Oct 302008
 

Voodi krigiseb pärast kinnitamist tunduvalt vähem, täna öösel sai täitsa normaalselt magada.

Toomele jõudsin kaks minutit enne kahtteist, taaskasutuskeskusesse jäigi minemata. Wildes istusin selle eest tunni asemel kaks :P

Kõhupildid said läbi häda ära tehtud – läbi häda sellepärast, et mul on kombeks kaamera ees krampi tõmbuda ja idiootseid nägusid teha + mu silmadel on halb omadus pidevalt kinni jääda (ja see pole päriselt hooletusest, vaid pigem füsioloogilisest eripärast). Tüütu.

Maidenist-Pisist sai küll ilusaid pilte, nad oskavad tunduvalt paremini poseerida. Aga noh, loodame parimat, mis muud. Pühapäeval saan ehk ise näha, seni on need Nadja valduses :P

Koju enam tagasi ei läinudki, sest Mees rääkis Pisi ära endaga kappi värvima ja nii nad seal nüüd möllavad. Mina ei tohi ju värvihaisu sees olla, niisiis pagendun siin, jääme ööseks.

Homme läheme Pärnusse. Millal tagasi, ei teagi… Pühapäeval vast.

Aga kui ma peaks mitte viitsima iga päev midagi siia kirjutada, ei tähenda see ilmtingimata, et ma oleks juba sünnitama läinud, eks. Ma võin ka lihtsalt laisk olla ;)

Oct 292008
 

Nagu te isegi näete, pole ma viitsinud viimastel päevadel eriti “asjalikku” juttu ajada, on rohkem pilte ja niisama arutlusi hetkel ahvatlevana tunduvatel (mõttetutel) teemadel. Täna õhtuks on asjad nii palju edenenud, et julgen jälle aru anda ;)

Pühapäeval ei teinud midagi asjalikku, aga oli lihtsalt hästi tore päev. Käisin Küllil külas, saime raseda- ja titejuttu rääkida + mina sain üleüldiselt tite seltskonnas olemist harjutada, mis siis, et ma rohkem pealt vaatasin, kui reaalselt miskit tegin. Aga mähkme vahetamisega saan nüüd ilmselt hakkama, IRW. Ma arvan vähemalt.

Esmaspäeva õhtul sai mööbel toodud, enamasti küll juppidena – Maideni hiiglaslik midrivoodi, 1972. aastast pärinev Võru mööblitehase riidekapp, mis pärit kuskilt Tartu lähedalt Maideni ema valdustest ning veel üks madal sahtlitega kapp, mida Mees viimased neli aastat mingis Tartu keldris ladustanud oli.

Kats käis külas ja tõi oma sõbranna käest kasti (!) titeriideid. Kui me neljapäeval kohvitasime, siis jäi jutt jah, et tal on mõned asjad, mille võib ära anda, sest on väikseks jäänud jne… Aga et terve kastitäis, püha müristus. Ütleme nii, et titeriiete pärast pole mul mõnda aega muretseda vaja :D

Kats oli esimene külaline, kellele ma oma uue masinaga tehtud kakaod pakkusin, siiani olin seda vaid Mehe peal katsetanud. Otse loomulikult tuli piim liiga vahune ja mulliline ja mitte piisavalt kuum ja lill oli ka näkane. Ei ole ma veel nii pisikese masinaga sina peal, mingid nipid on avastamata. Aga noh, mida need vaesed külalised ikka teha saavad, peavad ära jooma :P

Eile käisime Sireli talu lambanahka ostmas. Tahtsime Eesti toodangut, Kessu soovitas. Õnneks oli neil Tartus töökoda ka, ei pidanud pimesi posti teel tellima ja selle eest peale maksma, saime kohale minna ja juttu rääkida ja katsuda ja valida :P Tore oli.

Läksime Maailma kohvile-koogile, mis küll õige kähku kaheks õlleks ja jäätiseks muundusid. Jajah, ma sõin järjest KAKS jäätist, jube õgardlus. Aga ma pole kunagi ühestki söögikohast nii enda maitsele vastavat jäätist saanud – lihtne vaniljejäätis TOORmoosiga, törts vahukoort veel ka peal. Njämm! Tavaliselt saab vanilje-šokolaadi-maasikajäätise pallid koos mingi magusa vastiku kastmega, seega ma väljas eriti jäätist ei söö. Aga Maailmas – iga kell. Njämm veelkord.

Ja siis ma nägin Maailma WCs Dagö viimase albumi reklaami – kevadel mind ju Eestis polnud, info õigel ajal kohale ei jõua ;) Nii nunnu!

Otsustasime lõputust laiskusest hoolimata Eedenisse minna, sest kesklinna kandis erilist kruvivalikut pole. Jala käia ei viitsinud, oli ikka vaja ennast tipptunni ajal Kaupsi juures bussi peale pressida. Jänest sõitsime ka kõigele lisaks – isegi hingamiseks polnud ruumi, ei osanud kompostri suunda määrata, kolm peatust ainult… Nii see läks.

Kuniks Mees ehituspoes shoppas, avastasin mina üle pika aja Eedenit. Reaalsuses tähendas see küll, et astusin sisse PP-sse, leidsin sealt isegi kaks tuttavat nägu (pärast 1,5-aastast eemalolekut on see ikka väga hea saavutus) ning ei viitsinud enam kuskile edasi minna. Istusin ja rääkisin juttu ja meenutasin vanu aegu ja ostsin lõpuks akulaadija ära.

Tagasi koju läksime isegi jala, oh seda lõpmatut tublidust. Ja kella üheksa-kümne paiku õhtul oli muidugi parim aeg hakata kappi kokku panema. Kuna trelli ei olnud, keeras Mees kõik pisikesed kruvid, mis tagumist vineerplaati paigal hoidsid, käsitsi kinni, nii et käsi oli tal lõpuks valus ja paistes.

Etteruttavalt võin ära mainida, et täna avastasime kurva tõsiasja – kapp sai valepidi kokku pandud, nii et riidepuude pulk oli kapi alumises osas (no saate ju aru, mis ma mõtlen). Kõik tuli lahti kruvida ja uuesti teha. Kusjuures ma mõtlesin, et Pisi nagu mainis esmaspäeval midagi kapi ülesehitusest ja mu meelest olid riiete riputamise ja riiulite pool vastupidiselt sellele, kuidas Mees kappi kokku pani, aga ma mõtlesin, et ju mäletan valesti. Oleks pidanud ikka naaksuvat naist mängima, oleks ehk sutsu vaeva säästnud ;)

Igatahes… Minnes tagasi eilse õhtu juurde – voodi sai juba päeval kokku pandud, aga õige pea seisime silmitsi järgmise probleemiga – see kriiksus kõige kohutavamal kombel, IGA liigutuse peale. À la tõstad kätt, voodi kriiksub, külje keeramisest ja seksimisest rääkimata. Kuivõrd mingisugused kruvid või värgid olid pingutamata, sest selleks oli jällegi trelli vaja, magasime esimese öö läbi häda ära… Aga minu närvid olid hommikuks ikka jumala läbi. Loodan siiralt, et kui nüüd kõik korralikult kinni saab, kaob ka kriiksumine. Vastasel korral viime voodiraami keldrisse ja magame madratsi peal (irw, see lahendaks Maasikale voodi ostmise probleemi – poleks vajagi, tal ju ka madrats olemas).

Tegelikult on see muidugi võllanali, ma tõesti tõesti tõesti loodan, et saame voodi korda, oleme juba voodis magamise luksusega ära harjunud ;)

Täna helistas mulle Marko ning teatas, et on Tartus ja tal pole midagi teha. Kuivõrd me olime just magamistoa mööblit ümber tõstmas või siis pigem mõtisklemas, kuidas seda kõige targem teha oleks, sest üksi tassimiseks olid kapid liiga suured, aga minust ju erilist tõstjat pole, siis läks pahaaimamatu sõbra kõne täiesti asja ette. Marko sai tulla ja raskeid kappe tassida, sealhulgas oma mustad püksid täitsa koledal kombel tolmuseks teha ning kuna ta oli autoga, leidsime kähku veel ühe võimaluse teda ära kasutada ning lasta tal end Riia ringi läheduses asuvatesse ehituspoodidesse sõidutada. Muhahaa. Nii juhtub, kui mulle helistada ja mainida, et miskit pole teha. KOHE pannakse rakkesse!

Isegi kohvi ei jõudnud talle pakkuda, sest kõigi “remonttöödega” läks nii kiireks. Kallis Marko, ma luban sulle, et kui sa järgmine kord külla tuled (kui meil loodetavasti juba mingi kord majas on), siis teen sulle suure kruusi lattet või kakaod. Loodetavasti kuuma ja ilusama lillega, irw. Ja suur suur aitäh sulle abi eest!

Ostsime kapi värvimiseks kõik vajaliku ära, saime tänu Rarrule mõnusa allahindluse ka. Protseduur ise saab toimuma ilmselt reede hommikul, sest hiljemalt kolmeks sõidame Pärnusse ja kapp võib nädalavahetuseks rahus kuivama jääda, tagasi tulles on vast enam-vähem ok.

Nüüd on veel kapile nuppe/käepidemeid vaja. Ja siis tuleb välja mõelda, mis teise kapiga teha – me pole siiani kindlad, kas see läheb elu- või magamistuppa. Viimasel juhul värvime ka pruuniks, aga elutoas võiks iseenesest värvimata jääda, see puidu värv enam-vähem sobib sinna. Samas tuleks vähemalt kapi pealmise osaga midagi ette võtta, see näeb suht kole välja. Kaalun mingi kleebitava materjali kasutamise võimalust – teate küll, see, millega tavaliselt köögis koledat mööblit üle kleebitakse. No vaatab.

Nõuderesti ostsime lõpuks ära. Elioniga sõlmisime kaheks aastaks lepingu (jõudsime järeldusele, et närvid (Digi andmeside) on rahast (Elion) olulisemad). Laenasime Mehe sõbralt trelli. Kapp sai õigetpidi kokku pandud.

Esmaspäevaselt autojuhilt sai 200.- eest kasutatud kattemadrats ostetud. Kaks masinatäit pesu pestud… Ja praegu möllab Mees juba mõnda aega voodiga. Tulemused on vast varsti näha.

Homme pean korra Toomelt läbi käima, lõuna ajal saan Haidega kokku, seejärel loodetavasti taaskasutuskeskusesse riiulite ja Maasika voodi jahile ning kolme paiku Maideni manu, kus Nadja meid, pakse, fotole jäädvustama hakkab. Tihe kellaajaline graafik on vahelduseks päris mõnus.

Aga üldiselt on natuke kopp ees… Ei viitsi seda pesa enam punuda, saaks juba valmis!

Oct 282008
 

Kaks aastat on seekord eriti kiiresti mööda lennanud… Või on asi selles, et eelmiste filmide vahele jäi nelja-aastane vahe? Igal juhul vahtis üleelusuuruses Daniel Craig mulle nädal aega koduteel vastu, enne kui päriselt kohale jõudis, et tõepoolest – uus film ongi kohe-kohe tulemas.

Noh, Maasikal oleks targem veel oodata… Kangesti vaja ju järgmisel reedel kinno minna ;)

Oct 282008
 

Ääremärkusena peaks mainima, et kui hommikul teatud põhjustel juba halb tuju on, siis on kõige halvem kujuteldav idee minna uudiseid lugema, sest raudselt leiad sa sealt kividega surnuks loobitud naisi ja näljutatud koeri (meelega ei lingi, ei viitsi. Otsi Postimehe lehelt, kui nii väga huvitab).

Aga mis mind kirjutama pani, on hoopis see artikkel.

Mina lendasin teatavasti Eestisse tagasi 35+6 ehk viimasel päeval, mil Easy mind ametlikult lennukisse lasi. Võite kolm korda arvata, kas keegi mu tõendi vastu huvi tundis – EI! No minu puhul mängis rolli vast peamiselt see, et ma olen ju ebanormaalselt väike ;)

Artiklist jääb selgusetuks, kas naisel oli vähemalt UK poolt tulles tõend olemas – kui mitte, siis ta oli tõesti loll.

Aga kui oli ja seda lihtsalt ei tahetud? Muide, mina teadsin, et tõend võib nädal aega vana olla, ma eeldasin, et see siis seitset päeva tähendab, mitte viit…

Ja kui ma oleksin samamoodi välismaale puhkama läinud, siis ma ei teagi, kuidas mina olukorra lahendanud oleks. Hea öelda, et enne mõtle, kui lähed, aga… Välismaalt günekoloogilise arstitõendi saamine ON keeruline ja kui tegu on alles 31. nädalaga, siis mu meelest oleks võinud meeskond veidi üle nädala vana UK tõendi peale küll silma kinni pigistada ja perekonna tagasi lennutada.

Ma kordan, ma ei tea, kas see tõend üldse eksisteeris. Seega ei saa tegelikult mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

Aga noh… Põhimõtteliselt see on lihtsalt midagi, mida meeles pidada ja millega arvestada – kui peaks mõne järgmise raseduse ajal reisida tahtma.

Oct 272008
 

Mehed lähevad pärast kahetunnist mööbli kokku vedamist ja selle tükkide kolmandale korrusele tassimist linna peale “ühte õlut” jooma.

Rasedad naised planeerivad samal ajal msnis kõhupiltide tegemise üksikasju.

Kui üks neist tunneb huvi mehe liikumiste vastu, sest ootab kodus, söök pliidil, siis teine tunneb mõttes huvi eelkõige selle vastu, millal mees küll lõpuks koju jõuab ja süüa teeb.

Te võite ise arvata, kumb mina olen. muhahaa.

Aa, ja neli viis kuus tundi on möödas. Miskipärast mul on tunne, et täna õhtul sooja sööki ei saa ja öö magame veel diivanil, sest voodijuppidele pole kokkupanijat.

Oh, well. See ongi elu ;) Vähemalt on mul kodus hunnik mööblitükke ja küllaldaselt võileivamaterjali. Ja fotode tegemise plaanid on ka konkreetsemat suuna saamas.

Oct 272008
 

Today’s fortune: A well-directed imagination is the source of great deeds.

Ma lugesin esimese hooga weeds. Peaks vist vähem “telekat” vaatama. Või noh, arvutit. Mis te arvate, mis sari meil praegu pooleli on? ;)