Oct 042007
 

Kogu see blogi pidamine hakkab järjest rohkem närvidele käima. Tahaks rääkida asjadest, mis on minu jaoks hetkel TÕELISELT olulised, aga ei saa. Miks? Sest liiga paljud loevad.

Ja nii ma siis kirjutangi sellest, millest tohib kirjutada. Tähtsusetutest asjadest või tähtsatest ilusatest asjadest. Nendest, mis on tähtsad ja koledad, tuleb vaikida. Sest liiga palju loetakse ja keegi võib solvuda.

Jah, ma võiksin ja peaksin tegema sama, mida teevad juba mõnda aega nii Daki kui Marta – panema isiklikumad postid parooli alla. Ainult et muidu suhteliselt edumeelne Blogger ei lase seda endiselt teha – huvitav, miks nad küll veel selle peale pole tulnud… Ja WordPressi kolida ma ei taha. Ja oma lehe ülesseadmine tundub nii keeruline. Ja nii edasi. Nutt ja hala.

Ma olen NII väsinud sellest, et ühtainsat mulle antud lubadust ei suudeta üle kolme päeva pidada. Sellest, et mina pean alati olema see, kes läheb asju selgeks rääkima, sest muidu vaikiksime lihtsalt päevi. Sellest, et ainus vastus, mis ma saan, on jään-kohe-magama-ja-ei-kavatsegi-sulle-midagi-vastata-sa-pingutad-alati-üle-mul-pole-mõtet-midagi-öelda pilk.

Välismaal elamine teeb kõik suhted nii komplitseerituks. Eestis elades oleks lihtsam minema jalutada. Ehk ongi hea, et ei saa nii lihtsalt kõike pikalt saata – suhe peaks olema vaeva väärt, eks, kõik hea ei tule ju iseenesest? Aga kui kaua jõuab ühel ja samal teemal tülitseda…

Ja siis me lepime ära ja kõik on jälle lilleline. Kõik on jälle NII ilus ja hea. Ja ma harjun sellega juba natuke ära ja loodan, et ehk seekord jääb lubadus vett pidama. Selleks, et kolme päeva pärast järgmine nätakas vastu nägu saada.

Iga kord, kui ma ennast unustan ja hakkan liiga ilusaid ja ninnunännusid mõtteid mõtlema (näiteks öelda talle, et ma armastan teda), võib olla kindel, et samal õhtul pühitakse need sama teed pidi väga kiiresti minema.

Ja jääb ainult üks mõte. Kas see on seda kõike väärt?

Daki kirjutas kunagi suhetest ja tülitsemisest ja kaalukaussidest. Ma olen väga nõus selle kontseptsiooniga. Ja minu kaalud kõiguvad kogu aeg meeletu kiirusega üles-alla. Nii kiiresti, et ma ei suuda otsustada, kumb pool peale jääb…

Mõistus karjub, et tuleks kõik pikalt saata. Tunded käivad peale, et veel mitte. Ja nagu te teate, siis suhetes olen ma pigem emotsiooniinimene.

Aga lõpuks, teate, saab mõistus ikka võitu. Siis, kui kaalukauss liiga kauaks valele poole kaldu jääb. Veel pole jäänud ja ma ikka veel loodan.

Aga ma olen sellest kõigest nii kohutavalt väsinud. Nii kohutavalt kurb.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)