Apr 302008
 
Domain Name t-ipconnect.de ? (Germany)
IP Address 84.191.165.# (Deutsche Telekom AG)
ISP Deutsche Telekom AG
Location
Continent : Europe
Country : Germany (Facts)
State/Region : Berlin
City : Berlin
Lat/Long : 52.5167, 13.4 (Map)
Language German
de
Operating System Microsoft WinXP
Browser Firefox
Mozilla/5.0 (Windows; U; Windows NT 5.1; de; rv:1.8.0.1) Gecko/20060111 Firefox/1.5.0.1
Javascript version 1.5
Monitor
Resolution : 1280 x 1024
Color Depth : 32 bits
Time of Visit Apr 30 2008 6:59:12 pm
Last Page View Apr 30 2008 7:01:22 pm
Visit Length 2 minutes 10 seconds
Page Views 2
Referring URL
Visit Entry Page http://tikrike.blogspot.com/
Visit Exit Page http://tikrike.blogspot.com/
Out Click
Time Zone UTC+1:00
Visitor’s Time Apr 30 2008 5:59:12 pm
Visit Number 80,000

 

Saksamaa? Hmm. Kas keegi tahab midagi üles tunnistada? ;)

Apr 282008
 

Lehvitab teile ;)

Tänases UH-s sai siis kõik vajalikud asjad ära mõõdetud, Maasikas tunnistati igati normaalseks. Pikkust on hetkel 66,3 mm. Seekord siputas ta ikka tunduvalt rohkem, kui poolteist nädalat tagasi.

Targalt paberilt, mis mulle kaasa anti, võib lugeda, et aju, kolju, selgroog ja alakeha paistavad normaalsed ning kõht, põis ja mõlemad käed-jalad on nähtavad.

Kui keskmine risk minu vanusegrupi rasedatel on mingitele puuetele (üks on downi sündroom ja teine jumal teab mis) 1:1004 ja 1:1854, siis pärast mu UH tulemusi on Maasika risk vastavalt vaid 1:33451 ja 1:61803.

Jälle üks mure vähem ja süda rahulikum :)

Järgmine UH on reedel, 4. juulil kell 15:45.

Uudistega rasedusrindelt selleks korraks kõik. Kuulmiseni!

(kui ma viitsin, siis kirjutan veel täna õhtul muust elust ka)

PS. Eelmisel UH pildil näha olev suur nina olevat ilmselt hoopis käsi, mis pea tagant välja paistab, sain ma täna teada. Sest nina on Maasikal alles imepisike. No igatahes pettis ta väga hästi ära meid :D

Apr 282008
 

Eilehommikusel kokkusaamisel haiglas suunati mind kohaliku perearstipraksise ämmaemanda juurde, kes peaks siis minu eest ülejäänud raseduse aja hoolt kandma. Peaksin ikkagi käima haiglas UH-s ja verd andmas, aga ülejäänud asjad saaks kohapeal korda ajada. Kui kohalikul perearstikeskusel ämmaemandat poleks olnud, oleksin pidanud haiglas käima hakkama, aga see on suur ja neil on seal alati nii kiire, seega kohalik praksis on alati parem variant – väiksem ja inimlikum.

No aga ma ju olen kolimas, mida ma neile ka ütlesin. Nad arvasid, et ehk ma ikka nii kaugele ei koli ja võin tolles praksises edasi käia, mis mul praegu siin paari minuti jalutuskäigu kaugusel on. Jäi siis selline jutt, et lähen panen esmaspäeval ise nende juures aja kinni (umbes nelja nädala pärast peaks järgmine kokkusaamine olema).

Kuivõrd nüüdseks on suht kindel, et me selle korteri saame, hakkasin otsima perearstikeskusi uue elukoha lähedal. Ja tõepoolest, kohe ümber nurga paari minuti jalutuskäigu kaugusel ongi lähim praksis, kus on olemas maternity services – see on JUST see, mida mul vaja on!

Ja kohalik haigla jääb ikka samaks. Õigemini üks teine haigla oli miilide poolest veidikene lähemal (2,6 vs 3), aga sinna oli ühistranspordiga halvem saada, seega sobib ikkagi kõige paremini see, kus ma siiani käinud olen, kus kõik mu senised andmed on ja kus ma ideeliselt ka sünnitama peaks. Ideeliselt sellepärast, et ma kavatsen uurida, kas kuskil läheduses on ehk olemas riiklikke ämmaemandate keskusi – neis saaks ka tasuta sünnitada, aga need on väiksemad ja inimlikumad ja väiksema sekkumisega, seal oleks ilmselt mõnusam, kui haiglas. Ja need asuvad enamasti siiski haiglate lähedal, nii et vajaduse korral saab alati sinna minna, kui sünnitus ei kulge oodatult ja on vaja professionaalsemat abi… No eks näis.

Igatahes see, et mul on nii lähedalt võtta kõik teenused, mida enne ja pärast rasedust vaja on, on veel üks märk sellest, et see korter ongi just meile mõeldud. Omanikul ei saa ometigi midagi Maasika vastu olla või mis?

Saatsime talle just meili, kus kinnitasime, et tuleme hea meelega järgmisel nädalavahetusel lepingut sõlmima ning meile oleks ka kõige sobivam aeg kolimiseks 10. mai (tema pakkus selle kõigepealt välja).

Oeh. See kõik tundub liiga hea, et olla tõsi. Hoidke pöialt!!!

PS. Ma annan endale suurepäraselt aru, et mu blogi ongi juba omandanud kergelt titeteemalise varjundi – aga no krt, ma ju ikka kirjutan sellest, mis parasjagu keelel ja meelel on. Loodetavasti jääb mulle ikka piisavalt muud elu ka, ma tõepoolest ei taha kanaemaks muutuda!

Apr 272008
 

Ärkasin täna hommikul üheksa paiku ja ei suutnud enam magama jääda – muudkui mõtlesin sellest korterist. Olime eile õhtul Mehega arutanud, et peaksime omanikule meili saatma ja kinnitama, kui väga see korter meile ikka meeldis, kirjutasin selle koos paari küsimusega valmis ja saatsin ära.

Pool kaksteist tuli sõnum, et kuigi ka teised vaatajad tahtsid seda korterit, oleme meie Mehega endiselt nimekirjas esimesed ning see on meie, kui seda soovime. Üritasin helistada, aga sattusin kõneposti ja jätsin teate.

Ja nüüd, õhtupoolikul, kui koju jõudsime, ootas meid ees vastusmeil – tüüp polnud meie kirja lugenud enne, kui veidi aega tagasi. Ta kinnitas, et oleme teretulnud sisse kolima ning pani ette järgmisel nädalavahetusel kokku saada ja leping ära sõlmida.

Niisiis on see korter peaaegu meie. Peaaegu sellepärast, et me otsustasime talle Maasikast rääkida. ENNE lepingu sõlmimist. Ta on lihtsalt liiga normaalne inimene, et tema eest sellist asja varjata ja valetada. Seega räägime kõik ära ja jätame talle võimaluse meelt muuta, kui tal peaks midagi tõsist laste vastu olema.

Aga ma usun, et kõik läheb hästi – sest tüüp tundus tõesti mõistlik ja tore. Ütleme talle, et ei tahtnud enne rääkida, kui esmaspäevane (st homne) UH näitab, et kõik on korras. See on ainult veidikene tõe väänamine – tegelikult mul ju olekski pidanud esimene UH alles nüüd olema, mis siis, et mul valearvestuse tõttu üks juba oli. Ja nii me jätame vist kõige parema mulje.

Kui palju nii väike laps ikka korterile potentsiaalset häda teha saab? Vildikatega seinu sodivad vast veidi vanemad, me tahaks 2-3 aasta pärast vist ikka Eestisse tagasi kolida. Ja no otse loomulikult kinnitame me, et kui midagi ära rikume, siis teeme ise korda ka.

Niisiis hoidke veel nädalake pöialt, et omanikul Maasika vastu midagi poleks. SIIS on kõik kindel.

aga lootus, ma ütleks, on suur.

mul on niii hea meel!

Apr 272008
 

Käisime täna isegi kolme kohta vaatamas, mitte kahte. Esimesed kaks olid agentuuride kaudu ja tõelised urkad – väiksed, pimedad, hallitavad jne.

Ja siis läksime sinna kolmandasse, millele mul olidki kõige suuremad lootused. Kuulutuses polnud kirjas kuigi palju – ainult seda, et on aed ning üüritakse välja vaid mööbliga. Huvitav on muidugi see, et kui ma olin suutnud meelde jätta, et rent on £700 inclusive, siis tegelikult oli see hoopis £710 exclusive – kõik maksud lisaks, mis on council tax, elekter ja gaas. Tegelikkuses siis pigem £850-950 kuus. Põhimõtteliselt läheks meil üks palk lihtsalt üürile. Praegu maksame poole vähem. Aga me peaks mingeid toetusi ka saama, neid peab kõigepealt lihtsalt taotlema :P

Aga korter ise… Võrratu! See oli ruumikas, valgust täis, isikliku aiaga (mitte keegi teine peale meie seda ei kasutaks). Hästi möbleeritud (tõesti ilus puitmööbel kõigis ruumides) ja hubane. Toad on eraldi, elutuppa jäävad muuhulgas teler ja DVD-mängija, sealne diivan käib lahti kaheinimesevoodiks ja seinal on HIIGELsuur peegel. Magamistoas on mõnus kaheinimesevoodi (ägedam kui see, mis meil praegu on), riidekapp JA suur kummut (sellist luksust pole meil Londonis veel olnud, et mõlemad korraga oleks, ikka üks ja väike). Köök on suur ja mõnus, seal on isegi laud (see oleks mu esimene Londoni köök, kus on võimalik korralikult laua taga süüa). Vannitoal on aken, mis meile hullult meeldib ja no vann ise muidugi, Mees tunneb vannis käimisest hirmsasti puudust. Dušš pidavat ka korralikult töötama. Aias on praktiliselt terve päeva päike ja loojub ka sinnapoole, nii et (suve)õhtutel on seal mõnus chillida (ja grillida).

Omanik oli ise seal üle kolme aasta elanud ja ütles, et hakkab seda taga igatsema. Kolib nüüd oma naisega kokku. Väga sümpaatse mulje jättis, vastupidiselt kahele eelmisele agentuuritüübile.

Ühesõnaga see oli armastus esimesest silmapilgust. Meie olime esimesed vaatajad, pärast pidi veel kaks huvilist tulema. Aga omanik väitis, et me meeldime talle ja et ta üüriks meile hea meelega.

Nii et ma ei teagi… Kas me saame või leiab ta kellegi, kes talle veel rohkem meeldib? Ma siiralt loodan, et mitte. Loodan, et meie kasuks räägib soov üürida pikemaks ajaks – ütlesime, et tahaks esialgsete plaanide kohaselt ikka paariks aastaks paigale jääda, sest kolimisest on kõrini.

Rasedusest me muidugi ei rääkinud, ehkki mul on sellepärast väiksed süümekad. Ta paistis olevat selline inimene, kel pole laste vastu miskit, aga ei või iial teada ja no ei tahtnud kuidagi oma šansse vähendada. Või kas me oleks pidanud rääkima?

Tänav on tõeliselt mõnus ja vaikne, üleüldse on kogu ümbruskond just selline, kus ma enne rasedaks jäämist poleks mingil juhul tahtnud elada – kesklinnast liiga kaugel, niii vaikne ja igav. Aga praegu ma just vaikust ja rahu tahangi, Brixton tundub nii ülerahvastatud. Naljakas, mida hormoonid teevad.

Üleval on teine korter, aga seal pole viimase kolme aasta jooksul keegi elanud, seega pole mingeid naabreid lähedal, kes käratseksid või kellele Maasika nutt võiks kunagi närvidele käima hakata. Ja Mees saaks jala tööle käia, mis on ju eriti peen. Minul muidugi läheb sealt tööle kahe bussi või bussi ja metrooga 45 min varahommikul, 1h 20min hilisemate vahetuste puhul… Aga ma jään nagunii vähem kui poole aasta pärast koduseks, nii et kannatab ära. Lähim bussipeatus on ümber nurga, paar minutit kõndida, sealt sõidab 20 minutit Brixtonisse.

Sisse kolida saaksime mõnel mai nädalavahetusel, ideaalis 9-10 (meie ametlik välja kolimise päev siit on 14).

Hoidke meile tõesti kõiki pöidlaid ja varbaid, et me selle korteri saaks. See pole mingi üürikorter, see on tõeline kodu. Hubane ja kodune. Seal oleks hea pesa punuda ja Maasikat kasvatada.

Ahjaa, veel üks seik tuli meelde. Kuna meil oli teine korterivaatamine samas kandis ning Mees oli viimase aadressi valesti üles kirjutanud, oli meil segadus, kuhu siis nüüd minna ja vajadus kähku netist selgust saada. Teele jäi just ette kohalik raamatukogu, mis lubas meil lahkesti ilma igasuguse lugejakaardi olemasoluta netti kasutada, neil oli selleks puhuks kohe omaette arvuti – 15 min max, aga rohkem polnud vajagi. Ja WC-s sain ka ära käidud, mida just vaja oli. Ja üldse jättis see nii mõnusa koduse mulje – vähe inimesi, sõbralikud töötajad, praktiliselt üks suur saal, kõik raamatuid täis, ise sai kõike valida. Päike paistis, kõrval oli veel mingi õu koos pinkidega, kus saaks ilmselt chillida ja lugeda… Ma pole endale siiani raamatukogukaarti teinud, sest Brixtoni raamatukogu ei jätnud mulle mingit muljet (wifis seal käisin, aga see oli ka kõik), aga sellesse raamatukokku tuli kohe tahtmine tagasi minna. See oleks meie uuest kodus 10 min jalutuskäigu kaugusel. Aaaah…

Üleüldse oli täna mõnus päev. Soe ilm ja päike aitavad alati kaasa, aga meie hommikune kohtumine ämmaemanda bookimiseks oli tõeliselt toreda inimesega, kellega oli mõnus rääkida. Sain jälle targemaks, uut kirjandust ja neljast pudelist verest lahti :D

Ja siis käisime Vera Cruzis hommikust söömas, jõudsime korterite vaatamise vahepeal veel pargis chillida, hiljem põhjas käia ja lõpuks Antti-Rarru ning Ronni-Katrega pubis istuda ning Kambodža (oli vist) restoranis õhtust süüa.

Nüüd on väss peal ja varsti vist tuttu. Homne päev on siis ainus, mil saab välja magada. Aga järgmisel nädalavahetusel teeb tasa, siis on bank holiday weekend.

Kuna Rarru on ikka väljas, pole eilse avamise pilte tema fotokast kätte saanud, neid peate veel ootama ;)

Aga veel kord – hoidke varbaid ja pöidlaid! See korter oli võrratu, teist sellist enam nii väikese raha eest (meie jaoks suur, nii hea korteri kohta tõesti väike) ei leia.

Apr 262008
 

Vaatasin just ilmateadet, homseks lubab 20 kraadi ja puhast päikest! Pühapäevaks küll 17 ja vihma, aga no ehk see veel muutub.

Homme tuleb ebanormaalselt kiire päev. Või noh, mis ta siis nüüd NII kiire on, aga tavaliselt pole meil nädalavahetuseks üldse mingeid asjalikke plaane…

Poole kümneks läheme midwives booking clinicusse, mis on otsetõlkes siis ämmaemandate broneerimise kliinik, irw. Kokkusaamine kestvat kuni kaks tundi ning saame küsida kõike raseduse-sünnitusega seotut, muresid kurta jne. Igasugustest perekoolidest ja asjadest räägitakse ka.

Ja siis on ühe ja kolme paiku (ma täpseid kellaaegu ei mäletagi, Mees need kokku leppis, 13.15 ja 15.30 äkki) kahe korteri vaatamised. Peame siit ju varsti välja kolima.

Ohohohohoo, jajah. Oleks siis homme see vihm ja ülehomme päike, et oleks aega selle käes chillida. No mis ikka. Hea, et üldse on :P

Täna veetsime me imearmsa õhtu Antti uues töökohas – väikeses Prantsuse restoranis, millel oli ametlik avamine. Jõin jälle šampust, kolmas kord see nädal – eks ma homme uurin, kui kahjulik vähene alkoholitarbimine vahetevahel lapsele on. Ehk väga pole, ma palju ju ei joo ja tihti ka mitte.

Aga avamisest räägin homme pikemalt, selleks ajaks saan vast Rarru fotokast pildid ka kätte.

Nüüd on küll viimane aeg magama minna. Laupäeva hommikul kella peale tõusta, ennekuulmatu!

Apr 242008
 

Eelmise sissekande lõpukommentaar Dakit segadusse ajanud võileivapiltide kohta ja äsja lõppenud imehea õhtusöök, mille konsistentsist ma juba kaht inimest MSNis informeerinud olen, viisid mu järeldusele, et toiduga seotu on mul tõesti kergelt kinnisidee.

Sest noh, tegelikult ka, keda huvitab pidevalt lugemine sellest, mida ma parajasti söönud olen?

Aga minuga on tõepoolest nii, et kuna ma ise süüa ei tee (ma ei saa öelda, et ma ei oska – ma saan kõigi elementaarsete asjadega hakkama ja nälga ei jää, mulle lihtsalt EI MEELDI süüa teha ja mul pole kokanduslikku mõtlemist, teen tõesti vaid kõige lihtsamaid asju), siis olen ma siiamaani pisarateni tänulik kõigile neile, kes oskavad ja viitsivad mulle süüa teha.

Kui ma üksi elaks, siis ma ilmselt toitukski suures osas makaronidest, pelmeenidest ja erinevatest take awaydest, mis oleks ikka suhteliselt masendav.

Õnneks elan ma hetkel koos kolme noormehega, kes kõik kokkavad täitsa korralikult. Swammi osalusel valminud toidud on küll sageli vürtsikad, mistõttu ma need ära põlgan (ehkki muidu on need väga head), aga Mehe ja Antti kokakunst on mulle väga meeltmööda :P

Ja iga jumala kord, kui keegi jälle mingi hea söögiga hakkama saab, ongi mul nii siiras heameel, et tahaks kõiki neid hõrgutisi mäletada. Nii ma siis kirjutangi teile tihti sellest, mida ma parasjagu söönud olen. Ja kui on eriti ilus, siis teen pilti ka :D

Täna tegid Antti ja Rarru mingit (väidetavalt Prantsuse hõngulist) salatit, mis koosnes värskest salatist (kurk, tomat, porru, spinat), praetud seentest ja peekonist, hallitusjuustust ning küüslaugukastmest. No elu sees ei tuleks mulle pähe mingit sellist asja teha. Aga keele viis alla! Lihtsalt NII hea oli.

Oehh :P

Mees oli eile töökaaslastega pubis enda ja ühe teise kolleegi sünnipäeva tähistamas ning kutsus minu ka sinna, et neile rõõmusõnumit teatada. Ma polnudki varem ühtki tema töökaaslast näinud, ainult hunnikute kaupa positiivseid jutte kuulnud. Tõepoolest, tal on oma tööga ikka koledasti vedanud, nad on ägedad.

Igal juhul jõin ma eile kaks klaasi šampust, sest kui see tähistamiseks lauale toodi, ei saanud ometigi pealt vaadata.

Hiljem käisime veel Reinu pubis, seal läksin mahla peale üle ;)

Ja siis me jooksime meeleheitlikult viimase rongi peale, mis võttis mul võhma nii välja, et pärast oli kohe paha olla. Koju jõudes olin nagu laip ja pool tänasest päevast ka. Teine pool päevast oli juba tunduvalt parem – ehk sellepärast, et tööpäev hakkas läbi saama ja väljas oli ilus ilm. Viitsisin duši all käia ja koristada ja asjatada ja nüüd ongi kell märkamatult juba kümme läbi saanud, mis tähendab, et peaks vaikselt magama minema, mul on ikka tavalisest rohkem puhkust vaja.

Ja homme on juba neljapäev. Varsti ongi nädalavahetus käes ja isegi sooja ilma lubas! Mõnus.

Ahjaa, pärast eilset vestlust Tracie’ga sain teada, et ma saan vist ikka 20 päeva puhkust, mitte 10, nagu millegipärast arvasin. Arvestasin ennist täiesti automaatselt, et kui ma töötan septembri lõpuni, mis on pool puhkuseaastat, siis saan ka pooled puhkusepäevad. Tegelikult aga ei lähe ma ju töölt ära, vaid jään lihtsalt emaduspuhkusele ja olen firma hingekirjas edasi ning peaksin puhkust ikka täie rauaga saama.

Ühesõnaga saaksin juulis need vahepealsed viis päeva ka Eestis olla, kirjutasingi täna uue puhkuseavalduse ära. Kui see läbi läheb, siis on täiesti kindel, et saan 20 päeva. Ja siis on mul ülearu kaks lennukipiletit, mille ma loodan mõnele eestlasele maha parseldada, kes juuli teises pooles nädalakese Londonit külastada tahab. Saaks osa rahagi tagasi, oleks süda rahul.

(Tallinn-London E, 14.7 12.00-12.55
London-Tallinn P, 20.7 06.50-11.40 – anyone interested?)

Ja siis oleks mul VEEL kuus päeva alles. Ja ma ostsin just bussipiletid Pariisi, ehkki antud asjaoludel saaksin ma minna pikemaks ja nädala sees saaks ilmselt ka odavad rongipiletid. GRR! Aga no olgu peale, vaatame. Ehk lähen hoopis nädalaks Rootsi millalgi, augustis vms. Ootan kõigepealt ära, kuniks see 20 päeva asi täitsa kindel on.

EDIT: Rongipiletid on sellel ajal ikka ka nädala sees suht kallid ja bussipileti kuupäeva muutmine maksab ainult £3 + võimalik juurdemaks, kui teine pilet peaks kallim olema, mida ta ilmselt pole. Juhhei, siis on ju kõik korras, võtan lihtsalt kaks päeva puhkust ja lähen reede õhtu asemel kolmapäevaõhtuse bussiga :D Aga ei tasu hõisata veel, see puhkuseasi pole ju päris kindel. Kirjutan igatahes homme avalduse ära, eks siis vaatab, kas annavad või ei :P

Apr 232008
 

Daki arvab ajaveebi võistlusel, et me peaks oma tited ikka Eestisse kasvama tooma. Ja tal on jumala õigus!

Me oleme Mehega siiani pannud paika kõige üldisema plaani, et kolime Eestisse tagasi hiljemalt Maasika kooli minemise ajaks.

Üleeile õhtul, kui me Antti & Rarruga Mehe sünnipäeva tähistasime ning muuhulgas ka maailma asjust ja kõigest muust rääkisime, siis tuli ka see jutuks. Sõnastades mõtte ümber – kolime Eestisse tagasi hiljemalt seitsme aasta pärast – tundus see ikka eriti masendav.

Ma arvan, et ma siin Londonis üle paari-kolme aasta vastu ei pea. Hetkel pole mõtet Eestisse tulla, ehkki tahaks! Tahaks väiksesse ja kodusesse ja inimlikku Eestisse, kus oleks sõbrad ja perekond… Sain hiljuti teada, et mu ülikooliaegne korterinaaber ja kunagine väga hea sõber (pärast kooli lõppu jäi meie suhtlus kahjuks soiku, aga loodan selle taastada) on 20. nädalat rase – ta on mul esimene lähedane sõber, kes lapse saab, kõik ülejäänud on alles lastetud. Nii äge oleks temaga koos kärurallit teha ja…

Sellega seoses – kõik see aeg, mis ma Eestile mõtlen, mõtlen ma Tartule. Pärnu on armas kodulinn ja seal on alati hea ema juures käia, aga elada ma seal ei tahaks – liiga väike ja liiga vale seltskond – valdavalt ossid ja tibid. Tallinnas on igasugust rahvast, seal võib sa lihtsalt valida seltskonna, kus liikuda, Pärnus seda võimalust praktiliselt pole. Tallinnast igatsen ma sõpru (peaaegu kõik elavad seal) ning tuletan nostalgiaga meelde viimast töökohta – mul oli seal ikka palju toredaid aegu, kõik jama olen suutnud mugavalt ära unustada (ehkki tagasi enam küll ei läheks) – aga ma ei tunne kuidagi, et ma tahaks sinna tagasi ELAMA minna.

Ja siis mõtlen ma Tartust. Mõtlen Toomemäest, Raekoja platsist, Undergroundist… Sellest mõnusast vaimsusest. Sellest, kuidas kõik on käe-jala juures, aga valikut on siiski piisavalt. Ja on ka omaette olemise võimalust, rahu. On kaks tuttavat inimest, kes varsti emaks saavad ja kellega mul oleks võimalus “perekonniti” lävida :)

Ja ma tegelikult ei kujuta oma elu kuskil mujal ette.

Sellegipoolest ei tule me veel praegu Eestisse, sest rahaliselt on siin hetkel palju lihtsam hakkama saada ja see on see, mis esialgu siiski loeb. Ega ma siin ju õnnetu pole, lihtsalt… Eestis oleks mõnusam, nüüd tahaks pigem rahu ja vaikust ja pesa punuda kui lärmakat suurlinnaelu elada.

Aga mina saan siin igasuguseid toetusi (Eestis ei saaks isegi vanemahüvitist, ma pole seal ju tükk aega töötanud) ning Mehel on hea töö. Ja London on nii suur, et siin leiab vabalt elupaiga vaikses ja rahulikus kandis. Ja titeriided ning igasugused muud asjad on odavamad…

Ühesõnaga esialgu on London. Aga kindasti mitte seitse aastat! Eks vaatame, kuidas kujuneb, millal meil siin elamisest lõplikult kõrini saab. Mul on ikkagi see auahne plaan, et Maasikas võiks kaks keelt enam-vähem soravalt suhu saada – huvitav, kaua see aega võtta võiks?

Aga Maasikast saab kindlasti eestlane. Ärge sellepärast üldse muretsege :)

EDIT: Pfff. Miks mu kommentaari Piia ja Nadja blogi kohta võistlusel ei näita? Keegi modereeris ära või?

EDIT 2: Ja mis võileivapiltidesse puutub, siis kuna ma ise olen nii andetu kokk, kipun ma vaimustusse sattuma teiste mulle tehtud ja ilusasti serveeritud söögist ning tahaks seda kangesti teiega jagada. Või siis olen ma nädal aega isutanud suitsuvorsti järele ja kui ma selle lõpuks kuskilt vene poest leian, siis tahaks jällegi oma rõõmu kangesti teiega jagada (see on see välismaal elamise kiiks). Ja üleüldse – mulle meeldib blogisse pilte panna, illustratsioonid on ju alati mõnusad!

Apr 222008
 

…ehkki arvasin, et ei jõua selleni kunagi.

Blogipuus registreeruma niisiis. Tahtsin lihtsalt Piia ja Nadja blogi konkursile lisada, aga selleks, et nende blogi blogipuust kätte saada, sunniti mind sisse logima. Logo pole nad, raiped, oma blogile veel külge pannud, seega ei saanud sealtkaudu ka hääletada.

Kui ma juba tegutsemas olin, hääletasin Epu poolt ka, kaugemale täna ei jõudnud. Aga mul veel aega küllalt, käin ja hääletan aja jooksul kõigi oma lemmikblogide poolt ära. Eks vaatan, kui palju korraga viitsin.

Vaska, ega sa ometi ei pahanda, kui ma su ka blogipuusse lisan? Ma tahaks sinu poolt ka hääletada, aga selleks peab su blogi enne Blogtrees üleval olema :P

Aga muidu oli meil siin täna äärmiselt mõnus õhtu, tähistasime Mehe sünnipäeva. Rarru kokkas hullult – menüüs olid täidetud munad, heeringaleib, tuunikala-tomati-kurgi-kodujuustu-porru wrapid, kirsikook ja šampus.

Ja niisama juttu sai aetud elust ja inimestest ja… Pole ammu nii mõnusalt aega veetnud.

Apr 212008
 

Mul oli juba ammu plaan kevade poole veel üks kord Marisele külla sõita, aga oleksin selle peaaegu maha matnud – suutmatusest leida selline nädalavahetus, mis oleks ühtaegu Marisel vaba ja odavate piletitega.

Aga lõpuks ikka leidsime :D 29. mai õhtul hakkan Pariisi poole sõitma, kohale jõuan laupäeva hommikul pool seitse (ja saan lõpuks oma kohvi ja croissanti ka kätte, peaks nagu piisavalt vara olema). Tagasi sõidan pühapäeva õhtul kell 23 ning jõuan Londonisse esmaspäeva hommikul kell 6.

Vot nii!

Nüüd on potentsiaalselt soolas veel üks Rootsi-reis, aga eks me vaata… Kas ajad klapivad, odavaid pileteid on ja raha veel jätkub.