Jul 312009
 

Teatavasti avastasin hiljuti üllatusega, et ajalehtede veebist võib artikleid kopeerida vaid pealkirja ja ühe lause ulatuses ning jõudsin lõpuks järeldusele, et minu blogi sarnase kasumit mitte teeniva lehe puhul ei juhtuks ilmselt midagi, kui ma ka paar lauset kopeeriksin ning refereerimise tingimustest peale lingi panemise mööda vaataksin.

No siin on igal juhul tegemist ettevõtte blogiga, millel ei saa olla eriti muud suunitlust kui reklaam, ning esialgsel hinnangul koosneb see tervenisti ajakirjandusest kopeeritust. Täismahus artiklid, ILMA linkideta, muust vajalikust infost rääkimata.

Vat sihukese blogi pidajatest eeldaks küll eelnevat reeglite uurimist. Või mine sa tea… Äkki on neil kõigi Eesti ajalehtedega kokkulepe, et võivad nende materjale ilma linkimata ja autori nime mainimata kasutada.

Hkhm.

Jul 292009
 

Lugesin arvamuslugu, et teenindajad võiksid lahkemad olla. Kommentaarides (vähemalt esimestes, ma ei viitsinud neid väga põhjalikult lugeda) iriseti aga miskipärast peamiselt selle kallal, et teenindaja ei jõua ka viisakas olla, kui klient talle kogu aeg näkku paneb.

Ah, teate, mul on sellest teemast sihuke kopp ees – nii võivad kliendid ja teenindajad üksteist süüdistama jäädagi. Nii kliendi kui teenindaja seisukohast ütlen ma ühte – kui sa muudkui teises süüdlast otsid, siis oledki ilmselt ise jobu.

Ma olen olnud kogu oma elu klienditeenindaja. HEA klienditeenindaja. Minu arust on loll jutt see, et masu ajal ei saagi kassapidajalt naeratust oodata. Loll vabandus. Naeratada pole raske! Naeratada on kerge ja kui olla ise positiivse suhtumisega, siis võib, üllatus-üllatus, tuju sellest isegi paremaks minna!

Idiootidest kliente leidub alati – aga keegi ei käsi ronida klienditeenindajateks neil inimestel, kelle närvid vastu ei pea. Idiootidega tuleb viisakalt käituda ja nad soovitavalt viisakalt paika panna. Ja hiljem nende üle pihku itsitada. Olla rõõmus, et sa ise selline pole.

Mida rohkem sa naeratad, mida positiivsem sa oled, seda rohkem sulle naeratatakse ja seda viisakamad sinuga ollakse. Aga kui klienditeenindaja suhtub igasse klienti eelarvamusega, et too on nagunii mingi ülbe jobu ning klient omakorda arvab, et iga klienditeenindaja on nagunii asjatundmatu ebaviisakas mühkam, siis see ongi surnud ring. Negatiivsed eelarvamused nullivad igasuguse võimaluse meeldivaks suhtluseks.

Rohkem positiivsust on vaja, rohkem optimismi. Kui kõik arvaks kõigist parimat ja ei laseks tujul langeda, kui vahel ei saa parimat, siis olekski kogu klienditeenindusmaastik palju parem. Kui klienditeenindaja jääb positiivseks, võib ülbe klient normaalseks muutuda. Samamoodi võib tüdinud klienditeenindaja muutuda viisakamaks ja koostööaltimaks, kui klient temaga hoolimata jahedast algusest jätkuvalt sõbralikult käitub.

Ja kui teine pool püsiva positiivse suhtumise kiuste morniks/ülbeks/asjatundmatuks jääb, siis on ikkagi võimalus hiljem olukorra üle naerda ning olla tänulik, et sa ise oled optimist, mitte selline vinguviiul.

Eestlased, eestlased – olgem positiivsemad!

Jul 282009
 

Vahepeal tuli hambaid järjest nii palju, et polnud enam üldse põnev. Nüüd, pärast pooltteist kuud vaikust, on elevus taas suur. Õigemini kergendus, et viimastel päevadel täheldatud jorinal ja meeletul ilastamisel ikka oodatud tulemus on :P

Täielik list siis selline:

esimene: alumine parempoolne keskmine lõikehammas – 13. aprill 2009 (~5 kuu ja 1 nädalaselt)
teine: alumine vasakpoolne keskmine lõikehammas – 30. aprill 2009 (~5 kuu ja 3 nädalaselt)
kolmas: ülemine parempoolne külgmine lõikehammas – 28. mai 2009 (~6 kuu ja 3 nädalaselt)
neljas: ülemine vasakpoolne keskmine lõikehammas – 6. juuni 2009 (~7 kuuselt)
viies: ülemine vasakpoolne külgmine lõikehammas – 12. juuni 2009 (~7 kuu ja 1 nädalaselt)
kuues: ülemine parempoolne keskmine lõikehammas – 16. juuni 2009 (~7 kuu ja 1 nädalaselt)
seitsmes: alumine vasakpoolne külgmine lõikehammas – 28. juuli 2009 (~8 kuu ja 3 nädalaselt)

Jul 272009
 

CIMG7709

Sain soovituse muffinite kergitamise asjus:

Kui Sa tainast segad siis hästi kergelt ja õrnalt alt üles tõstmis-liigutusega – mitte mingil juhul ei tohi tugevalt segada ning kõik ained peavad olema toasoojad. Veel üks oluline nüanss, mida paljud peavad võibolla ehk totraks, taigna segamise lusikat ei tohi vastu kausi serva puhtaks koputada – aga tõepoolest see on tõsi (olen teadlikult katsetanud korra). Munad peavad olema hästi vahtu löödud (ca 8-10 min).

Häda on selles, et ma olen äärmiselt mugav inimene – tegutsen enamasti spontaanselt ning tahan saada kõike kiiresti ja kohe. Kui küpsetamise tuju tuleb, keeran kähku taigna valmis ja panen ahju. Toasoojad ained tähendaks ette planeerimist ja ootamist, muna viitsin ehk minuti vahustada, tainast segan jõuliselt, lusikat koputan kah vastu kausi serva. Kõigi nende soovituste järgimine nõuab distsipliini :P

Aga ma igal juhul üritan vähemalt korra ja vaatan, kuidas läheb. Ehk saan siis ümaraks kerkinud muffinitest innustust ja viitsin seda kõike järgmistelgi kordadel teha. Lõppeks on kõik kinni harjumuses…

Jul 272009
 

CIMG7703

Täna siis teine katsetus, kahekordse taignakogusega. Kui eelmine kord tulid muffinid küll head, aga olid suti liiga magusad ja ei tahtnud paberi küljest lahti tulla, siis seekord õnnestus kõik suurepäraselt – muffinid said suussulavalt head, mõnusad kohevad, paber tuli ka ilusti ümbert ära.

Panin seekord poolkogemata veidi rohkem rasva, see ehk aitas paberi mitte kinni jäämisele kaasa. Suhkrut panin 2 dl asemel 1,5 – piisas täiesti. Ja tõenäoliselt võis ka hapukoort rohkem olla, kuna ma ei mõõtnud seda, vaid luristasin otse pakist kaussi, kohe mõnuga. Ikka selleks, et tainas nii paks poleks. Värskeid mustikaid polnud enam alles, panin pool purki mustikakompotti (ülejäänud poolest tegi Mees eile kisselli, njämm!), maitses täpselt sama.

Panin taigna igasse vormi väikese kuhjaga, mahutasin kõik edukalt kaheteistkümnesse auku ära.

Ainult üks asi jäi täiuslikkusest puudu – ei kerki minu muffinid nii hästi, kui võiks. Need, mida kohvikutes müüdi, nendel oli see peale kerkinud “müts” sama kõrge kui muffin ise. Teab keegi salanippi, kuidas koduseid muffineid nii kõrgeks kergitada?

Jul 252009
 

Sattusin juhtumisi lugema Postimehe veebi kasutamise reegleid, kus on kirjas, et kõigi leheküljel kasutatavate materjalide kopeerimine ja levitamine on ilma nende kirjaliku loata keelatud ning trahv rikkumiste eest on 3000, korduva vahelejäämise korral 5000 krooni.

Nonoh. Ma siin blogis eriti ajakirjandust ei lahka, kui seda ka teen, siis lingin tavaliselt lihtsalt artiklit ning kirjutan omi mõtteid. Aga põhimõtteliselt oleks võinud väga lihtsasti juhtuda, et ma oleks tahtnud näiteks mingil hetkel osa artiklist blogisse kopeerida. Ma siiani siiralt arvasin, et kuni ma lingin, siis võin seda teha. Tuleb välja, et ei võigi. Tähendab, võin siis, kui refereerin ainult pealkirja ja ühte lauset ja panen autori ja…

Uhh. Miks see kõik nii keeruliseks tehtud on? Saan aru nonde reeglite vajalikkusest, et ajalehtede materjale ei hakataks ärilistel eesmärkidel vääralt ära kasutama, aga puhtalt isiklikuks otstarbeks, täiesti tavalises eraelulises blogis, lingituna? Mul pole kunagi olnud kavatsust siia ajaleheartikleid kopeerima hakata, aga kui järele mõelda, siis Delfi naistelehest olen küll kunagi aastal 2005 paar täismahus (mõttetut ajaviite) juttu blogisse pannud, lingigi alles kunagi hiljem juurde lisanud (toona ei tulnud pähegi seda teha, blogisin alles nii algtasemel, et ei teadnud linkide ja fotode lisamise võimalustest miskit). Kas ma peaks oma nelja aasta tagused postitused ära kustutama (st teksti ära kustutama ja ainult lingi panema), et Delfi ei tuleks mind trahvima?

Ma vist võtan selle riski. Ehk kurjad Delfi töötajad ei satu siia. Ehk ei ole see nii hirmus kuritegu. Edaspidi olen siis targem.

(Delfi regulaarse lugemise lõpetasin juba nagunii aastaid tagasi. Nüüd satun sinna heal juhul kord kuus.)