Apr 292010
 

Mina, kes ma nii hoolsalt kõigil uutel ilmakodanikel silma peal hoian, suutsin täiesti ära unustada, et ühel meie Londoni tuttaval on ka tähtaeg lähedal. Just nägin Orkutis pilte imearmsast poisipõnnist. Oeh… Elu on ikka ime :)

Nii jabur on meenutada, et veel veidi üle kahe aasta tagasi olin täielik lastevastane ja -vihkaja (sain oma rasedusest teada märtsis 2008), kellele sihuke asi absoluutselt korda ei läinud. Nii kiiresti võib nii palju muutuda! Ja ikka paremuse suunas!

Ühest küljest on tõsi, et väikeste lastega kahaneb maailm mõneks ajaks väga väikeseks ja üksluiseks, aga laiemas plaanis avardab emadus ikka nii tohutult silmaringi. Kõik need asjad, mida varem ei teadnud, mida varem ei saanudki kuidagi mõista…. Olen nüüd nii palju targem ja tolerantsem :)

Õekese põnnist sain täna emalt nii palju teada, et sündis eile veidi enne kella nelja päeval, oli 50 cm pikk nagu Plikagi omal ajal ning kaalus pool kilo rohkem – poiste värk, teadagi. Kuulu järgi saavat nad täna õhtul koju, siis ehk õnnestub MSNis pihta saada ja pilte norida. Ei jõua ära oodata! Sellistel puhkudel on ikka jube ikaldus, kui sõnumid läbi ei lähe, ei söanda kuidagi vastsündinuga haiglas olevaid inimesi ettehoiatamata telefonikõnedega tülitada. Mis muud, kui kasvatan oma olematuid kannatlikkuse geene :P

  7 Responses to “Kuidas ma sain unustada??”

  1. :) Ma lõpetasin just Su blogi lugemise. Algusest peale. Ühe jutiga lugedes on muutus ikka hämmastav, aga heas mõttes ikka.
    Kahe lapsega elu on ka hoopis midagi muud kui ühega. Ma ei nimetaks seda kunagi üksluiseks. Aina põnevamaks läheb :)

  2. Ma nii huvi pärast küsin – kaua sul läks, et kõik need viis aastat läbi lugeda? :D

  3. hea mitu nädalat laste magama panekuid :)
    Blogi puhul on see hea, erinevalt raamatutest, et alati on järge oodata, ja ette ennustada võimatu.

  4. Väikesed lapsed arendavad enda emasid samamoodi nagu emad neid. Nagu Sa mainisid, et oled nüüd palju tolerantsem jms. See puhas energia, mida nad endast välja annavad on asendamatu.

  5. ehhee, motled vist minu oma? Ma olin muidugi laisk meelde ka tuletama :(

  6. Minu puhul on vastupidi. Kõik meeliköitev on unarusse jäänud ja tunnen, et arenen selle väikese afikese kõrval vaikselt puu otsa tagasi- kah areng muidugi jah. Ei mingit laia silmaringi- kitsas, silmaklapid peas ja vaid last haarav ring. See on jah minu, ma ei ütleks, et probleem, vaid eripära? Minu lapsepõlgus pole kuhugi kadunud, kuigi mul ehk ei paistnud see varem üldse nii palju välja. Kuida see sul küll õnnetus?

  7. Nüüd põlgan ma vaid halvasti kasvatatud lapsi… Või pigem nende vanemaid, kes pole kasvatanud? Aga tean, et iga nutu- ja jonnihoo taga pole kaugeltki vanemate vajakajäämised, sageli on tegu ealiste iseärasustega, mis ajaga mööduvad ning millesse tuleb lihtsalt kannatlikult suhtuda.

    Ja paratamatult on ka hoopis teine suhtumine rasedusse, sünnitusse, lapsekasvatusega seotud probleemidesse. Kasvõi see pisiasi, et kui vanasti lapsekäruga ema mulle teele ette jäi, siis see pigem ärritas mind, nüüd aga tean, kui lihtne/raske manööverdamine on, pigem pakun võimalusel abi. Mis muidugi ei tähendaks, et mulle ei käi närvidele need ülbikud, kes kolmekesi reas vankritega terve tee ära blokeerivad :P

    Ma lihtsalt… Saan nüüd sellest kõigest aru. Ning nood kasvatamatud, kes mulle närvidele käivad, on lihtsalt hea näide sellest, mida ise teisiti teha. Eks näis, kui hästi-halvasti see tegemine mul muidugi välja tuleb… Vähemalt on, kuhu püüelda.

    Ega ma pole ju ka perfektne. Lähen ikka liiga kergesti närvi, karjun ja kurjustan vahel liigselt. Eks see on jälle see koht, kus ennast arendada. Inimene õpib kogu elu… Mina õpin hetkel täiskohaga ööpäevases õppes kannatlikkust :D

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)