Jul 022007
 

Viimase sissekande jätkuks ütleks vaid nii palju: ma ei tea, mis mul eile arus oli, kui ma arvasin, et niigi üleväsinuna ja pärast viietunnist und saab hommik õhtust targem olema. Ma ärkasin hommikul kell kuus äratuskella peale ning vihastasin koledasti ja ropult. Aga noh, tööl oli hommikupoolik vaikne ja see tegi tuju nii enam-vähem normaalseks. Umbes poole päeva pealt väsisin koledasti ära – ei olnud mitte uni, vaid just selline füüsiline väsimus, et mitte midagi teha ei jõudnud ja isegi nõude koristamine tundus hirmsuure füüsilise pingutusena. Aga tulin koju ja käisin duši all ja noh, ega maganud ometi pole, oli vaja ju arvutis istuda ja rääkida.

Mis viibki siis pealkirjas mainituni. MSN. Suhted. Ja küsimus, kui palju *olulisi* asju võiks või peaks üldse rääkima MSNis, mitte silmast silma. Sest noh, tegelikult, olgem ausad, tähtsad asjad peaks ikka IRL selgeks rääkima, mitte läbi interneti.

Üldiselt ma olen täheldanud, et inimesed jagunevad ses teemas peamiselt kaheks – ühtedele meeldib olulisi asju MSNis rääkida ja teistele absoluutselt mitte. Mina kuulun nende esimeste hulka. Mulle meeldib.

Vanasti olin ma lihtsalt rohkem argpüks kui praegu ja MSN oli väga mugav viis rääkida hingelt ära asju, mida otse ei julgenud. Eks ta natukene ole praegugi nii. Aga aja jooksul olen ma ikka väga palju edasi arenenud ja eelistan siiski näost näkku suhtlemist, kui vähegi võimalik.

Kui võimalik…

Sellega jõuame järgmise punktini. Vahemaad.

A-ga tekkis mul suhe esimese ülikooliaasta kevadel. Järgmised kaks aastat käisin mina koolis Tartus ja tema Tallinnas. Otse loomulikult veetsin ma kõik oma vaba aja Tallinnas (algul nädalavahetused, hiljem pool ajast, suvel kogu aja jne), aga vahemaa seadis siiski piirid. Nii me rääkisimegi MSNis. Tunde ja tunde. Lihtsalt olukorrast tingituna. Sealhulgas ka olulistest asjadest. Ei hakka ju ootama, kuni ükskord nelja päeva pärast kokku saab, kui miski just praegu hingel pakitseb.

Lepp… Temaga ei saanudki üldse olulistest asjadest rääkida. Läksime me ju lahkugi sel põhjusel, et ta teatas, et ei viitsi meie suhtega enam tegeleda (nüüd suudan asja õnneks juba huumoriga võtta). Tegelikult ma vist teen talle ülekohut – me ikka rääkisime ka. Alguses vähemalt. Noh, siis polnud veel suuri või vastikuid probleeme. Ja see suhe kestis ju vaid kaks kuud. Aga see selleks.

Ja nüüd, siin Londonis… Uurisin just huvi pärast Google’ist, kui kaugel me Mehega üksteisest siis täpselt elame. 11,2 miili, veidi üle 20 km. Polegi nagu palju, kui nii võtta… Või mis? Aga selleks, et see vahemaa läbida, tuleb sõita kõigepealt bussi, siis metroo ja siis veel ühe bussiga. Igaühega 20-35 minutit, olenevalt liiklusest. Või siis kahe bussiga, mõlemad sõidavad tund-poolteist, taaskord olenevalt liiklusest. Mis kokku teeb ajaliselt juba sama, kui sõita Pärnust Tallinna. Halvemal juhul Tallinnast Tartusse. Londoni mõistes on need vahemaad normaalsed, aga suhe otse loomulikult kannatab.

Sellepärast mul juhe kokku jooksiski… Sest vahemaad on suured ja (ühise vaba) aja planeerimisega sai kehvasti ja… Ja, ja, ja…

Ja noh, nüüd ongi jälle MSN. Ja olulised teemad. Ja ehkki ma eelistaks neist rääkida pigem silmast silma (on ju ka seda tehtud, korduvalt), siis ei hakka ootama, kuni ükskord näeb (kuna praegu on sellega eriti kehvasti) ja räägib jälle MSNis. Olud lihtsalt sunnivad.

Aga üks hea asi on MSNi puhul küll. Ma näen, mida ma kirjutan ja saan selle enne läbi lugeda, kui ära saadan. Saan ise aru, kas asjal on loogikat või mitte. Pahas tujus olles kulub ära. Seda muidugi eeldusel, et ma nii vahkvihas pole, et kirjutatut ka üle ei loe. Aga seda pole ma enam ammu olnud.

Ja teine hea asi on ka. MSNis rääkides tuleb vähemalt minul reeglina rohkem asju meelde, kui silmast silma suheldes. Viimase puhul räägid enda arust kõik ära ja umbes päev hiljem meenub, et palju olulisi asju jäi ütlemata. Arvuti taga istud ikka üksinda ja suudad paremini kontsentreeruda. Ja rohkem asju meelde tuletada, mida öelda vaja. Aga see on ilmselt individuaalne. Kuidas kellelgi.

Vot niiviisi siis. Silmast silma suhelda, ükskõik mis teemadel, on alati kõige parem. Aga kui su lähedased asuvad 20, 200 või 2000 km kaugusel, siis on MSN asendamatu abiline (kui sa ei taha just müstilisi telefoniarveid). Mina ilma ei oskaks.

Kolm nädalat tuleb veel kannatlik olla. Siis kolime…

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)