Oct 032007
 

Pärast hiljutist vestlust Swammiga (kes teatavasti lühikest aega Eestis minuga ühes firmas töötas) ning eileõhtust vestlust ühe meie supervisori Eglega olen ma taaskord värskelt tige.

Swammi käest sain täiesti juhusliku vestluse käigus teada, et mind kui töötajat kontori poole peal ikka väga kõrgelt hinnati – ma teadsin seda ennegi, aga sain veel ühe tõendi. Detailidesse ei hakka laskuma, sest Eesti tööasjadest blogis detailselt ei räägita, eks.

Eglega rääkisime eile õhtul minu team leaderiks saamisest ja muust taolisest ning vestluse käigus pillas ta umbes sellise lause: tead, nad (st meie manager Taras ja tema ülemus Pete) ju kartsid, et sa lähed ära.

Jah, ma teadsin seda isegi ammu, et ma olen baristadest seal kõige tugevam. Esiteks olen ma neist kõige kauem töötanud, teiseks – praeguse seisuga oleks ma juba mõningatest vanematest (aga nüüdseks juba töölt lahkunud) olijatest ka parem. Ah et miks? Sest ma olen hea suhtleja, kiire mõtleja, meeletu korraarmastaja, äärmiselt hästi organiseeritud ja… Ühesõnaga ma suudan teha kõike vajalikku kiiresti ja hästi, ma olen suuteline tegema paralleelselt mitut asja, ma ei hakka kiiretes ja keerulistes olukordades paanitsema, vaid suudan need ära lahendada.

Kes tulevad pärast mind? Debbie, kes on muidu kogenud, aga nii kuradi aeglane. Joana, kes on muidu kogenud, aga klienditeenindaja jaoks kohati veidi järsu suhtumisega ja kohati liiga trotsi täis. Grace, kes on kiire ja sõbralik, aga kes tänu sellelesamale kiirusele tekitab liiga palju segadust (inglise keeles kasutame me tema kohta väljendit messy, ma ei oska paremini tõlkida). Ja ülejäänud on kõik ära läinud ning asemel on päris uued, kes ei jaga asjast ei ööd ega mütsi.

Kui oleks supervisorit vaja, siis oleks mina ainus sobiv kandidaat. Ja kuradi hea kandidaat. Kui oleks vaja, siis ma saaks ka. Häda on selles, et hetkel pole. Noh, sain just team leaderiks, seegi algus, eks.

Ei Eestis ega siin Londonis ei teadnud ma tööle minnes erialast suurt midagi. Eesti puhul oli vähemalt tugev huvi, siin võtsin lihtsalt esimese töö, mida pakuti. Aga kui nüüd vajaminevate oskuste taset võrrelda, siis no olgem ausad – kohvi tegemine on ikka kukepea võrreldes tehnika müümisega. Sellest tulenevalt läks mul siin oskuste omandamine tunduvalt kiiremini kui eelmises kohas.

Et kui Eestis tekkis poole aastaga harjumus, poole aastaga rutiin, poole aastaga tüdimus, siis siin on kõik need etapid läbitud kolme kuuga. Eestis läksin ära paar kuud enne kahe aasta täis saamist, siin… On vähemalt võimalus veidi kõrgemale areneda, mida ma ka teha kavatsen. Et siis ära minna.

Ja ma ei tahaks nii meeleheitlikult uut tööd leida, kui… Kui mulle normaalselt makstaks.

Ma võiks vabalt siin kohvikus edasi töötada, kui ma normaalset palka saaks. Ja kui ülemuste suhtumine üldiselt veidi edumeelsem oleks. Mitte et ma ülemustega halvasti läbi saaks, oh ei. Nii Eestis kui siin – me suhtleme täiesti normaalselt. Ma ei ole kunagi ülemusi kartnud ja ma olen üht-teist neile ikka öelnud ka, mis ma mõtlen – kangekaelne juurikas, nagu ma olen.

Aga mis sellest kasu on?

Ühesõnaga. Ma lähen kuskile tööle. Ma elan sisse, omandan vajalikud erialased teadmised. Niipea, kui mu ümber funktsioneerivad süsteemid mulle selgeks saavad, hakkan ma paratamatult mõtlema, kuidas neid paremini funktsioneerima panna, mida teha, et asjad üldiselt paremaks muutuks. Nii palju, kui ma saan, ma viin need ideed ellu ka. Aga enamiku jaoks on vaja kõrgemalt poolt tulenevat luba/finantsi/jms. Ja seda reeglina juba ei saa.

Tavaliselt, kui ma mõnd sellist ideed esialgu mõne töökaaslasega arutan, siis naerdakse mulle näkku ja öeldakse: looda vaid. Et sa ju tead, millised meie ülemused on. Pole üldse mõtet üritadagi.

Vahel ma ikka üritan. Vahel vist isegi on midagi õnnestunud ka. Enamasti muidugi mitte.

Üldiselt… Mul on lihtsalt kõrini.

Ma tahan tööandjat, kes ei üritaks kogu aeg meeleheitlikult iga senti kokku hoida, seda nii töökeskkonna mugavamaks muutmise kui ERITI töötajate palkade pealt… Ja kes väärtustaks mind kui töötajat ENNE, kui ma olen lahkumisavalduse lauale pannud.

Seni pole veel leidnud.

Ja ma usun, et neid on. Vähe muidugi, võrreldes koonritega, aga neid kindlasti on. Kui Eesti mastaabis mõni näide tuua, siis esimese hooga pakuks, et ÄP ja EMT töötajad on kindlasti paremini tasustatud ja hinnatud, kui… Paljud teised. Need on lihtsalt esimese hooga pähe tulnud näited ja kindlasti on ka nois asutustes asju, mille kallal vinguda. Lõppude lõpuks – vinguda saab alati ;)

Tegelikult ma annan endale suurepäraselt aru, et ma ise ka vingusin selles postis liiga palju. Te ei pea mulle ütlema: “Mis sa vingud, lollakas, tegutse selle asemel!”, just seda ma täpselt kavatsengi teha.

Sest kui nii Eestis kui siin Londonis oli ülaltoodud näidete puhul tegu mu esimese nö PÄRIS töökohaga, mis tähendab, et valikuvõimalust eriti polnud – raha oli vaja ja üleüldse, oleks võinud alati veel hullemini minna, siis nüüd, kus esimene töö on juba olemas, on teise valimisega juba rohkem aega, et seekord parem saaks.

Ja kui kunagi jälle Eestis olen, siis kavatsen ka normaalse töö leida. Sest no kaua ma jõuan sandikopikate eest rügada – täisväärtuslikuks eluks on vaja normaalset sissetulekut ja ma olen võimeline seda teenima.

Minu häda ongi selles, et kui ma üldiselt tean, et ma kuradi hea olen, siis minus ei ole veel nii palju seda ülbust, et ennast müüa ja normaalset palka küsida. Ei ole nii palju, kui vaja.

Aga küll ma arenen.

  2 Responses to “Kas kõik tööandjad on koonrid?”

  1. EMTst ei tea, aga ära Sa selle ÄP palkade koha pealt nii õnnelik ole. Tallinnas enam-vähem keskmised, Eestis yle keskmise. Kui Tallinna linnavalitsus pakub keeletoimetajale katseajal yle 15K, siis sellega ei võistle muidugi keegi. Vahe on ikka… silmatorkav.

    ÄPs töötamisel on muud väärtused. Sellised pehmed. Karvased. Soojad.

  2. No kuule, ma natukene neist ÄP palkadest ikka tean ka ;) Ja nagu ma ütlesin, muud väärtused on ka olulised ja neid jätkub.

    Mujal on rohi alati rohelisem, nagu räägitakse…

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)