Dec 302007
 

Tean jah, et juba pikemat aega on vaikus. Tean jah, et ma lubasin teile Eesti reisist tagantjärele kirjutada. Ja see kõik juhtub ka, ma luban. Ilmselt küll mitte enne uut aastat. Seniks lohutuseks paar pilti meie Pärnu jõulupuust ja minu kõige nunnumast jõululambast:

Tagasi jõudmisest saati oleme praktiliselt kogu aja voodis veetnud – eelkõige lihtsalt puhanud, maganud… Ja no siis muidugi muid asju ka ;) Te ei kujuta ette, kui hea on lihtsalt OLLA, ilma et oleks kogu aeg kohustus kellegagi suhelda, kuskile minna. Ma küll armastan oma perekonda ja sõpru ning mul oli Eestis ilgelt lahe, aga lõpuks olin kogu sellest ringi rahmeldamisest ikka täiesti surnud.

Kaks päeva tööl on pannud mind aru saama, et kole kähku tuleb uus leida – praegune olukord on ikka liigselt üle visanud ja kui ma ennist veel lootsin, et Cristina tuleb jaanuari alguses tagasi ning asjad hakkavad jõudsalt kuskile poole liikuma, siis nüüdseks on teada, et see lükkub siiski veebruari algusesse ja nii kaua ma lihtsalt oodata ei jõua – pole ju kindel, kaua siis veel läheb, et ta mõned supervisorid välja peksaks ning mul võimalus avaneks.

Niisiis surfasin täna üle pika aja Gumtrees ja leidsin kohe alustuseks kaks väga head pakkumist, millest üks on eriti paljutõotav, sest võimaldaks mul jätkata baristaametit koos kõigi nende võimalustega, mis Tinderboxis puudu jäävad – kodule lähemal, parem palk (£7 tunnis), tööaeg esmaspäevast reedeni ja karjäärivõimalused.

CV ilusamaks kirjutamisega tegin juba algust (muuhulgas sai sinna nüüd lõpuks ometi praeguse välimusega foto – fotograafi juures käimisest oli ikka kasu), homme-ülehomme saab vast kandideerima hakata. Hoidke pöialt, et ma endale tõsiselt kähku uue töö leiaks – õigemini hoidke pöialt, et ma selle baristakoha saaksin. Ma tunnen, et ma nii väga tahan seda :) Ja ma kavatsen sinna särava kaaskirja kirjutada, nii et vast on lootust ka.

Aga ikkagi – hoidke pöialt!

Avastasin, et ei oska 2007. aastast eriti mingit kokkuvõtet teha, eelmisel aastal oli palju kergem. Aga ma mõtlen sellele kõigele kunagi hiljem. Nüüd magama.

EDIT: Huvitav, kas mul jääb meelde, et ööl vastu teisipäeva tuleks blogi logo ära muuta ja millal ma selle tegemiseni reaalselt jõuan…

Dec 232007
 

See oli juba augusti alguses, kui keegi blogilugeja mind informeeris, et Tartusse on tekkimas söögikoht, mis on peaaegu et minu nimekaim. Mina muidugi tige reeglina pole, ikka pigem sinna hullu poole – aga Tikker on Tikker, täitsa põnev, eks. Oktoobri lõpus tuletati mulle selle olemasolu jälle meelde ja siis otsustasin, et käin Eestisse jõudes kohe kindlasti sealt läbi ning vaatan kõik oma silmaga üle.

Pärast pikka teisipäevaõhtut Undergroundis ja Zavoodis jõudsime Mehega kolmapäeval lõpuks Tigedasse tikrisse hilisele hommikusöögile. Tegelikult, olgem ausad, oli juba sulaselge lõuna, aga MEIE jaoks oli kell pool üks veel hommik (aeg, muideks, oli väga hästi valitud – päevaprae aeg, milleks oli tol päeval seapraad. Mida enamat ühe Londonist tulnud eestlase hing veel ihaldada võib?).

Sisekujundus oli äge. Tsiteerides Meest: nad on sellega tunduvalt rohkem vaeva näinud, kui Tartu (uutes) pubides kombeks on.

Aga nüüd tundubki, et oleks paras aeg teha väike paus illustratsioonide jaoks:

Kui suhkur lauale toodi, siis ma esimese hooga imestasin, miks sellega rosinad kaasa pandud on. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et tegu on übercooli pruuni suhkruga:

Sisekujundusega sobisin ma ideaalselt:

Ühesõnaga koht oli äge, toit hea ja teenindusele ei saa ka kohe kuidagi midagi ette heita. Meie arve oli täitsa soe ;)

Aga kuna ma ei taha teid ometigi jätta eksiarvamusele, nagu kõik oleks olnud ideaalne (sest ideaalseid asju pole teatavasti olemas), siis natuke konstruktiivset kriitikat ka.

Esiteks – menüüs oli kohv ja topeltkohv, vastavalt 18 ja 25 kr. Ma tõepoolest eriti ei mõtisklenud, mis vahe neil on ja tellisin lihtsalt kohvi. Tavalise. Selle peale toodi mulle tavaline väike kohvitass, nagu need ikka on, mis oli POOLENISTI kohvi täis. Ja kuna tass oli alt kitsam, siis ma ütleks, et seda kohvi praktiliselt polnudki. Ja kui ma valasin kohvile peale koore, mis mulle alles paar minutit hiljem toodi, mõjus see nii väiksele hulgale kohvile, ütleme… Suhteliselt jahutavalt. Ehk siis ma sain 18 krooni eest pool tassi jahtunud kohvi.

Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks isiklikult on kohv ja suur (/topelt) kohv siiani tähendanud ikka väiksemat ja suuremat tassi, mitte väikest tassi, mis võib olla pooltäis. Viimase serveerimine on mu meelest igasuguses (toitlustus)asutuses suhteliselt häbiväärne. Asi pole ju rahas, ma võin vabalt maksta 25 kr. Aga ma panen pahaks seda, et üldse müüakse poolt tassi kohvi, päriselt. Mina võtaks sellise asja menüüst kiiresti maha.

Ja teine asi – jäätisekokteil, mis sisaldas menüü kirjelduse kohaselt vaniljejäätist, maasikaid ja vist õunamahla (kuna nende koduleht on praegu maas, ei saa järele vaadata). Oleks eeldanud, et üleüldine maitse on värskete maasikate oma, aga maitses pigem nagu maasikamoos, mis pole üldse nii meelierutav (kui järele mõelda, siis maitses see nagu maasikajäätis, aga kui menüü oleks öelnud maasikajäätis, mitte maasikad+vaniljejäätis, siis poleks ma seda tellinud, sest mulle maasikajäätis üldse ei maitse). Lisaks ei saa ma kõige vähematki aru, miks kuradi päralt on vaja MAASIKAmaitselise jäätisekokteili PÕHJA kokteilKIRSSE toppida. Just nimelt põhja, kust nad välja ei paista ega teeni seega ka kaunistamise eesmärki.

Olgu peale, võib-olla olen ma lihtsalt ära hellitatud Londoniga, kus kõik kohad on täis värskeid smuutisid ja mahlu, mida tehakse alati vähemalt külmutatud produktidest ja maitsevad seega värskelt. Pärnu kohviku maasikasmuutit ma näiteks ka rohkem ei ostaks… Nii et see selleks.

Aga jättes kõrvale liiga väikese kohvi ja minu ärahellitatud maitse jäätisekokteilide osas, oli kõik muu väga lahe ja ma lähen sinna hea meelega Tartusse sattudes uuesti mõnulema.

Dec 172007
 

Kirjutada oleks nii palju, aga teha on veel palju rohkem. Arvuti taha jõuan vaid loetud minutiteks, mida pole piisavalt isegi teiste blogide lugemiseks, rääkimata enda oma kirjutamisest. Järgmisel nädala teises pooles peaks olukord paranema, sest ideeliselt on mu läpakas selleks ajaks hooldusest tagasi ja tõenäoliselt jääb mulle vaba aega erinevate inimestega kokku saamise vahele, mil ma võin Viru keskuses (või kus iganes mujal tasuta wifis) istuda ja KIRJUTADA. Loodetavasti. Aga kui enne ei jõua, siis kirjutan teile kasvõi tagantjärele Londonis olles – põhjalikult ja päevade kaupa. Sest Eestis on nii lahe, et ma tahan kogu reisi põhjalikult ajaloo tarbeks blogisse talletada.

Seniks aga vaadake pilte!

Dec 112007
 

Seda laulu ümisen ma vähemalt korra iga lennureisi ajal. Ja mina olen täna hommikul päikest näinud, mida enamik teist vist öelda ei saa!

Tegin eile öösel Swammiga diili, et kui ta Eestis olemise ajaks mu 3310-t laenata tahab (tal polnud ühtki mobiili, mis Eestis töötaks), siis peab ta köögi ära koristama. Tema koristamine seisnes küll ahjupannilt suuremate tükkide ära kraapimises ja selle ahju peitmises ning laua pealt puru ära pühkimises (nojaa, tegelikult ta pani vist ikka paar asja ka ära), aga köök nägi pärast seda nii viisakas välja, et ma ohkasin tänutundest ja koristasin ise üle.

Victoria buss sõitis nina eest ära, nii et sõitsime järgmise ööbussiga Westminsterisse ja seiklesime sealt edasi (brr, väljas oli külm).

Stanstedi saime suhteliselt valutult, üldse läks kõik suhteliselt valutult (kui jätta kõrvale hiigelsuur paistes punase-sinisekirju sinikas mu jalal, mis indeed igal sammul valutab). Vähemalt meil.

Aga kui jagada tarka nõu kõigile teistele lennureisijatele, siis kui sa lähed turvakontrolli kolme läpakaga käsipagasis, siis ei tasu turvatädile, kes uurib, miks sul neid nii palju on ja miks üks näeb välja, nagu seda oleks hiljuti lahti võetud, seletama hakata, et ei ole absoluutselt mingit loogikat tulla kolme arvutiga, kui sa tahad lennukisse pommi panna, sest selleks piisab ainult ühest. Turvatädi võib kurjaks saada ja su pikemaks pinnimiseks kõrvale viia.

Aga jumal kaitseb lolle ja nii jõudis Swamm ikka meiega Eestisse.

Lennukis oli kitsas ja külm. Kuivõrd me istusime esimeses reas, kohe väljapääsu juures, siis oli meil vähemalt jalgade välja sirutamiseks ruumi, aga samas mu jalad külmusid seal lõpuks ikka täiesti ära.

Kohver, muuseas, kaalus 18,8 kilo. Ja Londoni poolel on Easyjetil ikka väga karm “ainult üks asi käsipagasis” reegel – õnneks saime mu läpakakoti Mehe seljakotti mahutada. Eesti poolt tulin küll nelja kotiga ja keegi ei teinud teist nägugi…

Nüüd olen räpane ja väsinud, istun Viru keskuses ja ootan Vaskat (kommentaariks Krissu küsimusele, kas ma tõesti paremat kohta ei leidnud – kui minuga tahetakse kesklinnas kokku saada, siis ma otsin esimese koha, kus on tasuta wifi ja seinakontakt ning kui see juhtub olema kohvik, mis mulle oma interjööri poolest meeldib ja kus head sööki ka antakse, siis sobib ka Viru keskus :P ). Ostsin 22 krooni (!) eest klaasi mahla – no möödunud kaheksa kuu jooksul on siin hinnad ikka kallimaks läinud, sellest rääkimata, et vanasti oli teenindus lauast… Oh jah. Oleks teadnud, et mahl nii kallis on, oleks kohe jooma hakanud ;)

Aga tegelikult on kõik tore. Välja arvatud ilm muidugi. Ja ma ei viitsi üldse minna 1) valuutavahetusse 2) Norman Optikasse 3) läpakat garantiisse viima 4) hambaarsti juurde. Läheks hea meelega otsemat teed Vaska juurde, jalutaks Elukat ja keeraks seniks magama, kuni ta ise koju jõuab ja minuga trimpama hakkab.

Aga nii lihtne ei saa elu ometi olla :D

Lõpp mölale, lähen nüüd valuutakursse uurima. Kunas teile jälle kirjutan, ei oskagi öelda – ideaalis peaks ma täna oma läpakast ilma jääma, et see nädala pärast tervena tagasi saada.

Kuulmiseni!

Tikker
Tallinn
Viru keskus

Dec 112007
 

Ma pean tunnistama, et ma ikka siiralt vihkan igasugust pakkimist, sest asjad ei mahu absoluutselt mitte kunagi ära – lähen ma siis üheks päevaks, kuuks või aastaks; sõbranna juurde ööseks, teise linna üritusele või võõrale maale elama.

Aga riigisiseselt reisides pole vähemalt sellist pagasipiirangut!

Juhe on täiesti koos. Kõik asjad oleks nagu pakitud – kohver check ini, läpakakott ja spordikott (täis kõige raskemat kraami – raamatuid) käsipagasisse… Aga kas seekord on alla 20 kilo, seda ei oska jälle öelda. Mehe kohver on tunduvalt kergem, seega saan vajaduse korral mingid asjad häda pärast ümber ka tõsta. Mis muusse puutub, siis siia lennates oli mul spordikott ikka ka pilgeni täis topitud ja mahtus kuidagi turvaväravast läbi, vast siis mahub nüüd ka.

Aga nüüd ma olen väsinud. Kell on üksteist, aega on veel nii kaks-kolm tundi. Mõistus ütleb, et tuleb minna kööki koristama, sest Swammi mustade nõude hunnikut küll tagasi tulles vastu vahtimas näha ei taha, aga ma olen ju nii väsinud… Ei taha üldse koristada.

Raamat oleks vaja lõpuni lugeda, viimane modellide osa ära vaadata… Ja tegelikult tahaks ise ka magada – aga ma arvan, et see pole lihtsalt tark idee. Küll bussis ja lennukis jõuab, üritan seni ennast üleval hoida.

Homne päevaplaan näeb ette Vaskaga kokku saamist, raha vahetamist, läpaka garantiisse viimist, hambaarsti ja veiniõhtut. Enne hambaarsti on mul küll liiga palju vaba aega – ei teagi veel, mis sellega peale hakkan. Ilmselt olen suht väsinud ja täiesti kindlalt ebakaubandusliku välimusega (prillid jm), nii et näha eriti kedagi ei taha… Ah, vaatab.

Ma nüüd teen midagi… Asjalikku? Või siis mitte nii asjalikku.

Ma nii loodan, et lennujaamas läheb kõik libedalt…

Dec 102007
 

Mul oli juba mitu päeva tunne, et kurk võib kohe-kohe valutama hakata, aga ma ei viitsinud sellega midagi ette võtta.

Täna öösel kell kaks ärkasin selle peale, et kurk oli tulivalus – mitte ainult neelamisel, vaid kogu aeg. Nii valus, et magada enam ei saanud. Nii valus, et olin sunnitud teed jooma.

Jah, MINA jõin TEED. Te ju kõik teate, et ma vihkan teed? Et ma pole elu sees joonud muud teed, kui mu enda tehtut, mis koosneb kuumast veest, lõigust sidrunist ja meest?

Aga noh, häda ajab härja kaevu. Leidsin köögikapist mingi tee, mis oli tembeldatud sidrunimaitseliseks. Käisin veel mõtliku näoga Swammi käest uurimas, kas teed juuakse suhkruga ja mitu lusikat panema peaks :D Suht rõve oli, aga kurgu tegi nii pehmeks küll, et sain jälle magada.

Hommikul mässisin ennast tööle minnes kurguni sisse… Jõin tööl kakaod ja veel teed, seekord mingit marja oma – oli veidi parem kui sidruni, aga siiski… Ei ole ma teeinimene, ei saa sinna miskit parata.

Mingi hetkel saadeti mind Sainsburysse kohviku jaoks asju ostma ja sain seal ühtaegu ka ennast varustada – ostsin sidrunit, mett ja imemistablette. Ja pabertaskurätte ja hambapastat. Ja seda kõike vaid £3.69 eest. Elagu Sainsbury’s basics ehk siis nende omatooted, mis on jaburalt odava hinnaga (see on siin kõigis supermarketites üldine tendents) – nii kaks-kolm-neli korda odavamad, kui teiste firmade asjad.

Lürpisin tööl veel sidruniteed ja kuuma suppi ning nüüdseks on kurguvalu kadunud. Kurk on kindlasti ikka sama punane kui hommikul, aga no vähemalt ei piina. Üritan ennast igatahes hoida, haigeks jäämine oleks küll viimane asi, mida Eestis olles vaja.

Töölt koju tulles olin väga õndsas tujus – puhkus ju ikkagi. Koju jõudes avastasin, et korter on külm kui hundilaut, küte ei tööta -> gaas on otsas ja elekter on ka juba emergency peal (siin on see süsteem, et pead ette laadima ja kui otsa saab, siis lihtsalt polegi elektrit/gaasi, aga kui sel momendil on nii s*tt aeg, et ei saa kohe laadima minna, siis võid kaardi korra seest välja tõmmata ja tagasi panna ning siis tuleb veel £6 krediiti, mis järgmisel korral laadides lihtsalt maha võetakse). Üritasin endale kuuma teed keeta, et hommikumantliga voodisse teki alla pugeda, aga veekeetja millegipärast ei töötanud (röster samas kontaktis töötas, seega elektris asi polnud)… Ja pliidi peal ka vett keeta ei saanud, sest gaas oli teatavasti otsas (ja ka juba see emergency gaas).

Tsiteerides Murakat: nagu stagnaaeg.

Aga siis tuli Mees koju ja saime gaasi ja käisime pubis söömas ja hiljem kohvikus kohvil-koogil… Ja nüüdseks on siin juba soe ja kõht on täis ja üldse ei viitsi midagi teha – pakkima peaks, mingi 1-2 paiku peame hakkama lennujaama poole liikuma. Aga tahaks ainult luuserdada ja vedeleda ja magada…

Mmm. Eks me pea ennast varsti ikka kokku võtma.

Ja homme oleme Eestis :D

Dec 092007
 

Kuna blogi kirjutamine on mulle alati teraapiliselt mõjunud, siis võin seda samahästi ka sel korral katsetada ja pajatada teile oma mõtete kõrvale juhtimiseks hetkeolukorrast tööl.

Ma olen Tinderboxis töötatud seitsme kuu jooksul teist korda tunnistajaks situatsioonile, kus suhteliselt lühikese aja jooksul läheb massiliselt inimesi töölt ära. Kui läheb üks inimene, eks, siis pole hullu midagi – tuleb tema asemele üks uus ja ongi kõik. Aga kui paari nädala jooksul läheb kuus inimest – peaaegu pooled tavabaristadest – siis on ikka märgatavam ikaldus.

Esimene kord oli septembri lõpus – ma sattusin kõigi nende uute väljakoolitamisele mõeldes masendusse, kurtsin veidike kõrgemale ülemusele… Ja sain team leaderiks.

Seekord, ma pean tunnistama, enam masendust küll pole. Sest neli inimest kuuest olid täielikud… Khm, kas just lambad, aga… Sõnastame seda siis nii, et puudust tundma ma neist ei hakka.

Kaks tüüpi neist neljast näiteks haisevad. Konkreetselt haisevadki – ja katsu siis sellistega koos töötada. Ütlema nagu ka ei lähe, solvav ja imelik oleks ju. Kolm neist on jube aeglased – ei suuda ennast kiiresti liigutada, teevad kogu aeg vigu ja on lihtsalt lohakad. Ja üks… Üks, kes töötas meil kõigepealt seitse nädalat suvel ja oli tõsiselt hea kolleeg, see on pärast oma Euroopa-reisi ja meile tagasi tulemist nii ennast täis, et temaga koos töötada ei ole enam üldse tore.

Ülejäänud kahte ma jään taga igatsema küll – nad on tõsiselt head töötajad. Aga noh, mis ikka – loomulik kadu. Nad mõlemad lähevad oma kodumaale tagasi – üks Rootsi, teine Prantsusmaale.

Järele jääme mina, Debbie, Julia, Martina ja Milena.

Debbie on peaaegu sama vana olija kui mina, oskab samamoodi kõike une pealt teha, on alati hästi sõbralik ja positiivne… Flegmaatiline ja sellest tulenevalt suht aeglane, aga talle anname andeks, sest ta on muidu korralik ja tore.

Julia on rootsist, olnud meil juba piisavalt kaua, et kõige vajalikuga iseseisvalt hakkama saada, lisaks on ta puhtusefriik. Mulle hullult meeldib temaga koos töötada, sest meile meeldib erinevaid asju teha – mida üks vihkab, seda teine armastab. Ja ta on ka hästi sõbralik ja tore.

Martina ja Milena on suhteliselt uued, siiani poole kohaga, varsti vist täiskohaga. Pärit Slovakkiast ja Kolumbiast (kui ma õigesti mäletan) – mõlemad hästi toredad, positiivsed ja korralikud. Ja KIIRED. Hea on nendega koos töötada.

Ja kuna enamik äraminejatest on nagunii s*tad töötajad, siis uued saavad ju ainult paremad olla – nii et seekord olen ma suisa optimistlikult meelestatud.

Jaanuari alguses tuleb tagasi meie vana manager Cristina, kes juulis raseduse tõttu ära läks. Siis hakkab kontoris kõvasti nalja saama, sest ta absoluutselt ei salli praegust manageri, kes võeti tollal Cristina kõrvale nii kiiresti tööle just kõrgemate ülemuste survel – aga nüüdseks ei salli need kõrgemad ülemused teda enam ka, sest ta lihtsalt ei saa oma tööga hakkama.

Tegelikult on hästi kurb – Taras on inimesena tõesti super. Alati positiivne ja üldse… Aga no mis teha – me oleme sunnitud temaga koos töötama ja kui tema juhtimise all on alati mingi jama ja korralagedus, siis ei loe enam see, et inimesena on ta tore – eelkõige on ta ikkagi meie ülemus ja meie kanname tema vajakajäämiste all.

Cristina on selle eest väga organiseeritud ja õiglane – tema tagasi tulles tuleb igasugusele luuserdamisele lõpp, kõik saab jälle ilusti korda, Tarasest saab taas tavaline supervisor ja kuna siis on supervisoreid liiga palju ja pole mõtet kahele inimesele nii suurt palka maksta… Noo, arvake ise, mis juhtuda võib.

Hea on oma tööasjadest blogis nii avalikult kirjutada, kuna ma tean, et kellelegi Eestis ei lähe see korda ja ma ei tee sellega kellelegi halba. Eestis töötades ei kõneleks ma oma tööasjust tõenäoliselt üldse – kui, siis väga üldsõnaliselt, lühidalt ja anonüümselt.

Aga jah. Jaanuari alguses hakkab siis huvitavaid asju juhtuma. Võimalik, et mõni supervisor läheb siis veel ära, ehk tekib isegi minul võimalus ametikõrgendust saada. Kuna me jõudsime hiljuti Vaskaga mõttele, et võiks Eestis ükspäev oma kohviku avada, siis on mul nüüd veidi rohkem motivatsiooni siin samal alal jätkata, et rohkem kogemusi saada – just nendel kõrgematel kohtadel oleks seda kogemust vaja.

Noh, eks näis. Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab :)

Dec 092007
 

Nii kirjeldamatult halb on olla, et… Ma olen ühekorraga maruvihane, pisarateni solvunud, kogu maailma peale tige ja mul on lihtsalt nii valus, et… Tahaks loopida asju, mis puruneksid pisikesteks tükkideks ja tahaks kõva häälega karjuda nii kaua, kuni enam ei jõua.

Ei, mitte midagi NII halba ei juhtunud. Ma olen lihtsalt emotsionaalne inimene – kui mul on halb, siis mul on ilgelt ja lõikavalt halb. Ja otse loomulikult ma ei loobi midagi, mis päriselt tükkideks läheks, ei karju ega ehmata naabreid – ma olen selleks kõigeks liiga mõistlik.

Lihtsalt… Nii kohutavalt halb on.

Ma olen nii väsinud sellest, kuidas üks inimene lihtsalt “ei mõtle kunagi halba”, aga asjad kukuvad sellegipoolest liiga tihti just nii välja, sest ta lihtsalt ei mõtle üldse.

Ma olen nii väsinud sellest, et keegi kujutab ette, kuidas mina muud ei teegi, kui käsin ja keelan Meest, et kõigil teistel oleks vähem lõbus… Et mina olen alati pidur.

Ma olen nii väsinud sellest, et minu privaatsust ei austata.

Ma olen nii väsinud sellest, et kõik need asjad, mida annaks õige väljendusega nii ilusasti ära lahendada, kisuvad suurteks ja inetuteks tülideks, sest… Mõni inimene lihtsalt ei vaevu mõtlema ja mõni teine inimene teeb oma sekkumisega asjad veel hullemaks.

Ma olen nii väsinud sellest, et mulle öeldakse: “aga ta ju ongi selline” ja eeldatakse, et ma pean ükskõik mis p*saga leppima.

Ja tulemus on see, et ma istun siin praegu üksi kodus ja tahaks asju puruks loopida. Ja karjuda. Ja istun selle asemel hoopis vaikselt voodis ja põlen seesmiselt. Patjade loopimine ja vastu seina peksmine ei aidanud, juba proovisin.

Aga noh, vähemalt on kõigil teistel lõbus. Hea seegi, mis.

Dec 072007
 

Need, kes mind tunnevad või on seda blogi pikemat aega lugenud, teavad, et viimased aastad ma praktiliselt jõulukinke teinud polegi – lihtsalt sellepärast, et raha polnud.

Keskkooliajal oli hea – raha sai ema käest küsida. sest kuni ise ei majanda, seni ikka ei saagi aru, kuidas need rahaasjad käivad. Aga ülikooliajal vaatas eelarve lihtsalt näkku ja sealt oli näha, et kui süüa tahta, siis suurt kinkide jaoks ei jää.

Nii ma siis piirdusingi (väikeste) kinkidega kõige lähedasematele ja tegin ülejäänud kallitele piparkoogid. Ja kõik oli tore.

Sel aastal on mul üle pika aja jõulude ajal esimest korda veidi rohkem raha. Õigemini – kõik oleneb ju sellest, kuidas võtta. Ma elasin viimased poolteist kuud kõige hullemal säästurežiimil, et säästa piisavalt Eesti reisi, võlgade ja järgmise poole aasta õppelaenu jaoks. Mul oli eesmärk mitte puutuda seda viimase nädala palka ja kahe nädala puhkuseraha, mis tuleb mu kohalikule arvele alles siis, kui ma ise olen juba Eestis…

Ma loobusin sellest mõttest nädal aega tagasi, kui Mehega Camdenis käisime. Sellepärast, et nii hea oli kulutada. Sellepärast, et lisaks jõuludele on mul Eestis viibides ju veel tulen-just-Londonist faktor, nii et ma tahtsin kõigile ikkagi midagi osta. Sellepärast, et mitmetele inimestele on sünnipäevakinki vaja. Sellepärast, et ma tahtsin üle ilgelt pika aja ENDALE üht-teist lubada.

Aga mis kõige olulisem, mis oli üldse kõigi eelmiste põhjenduste eelduseks – sest võisin seda endale lubada, jäämata aasta lõpuks miinusesse.

Jaa, muidugi oleks olnud tore alustada uut aastat £500 plussis. Nüüd, kus võlad on makstud, on järgmine eesmärk koguda silmaopi, hambaarsti ja õppelaenu jaoks – see kõik teeb kokku ikka päris piraka summa. Aga noh… Ma võin seda kogumist uuest aastast ka nullist alustada. Peaasi, et mitte miinusest.

Sellised olid siis mu mõtted, mis panid mind viimasel nädalal endale mõningat raiskamist lubama.

Aga eilseks õhtuks, pärast teistkordset Camdenis käiku ja Mehega Croydonis olles… Tekkis mul sügav masendus.

Masendus sellepärast, et ma olen jälle nii palju raisanud. Sellepärast, et ümberringi vaadates nägin ma nii palju mõttetut kulutamist seoses jõuludega. Sellepärast, et need eelmised kolm aastat, kus mul polnud raha rohkem, kui piparkookide jaoks, olin ma õnnelikum, kui nüüd, jälle paaniliselt kinke otsides.

Te ju teate seda tunnet enne jõule? Et kalleid inimesi on nii palju, kõiki tahaks kuidagi meeles pidada… Aga kõigile neile korraga midagi tähendusrikast leida tekitab sellise tunde, et sa ei leia mitte kellelegi mitte midagi? Et su pea on lõpuks tühi isegi nende inimeste puhul, kes on kõige-kõige kallimad ja kelle eelistustest sa peaks ometi kõike teadma?

Vot selline tunne mul lõpuks oli. Kusjuures – mul polnud eesmärki mingeid meeletult kalleid kinke teha, tahtsin lihtsalt inimesi kuidagi meeles pidada. Ja no enamike jaoks mul oli ikka mingi idee ka (või noh, suurema osa jaoks üks ja seesama idee, mis mulle lihtsalt väga meeldis). Aga mõned ideed jäid siiski puudu ja see tekitas masendust. Et kui teistele on, kuidas siis nüüd neile pole. Ja et äkki mõnedele oleks ikka midagi veel vaja.

No ja siis veel kõik see kulutamine, mida ma enese ümber nägin.

Pff.

Igatahes tegin ma lõpuks otsuse. Otsustasin, et hoolimata sellest, kui vähe või palju mul raha kõigi järgnevate jõulude ajal olema peaks, ma ei tee enam kingitusi. Et ma teengi kõigile piparkoogid-kaardid (sest neid on kerge teha ja valida ning need on nunnud ja piisavalt isiklikud) ning mingi muu kingituse ainult siis, kui miski asi kargab mulle ilma otsimata poes silma ja ma TEAN, et vohh, just sellele inimesele see asi meeldiks.

Eks mõned kingid tulevad ikka igal aastal – kõige lähedasematele. Aga ma ei kavatse enam mitte kunagi, MITTE KUNAGI lasta endale pähe seda tunnet, et ma PEAN kellelegi midagi kinkima.

Ma tahan kõiki meeles pidada, jaa, aga selleks piisabki mu piparkookidest. Ja kõik ülejäänu kas tuleb või siis ei tule. Kui tuleb, siis loomulikult.

Ja ma tean, et kõik mu kallid saavad sellest aru. Viimased kolm aastat on saanud ja saavad ka edaspidi. Ja mina olen ainult õnnelik, kui inimesed minusse samamoodi suhtuvad – mul on hea meel saada kinke, mis mulle tõesti meeldivad, olgu need siis pisikesed ja sümboolsed või midagi suuremat, aga mulle piisab täiesti sellest, kui mind peetakse meeles pudeli veini, šokolaadi või piparkoogiga. Või lihtsalt toreda õhtuga kalli inimese seltskonnas.

Need on ju jõulud, rohkem polegi vaja :)

Sünnipäevakinke teen ma hea meelega – sünnipäev on vaid üks kord aastas ja ühel inimesel korraga – siis on aega mõelda ja valida. Ja kulutada, ilma et see eelarvesse kolossaalset auku tekitaks (asi ei ole ju tegelikult rahas – kui ma tean, mida ma kinkida tahan, siis ma võin koletult kulutada). Mul on jõulude ajalgi mitu sünnipäeva soolas. Keskendun parem nendele.

Vot nii. Nüüd ma kirjutasin oma mõtted selgeks ja masenduse endast välja. Et jõule nautida. Nii sel aastal, kui kõigil järgmistel.

Dec 072007
 

Ma ei oskagi kohe sõnadesse panna, kui head meelt see mulle tegi :) Ma olen ise siiani kõike muud kui jõululainel olnud ja igasugused kaardid-kingid jäävad mul pigem kuu teise poolde… Aga ikkagi – esimene PÄRIS kaart. Esimene kaart selles korteris. Ja esimene kaart, mis on MEILE.

Tuleb meelde kõige nunnum jõulukaart eelmistest jõuludest – ilusad soovid saidki teoks!

Ma panin selle peale jõululaulud mängima – esimest korda sel aastal.

Aitäh, Maris!

Ja ära pahanda, aga ma sulle annan kõik kaardid ikka Eestis – süüdista oma ema, et su sünnipäev nii mugaval ajal on :P