Jul 042007
 

Tegelikult on kell peaaegu kolm öösel ja ma olen päris väsinud. Aga rääkides Mehele MSNis mõningaid mõtteid, mis tol hetkel pähe tulid, hakkasid need omasoodu edasi arenema ja nüüd ei annagi rahu, enne kui saan selle kõik siia ka kirja panna.

Ehk siis sellest, kuidas minu suhted mind muutnud on.

Suhete mõttes olen ma viimasel ajal harjunud jagama oma elu kaheks – enne A-d ja pärast A-d. Enne A-d oli paar suhtemoodi asja, mida ma päris normaalselt funktsioneerivaks suhteks kuidagi nimetada ei saa ning hulgaliselt ühe/paari õhtu/öö teemasid (mis ei sisaldanud tingimata üldse seksi, aga see selleks). Neile tagasi mõeldes – enamik neist olid mõttetud ja paljusid neist ma veidi kahetsen. Või ei, ma ei tea, kas saan öelda, et päriselt kahetsen – ma arvan, et olen tänu nendele parem inimene, kuna oskan hinnata seda, mis mul nüüd on. Oskan paremini valida, terasid sõkaldest eraldada. Aga paljud neist olid täpselt sellised, et… Mu elu poleks kuidagi vaesem, kui need oleks olemata olnud, sõnastame seda siis nii.

Just enne A-d oli mul elu teine suhte moodi asi – umbes pool aastat olin koos inimesega, kes… Noh, esiteks ta üldse ei nõustunud sellega, et meil oleks suhe. Ta oli sel ajal omadega suhteliselt f*cked up, ei olnud oma eelmisest ikka veel üle saanud ja… Siiski, me vähemal või rohkemal määral käitusime nagu paar – veetsime aega koos ja seksisime vaid teineteisega. Ja mina olin armunud, oi kui armunud. Tema oli esimene mees, kellele ütlesin, et armastan teda. Tagantjärele saan muidugi aru, et see oli vaid meeletu armumine + ehk väike kinnisidee. Aga see selleks.

Siis lõpetas ta asja ära, kuna arvas, et ma saaksin muidu liialt haiget. Umbes sellisel põhjusel, ma enam täpset sõnastust ei mäleta. Ma olin väga katki (kusjuures, nüüd saame me temaga jälle hästi läbi, suhtleme vahel MSNis või käime koos väljas, küll harva, aga ikkagi – ja ühe suhteliselt hiljutise vestluse käigus, kui tuli jutuks meie kunagine ühine minevik ja see, kui väga meie “suhe” mulle korda läks ja kui raskelt ma selle lõppemist üle elasin – ta ei saanudki tollal aru, et see nii oli… “Oh, kurat, kas tõesti oli nii hull?” – ma ei vastuta sõnastuse eest, see võis olla hoopis teistsugune, aga mõte jäi samaks. See… Üllatus, et ta tõesti oli mulle nii haiget teinud). Olin katki ja arvasin, et ilmselt on minul midagi viga, et mul ei saagi kunagi olema normaalset suhet, et ma ei leiagi kunagi meest, kes mind armastaks.

Ja siis tuli A. Sõbranna eks, kellega mind tehti virtuaalselt tuttavaks, kuna vajasin arvutialast abi. Anonüümne nägu MSNis, kellega jutt klappis ning vestlused läksid järjest pikemaks ja tõsisemateks. Vestlused, mis olid läbinisti ja täiesti 100% ausad, kuna meil polnud kunagi kavatsust kokku saada ja seega polnud midagi varjata ega häbeneda.

Noh, kokku me saime ja kokku jäimegi. Pea kolmeks aastaks. Nende kolme aasta jooksul juhtus palju ilusat, juhtus ka mitmeid mitte nii ilusaid, lõpuks suisa inetuid asju. See lõppes, kuna tuli rutiin, mida ma (me) ei osanud karta ega ära hoida… Mina läksin esimest korda elus tööle ja mulle hakkas töökaaslane meeldima ja… Aga seda kõike olen ma kunagi kirjutanud. Läks, kuis läks.

Pigem tahtsin ma rääkida sellest, et hoolimata mõningatest madalseisudest ja tülidest ning kurvast lõpust oli see suhe üldiselt siiski imeilus aeg mu elus. Ma õppisin sealt kohutavalt palju. Minu enesehinnang tõusis jälle sinna, kus see oli kunagi varem olnud (noh, mul pole eriti enesehinnanguga probleeme, vahel lihtsalt on mingid alaväärsuskompleksid, kui elus on parajasti eriti palju s*tta juhtunud). Ma sain teada, mis tunne on olla suhtes, kus üksteist tingimusteta ja jäägitult armastatakse. Me mõistsime üksteist. Me aitasime üksteist. Me lohutasime üksteist. Me andsime üksteisele nõu… Ta näitas ja õpetas mulle palju väärtuslikke asju. Ta tegi minust palju parema inimese.

Kõik arvasid, et me oleme täiuslik paar… Ma ise olin täiesti kindel, et tema on see, kellega ma abiellun ja lapsi saan. Aga jah… Läks nii, kuis läks.

Ja siis algas periood “pärast A-d”. Sellesse on mahtunud üks suhe (lühike, aga “päris”) – Lepp, mitmeid üheöösuhteid, mitmeid veidi pikemaid teemasid ja nüüd siis jälle “päris” suhe. Aga erinevus “enne A-d” perioodiga on see, et ma ei kahetse neid kõige vähematki. Absoluutselt mitte ühtki.

Ühel neist näiteks oli suht inetu lõpp, kuna ma sain järsku aru, et tüüp on seestpoolt… Ütleme, suhteliselt mäda (see oli nüüd ehk liiga karm sõna, aga ma ei viitsi paremat mõelda). Aga seni, kuni ma seda veel ei teadnud, oli temaga koos ääretult tore… Ja kui enam ei olnud, saatsin ta kohe pikalt. Seega on see suuremalt jaolt ilus mälestus ja lõpus vaid kasulik õppetund. Kuidas ma saaksin kahetseda?

On olnud mitmeid üheöösuhteid – üks väga salajane, teine väga jabur, kolmas väga huvitav, neljas väga mõttetu (aga samas nii vajalik, et ma ei saa kuidagi kahetseda), viies pisarateni naerma ajavalt lõbus… On olnud paar veidi pikemat teemat, millest üht ma eelmises lõigus mainisin ja millest teise mälestus on mulle ka väga kallis, mis lõppes, sest ma tulin ära Londonisse ja ma teadsin juba ennast sellesse mässides, et just nii saab see olema ja lõppema…

Ja nüüd… Nüüd on Mees. See on päris.

Mäletan, pärast A-d ma mõtlesin: kuidas ma saan veel olla kellegagi koos, ilma et ma teda A-ga võrdlema hakkaks? A-ga oli nii hea, kuidas saab kellegagi veel parem olla?

Nüüd, poolteist aastat hiljem, ma vaid naeran selle küsimuse peale. Nüüd ma tean, et iga järgmine suhe võib olla, saab ja peab olema sama hea. Hea või veel parem. Aga teistmoodi hea. Absoluutselt iga suhe, olgu siis ühe öö, kahe kuu või kolme aasta pikkune, on täiesti isemoodi. Avastan elu uusi põnevaid külgi, häid asju, vahel ka ebameeldivaid asju.

Iga suhe avab minus endas uue lehekülje, paneb mind endas uusi asju avastama. Ja kõik need erinevad inimesed vormivad mind natuke (või siis natuke rohkem) ja teevad minust veidi teistsuguse, (loodetavasti) parema inimese.

Ma olen ikka tublisti targemaks saanud selle aja jooksul. Ma oskan nüüd paremini valida ja tänu sellele on mul lähiminevikust, ajast pärast A-d (võrreldes enneminevikuga, ajaga enne A-d, no see oli ka puht ajaliselt ju üle nelja aasta tagasi), võrratult palju ilusaid ja mitmekesiseid mälestusi erinevatest huvitavatest inimestest… Ja palju kasulikke õppetunde ;)

Nüüd ma tean, et kui üks suhe peaks ka mingitel põhjustel lõppema, siis tuleb alati uus ja sama hea. Või veel parem. Uus, huvitav ja teistsugune. Ma ei karda enam, et äkki saab armastuse norm täis ja ma olen kogu ülejäänud elu õnnetu ja suhtetu. See kõik aitab mul olemasolevat vabamalt võtta ja nautida. Ja see on omakorda aluseks sellele, et… Olemasoleval oleks rohkem lootust kestma jääda :)

Koos Mehega avastan ma jälle uusi asju. Kasvõi seda, kui hea on, kui keegi sulle süüa teeb. Või seda, et ma olen järsku hakanud rääkima. Palju rääkima, olulistest asjadest. See on asi, millega mul varem suhetes suured probleemid olid – rääkida meeldis mulle küll (ja kuidas veel), aga niipea, kui asi läks teemadeni, mis olid tõesti olulised ja vajasid selgeks rääkimist (nt tülid, vihastamised jne), oli mul suu lukus. Nii ma siis istusin ja turtsusin ja A pidi õhust arvama, mis mul viga on.

Ma teen seda aeg-ajalt ikka veel – istun, vaikin ja turtsun – aga palju harvemini ja lühiajalisemalt. Ning pärast oma viha põhjuste mõningat seedimist ma ikka räägin nendest. Ja paljudel puhkudel olen ma suutnud juba teadlikult vihastamisest hoiduda ning selle asemel pikalt (ja pahaselt :) ) seletada, miks ma siis nüüd jälle pahane olen.

See on midagi uut. Ja mul on hea meel, et see nii on.

Ja lõpetuseks… Lihtsalt üks tänaõhtune vestluskatke:

E@out says:
oeh
E@out says:
kas ma olen Sulle kunagi öelnud, et Sa kirjutad liiga palju ? ;)
tikker @ london says:
hmm
tikker @ london says:
otseselt ehk mitte, aga mõista andnud, või noh, ma tean, et sa seda mõtled :D
E@out says:
ei, aga ega Sa minupärast vähem kirjutama ei pea :P
tikker @ london says:
ole rahulik, seda ei juhtu, et ma kellegi pärast vähem kirjutama hakkaks
tikker @ london says:
ma kirjutan seda blogi suures osas endale
tikker @ london says:
ma olen liiga edev ja liiga laisk, et lihtsalt notepadi kirjutada
E@out says:
kusjuures…
E@out says:
kui me 48h koos oleme kirjutad Sa 10-100 korda vähem kui siis, kui me 48h ei näe :P
tikker @ london says:
muidugi
tikker @ london says:
ma kirjutan siis, kui mul on aega
tikker @ london says:
ja kui mul pole midagi paremat teha
tikker @ london says:
see on ju ainult loomulik
tikker @ london says:
kui ma olen SINUGA, siis see on tuhat korda parem, kui blogi kirjutada
tikker @ london says:
:)

Ja ma ei tea, kas ma oleks pidanud panema siia lõppu veel järgmise lause ka, aga ma mõtlesin, et äkki see oleks privaatsuse rikkumine. Mina oleks pannud, aga… Las see jääda Meie vahele. Sina ju tead, millest ma räägin.

Nii ongi. Ja ma tahaks, et mul oleks veel vähem aega, et blogi kirjutada. Rohkem aega, et Elada.

Elu on ilus.

EDIT: Oi kurjam, millise (filosoofilise) romaani ma jälle kokku kirjutasin… Need on need unetud ööd ilma meheta. Aga ju siis oli vaja hinge pealt ära saada :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)