Jun 292007
 

Lugesin täna üle pika aja Eesti uudiseid ja sattusin ühe Ekspressi artikli peale. Ja jäin mõtlema.

Ma olen enesetaputeemaga isiklikult väga vähe kokku puutunud, see on kahtlemata jälle üks (ja sugugi mitte väike) asi, mille üle siirast rõõmu tunda. Ma ise olen tundnud ainult üks kord elus (nii tubli veerand tundi, muig) tõsist tahtmist aknast alla hüpata – seda ka vaid sellepärast, et sain äärmiselt suure lollusega hakkama, milles polnud kedagi teist süüdistada, kui vaid ennast :P Üldiselt arvan ma, et elu on püha ja et enesetapp pole absoluutselt mingi lahendus. Nii kaua, kuni on inimesi, kes jäävad sind leinama, ei lahenda see mitte midagi, vaid on pigem argpükslik lähenemine. See on minu subjektiivne arvamus, ma ei pretendeeri üldisele tõele, ma isegi ütleks, et MINGITEL põhjustel on enesetapp ka õigustatud (küll aga ei taha ma absoluutselt neid põhjusi siin lahkama hakata).

Aga miks ma jäin mõtlema? Esiteks, artikkel oli hästi kirjutatud. Kurb hakkas. Ja tuli samasugune nõutus. Miks? Miks nad nii tegid? Kuidas oleks saanud seda ära hoida?

Lõik artiklist:

/–/ Suitsiidi-uurijad ütlevad, et jah, iga sellist vihjet tuleb täie tõsidusega võtta, mitte naeruvääristada tema “kurtmist” sisutu lohutamisega a la “sul on ju kõik olemas”. Saata inimene arsti juurde (tõenäoliselt on tal depressioon), panna haiglasse, mitte jätta teda üksi, kui jutt tundub tõsine olevat. /–/

Aga KUIDAS ma tean, et on tõsine?

Ma olen vist ainult korra oma elus puutunud kokku inimesega, kes räägib enesetapust. Ma olin suhteliselt kindel, et ta kasutab seda juttu vaid selleks, et oma eksi ja selle uut naist hirmutada, aga 100% kindel ei saanud olla. Vastik tunne oli. Mis siis, kui ta äkki tõesti mõtleb seda tõsiselt? 90% olin kindel, et ta tegi seda vaid manipuleerimiseks, aga see ülejäänud 10%?

Noh, selle inimesega seoses rahunes asi maha, on siiani elus ja väidetavalt õnnelik, ma ei oska täpsemalt öelda, sest ei suhtle temaga enam juba aastaid.

Aga mu jutu mõte oli selles, et see ainus kogemus mind targemaks küll ei teinud, pigem tekitas vaid muret juurde.

Ma tõesti EI OSKA hinnata, kui tõsised kellegi vihjed võivad olla.

Seepärast ma tänan jumalat ja kõike muud, et mu tutvusringkonnas pole suitsidaalseid inimesi.

Elu on püha. Ärge mängige sellega.

Aga artikkel oli… Kurb.

Ja iganeljapäevasest Ekspressist tunnen rämedalt puudust. Netiversioon pole ikka see.

  4 Responses to “Süütud enesetapud”

  1. aga telli endale ekspress.

  2. Ma teadsin ju, et välismaale saab ka. Ma mõtlesin lihtsalt, et see on hullult kallis. Eesti rahas nagu olekski, aga 17 naela tundub küll naeruväärselt odav… Ma MÕTLEN sellele :)

  3. mina, kes ma olen enesetapuga nii lähedalt kokku puutunud kui üldse võimalik (seda ise üritades), ei saa üle oma hämmingust selle üle, et selline asi võib korda minna inimestele, kellel sellega mingit suhet ei ole… et nagu… mis värk sellega on?

  4. Aga kui sellest teemast loed, siis ikka paneb ju mõtlema. Paneb mõtlema isegi siis, kui endal otsest kokkupuudet pole. Mõtlema sellest, kui jube võib olla neil, kes on sellega kokku puutunud, kes on leinavad lähedased. Mõtlema, et oled õnnelik, kuna sa POLE pidanud sellega kokku puutuma ja et sa teed kõik võimaliku, et see ka nii jääks. Ja sealt tekibki küsimus, kuidas ohu märgid ära tunda, kui need kellegi su kalli juures äkki ilmnema peaks. Et teda päästa.

    Kas mu jutul on üldse mingisugunegi loogika?

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)