Apr 012007
 

Kõigepealt pean ilmselt ära mainima, et ehkki mulle hakkasid lapsed tõesti meeldima, meeldiksid nad mulle veel palju rohkem, kui neile oleks võimalik külge panna summuti või volume nupp. Nad ON armsad, aga see võime mängimise jooksul terve päeva konstantselt karjuda… Okei, mitte just terve päeva järjest, aga siiski tunduvalt rohkem, kui nende häälepaelte jõust võiks eeldada. Pluss veel muidugi need puhud, kus on vaja jonnida või midagi kuskile ära lüüa või emme järele nutta.

Aga ei, tegelikult nad siiski on armsad :) Vinguda ikka võib, aga nad on.

Olles harinud ennast veidike geograafia teemadel ja mõelnud esiti välja täiesti ebakorrektseid kohanimesid, sain teada, et Murakas elab ja mina viibin siis hetkel samuti Ockleys.

Hommikupoole käisime aga lähedalasuvas linnakeses nimega Horsham, millest Murakas ka kunagi kirjutanud on.

Ilm oli ilus, päike paistis, lapsed sõitsid tõukeratastega ja elu oli lill.

Käisime jalutamas mingil… Mitte just matkarajal, aga oli selline… Noh, looduskaunis koht, oja ja puha. Mina lootusetu loodusefännina (pildistan iga kell parema meelega ilusat puud kui ajaloolist hoonet) lihtsalt klõpsisin ja klõpsisin:

Seal oli üks hästi armas kirik ja väike surnuaed seal juures:

Tänav kiriku lähedal:

Siin me oleme juba kesklinnas, kus jalutasime ka päris pikalt – käisime mänguasjapoes ja mujal, rahvast oli palju, väljas olid letid ja üldse oli väga armas olemine:

Muhahaa. No comments:

Veel kesklinna (ma ei tea, kas seda saab just peatänavaks nimetada, aga midagi taoliselt ilmselt küll):

Ja need kolm pilti tegin siis, kui olin kodus tagasi. Muraka maja eest siis. Esimesel on mingi kohalik külahoone või midagi taolist, kus vahel kala müüakse :D , nagu Murakas kommenteeris, teisel siis lihtsalt mingi maja ja kolmandal Muraka maja kõrval asuv puu.

Kodus istusin veel tükk aega aias päikese käes ja lugesin Stouti raamatut, mis Maris mulle sünnipäevaks kinkis (juubeliöölane, numbrilt 100 ja selle lõpus on olemas kõigi sarjas seni ilmunud raamatute nimekiri, mis on eriti äge :P kas keegi veel ei tea, et ma olen kirgline Stouti ja Gardneri fänn?). Pool sain läbi. No ikka jube mõnus oli päikese käes mõnuleda. Tahaks ka aeda endale.

Ja muide, välismaal ON rohi rohelisem kui Eestis. Vähemalt selles aias küll :P Ma pilti ei viitsinud teha.

Praegu on aga lapsed voodis ja meie istume netis ning tarvitame alkohoolseid jooke. Oleks veel pilte panna õhtust, aga praegu ei viitsi, nii et homme siis saate näha, milline on täpselt pulgakomm, mille Iiris mulle ostis ning kuidas Murakas haigusega võitleb.

Hakkasin Ocean’s Elevenit tõmbama, sest Murakas pole seda näinud (kujutate ette?!?), aga tuleb nii aeglaselt, et enne homset pole ka lootust… Pähh.

  2 Responses to “Horsham”

  1. aga briti muru on niikuinii rohelisem, kui mujal. nad on ju kirglikud aiapeded. kui ma viimati seal käisin, siis jäi silma üks meesterahvas, kes oma muru peal mägironimisnaelikutega tallas, et muld kobedam ja viljakam oleks jne. hämmastav rahvus.

  2. […] Otsisime Streathamist (erilise eduta) kasutatud mööbli poode ning jõudsime lõpuks jälle Croydonisse. Käisime seal esimest korda juba paar nädalat tagasi, sest seal oli mingi riidepood, kuhu Mees minna tahtis – tookord küll juba suletud ja sel õhtul sai hoopis mulle roosa telefon ostetud. Juba siis mõtlesin, kui mõnus seal on – peatänav, mis oli täis poode ja sagimist ning kus ei sõitnud autosid… Just see viimane oli kõige sümpaatsem, meenutas mulle kangesti Horshamit. […]

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)