Jul 062007
 

Hakkasin mõtlema, et siin Londonis ma ei kirjuta blogisse mitte niivõrd oma metsikust ja huvitavast välismaa elust, nagu eeldada võiks, vaid pigem pikki filosoofilisi mõtisklusi mineviku või üldise eksistentsi või parajasti painanud probleemide teemadel, sekka paar üldist eluolu-kirjeldust.

Et tegelikult ei ela nii metsikult põnevat elu, nagu ühest Londonisse tulnust eeldada võiks, ah? Või kuidas teile tundub, kas mu blogi kvaliteet on siia tulekust saadik kannatanud? Vahepeal ma kohe tundsin, kuidas ma kirjutan igavalt, aga viimasel ajal enam ei tunne…

Ma ei tea, äkki mul on luulud. Mis teie arvate?

  3 Responses to “Ja veel üks veel kiirem mõte”

  1. millal sul luulusid pole olnud?

  2. tikker, sa kirjutad tõesti hästi ja peale kirjakunstiosavuse on sul veel haruldane omadus olla piisavalt siiras, mis eristab sind suuremast osast blogijatest ja mis teeb su blogi lugemise nauditavaks.

    mis puutub aga huvitavasse ja meeletusse välismaa ellu, siis on see mingi arusaamatu fenomen. massiline arvamus, et kui keegi läheb elama või tööle hispaaniasse, itaaliasse, brasiiliasse, londonisse, et seal on kõik meeletult huvitav ja tore. mul on kümneid tuttavaid, kes seikluste või parema elu ajel on kodutolmu jalgelt pühkinud. reaalne olukord on vastupidine. tegelikult elatakse kehvemates tingimustes, kehvemate sotsiaalsete karantiidega, tehakse kvalifikatsioonile mittevastavat tööd halvemates tingimustes jne. isegi need, kes on leidnud hea töö või rikka elukaaslse, vaevlevad üsna pea kultuurierinevustest tulenevates painetes, julgemata neid tihti tunnistada.

    lugedes sinu blogi ei saa ma aru, tubli tikker, mida sa seal teed? ma arvan, et su alateadvus lööb samuti häirekella, sellest ka need filosoofilised heietused. ja need on targad heietused! milleks pesta kohvikus pirukamasinat ja kulutada iga päev selleni jõudmiseks ca 4 tundi oma elust? ja vabal ajal juua lõputult veini ning seejärel vedeleda üürikorteris sulle eraldatud nurgas. ja noorus tuhiseb halastamatult mööda… samal ajal, kui on tagumine aeg veel midagi õppida või läbi nauditava eriala kuhugi areneda! usu mind, 20 aasta pärast ei oma su noorusaastate lembesuhted mitte mingit tähtsust ei teiste, ega su enese jaoks.

    aga kui sul on eriala, mis võimaldab sul olla iseseisev ja ka kapitali koguda, siis saaksid ehk tõesti kunagi raamatu välja anda. TIKRI PÄEVARAAMAT. ja siis oleks igavesti elavad kõik sinu suhted, seiklused ja mõtted ning erinevad põlvkonnad loeksid neid ja ammutaksid elutarkust…

    tule koju, kallis tikker ja tee midagi mõistlikku!

  3. Kõigepealt mainiks tõe huvides ära, et pirukamasinat meil pole, ikka see va kohvimasin ;)

    Eesti elu oli siia tulemise hetkel end minu jaoks ammendanud. Töö, mis mulle ühest küljest küll meeldis ja mille eest üldse mitte kõige hullemini ei makstud, kuid mis oli siiski rutiin ja selle palgaga Tallinnas, njah…

    Leidsin isegi ühe teise koha, mida oleksin hirmsasti tahtnud saada. Läbisin esimese vooru – kollektiivse grupivestluse – edukalt ja sain edasi individuaalsele vestlusele, paraku aga ei osutunud valituks. See ja veel paar muud jama otsustasidki nii kiire Londonisse tuleku ära. Kuna ma oma eluga Eestis nagunii midagi asjalikku peale hakata ei osanud, siis mõtlesin, et ehk oleks seda põnevam Londonis teha.

    Ma ei kahetse, oh ei, kindlasti mitte. See on põnev elukogemus. Aga ma teadsin juba siia tulles (ja see mõte pole muutunud, pigem süvenenud), et ma ei kavatse siia jääda. Et ma tulen tagasi Eestisse. Häirekellade koha pealt on sul ehk isegi õigus – kardan, et mul võib siinsest elust saada kõrini juba enne, kui aasta täis saab. Eks näis.

    Mis puutub elamistingimustesse, siis need peaks õige pea paranema, kui hästi läheb, siis juba täna-homme :)

    Ja mis Eestisse tagasi tulemisse puutub, siis… Mida ma sealgi teeksin? Ma just hiljuti kirjutasin – ma ei tea, mida ma õppida tahan. Ja ma tõesti ei taha minna ülikooli tagasi enne, kui ma selles täiesti kindel olen. Enne, kui kutsumus on mulle puuga pähe löönud. Kes teab, ehk on see kutsumus midagi sellist, mida ei saagi ülikoolis õppida?

    Praegune plaan on järgmiseks pigem USA ette võtta. Silmaringi avaldamise mõttes just, ma olen täiesti kindel, et sealne tarbimisühiskond ajaks mind üsna kiiresti ahastusse :) Aga miskipärast tahaks seda siiski omal nahal kogeda.

    Ühesõnaga jah. Kuna ma EI OSKA midagi õppima minna ega EI TEA, mis tööd ma päriselt teha tahaks, tundub mulle, et ma raiskaks oma noorust hetkel Eestis rohkem. Vaatan maailmas ringi, kuni mul veel mingeid siduvaid kohustusi pole, hiljem seda ju niiviisi teha ei saa.

    Kui ükskord teadma hakkan, mida eluga peale hakata, olen Eestis tagasi nagu viis kopikat (või varemgi, kui totaalselt siiber peaks saama). Eesti on parim!

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)