Lõpuks ometi – EESTI!!! (11-27.12.2007)

See on täpselt minu moodi (hale) – kirjutada lõppägedast reisist puhta laiskuse tõttu alles poolteist kuud hiljem. Aga parem hilja, kui mitte kunagi – või mis? Eks oligi viimane aeg vanad Eesti-muljed kaelast ära saada, sest juba järgmisel nädalal tulevad uued peale.

Teisipäev, 11. detsember
Meie seiklustest lennujaamas saab lugeda siit. Tolle postituse lõpus tehtud plaanid jõudsid muidugi õhtu käigus väheke muutuda.

Veetsime Vaskaga mõnusa tunnikese Viru keskuse Pann&Cook krevetiwoki taga, kust krevetid olid ilmselt rändama läinud. Aega kulus nii märkamatult käest, et pidin sealt kohe hambaarsti juurde põrutama. Esimest korda viimaste loendamatute aastate kestel ei leitud mul rutiinse kontrolli käigus ühtki auku, vaid veidi hambakivi ja põletikus igemed, mis on ju nohu 😉 Pärast seda suundusin läbi tuule ja vihma vapralt läpakahooldusesse (ja jõudsin napilt, viis minutit enne sulgemist) – sain seega ühe koti paljudest ära antud ning kolistasin trammiga tagasi linna. Tavidis raha vahetades unustasin ühe oma arvukatest kottidest Vaska sünnipäevakingiga sinna maha ning avastasin selle puudumise alles Viru keskuses, kus suuri summasid rahaautomaati toppisin. Kappasin siis sama targalt vanalinna poole tagasi, ise samal ajal infotädi käest Tavidi numbrit välja peilida üritades. Selleks ajaks, kui tädi käest numbri kätte sain ja sellele helistasin, olin Tavidi kontorist vaid paari minuti kaugusel. Kott õnnelikult käes, kihutasin tagasi, Norman Optikasse läätsede järele.

Kõik tolle päeva kohustused ilusti ühel pool, oli aus plaan minna räpase ja väsinuna Vaska juurde koera jalutama, pessu ja mõneks tunniks magama. Kuna vahepeal oli aga helistanud Kanters ja avaldanud soovi kokku saada, otsustasin hoolimata ebakaubanduslikust välimusest seda siiski teha.

Kondasime temaga kõigepealt Kaubamajas ning siirdusime siis Hella hunti. Süüa mina ei tahtnud, aga siider maitses ikka jube hea küll – pärast kuid Londonis joodud löga. Pärast kaht klaasi juba tunduvalt ülemeelikumas tujus võtsin lahkelt vastu pakkumise Kantersile külla minna ja tema uus elamine üle vaadata. Seal tinistasime veel veini ja rääkisime niisama, kui juba helistaski Vaska ning teatas, et tema kontsert on läbi ja ta ise teel kodu poole. Seega pidin ka mina koheselt suuna sinnapoole võtma, sest tema võtmed olid teatavasti minu käes.

Ja kui ma siis lõpuks tema juurde jõudsin ja kõiki neid ettevalmistusi nägin, mis minu tulekuks tehtud olid, siis oli suisa kahju, et ma varem ei jõudnud. Sellest rääkimata, et ta oli mulle terve kirja kirjutanud koos igakülgsete juhistega kohale jõudmiseks (joonistatud kaart ja puha), Eluka jalutamiseks, söögi leidmiseks ja muuks taoliseks – see oli nii nunnu kiri, et trükiks selle siia, kui viitsiks, aga esiteks ei viitsi ja teiseks oli see siiski piisavalt isiklik… Ja isiklikke kirju netti üles ei riputata, eks 😉 Teadke siis lihtsalt, et oli hästi nunnu. Ja et mind ootas kodus tervitusšokolaad ning tervitusnaps – tikrisiider!

Siidri võtsin ette niipea, kui koju jõudsime ning maitses ütlemata hää.

Vaska kokkas mulle pastat ning ahjus küpsetatud seeni sinihallitusjuustuga (minu uus lemmikroog!) ning veetsime ülejäänud õhtu siidri, veini ja jumaliku toidu taga ning lihtsalt rääkisime. Sest NII palju oli ju vaja rääkida. Ühtlasi andsin kohe üle ka tema sünnipäeva- ja jõulukingituse, sest me kumbki pole ootamises eriti kannatlikud 😉

Reisiväsimus murdis mu aga häbiväärselt kähku maha, niisiis vajusime pisut peale keskööd lihtsalt magama.

Vaska ise kirjutab meie õhtust siin. Ma lugesin seda just uuesti ja no nii suur igatsus tuli peale, et täitsa jube kohe. Millal sa mulle külla tuled, ah???

Kolmapäev, 12. detsember
Hommikul kell kaheksa olin sunnitud Kuldnoka häärberist koos perenaisega lahkuma ning võtsin suuna Kaubamaja Cafe Muahi poole, et seal oma silmaopi konsultatsioonini aega parajaks teha. Jõin värskelt pressitud greibimahla ja lugesin ning elu oli igati lill. Vahepeal jõudsin kokku saada veel emaga, kes oli Tallinna mingile jõululõunale kutsutud ning siis oligi aeg Silmalaseri poole suunduda.

Seal tabas mind registratuuritädile endast teada andes külma dušina teadaanne, et minule laserit teha ei saavatki, sest seda üle -8 ei tehta. No ma olin kunagi mitu aastat tagasi lugenud, et saab nagu -13ni ning selles usus siiralt elanud. Konsultatsiooni aeg sai kinni pandud e-maili teel ning seal ei osanud ei mina mainida ega aja kinni paneja küsida, kui suur miinus mul siis täpselt on.

Õnneks juhtus meie vestlust pealt kuulma Harras Mölder, kes oli just sealsamas mingeid asju ajamas ning oli lahkelt nõus mind oma tiheda graafiku vahele võtma ning üle kontrollima ja laskma kõik vajalikud testid ära teha – et saada teada, kas mulle on võimalik panna lisalääts (tema on ainus inimene Eestis, kes seda operatsiooni teeb). Ja oh seda õnne, saabki! Tehti minuga seal küll igasuguseid asju ja (ilmselt siis kahtlaseid) silmapõhju uuris kohe mitu spetsialisti, aga roheline tuli mulle anti. Suvel on plaan asi ära teha, selleks ajaks tuleb siis raha kokku ajada. Raha, jah… Kui lootsin, et saan hakkama 22 000-ga, siis lisaläätse puhul lähevad kaks silma maksma kokku 38 000. Aga nii suurte summade puhul polegi see vahe enam NII suur, see on lõppeks vaid mu kaheksa aasta läätsede raha, aga selle aja peale olen ma vaid 31 ja terve elu on veel ees, mugavusest rääkimata… Ning mul on võimalus see raha siin töötades kõrvale panna, seega – mis muud, kui teeme ära! Tüsistuste võimalused muidugi on, aga need on ka laseri puhul ja mina olen optimist – usun, et ei juhtu midagi. Lugesin netist ka selle kohta ja olen täiesti positiivselt meelestatud. Vähemalt on nüüd kindel, et ma saan oma nägemise täitsa nulli ja seda oppi saab teha -20ni kui mitte rohkem – ma siiani arvasin, et laser on ainus variant. Ühesõnaga TORE!

Pärast Silmalaserit sain bussijaamas kokku emaga ning sõitsime lõpuks Pärnusse. Samal õhtul oli mul kosmeetik, kellele sai aeg nii viimasel minutil kinni pandud, et peaaegu polekski miskit saanud ning ta võttis mu puhtast halastusest veel pärast ametliku tööaja lõppu vastu. Ja oi, te ei kujuta ette, kui hea tunne oli lõpuks ometi kõigist neist vastikutest karvadest korralikult lahti saada.

Neljapäev, 13. detsember
Kõigepealt taas kosmeetikusse, seekord näopuhastusse. Vahepeal hommikusöögipaus koos Mehega – kuidagimoodi oli ta suutnud maanduda Veereva õlle pubisse, millega mul on väga vastandlikud mälestused, sest olen seal viibinud väga erinevate inimestega. Selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli mulle juba hommikusöök ja kohv ära tellitud ning veetsime seal äärmiselt mõnusa tunnikese.

Edasi suundusin naistearsti juurde. Kuna olin oma aegade panemisega nii viimasele minutile jäänud, ei jõudnud enam Tallinna noortekabinetti, kus viimased aastad käinud olen ning pidin leppima suvalise arstiga Pärnu haiglas, kes pidavat olema ema tuttav ning seega loodetavalt normaalne.

Khm, jah. Lootused ei osutunud paraku tõeks. Ma olin seni käinud regulaarsetel läbivaatustel erinevates noortekabinettides nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus ning alati väga meeldiva kohtlemise osaliseks saanud. Olin harjunud sellega, et mulle tehakse kõik vajalikud testid jne. Seekord pidin testide eest küll ise maksma, sest haigekassat ju enam pole, aga mis siis ikka.

Mida ma aga ei osanud arvata, oli see, et mult nõutakse teadmist, MIS teste ma siis nüüd tahan. Olen alati käinud ja öelnud, et regulaarne kontroll, tehke kõik, mis vaja. Ja nüüd järsku käsutatakse mind mu juttu õieti kuulamata toolile, küsitakse, mida ma tahan ning minu kõhkleva oleku peale öeldakse: see on minu aeg, mis siin jookseb.

Mõni ime siis, et ma igasuguseid teste tegemata sealt tulema tulin, ainsaks saagiks vaid järgmise kuue kuu pillide retsept, ehkki olin tahtnud just nõu küsida, kas peaks ehk nende võtmisesse üldse vahe sisse tegema. Aga selle arsti käest polnud küll mõtet midagi küsida, pealegi ei meeldi mulle oma isiklikke hädasid lisaks arstile veel sealsamas istuvale õele kurta…

Tavaliselt oleksin ma sellise juhtumi peale vaid õlgu kehitanud, naernud ning mõelnud: ah sellised siis ongi need arstid, kelle eest foorumites hoiatatakse. Kuna ma olin aga endiselt reisist üleväsinud ja suhteliselt hapras konditsioonis, viis see kõik mu nii endast välja, et hakkasin nutma niipea, kui kabineti uksest välja sain ning löristasin vist pool tundi ühtejärge. Läksin koju, jõudsin vahepeal juba maha rahuneda ning nutsin siis jälle teist samapalju. Hämmastav, mis magamatus ja pinged teha võivad.

Selle arsti nime ma avalikus blogis nimetama ei hakka, aga kui keegi tahab teada, millisest arstist Pärnus hoiduda, siis erakanalite kaudu võib küsida. Kui ma järgmisel päeval oma seiklustest kosmeetikule rääkisin (seekord läksin sinna Meest ootama, tema tahtis ka näopuhastust), hakkas too nime kuuldes kõva häälega naerma ja küsis, kas mulle mingeid diagnoose ka pandi. Et too arst olevatki jubedus kuubis ning lisaks kõigele veel alkoholiprobleemidega. Vot selline lugu siis.

Igal juhul tuli emal meelde, et tal on ju veel üks tuttav ämmaemand, kes on väga tore inimene ning too lubas mind lahkesti veel samal õhtul pärast nende keskuses toimuvat loengut vastu võtta. Kuna loeng muudkui venis ja venis, tegime Mehega linnas aega parajaks – kõigepealt Jazz Cafes, hiljem taas Veerevas õlles. Kella üheksa paiku sain lõpuks kõne, et võin tulla, jätsin Mehe Veerevasse äsja tutvutud toreda neiuga juttu vestma ning läksin uuele katsele.

Ja seekord panin küll kümnesse. Too ämmakas oli nii asjalik ja tore, et kurtsin talle ära kõik oma hädad, sain sealsamas tehtud kõik oma testid (sh vereproovi) ning kõigele lisaks teada, et mu immuunsüsteem on 120% (aga see on juba pikem jutt, mida siinkohal rääkida ei viitsi). Jätsingi tablettide võtmise pooleli, et organism puhkaks ning sain ka vajalikku nõu, mis kaitsevahendeid edaspidi kasutada, sest kondoomid pole küll püsisuhte puhul asi, mida ma aktsepteerida suudaks või tahaks.

Ma olingi juba mõnda aega mures, mis saab siis, kui ma saan 25-aastaseks, sest noortekabinetist saadetakse siis ju pikalt, aga näe – leidsin endale võrratu arsti (ja testid, muide, olid muidugi ka kõik korras, midagi muud ma ei eeldanudki).

Tunnikese hiljem siirdusin tagasi Veerevasse õlusse, kus Mehel endiselt väga lõbus oli. Veetsime seal aega pea kella üheni öösel, nägin muuhulgas üle pika aja üht oma eesti keele õpetajatest ja üldse oli hästi tore.

Reede, 14. detsember
Kella 12-ks juuksurisse, millega lõppes päevi kestnud aktsioon “Tikrile kaubanduslik välimus” – sain endale superägeda soengu ning olin seega igati valmis avalikkuse ette ilmuma.

Siis käisime Mehega Endla teatris tema õe samal õhtul toimuva 30. juubeli kostüümipeo tarbeks vajalikke vahendeid otsimas. Kui Mees mulle millalgi varem mainis, et me läheme kostüümipeole, oli mu esimene automaatne mõte: oh, äge, saan ennast ilusaks teha. Kujutasin ette printsessi või muud taolist. Mees aga teatas, et tema tahab mingisugune loom olla ning kuna leidsin, et oleks kena temaga ühtses stiilis olla, ei jätnud see mulle just suurt valikuvõimalust. Kostüümilaenutuse tädike oli üsna tõre, sest kliente muudkui saalis. Nagu ma aru saan, oleks meil pidanud kohale tulles juba oma soovidest konkreetne arusaam olema (à la tahan piraadikostüümi vms), et ta saaks meile siis ise vajalikud riided välja otsida, aga lõpuks lasi ta meil veidike ringi vaadata ning meie saagiks langesid nukitsameeste pead ning känguru ja jaaniussi (või mis iganes muu rohelise ussi) kestad.

Ja õhtupoolikul suutsime veelkord Veerevasse õlusse sattuda, nälga kustutama ja aega parajaks tegema.

Mehe õe sünnipäevast mul kahjuks pilte pole, sest me ei jõudnud neid enne ärasõitu endale muretseda, aga siin on üks, mis õeke tol õhtul pärast meie koju jõudmist tegi:

Laupäev, 15. detsember
Hommikul pidime ennast kangelaslikult jubevara üles ajama – Kats tuli meid kõiki ilusaks tegema ehk fotograafi juurde minekuks ära maalima. Siis võtsime suuna Raekülla, vendade Vlassovite ateljeesse, kus Vadim meist hulga ilusaid pilte tegi – mõningaid võisite näha siin, aga panen nüüd siis veel mõned, sest noh – pildid on ometi ilusad 😉

Pärast seda tähistasime ema 60. juubelit Kadunud lootuse pubis (asjakohane nimi, irw), millest mul kahjuks jällegi õieti pilte pole, sest nende kõrvetamisega läks viimasel hetkel suht kiireks ja DVD sai ka enne täis. Kuna minu ja Mehe eelmise õhtu kostüümid mu perekonna vaimustusse ajasid, otsustasime neid veel korra rahva naerutamiseks kasutada (seekord küll juba õega):

Pidime aga peolt enne lõppu ära minema, sest ees ootas juba järgmine: Midrissiti jõul Viljandimaal Rarru suvilas, mis oli alanud juba eelmisel õhtul, aga kuhu me varem paraku lihtsalt ei jõudnud.

Õhtu oli tore, nägin juba varem kohatud Mehe sõpru, sain tuttavaks uutega, nägin üle mitme päeva Swammi ja üle tõsiselt pika aja Runni, sain tuttavaks Jaile, Pisi ja Maideniga… Oi, tore oli. Ja sellest õhtust on mul isegi mõned pildid.

Kõigi kohalviibijate kasv sai koos vanusega köögiseinale jäädvustatud. Kuna mina ei olnud üldse nõus Antti esialgse väidetava kasvuga, sest Mees on minu meelest vähemalt sama pikk, sai Antti üle mõõdetud ning seinale vastavad parandused tehtud. Ja kuigi seinal paistab Antti pikem olevat, siis sellel pildil tundub asi vastupidine. Võta siis kinni!

Kõik õhtu lipsukandjad:

Pühapäev, 16. detsember
Pärastlõunal sõitsime tagasi Pärnusse ning õhtul käisime Mehe, õekese ja Kaidiga Steffani pizzat nautimas. Irooniline oli see, et ma tahtsin suurejooneliselt kogu arve kinni maksta, aga mu pangakaardil polnud piisavalt raha (minu teada oleks pidanud küll ja veel olema, aga unustasin õppelaenu, mis oli vahepeal maha läinud) – piinlik või mis 😀 Ja ikka pidi Mees maksma.

Esmaspäev, 17. detsember
Et ükski reis ei saa mööduda ilma ebameeldivusteta, möödus see päev peamiselt Mehega tülitsedes. Halbu asju aga otse loomulikult meenutada ei taha, seega las jääda.

Teisipäev, 18. detsember
Sõitsime Mehe ema ja õega Tartusse. Ema ja õde suundusid paari tunni pärast Pärnu poole tagasi, meie jäime sinna. Jõudsin Vildes pelmeene süüa ning sealt ühe siidriklaasi pihta panna, siis selle õnnetult kombel täiesti tahtmatult lubamatusse kohta maha unustada, vahepeal Antti juures jalga puhata ning siis rokibaari suunduda.

Underground oli äge, sinna lähen hea meelega teine kordki tagasi. Nägin ära Daki, Piia ja Nadja (aga ka esimest korda IRL Mehe eksi, mis oli ühtekokku päris humoorikas, aga noh, las see jääda sinnapaika), kinkisin kõigile punaseid karvaseid käeraudu ja Daki sai lõpuks oma pastaka kätte… Õhtu jooksul jõudsime veel Zavoodis söömas käia ning Undergroundi tagasi tulla… Ning jällegi oli ääretult tore, ainult et alkohol ei tahtnud minuga eriti koostööd teha, nii et purju ma ei jäänudki ja läksin õhtu lõpuks mahlale üle.

Öömaja saime Antti ja Rarru juures, kus Mees sattus vaimustusse Maideni rotist, kes seal hoiul oli ning mina kilkasin vaimustusest tuttavate nagide peale (meenutuseks vaata siit):

Kolmapäev, 19. detsember
Magasime ennast välja ja nautisime hilist hommikusööki Tigedas tikris (kajastatud õige põhjalikult siin). Ja siis jätsingi Mehe Tartut nautima ning võtsin ise suuna Tallinna poole, sest kui Mehe põhiline sõpruskond on Tartus, siis minul paraku Tallinnas.

Kõigepealt läksin oma vanasse töökohta. Oi, kui veider oli üle kuude Leppa näha. Tõsiselt veider! Polnud enam üldse harjunud temaga… Aga tore oli üle pika aja jälle poes hängida.

Õhtupoolikul sain kokku Markoga, jõime mitu tundi Kehrwiederis kohvi ja rääkisime elust. Juttu jätkub meil temaga alati küll ja veel, nii tore oli teda üle pika aja näha. Ja ta kinkis mulle šeikeri (või kasutatakse eesti keeles ka ingliskeelset väljendit shaker?) koos retseptiraamatuga! Oi, teate, ägedad kokteilid on mu nõrkus ja ma olen alati mõelnud, et ma tahaks seda endale saada, aga ma olen ka alati teadnud, et ise ma seda endale niipea ei osta. Nüüd on vaja veel koju piisavas koguses erinevaid alkohole muretseda ja saabki kokteile segama hakata 😉 Mees siin ükspäev juba miksis midagi olemasolevatest vahenditest kokku.

Aga ega see kohtumine ei jäänud viimaseks. Kehrwiederist suundusin edasi ei kuhugi mujale kui Levikasse, et seal ülejäänud õhtu Ruuduga klaase kummutada.

Levika koha pealt pean küll tunnistama, et minu praeguse eluperioodi juures ei ole see päris minu koht… Veel eelmisel kevadel oli see mu teine kodu ja kõik oli äge, aga vahepeal olen ma jälle maha rahunenud ja Kehrwiederi taolised õdusad kohvikud sobivad mulle hetkel palju paremini. Ja alkohol otsustas ka tol õhtul minuga mitte koostööd teha, niisiis ei õnnestunudki mul ennast purju juua. Aga Ruudut näha oli jällegi ütlemata tore ja sai igasugustest asjadest räägitud.

Kogu möödunud päevade meeletust suhtlemisest tingituna vajusin ma jällegi häbiväärselt vara ära ning, jäädes elegantselt maha viimasest bussist, pidin Vaska juurde minemiseks takso võtma. Veidi enne kella ühte kohale jõudes olin sunnitud ta sisse saamiseks üles ajama, õnneks ei paistnud see teda eriliselt häirivat ning õige pea norskasime me mõlemad õndsalt tema paksude tekkide all.

Neljapäev, 20. detsember
Kell kaheksa olin taas sunnitud linna peale minema. Istutasin ennast Pärnu kohvikusse ja tegin seal nii kaua aega parajaks, kuni kell üheksa sai ning ma HP hooldusesse oma läpaka järele minna võisin. Viga polnud tollel õnneks midagi, lihtsalt vent oli paksult tolmu täis olnud (tegi teine nii koledat häält, et kartsin juba kõvaketta jamasid). Maksin selle teadmise ja puhastuse eest rõõmuga 250 krooni ning põlgasin ära hinnapakkumise uuele akule, mis oleks mulle maksma läinud vist üle 2000 krooni, kuna kahtlustasin, et saan Londonist midagi odavamat (hilisemate uuringute tulemusena võin kinnitada, et pea poole kõvema aku saab poole odavamalt indeed).

Siis hängisin veel mõned tunnid oma vanas töökohas. Lootsin, et saan Lepa tunnikeseks kõrvale kohvikusse vedada, aga tänu jõulueelsele tarbimismaaniale see ei õnnestunudki. Lubasin temaga siis pühapäeval jooma minna, aga etteruttavalt võin mainida, et pühapäevaks olin omadega liiga läbi. Nii polnudki võimalust Lepaga pikemalt rääkida, millest on väga kahju. Suvel Eestisse minnes teen asja kindlasti tasa.

Siis sain taas kokku Markoga ning käisin temaga UpUpis lõunat söömas. Jällegi üks uus koht Tallinnas, väga mõnus oli ja hea meelega lähen teinekordki tagasi. Muuhulgas pakuvad nad seal hiiglaslikku lattet, millesarnast ma varem polegi näinud (no see tass oli konkreetselt pool liitrit!):

Õhtupoolikul pidin esialgsete kavatsuste kohaselt veel Ruuduga ringi hängima, aga kuna ootamatult selgus, et Mees tuleb õhtul paariks tunniks Tallinna, hülgasin Ruudu häbiväärselt, shame on me. Ma polnud Meest vaid kaks päeva näinud ning juba oli igatsus nii suur, et lihtsalt ei saanud teisiti.

Ühtlasi nägin ära oma kõige esimese poe ja sain sealsete veel alles olevate vanade töötajatega juttu vesta.

Mehega käisime Ülemiste keskuse Kreeka restoranis söömas (vot seda kohta küll ei soovita – pannkoogid on väikesed ja mõttetud, kõht ei saa täis, piim on soe ja see rõve kauasäiliv, sellise asja puhul tuleks Eestis küll piima tellivat klienti eelnevalt hoiatada, see ei kõlba ju juua!) ja hängisime niisama keskuse peal ringi… Niii hea oli temaga koos olla.

Siis suundus Mees tagasi Tartu poole ning mina siirdusin Viru keskusesse, et seal wifis istudes aega parajaks teha, kuniks vendade Urbide kontsert lõppeb ja me Pipsiga tema poole minna saame. Pipsi uus elamine oli udupeen, ma ütleks, või noh, kas just PEEN sõna oteses mõttes, aga ütlemata mõnus ja hubane. Rääkisime terve õhtu juttu, sõime ja jõime… Pips kinkis mulle jõuludeks Seksipiibli, mis mind otse loomulikult üliväga elevile ajas ja mida ma ülejäänud õhtu jooksul pidevalt lehitsema pidin.

Reede, 21. detsember
Käisin Pipsiga tema töö juures (polnudki varem sellel korrusel käinud ja tema lauda näinud, majja oli muidu paar korda varemgi asja olnud), et ta auto ära tuua, mis eelmisel õhtul napsutamise tõttu maha oli jäänud. Sõime Pärnu kohvikus hilist hommikusööki ning käisime siis jõulukinke otsimas. Kusjuures me vist kumbki ei leidnud eriti midagi 😀

Õhtul sain kokku Kristiga, kes oli just tulnud viimaselt eksamilt – väsinud, aga õnnelik. Läksime Piritale tema poole, kus õhtu möödus jällegi veini taga mõnusalt juttu vestes, Raul serveeris meile veel verivorsti hapukapsaga ja elu oli tõsiselt lill.

Viimase bussiga suundusin tagasi kesklinna, kus Vaska juba paar tundi oma sünnipäeva pidas ning ühinesin pidulistega Texases. Mõned neist olid juba kustunud, mõned (sh sünnipäevalaps ise) meeldivalt švipsis. Igatahes seal me veel istusime ja jutlesime, kuni meid sulgemise tõttu välja visati. Edasi Angelisse enamik seltskonnast siiski minna ei viitsinud, seega tellisime taksobussi ning üllatavalt paljud meist lõpetasid öö Vaska juures – kokku oli meid seal vist viis.

Laupäev, 22. detsember
Hommikul lisandus meie seltskonnale veel üks Vaska töökaaslane ning maha sai peetud suur kohvi- ja saiapidu (sest see oligi Päris Õige Päev).

Siis suundusime kolmekesi Kaubamajja, kus oli Vaska kord jõulukinke shopata. Mina jõlkusin niisama kaasas ja leidsin muuseas üliägeda türkiissinise kaelaehte koos kõrvarõngastega, mille siis sealsamas nahhaalselt Vaska endale jõuludeks kinkida lasin. Nojah, tegelikult ta muidugi ise pakkus ja mina olin nõus, sest mu enda rahad olid juba haletsusväärsesse seisu kahanenud.

Käisime taas UpUpis, kus teenindajad keeldusid meile nii pikka aega arvet toomast ning meie letile lähenedes küsisid ka vaid süüdimatu näoga, kas saavad meid kuidagi aidata (me olime arvet enne küsinud, eks), et me vastasime: “ei” ning läksime lihtsalt minema. See on mul vist esimest korda elus külma arvet teha, aga no Vaska südametunnistus hakkas teda paar päeva hiljem piinama ning ta läks ja maksis selle arve ikka ära.

Siis suundusime tagasi Kuldnoka häärberisse õhtuseks Marilyn Mansoni kontserdiks valmistuma. Sellega seoses oli hommikupoole juhtunud tore lugu – üks kontserdile minejatest helistas ja ütles, et ta ei saa tulla, ning palus oma piletile mõni teine kasutaja leida. Nii juhtuski, et ma sattusin pahaaimamatult Mansoni kontserdile. Hämmastav!

Kõigepealt pidin muidugi aktiivselt vinguma teemal “mul pole midagi selga panna”, aga Vaska abiga otsisime mulle ta õe riidekapist musta maika, lisaks üks mu truudest lipsudest ning veidike musta silmapliiatsit ja valmis ma olingi. Ühtlasi jõudis ootamatult ja mõnusalt pähe hakata pool pudelit veini, mille ettevalmistuste kõrvale sujuvalt ära tarbisime.

Enne kontserdi saime kokku veel Rentsi ja Rojuga ning jõime ühed siidrid.

Kontsert ise oli, olgem ausad, väga äge. Mitte et ma oleks osanud kaasa laulda rohkem kui ühele laulule, aga show oli siiski võimas. Kuna mina muusikaarvustusi kirjutada ei oska, panen teile siia lingid Iire ja Klari vastavasisulistele postitustele, sest ma nõustun nende mõlemaga 100%.

Pärasti kontserti sai mingi ime läbi ennast viimase trolli peale pressitud (mis graafiku järgi oleks pidanud veerand tundi tagasi minema) ning pool tundi Statoilis hotdogisabas seistud.

Vaska, muide, pajatab oma sünnipäevast täitsa pikalt ja toredalt siin, muuhulgas näiteks sellest, kuidas meid trollis sigadeks sõimati.

Pühapäev, 23. detsember
Magasime võrdlemisi kaua, panin Vaska Balti jaamas rongi peale ning suundusin siis kesklinna, kus pidin mingil hetkel kokku saama Pipsi ja Murakaga. Kuna olin jällegi kõigist pidustustest ja meeletust suhtlemisest suhteliselt kapsas, matsin maha mõtte Lepaga kokku saada ning temaga üks peet juua ning istusin selle asemel Viru keskuse bussiterminalis asetsevasse Metro kohvikusse, kus ma juba neljapäeva õhtul Pipsi oodates korra tasuta wifit nautisin. Too õhtu jõin ma ainult mahla ja jäätisekokteili, mis olid suhteliselt lollikindlad ostud. Seekord viibisin seal aga pikemalt, mistõttu tekkis vahepeal ka nälg… Ja koos sellega järjestikused komplikatsioonid.

Pipsi tellitud pasta osutus taldrikutäieks makaronideks (kõige labasemas mõttes) koos mõttetu ollusega ning suur mahl maksis tavalisest poole rohkem, klaas oli aga pea sama väike. Hiljem ostsime mõlemad ühe hotdogi, mis oleks pidanud ometigi suhteliselt lollikindel ost olema või vähemalt nii meile tol hetkel tundus… Aga sai oli kuivanud ja kogu krempel üldse kaheldava väärtusega. Ning minu kohviga anti kaasa vaid üks tükk suhkrut ja kui ma seda juurde küsima läksin, teatati mulle, et tükk suhkrut maksab üks kroon. ÜKS KROON TÜKI SUHKRU EEST! Ma pidin istuli kukkuma 😀 No ühe krooni see tädi sai, aga ega sinna kohvikusse enam tagasi ei kisu. Täpsemalt – läheks ainult õhtul peale üheksat, sest muud normaalsemad wifikohad sealkandis on siis juba kinni, aga Metros saab 23-ni istuda.

Käisime Muraka ja Pipsiga veel Viru keskuse peal ringi ning nad aitasid mul välja valida viimase osa Mehe jõulukingitusest. Siis suundusime kõrval asuvasse uude Patrickusse, kus me õhtul vanade töökaaslastega kokku pidime saama (selleks puhuks Murakas Tallinna tuligi). Kuna kokkulepitud kohtumisajani oli veel paar tundi aega, mõnulesime kolmekesi siidrite-kokteilide ning pelmeenide-küüslauguleibade taga. Pips läks varsti koju, tema asemele tuli Kristjan, kes aga ka kahetsusväärselt ruttu ära läks… Rääkimata Kantersist, kes oli lubanud tulla, aga meid Haapsallu minemise kasuks hülgas. Teistega istusime siis pikemalt, ehkki Maidol hakkas suures naistekarjas ka varsti imelik ja ta lahkus ülejäänud seltskonnast varem 😀

Helen pakkus meile Murakaga lahkesti ka öömaja ning tema pool pidi enne magama minemist veel muidugi tunnikese juttu rääkima.

Esmaspäev, 24. detsember
Olime Murakaga mõlemad netist endale suhteliselt varajaseks hommikutunniks bussipiletid ette ära ostnud, et me Tallinnas puhtast nõrkusest poolt päeva maha ei magaks. Saime ilusti bussi peale ja jõudsin lõpuks ometi tagasi Pärnusse. Olin seal aga omadega nii läbi, et üle terve linna poodide kestnud tulutu värvilise tuhksuhkru või glasuuri jaht ning Mehe väga valesti sõnastatud ja hoolimatult pillatud lausejupp murdsid mu lõplikult maha. Ülejäänud päeva ei teinud ma enam suurt midagi, jätsin minemata Mehe ema jõululõunale ja keeldusin õhtul isegi oma emaga jõululauas istumast. Tülitsesime nii mis kole… Lõpuks leppisime muidugi ära ka. Aga okas jäi hinge ja jõululaupäev oli rikutud.

Aga noh, järgmistel jõuludel läheb paremini, eks 😉

Teisipäev, 25. detsember
Hommikul vaatasime ära Love Actually, mida olime eelmisel õhtul poolenisti just näinud.

Päeval läksime Mehe vanaema juurde jõululõunale, nägin ära hunniku tema sugulasi (kellest osa olin ma tema õe sünnipäeval ja muudel puhkudel küll juba näinud) ning pidin, oo õudust!, salmi lugema. Aga muidu nautisin kogu seda pidu väga, vastupidiselt Mehe kartusele, et ma ei kannata selle lärmi sees olla (kõik rääkisid kõvasti ja ühekorraga). Oli lihtsalt mõnusalt lärmakas ja sõbralik perekondlik koosistumine, mul oli suisa kahju, et pidin nii vara lahkuma. Ja Mehe vanaema on kõige ägedam! Mul endal on kõik vanavanemad ju üle kümne aasta surnud…

Igatahes pidin ma söögiga piiri pidama ning peolt enne lõppu lahkuma, sest ees ootas veel Marise 25. juubel, mida nad olid minu sinna jõudmise ajaks juba Karini ja Lembiga paar tundi tähistanud. Söönud olin ma selleks ajaks ikkagi nii palju, et salatini ei jõudnudki… Ilmselt oli selles oma osa ka Marise seentel hallitusjuustu, kodujuustu ja singiga ehk minu uuel lemmikroal väikese variatsiooniga – hävitasin seda ikka metsikult. njämm! Ja siis veel torti ja üht teist torti ja meeletus koguses puuviljasalatit… Oehh. Näljaseks lähen paljast mõttest!

Ja isegi Mees jõudis lõpuks veidikeseks Marise juurde, et sealt poole öö ajal lõpuks kodu poole minna. Polegi vist varem nii kaua Marise sünnipäeval olnud.

Ahjaa, ja Marise juures oli vahepeal remonti tehtud, nii ma sattusin vaimustusse tema ägedast esikutapeedist ja tegin sellest pilte – seda ka Kaidile mõeldes, ta ju meil see elevantide fänn:

Kolmapäev, 26. detsember
Kuna ühine jõuluõhtusöök läks aia taha, tahtis ema meid kõiki ikka lõpuks ühe laua taha saada, seega läksime avastama uut restorani uues kupliga majas turu juures, mis äsja avatud oli. Ma kujutan ette, et suvel saab sellest kõige katuseterrassiga väga äge koht, aga tol hetkel oli suht jahe ja tühi, ropult vigasid täis menüü (pidasin plaani menüü vead ära parandada ja Elmar Lepale koos jõulutervitustega meilile saata, aga mõtteks see jäigi) ning väga väike toiduvalik. Toidud ise polnud ka päris minu maitse, liiga fancy. Emale jällegi meeldis väga, nii et…

Ei, kindlasti tuleb sinna suvel tagasi minna, katuseterrassile jäätisekokteili jooma 😛

Ema üritas meist ilusat pilti ka teha, aga meie tegime ainult koledaid nägusid:

Tahtsin õhtul veel Kaidiga kokku saada, aga ta oli ära metsas, seega jätsin kingikoti tema isa kätte ja oligi aeg hakata Tallinna poole sõitma – Krissu pakkus meie viimaseks ööks lahkesti öömaja. Õnneks olid Mehe sõbrad sinnapoole sõitmas, nii ei pidanud me suurte kohvritega bussi minema.

Krissuga sai ka terve õhtu juttu vestetud ning tema uue lemmikloomaga tutvust tehtud – ta oli just endale kasside hoiupaigast kassi ära toonud.

Neljapäev, 27. detsember
Sõitsime taksoga Ülemistesse, ostsime sealt kokku viimased puuduolevad asjad ning võtsime järgmise takso lennujaama. Check in läks libedalt, lisakilosid polnud ning kolme tunni pärast olimegi tagasi Londonis. Ilm oli Eestiga võrreldes suisa kevad ning Stanstedist Londonisse viiva bussi juht eestlane.

Reisikirja lõpp.

Nii, nüüd on mu karmavõlad lõpuks makstud, kolm ja pool tundi möödas ning nelja ja poole tunni pärast vaja juba üles tõusta. Head ööd!