Oct 042007
 

See pole oluline, et hommikul seitsmest tõusma peab, eks. Kui und ei ole, tuleb pool ööd üleval olla. Blogi kolimise palavikus jõudsin seekord nii konkreetsete tegudeni, et tegin omale nii Bloggeris kui WordPressis katsetamiseks suvalise konto (Bloggeris sellepärast, et ma pole julgenud siiani oma seadeid ära uuendada, nii et template‘i muutmisel drag’n’dropi harrastada saaks – mul on kõik nii käsitsi üles ehitatud, et ma ei kujuta ette, mis siis järele jääks, pealegi käiks need tööriistapildid sisse logitud olles seal paremal ribal mulle ILGELT närvidele) ning tõdesin, et pole mõtet mitte midagi muuta, sest see ei rahuldaks mind. Niigi palju siis praeguseks.

Mulle on vaja haldjast ristiema, kes minu jaoks lehe ära registreeriks ja vastavalt mu tahtmisele üles ehitaks. Tegelikult piisaks sellest, kui ta võlukeppi viibutades minu ajusse kõik vajalikud teadmised suunaks, et asja ise ära teha saaks.

Aga egotripp seisneb hoopis selles, et pärast eriti pikka selle pildi imetlemist otsustasin ennast desktopile panna. Ma tavaliselt eriti sellist ekshibitsionismi ei harrasta, aga no praegu küll meeldib… Vahin endale üleelusuuruses vastu.

Tagasihoidlik noor neiu, nagu ma olen.

  5 Responses to “Egotripp või mis”

  1. Ohhh, Tikrike! Nyyd siis Sina kah parooli alla… Et tu, Brute, ütleks suisa.
    Kunagi ammu, sattusin Sinu blogile kogemata ning jäin sõltlaseks esimesest päevast.
    Sinu blogi on minu lemmiklugemine ( kui selline sõna üldse olemas on), tunnen alati Su muredele kaasa ning röömustan, kui oled röömus.
    Aga olen anonyymne ning Sinu jaoks ei-mitte-keegi, seega jääksin tõsiselt Sind igatsema, kui ei saaks enam igapäevaselt Sinu tegemistele kaasa elada.

    Mõistan, et tunned vajadust oma päevikut pidada ning oma tundeid väljendada just nii, nagu heaks arvad, kuid lugejaskond on suur ja privaatsust pole ning igasugu anonyymused ei lähegi ju korda.
    Kuid samas, just anonyymustele ongi ju lihtne kirjutada kõike nii, nagu Sa päriselt tunned, sest nii ei riiva Sa ju kellegi tundeid ega haava kedagi eraisikuliselt.
    Mida ma oma nutu-ja-halaga öelda tahtsin on see, et jään Tikri Päevikut igatsema.
    Aga soovin Sulle kordaminekuid, et Sa õnnelik oleks ja saavutaksid kõik, mida südames kõige enam ihkad.

  2. ühinen eelkirjutatuga! väike lootus siiski hinges, et ehk ikka jätkad? juhtusin lugema kunagi marta ja potsataja kaudu ja kohe lugesin otsast lõpuni läbi terve blogi. seda on juhtunud siiani täpselt kaks korda.

  3. Ma ju just jõudsin selleni, et ei saa kuskile kolida, sest ei Blogger ega WordPress ei rahulda ning oma lehe tegemine on liiga keeruline. Seega on igasugustel kolimisplaanidel määramata ajaks veto peal.

    Võib-olla ma peaks tihemini paroolidega ähvardama, äkki tuleb iga kord mõni anonüümne fänn kapist välja. Egopai missugune ;)

    Ei, aga tegelikult on tore, et teile meeldib :) Ja eks ma kirjutan ikka edasi, muudmoodi ei oska.

  4. jah, tõsi. põhimõtteliselt sama jutt, mis eelkõnelejatel. ei mäletagi mis kaudu siia kunagi sattusin, aga lugema ma jäin. ja siit edasi liikusin ka daki blogile. ja nii ma mõlemaid truult jälgin.

    iseenesest ma täiesti mõistan, et mingist punktist alates tuleb nö privaatala ja sinna väga hea meelega “iagsuguseid” ei laseks. samas, väga kahju oleks ka kui jällegi üks väga hea blogi anonüümse, kuid igati heatahtliku ja ustava lugeja eest kaoks. selles mõttes, et minu jaoks ei ole teiste blogide lugemine miski väärastunud nauding, et nüüd ma tean mida see inimene teeb ja mis teisega juhtunud on. pigem on see justkui hea raamatu lugemine, ainult et tegevus toimub reaalajas.

    aga jah, mina pole loomulikult otsustaja, lihtsalt avaldan arvamust.

    p.s. iseenesest kummaline, et tõepoolest, nagu sa (kui võib sinatada) isegi mainisid (küll tööga seoses), et inimesi hinnatakse alles siis, kui nad ähvardavad ära minna. aga noh, parem hilja kui mitte kunagi :)

  5. Blogimaailm on minu jaoks koht, kus kõik sinatavad kõiki. Ma ei kujuta ette, et keegi mind mu blogikommentaarides teietama hakkaks :D

    Kõik on omad, kõik on sõbrad – kuni pole tõestatud vastupidist.

    Ja ausalt öeldes pole ma ühegi kuritahtliku või väärastunud naudingut otsiva blogilugejaga veel kokku puutunud – on küll olnud palju üllatusi seoses sellega, et avastan oma lugejaskonna hulgast inimesi, kelle kohta ei osanud elu sees arvata, et neid minu blogi huvitama peaks/huvitada võiks, aga need kõik on olnud ikkagi positiivsed üllatused.

    Ma tean küll kindlalt paari inimest, kes loevad mu blogi veidi… ebameeldivast uudishimust (ma ei meeldi neile, seda kindlasti), aga ma siiski eeldan, et nad ei suhtu minusse päris pahatahtlikult, seega on sügavalt suva.

    Sinisilmne nagu ma olen – eeldan alati kõigist kõige paremat. Mis blogilugejatesse puutub, pole õnneks pidanud veel pettuma. Mingeid hõõrumisi seoses liigse avameelsusega on vahel ikka olnud, aga eks vigadest ju õpib :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)