Sep 292007
 

Neljapäeval käis oma iganädalasel külaskäigul kõrgem ülemus Pete, kes on siis meie ülemuse Tarase otsene ülemus ja ma ei teagi, mismoodi see hierarhia edasi läheb, kas siis tuleb juba otse omanik või on veel keegi vahel. Suva ka ilmselt.

Ma pole temaga kunagi varem rääkinud, peale viisakusväljendite (à la tere/head aega/su kohv on siin) muidugi. Aga üleeile ta tuli ja küsis, kuidas mul läheb. Kohmasin vastu, et hästi. Ta ütles, et see ei kõlanud just eriti veenvalt. Ütlesin talle, et olen masenduses, kuna JÄLLE läheb kaks inimest töölt ära (noh, need, kelle me olime jõudnud juba viisakal määral välja õpetada, et ei pea enam iga hetk silma peal hoidma ja saavad endaga ise hakkama).

No ja siis ma rääkisin talle viisakalt ära kõik selle jutu, mida ma olin juba ammu mõelnud Tarasele rääkida – et mul on tööl jumalast igav, sest kõik on liiga selge, et oleks vaja uusi ülesandeid ja väljakutseid, et kui neil oleks supervisorit vaja, siis ma pakuks ennast, aga ma tean, et hetkel pole jne jne jne. Selle peale Pete noogutab ja ütleb, et räägib Tarasega.

Tulemus? Tund aega hiljem kutsub Taras mu kontorisse ja ütleb, et kle, tahad, ma teen su team leaderiks – keskendud rohkem uute välja õpetamisele ja hoiad kõigil silma peal, kui supervisorid eemal. Ja kui kunagi peaks supervisori koht vabanema, siis saad selle endale. Ja et palka saab ta mulle praegu pakkuda £6 tunnis.

Ehk siis mulle pakuti 30p tunnis juurde selle eest, et ma teeks kõike seda, mida ma nagunii olen juba praegu sunnitud tegema, ainult et nüüd on mul selleks veidike uhkem ametinimetus ja nö seaduslik õigus tavabaristasid tavalisest veidi rohkem ringi käsutada. Sweet!

Minimaalne tunnipalk tõuseb nagunii alates 1. oktoobrist £5.35-lt £5.52 peale, niisiis saavad kõik baristad nagunii 17p palka juurde (sest peale minu saavad raudselt kõik miinimumi), mis minu jaoks tähendab reaalselt vaid 13p palgatõusu… Mis on naeruväärne, nagu meie kohvikule kombeks.

Aga ma kavatsen paar nädalat hästi käituda ja ilusat nägu teha ning siis palka juurde küsida. Vahepeal kirjutan Lucale ja küsin, palju tema team leaderina palka sai ja palju supervisorina – me saime nii hästi läbi, et ta vast ütleb mulle ikka… Andreea just rääkis, et Luca olla ka enne supervisoriks saamist team leader olnud, ma ei teadnudki seda, meil üldiselt sellist ametikohta pole.

Igatahes ma olen veidikeseks jälle rahul, kohe motivatsiooni tuli juurde uutega tegeleda (enne oli pigem trots – mis mõttes ma neid koolitama pean, see on supervisorite ülesanne, NEILE makstakse selle eest, mitte mulle) ja loodetavasti saan oma palga varsti vähemalt £6.25 peale kaubelda või ehk isegi £6.50 – oleneb peamiselt sellest, mida Luca mulle vastab. aga ma usun, et supervisorid saavad praegu £7 vähemalt… Näis.

Ja ma tahaks ikka supervisoriks ka saada, siis võib vabalt kohe uue töö otsida – kui ükskord kõrgem ametinimetus juba kätte võideldud, saad teises kohas sama pulga pealt jätkata – selline siinne bürokraatia kord juba on.

Mittetööalastest edusammudest nii palju, et kolmapäeval pandi meile tõepoolest BT landline ja Mees tellis samal päeval neti ka ära, selle tähtaeg on järgmine kolmapäev. Ootame, vaatame.

Mis eraelusse puutub, siis I better don’t go there…

over & out

Sep 262007
 

…Ronni-Katre-Reinu & co seltskonnas. Sest mul tuli hiljuti meelde Ronni juures kõik tema tehtud pildid endale ka kõrvetada.

Üks pilt sellest peost:

Saage tuttavaks – Swamm:

See kurikuulus viimane nädalavahetus augustis, mil ma Notting Hilli karnevalile mitte saamise pärast maailma peale tige olin… No see ei takistanud mind tol laupäeva õhtul niisama jämmimast:

Ja Reinu õhtu lõppes nii:

Natuke pildipuru jääb järgmiseks korraks, nüüd pean jooksma ;)

Sep 262007
 

Nagu lubatud – siin see on. Suurimad tänud kõigile, kes kirjutasid ja noomitused kõigile neile, kes seda ei teinud ;)

Fänn elas Kawandi südames, majakeses või suisa majas. Minevik tal puudus või vähemasti eelistati sellest vaikida. Ropud meremeestelaulud ja aeg-ajalt tema poolt segatav hirmus röövligrokk lubasid üht-teist aimata, kuid tõtt ei teadnud keegi. Salamisi räägiti isegi Offfi hingel lasuvatest kümnetest süütutest eludest, kuid tõtt ei teadnud keegi!

Palju seda und teist, Tikker!

from:
Offf: võigas karvane ITmees

Einohh, mis ma oskan öelda…

Isegi 4-ndaks kohtumiseks oled täpselt sama maailma parim Tikker.

Ühiseid mälestusi eriti nagu ei olegi siia laduda – põgus on see tutvus olnud…

AGA – mine või Londonisse, meie ühised lahedad ajad alles tulevad.

TRAMAIVÕI, RAISK

Meelde jäävad mulle need asjad:
– kirjutad hästi, st KIRJUTA LONDONIS KA
– kui me Rockstarsis käisime ja muidu ka – ma suhtlesin enamasti su ninaaukudega, sest ma olen nii f-ng lühike & sina pikk
– siis on meil veel ühine arusaamine ühest VÄGA olulisest asjast. TEAD JU KÜLL? Et ainuke, kellega ma saan sellest rääkida & ta ei vaata imelikult.

Ok, ma rohkem ei kirjuta, sest käekiri läheb ÜHA õudsemaks.

Enivei,
bon vojage & see you soon

EKSOLE…

Ma ei tea, miks ma siin olen, aga see polegi oluline.

SIIN ON HEA!

Wo

Tõotan jääda ustavalt Teie Tikkersuse teenistusse, et edaspidigi täita truult kõikvõimalikke korraldusi

Ohpuu

IGATSEME!
ME ARMASTAME SIND!

Me ei unusta iial makarone lihamaitseainega,  HT keissi ega seda, et tänu sinule oleme meie koos!

Sina oled parim!

Tule tagasiiii!

Itaallased omavad!

Patsy & Daki & läbud jäävad sinuga igavesti.

Daki
(karvane päike)

Naised saunas rääkisid, et pidi mingi peo***** (tuvastamatu käekiri) olema. Imbusin ma siis siia nagu kaan, mudase põhjaga ojas, varba külge. Pidu oli võimas, kahjuks olin aga liiga vähese alkoholikogusega oma alkoholiringes.

PS. see mina olema

liimi pilt ise, kuna keegi oli enne mind liimi ära söönud või nuusutanud, which ever came first

vabandan õigekirjavigade pärast

PS. tõelised peoloomad on italianod, kahju vaid, et nad nii kiiresti paljunevad

Kallis Tikker.

Kui Piia lõpuks külalisteraamatusse kirjutama hakkas, oli Nadja juba magama jäänud.

PS! Kui Siiri & Kusti kunagi peaks oma supersuurepärast tikripeeti pudelitesse villima hakkama, siis ma sean oma südameasjaks, et pudeli etiketil oleks sinu pilt!

Varsti näeme!

Tervitades
Piia ja Nadja

Sep 262007
 

Ma tunnetan juba karmavõlga kõigi nende täitmata lubaduste pärast, mis sisaldavad teile arvutute piltide üles riputamist ;) Täna töötab wifi üle pika aja normaalselt ja kiiresti, ehk sellepärast, et istun lauas, mis asub kinole veidi lähemal ja kasutan seekord kino wifit, mitte seda teist, mis ei ole mul päevi lasknud ühtki pilti üles laadida.

Pikaks jutuks pole aega, 40 minuti pärast pean siit ära minema. Eks näis, kas saan kõik vajaliku üles riputatud ja teile veel eilsest ka räägitud või peate nädala lõpuni ootama.

Windsoris ja Etonis käisime kaks nädalat tagasi, 11. septembril – päev hiljem, kui London Eye peal. Läksime me sinna üldse sellepärast, et E oli eelneval nädalavahetusel seal ühe Swammi kliendi juures käinud ning talle hakkas Windsor kohe väga meeldima, seega mõtlesime, et kasutame oma ühist vaba päeva kasulikult ja mängime turiste.

Alustuseks leidsime suvalise maja suvalises seinaorvas kükitava tuvi:

Vahepeal chillisime veidike hiigelsuures pargis, ilm oli nii soe, et sai veidi päikestki võtta:

Ja korjasime kastaneid:

Peitepilt ehk leia üles E:

Keeglit harjutavad pensionärid:

Royal Windsor Wheel, mille peale seekord rahapuudusel küll minemata jäi, aga kunagi läheme ikka! Seal saab tublisti üle ühe ringi sõita, me jälgisime tükk aega ja ei saanudki sellest peale ja maha laskmise süsteemist päris täpselt aru. £6 eest lõbu rohkem kui küllalt, ma arvan…

(rahapuudusel jäi minemata ka Windsori lossi – sinna pidin ma tegelikult juba Marise ja emaga minema, aga tookord oli kole ilm ja rasked kotid, khm, see tähendab (siidri) kastid)

Meeletutes kogustes luikesid… Seal müüdi spetsiaalset träni, millega linde toita ja see oli päris võimas vaatepilt, kui nad seal kõik kokku ujusid (siin pildil on veel suht vähe, no me seda sööki ei ostnud ka, E-l oli ainult üks Mesikäpa komm kotis, millel ta šokolaadi ümbert ära sõi ja vahvli luikedele söötis):

Septembri alguses on ju igati kohane planeerida jõulupidustusi:

See pilt on tehtud silla pealt, mis viib Etonisse (kõik senised pildid olid Windsoris):

Suvaline kinnisvarabüroo, mille töötaja oli oma lemmiklooma tööle kaasa võtnud. Kuts vahtis alistunud ja kurval pilgul läbi ukseklaasi välja:

Kujutate ette, et mõni Eesti söögikoht julgeks sellise sildi välja panna? Oi, kes seda Perekooli kanade kaagutamist ära kuulata jõuaks :P

Etoni kolledž:

Sep 242007
 

Eelmise sissekande viimase lõigu kohta mainiks tõe huvides nii palju, et külmunult, näljaselt ja maailma suurima pissihädaga (raamatukogu naiste WC oli vandalized, hah) McDonaldsini jõudes ostsin sealt Big Tasty eine ja pugesin kodus raamatuga teki alla. Nii palju siis minu õilsatest ideedest kokakunsti vallas. Tüüpiline.

Neljapäevast saati on muidugi üksjagu vett merre voolanud, aga mis teha, kui töö- ja raamatukogu lahtiolekuajad ei klapi ja/või äsja ostetud raamatud on liiga huvitavad, et peale lugemise midagi muud teha ;)

Mul oli nimelt terve eelmine nädal täielik pankrot, mis on siin Londonis pärast töö saamist väga ebatavaline nähtus. Enamasti on mul raha ülearu, kuna panen meeleheitlikult igasuguste asjade jaoks kõrvale. Nüüd sai aga emale augusti lõpus kõik ära makstud, mis kokku kraabitud sai (pool on ikka veel maksmata) ning pärast seda on kõik raha joonelt ära kulunud – voodi ja muud värgid. Ja nii juhtuski, et pärast üüri ja travel cardi jäi mul järele paarkümmend naela, mida nagu viimset varandust hoidsin ja ainult kõige hädavajalikumale kulutasin (nagu nt see ülalmainitud mäki eine, IRW).

Reede hommikuks tuli aga uus palk ning pärast tööd läksin ma kohe rõõmsalt ja kergendustundega seda kulutama. Õigemini, ega ma suurt midagi ei ostnud, ainult mobiili laadisin, et saaks jälle muud moodi välja helistada, kui õnnetutele sihtmärkidele vastamata kõnesid teha, ning siis muidugi… Raamatud :)

Mitte et ma iga päev raamatukogus netis ei käiks, eks. Aga ma pole ikka viitsinud endale kaarti teha või uurida, mida selleks vaja või kus miski asub jne jne jne. Marise külaskäigust saati oli lugemist kohe varuga, ta vedas mu ühte odavasse raamatupoodi, kust ma £8 eest neli raamatut ostsin.

Aga nüüd avastasin, et viimane on läbi saamas ning mul PEAB kogu aeg raamat kotis olema, ma lähen hulluks muidu. Metroo ja nii. Mida muud seal teha?

Esimese hooga läksin muidugi Bordersisse, mis on mul töökohale väga lähedal, väga suure valikuga ja üldse mõnus – ma olen seni kõik oma raamatud sealt ostnud (peale nende siis, mis koos Marisega ostetud sai). Mõtlesin, et ostan endale veel mõne Louise Bagshawe’i romaani, sest nood viimased neli olid ka tema omad ja julgesin osta just sellepärast, et tema esikromaan “Karjääritüdrukud” meeldis mulle kohe nii väga, et olen seda eesti keeles vähemalt neli korda lugenud. Ei pidanud pettuma ka teistes, seega tahtsin veel, sest “Anne of the Green Gables” sari, mida enne pikemat aega lugesin, on nüüdseks viimase raamatuni jõudnud.

Bordersis oli üks Bagshawe’i raamat küll, mida ma veel lugenud ei olnud – kampaanias osta üks, saad teise poole hinnaga. Häda oli aga selles, et ma ei leidnud selle kampaania raamatute hulgast rohkem ühtki, mis oleks tundunud ostmist väärt olevat… Ja £7 ma ühe õnnetu raamatu eest maksta ei tahtnud.

Seega suundusin uljalt Tottenham Court Roadile, eesmärgiks otsida üles toosama pood, kus ma Marisega käisin – lootuses, et leian sealt ehk seekordki miskit huvitavat. Poe nime ma ei teadnud ja täpset asukohta ka mitte, aga tänavast piisas ja üles ma ta leidsin. Ja £2.50 eest ühe Bagshawe’i raamatu ka skoorisin.

Seejärel kiikasin sisse ka sealsesse Bordersisse ning avastasin sealt veel Bagshawe’i – 2 in 1, £7. Ühte raamatut polnud lugenud ja teine oli seesama “Karjääritüdrukud”.Oostsin sellegi ära ja olin endaga üliväga rahul.

Hakkasin metroos üht neist kohe lugema ka ja raamat, mis alguses kuigivõrd köitev ei tundunud, läks järsku nii põnevaks, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui olin lõpetanud… Õigemini, lugesin poole ööni ja lõppu ei jõudnudki, uni sai must enne jagu.

Nojah, seda muidugi, et meil oli reede õhtul pidu, mida ma siis kenasti ignoreerisin. Põhimõtteliselt on Swammi tagasi jõudmisest saati kogu aeg üks pidu ja korter öömajalisi täis. Üldiselt ei lase ma ennast sellest häirida, sest esimest korda elus on mul oma tuba, kuhu teised ei tule ja kuhu ma saan seltskonnast väsinuna alati põgeneda. Ja mul on täiesti pohhui, mitut inimest Swamm oma toas magatab.

Nojah, muidugi lasen ma ennast vägagi häirida sellest, kui inimesed ei saa aru, et ma ei aktsepteeri toas tubaka suitsetamist. Swammi väitel olevat ma peaaegu kogu aeg kuri, aga no mis krt teha, kui inimene mu jutust aru ei saa. Me elame esimesel korrusel, mitte viiendal, eks. Aga see probleem on nüüdseks vist lahenenud.

Ja siis ma lasen ennast veel häirida sellest, kui mulle antud lubadusi murtakse, see teeb mind kohe ka väga kurjaks ja tigedaks ja paneb vinguma rohkem, kui vaja. Aga optimistina ma loodan, et asjad paranevad.

Igatahes – eelmisest pühapäevast saati on meie juures ööbinud üks Läti tšikk ning reede õhtust alates veel kolm eestlast (ja laupäeva öösel oli veel üks eestlane ajutiselt) – täielik kommuun! :D Kui ma reede õhtul igasugust joomingut ignoreerisin ja vaikselt voodis raamatut lugesin, siis laupäeval sai see läbi, nii et miski ei takistanud mind õhtul ülejäänud seltskonnaga viina joomast. Jah, viina. Puhast Eesti viina. Viru Valget toodi :D (või siis nojah, mina puhast viina otse loomulikult ei joo, ikka kokteili – viisakas noor neiu nagu ma olen)

Läti tšikile andsin jube vana ja elukogenuna nõu, kus pangas arvet teha ja kuidas tööd otsida ja rääkisin talle national insurance numberist ja mida kõike veel. Ta sai omadega igatahes kiiremini hakkama kui mina, teisel või kolmandal päeval oli pangaarve olemas ja töö ka (ka kohvikus, muide). Muljetavaldav! Töö on alamakstud, aga alustuseks hea küll, mingi raha tuleb sisse ja palju kergem on järgmist kohta otsida, kui üks kogemus juba olemas.

Sellised lood siis.

Täna hommikul nägin üle pika aja tõelist tormi. Läksin seitsmeks tööle ja veidi enne kaheksat hakkas väljas vihma kallama ning tuul marutses täiega. See oli tõesti TORM. Küll lühike, aga väga võimas vaatepilt. Soojast kohvikust oli väga mõnus välja kiigata. Hommik oli vaikne ja üldse, kuidas ma armastan neid hommikusi vahetusi. Kõige õdusam ja kodusem tunne on just noil esimestel tundidel.

Muidu tegi ülemus selle vea, et küsis mult sügavmõtteliselt, kuidas mul läheb (as in mitte viisakusest ja möödaminnes, nagu iga päev ja kõigiga, vaid päriselt oli vaikne moment ja ta tahtis mu vastust kuulda) ning ma purtsatasin talle taas üle kuu aja välja kõik oma tigedad mõtted seoses nädalavahetustel töötamisega. See lihtsalt ei muutu mitte kunagi – ma ootan vaikselt ja eeldan, et ehk ta annab mulle ise nädalavahetusel vabu päevi, sest aeg-ajalt peaksime me neid kõik saama – loogiline, eks – aga seda ei juhtu MITTE KUNAGI ja siis, kui ma olen lõpuks viimse piirini viidud ja ta juhtub küsima, kuidas minuga lood on, siis ma kas nutan/karjun/vingun või… Ja siis ta annab mulle ühe või kaks vaba päeva. Viimati oli see pärast Notting Hilli karnevali nädalavahetust, mille jooksul ma tööl ikka väga s*tas tujus olin, nii et järgmine nädalavahetus anti mul tervenisti vabaks – esimene nädalavahetus, mis mul üldse seal töötamise aja jooksul päris vaba oli, kuupäevaliselt 1-2. september – ning pärast seda olen jälle kõik nädalavahetused järjest töötanud. Noh, tänasest oli kasu siis nii palju, et ta andis mulle laupäeva vabaks ja järgmisest nädalast küsisin juba ammu R-P vabaks, sest läheme Mehega Pariisi Marisele külla… Ja pärast seda kavatsen ma Tõsiselt tarasele pähe taguda, et ma tahan iga nädalavahetus üht vaba päeva (rohkem ei saa ta ka parima tahtmise juures anda) ja et see on tema enda huvides, sest kui ma kõik nädalavahetused järjest tööl käin, siis ma olen tige ja see talle ka ei meeldi. Kui ma saavutan sellegi, et kolmel nädalavahetusel kuus ühe vaba päeva saan, siis on see progress – siiani olen nädalavahetustel vaba olnud täpselt nii palju kui kaks päeva mais, kaks juulis, üks augustis (noh, pluss veel mu puhkus, aga see ei loe, eks) ja kaks septembris. Aprillis ja juunis mitte miskit. Võrratu, kas pole. Irooniline on muidugi see, et mind absoluutselt ei kotiks, mis päeviti ma töötan, kui Mehel oleks teistsugune graafik. Aga on nii, nagu on.

Tegelikult sai mul eile jälle nii siiber, et mõtlesin hakata ikka kohe uut tööd otsima, mis siis, et selle saamine on mu detsembrikuise Eesti reisi tõttu väga ebatõenäoline on. Proovida tuleb, eks!

Homme on vaba päev ning ma kavatsen shoppama minna, tõenäoliselt Croydonisse (kui just Iirisel mingi ime läbi ka vaba päev ei juhtu olema ning ühtlasi viitsimist minuga tegeleda – sellisel puhul läheks tema juurde Hammersmithi hoopis). Sügis on käes ja koos sellega on minus kasvanud vastupandamatu vajadus tarbida, tarbida ja tarbida. Soojemaid riideid osta ja kinniseid kingi… Ja pesu oleks vaja ja… Ehteid, sest hunniku uute kõrvarõngaste juurde pole midagi sobivat kaela panna. Oeh. Raha, kusjuures, on veidi üles £100, nii et ega mul suurt kulutada pole. Tegelikult peaks sellegi võlgade jaoks kõrvale panema… Aga noh, riideid on vaja, päriselt ka.

Ja ülehomme peaks meile BT landline pandama, misjärel saab neti ära tellida, mille saamine ka ilmselt 2-3 nädalat võtab. Et kuu aja pärast peaks ehk isegi koju neti saama.

*irvitab irooniliselt*

Tegelikult ma võtan seda kõike juba äärmiselt külma kõhuga – raamatukogus on okei ja kui näiteks kolm päeva vahele jääb, nagu viimati, siis ei tee teist nägugi ega vaevle võõrutusnähtudes… Kõigega harjub – nii masendav, kui see ka pole.

Ja siis veel nii palju, et beebipille saavat siinmaal tasuta ja läätsed on isegi veidi odavamad (1269 vs 1069 kr/3 kuud) kui Eestis. Ma olen ennast pooleks rabelenud, et Eestist endale vajalikke varusid saada ning nüüd, kus ma lõpuks viitsin ennast kohalike oludega kurssi viia, saan aru, et täiesti ilmaasjata. Veidi tigedaks teeb, aga süüdistada pole kedagi teist peale iseenda.

Noh, nüüd olen teid jälle surnuks rääkinud ja raamatukogu pannakse poole tunni pärast kinni ka, nii et ma hakkan ennast vist vaikselt kodu poole sättima. Homme pärast shoppamist vast jälle.

Sep 202007
 

Selles ajakirjas, mida paar postitust tagasi niiväga maha tegin, oli üks artikkel sõprusest. Sellest, kuidas sõbrad tekivad ja kuidas inimesed muutuvad ja kuidas tekivad uued sõbrad ja kuidas mõnikord pole enam vanadega midagi ühist ja kuidas erinevate sõprade miksimine ei pruugi alati hästi lõppeda.

Eks ta nii ju ongi. Ma pidasin oma sünnipäeva viimati “päriselt” vist 20-aastaselt. Siis oli tegelikult täitsa tore. Aga mu sõprusringkond on aja jooksul nii palju ja nii eklektiliselt muutunud, et mul pole enam mitte mingit tahtmist korraldada pidu, kuhu nad kõik korraga kutsuda. Tegelikult ma pidasin ju ka sel aastal mingis mõttes sünnipäeva. Aga see oli ühtlasi lahkumispidu, mis oli ka ainus põhjus. Neil oli lihtsalt vaid kolm päeva vahet.

Ja ma lugesin täna oma külalisteraamatut. Ma olin seda varem vaid lehitsenud, siis sahtlisse unustanud. Aga täna lugesin kõik läbi. Dešifreerida oli kõvasti vaja, käekirjad olid lihtsalt üle mõistuse jubedad :D Ei tasu vist inimestele enne alkoholi anda. Oh jah.

Igatahes naerda sain kõvasti ja südame tegi soojaks ja üldse tahaks selle kõik üles pildistada, et te ka näha saaks. Noh, jutu ma peaks muidugi juurde trükkima ise, sest foto pealt küll midagi välja ei loeks. Eks näis, kas ma viitsin seda kunagi ka päriselt teha.

Aga mis lahkumispeosse puutub, siis sinna ma kutsusin küll julmalt kõik inimesed kokku ja jätsin nad siis eneste hooleks. Esiteks ei jõua nii suurel peol paratamatult kõigiga kogu aeg sotsialiseeruda, teiseks… No olgem ausad, ma pöörasin ebaproportsionaalselt palju tähelepanu ühele inimesele, kes mulle tol hetkel liiga palju korda läks. Ebaviisakas iseenesest :P Aga ega ma ei kahetse. Ja tundus, et kõik said endaga väga ilusasti hakkama.

Noh, senini, kuni minu “kallis” korterikaaslane kutsus külla oma sõbra itaallase, kes kutsus endaga kaasa umbes kümme sõpra itaallast ning nendega hängisid kaasa veel (vähemalt) kaks ajudeta tibi…

Selle koha peal ei saanud mina endaga enam väga ilusasti hakkama, sest mulle üldiselt ei meeldi, kui mu pidu sellisel kombel ära solgitakse. Aga kuidagi sai neist lõpuks lahti ;)

Tegelikult hakkab selle sissekande mõte minu jaoks üha ähmasemaks muutuma. Mõte, ahjaa, oli vist selles, et see on paratamatus, kui mõningate lapsepõlves või koolis või ülikoolis leitud tol hetkel nii kalliste ja oluliste sõpradega pole sul ühel päeval enam midagi ühist ning pole mõtet ennast süüdistada, kui suhtlemine aja jooksul täiesti lakkab.

Sest on siiski piisavalt neid, kes jäävad. Keda sa võid näha väga harva, ehk vaid paar korda aastas. Aga nad on olemas ja nad on sõbrad ja neid on alati jälle hea näha ja rääkida ja koos läbielatut meenutada.

Ja siis seda ma tahtsin veel ka öelda, et Vaskal on annet öelda inimestele ilusaid asju.

Ma nüüd loen oma blogi vanemaid sissekandeid ja nostalgitsen. Ja siis… Siis ma lähen koju. Ja kuna mul on nälg, aga Mees läheb pärast tööd pubisse töökaaslase sünnipäeva tähistama, siis ma teen ise süüa. Riisi ja aedvilju, sest talle riis ei maitse ja ta ei tee seda kunagi. Aga kui mina teen, küll ta siis sööb :P Või siis mitte. Sest ma mäletan, et meil on kapis väike pudel sojakastet ja soja talle kohe üldse ei maitse. Muhahaa.

Sep 202007
 
Marta on hulluks läinud. See soeng on solvamine, ausalt.
Piia (haiged) pildid teevad alati südame soojaks.
MIDA ma küll Lauris kunagi leidsin (ei, ma ei pea silmas kursavend Laurit)? Piinlik hakkab, kui ülikooliaegseid lollusi meelde tuletada…
Meritil on alati nii stiilsed pildid.
Daki käis Camdenis täpselt samas hiinakas, kus mina kogu aeg. Tal on ilmselgelt hea maitse :D (ja ma ajasin talle oma MSNi jutuga hiinaka isu peale, muhahaa)
Liisu* puhul tundub kõik alati Kõige Õigem olevat. Kui ma peaks valima kellegi, kellega oma elu ära vahetada, siis ma valiks Liisu*. Päriselt.
Kõik mu klassiõed abielluvad järjest ja saavad lapsi. Ja saavad õpetajateks.
Üldse kõik saavad lapsi.
Käts on ka ülikooliga ühele poole saanud. Tore!
Grete pildid on alati kõige ägedamad!

Ja noh, siis on muidugi veel palju neid mõtteid, mis trükimusta ei kannata ;)

Sep 202007
 

Alustuseks ütlen kohe ära, et ma ei tee siin mingeid üldistavaid ja põhjapanevaid järeldusi. Kogu järgnev sissekanne põhineb täpselt ühe kohaliku naisteajakirja numbri põhjal. Küll on mul aga siirast alust arvata, et väikeste varieeringutega on need kõik täiesti ühesugused ja seega ostma enam eriti ei kisu. Käesolev postitus on ajendatud lihtsalt minu nördimusest, igavusest ja ahviarmastusest statistika vastu.

Ajakirjaks on Red, ostsin selle umbes nädal aega tagasi, aga tegemist oli sellegipoolest oktoobrikuu väljaandega. Ostsin sellepärast, et kuu-paar tagasi sattus üks sama ajakirja eksemplar meil staff roomis olema ning seda pauside ajal lugedes tundus, et sealt üht-teist tõesti leiab. MILLEGI põhjal tuli oma valik teha, eks. Ja ma tunnistan, et eks sealt üht-teist tõesti leiabki. Nördimust põhjustas pigem see, mida kõike ma sealt veel leidsin ja mis mu meelest oleks võinud olemata olla. Või noh, ma saan aru, et reklaamita naisteajakiri on utoopia, aga millist laadi ja mis koguses…

Kui rääkida Redi tüüpilisest lugejaskonnast, siis nende kodulehelt mul selle kohta midagi leida ei õnnestunud, aga ma ise pakuks, et see on suunatud veidi vanematele naistele. Mitte nüüd VANADELE, eks, artikleid on ka 20-ndates naistele, aga üldine suunitlus on siiski sellistele naistele, kel on töö-kodu(=eluasemelaen)-mees-lapsed, aga kes kõige selle juures tahavad olla igati kaasaegsed ja moekad ja nii edasi. Noh, seda kõike pakun ma selle põhjal, mis ma neist kahest ajakirjanumbrist lugenud olen.

Aga asugem asja juurde. REKLAAM. Kuna mul oli täna hommikul igav ning, nagu ülalpool mainitud, on mul ahviarmastus statistika vastu, võtsin ajakirja ette ning lugesin kokku kõik leheküljed, mis sisaldasid reklaami või reklaamihõngulisi artikleid.

Üldinformatsioonina nii palju, et ajakirjas on koos esi- ja tagakaanega 340 lk, need on siis need, mida on nummerdamisel arvestatud. Lisaks oli veel 8 lk reklaami, mis oli vahele köidetud veidi väiksemas mõõdus ja veidi paksema või teistsuguse paberi peal – teate küll, et VEEL rohkem silma hakkaks.

Ajakirja esimesest 38 lk-st oli 31 lk puhas reklaam (esimene mittereklaami lehekülg pärast esikaant oli ehk 10. või veel hiljem) ning ülejäänud 7 lk jagunesid järgmiselt: esikaas, 1 lk toimetaja veerg (kus ta ka pidi lõpetuseks sädistama kõigist neist toredatest asjadest, mida ta selle kuu väljaande tegemise käigus ostis), 2 lk sisukord, 1 lk kaasautorite nupukesi, 1 lk järgmise numbri sisust ning 1 lk lugejate kirju.

Järgmine osa ajakirjast kandis nime “Red shops” ning võttis enda alla 33 lk, millest 17 lk oli puhas reklaam, 15 lk pilte asjadest koos hindadega, mida võiks osta ning 1 lk intervjuu mingi tibiga, kes on ühtaegu disainer-fotograaf-modell ja omab mingit butiiki kah veel.

Järgnesid artiklid – ainus osa, mida MINA sellistes ajakirjades üldse loen. Platseerusid 89 lk-l, millest 48 oli reklaam. Artiklite eneste alla jäi seega 41 lk – kui palju suuri pilte neid veel illustreeris, sellest pole mõtet üldse rääkida.

“Red hot” – film, music, books, tv, celebrity – 12 lk, millest 4 lk puhas reklaam, 2 lk asju koos hindadega, mida osta, 2 lk reklaamihõngulist artiklit selle kohta, kuidas lastega perekonnad ennast tagasi koolirutiini harjutama peavad ja kui tore ja lihtne on õppida koos Sky+ telekanalitega ning 4 lk niisama juttu uuematest raamatutest, filmidest ja muust mille ainus mõte on ikkagi inimesi neid tarbima suunata.

“Red direct” – 6 lk ajakirja oma postimüügikataloogi ehk asju koos hindadega, mida saab sealt tellida. Sellele järgneb 5 lk puhast reklaami ning üks artikkel, kus õpetatakse õigesti pesu triikima, aga kus vihjatakse pildi ja hinnaga ühele Philipsi triikrauale ning räägitakse suurest loosimisest, mis on jällegi Philipsi korraldatud.

“Red fashion” – 35 lk tüüpilise naisteajakirja moeosa, mis koosneb modellide piltidest, mille juures on kirjas kõigi riiete hind ja ostukoht ning 1 lk puhast reklaami.

“Red beauty” – trades, news, best buys – 28 lk, millest 14 lk puhas reklaam ning 14 lk artikleid, mille sisu on kõigepealt lõik juttu ja ülejäänud 3/4 nimekiri asjadest, mida võiks osta. Koos piltide ja hindadega muidugi.

“Red living” – homes, food, entertaining, travel – 50 lk, millest 15 lk on puhas reklaam, 14 lk osta-artikleid, 5 lk artikkel mõnusatest hotellidest-motellidest-ööbimispaikadest, mis pole NII otseselt osta-artikkel, ehkki reklaam väljavalitutele kindlasti ning tervelt… 16 lk artikleid, sellest 2 lk pesupesemise nippe ning ülejäänud toiduteemalised, mis sisaldasid leheküljesuuruseid pilte erinevatest toitudest ning retsepte nende valmistamiseks.

“Red health” – 27 lk, millest 7 lk puhast reklaami, 11 lk osta-artikleid ning 9 lk päris artikleid, mida oli täpselt kaks.

Viimased 15 lk-st 13 lk oli reklaam, 1 lk horoskoop ning 1 lk väike intervjuu.

Ehk siis… 340 lk, millest 155 (+8) lk oli puhas reklaam, 100 lk osta-artikleid ning ülejäänu mingite mööndustega (sest sisukord pole tegelikult midagi, mida lugeda, eks, ja nii edasi) päris lugemine.

Mis puutub sellesse ossa, mida ma nimetan osta-artikliteks, siis ma ei kahtlegi selles, et paljud naised naudivad moelehekülgi ja kõiki neid uus-põnev-tarbi-nüüd toodete tutvustusi. Ma ei eita, et mingil määral mulle meeldib, kui ajakiri annab nõu, kust mida kasulikku osta saab. Paraku ma aga tean, et 99% uute ilutoodete leheküljelt on kokku pandud samade toodete reklaamidest, mis on lihtsalt teises sõnastuses ümber kirjutatud ehk ei ole mingit mõtet loota, et kui ajakiri sel lehel mingi huulepulga puudutusekindlaks ristib, siis see ka nii on.

Muidugi, olgem ausad, kõik need moe- ja ilunipid on üldse mulle nagu hane selga vesi, sest meiki ma ikkagi ei oska ega viitsi teha ega ei hakkagi kunagi (välja arvatud ripsmetušš kord kahe kuu jooksul ning huuleläige heas tujus olles, mille tooni valin ikkagi selle järgi, mis mulle endale meeldib), juustega ma samamoodi ei viitsi ega oska midagi teha, kui värvimise või soengumuutmise tuju tuleb, siis lähen juuksurisse või sõbranna juurde ning mood ei koti mind mitte kõige vähematki, sest ma kannan täpselt seda, mis mulle meeldib ja sobib ning mida rahakott osta kannatab. Et viga on ilmselt ka minus.

Aga jah, minu jaoks siis oli sellest ajakirjast loetav umbes 50 lk, sest päris KÕIK artiklid mind ei huvita ka (enamik on siiski head) ning muust osast leiab ka nipet-näpet, mida kannatab lugeda.

Rohkem ei osta. Liiga mõttetu. Pigem ostan raamatuid.

Ja ma tõsiselt ei usu, et sa viitsisid selle sissekande läbi lugeda :)

Sep 202007
 

Today’s fortune: A cheerful letter or message is on its way to you.

Vaska kirjutas just, et tema kaart on minu poole teel ja Kaidi rääkis ka eile, et olla kaardi valmis kirjutanud ja peab selle posti panema.

Nii et seekord pani Orkut tõesti täppi.

Ootan :)

Sep 192007
 

Nett on teist päeva nii aeglane, et pilte üles panna ei lase. Mis ikka, ootame, äkki homme on tal parem tuju.

Ja ühtlasi pidavat meile järgmisel kolmapäeval BT landline pandama. Aga minevikukogemusi arvestades ei usu ma seda enne, kui oma silmaga näen ja näpuga katsuda saan. Hoidke pöialt!

EDIT: Oi oi, kas Orkutisse saab nüüd piiramatutes kogustes pilte üles panna? Veel paar päeva tagasi nägin nagu kusagil kirja, et you can only upload 12 photos ja täna näen, et ühel sõbral on 24… Äge! Kui nüüd viitsiks sellega veel tegeleda ka… :P