Aug 152009
 

Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nädala neljapäeval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jõudnud ikka enne, kui nädal hiljem. Kuna olin eilsest õhtust tänase õhtuni netita, andis see võimaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu üldse ühele poole saanud oleks.

Neljapäevahommikune start Pärnust:

Esimesena tegime peatuse üldsegi mitte plaanis olevas Kirna mõisas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kõik peaksid tervisele hullult hästi mõjuma. Muuseas oli seal üks tore kass, kes ennast Mehe sülle pressis, mis siis, et lapse kõrval eriti ruumi polnud:

Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.

Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?

Continue reading »

Aug 132009
 

Mul on vaja pühapäevaks (ei teagi, mis kellaks täpselt, aga arvan, et ilmselt võiksin lõunaks kohal olla) Plikaga Pärnusse saada. Busse ma ei armasta, sest bussijaam on kaugel (okei, see on veel väiksem mure) ja bussipilet röögatult kallis – näiteks kolmekesi autoga minnes kuluks bensiinile poole vähem (75 vs 150).

Mul pole küll suurt lootust, et siit kedagi leian, aga küsin igaks juhuks ikka. Nii et kui kellelgi on kas reede õhtupoolikul, laupäeval või pühapäeva hommikul asja Tartust Pärnu poole ning autos kaks vaba kohta, siis mu meil on seal paremas ääres olemas :P

Aug 132009
 

Jõudsime eile õhtul lõpuks Haidele külla (plaanid olid põhimõtteliselt juba ammu, aga meie plaanid teadagi alati venivad :D ) – et lõppema hakkavat suve ära kasutada, natuke grillida ja saunas käia. Tegelikkuses nägi see välja muidugi nii, et meie jutlesime toas, kuniks liha väljas grillis ja ennast “iseenesest” tuppa tõi ning saunas käisid ainult mehed – seda poole ööni, nii et Meest ma õhtu teise poole jooksul praktiliselt ei näinudki.

Täna hommikul avastasin, et ma ei teinud mitte ühtegi fotot. Mitte ühtegi! Mõtted olid ilmselt mujal, kogu aeg sai muudkui juttu räägitud, laps tegutses omaette. Muuseas lõhkus Haidel mingi teleka juhtme ära – väike paharett.

Tartus on mõnus elada, aga nii tore oli natukeseks veel väiksemas linnas olla. Mulle väikelinna elu täitsa meeldiks, ma arvan, aga sellegipoolest ei lähe me vist Tartust niipea kuskile.

Lisaboonustena avastasin, et Plikal on kaheksas hammas pea välja pistnud (see on see Jõgeva õhk, ma ütlen!) ning täna hommikul ei jõudnudki piletimüüja meieni (ise ka ometi otsima ei lähe, eks), nii et säästsime paugust 68 krooni. Sweet!

Ahjaa, tagasiteel tuli veel rongis meelde, et ristimise pildid, mis ma Haide jaoks mälupulgale tõmbasin, jäid ka andmata – tassisin pulga sama targalt koju tagasi. Mu mälu pole vist enam see, mis vanasti :P Aga noh, järgmine kord siis.

Aug 122009
 

Põhimõtteliselt on kaks varianti – me kas paneme ta rihmaga kinni või hoiame iga sekund silma peal ja laseme ronida. Kasutame vaheldumisi mõlemat. Vahel õnnestub Plikal isegi siis toolist välja ronida, kui rihm ümber on.

No okei, parematel päevadel püsib ta esimese poole söögiajast isegi toolis, hakkab alles siis püsti ajama.

Ja lõbu on laialt – vähemalt temal. Meie oleme kõigest diiva turvamehed :P

Aug 122009
 

Kuna eelarve on meil piiratud, siis peame kutsed omade jõududega valmis tegema ja aeg on sealmaal, et seda ei anna enam eriti edasi lükata. Hetkel on asjad nii kaugel, et mul on olemas ilus paber printimiseks ja umbkaudne tekst. Kõik ülejäänu on must maa.

Esiteks – kuidas oleks kõige lihtsam kujundada? Mina oma aruga ei oska muud, kui keerata Wordis leht teistpidi, teha sinna kaks tulpa, panna käsitsi paika, kuhu see tekst täpselt tulema peab (hirmtüütu, et saada tulpade vahed õige laiusega, tekst täpselt teise lehepoole keskele jne) ja printida siis välja nii, et ühele lehele kaks kutset. Siis mahuks kahepoolne kutse kokkumurtuna täpselt ümbrikku.

Aga ma olen täiesti kindel, et Wordis peaks kuidagi lihtsamini kujundada saama, kui see minu kahe tulba süsteem. Ma lihtsalt ei tea, kuidas :P Või kas on äkki üldse mõni parem programm selleks otstarbeks? Ma olen üritanud natuke googeldada ja uurida, pole eriti targemaks saanud.

No ja siis veel muidugi see, et kutse esikaas tuleb ka ära kaunistada, aga mina olen kõike muud kui kunsti- ja käsitöönäpp. Mõtlesin korra, et kui oleks mingi šabloon, siis võiks osta ilusa veits sätendava värvi (vildika või ma ei teagi mis see olema peaks – Tiimarist ei osatud näiteks miskit soovitada) ja sellega teha kujundid. Aga pole õrna aimugi, kas sihukesi šabloone saab kuskilt osta või kas ma peaks ise selle tegemisega hakkama saama või millist värvi kasutada. Jube jebimine.

No ja siis oleks teine võimalus kleepida mingid lillekesed või muu tilulilu kunstiliselt kutsete peale, aga nagu ma juba mainisin – ei ole ma eriline kunsti- ega käsitöönäpp.

Arvestades seda, et ma olen fotopede, tundub hoopis loogilisem panna kutse peale foto. Seda valida, sobivasse mõõtu panna ja välja printida oskaks ma suurepäraselt. Aga kuidas see foto korralikult sinna kutse külge liimida? Minu meelest oleks suht kole, kui ma lihtsalt niisama liimiks ja kõik. Mingi… Raam? Võiks ümber olla. Kas ma peaks käsitsi siis midagi nö raamiks ka kleepima?

Johhaidii. Nutt ja hala. Kas keegi tark-tore-usin käsitöölemb tuleks ja teeks minu eest? Ilusa naeratuse eest, sest raha mul eriti maksta pole?

Hea nõu on igal juhul teretulnud ;)

Aug 092009
 

Läksime pärast kirikut lõunakeskusesse Mehele ülikonda ja mulle kingi otsima. Koju jõudsime õhtul kell kaheksa.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju tunde järjest ÜHES kaubanduskeskuses veetsin. Aga vähemalt oli võrdlemisi tulus käik, vähemalt mõnele meist – Mees sai Mosaicist ilusa beeži ülikonna (pintsak 799.- ja püksid 549.-) ning Sangarist udupeene heleda särgi (457.-). Kuna juba särgi valimine tundus mulle hirmsa tööna (ma pole kunagi osanud öelda, mis sobib ja mis mitte), jäi lips seekord ostmata. Kingad kah, sest seal polnud eriti valikut. Aga noh, aega veel natuke on.

Mina sain masenduse :P Proovisin Walkingis nelja paari erinevaid kingi – neist kahte olin varem juba proovinud, kahed leidsin veel juurde. Kahed praakisime välja, kaks jäid võimalikku valikusse. Mingis Eedeni kingapoes olid ka ühed suht nunnud õiges suuruses kingad, nii et hetkel on valikus kolm varianti. Häda on selles, et ükski neist pole See Õige. Kaks paari on lahtised, aga ma eelistaks kinniseid. Kõik kolm on samuti liiga valged – mitte just lumivalged, aga siiski valged. Kleit tuleb kreemikam.

Kas ma pean tõesti Tallinnasse otsima minema??

Positiivse poole pealt veel nii palju, et meie kiriku organist oli täiesti nõus mängima neid kahte lugu, mida peale traditsiooniliste Wagneri ja Mendelssohni veel tseremoonia ajal kuulda tahame. Isegi noodid olevat tal olemas. Mitmeliikmelise grupi esituses kõlaksid nood lood kindlasti efektsemalt, aga selleks pole meil ressurssi. Üks mure jälle vähem :)

Aug 092009
 

Seoses äsja lõppenud rahvusvahelise rinnapiimanädalaga ning Plika tissi otsas magama jäämisest kirjutamisega otsustasin veel natuke rinnaga toitmisest kirjutada – mõtteid, mis on mul juba hulk aega meeles mõlkunud.

Lugesin, et Eestis saavad rinnapiima vaid pooled kuni kuuekuustest lastest ning jahmatasin sügavalt. Seda on minu meelest NII vähe. Ja too uuring räägib ainult kuni pooleaastastest lastest, vanemaid pole siin üldse arvestatud.

Minu jaoks on alati olnud täiesti iseenesestmõistetav, et toidan last rinnaga. Jumal teab, et ma ei mõelnud oma kümne aasta pärast plaanitavate laste toitmisviisile kunagi teadlikult, aga rinnaga toitmine oli alati vaikimisi eeldus, mingid muud variandid ei tulnud pähegi.

Kuna ma polnud teemaga kõige vähematki kursis, läksin rinnaga toitmisest kõnelevale loengule puhta lehena. Sain sealt mitu tundi tarkust ning ainult kinnitust, et mu otsus on õige. Samuti sain ma sealt kaasa teadmise, et rinnapiim tekib nõudlus-pakkumine meetodil, et ühelgi emal pole piima liiga vähe – kui laps vajab rohkem piima, siis ta lihtsalt sööb tihemini ja tekibki rohkem.

Ma saan aru, et vanasti olid hoopis teised reeglid – last lubati toita ainult kindlatel kellaaegadel, nii et nõudlus-pakkumise meetod ei saanud korralikult toimida. No ja nagunii soovitati juba kahekuusele lisatoitu anda (ema just rääkis, et oli mulle selles vanuses soovituste kohaselt rinnapiimaga segatud munakollast pakkunud). Ma ühesõnaga ei imesta, et rinnaga toitmise aeg toona lühikeseks või suisa olematuks jäi.

Aga nüüd! Nüüd on ju hoopis teised ajad. On olemas nii palju infot rinnaga toitmise kasulikkuse kohta, on imetamisnõustajad, on täiesti aktsepteeritud soovitus, et last tuleks toita nii tihti, kui too soovi avaldab ning et pooleaastaseks saamiseni pole rinnapiimale mingit lisatoitu vaja.

Rinnapiimaasendaja on väga väärt ja vajalik asi, aga minu meelest loobutakse rinnaga toitmisest kohati liiga kergekäeliselt. Ma ei taha kellegi üle kohut mõista, on kindlasti palju juhtumeid, kus see tõesti pole võimaik – komplitseeritud sünnitused, kus laps pole alguses tükka aega ema juures või kui emal on mingid tüsistused, kui ema jääb uuesti rasedaks ja piima maitse muutub, nii et laps keeldub rinda võtmast jne jne jne. Suure stressi tagajärjel võib ka piim kinni jääda, kahtlemata. Iga juhtum on individuaalne ja mul pole ühtki etteheidet emadele, kes oleksid väga tahtnud rinnaga toita, aga lihtsalt ei saanud. Nende kõigi õnneks on olemas RPA.

Aga… Minu meelest väidavad liiga paljud, et piima ei jätku. Minu meelest on asi paljudel puhkudel kinni mõtlemises – kui pidevalt karta, et piima ei jätku, karta, et laps on äkki näljane ja talle RPA-d lisaks anda, selle asemel, et talle rohkem rinda pakkuda – jah, nii võibki tõepoolest piim ära kaduda. Kui oleks algusest peale suhtumine, et piima jätkub, siis jätkuks kah, arvan ma. Positiivne mõtteviis teeb imesid.

Olen kuulnud, et mõned emad loobuvad rinnaga toitmisest sellepärast, et see on alguses valulik. Jaa, on tõepoolest – esimesed paar nädalat on rinnad tõesti hellad, aga Bepantheni või Purelani kreem ja kannatlik meel (ning vajadusel alguses veel näiteks nibukaitsmed, ehkki sellest teemast ei tea ma tõesti midagi – pole kasutanud, pole neid näinudki) aitavad sellest faasist üle ning edaspidi on tissitamine juba mõnus ema ja last ühendav tegevus.

Omaette teema on need emad, kes võõrutavad lapse rinnast sellepärast, et saaks vabamalt pidu panna ja juua. Jah, mina tahan seda ka, aga selleks ongi olemas RPA – vahel harva, kui ma rohkem alkoholi tarbin, võin talle seda ju anda (alguses pumpasin küll välja, aga hiljem enam ei viitsinud). RPA valmistamine – kõik see pudelite keetmine, vee kuumutamine, pulbriga möksimine – on minu jaoks nii mõttetult aeganõudev ja ebamugav asjatamine, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik igapäevase rinnaga toitmise mugavus vahetada pidutsemisvabaduse vastu. Kas nii väikese lapse kõrvalt on joomisvajadus tõesti nii suur? Väga väikese lapsega on ju loomulik enamik ajast koos veeta ning pooleaastaselt hakkab ta nagunii järjest rohkem lisatoitu saama, nii et tissikordi võib harvemaks jätta ning ema tegutsemisvabadus suureneb.

Samuti ei saa ma aru emadest, kes väidavad, et peavad rinnaga toitmise ära jätma, kuna käivad tööl. Esiteks makstakse poolteist aastat vanemahüvitist, mille saamise ajal nagunii tööl käia ei tohi ja enamasti ei käida ka. Ja kui pärast selle aja möödumist peaks olema tahtmine edasi imetada, siis nii suur laps ju reeglina nagunii rohkem tissi ei saa, kui hommikuti ja õhtuti – tööl käimist ei sega see kuidagi. Isegi siis, kui on vaja mingil põhjusel väiksema lapse kõrvalt tööle minna ja igapäevane piima väljapumpamine tundub liigse tülinana, nii et päevasel ajal saab laps RPA-d – õhtuti, öösiti ja varahommikul saab ju ikka tissi anda.

Siis olen kuulnud veel põhjendust, et ei saa rinnaga toita, kuna lapsel on liiga palju hambaid ja see teeb valu. Noo, Plika on ka mind tissist paar korda näksinud, aga ma olen talle iga kord väga selgesõnaliselt väljendanud, et see ei meeldi mulle. Ja ta kuulab! Rohkem pole probleeme olnud. Nii et tasub lapsega kõigepealt rääkida – ta on küll väike, aga võib suurepäraselt aru saada. Sel teemal ei julge ma üldiselt väga sõna võtta, sest mõnedel puhkudel kindlasti ongi nii, et läheb valusaks ja ei saa midagi parata, siis tuleb muidugi ära lõpetada.

Aga ühe asjaga olen ma küll nõus – rinnaga toitmine peab olema nii emale kui lapsele positiivne emotsioon. Kui ema seda jälestab, kui ta näiteks kasvõi tihti rinda andes mõtleb: krt küll, miks ma pean ennast piinama – siis polegi mõtet rinda anda. Need pidevad negatiivsed emotsioonid teeksid lapsele rohkem kahju kui sel viisil saadud rinnapiim kasu.

Mh. Ma loodan, et keegi nüüd minu mõtteid lugedes ennast puudutatuna ei tundnud. Nagu öeldud, iga juhtum on individuaalne ja ma ausõna ei taha kellegi üle kohut mõista. Iga ema tunnetab ise ära, mis talle ja lapsele parim on. Ma lihtsalt tahaksin julgustada inimesi positiivsemalt mõtlema.

Rinnapiim on lapsele parim ja kõige täisväärtuslikum toit. Rinnaga toitmine on sada korda mugavam kui pudelite ja pulbriga mässamine (mõtle: öösel unesegasena köögis tuiamine vs lapse tissi otsa tõstmine ja edasi magamine või iga kord välja minnes termose, pulbri ja pudeli kaasa tassimine vs tissid, mis on nagunii kaasas ;) ). Rinnaga toitmine loob ema ja lapse vahele ainulaadse sideme. See, kui pisike tegelane su rinna otsas matsutab ning sulle lõpetades otsa vaatab ning laialt naeratab, on minu meelest üle mõistuse nunnu.

Ma ei vahetaks mitte mingi hinna eest rinnaga toitmist muude vabaduste vastu. See üks-kaks aastat on ju tegelikult nii lühike aeg – pidutseda jõuab terve ülejäänud elu, mida vanemaks laps saab, seda rohkem vabadust tekib nagunii. Plika saab praegu, üheksakuusena, rinda õhtul enne magamaminekut, soovi korral öösel ning varahommikul, kuni ma ei viitsi tõusta. Päeval ei saa vahel üldse, vahel siis, kui on vaja teda magama saada, vahel siis, kui ta on näiteks väljas olles väga viril – vastavalt vajadusele, rangeid reegleid meil pole.

Kui ma tahan, siis ma saan juua ja pidu panna. Ma õnneks väga ei tahagi, aga võimalus on täiesti reaalne. Ja mina kavatsen anda tissi täpselt nii kaua, kuni Plika selle vastu ise huvi tunneb. Okei, mitte päris nii kaua, kuskilt läheb kindlasti piir, aga kui ma enne lapse sündi arvasin, et kui ta juba käia ja natuke rääkida oskab, siis on tissi andmine imelik, siis nüüd ma seda enam küll ei arva. Poolteist kuni kaks aastat tissitada on mõnus – kui lapsel endal nii kauaks huvi jätkub. Vägisi toppima küll ei hakka.

Ja kindlasti pole ma üks neist emadest, kes tahavad tissi nii kaua anda selleks, et neile meeldib, kui laps neist sõltub. Otse vastupidi – mul on hea meel, kui laps minust sõltumatumaks muutub. Tissitamine on lihtsalt mõnus.

Kõik praegused ja tulevased emad – rohkem positiivsust, rohkem julgust. Tissitamine on eriline, ilus ja ainulaadne aeg. Ärge laske eelarvamustel seda endalt ära võtta.

Aug 092009
 

Krissu käis mul täna külas ning tõi koos koogiga külakostiks ka kolm pudelit mahelimonaadi. Oleme neid poes vahel nillinud, aga kuna oleme pigem mahla- kui limpsisõbrad, siis pole seni ostnud. Nüüd saime lõpuks ometi ära proovida. Cola on täiesti tavaline cola ja sidruni oma on nagu sidruni Fanta (praktiliselt ainus limonaad, mis mulle maitseb – nii palju kui limps mulle üldse maitseda saab. Colat/Pepsit joon ka vahel, apelsini oma veel harvemini, teisi ei võta suu sissegi – traditsioonilist limonaadi näiteks suisa jälestan).

Ma ei mäletagi, millal ma viimati limonaadi jõin :D Ilmselt Londonis rämpstoidu juurde – ja seda mitte viimase reisi ajal, vaid siis, kui veel püsivalt seal elasime. Nii et pikk aeg on möödas. Tegelikult on limps vahel harva päris tore – junk foodi juurde sobib hästi, tänasel kuumal päeval oli ka mõnusaks värskenduseks.

Ise joome edaspidigi mahla ja katsume oma lapse ka mahlasõbraks kasvatada (minu limonaadivaenulikkuse taga on mu ema edukad kasvatusmeetodid ja selle eest olen ma talle ütlemata tänulik), aga kui ta peaks limpsi tahtma, siis ostan kindlasti mahedat. Natukenegi tervislikum. Palju talle nagunii ei annaks :P

Apelsini oma on veel külmkapis, saame homme ka maiustada.

Ja Krissuga oli ütlemata tore maast-ilmast rääkida – jutt ei lõppe meil kunagi otsa.