Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Mehe postkasti potsatas uudis sellisest huvitavast üritusest, mis oli puhta tasuta ning lubas tutvustada ökoehituse algtõdesid. Mina muidugi kiunusin suurest rõõmust ja ütlesin, et lähme-lähme-lähme.
See kõik oli juba millalgi juulis ja siis me polnud vahepeal kindlad, kas me üldse saame minna ja siis me nägime, et teised kuupäevad olid veel ja kuni viimse hetkeni polnud kindel, kas saab sel ajal, kui me tahame, aga lõpuks ikka sai ja nii me pakkisimegi oma seitse (pigem küll seitsesada) asja kokku ja läksime Võrumaale, täpsemalt Pähni looduskaitsealale.
Ökoehitusega tegi meid tuttavaks Allan Natuurehitusest. Nokitsesime majas, millest peaks saama muuseum. Saime kõik savikrohvi seina panna:
Mina veetsin küll rohkem aega Plikat kantseldades kui remonti tehes, aga aeg-ajalt õnnestus mulgi näpp saviseks saada, sest meil oli kaasas hea sõber Manduca (mh, et siis kandekott):
Takutamisest mul polegi ühtki pilti. tähendas see põhimõtteliselt seda, et olid suured kotitäied takku, millega tuli palgivahed täis toppida, näiteks noaga oli hea seda sinna kinni suruda.
Tadelakti tegemist saime proovida:
Osad katsetasid kätt ka lubikrohviga, ahjusid tuli ei mäletagi millega üle võõbata, mina lõhkusin mingi päev veel palgivahedest vana krohvi välja (väga lõbus ja väga tolmune tegevus):
Ülejäänud aja sisutasime muude mõnusate tegevustega. Söögitegemisest hoidsin ma küll eemale, aga köögist mitte. Olin pigem nõudepesu juures tegev 😛
Ühel päeval polnud kumbagi korraldajat kohal, siis kulgesime isekeskis – kõik vajalik sai tehtud ja oli eriti mõnus.
Sai igasugustel teemadel juttu räägitud ja mõttetalguid korraldatud:
Paadiga sõidetud ja loodust imetletud:
Saunas käidud… (selle käruga sai kuurist saunaahju juurde puid viidud)
Seltskond oli super. Kuna seal oli neli Kadrit, siis leidsime mingi päev töö käigus lõõpides, et nüüdsest peale on meil kõik Kadrid – Taku-Kadri, Krohvi-Kadri, Köögi-Kadri, Sauna-Kadri jne – vastavalt vajadusele, rollid muutusid pidevalt. Plika oli Pisi-Kadri ja Tudu-Kadri, vahel ka S*ta-Kadri ja Vingu-Kadri 😛 Kokkuvõttes olime perekond Takutajad. Takutamine muutus lõpuks küll sõimusõnaks – neid palgivahesid oli lihtsalt niiiii palju. Ma usun, et ühegi meie seltskonna inimese jaoks ei ole sõna takk enam see, mis ta vanasti oli… Tagasiteel neljapäeva hilisõhtul sai autos selle üle nalju tehtud ja hüsteeriliselt naerdud.
Päris-Kadrid said ka vahe tegemiseks ära jagatud: Säde-Kadri (ürituse korraldaja), Tai Chi Kadri, Inglise Kadri ja Lihtsalt Kadri. Muuseas oli meie seltskonnas veel üks prantsuse poiss, kellel võis hirmhuvitav olla päevast päeva eestlaste loba kuulata. Aru sai ta nii paljukest, kui tema tüdruk tõlkida jõudis või meie inglise keeles rääkida. Aga ta väitis, et on sellega harjunud. Lahe tüüp oli.
Inglise Kadri (ta ise kirjutab ka päevadest), tuli välja, on mu ammune blogilugeja. Nii, kui ta oma bloginime ütles, teadsin kohe, kellega tegu. Ma polnud teda seni ise pikemalt lugenud, aga kommentaaridest oli hästi meeles. Temaga ma vist suhtlesingi sellest seltskonnast kõige enam, meil oli juba nii palju ühiseid UK muljeid ja üleüldse sarnased huvid – ta näiteks on esimene inimene, kes on savimajadest samamoodi vaimustuses kui mina ja oli just käinud koolitusel, kuhu minagi minna tahtsin, aga kuhu rahapuudusel minemata jäi.
Nii, kui ma koju sain, hakkasin tema blogi lugema ja oi, kui tore oli. Tal on alguses palju värskelt UK-sse saabunu muljeid, täielik nostalgia. Need tema algusaegade postitused peaks olema kohustuslik lugemine kõigile sinnakanti sõitjaile, näiteks odavast söögist on seal palju põhjalikum ülevaade, kui mina kunagi kirjutada viitsisin. Ja tema hilisematest filosoofilisematest postitustest kumab ka pidevalt läbi see, mida ma ise mingitel hetkedel mõelnud olen.
Nii et mul on tunne, et ma leidsin ühe inimese, kellel on minuga sarnasemad mõtted ja huvid, kui kellelgi seda kunagi üldse olnud on (tähendab, Mehel on ka muidugi). Ma olen ise viimasel ajal paljudesse asjadesse teistmoodi suhtuma hakanud ja mõelnud, et oleks tore, kui oleks keegi peale Mehe, kellega saaks noid mõtteid jagada ja edasi arendada… Tundub, et ma nüüd leidsin ühe sellise.
Oh, aga ma kaldusin teemast kõrvale. Tulles tagasi suvepäevade juurde, siis seal oli palju maagilisi hetki – me olime lihtsalt sihuke hull ja omamoodi seltskond, muudkui vaimustusime kõigest, pidasime plaani, kuidas taolist üritust järgmisel suvel jälle korraldada – veel paremini ja suuremalt. Kahju on olla tagasi kodus rutiinses elus, kus kõik see maagia nii kiiresti kaob. Tahaks tagasi seda õhinat… Aga ma loodan, et me saame asjad veel käima.
Tegelikult tulime me päev enne lõppu ära – üritus kestis iseenesest reede õhtupoolikuni, aga riigipüha tõttu ei käinud viimane buss Võrust Tartusse, nii et me oleks pidanud nagunii varahommikul lahkuma, et koju saada (Pähnilt käivad bussid umbes kaks korda päevas), niisiis rääkisime Piia pehmeks ja ta oli nõus meile neljapäeva õhtul autoga järele tulema. Tegelikult olime varase koju saamise üle enam kui õnnelikud, oma voodis oli ikka ütlemata hea magada.
Tagasiteel jooksis Piia GPS mõneks ajaks kokku ja meie eksisime selle peale muidugi kohe teelt ning tegime rõõmsa ringikese sisse. Tartusse jõudsime öösel kell kaks, Piia pidi hommikul kell kaheksa tööl olema. Kangelane… Aga hüsteerilist nalja sai sel teekonnal omajagu.
Oh, tegelikult on sellest laagrist veel nii palju muljeid, aga ma lihtsalt ei jõua enam kirjutada. mõningaid asju ei oska sõnadesse pannagi, need ei anna üles kirjutatuna edasi pooltki tunnet, mida tundsin… Las ta siis jääda.
Igal juhul oli väga vahva. Ja Kadri, kui sa seda loed, siis kirjuta mulle, sest ma unustasin sult mingit kontakti küsida.
hei 🙂 ja ei jäänudki sellel pildil silmad kinni või tegid kiirelt teise ka 😀
väga vahva lugeda ka sinu kirjeldust suvepäevadest 😛
muidu, plaanige mulle küllatulekut 😛
(kontakti leiad orkutist)