Jun 142010
 

CIMG0808Esiteks – MA LEVIN. Tähendab siis, mu säästuläpakas leiab nüüd igal pool normaalselt kauguselt wifi üles :P Üks käik Klicki (odavalt tahtsin, eks), üks imepisike jubin mu USB auku, 299 krooni ning mure ongi lahendatud. Abikaasa olevat seda küll kuuldavasti enne kolm korda peale ja maha installinud, kuna tegi vea, et luges kõigepealt juhendit, mitte ei pistnud junni arvuti taha, kus see ilma igasuguse installita kohe tööle hakkas, HAHA. Sellele geniaalsele mõttele tuli ta alles pärast Google’ist abi otsimist. Aga mina sel ajal magasin, mind ei kõiguta see kuidagi. Isegi see ei kõiguta, et Londonist oleks taolise jubina suure tõenäosusega 2-3x odavamalt saanud.

Teiseks – TA MAGAB! Plika on kolmveerand ühest saati lõunaunes! Nagu arvata oligi, kustusin selleks ajaks ka mina, nii et tukkusime koos. Igatahes jäi ta magama viie minutiga ja esimest korda Eestis olemise jooksul täiesti õigel ajal – me olime juba otsustanud, et lükkame tema UK graafiku kellaajaliselt tunni edasi, nii et lõunaunne kahest, ööunne kümnest, vähemalt nii kauaks, kuni Abikaasa jälle varakult tööle minema hakkab… Aga no täna katsetan küll jälle üheksast magama panemisega. Äkki läheb õnneks, see variant meeldib mulle ikka rohkem :P

Hea küll, nüüd just ärkas ka. Oligi aeg!

Jun 142010
 

Oi, kõik on vahelduseks nii tore olnud, ma üritan nüüd kähku ära unustada selle, et ma just täiesti õigustamatult rõvedalt sõimata sain ja mu hea tuju ära rikuti ning minna ajas kümme minutit tagasi, kus kõik veel ilus oli. Et kõik see positiivne emotsioon ikka kirja saaks :)

Esiteks tekkis eile üle hirmpikana tunduva aja (tegelikult oli see kõigest nädal või nii) lootuskiir selles suunas, et oma koju kolimine ei jää määramata aega sügisesse, vaid või juhtuda juba lähema paari kuu jooksul. Miski pole veel kindel, igasugu asju tuleb üle vaadata ja arutada ja mõlemaid pooli rahuldavaid lahendusi leida, aga äkitselt tundub see palju reaalsem. Eks näis, pöidlad pihku.

Teiseks saime ühe vajaliku, aga siiani mugavalt edasi lükatud asja peaaegu tehtud – miskipärast on alati nii, et kui on tähtaeg, ei viitsi enne lillegi liigutada, kui see uksele koputab. Seekord sai peaaegu nädal enne tähtaega korda, õigemini mõttetööd nõudev osa on okei, praktilise poole pealt pisike asi puudu.

Jajah, ma tean, et ma räägin viimasel ajal liiga palju mõistujuttu, parooli oleks vaja, siis räägiks rohkem. Teate, tahaks ju rääkida, aga kardan ära sõnuda :) Pöidlad jällegi pihku, tulemus lihtsalt PEAB olema positiivne!

Kolmandaks jõudis meieni kahenädalase hilinemisega lõpuks Kessu ja Tauno tähtis uudis (sest nojah, isegi tagantjärele puust ja punasena tunduvad vihjed jäävad tähelepanuta päeval, kus sa hullunult viimseid asju pakid ja loodad, et nendega teise riiki kolimise käigus kõik laabub… Ühesõnaga loll on see, kes vabandust ei leia :D ). Ma siis sõitlesin Kessut, et ta mulle varem ei öelnud, selline tore teadaanne oleks juba ammu kasuks tulnud, no kohe selline positiivne laks, eks!

Neljandaks käisime me eile küla peal :P Tegelikult pidime Heidi ja Markoga juba eelmisel nädalavahetusel kokku saama, aga neil polnud Abikaasa uut numbrit, meil olid oma pinged õhus, nii jäigi ühendust võtmata. Kui ma siis eile Heidi käest MSNis uurisin, et kas ikka kunagi äkki leiame aja, saigi nende Tallinnasse minek järgmisele hommikule lükatud, nii et saime samal õhtul külla minna.

Ühesõnaga käisime maal. Nägime nende neljakuuse tirtsu ära (nii viisakas laps, kui üldse veel olla sai, ei ühtki piuksu – külaliste kuuldes vähemalt mitte, eeskujulik käitumine!), sain kotitäie Plikale laenatud riideid tagasi anda, ennast imemaitsvast rabarberikoogist lõhki süüa… Istusime pool õhtut väljas ja grillisime, Plika sai ringi joosta. Ära väsitada küll ei suutnud, magama panemine võttis ikka üle tunni, aga kui see lõpuks õnnestus, said mehed sauna ja õlut jooma, naised köögis poole ööni elust rääkida.

Täna oli äratus kell kuus, sest Marko pidi Tallinna tööle minema. Hoolimata vähesest unest (magama läksime ühest, aga Plika otsustas ka vahepeal jaurata, nii et reaalne uinumine toimus pigem kahe paiku) ärkasin täitsa iseseisvalt üles, seitsme paiku hakkasime juba Pärnu poole sõitma, poole kaheksaks olime kodus.

Ulmeliselt hea on hommikuti vara tõusta, mulle nii meeldib! Me oleme siin ju viimasel ajal pigem 10-11ni maganud – ajavahe, kohustusi pole, nii see läheb. Aga luuseri tunne on, 8-9 vahel ärkamine istus mulle palju rohkem. Vanaks olen jäänud…

Igatahes jõudsin kohe hommikul toa ära koristada, igasugu asju sortida ja ära panna, masinatäie pesu käima lükata… No ja nüüd on kell kõigest pool kümme!

Oi, täna jõuab veel palju ära teha :P

Üks hea asi pika “puhkuse” juures on see, et ma ei lase ennast ilmast enamjaolt kõige vähematki häirida. On halb, no las ta olla siis, küll läheb kunagi jälle ilusaks. Mina ju tööle minema ei pea… Nii et vähemalt hall ja vihmane aknatagune ei mõjuta mind kõige vähematki.

Varsti läheme emale uut printerit ostma, loodetavasti leiab sama käiguga mulle mingi odavamat sorti pulga, mis aitaks mu säästuläpakal wifi ka läbi kahe kinnise ukse 55-ruuduses korteris üles leida (*pööritab silmi*), tagasitulles on plaan keldrist titeriided üles tuua, et siis need koos Londonis soetatutega üle vaadata ja sortida ja… Noh, et ikka tegemist jätkuks. Muidu ma lähen varsti hulluks siin :D

Tõepoolest, sihuke tunne on, nagu oleks juba pool päeva asjatanud, tegelikult on aga hommik. Nii lahe! Näis, millal mu vedru maha käib, eelmine öö oli ju ka lühem kui tavaliselt… Vähemalt ärkas Plika kell seitse, nii et tema lõunaunega ei tohiks probleeme tulla, äkki saame tänu sellele eksprompt külaskäigule tema graafiku kiiremini korda.

Jun 132010
 

Olen juba mitu päeva vaadanud, et küüned on kogemata pikaks kasvanud,  täna öösel kell üks otsustasin, et oleks hea aeg need punaseks lakkida. Päris naljakas tunne on nüüd.

Vaatasin ära filmi Valentine’s Day. Abikaasa on muidu hästi leplik ja nõus igasugu kerget kräppi minuga koos vaatama, kuna ta aga nagunii magas, siis mõtlesin, et vahet pole, ei hakka teda piinama. Sest no näiteks It’s Complicated, mida me viimati vaatasime, see oli ikka nii halb, et jube kohe.

Aga Valentine’s Day oli üllatavalt hea. Ma arvasin, et see on tüüpiline mõttetu happy ending romantiline komöödia ja eks ta ju põhimõtteliselt oli ka. Aga seal oli palju mõnusaid ja natuke ebatavalisi tegelusliine sees, palju tuttavaid näitlejaid, lisaks olid lõpplahendused ka enamjaolt midagi muud, kui oleks oodanud. Paremad ühesõnaga :) Mina annaks sellele filmile küll rohkem punkte kui IMDB 5.7.

Aga nüüd on küll viimane aeg magama minna.

Jun 122010
 

Magasin öösel 11 tundi jutti ja hommikuks oli olemine igati suurepärane. Kaua see muidugi ei kestnud, väsimus võttis rajalt maha. Nii olen taas enamik päevast voodis kügelenud – energiat on aga siiski eilsest tunduvalt rohkem, söögiisu ka. Jõin näiteks piima ja sõin maasikaid, kuidagi halvasti pole mõjunud.

Pikalt üleval olla on siiski kurnav – kõht väsitab, isegi voodis on raske head asendit leida. Aga noh, küllap on homme juba parem :P

Sain just ühe huvitava telefonikõne, sealt võib veel vägagi positiivseid asju tulla. Eks homme ole täpsemalt näha…

Jun 112010
 

Tarvitses mul ainult eile viriseda, kui nõme kõik on ja et ootan ei tea mida, kui see ei tea mida tuligi ja tundus, et elu on ilus.

Abikaasa ema, kellel on praegu puhkus, sõidab pidevalt Järvamaa sugulaste vahet, kes asuvad umbes poolel teel Tartusse. Täna oli tal plaanis jälle minna, seekord pooltühja autoga, pidime kaasa minema ja sealt edasi Tartusse sõiduks autot laenama, ise ainult 2×100 km jagu bensuraha maksma. Kõik oli juba läbi räägitud ja ära plaanitud – et läheme täna õhtul Haidele külla, homme päeval Tartusse, käime oma vanast kodust läbi, viime mitmele inimesele igasugu lubatud asju ära, Abikaasa hoiab seni Plikat, kuni ma Cinamonis Seksi ja linna vaatan, siis lasen ta sõpradega baari ja veedan ise öö Kessu juures, pühapäeval oleks enne tagasisõitu veel kirikusse jõudnud…

Läksime õhtul poodi suuremaks koogiküpsetamiseks kraami ostma – ühe koju, ühe sünnipäevale, midagi külakostiks… Kaheksa paiku jõudsime koju ja tundsin, et olen hirmus väsinud. Mõtlesin, et ju tegin endale lihtsalt pika käiguga liiga ja pean veidi puhkama, päev oli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt küllaltki raske olnud.

Aga puhkamisest polnud kasu, tunne läks järjest kehvemaks. Kõhu ülaosas oli vastik pinge, mis üheski asendis ära ei kadunud. Kõhuelanik siputas nagu tavaliselt, temaga ei tundunud sel mingit pistmist olevat. Mul pole kunagi varem nii rasedana ühtki kõhuhäda polnud, mao asukoht on kohe hoopis teine, naljakalt kõrgel :P

Nüüd oleks ehk õige hetk ära mainida, et ema mehel on kolmapäeva hommikust saati mingid kõhuhädad – midagi väga hullu polnud, seega hoidsime temast lihtsalt päevakese eemale, aga eile oli juba parem, ei näinud põhjust. Üldine arvamus oli toidumürgitus.

Ehk peaks siinkohal ka hoiatama, et järgnev tekst tuleb ehk mõne jaoks liiga detailne, ehkki ma enda arust küll kaugeltki rõvedustesse ei laskunud…

Ühesõnaga pärast seda, kui minul ka kõht lahti läks ning lõpuks oksendama jooksin, kaldub kaalukauss vist ikka pigem kõhugripi kasuks…

Siinkohal oleks vist kohane meenutada ka minu 25. sünnipäeva, kui mul oli au esimest korda kiirabiga sõita ja öö haiglas veeta…

Igatahes… Oksendamine tõi ajutiselt parema enesetunde, aga kui kõhuvalu tagasi tuli, helistas ema kiirabisse. Seitse kuud rasedat sellises olukorras just naljalt tähelepanuta ei jäeta…

Kui nad kohale jõudsid, suutsin kohe ka teist korda oksendada, nii et haiglasse minek oli üpris kiire. Kõigepealt saadeti mind seal sünnituskorrusele, naistearst vaatas igast küljest üle ja rahustas, et lapsega on kõik korras – mul endal oli sisetunne täpselt sama. KTG ajal proovisin selja pealt küljele keerata, ei olnud hea mõte, sai veel kord oksendatud… Nii saadeti mind sama kiirelt EMO poolele tagasi – sünnitama ei hakka, viirusi me siia ei taha. Pandi iiveldusvastane tilk peale ja nii ma seal passisin.

Öösel neljaks oli tilk otsas ja enesetunne parem, lubati koju. Eriti nunnu oli see, et rasedatelt visiiditasu ei võeta.

Väike jalutuskäik parklast majja ja viiendale korrusele mu maole vist aga ei meeldinud, nii et enesetunne läks jälle halvaks ja suutsin kodus neljaski kord oksendada. Selle peale, õnneks, läks enesetunne piisavalt heaks ja järgmist refleksi ei tulnud, ju rohi ikka mõjus. Sain ettevaatlikult selili voodisse heita, ei julgenud asendit kuni hommikuni muuta. Kõhuvalud piinasid järjest harvemini ja kadusid hommikuks täielikult, sain lõpuks isegi veidi tukastada.

Ülejäänud päeva olen peamiselt voodis kügelenud – und pole, aga väsimus on suur. Ahjaa, sarnaselt sünnipäevale sai ema samal ööl sama viiruse kergemal kujul, Abikaasa ja Plika on siiani terved kui purikad. Mis tähendab, et Abikaasa on tõbiste koloonia teenija ja toitja, lapsehoidja veel lisaks.

Söömisega on jube ikaldus, piimatooted on ju keelatud, teed ma ei joo, veega keedetud riis ja tatar ei eruta absoluutselt, isegi väikestes kogustes lubatud banaan tundub liiga magus. Tassi petti pigistasin hommikul sisse, siis tegi Abikaasa rabarberikisselli, mis oli lubatud nimekirjas ainus isu tekitav asi, nüüd tõi just poest mustikajogurtit ja rosinakuivikuid, njämm.

Ei tea, millal maasikad ja jäätisekokteil jälle lubatud on? Nende järele isutab ainsana kogu aeg, suve värk.

Ühesõnaga jah… Nii palju siis meie suurelt plaanitud reisist :( Viis päeva kästi kodus passida ja rahulikult võtta. Ja no olgem ausad – ega ei jõuaks praegu kuskile minna küll, samuti ei ole erilist iha kellelegi külla minna, eriti lastega peredele, äkki olen veel nakkusohtlik.

Täielik feil, tõepoolest.

Aga kui nüüd asja positiivse poole pealt vaadata, siis kõhuelanikuga on kõik hästi ja minu enesetunne võrreldes eilsega ikka ka tunduvalt parem… Nii et TEGELIKULT ei tohiks ju millegi üle kurta :)

Jun 102010
 

Tahaks, eksju, ka Seksi ja linna näha. Lepiks isegi mõttega, et pean minema üksi nõmedasse Pärnu kinno.

Sellele pisiasjale ma paraku ei mõelnud, et nõmedas Pärnu kinos filmid teistega ühel ajal ei linastu.

Aga kolm seanssi päevas, kaks filmi nädalas ja pileti eest 65 krooni küsida on ju igati normaalne. Monopol ju. Mis siis, et Plazade ja Cinamonidega just võrrelda ei anna.

Argh. Ma siis ootan. KUNAGI, eeldan, jõuab siiski siia ka.

Tallinnasse või Tartusse tahaks nagunii juba pikemat aega, aga käsi mitte ei tõuse, et bussipiletite eest maksta, rõvedalt on vaja kokku hoida. Eks ootame… Ma ei tea isegi täpselt, mida.

Jun 092010
 

Viimasel ajal on kuidagi raskem kõhtu kaasas kanda. Mõõtsin täna ära, 105 cm. Nojah, pole siis ime, viimati mõõtes (mis polnud üldse nii ammu) oli mu meelest veel alla saja…

Ülehomme saab seitse kuud täis, siis teen pilti kah. Mulle meeldivad ümmargused numbrid :P Oli plaanis juba 30. nädala täitumisel foto teha, aga see idee tuli uuesti meelde alles 30+2.

Jun 082010
 

Ma ei ole viimasel ajal eriti arvutis – enne Plika lõunaund tavaliselt lahti teha ei jõua, siis ehk pool tunnikest, õhtul teine pool… Mitte et kiire oleks, vastupidi, ega me suurt midagi asjalikku ei tee. Aga kuna me midagi asjalikku ei tee, pole ka millestki asjalikust kirjutada.

Kui mul oleks võimalus postitusi parooli alla panna, siis ma ilmselt ehk kirjutaks natuke rohkem. Aga päris avalikult haliseda ei taha, tulevikuplaanid on samuti liiga lahtised, et neid maailmale kuulutada.

Noo, ma mõned üksikud mõttetud seigad võin ju eelmistest päevadest siiski kirja panna.

Pühapäeval kuulsime terve päeva, kui halb ilm on. Nelja paiku oli endal vaja välja minna, pakkisime siis korralikult riideid selga, otse loomulikult oli ilm lõpuks soojaks läinud ja hirmus palav hakkas. Sai siis ennast paljamaks kooritud ja terve õhtu ringi jalutatud. Kesklinnas ja rannarajoonis ja rannas… Igal pool mujal oli kõik täiesti välja surnud, rand oli inimesi täis :D Nägime hirmus palju tuttavaid – ma ei mäletagi, kelle skoor lõpuks peale jäi.

Eile oli ilma kohta sama jutt, läksime hommikupoolikul Kaubamajakasse igasugu pisiasju ajama ning hiljem mänguväljakule… Täpselt samamoodi oli kõike muud kui külm :P Ja õhtul käisime veel onu sünnipäeval.

Aga muidu tõepoolest, midagi asjalikku me siin ei tee. Harjutame kooselu, ilma et keegi kellelegi närvidele käiks ja ilma et kogu aeg omavahel tülitseks. Katsume leppida mõttega, et võib-olla jätkub see sügiseni. Käime võimalikult palju väljas jalutamas ja külas.

Põhiliselt aga lihtsalt kulutame mõttetult aega :D Plika graafikut ei saa kuidagi paika, ise magame ka liiga kaua, nii et hommikusöögini ei jõua ükski päev enne, kui kell on üksteist läbi…

Eh, tegelikult pole hullu. Kõik on ju hästi. Küllap läheb veel paremaks. Küllap leiame kõigele lahenduse.

Nägin just mingit Õnne 13 osa, kus oli äärmiselt vilets narkopropaganda. Või tegelikult, nagu ma osa lõpuks aru sain, siis too linnapea tütar, kes tööajal tagaruumis veini jõi ja pläru suitsetas ning siis kliente solvas ja strippi tegi, oli enne kangema kraami peal olnud. Sellisel juhul äkki käitutakse tõesti nii, sihukestega pole mul kokkupuudet olnud.

Ja siis mõtlen, et äkki peaks hakkama regulaarselt mõnda Mehhiko seepi vaatama. Viimati vaatasin vist Metsikut inglit, see oli ülikooli viimasel semestril. Midagi asjalikku ju nagunii teha pole, telekaga koos ma siin elama pean, üritaks siis mingi telekavaatamise kombe ka ajutiselt külge harjutada… Unistajad näiteks tundub väga humoorikas olevat, nagu keskkoolinoortega sarjad tavaliselt. Kunagi oli TV3 peal ka üks, kus oli internaatkool ja Natalja ja psühholoog Enrique… Meeletu armastus? Mu Mehhiko seepide kogemused nonde kahega vist enam-vähem piirduvadki, no kõige esimene legendaarne Metsik roos muidugi ka… Ja siis tegelikult oli vist veel Alondra… Ja kes teab, mis ma veel unustasin :P

Aga jah, 2006. aastast saadik pole ma telekat praktiliselt üldse vaadanud, enamjaolt pole seda majapidamises olnudki. Kõik huvipakkuva saab arvutist kätte, telekas on minu arust üks kole massin. Kui jälle oma kodu saame, siis sinna seda kohe KINDLASTI ei tule.

EDIT: Ja kes kurat tõlgib Tweenie-põngerjaid? MULLE järgi tee? Grammatiline värdlause…

Jun 032010
 

Enamik ajast hädaldame, et ilm võiks soojem olla. kui lõpuks on, siis on tihti liiga kuum :D

Minul on siin kodus pidevalt meeletult palav, ei aita väga akende lahti hoidmine või siis ei saa neid lahti hoida, et sääsed sisse ei tuleks… Nii ma siis vigisen. ja ise samas mõtlen, kui tänamatu sihuke vigin ikka on.

Muidu oli täna tore päev. Küpsetasin kooki ja käisin kosmeetikus, õhtul käisime Abikaasa sugulastel külas, kus sai jumalikku ahjulõhet ning maast ja ilmast räägitud, koduteel käisime veel uitmõtte ajel minu onu aknale koputamas – ta ise polnud küll kodus, aga onunaisega sai ka veidi juteldud. Ja üldse sai palju jalutatud, Pärnut taasavastatud.

Homme on Abikaasa tallinnas, mina kasutan vaba naisena kasulikult aega, et Kaidiga kokku saada.

Aga üldiselt ei saa öelda, et põnevust ei jätkuks. Kõik need tulevikuplaanid, mis on ikka veel nii lahtised… Terve tänase päeva olen suutnud küll positiivseid mõtteid mõelda ja muudkui läkitan soove universumi poole – loodame, et need jõuavad võimalikult varsti kohale :D