Jun 302010
 

Käisin täna perearstikeskuses, et Plika Pärnu arsti nimistusse saada. Mulle öeldi, et nii väikesed lapsed liiguvad ainult koos emaga. No hea küll, ma võin vabalt endale sama arsti võtta, kahtlemata mõistlik… Aga kui ma Plika pärast sündi arvele võtsin, siis küll ei nõutud, et mina sama arsti juures oleks. Minu arst, vaatasin just järele, on siiani Tallinnas. Aga nüüd siis järsku peab…

Lisaks vaidlesid nad selle üle, kas mind üldse võtta, kui mul hetke aadress Mais on – leebusid aga selle peale, et lubasin õige pea kesklinnale lähemale kolida. Minu teada ei sõltu enam piirkonnast midagi – kui nõuaksin, võiksin Ülejõe arsti ka saada.

Või ongi kaks ise asja, kui lapsele esimest korda perearsti valid ning hiljem vahetad? Et esimesel puhul pole ema arst oluline, teisel puhul on?

Igatahes, nagu mainitud, siis minu perearst on siiani Tallinnas, kus ma elasin viimati kevadel 2007. Pole teda kordagi näinud – kabinetti sattunud kahel korral. Esimene kord oli ta puhkusel ja õde sidus mu opihaava uuesti kinni (seda kästi perearsti juures teha, sellepärast ma toona ennast Tallinna oma juurde kirjutasingi), teine kord oli nii kiiresti tabletiretsepti vaja, et noortekasse ei jõudnud – helistasin siis perearstile ja õde ulatas ukse vahelt retsepti :)

Enne 2005 suvel Tallinna kolimist elasin kolm aastat põhikohaga Tartus, seal mul perearsti polnud. Pärnus oli miskine, aga ei tea ma tema nime ega seda, kas ma üldse kunagi tema juures käisin. Nii terve inimene olengi :P

Jun 292010
 

Jälle pikem paus – no teadagi… Polnud millestki kirjutada või ei tahtnud viriseda. Ei saa kaugeltki öelda, et kõik vahepealsed päevad hirmus halvasti möödunud on, pool ajast oli täitsa rahumeelne, lihtsalt igav. Aga teine pool oli muidugi hüsteeriline küll.

Hansapäevad olid minu jaoks täiesti ebaõnnestunud ettevõtmine. Käisin kolmel päeval natuke, ei osanud ennast kordagi riidesse panna – ikka oli kas liiga külm või liiga palav. Käimine väsitas, hinnad olid kõrged, muusika oli liiga vali, kõigest sai liiga kiiresti kopp ette :D Aga tegelikult olid vist lahedad päevad, teised küll kiidavad. Nii et täiesti tunnistan, viga on minus.

Aga täna on küll mõnus olnud. Kohe nii mõnus, et tuli üle pika aja tahtmine blogi kirjutada.

Käisin silmaarsti juures – too ütles, et hõre ju on, aga ei miskit hullu, kui last liiga suureks ei söö, siis võin ise sünnitada küll. Seda enam, et eelmine sünnitus nii kergelt läks – vaevalt et nüüd hullemini. Lapse suureks söömisesse mina ei usu, ma ei ole muidugi kunagi nende kurjade Eesti ämmakatega kokku puutunud, kes iga lisandunud kilo pärast dieedile panna tahavad. Aga ma ei ole viimased kuud üldse juurde võtnud, ikka seesama 8-9 kilo. Ja ämmaka sõnul olevat laps väike. Ühesõnaga ei muretse.

Plika on viimased päevad lõuna ajal täiesti probleemideta magama jäänud – ilusti kell üks ja max 10 minutiga. Kahtlemata on kaasa aidanud see, et ilmad on nii ilusad, seega olen hea meelega teda hommikuti väljas väsitamas käinud. Majaesine mänguväljak on juba päris omaseks saanud, kõrvalmaja oma ka. Ja siis muidugi Selveri oma, sinna ikka vahel satume.

Oo, ja täna oli esimene õhtu, kus Plika jäi magama, aga meie mitte… Ja meil polnud ka põhjust närvi minna, mis tavaliselt alati juhtunud on – olgu me alguses kuitahes rahulikud ja parimate kavatsustega. Kui ta lihtsalt tund-kaks viriseb ja ei ole nõus magama, siis ajab ikka juhtme täiesti kokku küll. Ei teagi, mis siis täna teisiti oli, kas tõesti ainult see, et ta õhtul nii hea isuga sõi ja piisavalt väsinud oli… Tunnike läks aega küll, aga see oli kuidagi rahumeelne – virinat oli imevähe, rohkem niisama sahmimist.

Läksime Abikaasale poole viieks tööle vastu, et sealt koos randa minna. Otse loomulikult tuli tal viimasel minutil mingi probleem, mis nõudis kohest lahendamist, seega saime umbes pool tunnikest oodata ja niisama passida. Aga õnneks oli seal suurepärane laste mängutuba, nii et Plikal oli lõbu laialt – sai joonistada ja autodega mängida ja liugu lasta ja ronida… Mis nii elul viga.

Rannas käis Plika esimest korda vees – meeldis väga, kuni kõhuli kukkus, siis oli kisa lahti. No kleit sai ju märjaks, tuul oli kõva… Aga ei olnud suuremat häda – kuivatasime ära, lippas edasi. Endal oli ka mõnus ja värskendav jalutada, närv kohe puhkas.

Koju muidugi jala ei jõudnud – täiesti tavaline keiss on see, et miski hetk väsib mu selg lihtsalt hirmsasti ära. Ema tuli autoga järele :)

Oo, ja kodus ootas eriline pidusöök – praetud kukeseened värske keedukartuli ning kurgi-tomatisalatiga. Ja siis veel onu käest saadud suitsulatikas… Ja siis tõi Abikaasa ema meile veel pesukausitäie maasikaid. Maasikad jäätisega, mmm. No kas saab midagi paremat veel olla? Sain esimest korda sel suvel oma maasikaisu tõeliselt täis söödud. Homseni vähemalt :D

Omaette kolimine on hetkel reaalsem kui kunagi varem… Ülehomme on üks kokkusaamine, eks siis ole täpsemalt näha. Praegu tundub kõik üsna positiivne, ehkki piisavalt keeruline saab see olema igal juhul.

Aga nüüd vaatan Abikaasaga ürgmeest. Niigi on ta tükk aega kannatlikult oodanud, et ma oma tegemistega valmis saaks :)

Jun 252010
 

Jaanidest ajalugu vaikib, pole lihtsalt millestki rääkida. Kui sihukesi päevi veel palju tuleb, olen varsti hullumaja kandidaat valmis.

Tänane päev on aga üllatavalt positiivselt möödunud – ei mäletagi, millal viimati TERVE päeva rahulikult üle elatud sai.

Käisime õhtul linnas jalutamas ja laata üle vaatamas – olin enda arust just enne minekut kodus kõhu sooja toitu täis söönud, et ei tekiks isu raha kulutada, aga niipea, kui kohale jõudsime, tekkis hirmus magusaisu. Raiskasime paari tunniga sada krooni, kõik toidule. Masendav või mis :P

Pärast pikki otsinguid ja ebaõnnestumisi (ÜKS vahvel 15 krooni – mis siis, et kodune ja maitses väga hea) leidsime lõpuks 25 krooni eest poolekilose pätsi ilusat kollast rosinatega laadasaia ning samast letist 35 krooni eest šerbetti kah. Sai kadus nagu… Soe sai :D Pool šerbetti oli ka enne koju jõudmist otsas. Ja magusaisu oli lõpuks rahuldatud. Päris õgardi tunne oli.

Eks nädalavahetusel vaatab veel ringi. Abikaasal on homme küll poolik tööpäev, aga keda see takistab :P

Jun 222010
 

…pärast Eestisse kolimist tuli Abikaasa koju töölepinguga. Leida vähem kui kuuga masu ajal Pärnus erialane töö – ma olen ikka hirmus uhke tema üle. Nii hea meel on!

Nüüd on pool meie Suurest Plaanist täidetud. Teine pool on teadagi oma elamise leidmine. Noo, võtame näiteks eesmärgiks, et hiljemalt järgmise kolme nädala pärast kolime? :) Siis oleks veel aega ennast sisse seada ka…

Jun 222010
 

Jajaa, pidin voodisse lakke vahtima minema, aga hambaid pestes tuli mõte, et võiksin ka siia kirja panna loo, mida just ennist MSNis Annekale rääkisin. Ta nimelt küsis, kuidas me Abikaasaga tuttavaks saime – blogisse ilmus ta “eikuskilt” ilma igasuguse selgituseta, üks hetk lihtsalt oli ja kõik.

Noo, toona ei olnud alguses põhjust midagi kirjutada, siis oli sihuke seebiooper, et väga avalikult ei saanud midagi kirjutada, nüüdseks on aga üle kolme aasta möödas, nii et nimesid nimetamata võib üldsõnaliselt meie kohtumise ja kokku saamise/jäämise mälestused kirja panna küll, ei tohiks enam kellegi varbale astuda :)

See oli kevad 2007. Mina kolisin Londonisse 28. märtsil, Abikaasaga kohtusin pea kuu hiljem – 21. aprillil, tema 26. sünnipäeval.

Alguses olid lood aga hoopis nii, et millalgi aprilli esimeses pooles, kui ma kurtsin blogis välismaal elu alustamise raskuste üle, jättis mulle kommentaari üks kunagine kolleeg, keda ma olin reaalselt näinud vaid korra varem firma jõulupeol ning ega me sealgi ei suhelnud, lihtsalt nägu oli meeles. Tema oli ka Londonis ja kutsus mind jooma. Mina siis muidugi läksin. Viis päeva järjest jõin :D No ja üleüldises plaanis me veetsime järgmised kaks ja pool nädalat lõbusalt aega. Mhm, sebisime ka.

Selle kahe ja poole nädala keskel ma kohtusingi Abikaasaga, kes oli paariks nädalaks Londonisse sõpradele külla tulnud. Olime meie ühise sõbra pool, kus kõik päevased pargis joomised tihti lõpu leidsid – no neil oli omaette elamine, sai ööseks jääda ja nii edasi.

Kui ma Abikaasat nägin, mõtlesin esimese asjana umbes nii: krt, miks Swammil peavad nii pandavad sõbrad olema. Kunagi hiljem meie kohtumist meenutades ütles Abikaasa, et tema esimene mõte olla olnud: kes see ilus tüdruk on. Nii et ma ütleks, tõmme oli esimesest silmapilgust ja vastastikune. Mitte et me oleks kumbki lasknud seda kuidagi välja paista :P Meie esimese tutvusnädala jooksul olin mina koos Swammiga, Abikaasa oli lihtsalt samas seltskonnas.

Aga siis läks Swamm mitmeks nädalaks Kanaaridele. Ma olin temaga küll meeldivalt aega veetnud ja mõtisklenud, kas sellest võiks midagi enamat tulla, aga kuna ta käitus minuga enne äraminekut võrdlemisi hoolimatult ega näidanud üles huvi kokku saada, siis ei tundnud ka mina ennast kuidagimoodi süüdlasena, kui Abikaasaga nädal hiljem asjad käest ära läksid. Sest meil polnud ju suhet ega midagi.

Ühesõnaga jah, Swamm läks ära, Abikaasa kutsus mind paar päeva hiljem jooma, veel paar päeva hiljem võtsin kutse vastu, ühe korra vist käisime nö sõpradena väljas, teist korda aga sai sellesama ühise sõbra juurde taas ööseks jäädud, meil oli kahepeale ainult üks magamiskott… Ja ülejäänu on juba minevik. Ma ise poleks midagi algatanud, aga ega ma talle absoluutselt vastu ei pannud :D

Oo, millalgi hiljem sain muidugi teada, et Abikaasat ootab Eestis naine. No tõesti, varem see jutuks ei tulnud, nii et mina ennast kuidagi süüdlasena ei tundnud. Nii palju, kui ma hiljem teiste juttudest aru sain, oleks see suhe juba ammu lõppema pidanud, lihtsalt mugavusest oldi veel koos… Kuna minu ja Abikaasa vahel läksid asjad õige kiiresti õige tõsiseks, siis ma muidugi palusin tal kiiremas korras vanale suhtele lõpp teha ja tehtud see ka sai. Nii palju siis paarinädalasest külaskäigust – Eestisse jõudis Abikaasa uuesti alles detsembris, siis juba koos minuga :)

See oli esimene osa seebiooperist, naine oli alguses ikka päris tige. Arusaadav, ma oleks sarnases olukorras ka olnud. Samas leidis ta endale üsna kähku uue kaaslase (kellega ta senimaani õnnelikult koos on) ning nentis siis ka ise, et suhte lõpetamine oli õige tegu. No midagi sellist, ma ju ka täpselt ei mäleta, eks ma kelleltki toona midagi kuulsin, ise ma olen teda siiani ainult paar-kolm korda näinud.

Nojah, aga paari nädala pärast tuli Swamm tagasi, siis tuli teine osa seebiooperist ehk väidetavalt olla ma talle ikka väga meeldinud. Ah, ma ei viitsigi seda pikemalt lahata, oli parasjagu draamat ja pisaraid (hm, minu pisaraid siis küll, ei mäleta, et poisid oleks vesistanud), Abikaasa elas ju Swammiga koos, mina seal mõnda aega nägu näidata ei tohtinud… Aga ma olen siiani kindel, et see oli Swammi solvatud uhkus, mitte tunded minu vastu, mis peamist rolli mängis.

No ja paar kuud hiljem kolisime juba kõik kokku. Ja Swamm on uskumatu ja jabur ja lahe tüüp, kellega me nii erinevad oleme, et meie suhtest poleks nagunii asja saanud. Ja nüüdseks on ta juba pikka aega koos oma elu armastusega – hiljuti potsatas Abikaasa postkasti nende pulmakutse.

Ega rohkem vist polegi midagi kirjutada. Keeruline algus, ilus lõpp. Usun, et kõik kunagise seebiooperi osapooled on tulemusega siiralt rahul ja oma praeguste kaaslastega õnnelikud.

Naljakas on see, et me olime Abikaasaga ühes linnas üles kasvanud, teineteisest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel elanud, ühel ajal Tartus õppinud… Aga mitte kordagi teadlikult kohtunud. Selleks, et kokku saada ja üksteist leida, oli vaja meil Londonisse tulla. Ja nüüd, aastaid hiljem, oleme ringiga tagasi kodulinnas. Kui see ei ole saatus, mis siis veel?

Aga tore oli seda aega meelde tuletada küll. Kui kedagi huvitab, siis igasugu mõistujuttu sai selle suhte sünni kohta kirjutatud küllaga, alates mai algusest 2007. Head lugemist ;)

Jun 222010
 

…siis on kaks võimalust: mul on kas parasjagu liiga palju tegemist, et kirjutada, või liiga s*tt tuju, et kirjutada. Eriti halb on muidugi see variant, kui kõigepealt on üks ja siis tuleb kohe teine – enne, kui olen kõik nood toredad tegemised kirja panna jõudnud.

Täna on jälle üks eriti halb päev olnud – palju pisikesi häirivaid pisiasju, mis juba ärgates tuju nulli viisid ja ehkki aeg-ajalt on olnud mõni helgem hetk, on valdav tunne siiski ängistus ja masendus. Ja ma lihtsalt ei oska enam blogis viriseda – kui ei anna enam-vähem ratsionaalselt ja viisakalt oma mõtteid kirja panna, siis ei panegi. Ei oska enam oma musta pesu teiste ees pesta.

Heh, selle peale tuli meelde mõttekäik, mida ikka vahel veeretanud olen.

Kunagi kasutasin seda blogi just enese väljaelamiseks – siis oli tavaline see, et igasugune ving sai siia kirja, samas kui hea tujuga ei viitsinud eriti kribada. Toona heideti ette, et nii avameelselt teistega seotud halbadest asjadest kirjutan.

No ma enam ju eriti ei kirjutagi. Esiteks olen ise vanemaks ja targemaks saanud. Teiseks, noh… On ikka vaks vahet sees, kas oled noor, vaene, vabameelne ja vallaline. Või no minu pärast kasvõi suhtes. Ja virised siis suhete või nende puudumise üle. Nüüd aga on laps ja abielu. Sihuke täiskasvanu tunne on. Et kuidas sa virised oma probleemide üle, pole enam tegu suvalise suhtega, mille võid iga hetk ära lõpetada – ma siiralt tahaks loota, et see on igavene :) Seega… Kui ma Abikaasa peale vihastan, ei teki enam reeglina tahtmist ennast blogis välja elada või meie probleeme siin detailselt lahata.

Samas mulle endale meeldib väga, kui inimesed kirjutavad muuhulgas ka igasugu probleemidest. Liigne ja mõttetu vingumine on teine asi, aga igapäevased nõmedad pisiasjad, huvitavad või elulised suhteprobleemid – neile on tore kaasa elada. On tore näha, et teiste elu pole ka ideaalne. Eks ma ju vahel ja üldiselt ikka kirjutan ise ka.

Aga nüüd olen hoopis saanud kriitikat, et kirjutan liiga positiivselt. Tuleb meelde kellegi kunagine kommentaar, et liiga positiivsed blogid on võltsid – see, kui inimene oma musta pesu avalikult ei pese, ei tähenda, et seda pole olemas.

Hee, ühesõnaga kirjuta kuidas tahad, ikka on kellelgi miskit ütlemist. Tegelikult pole ma neist keegitest ennast ju kunagi suuremat häirida lasknud – kirjutan ikka ja alati sellest, mis hetkel oluline on ja kirjutamist väärt tundub. Minevikus oli see blogi rohkem auru välja laskmise koht, hetkel pigem sihuke positiivsemate mälestuste üles kirjutamise ja rõõmu jagamise ja nõu küsimise koht. Halbadest asjades kirjutan vähem ja üldsõnalisemalt – noh, oleneb asjast, eks.

Mmm… Aga praegu ongi nii, et oleks olnud kirjutada üht ja teist laupäeva õhtust ja pühapäevast, kus kõik oli tore. Lihtsalt väsimus tuli enne peale, kui tegudeni jõudsin, tänane päev on kõigi oma jamadega nii ära kurnanud, et pole enam meeleski, mida toredat nädalavahetusel tehtud sai. Katsun midagi kiiresti siiski meelde tuletada.

Laupäeva õhtul sain Külliga kokku, istusime Kaubamajaka Chopsticksis, sest seal oli lastenurk – hale küll, aga olemas. Alguses oli üldse plaan mänguväljakule minna, aga ilm ei arvanud sellest mõttest miskit. Kokkusaamine oli igati tore, aga nüüd oleme ilmselt Kaubamajaka mustas nimekirjas :P

Kõigepealt sain mina turvalt võtta selle eest, kui lapsi pildistasin (selles autos, mida saab raha eest liikuma panna, seal Rimi juures, võib-olla on mujal veel) – keskuses ei tohi pildistada, kas ma siis ustel silti ei näinud.

Ausõna, ei vaata uste peal silte. Tegelikult see mind isegi ei üllata, et midagi sihukest oli, keskustes ikka on. Aga minu loogika jaoks tähendab see pigem, et ma ei või poodides pildistada – koridoris või näiteks kohvikus või… Ei tule pähegi, et ei tohiks. Et ma ei tohiks pildistada oma last mänguautos. Ja minu meelest pingutas see turva üle. Ta oli muidugi viisakas, ei käskinud pilte ära kustutada vms. Mina viisakalt vabandasin ja seletasin ja läksin ära. Aga jah, siiski, minu meelest läks ta liiale.

Oo, ja siis muidugi jäi Küllil kärus võipakk õlakoti varju, nii et kui ta ülejäänud asjade eest maksis, tuli seesama turva seda näpuga näitama. Jällegi viisakalt – maksime ära ja oli korras. Käsi südamel, ei üritanud varastada :P Lihtsalt kui kärus istub üks laps ja on ka kott, siis on tähelepanu mujal ja sihukesi asju võib juhtuda… Mis pole muidugi mingi vabandus, aga eriti nõme oli teist korda turva käest märkust saada :P

Aa, no see turva oli muidugi ka selline pensionieas tädike. Tema ilmselt oli rahul, et sai ennast kehtestada ja “pahadele” koha kätte näidata. Ja noh, nagu öeldud, ta ei olnud ebaviisakas. Ja selle või kohta ta kahtlemata pidigi märkuse tegema. Pildistamise kohta… Ma ei tea. Heakene küll, suva sellega. Kui ma nüüd viitsin ükskord need kurikuulsad pildid arvutisse tõmmata, saate ehk mõnda näha ka.

Pühapäeval molutasime pool päeva niisama maha, õhtupoolikul saime Kaidiga kokku ja seadsime sammud Rannapargi poole – suve avamine ju. Ega me enne kohale ei jõudnud, kui peale nelja… Rahvast oli omajagu. Vaatasime siis natuke ringi ja läksime Steffanisse pizzat sööma – kesklinna omasse, ranna oma on pooletoobine. Imekombel saime isegi kohe terrassile laua. Pizza oli hea nagu tavaliselt. Lasin endale ka lõpuks uue kliendikaardi teha, mul siiani oli see arhailine papitükk rahakotis, mis ilmselt juba viis aastat enam kasutusel pole. Kuus templit läksid tühja, nuuks.

Ma ütleks, et see oli nüüd suhteliselt kuiv ja igav kokkuvõte – üleüldse tundub, et mul millestki huvitavast enam viimasel ajal rääkida pole… Sestap nii harva kirjutangi.

Ahjaa, Abikaasa proovipäev muundus asjaolude muutumisel tööpäevaks… Juba reedel põhimõtteliselt öeldi, et nädala alguses õpid ja pärast jaani tööle. Nii et kui nüüd midagi väga p*rse ei lähe (ja on väga väike tõenäosus, et läheb), siis on töö olemas. Mis on väga suur asi, tõepoolest. Pool muret on kadunud.

Ja me üritasime täna omaette kolimise kiirendamiseks üht-teist teha. Sai käidud ja vaadatud ja räägitud. Nüüd sõltub juba teistest, kas midagi edasi saab või ei. No ja sada asja tuleks nagunii üle kontrollida ja klapitada… Aga vähemalt me oleme midagi teinud. Näiliselt sammukese lähemal.

Ega’s muud kui traditsiooniline lõpetus: pöidlad pihku!

Oh, mul pole üldse und, ehkki ärkasin kaheksast. Aga arvutis passimisel pole ka suuremat mõtet. Lähen voodisse ja vahin lakke.

Jun 192010
 

Ma ütleks, et eilne päev läks igati plaanipäraselt.

Väljasõit täpselt kell kümme, nagu lubatud. Kaheteistkümneks olin Tallinnas ja sõitsin otsemat teed pidi Merlise poole. Mõned saiakesed, kohv ja mõnus jutuloba hiljem avastasin, et kui tahan enne kino Beebimaailmast läbi jõuda, tuleb kohe liikuma hakata. Poes sai käidud ja lina ostetud, Merlis kinno kaasa kutsutud.

SATC 2 oli mõttetu :) Tähendab, ma ei kahetse, et ära nägin, kõigile fännidele soovitan ka, aga võrreldes esimese filmiga oli kuidagi tühi. No ja esimene film, mis oli täitsa hea, oli sarjaga võrreldes liiga veniv. Ühesõnaga allakäik. Kui sarjas mahutati igasse 25-minutilisse ossa üks konkreetne probleem, lisaks veel pikemaajalised teemad – sai nalja ja oli huvitav… Siis esimeses filmis olid küll täitsa arvestatavad probleemid, aga film ise lihtsalt liiga pikaks venitatud. Ja teises filmis olid küll probleemid olemas, aga neid käsitleti niivõrd möödaminnes ja pealiskaudselt – peamine oli glämm, luksus ja palju kalleid riideid. Liiga kerge ja tühine isegi minu maitsele, oleks enamat tahtnud :) Kui kolmas film peaks kunagi tulema, siis vist nii suure kannatamatusega enam kinno ei kipu, samas ära vaatan kindlasti.

Pärast kino kihutasin läbi vanalinna Toompeale Marist õnnitlema. Siis istusime veidike kohvikus, seejärel ühikas, siis sõitis nende pere Pärnu poole, mina aga andsin alla tekkinud isule ja läksin Mandarini hiinakat sööma.

Lõpuks korjas Pips mu Kristiine juures peale ja viis enda poole. Tegi mulle suuure mõnusa voodi, rääkisime terve õhtu juttu ja miski hetk olevat ma poole sõna pealt magama jäänud :D

Hommikune väljasõit oli planeeritud 7-7.30 vahele ja tõepoolest – juba enne poolt oli auto maja ees ning üheksaks olime Pärnus.

Oo, mul oli väga tore päev. Nautisin täiega vabadust ja seda, et ei pidanud kogu aeg kellegi teise pärast muretsema. Õhtul tuli muidugi Plika-igatsus peale, täna hommikul ei jõudnud ära oodata, millal teda kallistada saan :)

Varajasest ärkamisest tulenevalt olin nii väsinud, et ei jõudnud teistega laadale minna (no seal Raeküla turu juures oli) – lesisin paar tunnikest voodis ja turgutasin ennast. Selleks ajaks, kui kõik tagasi jõudsid, oli juba hulka värskem olla. Plika sai söödetud ja tuttu pandud – jäi üle ma ei tea kui pika aja magama ühegi piuksu ja protestikisata, viie minutiga. Juhtuks seda aga tihemini :P

Käisin kiirelt pesus ja tõmbasin küüntele kihi lakki peale, nüüd on juba ütlemata mõnus olla. Abikaasa läheb tunni pärast tööga tutvuma ja minu õhtupoolik näeb ette Külliga kokku saamist. Ilm läks muidugi metsa ja vihma hakkas tibutama, nii et mänguväljaku plaanid tuleb sujuvalt ümber mängida… No aga kõigepealt tuleb ju üldse Plika ärkamist oodata, selle aja peale on äkki jälle ilusam ka.

Jun 172010
 

Naljakas elu on meil siin praegu – ei tee nagu õieti midagi, samas teeb hirmus palju asju. Ükskord on kõik päris pikalt väga hästi, siis on jälle päris pikalt jube ikaldus… Ja nii kõik kogu aeg üles-alla käibki.

Pühapäevast teisipäevani oli positiivne periood. Teisipäeval saime Markoga kokku, istusime Kuursaalis ja kasutasime varem saadud flaiereid, millega õlu oli 10 kr ja menüü tutvumisnädala puhul kõik toidud -50%. Hiljem võtsime veel Koidula pargis päikest. Kui nüüd veel kõik need pildid ka kätte saaks, mis Marko Plikast tegi… Pean küsima.

Teisipäeva õhtul käisime uuesti selles majas, kus meid üks korter huvitas… Uurisime asju natuke lähemalt ja ainus seni reaalne variant enne sügist kuskile kolida langes ära. Üllataval kombel ei lasknud me ennast sellest kuigivõrd häirida – küllap tuleb siis midagi paremat.

Eile oli ikaldus, kõik tundus hirmus halb, Plika oli ka ekstra viril. Pidevalt kiskusime ja kõigil olid närvid mustad.

Täna on jälle hea. Käisin lõpuks tehnokontrollis ära, sain teada, et kõik on endiselt korras ja need muhud, mida poiss pidevalt kõhu vasakul poolel tekitab, on sellest, et ta kannaga togib :P Sain käsu palju maasikaid süüa – no see on küll parim arsti ettekirjutus läbi aegade!

Kiropraktikus luid-lülisid paika väänamas käisin ka. Enne Plikat sai korra käidud, ehk aitas seegi kergele sünnitusele kaasa, mööda külgi maha igatahes ei jookse.

Ämmakas tuletas meelde, et pean enne sünnitust silmakontrollis käima. Teadsin, et Eagle Visionis saaks kindlasti, aga ei tahtnud palju maksta, seega uurisin muid variante. Ühes kohas oli esimene vaba aeg päev pärast mu tähtaega, nemad soovitasid ka Eagle Visionit proovida. Aga üks teine koht oli veel, kus algul pakuti esimest aega viis päeva enne tähtaega, minu nurina peale leiti aga juuni lõpus üks äraöeldud aeg, nii et sellega on siis ka mureta. Ja maksma pean ainult tavalise visiiditasu 50 krooni, juhhei.

See tädike, kes aega kinni pani, ei osanud paraku öelda, kui kaua mul läätsed enne silmas ei tohi olla. No ma eeldan, et kui eelmisel õhtul enne magamaminekut välja võtan, siis sellest piisab. Õnneks sain ennelõunase aja, ei pea pikalt prillidega ringi kooserdama, need ju nii rasked ja vastikud. Viimati kandsin prille detsembris 2007, enne silmaopi konsultatsiooni.

Hmm, mu läätsed peaks tegelikult ka Londonist enne kuu lõppu kohale jõudma, nii et ma siis vist viskangi õhtul enne silmaarsti vanad minema, pärast arsti panen uued silma. Säästab mind läätsevedeliku ostmisest :P

Aga kõige parem uudis on muidugi see, et kui kõik hästi läheb, siis saab Abikaasa järgmisest nädalast erialasele tööle. Vestlus oli edukas, esmaspäeval on proovipäev. Pöidlad pihku!

Mis puutub Plikasse, siis ta käitub järjest võimatumalt. Igale unele eelneb pikk kõva kisa ja tund jamamist, et ta üldse tuttu jääks. Rutiini ei õnnestu kuidagi jälle paika saada – no kui Abikaasa hakkab tööl käima, siis peaks see lihtsamini minema. Mitte midagi peale magusa süüa ei taha, kõik sülitab suust välja. Kisub vahel nimme järjest kõiki keelatud asju ja kui temaga pahandada, siis hakkab asju maha viskama. Jonnituurid ühesõnaga.

Ma ei tea, ma ootasin kõike seda alles hiljem – ta ju hetkel pigem poolteist aastat kui kaks. Eks see kolimine ja meie närvipinge mängib ka oma osa, aga tõesti, ega me kogu aeg närvis pole, vahel on kõik pikalt päris hea… Aga Plika suudab oma jauramisega ikka lõpuks närvi mustaks ajada.

Noh, nagu öeldud, kui Abikaasa hakkab kaheksast viieni tööl käima, siis on minul jälle rohkem vastutust ja vaba aega, eks ma siis võtan jälle selle raske teekonna ette. Kõige rohkem aitaks kaasa muidugi omaette kolimine, aga seda pole vist veel niipea loota.

Oo, ja lõpetuseks veel üks hea uudis – saan homme päevaks Tallinna. Abikaasa vanaonu hakkab homme hommikul kümne paiku siit sõitma, saan nende autoga. Nad ise lähevad kuskile mujale edasi, aga laupäeva hommikul hakkab Abikaasa onu oma perega Pärnu poole sõitma ja neil on ka üks vaba koht.

Nii et tõeline lühivisiit, ega ühe päevaga ju suurt teha jõuagi. Kindlaid plaane on nii palju, et pool kolm lähen Seksi ja linna vaatama, mis tähendab, et magan maha nii Marise kui Kristi lõpuaktused (mõlemad on kell neli, erinevates kohtades muidugi), aga pärast filmi lõppu lähen Marist õnnitlema ja tähistama ja kunagi hiljem, kui Pips koju jõuab, ööseks tema juurde. Perfektse päeva saaks kokku siis, kui Merlisel peaks minu jaoks hommikulpoolikul aega jätkuma, aga temaga ma pole veel ühendust saanud, ei tea, kas ta Tallinnaski on. Kui pole, eks siis mõtlen midagi muud välja… Tegelikult oleks vaja nagunii veel Mustamäele mingisse beebiboodi minna, kus praegu ühte niiskuskindlat, aga samas õhku läbilaskvat madratsikatet tavahinnast peaaegu poole soodsamalt müüakse.

EDIT: Jei, lähengi homme kõigepealt Merlisele külla ja see pood asub temast kõigest kilomeetri kaugusel, nii et saame muuhulgas ka sinna jalutada. Enam paremini ei saakski!

Kõigile teistele lohutuseks, et alates miskist hetkest juulikuus hakkab mul vist olema võimalus Tallinnas käia – üks ema sõber käib iga päev autoga Pärnust Tallinnasse tööle, oli nõus mulle küüti andma. Aga praegu tal puhkus.

Üldine meelestatus on hetkel igatahes ülimalt positiivne. Järgmiste mägedeni ;)

Jun 152010
 

Ei väsi vingumast :P

Igal pool kirjutavad kõik sellest, kuidas SATC 2 vaatama lähevad, mina lihtsalt ei saa. Nii lootsin, et tuleb järgmisel nädalal, aga ei – tuleb hoopis The Back-Up Plan, mida ma küll näha tahan, sest Lopez on äge, aga vaevalt et selle eest maksma hakkan. No ja siis tuleb muidugi jaanipäev, nii et kino on üldse kinni.

Hea küll, ma võiks pea anda, et paar päeva tagasi väitis kino koduleht veel seda, et kinni ollakse 21-28. juuni, nüüd on ainult 21-24… Seegi hea. Aga siiski. See, et nad oma kaht filmi näitavad, ei garanteeri mulle SATCi.

Täiesti p*rsekukkund üritus ühesõnaga. Millal küll keegi Pärnusse normaalse kino teeb? Ma nagu ähmaselt mäletan, et keegi kuskile (Port Artur 2?) kunagi olevat plaaninud… Aga nojah, väikelinn ja masu, mis siin ikka tahta.

Irooniline on see, et ma ei käi juba aastaid pea üldse kinos, tegu on tõesti ainsa filmiga, mille puhul minu jaoks suur ekraan oluline on. Vanasti oli teine selline Bond, Craig mulle aga ei meeldi, viimane film oli eriti mõttetu (kinno jäi õnneks minemata, sest Plika sündis enne ära, see oleks olnud ka tõeline raharaisk), seega vaatab edaspidigi arvutist. Äkki on SATC 2 ka nii halb, et kolmandat ei tunne enam vajadust kinos vaadata? Elame-näeme. Praegu hoian ennast sihilikult igasugu arvustustest eemal, et kogu sisu üllatuseks jääks. Näis, kaua veel kannatama pean.

Virina lõpp :P