Apr 302007
 

Äärepealt oleks ära unustanud – tegin laupäeva õhtul Murakaga koju minnes mõned fotod üle pika aja. Et te näeks, kus kandis ma elan.

Meie tänava otsas on selline kirik:

Meie tänaval on selline vahva sinine põõsas:

See on meie maja:

Meie uks:

Ja trepp, mis ukseni viib:

Ja siin on Iiris, kes räägib välisukse juures telefoniga, sest tema operaatoril pole keldris levi :P Minu omal on küll. Aga tegelikult tegin ma selle pildi lihtsalt sellepärast, et Iiris meenutas mulle Klu Klux Klani.

Vot nii. Kunagi teen seespool ka pilti, aga mitte enne, kui kõik asjad on lahti pakitud, praegu on veel liiga sassis. Aga me teeme edusamme.

Kuulmiseni ;)

Apr 302007
 

Põhimõtteliselt… Igav on!

Pidin täna esimest korda päris varahommikul, st 6.15, tööl olema. Ehkki, on’s erilist vahet, 6.15 või 7.15? Vist ikka on. Kell kuus tõusta tundub veidikene inimlikum kui kell viis :D Jäin eile targu koju ega läinud linna peale jooma. Mõtlesin varem magama minna (no päris vara, nii 19-20), aga aeg venis ikka kuidagi üheksani ja siis oli Kayl vaja veel köögis asjatada ja nii ma jäin vist alles enne kümmet magama. Seitse tundi, arvestades seda, et eelmise nelja öö peale sai kokku 20… Vähe!

Tööl oli täna vaikne. Tulin nüüd internetti ja tundub, et siin ei toimu ka mitte midagi – blogisid pole eriti kirjutatud, minu blogi pole kommenteeritud, MSNis ka kedagi pole, kellega rääkida… Esimest korda nende päevade jooksul istun ma pargis ja mõtlen sügavalt, mida veel teha või kas minna üldse koju ära, ehkki läpaka aku pole veel kaugeltki tühi. Võiks ometi uudistesse süveneda lõpuks vms, aga pole seda tuju hetkel.

Küsimus on selles, mida ma kodus teeksin. Raamatut saan lugeda, DVD-de pealt mõnda sarja (loe: Las Vegast) vaadata… Aga kumbki variant ei tundu eriti ahvatlevana.

Iiris on Hispaanias, Swamm on Kanaaridel ja minul on üksik tunne. Tegelikult on siin ju veel mitmeid tuttavaid eestlasi, kellega võiks ühendust võtta, aga… Ei viitsi :) Homme pean jälle varahommikul tööl olema ja kellegagi neist kokku saades läheks asi ilmselt ebakaineks ja see pole üldsegi mitte kasulik.

Pangaarvet pole mul siiani, sest ma pole oma tööandjalt kirja saanud – töö juures olevas arvutis pole Office’it, printerit ka mitte, see on ülemusel kodus, aga tema läpakas on katki… Lubasin hiljemalt esmaspäeval kirja panka ära viia, paraku… Ja mul pole õrna aimugi, millal ülemus oma läpaka korda saab. Oleks pidanud talle äkki enda oma pakkuma.

Tegelikult võiks alati minna ja Lloydsis proovida, Murakas sai sealt endale ilma igasuguste address proofide ja kirjadeta arve. Aga ma andsin juba HSBC-le kõik oma andmed, vastasin tund aega lollidele küsimustele ja ma kardan, et kui ma neile oma kirja ei vii, siis nad hakkavad mind mingi hetk telefoni teel ahistama ja küsima, kuhu ma jäin. Ja üldiselt ma lihtsalt ei viitsi panka minna.

Tööle andsin esialgu Kay pangaarve, et palk ikka neljapäevaks ära tuleks. Kuna meie graafik tehakse pühapäevast laupäevani ja palgapäev on pühapäev (sellest ma küll aru ei saa, kuidas raha kohale jõudmine saab NELI päeva aega võtta), siis peaksin saama raha nelja tööpäeva eest, kokku 29 tundi, £5.35 tunnis… Aga ma ei kujuta ette, palju makse maha läheb, eriti palju ei tohiks minna, kui nii tihti makstakse. Igatahes ootan kannatamatult neljapäeva.

Ok, ma olen nüüd kirjutanud jõle pika sissekande põhimõtteliselt mitte millestki. Parem lõpetan mulisemise – Pips tuli MSNi ja loodetavasti lõbustab mind edasi :P

Apr 292007
 

Kõigepealt oleks vist kohane kommenteerida oma eelmist postitust või õigemini peamiselt (kurja) vastukaja sellele.

Nagu ma sinna kommentaariks ka kirjutasin – viimase nädala jooksul on minu ligipääs internetile olnud äärmiselt piiratud ja Eestis toimunu jõudis minuni pigem läbi erinevatelt inimestelt saadud infokildude, mis ilmselt rõhutasid kõike hullemat. Endal polnud aega ega võimalust korralikult uudiseid lugeda.

Olgu kõige muuga, mis ma kirjutasin, nagu ta on, aga ühte asja tahaksin küll täpsustada – ka minul on kogu aeg olnud siiralt hea meel, et eestlased püsisid rahulikult kodus ja ei läinud vastu laamendama. Loodan, et minu jutust vastupidist muljet ei jäänud.

Mis muusse puutub, siis ma usaldan oma kommenteerijaid täiesti. Kui te ütlete, et asi oli nii, nagu oli (st parem), siis järelikult oligi. Teie ju olite seal :)

Et siis ei mingeid kaebusi politsei ja riigi suhtes! Ja need, kes mind tunnevad, need teavad, et ma olen patrioot. Ma tulin siia, sest tahtsin maailma näha ja on täiesti võimalik, et elan mõne aja veel kuskil mujal riigis… Aga ma olen alati vaikimisi teadnud, et ma tulen Eestisse tagasi. Et ma jään Eestisse elama. Muu on minu jaoks täiesti välistatud. Ma armastan oma kodumaad.

Sellepärast mind ilmselt tabaski pime raev, kui ma pidin kuulma, kuidas vene nolkidel lasti linn segi peksta. Aga see selleks.

Ma ootan huviga ja hirmuga, mis edasi saab. Kuidas olukorda lahendatakse. Loodan siiralt, et valitsus on oma ülesannete kõrgusel.

(Ehkki ma olen alati armastanud öelda, et mis vahet seal on, keda sa valid, sest Eesti poliitika on p*rses enivei. Osaliselt lõõpimine, osaliselt tõsine jutt. Aga no loodame lihtsalt parimat, eks)

Magasin täna hommikul sisse. Kell oli kuueks helisema pandud ning ma mäletan vaid seda, et Kay läks enne kuut tööle nagu tavaliselt ja ma ärkasin korraks, kui ta uksest välja läks. Järgmine teadlik moment oli kell 7:03, kus ma paanikas ärkasin ning mobiili otsides avastasin, et see on padja peal ning ma olin selle otsas maganud. Äratus oli kinni pandud.

Õnneks pidin tööl olema 7:45, nii et sain kümne minutiga riidesse ja hambad pestud, haarasin ühe jogurti ning pirni ja kiirustasin bussile. Jõudsin õigeks ajaks.

Aga ma võtan seda kui hoiatust. Ma olen ikka koledasti alamaganud. Sellised asjad juhtuvad ainult siis.

Liikudes sama teemat jätkates ajaliselt tagasi, siis eile õhtul minust suuremat joojat ei olnud. Käisime Murakaga Morrisonis veini ostmas ja kuna ma olin kaasa võtnud ainult pangakaardi, aga rahakotti (loe: dokumenti) mitte, siis ei müüdud mulle alkoholi :D Murakas pidi ostma. Kas ma tõesti paistan alla 21? :D Jube naljakas oli. Eriti see, et üks vein oli tetrapakendis ja see mulle müüdi – müüja ei pannud tähele, et see ka alkohol on.

Ahhaa, mind tabas poes mingi hullusehoog ja ma ostsin endale meeletutes kogustes puuvilju kokku. Banaane, pirne, apelsine ja kiivisid. Kas just päris kilo igaüht, aga sellised suured kotid, mis soodsamad on. Ja hunnikus jogurtit. Mingi kaheksa või nii. Ma ei tea, mis mul hakkas. Aga noh, tervislik vähemalt.

Igatahes tegi vein mind ainult uniseks. Käisime õhtul veel Iirist ära saatmas, sõitsime temaga Finsbury Parkini, kust ta metrooga Heatrow lennujaama läks, et kaheks nädalaks Hispaaniasse tööle sõita. Nüüd oleme Kayga siis kahekesi.

Magama sain jälle pool üks. Täna tuleb küll varem minna, sest homme vaja umbes viiest ärgata – 6.15 pean tööl olema.

Aga tegelikult helistas just E ja ütles, et ma pean nendega jooma minema. Et noh… Khm. Ma kiirustan koju asju ära viima ja vaatan siis edasi. Khm.

Apr 282007
 

Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.

Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.

Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.

Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.

Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.

Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.

Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.

Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!

Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.

Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.

Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.

EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.

Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.

Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.

Apr 272007
 

Ma mõtlesin tulla ja vinguda selle üle, et HSBC, mis nii suure suuga ainult passi alusel pangaarvet lubas, nõudis siiski address proofi (ja oleks kõlvanud ka Eesti oma aga mul ei tulnud PÄHE Eestist oma arveid kaasa võtta, eks), mida mul pole ega saagi olema ning lõppkokkuvõttes pean ikkagi viima tööandja kirja, mille ma saan alles pühapäeval.

Kui ma olin teel parki (loe: internetti), sain Marise sõnumi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Siis lugesin ma maile ja ema oli sellest kirjutanud. Siis lugesin ma blogisid ja kõik kirjutasid sellest. Siis lugesin ma uudiseid.

Põhimõtteliselt on minu emotsionaalsus tingitud suures osas hoopis sellest, et ma olen kahe viimase öö jooksul maganud kokku üheksa tundi, mul viskas töö juures lõpuks üle ja kui pank ka veel näkku panema hakkas, sai mul kõigest lõplikult kõrini, aga neid uudiseid lugedes ma lihtsalt hakkasin nutma. Istusin keset avalikku parki ja nutsin.

Üldiselt ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen täiesti sõnatu. Võib öelda, et mind valdab õudus. kogu see olukord tundub täiesti sürreaalne. Mul vist on hea meel, et ma pole Eestis.

KUIDAS nii saab? KUIDAS?

Ma ei ole uudiseid tegelikult eriti lugenudki. Ainult blogisid. Delfi pealkirju ja osasid uudiseid diagonaalis. Ma pole vaadanud ühtki videot ega pilti. Ma ei tea, kas tahangi. Ma KARDAN seda, mis sealt ilmselt näha on.

Okei. Lugesin selle läbi. Pildid ei tule (õnneks?) lahti. Ja selle. Ja selle. Appi! Ma ju töötasin Pärnu maanteel. Ma sõitsin iga päev vabakalt koju. Kõik need kohad on nii tuttavad, nii igapäevased. See kõik tundub nii sürreaalne.

Mul on õudne. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Kuidas?

Ma ei tea. Ma päriselt kardan, et tuleb sõda või midagi. Ebareaalne mõte. Kole mõte.

Ja kurat, et mul kodus netti pole.

Apr 262007
 

Eilse päeva ainus asjalik tegu oli mantlile nelja nööbi ette õmblemine. Magasin kaua ja logelesin niisama. Isegi netti ei jõudnud. Õhtul käisin Swammiga pargis joomas. Pargist avanes vaade Big Benile. Ma leidsin, et Big Ben on s*taks kole. No on, noh! Aga paari tunni pärast läks ilusaks. Äkki ma jõin selle ilusaks. Ei, tegelikult läks lihtsalt pimedaks. Suisa romantiline oli, ma julgeks öelda.

Ahhaa, pilti tegin ka. Mina ja öövõtted pole just kõige edumeelsem sümbioos, aga noh, pimeduse saabumise ajaks oli mulle avanev pilt meelemürkide tagajärjel suht samasugune :D

Ja kui juba piltideks läks, siis panen veel kaks pilti, mis fotokas olid. Ma eriti ei viitsi viimasel ajal pilti teha, nagu näete. Aga esimesel pildil siis killuke pühapäeva hilisõhtust, kus me Iirisega ühel loendamatutest kordadest kahe korteri vahel edasi-tagasi käimistest bussi ootasime ja ma Iirise sõnutsi jube naeruväärne välja nägin, lamp seljakotist väljas (ja piimapakk käes!) :P

Ja alumisel pildil on London Eye, vaateratas, ka pühapäeval tehtud, aga varem millalgi – suht mõttetu pilt, aga olgu peale. Selle ratta peale tuleb minna!

Kuid pöördudes tagasi sinna, kust jutt enne pooleli jäi… Õhtul venis märkamatult öösse. Mina ei teadnud alguses, kuidas ööbussid käivad ja kuidas ma koju saan. Swammil polnud võtmeid ja tema sõber ei võtnud telefoni vastu. Lõpuks suutsin ennast busside osas harida ja vedasin Swammi endaga “kaugele põhja” (tema väljend, irw). Siis oli veel lõbus keset ööd kodu otsida, sest kõik need neetud tänavad on ühesugused, eriti pimedas. Aga täitsa õigesti läksin, ehkki kõhklesin.

Magama saime peale kolme ja ärkama pidin juba kell kuus. Jube kole.

Aga tööl oli täna ägedam. Ma ei olnud närvis ja supervisorid ei öelnud ka kordagi pahasti. Mitmeid asju ma juba oskan teha ja võtan vabalt ja üldse oli suht chill. Eks ma arenen. Sain omale kassasse numbri ka, noh, seal on sisse logimiseks kõigil üks number. Keegi ajugeenius oli mu nime valesti sisestanud, sweet. Üks Poola kutt, kes on seal aasta töötanud, seletas mulle üleeile kassasüsteemi ja mainis, et tema nimest on üks täht puudu. Mul on tunne, et ma jäängi siis seal selle nimega. Mitte et ma just vaimustusest kiljuks, aga olgu peale. Enivei, see number vist tähendab, et ma SAIN selle töö. Päriselt ;)

Sain järgmise laupäevani graafiku teada. Töövestlusel öeldi, et mind võeti sinna sellepärast, kuna elan lähedal ja vahel on vaja varahommikul tööl olla, aga nii 1-2x nädalas, mitte rohkem. 1-2x my ass – teisipäeval olin 7.15-15.15, täna ja homme samamoodi, laupäeval 8-17, pühapäeval 7.45-15.45, esmaspäeval 6.15-15.15, teisipäeval 7.15-15.15, neljapäeval siis esimene õhtupoolne vahetus 15-sulgemiseni (hm, ma ei teagi, millal me sulgeme) ja reedel 12-20. Kolmapäev ja laupäev on vabad, uue nädala graafik algab pühapäevast, seda veel pole. Okei, ma esimesel nädalal ei vingu, aga kui edaspidi samamoodi neli päeva viiest varahommikul on, siis lähen küll mölisema.

Ahjaa, Iirise hotellist helistati jälle ja kutsuti vestlusele, paraku nad tahtsid mind enne nelja, nii et lihtsalt enne kolmapäeva polnud võimalik. Kolmapäeval kell kolm siis. Selleks ajaks olen veel mitu head päeva kohvikus olnud ja oskan juba rohkem arvata. Miskipärast on mul tunne, et ma teisipäeval lihtsalt ütlen neile, et ma ei tule vestlusele :P Aga eks näis.

Pollyanna edeneb jõudsalt, bussis loen ja tööl pauside ajal (kaks pooletunnist söögipausi, söödud saab 10 minutiga ja nagunii loen söögi kõrvale ka). Ostsin Little Women & Good Wives ka ära, samuti £1.49 eest. Ilus.

Ilm on täna kehv, tibutab. Tegelikult polekski väga hullu, aga läpakaga pargis istuda ei saanud. Istusin siis siia lähedale Starbucksi, sest internetivajadus vajas ometi rahuldamist. Ostsin suure maasika frappuchino – polnud nii hea, kui arvasin, aga siiski üsna hea. Ja miskipärast lükati mu krediitkaart siin tagasi, ehkki minu teada peaks vähemalt 1000 kr veel peal olema (ja raamatupoes pool tundi enne seda sain küll maksta). Masendav. Ma ei tea, mis värk on.

Mul on vaja pangaarve teha, et palka saada. Kiiresti on vaja. Ma ei tea, mis panka valida. Nationwide tahtis address proofi, mida mul pole. Lloyds siin lähedal on, nemad vist peaks andma niisama – kui paar päeva tagasi küsimas käisin, siis sain nagu aru, et passist piisab. Aga tegelikult langesin ma reklaami ohvriks (Gumtrees nägin) ja tahaks vist hoopis HSBC-d – aga seda siin Angelis vist pole. Ja ma ei viitsi mõelda, kus on. Tegelikult ma tahaks teada, palju Lloydsis kuumaks on, kas on odavam või kallim kui £6. Aga ma ei viitsi uurida. Täna enivei enam panka ei jõua, aga homme pärast tööd pean raudselt minema. Oeh. Soovitage keegi midagi, palun.

Mh, aku hakkab tühjaks saama ja klaas ka. Ja külm on ja uni on. Kodus pole midagi süüa, ma ei tea, mis värk mu krediitkaardiga on… Ja sula mul peaaegu et pole. Päh. Eks ma lähen poodi ja katsetan. Deebetkaardil on ka (võõras) raha, võin seda kasutada, kui viimane häda käes.

Ma nüüd riskin ja kasutan võõrast avalikku tasuta wifit internetipanka minemiseks. Lähen vaatan, mida seal mu kaartide kohta öeldakse.

Homme jälle!

Apr 242007
 

Sain tööpäeva ilusti läbi ja naudin nüüd pargis internetti. Iiris ja Kay lugesid mulle eile sõnad peale, et nii on ikka väga ohtlik, sest siin on palju vargaid, kes lihtsalt tulevad ja tõmmavad sul jooksu pealt läpaka sülest ära. Ok, ma saaks aru, kui ma oleks siin pargis ihuüksi või pimedas, aga ümberringi istub hetkel viis inimest, kõik teevad omi asju. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et keegi ülbik üritaks sellises situatsioonis mu läpakat varastada. Aga võib-olla on viga minus. Ma olen liiga muretu, seda ma tean isegi.

Igatahes – niipea, kui koju neti saab, ma enam läpakat kaasas ei tassi. Praegu on olude sunnil nii, eks ;)

Aga tööst siis. Hm. Ma ei tea, ei oskagi eriti midagi öelda. Seedida vaja vist veel. Suht raske oli, aga ma sain hakkama. Lihtsalt tohutul hulgal infot, mis kõik on vaja meeles pidada. Asjad lähevad sassi, ma ei oska piisavalt kiiresti kohvi teha, ma ei suuda kõiki erinevaid variante meeles pidada ja kassast üles leida, ma ei tee kohalikel müntidel veel eriti vahet, niiet kui keegi mulle peotäie annab, siis läheb ikka aega, et aru saada, kas summa on õige… Jne jne jne. Aga kassat kasutada ma enam-vähem oskan. No see süsteem on suht okei ka, midagi rasket pole ja noh, ega ma neid väga keerulisi ja vähemlevinud asju veel ei tea ka ju.

(Heh, mulle oli just pikk kõne sellest hotellist, kus Iiris töötab, ma täitsin mingi hetk avalduse samale tööle saamiseks. Tüübid konkreetselt võtakski mu kohe. Sogasin midagi kokku, enne järgmist nädalat ei pea vist minema. Selleks ajaks on selge, kas jään kohvikusse või ei, kui seal midagi p*rse läheb, siis võin ju ajutiselt tube ka koristada… Noh, mulle pidavat tagasi helistama detailide asjus, intervjuu ja nii. Näis)

Okei. Ma ei oska kirjutada sellest kohvikutööst enam midagi eriti. Raske eesti keeles seletada, mida kõike seal veel teha tuleb. Ma ausalt ei viitsi.

Inimesed on seal suht toredad, poistega sain kuidagi paremini läbi :D Supervisorid olid täna mõlemad naised, ka suht okei, ehkki vahel natuke nagu oleks võinud sõbralikum olla või nii. Ma saan aru küll, et kohviku standardi järgi peaks klient pärast tellimuse esitamist selle kolme minutiga kätte saama, aga c’mon, see on mu ESIMENE päev, arusaadav, et ma ei oska veel nii kiiresti shotte teha (ma ei oska eesti keeles seda seletada). Kurat.

Aga noh, iga algus on raske, eks. Ja eelmist tööd meenutades, kõik imestasid, kui kiiresti ma kassat kasutan ja et mul kõik erinevate teenuste hinnad ja koodid peas ja käe sees olid, seega on ainult aja küsimus, millal ma siin samale tasemele jõuan, eks :)

Üldiselt ei suuda ma otsustada, mis oleks parem, kas töötada kohvikus või hotellis koristajana. Palka saab mõlemal pool ühtmoodi vähe. Mulle tundub, et hotellitöö on füüsiliselt raskem… Ei tea. Tahaks hotellis ka paari proovipäeva teha, aga ainult sel juhul, kui nad mulle selle eest maksavad. Sest ühe päevaga ei saa tegelikult aru, kuidas töö on ja ma ei viitsiks isegi ühte päeva tasuta rügada. Huvitav, kas oleks võimalik nendega intervjuul mingi diil teha… Hmm. Näis.

Homme on mul vaba ja neljapäeval jälle 7.15 tööle nagu tänagi. Oeh, vara tõusta on raske. Ja nädalavahetustel pidi eriti kiire olema. Ma kardan :D Täna olevat eriliselt vaikne päev olnud. Ega tegelikult erilist kiirust taga polnud küll.

Noh, elame-näeme.

(Põrgut, mulle helistati just Orange’ist, see on kohalik mobiil siin mul ja hakati mingeid x-asju küsima. Ma siiralt ei saanud poolest jutust aru. Ta lõpuks andis alla ja jättis mu sinnapaika. No sorry, mingi moblajutt, suht tehniline või mis iganes ja inglise keeles… Ja autod ja värgid sõidavad mööda ja mürisevad. No ei saanud pihta :D)

Iiris helistas ka just, saame poole tunni pärast kokku. Huvitav, kas aku peab senikaua vastu.. :P

Okei, aitab ka vist selleks korraks. Ma ei tea, mis ma homme teen, kas viitsin kuskile wifisse tulla või mitte, aga no ülehomme pärast tööd ikka. Ma arvan ;)

Apr 232007
 

Kõigepealt peaks vist ära mainima, et sealt fotopoest mulle tagasi ei helistatud. Ma ausalt öelda väga kurb ei olnud ka. Või noh, otse loomulikult olin, sest tööd oli hädasti vaja, aga see asus siiski nii kuradi kaugel.

Möödunud nädala kohta peab ütlema, et see sai suhteliselt maha luuserdatud. Nädala alguses oli sada erinevat tervisehäda ja üldse s*tt olla, kolmapäeva sisustasin töövestlusel käimisega, mis võttis oma pool päeva kenasti ära… Krt, mida ma neljapäeval ja reedel tegin, seda ei mäletagi. Kole lugu.

Aga noh, reede õhtul oli vaja Swammiga paha peale minna jälle ja nädalavahetus möödus… Muig… Süüdimatult.

Aga olulistest asjadest rääkides (mitte et minu jaoks ei oleks ka süüdimatu läbustamine äärmiselt oluline, ärge saage must valesti aru, eks! See on VÄGA oluline, aga hetkel ei tasu vist taolisi väärtusi rõhutada, kui tööd pole ja raha otsas…) – eile me kolisime.

(Tegelikult me pidime laupäeval kolima, aga õhtuks olime väsinud ja ei jõudnud, nii et pakkisime ainult asju. Et siis alles eile õhtul. Poole ööni välja)

Korter asub meie eelmisest elukohast ca 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ja keldrikorrusel. Esiteks on selline köök-esik-natuke tuba. Seal pesitsen mina. Ja siis on magamistuba. Ja noh, vannituba+wc. Mida ei pea teiste korteritega jagama. Äge.

Halb on see, et keldris on väikesed aknad ja vähe valgust. Halb on see, et mul pole voodit ja ma magasin täna öösel Iirise mantlite ja muude taoliste asjade otsas. Aga kõik muu on supersuhkrune – ruumi on palju rohkem ja kohti, kuhu asju panna ja nii edasi. Ja polnud üldse kõva magada. Võib-olla ma olin lihtsalt väsinud. Vaatame, kuidas järgmine öö möödub.

(Tegelikult ma kohalikus bussipeatuses nägin üht madratsit ka, lähen äkki seda nillima, kui pimedaks läheb. Siinsel rahval on ju kombeks mööblit tänavale tõsta)

Ja see korter on ikkagi ajutine, eks. Ma päriselt kavatsen nii kiiresti kui võimalik saavutada selle, et mul on päris oma tuba suure voodi ja wifiga :P Aga selleks, et normaalsem korter üürida, on rohkem raha vaja. Ja raha mul teadupärast pole.

Sellega seoses siis jõuame asjani, mis on kõige olulisem. Eile, kui ma pahaaimamatult pargis vedelesin ja ei olnud üldse mitte kõige, khm, selgemas konditsioonis, mulle helistatati.

Ma ei kuulnud, kust, sest lisaks veidike eemalviibivale meeleseisundile inimesed ka lärmasid ümberringi. Sellest sain aru, et tööd pakuti. Kirjutasin püüdlikult koha nime ja aadressi üles. No MITTE midagi ei ühendanud. Ei mäletanud, et sellenimelisse kohta oleks midagi saatnud.

Igatahes lubasin siis rõõmsalt järgmisel hommikul kella kümneks töövestlusele minna. Endal ainult mingi nimi ja aadress, mis LOODETAVASTI õigesti kirjas, teadmine, et see asub kuskil Angeli metroojaama juures mingi panga kõrval ning et ma olen suhteliselt purjus ja ma pean õhtul veel kolima. Aga no kuna ma olin (nagu juba mainitud) täiesti süüdimatus tujus, siis mul oli pohhui ja ma mõtlesin, et eks õhtul vaatab.

Õnneks läks hästi. Olin kõik täitsa õigesti üles kirjutanud. Nime ja aadressi googeldades sain targemaks. Kohvik nimega Tinderbox niisiis. Asub Angelis, suht samas kandis, kus Kay töötab.

Ma suutsin oma mälusoppidest meelde tuletada ainult ühe CV, mis ma taolisse kohta saatnud olin, baristat otsiti (enamasti olen saatnud baari- ja hotellitöödele, paari poodi ka). Et see pidi siis see kohvik olema, ma eeldan. Aga nimi tõesti ei tule tuttav ette. Tegelikult pole oluline ka.

Ma sain öösel alles kahe-kolme paiku magama ja tõusin seitsmest. Läksin varuga kohale, nagu ikka, magasin bussis ja sõitsin õigest peatusest mööda (aga vähemalt nägin, et see läks mööda ja sain järgmises maha tulla, nii et polnud hullu), siis otsisin kohta taga… Leidsin ka. Kümme minutit enne kümmet. Päris hästi.

Igatahes on siis nii, et ma lähen homme proovipäevale. Selle eest makstakse kah. Ja kui ma sobin, siis ongi töö olemas. Aga no mida ma seal ikka p*rse keerata saan? Ma olen ju teada-tuntud tubli :P Ühesõnaga ma olen suht positiivselt meelestatud selle suhtes.

Palk on esialgu muidugi miinimum, aga pidavat veidi tõusma kohe, kui ma endaga ise hakkama saan (noh, oleneb siis sellest, kaua keegi mul kõrval seisma ja näpuga näitama peab). Ja palka makstakse kord nädalas. Halleluuja! (jube s*tt oleks olnud, kui ma oleks töö leidnud ja palka alles kuu aja pärast saanud, sest noh, raha on ikka jube otsas ja krediitkaart ka varsti ribadeks)

Töö on viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas. Vahetustega muidugi. Koht on avatud hommikul seitsmest õhtul kümneni. Aga varahommikusi vahetusi olevat nädalas ainult 1-2.

Ahhaa, sellepärast mind üldse vestlusele kutsutigi, et ma elan lähedal. Pool tundi bussiga. Sest varased vahetused on ja kui kaugelt tulla, siis peaks jube vara tõusma ja nii.

Mis veel… Ahjaa, kaks pooletunnist pausi on päeva jooksul, mille eest ei maksta, aga selle eest saab kaks korda päevas tasuta süüa, mis on väga hea mu meelest. Palju parem, kui et lõunatunni eest saaks raha, aga söögi peaks ise ostma. See läheks kallimaks.

Tegelikult ma ei saa üldse aru, miks ma sellest tööst siin nii pikalt vahutan, sest ma pole seda ju veel saanud. Kõik sõltub homsest päevast – siis vaadatakse, kas ma sobin ja kas mulle sobib.

Aga nagu ma juba mainisin, siis mul on suured lootused. Ma olen optimist ja usun, et ma meeldin sealsetele inimestele ja nemad meeldivad mulle ja et ma olen jube töökas ja tubli ja usin ja saan aru sellest, mida kliendid räägivad :D (sest kui nad kiiresti ja/või vaikselt räägivad, siis läheb osa juttu vahel mööda, aga seda ma mingis postis juba mainisin ka. Saabki seda va praktikat kohe kapaga :P)

Kui hommikul olin ma surmväsinud ja ilm oli ka jama, vihma tibutas jne, siis pärast vestlust oli tuju hea ja ilm veidi soojem, nii et ma ei tahtnud kohe kuidagi kodus passida (üks põhjus oli kindlasti ka see, et meil pole uues kohas netti, on ainult üks wifi võrk ja see paraku turvatud… Kay AOL tuleb temaga kaasa ja loodetavasti juhtub see kiiresti :P)

Läksin korraks koju tagasi, lasin Murakal endale helistada (sest minu krediit oli peaaegu otsas) ja lobisesin temaga pool tundi. oioi. Ja siis võtsin läpaka kaasa ja läksin wifit otsima.

Murakas arvas, et äkki Angelis ühes raamatupoes on, kus ta olevat näinud inimesi läpakatega. No ei olnud. Ainult mingi kõrval asuva kohviku turvatud võrk ja kuna see kohvik nägi kallis välja, siis sinna ma minna ei tahtnud.

Jalutasin suvaliselt ümbruskonnas ringi ja kiikasin vaateaknaid, kas äkki keegi pakub kuskil wifit. S*ttagi. £1 pood jäi ette, ostsin sealt lõpuks selle adapteri ära, mis Eesti pistikust kohaliku teeb. Siiani saime Iirise omaga hakkama, sest pikendusjuhe oli ka, aga nüüd, kus meil on kaks tuba, on mul ikka enda oma vaja ju :P £1.99 maksis küll, aga savi – odavam ikka, kui Eestis.

Netti ei leidnud tükimat aega. Olin juba päris tige. Seksi ja linna temaatikast lähtudes oleks tahtnud kangesti küsida: who do I have to screw around here to get wifi? Lõpuks avastasin mingi ilmselgelt mitte töötava restorani ukse pealt kleepsu, et seal on mingi kohaliku linnaosavalitsuse (või mille iganes, eksju) poolt pakutav tasuta wifi. Restost üle tee oli park. Läksin istustasin ennast sinna ja halleluuja – oligi wifi.

Siis oli mul otse loomulikult vaja blogisid lugeda ja muud moodi aega raisata, nii et kui ma oma blogi kirjutamisega poole peale jõudsin, sai aku tühjaks. Oi, ma olin tige. Mõtlesin, et äkki sealsamas asuvas Starbucksis saab kuskile juhtme seina torgata, aga tutkit. Hädasti oli vaja ikka sissekanne lõpuni kirjutada. Seega jalutasin tagasi raamatupoodi, otsisin mööda poodi kontakte taga, leidsin lõpuks ühe enam-vähem sobivas kohas, küsisin luba, kas ma võin seda kasutada – lahkelt lubati. Ja nii ma siis istungi siin põrandal, laen läpaka akut ja kirjutan blogi. Üldiselt peaks seda akut vist juba olema kah piisavalt, nii et kui ma parki tagasi lähen, saan jutu üles riputada ja siis vist koju ka.

Ahjaa, kuna ma vist nüüd siis töö sain, oli hädasti pangaarvet vaja. Ma mõtlesin, et seda ei anta niisama, kui address proofi pole (mingi arve, kus on peal aadress ja sinu nimi, gaasi või telefoni vms), aga Murakas ütles, et tema sai. läksin siis esimesse ettejuhtuvasse panka ja küsisin, kas saab. Põhimõtteliselt saab küll, aga paraku ei piisanud ID kaardist ja nad tahtsid passi, mida mul otse loomulikult kaasas polnud (kui järele mõelda, siis mul pole õrna aimugi, kus see on… Saab lõbus otsimine olema). Homme pärast proovipäeva lähen siis uuele katsele. Pangakaardi kätte saamisega läheb muidugi kümme päeva ja ma tahaks, et oleks pühapäeval millegagi juba raha välja võtta (KUI ma muidugi selle töö ikka saan, irw). Huvitav, kas neil mingeid ajutisi kaarte on…

Ma vist nüüd lõpetan lobisemise ja lähen vean oma kondid tagasi parki. Ja kuni meil kodus netti pole, hakkan iga jumala päev seal pargis istuma ja oma netivajadust rahuldama. Ime üldse, et ma Londonis tasuta wifi leidsin, eks :P

Aga jah, uus elamine ja suhteliselt kindel tööots (mõlemad küll loodetavasti ajutised, plaanis on muidugi veel paremad leida, aga iga asi omal ajal, eks) – tuju on tõesti supersuhkrune (ma tegelikult ei saa aru, miks ma seda väljendit täna kasutada tahan kangesti, ei ole just eriti minulik, aga täna kuidagi on keelel, no olgu siis).

Julgesin isegi oma telefoni top uppida. Huvitav oleks tõesti teada, palju mu krediitkaardil raha alles on… Ma sellest avalikust wifi võrgust ei julge Hanzanetti minna, paljugi mis, eks. Aga kui töö on, siis saan nädala lõpus mingi £200. Või vähem. Oleneb, kas see nädal saab viis päeva täis või ei. Ja siis on elu lill.

Et hoidke mulle pöialt homme. Ma küll arvan, et ma ei suuda seal midagi p*rse keerata, aga noh, nii kindluse mõttes.

Eks ma homme pärast tööd lähen parki ja kirjutan teile, kuidas läks ;)

EDIT pargist: kolm asja veel.

1) Kuna mul on teatavasti nõrkus klassikaliste lasteraamatute vastu, nagu kõik Burnetti teosed, “Päikeseoja Becky” jms, ma võiks neid tõesti lõputult üle lugeda, siis ostsin endale £1.50 eest “Pollyanna” – see on mul juba pikemat aega kummitanud, aga Eestis ei jõudnud raamatukokku. Tegelikult kummitab mul juba pikemat aega ka Louisa May Alcotti “Väikesed naised” ja seda oli seal ka suht odava hinnaga, ühes köites järjega “Good Wives”, mille kohta ma pole isegi kindel, kas ma seda lugenud olen, sest eestikeelsetest on mul olemas ainult “Little Men” ja “Jo’s Boys” (ma vähemalt arvan, et need kaks). Aga ma lihtsalt unustasin selle ära, kui ostmiseks läks. No loen “Pollyanna” läbi kõigepealt ja siis vaatan järgmist. Ahjaa, üks raamat, mis veel kummitanud on kõvasti, on Burnetti “Kahe väikese palveränduri teekond”, aga seal poes ma seda kahjuks ei näinud.

2) Nagu paljud teist ilmselt teavad, siis mul on äge mantel, millel on nõmedad nööbid, mis lihtsalt järjest ja lambist eest ära kukuvad. Täna kukkus neljas. Kuuest. Ime, et ma kõiki neid kukkumisi olen tähele pannud – kogun taskusse nööpe, ei viitsi ette õmmelda. Aga nüüd vist oleks aeg.

3) Tegelikult on siin isegi kaks tasuta wifi võrku ja see teine, mida ma enne ei maininud, on isegi parem, kui ta ainult ära kaduma ei kipuks. Vinge.

Nüüd küll poodi piima ostma ja siis koju. Ainult kaks tundi võttiski aega see sissekanne :D

Apr 202007
 

Ennist lendas kaks liblikat aknast sisse ja üks leidis, et oleks hea minu tagumikule maanduda :P

Tegelikult pole see sugugi selle kevade esimene liblikas. Esimest nägin siis, kui Murakal külas olin. Isegi teist nägin seal. Aga ma ei mäleta, mis värvi nad olid… Kirjud vist. Murakas?

Stoiline isend ilmselt. Pildistamist talus ka rahulikult. Välguga pealegi.

Eks siis vaatame, kas suvi tuleb kuldne või kirju… Või mõlemat.

EDIT: Nüüd jäi mu püksipõlvele pidama ja pole seda nägugi, et kuskile lendama hakkaks. Patseerib rahulolevalt ringi. Sain vist kodulooma :D