Jan 312008
 

…kui sa selle ükskord kätte võtad, võid päris hasarti sattuda.

Kuidas ma sain öelda, et pole sobivaid pakkumisi? Terve Gumtree on kuulutusi täis pikitud, ole ainult mees ja võta ette. Barista, adminn, fotopoed ja erinevad kontoritööd on esialgsed eelistused.

Täna saatsin viis kirja – fotopoodi, spordiklubi adminniks ja kolme erinevasse kontorilaadsesse kohta (corporate media receptionist, boadroom coordinator jms jaburad ametid). Ja ma pole jõudnud veel kõiki mind huvitavaid alajaotusi läbi otsida, lihtsalt ära väsisin enne.

Kaaskirjade kirjutamises lähen ka iga hetkega üha paremaks, põhimõtteliselt saab ühe alajaotuse kuulutustele suht sama kirjaga vastata, tuleb ainult veidike kohendada… Mida rohkem erinevaid kirju kirjutan, seda lihtsam on neist hiljem copy-paste‘iga mingi kolmas kiri kokku kirjutada.

Muidugi suutsin ma täna ühte kohta esimese hooga kaaskirja ilma CV-ta saata ja lõpuks avastasin, et ma olen CV-sse kogemata 2008 asemel 2007 kirjutanud (st töötasin Tinderboxis aprill 2007 – jaanuar 2007), aga ma loodan, et inimesed ei pane seda tähele või kui panevadki, siis saavad aru :)

Jajaa, see tekitab hasarti. Ma ei jäta enne järele, kui mul on uus ja eriti äge ja eriti hästi makstud töö! Urr :P

Jan 302008
 

…lihtsalt laisk!

Ega ei viitsi tänagi midagi kirjutada, ehkki oleks, millest. Oodake paremaid aegu.

Ahjaa, ühele barista kohale kandideerisin ka eile, kus tööaeg on sama hea, aga palk £8 tunnis. Hoidke siis pöialt jälle.

EDIT: Ja leidsin Gumtreest suisa kolm pakkumist kohaliku suurima fotokaupluste (või siis pigem laborite, sest kaameraid nad mu meelest eriti (üldse?) ei müü) keti Snappy Snaps erinevatesse poodidesse (üks neist Brixtoni oma, viie minuti jalutuskäigu kaugusel) – ma arvan, et nad maksavad küll liiga vähe, aga proovida ju võib! Et hoidke siis veel rohkem pöialt ;)

Jan 252008
 

Iir kolib Eestist ära. Ja ta kirjutab oma viimases sissekandes kõigest sellest nii ilusasti. Just nii, nagu ka mina mõtlen.

Nii minna, nagu läheb Iir, on muidugi eriti hea – on inimene, keda sa armastad. On teatud majanduslik kindlustatus – auto ja piisavalt hästi tasustatud töö, et veidi raha kõrvale panna. Aga pole veel korterit (=eluasemelaenu) ega lapsi. On vabadus. Ja siis saadki minna nii, kuis ise soovid. Kuhu iganes hing ihaldab. Vaadata, kas mujal on parem. Näha maailma. Kogeda. Avastada uusi asju. Leida iseennast. Vaadata oma kodumaad teise nurga alt (sest jaa, see on teistsugune, kui sa seal pidevalt ei ela).

Mitte et ma kurdaks selle üle, et ma tulin siia ihuüksi ja peaaegu rahatult, mul olid sõbrad ees ja seiklusvaimu küllaga. Aga võrreldamatult parem oleks olnud, kui ma oleks olnud koos kallima, auto ja piisava hulga rahaga, et kõigepealt niisama ringi hulkuda.

Et jaa. Iir, sul on vedanud! Tuult tiibadesse teile! Ja millegipärast ma ikka loodan, et kunagi tahate te päriseks Eestisse tagasi tulla.

Aga praegu, praegu on parim aeg Elamiseks ja Avastamiseks.

Ma soovitan kõigil nii minna, kes vähegi saavad. Enne, kui on liiga hilja. Sellist elukogemust muud moodi ei saa :)

Jan 222008
 

Mina olen noorem. Mina elan kauem. Ja ma näen ära, kuidas see neile ükskord kõik tagasi tuleb. Tuleb, uskuge mind. Võib-olla suure ringiga ja tüki aja pärast, aga tuleb.

Mul kadus igasugune kirjutamistuju ära.

Jan 202008
 

Kunagi detsembri alguses küsis Lontu, kas võib anda mu kontaktid ühele tuttavale neiule, kes on just Londonisse kolinud, et talle kohaliku elu kohta veidi nõu anda. Muidugi olin hea meelega nõus ja nii saimegi paar päeva hiljem kokku Riinaga (lühidalt mainitud selle postituse lõpus).

Nüüdseks oleme me temaga päris mitu korda kokku saanud, Camdenis peol käinud ja tema juures soolaleival… Ja tundub, et ma olen lõpuks leidnud selle inimese, keda kõik eelmised kuud olen taga igatsenud – inimese, kes otsib üles kõik need mõnusad alternatiivsed urkad ja veab mind sinna peole :P Sest ma ise, teadagi, olen selle otsimise koha pealt kehva – tahaks minna küll, aga ei tea, kuhu täpselt. Mul on vaja vajalike teadmistega aktivisti, kes oskab väärt kohad välja peilida ja siis mulle vastu pead virutada, kui ma tulla ei viitsi. Eile ma küll ei viitsinudki minna, sest olin esimesest töönädalast liiga väsinud, aga no see oli erand, ausõna, ma luban!

Jan 202008
 

Selle uue tööga läks mul ikka küll oodatust HOOPIS teistpidi.

Ma nimelt sain vestlusel valesti aru – kui tüüp ütles, et nad otsivad ühte supervisori taolist jubinat ja ühte general assistanti, siis mina eeldasin, et nad on mõlemad kohvikus. Tuli aga välja, et kohvikusse on vaja vaid supervisorit ja general assistant tegutseb igal pool mujal… Söögi poole peal – mida ma siiralt vihkan (selles sissekandes ma rõõmustan, et ma ei tee sellist tööd. täpselt sellist, nagu ma nüüd siis teen).

Sellest, mis portsu otsa ma sattusin, sain aru alles oma esimesel tööpäeval, mille alguses mind umbes 2,5h erinevate lepingute ja paberitega tutvustati… Ja siis oli juba liiga hilja taganeda, sest vanast töökohast olin juba ära tulnud ja uhkus tagasi minna ju ometi ei luba. Mõtlesin, et mis seal’s ikka – proovin ära, järsku polegi nii hull.

Kusjuures, üks tšikk, kes minust päev hiljem alustas, oli täpselt samamoodi baristaks kandideerinud ja hoopis toidupoolele sattunud ja minu meelest tuli see talle samasuguse üllatusena, et äkki neil ongi kombeks niiviisi poolvalega uusi inimesi palgata?

Idioodivorm on täiesti olemas – ma sellest kirjutasin ka kunagi. Lilla lühikeste käistega eest nööbitav pluus, mis oleks täiesti kena, kui oleks kehasse, paraku sain praegu suuruse 14, mis on nii suur, et kõige väiksem number 10, mille ma endale varsti saama peaks, on ilmselt ka suur. Must põll, millele pole midagi ette heita ja… Nokamüts. Neid on seal lillasid ja musti, mustad vist uuemad, mulle anti praegu mingi lilla lätu, mis on ikka jube :D Pidin uue mütsi ka saama, eks näis. Aga no ON idioodivorm, ei ole midagi öelda. Vähemalt on see kinnine koht, sõbrad ei saa külla tulla :D

Söögikoha pool on meil selline, et on pikk bistroolett, kus on soojad toidud ja värgid, siis võileivalett, kus me ise klientidele nende soovi järgi võileibu teeme, suur joogilett, kus on peale jookide ka mujal valmis tehtud salatid, magustoidud, puuviljasalatid, mida me ise valmistame jms ning salatilett, kust müüakse hommikul kaaluga erinevaid hommikusöögikrõbinaid ja lõuna ajal samamoodi kaaluga erinevaid salateid.

Mu tööaeg on 7-15.30. Hommikusöök on 7.30-10 ning lõunasöök 11.30-13.30. Muul ajal oleme põhimõtteliselt suletud ja valmistame järgmist söögikorda ette või koristame, no sealt joogiriiulist saab neid valmis asju siis ka osta, aga nende eest saab tegelikult kohvikusse ka maksta, mis asub teisel pool suurt saali ja on avatud kella kuueni.

Hommikusöögi ajal võtavad inimesed endale kõike ise, röstivad saiu ja mökerdavad neid erinevate asjadega või siis soe hommikusöök (peekon, muna, seened jne) või siis tõstavad endale erinevaid krõbinaid kaussi. Meie peame ainult hoolitsema, et kõike piisavalt oleks (kui miski otsa hakkab saama, siis sooja toidu puhul köögist juurde tellima või röstsaia ja krõbuskite puhul ise juurde panema).

Lõunasöögi ajal on soojast toidust üks taimetoit ja kaks lihatoitu, siis me peame reeglina selle lihaosa ise ette tõstma inimestele ja muid lisandeid võtavad ise, salatileti salateid võtavad ka ise ja siis on veel võileivalett, mis on hommikul veel suletud, aga lõuna ajal väga popp, kus me neile erinevaid võileibu kokku keerame.

Kassasüsteem on selline, et raha pole – klientidel on oma nime ja fotoga plastikkaardid, millele nad koridorist asuvatest spets automaatidest saavad raha peale laadida ja sellega siis meil maksta. Hoiab tublisti aega kokku. Maksmine on umbes nii, et tuleb läbi lüüa, mitu viilu peekonit või mitu muna keegi ostis, krõbuskid-salatid ära kaaluda, jookidel on enamasti triipkoodid jne. Ei midagi rasket, kiirelt läheb.

Ma olen selle esimese nelja päeva jooksul seal juba igasuguseid asju teinud ja jõudnud järeldusele, et esiteks pole kogu see värk üldsegi NII hull, kui ma kartsin/ette kujutasin ja teiseks – mida kaugemal mind hoitakse soojast toidust, seda õnnelikum ma olen.

Ehk siis kõige vähem meeldib mulle sooja toidu poolel silma peal hoida, klientidele ette tõsta, köögist juurde tellida ja neid raskeid kuumi asju tassida… Võileibu teha (mida ma ka tegelikult jubedasti kartsin, seal oli nii palju erinevaid asju, tundus keeruline) on tegelikult täitsa okei, krõbuski/salatiletil ja joogriiulil silma peal hoida on ka täitsa okei (joogiriiuli täitmine oli Tinderboxis üks mu lemmiktegevusi) ning kassas on muidugi kõige normaalsem.

Kui ma pärast kahte tööpäeva arvasin, et ma venitan nädala lõpuni välja ning ütlen siis ülemusele, et ei tule enam ja olen lihtsalt nii kaua kodus, kuni uue töö leian, siis reedeks arvasin juba, et vabalt võib seal nii kaua töötada, kuniks uus töö olemas. Aga seda uut tööd tuleks ikka kohe otsima hakata, sest ma eriti kaua ei kannata seal olla. Töö tööks, asi on veel ka suhtumises.

Suhtumine, jah. Peale töökaaslaste on meil seal see kõige kõrgem ülemus, kellega mul vestlus oli ja üks supervisor, kes meid siis iga päev ringi käsutab ja konkreetsed ülesanded kätte annab. Ärge saage valesti aru, kõik on üliviisakad ja positiivsed. LIIGA viisakad ja positiivsed! See supervisor kiidab absoluutselt iga asja eest, kõige väiksemate ja mõttetute asjade eest ja tänab kõiki kogu aeg ette-taha. Ja kõige suurem ülemus liigub ka kogu aeg ringi, lai naeratus näol, pool aega suhtleb klientidega (viisakas small talk), teise poole ajast otsib igasuguseid täiesti mõttetuid pisiasju, mis tema arust peaksid teistmoodi olema ja siis tuleb ja seletab suure naeratusega esimesele ettejäänud tavatöötajale – et näe, selle asja siin saaks ju NII lihtsalt korda teha, palun mine tee. Ja no need ON enamasti mõttetud asjad, näiteks tahab ta, et peekoniviilud oleks taldrikul ühtepidi reas – need polnud seal enne koledasti, lihtsalt pandud igapidi hunnikusse. Täiesti okei nägi välja. Kokad ka hiljem kommenteerisid, et krt, inimesed ei tule meile sellest taldrikust pilti tegema vaid sööma, et see ülemus on veits sooda.

Ühesõnaga meisse suhtutakse nagu idiootidesse :D Tinderboxis sellist asja polnud, kõik olid intelligentsed inimesed ja kõik olid kõigiga võrdsed. Õpetati, kiideti, laideti – nii, nagu vaja oli. Aga siin on umbes selline suhtumine, et kiida lolli kogu aeg, siis teeb head tööd. Ma täitsa usun, et neil on seal neid lolle rohkem ka, aga mina pole paraku üks nendest ja ma absoluutselt ei kannata seda suhtumist.

Mis kaastöötajatesse puutub, siis on meil mitu musta ning hunnik poolakaid. Ühesõnaga ongi selline nukker seltskond, kust väga laialt võttes paljud ongi mitte kõige intelligentsemad (teate, see poolakate invasioon Londonis, kellest paljud ei oska keeltki ja ei taha õppida ka – meie omad muidugi oskavad). Tegelikult on nad kõik toredad inimesed, eks meil ole alles see üksteise tundma õppimise periood ja hakkame järjest paremini läbi saama, nalja saab järjest rohkem jne. Aga vahel ma vaatan, mille pärast nad ülemustega vaidlevad (näiteks me saime uued nimesildid ja kirjutasime alla paberile, et kui ära kaotame, siis uus maksab £4, sest vanasti olevat kogu aeg neid ära kaotatud – no minu jaoks on see elementaarne, et silt on kogu aeg olemas ja kuhu kuradi kohta seda kaotada annab, minu jaoks pole sellist paberit üldse vaja, aga kui see on olemas, siis kirjutan alla ja pohhui… Aga üks vaidles seal kõigest hingest vastu ja… Ah, ma ei tea, nii lollid probleemid) ja mõtlengi, et no kurat, mis seltskonda ma ikka sattunud olen.

Kõige ägedamad on kokad – nemad on enamikus britid ja on sellised… Pigem ülemustega võrdsed. Tegijad. Jumala ägedad on kõik. Ja nemad õnneks ei suhtu meisse nagu idiootidesse.

Aga räägin siis lõpetuseks ühest positiivsest asjast ka (noh, peale hea palga ja hea tööaja) – me saame seal JUBE hästi süüa. Kui ma alguses arvasin, et meil on ainult üks paus, sest tööaeg on 8,5h, millest 8h eest makstakse, siis tegelikult on ikkagi kaks pausi – lisaks pooletunnisele lõunapausile ka veerandtunnine hommikusöök, mis on tööaja sees. Sooja hommikusööki me süüa ei tohi ja joogiriiulist enamikke asju ka ei saa (noh, väljast sisse ostetud väiksed pudelimahlad ja smoothied on lihtsalt liiga kallid), aga kõike muud üldiselt saab. Toidud on head, mitmekesised ja tervislikud. Puuvilju võime süüa, näiteks lõuna ajal on iga päev erinevad asjad ja need on HEAD. Vett saab masinast, piima võib õnneks juua :D Reedeti tohime sooja hommikusööki ka süüa, mis on jälle eriti hea… Salatid on lõuna ajal ülimõnusad (nii 8-10 erinevat) jne jne jne. Et süüa saab kaks korda päevas ja väga hästi. Pärast Tinderboxi võileibu ja suppe (millest umbes viis olid küll suht head, aga kujuta ise ette, kui sa sama asja viis kuud järjest sööma pead!) on see ikka täiesti taevalik.

Okei, söögiga seoses tuli kohe üks üdini negatiivne asi ka meelde – raiskamine! Kui Tinderboxis jäi reeglina õhtuti üle ehk paar võileiba ja saiakest, mille me siis kas endale võtsime või välja akna peale panime, et kodutud need sealt endale saaks võtta, siis suurfirmade poliitika on teistsugune – töötajatel ei lubata midagi endale võtta, sest me võime sellest toidumürgituse saada ja nad kohtusse kaevata. Kodututele ei lähe ka midagi, kõik asjad LIHTSALT VISATAKSE ÄRA.

Ja oi, ma ei kannata seda raiskamist. Okei, MINA ei pea seda sööki endale saama, aga andke siis vähemalt kodututele! Pret näiteks annab kõik oma ülejäänud võileivad igal õhtul varjupaikadele… Nii saaks. Või lasku töötajatel soovi korral alla kirjutada paberile, et võtavad ajast üle läinud toitu endale omal vastutusel ja EI kaeba firmat toidumürgituse korral kohtusse… Mida iganes! Meil läheb kogu aeg nii palju toitu raisku, et täitsa nutt tuleb peale. Eriti reedel – siis lähevad kõik võileivamaterjalid, mida muidu saab järgmiseks päevaks hoida, ka prügisse, sest üle nädalavahetuse need ei seisa. Räägitakse, et sellega kas harjub ära või siis tuleb uus töö otsida… Minu puhul kardetavasti jääb see viimane variant.

Aga minnes tagasi positiivsete asjade juurde, siis leping on ka korralik – kõik on ilusti kirjas, mingeid soodustusi saame erinevatest kohtadest, koolitusi tehakse aeg-ajalt jne. Ahjaa, boonussüsteem on ka – iga poole aasta tagant saab kuni 5% selle poole aasta palgast – neil on seal terve rida asju, mille järgi nad seda maksavad (alustades sellest, et ei tohi hilineda ja peab korrektne välja nägema kuni selleni, et iga töötaja võiks kord kuus mingi innovaatilise ettepaneku teha ja kõik need erinevad jupid moodustavad mingi protsendi boonusest). Esimese kuu jooksul võin päevapealt töölt ära minna, edaspidi on nädalane etteteatamisaeg, mis on ka nohu.

Nii et – ma ei kahetse sinna minemist. Jah, ma pean kiiremas korras uue töö otsima, sest ma ei viitsi idioodivormi kanda ja toitudega mässata ning ma ei kannata seda suhtumist… Aga seniks on mul parem palk, vabad nädalavahetused, väga hea söök… Ja ilmselt on see kogemus siis lihtsalt millekski hea :)

Muide, ostsime eile õhtul lennukipiletid ära – lendame 22. veebruari õhtul Rootsi (õekesel on 30. juubel), sõidame sealt laevaga esmaspäeva õhtul Eestisse (ema sai tasuta piletid) ning lendame Eestist neljapäeval, 28. veebruaril tagasi Londonisse. Ma ei tea, kui palju ma selle kolme päeva jooksul ära teha või kedagi näha jõuan – Mehel on vaja hambaarsti juurde minna ja minul Eesti arvele raha panna, enamiku ajast oleme ilmselt Pärnus. Pooleteise kuu pärast siis selline lühivisiit.

Ja järgmisel kolmapäeval tuleb Maris meile pühapäevani Londonisse külla. Äge!

Jan 192008
 

Mees helistas mulle veidi peale üheksat ja ütles, et hakkab varsti koju tulema. Mina kadusin vahepeal jälle netisügavustesse ja avastasin alles nüüd, kell pool kaksteist, et teda pole ikka veel. Kuivõrd ma teadsin, et ta tuleb koju ülemuste autoga ja nad on kõik purjus, siis kujutasin juba… No igasuguseid asju ette. Kõige hullemaid.

Otse loomulikult ei olnud midagi juhtunud, nad lihtsalt “hakkasid minema” ja jõudsid oma minemisega täpselt nii kaugele kui järgmisesse lauda.

Oi, kuidas ma vihastasin.

Asi pole üldse mitte selles, et mul oleks midagi tema hilise väljasolemise vastu – ausõna, ei ole! Nagu ma juba mainisin, mul oli siin endagagi piisavalt tegemist. Aga MIKS kuradi pärast ta mulle ei helistanud, kui nägi, et nad sealt siiski veel niipea liikuma ei saa, seda minu mõistus küll välja ei jaga. MIKS kuradi päralt inimesele ei võiks pähe torgata, et teine äkki muretseb.

Süüdimatus ja pohhuism, ma ütlen. Urr!

Jan 192008
 

…vähemalt minu mäletamist mööda.

Kunagi sügisel käisime Mehega kohalikus kaubanduskeskuses majapidamisse mingeid jubinaid otsimas ja möödaminnes sõrmitsesin üht seelikut, mis mulle kangesti meeldima hakkas. Hind oli üüratu – £47 – seega ma üldse ei mõelnudki “mis oleks, kui…”

Ja eile sattusin sinnasamasse kauplusse allahindluste ajal. Ja imekombel oli see seelik veel alles. Ja maksis nüüd ainult £15. NÜÜD ostsin südamerahuga ära.

Minu garderoobi lisandus üle pika aja jälle üks kaitseroheline riideese. Villane ja ruuduline, erinevates rohelistes toonides ja veidike valget sekka, pikkust üle põlve (umbes sama lõikega kui see seelik), vooder ja puha… Külma ilma seelik. Oi, kui rahul ma olen.

EDIT: Kui ma nüüd seda materjali silti lähemalt uurisin, siis tuli välja, et on nii viskoosi, polüestrit, puuvilla, akrüüli kui ka villa – kõike suht võrdsetes kogustes. Aga nojah, mõte jääb samaks – selline soojemat sorti seelik :P

PS. Olen ühel neist kõrvarõngastest suutnud sulgedega osast pool ära kaotada. Nutt tuleb peale. Ma kavatsen küll mõned Claire’sid läbi kammida, aga augustist saati on palju vett merre voolanud ja lootust vist eriti pole. NIU!

Jan 182008
 

Mul on tunne, nagu ma poleks juba väga pikka aega oma blogi selliselt pidanud, nagu mulle viimase aasta jooksul harjumuseks saanud on. Ilmselt sai pidevast blogimisest võõrandumise alguseks Eesti reis, sest seal polnud aega ja hiljem olin kogu reisist ikka veel nii väsinud, et esiteks ei viitsinud, teiseks polnud enam nii tugevat harjumust/vajadust. Ja uue tööga alustamine on ka suhteliselt enegiakulukas tegevus.

Võtsin nädal-paar tagasi üle kuude ette Epu blogi, millega omal ajal järjestikku lugedes jõudsin suvesse 2006 ning jätsin siis miskipärast pooleli. Sattusin jälle vaimustusse, nagu esimesel korral ja täna jõudsingi läbi. Nüüd saan ta siis oma linkidesse ka lisada (no see on mu kiiks, et kui avastan uue ja huvitava blogi, siis pean selle kõigepealt järjest kronoloogilises järjekorras läbi lugema, alles siis panen oma RSS-lugejasse ja linkidesse).

Ja kõigepealt tahakski jagada üht mõtet, mis mul mingist tema blogisissekandest meelde jäi – ausõna ei mäleta, mis sissekanne täpselt, seega linkida ei saa, aga ta vist rääkis lendamise kahjulikkusest keskkonnale. Inimesed maksavad kallist raha puhkusereiside eest, aga kohale jõudes ei tahagi seal tegelikult olla – neil on ajavahe tõttu väsimus ja pahurus ja ei viitsi üldse midagi teha. Hmm, ma võisin seda mõtet nüüd natuke väänata või oma kogemuse järgi mugandada, aga umbes selline ta oli.

Ma olen lihtsalt sedasama asja isegi tundnud.

Näiteks Egiptuse reis kevadel 2006, ma meenutan seda siiani väga suure soojusega… See oli äge, tõsiselt. aga ma mäletan ka seda, kuidas ma oleksin seal aeg-ajalt tahtnud pigem hotellitoas istuda ja läpakast Gilmore Girlsi vaadata, kui välja möllama minna. Või siis lihtsalt magada (selline tamp oli peal kogu aeg).

Mõtlen, et mulle sobib vist pigem ikka selline reisimine, kus pole turismigruppi ega giidi – et lähen omal käel ja vaatan täpselt seda, mida tahan. Küsimus on selles, mida ma siis üldse vaataks, ma pole ju üldse ajaloohuviline…

Ja teisest küljest jällegi – ma läheks iga kell Marisega uuesti reisile. Niisama suvalise grupi ja giidiga ilmselt ei lähegi enam (never say never, aga ma tõesti ei tunne, et tahaks, siis ikka pigem omal käel), aga kui Maris giid on, siis lisandub kohe selline isiklik äge kogemus. Ja no ta on hea giid ka muidugi ;)

Aga pöördudes tagasi reisiväsimuse ja-tüdimuse juurde, siis viimati tundsin seda meie Eesti reisi ajal. See oli ka tõsiselt äge, mul oli nii hea meel perekonda ja kõiki sõpru näha. Aga ma olin seal enamik ajast väsinud ja pinges, et jõuaks ikka kõik ära näha ja kõik rahule jääks… Ja ikkagi ei läinud kõik nii, nagu plaanitud – alustades minu ja Mehe tülist jõululaupäeval, mis päädis sellega, et ma olin õhtul nii masenduses, et keeldusin ema ja tema mehe jõuluõhtusöögile ilmumast ning varjusin teise tuppa, lõpetades sellega, et ma ei saanud Lepaga rääkida rohkem, kui paar lauset vana töökohta külastades, sest minu plaan teda tunnikeseks kõrvalasuvasse kohvikusse vedada luhtus tänu jõulueelsele tarbimishullusele ning selleks päevaks, kui ma oleks võinud temaga ideeliselt kokku saada ja pikemalt aega veeta, olin ma juba ise omadega liiga läbi, lihtsalt ei jõudnud…

Sinna vahele jäid kõik muud pinged, pidev väsimus ja ahastus – et tahaks ainult olla, rahus ja kahekesi, kohustustevabalt puhata… Oli puhkus, kus puhata ei saanud – oli puhkus, millest tuli hiljem tagasi Londonis olles töö kõrvalt puhata.

Ja kui Mehel ei olnud mingeid suuri plaane sõprade jaoks, tema läks lihtsalt nädalaks Tartusse (mina olin samal ajal Tallinnas), vooluga kaasa… Siis tema oli seal enamik ajast haige – sai küll sõpru näha ja väljas käia, aga haigena oli ikka tunduvalt s*tem.

Mh, esimesed Eesti reisist kirja pandud muljed on siis nii negatiivsed :) Tegelikult oli ikka toredat palju rohkem, lihtsalt selle reisiväsimuse teema pärast sai kõik negatiivne kõigepealt jäädvustatud.

Ja mul on endiselt plaan reisist pik(em)alt kirjutada, pildidki on välja valitud (ehkki neid pole eriti palju) – lihtsalt aega pole olnud ja nüüdseks on mälestused mingil määral tuhmunud… Aga ma teen seda, ma luban, võimalikult ruttu.

Siis tahate te kindlasti kuulda minu uuest töökohast – see on ka pikem jutt. Paarile inimesele olen MSNis juba natuke rääkinud ka, aga blogisse sihilikult alguses ei kirjutanud, lasin asjadel väheke settida. Praeguseks on juba nii palju settinud küll, et võiks, nüüd on veel vaid viitsimist vaja – vast tuleb see post enne, kui Eesti-post. Tegelikult mõtlesingi sellest praegu kirjutada, aga leidsin, et oleks enne ühte sellist üleminekupostitust vaja, millega viimase kuu vaikimist seletada…

Ma tegelikult tundsin natukene puudust küll sellest blogimisest, et kui mingi tore/väike/kummaline mõte pähe kargab, siis kribid kohe hetkeemotsiooni ajel üles, aga nii palju, kui neid mu praeguse kaootilise elu käigus tulebki, tuleb kohe meelde ka see, et TEGELIKULT tuleks kõigepealt kirjutada kaks pikka ja kohustuslikku postitust, mis on nagu täitmata ülesannetena kaelas – kodutööd, mille tähtajad on ammu möödas ;) Ma tean küll, et see on minu blogi ja ma ise otsustan, mida siia kirjutan – et ma võiksin üldse kirjutamata jätta, kui sellist tunnet pole… Aga ma tunnen siiski teatud kohustust nii oma lugejate kui iseenda ees – teie tahate ju teada, kuidas mul läheb ja ma ise tahan ka nii olulised ajad ajalukku talletada, et ma neid ka aastate pärast mäletaks.

No ja siis muidugi veel see teema, et meil on nüüd Mehega suhteliselt üks tööaeg. Mina küll lõpetan poolteist tundi varem, aga see aeg kulub kodus niisama luuserdamisele ja teiste blogide lugemisele – ning kui me koos kodus oleme, siis ma eriti ei raatsi blogi kirjutada. Selline väike süütunne on, kui oma aega mehe asemel arvutile kulutan. Jaa, tegelikult ma kulutan seda tema kodus olles nagunii – siis, kui ta süüa teeb näiteks, aga blogi kirjutamiseni miskipärast ikka ei jõua.

Need süümekad oleks väiksemad, kui temal oleks oma arvuti, aga tal pole… Õigemini, kuni Swammi tagasitulekuni on ju teises toas lauaarvuti, mida ta aktiivselt Kiyosaki Cashflow mängimiseks kasutab, aga mulle üldse ei meeldi see, kui me oleme küll ühel ajal kodus, aga eraldi tubades ja mõlemad ninapidi oma arvutis… Kui tal läpakas oleks, siis saaks vähemalt koos voodis vedeleda, natuke kaisus olla, vahepeal kalli ja musi teha ja niisama olla, aga eraldi tubades… On selline kurb ja mõttetu tunne. Minu jaoks. Seega ma üritan vähem arvutis omi asju teha ja rohkem temaga olla.

Ja nüüd lõpuks tuli mulle meelde, et ma ei tahtnudki mitte oma tööst kirjutada seda postitust alustades, vaid hoopis oma riietumisstiilist, õigemini selle muutumisest läbi aja ja muid mõtteid samal teemal.

Äh. Ja vaat mis lohepikk kaootiline post hoopis valmis sai! Täna on mul sellepärast aega kirjutada, et Mees läks pärast tööd kolleegidega pubisse ja mina saan süütundevabalt arvutis istuda. Enne veel muidugi (mõttes) mossitasin, et minu esimene “ametlik” vaba nädalavahetus just algas ja tema valib just selle aja ilma minuta välja minemiseks, nii et mina pean üksi kodus olema. Ehkki tegelikult mulle oli seda oma aega täitsa vaja ja mul on siin üksi mõnus.

Või nojah, nüüdseks olen ma küll juba närviline, näljane ja veidike masenduses, pea tuikab ja silmad on viietunnisest arvutis istumisest väsinud, süda on natuke paha ja üldse on nii… Raske olla. Aga Mees just helistas ka ja lubas hakata varsti kodu poole liikuma, nii et on lootust mõne aja pärast süüa saada – ega ma ju ise ometi ei tee. Vaatasin täna üle nädalate külmkappi, kohe huvitavaid avastusi tegin. Jaah, ära hellitatud, seda ma olen.

Okei, lõpp mölale. Ma luban teile pühalikult, et riietumisstiili- ja tööteemalised postitused te selle nädalavahetuse jooksul saate… Või susi mind söögu :) Ja ehk, EHK on aega ja tahtmist ka Eestist kirjutada.

Jah, mis ma ütlesingi… Lõpp mölale!

Jan 142008
 

Kui ma oktoobri lõpus endale hunniku DVD-sid soetasin (meenutuseks loe siit ja siit), siis otsisin ise kõik erinevad leheküljed film filmi haaval läbi ja see võttis ikka päris kõvasti aega. Tegevus kui selline mulle isegi meeldis, kuidagi rahuldustpakkuv on Kõige Odavamat taga ajada… Et selles mõttes pole hullu, isegi võttes arvesse avastust, mille just tegin.

Jõudsin mingeid otsinguid pidi nimelt sellele lehele, mis võrdleb kõiki neid poode, millest ma tellisin ja veel paljusid teisi. Oleks ma sinna siis tookord sattunud, oleks kõvasti aega kokku hoidnud :)

Ühtlasi leidsin veel selle lehe, mis tuleb ka kasuks, kui sarju osta tahad.

Aga praegu jõudsin siiski järeldusele, et kõik on veel liiga kallis – Sex and the City on endiselt £45, Gilmore Girlsi saaks £116-ga (hõkk) [edit: kommentaaris juhiti mu tähelepanu sellele, et sealse lehe hinnad on dollarites – kuidas ma seda küll ise tähele ei pannud! – ja hind seega vaid ca £60, mis on ju täitsa hea] ja täieliku Bondikollektsiooni £100-ga. Ootame, kuni odavamaks lähevad. Ja kui ei lähe, siis kallimaks nagunii mitte. Enne Eestisse tagasi kolimist ostan need kõik kindlasti ära ja Las Vegase puuduolevad hooajad ka.

Jajah, ma olen sõltlane.

PS. Kuu aja pärast on valentinipäev. Lihtsalt vaatasin tänast kuupäeva ja automaatselt tuli selline mõte pähe. Täitsa huviga ootan, mis tunded mind siis valdavad, aasta aega tagasi ennustatu ju ongi juba täide läinud ja mul on suhe. Muhahaa.

PPS. Üks kunagine kooliõde on jälle lapsega maha saanud. Ausõna, kui mina peaks kunagi lapse saama ja temast lühikese aja jooksul korraga rohkem kui kolm pilti Orkutisse üles panema, siis tulge ja virutage mulle telliskiviga lagipähe, et mul mõistus koju tuleks. Hkhm.