Sep 202007
 

Selles ajakirjas, mida paar postitust tagasi niiväga maha tegin, oli üks artikkel sõprusest. Sellest, kuidas sõbrad tekivad ja kuidas inimesed muutuvad ja kuidas tekivad uued sõbrad ja kuidas mõnikord pole enam vanadega midagi ühist ja kuidas erinevate sõprade miksimine ei pruugi alati hästi lõppeda.

Eks ta nii ju ongi. Ma pidasin oma sünnipäeva viimati “päriselt” vist 20-aastaselt. Siis oli tegelikult täitsa tore. Aga mu sõprusringkond on aja jooksul nii palju ja nii eklektiliselt muutunud, et mul pole enam mitte mingit tahtmist korraldada pidu, kuhu nad kõik korraga kutsuda. Tegelikult ma pidasin ju ka sel aastal mingis mõttes sünnipäeva. Aga see oli ühtlasi lahkumispidu, mis oli ka ainus põhjus. Neil oli lihtsalt vaid kolm päeva vahet.

Ja ma lugesin täna oma külalisteraamatut. Ma olin seda varem vaid lehitsenud, siis sahtlisse unustanud. Aga täna lugesin kõik läbi. Dešifreerida oli kõvasti vaja, käekirjad olid lihtsalt üle mõistuse jubedad :D Ei tasu vist inimestele enne alkoholi anda. Oh jah.

Igatahes naerda sain kõvasti ja südame tegi soojaks ja üldse tahaks selle kõik üles pildistada, et te ka näha saaks. Noh, jutu ma peaks muidugi juurde trükkima ise, sest foto pealt küll midagi välja ei loeks. Eks näis, kas ma viitsin seda kunagi ka päriselt teha.

Aga mis lahkumispeosse puutub, siis sinna ma kutsusin küll julmalt kõik inimesed kokku ja jätsin nad siis eneste hooleks. Esiteks ei jõua nii suurel peol paratamatult kõigiga kogu aeg sotsialiseeruda, teiseks… No olgem ausad, ma pöörasin ebaproportsionaalselt palju tähelepanu ühele inimesele, kes mulle tol hetkel liiga palju korda läks. Ebaviisakas iseenesest :P Aga ega ma ei kahetse. Ja tundus, et kõik said endaga väga ilusasti hakkama.

Noh, senini, kuni minu “kallis” korterikaaslane kutsus külla oma sõbra itaallase, kes kutsus endaga kaasa umbes kümme sõpra itaallast ning nendega hängisid kaasa veel (vähemalt) kaks ajudeta tibi…

Selle koha peal ei saanud mina endaga enam väga ilusasti hakkama, sest mulle üldiselt ei meeldi, kui mu pidu sellisel kombel ära solgitakse. Aga kuidagi sai neist lõpuks lahti ;)

Tegelikult hakkab selle sissekande mõte minu jaoks üha ähmasemaks muutuma. Mõte, ahjaa, oli vist selles, et see on paratamatus, kui mõningate lapsepõlves või koolis või ülikoolis leitud tol hetkel nii kalliste ja oluliste sõpradega pole sul ühel päeval enam midagi ühist ning pole mõtet ennast süüdistada, kui suhtlemine aja jooksul täiesti lakkab.

Sest on siiski piisavalt neid, kes jäävad. Keda sa võid näha väga harva, ehk vaid paar korda aastas. Aga nad on olemas ja nad on sõbrad ja neid on alati jälle hea näha ja rääkida ja koos läbielatut meenutada.

Ja siis seda ma tahtsin veel ka öelda, et Vaskal on annet öelda inimestele ilusaid asju.

Ma nüüd loen oma blogi vanemaid sissekandeid ja nostalgitsen. Ja siis… Siis ma lähen koju. Ja kuna mul on nälg, aga Mees läheb pärast tööd pubisse töökaaslase sünnipäeva tähistama, siis ma teen ise süüa. Riisi ja aedvilju, sest talle riis ei maitse ja ta ei tee seda kunagi. Aga kui mina teen, küll ta siis sööb :P Või siis mitte. Sest ma mäletan, et meil on kapis väike pudel sojakastet ja soja talle kohe üldse ei maitse. Muhahaa.

  2 Responses to “Kõik muutub…”

  1. itaallased omavad

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)