Jun 182007
 

(Teine võimalik pealkiri: Kas viga on minus?)

Kui ma asja üle järele mõtlema hakkasin, tundus mulle järsku, et kõigis oma suhetes olen alati mina see pool, kellele miski ei meeldi, kes millegi üle vingub.

Ma tean, et kohati olen ma liiga idealistlik, lasen ennast pisiasjadest häirida. Teisest küljest jälle, jättes kõrvale pisiasjad, siis ma leian siiski, et enamik asju, millest ma ennast häirida LASEN, on piisavalt olulised.

Aga miskipärast minu mehed minu juures neid häirivaid asju eriti ei leia. Ja ma ei meelita ennast mõttega, et ma oleks nii ideaalne, et neid pole.

Niisiis. Mis värk on? Kas ma vingun liiga palju? Ma olen loomult enamasti siiski lootusetu optimist, ma ei tahaks seda uskuda.

Mehed muidugi on üldjoontes teistsugused kui naised. Neile ju ei meeldi rääkida. Nad on pigem vait.

Või siis on viga konkreetselt minu meestes?

A oli ehk liiga perfektne. Ta oli lihtsalt nii mõistlik, et ei lasknud ennast millestki häirida või kui lasi, siis mõtles mõistusega, et pole mõtet sellest tüli üles kiskuda.

Ja nii Lepp kui Mees, mulle tundub, on lihtsalt ilged pohhuistid. Neil on liiga pohhui, et ennast millestki häirida lasta ja isegi kui nad lasevad, siis neil on liiga pohhui, et sellest rääkida, selle peale vihastuda või sellepärast tülli minna.

Nii mulle tundubki kogu aeg, et mina olen see loll, kellele miski ei meeldi ja kes kogu aeg mõttetuste peale vihastab ja kes tahab kangesti tülitseda.

Ja siis ma jõuan jälle ringiga tagasi selle juurde, et need EI ole mõttetud asjad ja enamasti mul oleks nagu õigus olla neist häiritud.

Ja siis ma jälle ei tea ja mõtlen, kas ikka on õigus.

Kuradi suhted, ma ütlen. Kus on tõde?

(Tsiteerides X-filesi: “Tõde on kusagil olemas…”)

Aga tõesti. kas ma olen ainus naine, kellele tundub, et tema on suhtes alati see, kellele miski ei meeldi? Kellele tundub, et tema on alati see, kes millegi peale vihastab? Et kui on mingi tüli, siis alati sellepärast, et mees tegi midagi, mis talle ei meeldi, mitte vastupidi?

Ma täitsa huviga ootan vastukaja. Sest mina olen igatahes segaduses.

  6 Responses to “Kes siin loll on?”

  1. nojah. sa tead ju mis ma mõtlen.

    /luristab ikka veel ninaga/

  2. ma arvan, et sa rääkisid minust, mitte endast

  3. satu siis vahelduseks mõne mehe otsa, kes ka veidigi viriseb ja tülitseda tahab.

    ja seejärel mõtle uuesti :D

    muide, ilgelt nõme on kui naine kipub ära idealiseerima või midagi, nagu oleks perfektne ja vigadeta. millegipärast tekib sihuke valge roti tunne.

  4. Ei, ega A ka päris perfektne polnud, ta oli lihtsalt kuradi hea mees :) Ja tema liigne mõistlikkus oli ka ehk omaette viga.

    Seda muret, et ma kedagi ära idealiseeriks, pärast teda küll olnud pole, ole sa mureta.

    Ja mis puutub viriseva mehe otsa sattumisse, siis kergem öelda kui teha – mina pole süüdi, et mulle just pohhuistid ette juhtuvad.

    Või äkki olen ka.

    Ah, pohhui.

  5. Jap. On küll nii. Ja see, et ma tean, mida ma tahan, teeb minust enamikel kordadel iseka inimese, kes nõuab liiga palju.

    Ja ega ma kogu aeg nõudnud pole. Täiesti klassikaline juhtum – läheb suur armumisepimestus mööda ja siis hakkavad pisiasjad ette jääma ja ega siis saa ju vaiki olla (kas peakski?! miks peakski?! elada vaikses frustratsioonis?). mitte, et sellest midagi muutuks. ikka süüakse elutoas potist suppi, aina avalikumalt (sest alguses oli ju armumispimestus, mille vältel pidi end näitama võimalikult heast küljest ja mõneks ajaks potist supisöömise ära unustama).

    suhted on bollocks.
    kuigi.
    vähemalt igav ei hakka kunagi.

    ja aitäh pai eest. teen sulle vastu.

  6. tikker, sa oled lihtsalt meesteõgija. hoia elusalt allaneelamise himu kontrolli all ja kõik loksub paika. mehed pole pohhuistid – see on kaitsereaktsioon ;)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)