. Vaatame.

Aga üldiselt pean siiski ära mainima, et Kaubamaja toidumaailm on kitsas, kallis ja ebaloogiline. Lühidalt – täiesti düsfunktsionaalne. Eile õhtul otsisin tükk aega kartulikrõpsude riiulit taga näiteks. Suutsin päris korralikult vihastada (palav oli ka ja noh…). Samasse auku läheb ka Kristi kogemus, kus ta otsis suhkrut ja tortillalaaste kuivainete ja kartulikrõpsude juurest, kuid leidis need lõpuks vastavalt maitseainete ja maailma köögi siltide alt. Sweet. Noh, loogika üle vist väga ei vaielda. Ma lihtsalt hoian sellest poest eemale, nii palju kui võimalik. Enamasti õnnestub suurepäraselt!

Igatahes oli hästi tore Kristit näha üle pika aja. Ja Tartus käia üle pika aja. Ja terve tänane päev on veel ees.

Tegelikult peaks nüüd asjalikuks hakkama.

Haa haa.

*läheb Nannyt vaatama*

  3 Responses to “Tartu, Eurovisioon ja muud loomad”

  1. Seda “Nannyt” pean ma kunagi laenama. Kui palju aega on. Kindlasti.

  2. Tikrike, iga lapski teab, et Tartu tekitab kroonilist alkoholismi, ägedat luuletamist, põletikulist belletristikat ja muid hirmsaid asju. Korralik inimene hoiab Tartust eemale nagu katkust, või kui muud moodi ei saa, siis on kogu Tartus viibimise aja nii juua täis, et ei tekiks ohtu tegeleda n.n. “loominguga”.

  3. Olen korduvalt mõelnud, et peaks Tartusse kolima ;)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)