Jul 312010
 

Nii, selle suve pulmanorm on edukalt täidetud – ja mul on ülimalt hea meel, et mul õnnestus ikka ka ära käia. Kuna oli teada, et sellest tuleb täielik läbupulm, kuhu väikese lapsega kohe kindlasti ei lähe, siis tundus esialgu, et mina pean Plikaga maha jääma. Siis aga hakkas Plika vanaema-vanaisaga nii hästi läbi saama, et tundus täitsa reaalne ta üheks ööks üksi jätta. No ja siis ma veel muidugi kaalusin tükk aega, kas ikka on mõtet pururasedana sihukesse seltskonda minna, aga tahtsin ikka hirmsasti peost osa saada, ühtlasi tundus turvalisem Abikaasaga ühes kohas viibida – no et kui oleks tegudeks läinud, siis ikka koos.

Tegu oli stiilipeoga, teemaks mustlaspulm. Miskil arusaamatul põhjusel jätsime kostüümide otsimise sõna otseses mõttes viimasele õhtule, Endla kostüümilaenutuse ja ema riidekapi abiga sai lõpuks mingid pooletoobised komplektid siiski kokku pandud. Väga autentsed mustlased me just polnud, aga no väheke seda nägu ikka :P Kui kunagi mõne pildi saan, panen kindlasti siia ka.

Pruutpaar nägi küll väga hea välja, tõeliselt mustlaslik.

Pidu kujunes pealesunnitud kainusest hoolimata üllatavalt lõbusaks. Perekonnaseisuameti paberimajanduse osa oli päeval korda aetud, aga õhtul tehti meile tõrvikute valgel oma tseremoonia, mille viis läbi neoonkollases hõlstis paavst ning oluline osa oli ka sõrmuste isandal. Rääkimata vannetest… No seda pole lihtsalt võimalik edasi rääkida, seda oleks pidanud ise nägema. Need märksõnad on rohkem mu enda jaoks, et ka aastate pärast meelde tuleks ja naerda saaks.

Muusikavalikus olid peale mustlasviiside ja igasugu muu kraami ka sellised isamaalised laulud nagu “Koit” ja “Ei ole üksi ükski maa”, millele sai pinkidel seistes kaasa lauldud, hiljem pimedas kogu rahvaga ringis tantsitud, lauldud ja lainetatud. No ja tantsitud üldse igasuguse muusika järgi muidugi.

Täiesti plaanimatult sain ka supelda. Vette kukkumiseks ei ole üldse vaja purjus olla – piisab sellest, kui olla sihukesel purdel, mis on küll kinnitatud, aga väga kõikuv. Ja kui selle peale tuleb liialt palju purjus inimesi ning raskus pole ühtlasi jaotunud, võib juhtuda, et kõik kümme inimest libisevad vette :D Ma olin võrdlemisi endast väljas, jabural kombel aga mitte sellepärast, et oleks kuidagi kartnud, vesi oli ka soe jne… Ma muretsesin hoopis Abikaasa telefoni pärast, mis tal taskus oli :D Läks rämedalt õnneks – sai lahti võetud, ära kuivatatud ja terve öö veel kuivada, hiljem töötas probleemideta.

Isegi Abikaasa plätud, mis me juba kadunukeste kirja panime ning arvasime jõe põhjas olevat, leiti kõrkjatest üles. Paraku alles siis, kui me juba peaaegu Pärnus olime, Abikaasa sai paljajalu autot juhtida. Nii et kadudesse läks kirja vaid üks kaabu, mille keegi oli heaks arvanud kuskile teisaldada. Võtsime lõpuks ühe teise omanikuta kaabu kaasa, meie oma oli nimelt laenutusest. Näis, mis saab, kas lepivad sellega või äkki tuleb veel meie oma ka kuskilt välja, pidu kestab seal iseeenesest homseni :)

Ja jumal tänatud, et haiglakoti kokku pakkisin – selle mõttega, et KUI peaks Tartus asjaks minema, tuleb igaks juhuks paari päeva jagu vahetusriideid kaasa võtta, sai lisaks kuuma ilma riietele kotti pakitud ka pikad püksid ja jakk – ma tõesti ei osanud arvata, et õhtul võiks jahedaks minna, aga just see juhtuski. Nii et pärast värskendavat suplust oli nii hea kuivad riided selga tõmmata, mis kogu keha ära katsid.

Pidime telgis magama, aga koha peal selgus, et laenatud telgil polnud kaasas noid kaari, mis kogu kupatust püsti hoiavad. Õnneks oli aga ööbimisvõimalus ka teisel korrusel täpselt sauna kohal asuvas ruumis, mis sai algselt ära põlatud liigse kuumuse kartuses. Kuna ilm oli aga meeldivalt jahe, oli seal magada ilmselt mugavamgi – madratsid olid õnneks olemas, Abikaasa sai töö juurest laenuks, kulusid marjaks ära. Miskine kahe paiku ma vist seltskonnast eraldusin, Abikaasa käis veel saunas ja vahepeal minu juures, kus ta üsna varsti täiesti plaanimatult ka magama jäi :D No ta oli kolmapäevasest poissmeeste õhtust saati korralikult välja puhkamata, arusaadav.

Mina ärkasin kuuest, uni täiesti läinud. Tegin ühe tiiru väljas, kangemad endiselt pidutsesid, kõik muidugi täitsa segi… Lõbus oli vaadata. Siis läksin ikka tagasi magama ja põõnasin kümneni. Selle aja peale oli enamik varahommikusi kangelasi lõpuks magama vajunud ja järgmised üles ärganud.

All in all, lõbus oli – hoolimata sellest, et kõik olid purjus ja mina üksi kaine. Mingit suurt jama keegi ei korraldanud, nii et miski mulle väga närvidele ei käinud – oli tore kõigiga juttu rääkida, pole tükk aega selle seltskonnaga suhelda saanud. Ja lihtsalt kõrvalt jälgida oli ka piisavalt jabur. Aga täna oli muidugi hea ära koju tulla, ega rohkem poleks minu seisundis viitsinud :) Abikaasa oleks muidugi hea meelega homseni lõbutsenud, aga ei tahtnud Plikat nii pikaks ajaks üksi jätta ja emal oli nagunii kursa kokkutulek, ta poleks saanud kauem last hoida.

Niipea, kui koju saime, jäid Plika ja Abikaasa koos magama, mina natuke veel asjatasin. Oli ometi vaja süüa ja titeuudiseid lugeda, lõpuks keerasin ka ennast puhkama. Alles peale seitset olime jälle veidike inimlikumas vormis… Aga hirmus väsimus ja laiskus siiani peal, eks ööga puhkab vast lõplikult välja :)

Jul 292010
 

Käisin tehnokontrollis. Poiss kasvab ilusti – kõhuümbermõõt kolme nädalaga +4 cm ja emakapõhja kõrgus +2 cm. Ise olen aga üle kolme kilo alla võtnud ning hemoglobiin on kah vuhinal 118-lt 96-le langenud. Maasikatest, nagu näha, ei piisanud, nüüd on järgmised kaks nädalat hommikusöögi ooteks rauasiirup. Ohtra vee joomist kästi ka jätkata. Heakene küll :)

Järgmine aeg on 9. august – ausalt öeldes poleks mul midagi selle vastu, kui ma sinna ei jõuaks :P Eks elu näitab!

Hommikul oli nii mõnusalt jahe ja vihmane – lootsin, et ehk jääbki… Selleks ajaks, kui peale kümmet kodust lahkusin, oli päike väljas, pärast ühtteist koju tagasi tulles juba palav. Siiski tunduvalt parem kui eile.

Pesingi eile kaks masinatäit pesu, kõik titeriided on nüüd puhtad ja kuivad. Kui mõni jahedama ilmaga igav päev satub olema, triigin ehk kõige väiksema suuruse isegi ära. Pole sihukese ketserliku tegevusega küll juba aastaid kokku puutunud, minu meelest on triikimine mõttetu ajaraisk… Aga kui nagunii igav, võib ju beebi esimeste riiete pehmuse nimel veidi vaeva näha.

Ehkki pesin enda meelest ainult “ohutuid” asju, õnnestus mingil punasel sindrinahal värvi anda ja neli asja ära rikkuda. Kolmest oli suva, ei meeldinud suuremat, viskasin ära. Aga õekese kingitud lambasusside rikkumisest oli küll meel mõru. Proovisin soovituse peale äädikavees leotada, ei olnud tolku. Täna olin nagunii linnas, ostsin lõpuks ökopoest valgendaja ära. Panin praegu ainult sussid likku ja hiljem pesen koos mähkmetega läbi ehk siis topelt valgendamine – näis, kas mõikab. Kui ei, siis soodaga läbi pesemine on veel üks soovitus, mida võiks proovida. Õnneks on ainult susside sääred roosaplekilised, lambad ise jäid puutumata. Nii et isegi kui plekke välja ei saa, siis kasutan edasi. Loodan muidugi, et ikka saan.

Mina ärkasin kolmandat hommikut varakult, et saaks jälle rõdul kohvi nautida. Plika ärkas üle pika aja 10-11 asemel üheksast, sest väljas hakkas vihma ladistama. Vaatame, äkki saab tema graafikut ka jälle vaikselt ja tasakesi normaalsemaks nihutada :P

Jul 282010
 

…ehk alates tänasest on poiss juba täiesti õigeaegne :P Läbirääkimised käivad endiselt 6., 8., 10. või 11. augusti asjus, loodetavasti kuuletub kenasti. Lisaks peaks olema jahe ilm ja vähe teisi sünnitajaid, nii et ämmakal jätkuks minu jaoks aega ning kõige suurem perepalat oleks saadaval. Mina arvan, et kui hästi tahta ja väga soovida, siis saab kõike!

Abikaasa õde sai üleeile lõpuks oma põnniga maha, käisime teda eile õhtul vaatamas – jõudsime kohale täpselt sel hetkel, kui ta ühepäevaseks sai. No niiii pisike ja armas :) Ilmselt tänu pisitita näppimisele tuli lõpuks ometi motivatsioon veidike ka enda peatseks sünnituseks ette valmistada, seega haarasin õhtul Selverist söögi kõrvale paki mähkmeid, niisked salvrätte ja rinnapatju. Nüüd vaja veel sidemeid varuda, siis vist on haiglakoti sisu põhimõtteliselt olemas. Kokku pakkida jõuab siis ka, kui asjaks läheb – ei mina enne viitsi.

Ühtlasi alustasin eile titeriiete läbi pesemist – üks masinatäis on puhas ja kuiv, kaks vast veel. Ja võtsin raamatukogust Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean” – olen seda ammu lugeda tahtnud, viimane aeg :P

Nii et võrdlemisi titelainel päev oli.

Õhtu lõpetuseks sattusime veel korra haiglasse – Plikal, vaesekesel, olid kõhukinnisusega esimest korda elus nii suured probleemid, et karjus valust, perearsti nõuandeliini vanamees ajas täielikku iba, ei saanud koduste vahenditega hakkama ega osanud lihtsalt midagi ette võtta. Nagu välja tuli, tegime täiesti õigesti – Microlaxi koduses apteegis polnud (nüüd kavatsen osta) ja Pärnus minu suureks hämmastuseks valveapteeki ei ole. Õnneks EMOs saba polnud, arst ja õed olid kõik väga sõbralikud, saime kiiresti asja korda ja tulema. Aga Plikast oli ikka niii kahju – seda enam, et mina, viimaseid nädalaid rase, tean täpselt, mida ta tunneb. Nüüd hakkame koos liitrite kaupa ploomimahla jooma :P

Öösel ei tulnud und, lugesin raamatut ja nautisin tormi. Ma jumaldan äikest! See kõik ei takistanud mind aga täna hommikul kell seitse ärkamast – äikese tõttu olid aknad ja rõduuks kinni, ventilaatorist polnud suurt tolku, hirmus palavaks läks. Jäin siis üles ning nautisin järjekordset mõnusat hommikut rõdul – maitsva kohvi, võileibade ja hea raamatu seltsis.

Tänased plaanid on veel titeriideid pesta ja sorteerida ning raamatuid lugeda, mul neid mitu tükki pooleli. Abikaasa läheb Swammi poissmeesteõhtule, teda enne homset ei näe. Naiste aeg :)

Jul 272010
 

Meil on elukorralduses muutused – resideerume hetkel peamiselt kolmekesi. Ema suutis nimelt eelmisel nädalal auku astudes jala ära põrutada, nii et viiendal korrusel elamine muutus liiga problemaatiliseks, seega emigreerusid nad mehega tillukesse esimese korruse korterisse, kus ema tavaliselt vaid tööd teeb. No neil oli nagunii plaan seal olla, kui õde oma perega augusti alguses paariks nädalaks külla tuleb – hirmus lugu, eks, lapsed söövad ema korterist välja :)

Jalg paraneb õnneks jõudsalt ning meie elame siin neljapäevast saati võrdlemisi omaette.

Mõnus on küll, ausalt. Kolisime oma magamise suurde tuppa – tunduvalt rohkem õhku on. Samas, et ikka virisema peaks, ma olin pehme voodiga ära harjunud ja diivan (mis siis, et suur ja mugav) on tunduvalt kõvem. Tavaliselt pole sellega probleemi olnud, praegu miskipärast on. Oma osa on ilmselt rasedusel – panin varemgi tähele, et kõvemal pinnal magamine pole seljale hea. Suur kõht surub peale, magagu ma siis selili või külili… Ja kui küljealune kõva, siis on halb. Aga no tegelikult pole hullu, eks, õhk on olulisem :P

Alguses oli veider Plikaga nii palju üksinda olla – lapsehoidmisabi luksusega harjub kiiresti. Aga nüüdseks on juba oma rutiin välja kujunenud – see tähendab põhiliselt seda, et rutiini polegi. Magame kaua, sööme suvaliselt, väljas käime alles õhtuti, kui veidikegi jahedam. Muus osas kulgeme nii, nagu juhtub. Ema mees käib õnneks ikka vahel siin ka, minul jälle kergem, Plika saab vanaisaga mängida :P

Pühapäev möödus vaarikate tähe all. Abikaasa vanemad teadsid Pärnu lähedal kohta, kust saab neid 25 kr kilo korjata – turul saab selle raha eest vist umbes 200 g karbi, ma olingi talvevarude soetamise pärast mures. Algul pidime kõik koos minema, aga üldsus arvas, et minul ja Plikal pole mõtet tulla, nii et Abikaasa läks siis oma vanematega üksi. Pühapäeva hommikul kell kaheksa, tagasi jõudis alles kahest. Minu kangelane! Sellest rääkimata, et tema ema ja isa olid juba varem korjamas käinud ning pühapäeval aitasid vaid meie varusid suurendada. Umbes 17 kg korjasid ning 16 kg saime endale.

CIMG1028

CIMG1029

CIMG1034

Moositegemiseks läksime minu ema poole, sihukese hunnikuga poleks me kahekesi kuskile jõudnud. Kolme-nelja paiku jõudsime, lahkusime alles peale kümmet. Hirmus kopp oli ees, aga kõik vaarikad said puhastatud ja moosiks tambitud. Siinne sügavkülm on nüüd pilgeni täis, peame aktiivselt mõtlema, kuhu oleks võimalik meie enda sügavkülmik mahutada – tõime selle Tartust ära, aga seisab keldris, sest kohta pole. No tuleb tekitada, hetkel ei mahu ema külmkappi enam jäätisekarpki mitte.

CIMG1041

Oo, aga vaarikad jäätisega on iga raseda märg unistus… Vähemalt sellise raseda, kes on nii hapumaias nagu mina. Kõik need vaarikad, mis moosiks ei kõlvanud, tuli ju ka ära süüa. Niisama ei tahtnud, sest niigi oli terve päeva puhastamise kõrvalt suhu pistetud, tegime siis jäätisekokteili. Kõik kurtsid, et liiga kange ja hapu, minule maitses. Ema juures tegime veerand vaarikatest ära, ülejäänu võtsime koju kaasa ja sai siinsete jäätisevarudega ära blenderdatud – viieliitrine peaaegu tühi karp tuli nagunii eest ära saada, et moos kappi mahutada. Jõin kaks suurt klaasi, ikka oli hirmus palju alles. See sai siis karbiga sügavkülma mahutatud ja järgmisel päeval oli mul imemaitsev vaarikajäätis. Kõik sõin ära :P

Muuudest teemadest rääkides – üksindus paneb koristama ja laisklema. Koristamise poole pealt kraamin peamiselt köögis – mujal ei anna ju eriti midagi teha, pole ju minu asjad. Aga köök on selline suht lollikindel koht, seal ikka võib väheke puhastada ja korrastada. Olen kapipealseid revideerinud, külmkappi puhastanud, mõningaid kappe ka koristanud… Ja kui jälle tuju tuleb, jätkub tegevust veelgi.

Laisklemise poole pealt olen hirmus palju lugenud ja maganud. Hommikuti kaua, vahel keset päeva koos Plikaga (kelle lõunauni algab küll 15-17 vahel, sest ma tõesti ei viitsi enne üritamagi hakata, kui ta näeb sedamoodi välja, et jääks ka – nagu Abikaasa avastas, on ta ennast märkamatult tagasi Londoni rutiini nihverdanud, seal ju aeg kaks tundi varasem). Eriti mõnus logelemine toimus muidugi nädalavahetusel, kui Abikaasa ka kodus oli.

CIMG1024

Enamasti olen öösel pigem unetu – loen ühe-kaheni ning magan hommikul nii kaua, kuni laps lubab. Eile läksime aga kõik koos enne keskööd magama ning täna läks mul uni ära juba enne kaheksat, kui Abikaasa tööle suundus.

Tegin üle pika aja suure tassi kohvi ja üle veel pikema aja tuli see ideaalne – ma olen ju masinakohvi friik, kes presskannu ei salli, siin on see aga ainus variant (alternatiiviks muidugi pätikohv, mida ma veel rohkem vihkan – ei kannata puru kohvi sees). Seekord tuli hirmus hea, kaasa aitas kindlasti kohvikoor, mida ka muidu kunagi meeles osta pole. Kõrvale küüslaugujuustu, imehea singi ja tomatiga saiad, hea raamat, vaikus, jahedus ning imeline merevaade (ehkki jah, paljukest ma seda vaadet nautisin, silmad olid ikka raamatus kinni). Ühesõnaga hommikusöök rõdul, see on meil ju hommikuti tõeline oaas, varjus ja jahe.

Nii et olen jõudnud süüa, lugeda ja blogi kirjutada, kell on alles veidike üheksa läbi, Plika magab pool tunnikest kuni tunni kindlasti veel… Mõnus! Peaks kõik hommikud nii veetma, hindamatu kvaliteetaeg.

Eile kirjutasin pärast vastava artikli lugemist (ei viitsi linki otsida) pika postituse tasuta kraaniveest söögikohtades, aga jäi üle lugemata ja redigeerimata, täna tundub see teema juba mõttetu. Näis, kui kunagi tuju tuleb, panen ehk ikka üles.

Aga üldiselt on elu ilus :) Lähen loen nüüd nii kaua rõdul raamatut, kuni Plika ärkab ja peab emaks hakkama.

Jul 252010
 

Pole vist väga tark nädal aega blogis vaikida, kui tähtaeg nii lähedal on, äkki keegi hakkab veel muretsema :P Ei ole küll tunnet, et see laps enne õiget aega sünniks, nii et umbes kaks ja pool nädalat veel.

Tegelikult ma tahaks hirmsasti kirjutada, aga olen hetkel liiga väsinud. Katsun ennast homme kätte võtta, ausõna!

Jul 192010
 

Unega on viimasel ajal kehvasti – kas segab kuumus või seljavalu, vahel und lihtsalt ei tule. Olen juba harjunud poole ööni üleval olema, kui kõik teised ammu magavad. Hommikuti ei takista see mind enamasti normaalsel ajal tõusmast – päike kütab meie toa lihtsalt nii kuumaks, et uni läheb ära.

Eks see ole raseduse viimastel nädalatel vist suhteliselt normaalne :) Plikat oodates oli sellevõrra kergem, et jäin juba poolteist kuud enne tähtaega dekreeti ning võisin teha volilt täpselt seda, mida tahtsin. Tavaline oli see, et magasin päeval ja passisin öösiti veidratel aegadel üleval. Nüüd pole see enam muidugi nii lihtne, samas annab ema juures elamine mulle hindamatu võimaluse vahel hommikuti pikemalt magada või päeval tukastada… Nii ei ole väga hullu, kui õhtuti und ei tule ja poole ööni üleval oldud saab.

Mul on viimasel ajal olnud liiga palju aega mõelda ja mõtted lähevad aina segasemaks. Mida rohkem ma mõtlen, seda vähem tean, mida tahan :) Ma pole sellega harjunud – ei saaks öelda, et mul olid enne suuremad ja konkreetsemad plaanid või eesmärgid, aga oskasin elada üks päev korraga, väikestest asjadest rõõmu tunda ja tuleviku suhtes muretu olla.

Viimased poolteist kuud on palju muutnud. Alguses oli hirmus raske, nüüdseks juba palju kergem. Olen siin varemgi maininud, et otsustasime siiski ema juurde elama jääda, mitte hakata ajutist üürikat otsima. Miks? Sest sisetunne, mis oli seni kogu aeg karjunud: “iga hinna eest omaette”, jäi järsku vait. Jäi vait päev pärast seda, kui Abikaasaga sugulaste pakutud korterit vaatamas käisime. Korter iseenesest oli imeilus, seal elada olnuks nauding. Aga miinuseid oli mitmeid. Esiteks hind – veidi rohkem, kui maksta tahtsime. Teiseks asukoht – kesklinnale väga lähedal, aga meie jaoks täiesti vales kandis, Ülejõel. Ei mingit merd maja taga, ei mingit jala tööle minemist. Mitte et meile ei meeldiks jala käia, aga sihukese kuumusega – mina oma suure kõhuga, Abikaasa haige (nüüdseks küll juba peaaegu terve) jalaga… Bussisõidud oleksid olnud lisakulu ja ebameeldivus. Kolmandaks asus see neljandal korrusel ning läheduses ei paistnud olevat ühtki korralikku mänguväljakut. Üksi rasedana pidevalt Plika trepist üles-alla tassimine ning iga kord mängimiseks või mere äärde minekuks pikema teekonna ette võtmine just ei ahvatlenud.

Rääkimata sellest, kui mugav on praegu iga hetk ema autot laenata, kui vajadus tekib. See oleks siis nõudnud mitu korda suuremat vaeva, aega ja organiseerimist. Ja poleks olnud enam lapsehoidjaid kõrvaltoas :) Peamine argument jäämise kasuks oli vist ikkagi see, et just noil päevil käis Plika esimest korda ilma meieta vanaema-vanaisaga rannas – suur iseseisvuse märk. Ta saab nendega nii hästi läbi, minu elu on selle võrra nii palju kergem.

No ja nüüdseks võin välja tuua veel ühe hiigelsuure ja olulise asja, mis juhtus ka ainult tänu siin elamisele ja ema kannatlikkusele – Plika potistreik sai lõpuks ometi läbi! Ma ei teagi, mitu kuud see kokku kestis, igatahes oli olukord juba ammust ajast selline, et potil istuda võis ta tunde, aga mingit tulemust polnud. Ja kuna ei olnud, siis ei viitsinud ma teda ka potil hoida. Mida kannatamatum olin, seda vähem viitsisin :) Aga ema aeg-ajalt ikka viitsis – Plikat potil hoida, temaga rääkida, talle seletada, temaga seal mängida, ühest kannust teise vett niristada, nii et vahel harva oli isegi mingi tulemus…

Ja täpselt nädal tagasi, kui me Abikaasaga eelmise pühapäeva õhtul väljas käisime ning Plika vanaema hoole all oli, toimus ootamatu läbimurre. Plika hakkas täiesti lambist ise potile küsima ja sinna kohe häda tegema. Läksime päev hiljem pooleks nädalaks reisile, aga kui Tartus oli pott käepärast, tegi ka seal… Ja koju tagasi tulles kogu aeg. Ma olen meeletus hämmelduses ja meeletult rõõmus!

Eks õnnetusi vahel harva muidugi ikka juhtub, aga üldine seis on selline, et kodus teeb Plika kõik hädad ilusti potti – kas ütleb, et on vaja minna või läheb ütlemata ja ise. Mähkmeid kasutame vaid väljas ja unede ajal ning lühematel käikudel ja pärast lõunaund on need pool ajast kuivad.

Ma olin juba peaaegu lootuse kaotanud, ei suuda siiamaani oma õnne ära uskuda. Eks järgmine etapp ole muidugi see, et ta väljas ka küsima hakkaks… Aga küll jõuab.

Ühesõnaga jah… Otsustasime, et jääme siia. Vahetame augusti alguses toad ära, nii et meie saame endale suurema toa – sinna mahub kaks titevoodit ära küll. Ja eks pärast lapse sündi siis vaatab, kuidas kolimisega saab. Loodetavasti leiame võimalikult kiiresti oma kodu. Seniks aga saame hakkama.

Miks praegu nii palju kergem on? Olen õppinud minna laskma. Mulle meeldib oma privaatne väljakujunenud rutiiniga elu, kus kõik on kindlalt paigas, aga siin pead-jalad koos elades pole see võimalik. Nii ma siis unustasin igasuguse rutiini lihtsalt ära. Plikal on endiselt päevas üks lõunauni ja umbes neli söögikorda (hommikul, enne und, pärast und, õhtul), aga kõik kellaajad on liikuvad. Tihti sööb ta koos vanaema-vanaisaga, mitte minuga, neile sobival ajal. Magama jääb õhtuti meie vahel suures voodis, kust ta siis oma voodisse ümber tõstame – kell üheksa enam ei üritagi, pigem üheteist paiku. Õues käimised on kaootilised, sellise kuumaga lihtsalt ei jõua. Enamik päevadest ikka käib, aga pigem õhtupoole. Alguses tundus see kõik mulle hirmus tagasiminek ja olen endiselt seda meelt, et rutiin oleks lapsele hea ja vajalik… Aga praegustes oludes on nii kergem, eks omaette kolides saa kõik jälle kellaajaliselt paika. See nõuab muidugi pingutust ja aega, aga on tehtav.

Kõigil noil unetutel öödel mõtlen hirmus palju tulevikule. Kõik on nii lahtine ja ebakindel… Olen leppinud praeguste oludega ja teadmatusega. Kordan endale, et kõik läheb just täpselt nii, nagu minema peab. Ebakindlust on küll palju, aga enamasti olen sellest üle. Ei lase ennast suuremat häirida isegi sellest, et ainus koht, mida me nägime alates sügisest oma koduna, on vist läinud, seega oleme tagasi nullis. Küllap siis pidi nii minema, küllap tuleb midagi paremat.

Aga oma kodu igatsen küll, meeletult. Et saaks ennast sisse sättida… Kõik asjad korralikult lahti pakkida, kõigele oma koht leida, organiseerida, sisse elada… Omaette olla, rutiini tekitada… Kes teab, millal seda kõike jälle saab. Loodan, et varsti.

Jajaa, kõik läheb nii, nagu minema peab – et ma seda kordagi ei unustaks.

Jul 182010
 

Ema juures elades olen saanud üle mõistuse palju laiselda ja logeleda, täna oli vahelduseks usinam päev. Plika oli hommikupoolikul jälle suuresti vanaema-vanaisa hoole all, sõi koos nendega, käis nendega poes, minul oli vaba voli teha, mis tahan. Arvutis istumisest ja lugemisest sai õige pea kõrini, nii tuligi hirmus koristamistuju.

Terve tuba sai ära sätitud ja tolmuimejaga puhastatud, palju asju ära pandud. Nüüd on kohe hea olla. Abikaasa lasi end õnneks mu tujust kaasa haarata ja aitas igati, muidu poleks kindlasti nii palju teha jõudnud.

Pesin kolm masinatäit pesu, sealhulgas 95 kraadi ja pudeli äädikaga kõik mähkmed. Desinfitseeritud on need nüüd küll, aga krt, plekke on ikka omajagu…

Sellest tulenevalt jõuan jälle tagasi ammuse idee juurde, et oleks vaja üks hea valgendaja osta. Mitte tavaline keemiapomm muidugi, ikka ökopoest vms. Vaatasin, Loodusperes oli Ecoveri oma, aga nende poodi Pärnus pole. Eks pean minema ja kohalikest poodidest lihtsalt küsima, kindlasti midagi müüakse.

Teine asi, mida hirmsasti tahaks, on spreiga plekieemaldi. Nii mugav oleks igasugu plekke ja rohkem määrdunud riideid üle pritsida, selle asemel et tavalise plekieemaldiga mässata või sapiseebiga hõõruda. Aga mul pole õrna aimugi, kas Eestis müüdavate ökotoodete hulgas midagi sihukest üldse leidub. Ema juures olen kasutanud GNLD Super 10-t, aga no olgem ausad – see võib küll keskmisest parem olla, aga pole päris see, mida endale tahaksin. Ei teagi. Eks küsin jälle poest.

Igatahes – kui keegi peaks teadma soovitada, siis igasugune nõu on teretulnud! Eks ma üritan võimalikult ruttu ise ka poodi jõuda.

Jul 172010
 

Nii, sain nüüd lõpuks pildid tehtud – mitte küll kõige paremad, aga aimu saab küll :P

Ehkki mul on lisaks kahele Plika ajal soetatud kallile ja koledale Mothercare’i telgile juba neli uut imetamisrinnahoidjat, ei suutnud vastu panna kiusatusele oma kogu täiendada, kui Annekas lahkesti Linette’i poe -25% sooduskupongi pakkus. Lõppeks sain uutest kaks tasuta ja ülejäänud kaks maksid vaid £10/180 kr. Ja must, minu lemmikvärv, on neist neljast vaid üks. Nii ma siis läksingi Linette’i ja küsisin 90B musta imetamisrinnakat. Oli suisa kaks tükki – pitsiga (279.-) ja tavaline sile (199.-). Sile istus paremini, soodukaga siis umbes 150 kr. Pilti ei hakanud tegema, no täiesti tavaline on. Aga pole telk, normaalmõõdus – suur rõõm.

Siis jäi ette Terranova. Enamik sealsest kraamist on küll ebakvaliteetne rämps, aga vahel leiab ilusaid asju ka. Otsisin peamiselt heledaid võimalikult lahedaid, aga samas kõhtu katvaid pluuse, mida praeguse kuumalainega ja rasedana mõnus kanda oleks – kuna muidu ma valget ei kanna ning kõht ka tavaliselt nii suur pole, ei tahtnud just palju maksta. Proovisin üht, teist ja kolmandat – miski polnud nagu päris see, nii jäigi ostmata. Küll aga jäid ette ühed ilusad linased (vähemalt sedalaadi, ma pole tegelikult silti vaadanud) püksid – ma tavaliselt pükse tavapoodides üldse ei vaata, aga tuli meelde, et Terranova omad on üsna pikad. S suurus oligi peaaegu õige pikkusega, mul hakkasid juba kõrvad liikuma… Kuni avastasin, et kõik püksid ongi suuruses XS ja S, midagi suuremat ei leidnud. Sobrasin aga edasi ning oh seda õnne, kui ühed beežid L suuruses ka leidsin. Täpselt parajad igas mõttes! Ja ainult 149 kr :P Kui see kuumalaine nüüd naatukene tagasi tõmbaks, siis on ideaalsed (raseda) suvepüksid olemas.

EDIT: Vaatasin silti ka: 40% lina, 30% viskoos, 20% polüester, 10% puuvill. Ma ju ütlesin, et nägid linased välja, ei pannudki väga mööda :D

CIMG1017

Lõpuks seadsime sammud New Yorkeri poole, mis oli esialgne sihtpunkt – kui me mõni aeg tagasi Abikaasale riideid otsisime, sai ema sealt ilusa batikmustriga topi, pidavat palju erinevaid värve olema, tahtsin endale ka. Sain! Kaks ilusat heledat sooniktoppi, mõnusalt venivad ja pikad, nii et kõht mahub ilusti sisse, M suurus sobis suurepäraselt. Hinnasildil oli 77.-, hiljem tšekki uurides avastasin meeldiva üllatusena, et maksid kõigest 46 kr. Suisa poolmuidu!

CIMG1012

Ringi uidates jäid ette päevitusriided, minu salajane nõrkus. Absoluutselt igal kevadel ja suvel, kui need müügile tulevad, vaatan alati igas poes kõik läbi – lootuses leida midagi ideaalset, mis sobiks nii lõikelt kui meeldiks ka värvilt ja mustrilt. Viimased päevitusriided ostsin 2004/05 talvel, arvan – või siis aasta varem. Nägin neid toona Kaubamajas juba suvel ja ihusin hammast, aga hind oli liiga kallis (Triumph pole just kõige odavam), seega ei raatsinud osta. Talvel allahindlusega juba kannatas küll :P Ja need on mind seni ilusti teeninud, olin nendega üpris rahul, seega otsest HÄDA nagu polnud… Aga õhukesed kolmnurkbikiinid sobivad mulle ideaalselt vaid siis, kui olen rase ja tavalisest suurema rinnapartiiga, muidu jäävad veidi niruks. Pluss mulle ei meeldinud, et kukla peal peab paelu siduma, need olid peenikesed ja soonisid. Pluss üks pael oli lahti hargnenud ja nii venivat materjali koduste vahenditega parandada on väga niru.

Nojah, igatahes ma alati vaatan ja kunagi midagi ei leia – enamasti ei meeldi ega sobi ükski lõige, ilusaid mustreid vahel ikka näeb. Aga nüüd leidsin midagi peaaegu ideaalset – rinnahoidja oli väikese polstriga ja käis kukla tagant (mulle meeldib, kui selg ilusasti ära päevitab, ilma et paeltest lollakad triibud jääks), aga paelad olid laiemad ja klõpsuga. Pükstel oli eriti äge pannal. Värv meeldis, muster ka… Proovisin selga, rinnahoidja oli naatukene kitsas. Küsisin, üle 80 suuruse seal poes polegi. No ei suutnud ostmata jätta – mul ongi see rinnaalune ümbermõõt rasedana veidi laiem kui tavaliselt – ja eks vast venib veidi välja ka, seega peaks edaspidi täitsa paras olema. Maksid kokku miskine 327 krooni vist, ilma igasuguse allahindluseta. Ei tundunud kallis.

CIMG1019

Oh, ja kassasabas igavledes nägin üht riidest kotti – mustvalge on mu lemmik, pikkupidi kotid meeldivad kõige rohkem, lukk on oluline, et pikanäpumehed ligi ei saaks, A4 mahutavus on miinimum. Vastas kõigile tingimustele, maksis vaid 46 krooni. No otse loomulikult pidin ära ostma :D

Ühesõnaga raha läks üksjagu, aga sain mitu ilusat ja vajalikku asja. Eestis shopates mõtlen kõigi asjade hinnad alati naelteks ümber ja kui siis ka veel tunne on, et soodsalt sain, on ikka tõesti hästi läinud. Seekord jäin väga rahule.

Nüüd on hammas verel ja veel mitu asja mõttes, mida vaja läheks. Lühikesi pükse ja uut pesu näiteks. Lähen mõnel palaval päeval emaga veel poodidesse, allahindlusi tuleb ometi ära kasutada!

Oh, ma olen ikka tüüpiline naine vahel… Paarist uuest hilbust nii pikalt ja põhjalikult vahutada. Küsitav, kas keegi peale minu sellest ka päriselt huvitub :D

Jul 162010
 

Ma olen muutunud viimase kahe aastaga täielikust lastevihkajast suureks titesõbraks, aga… Kuskilt läheb siiski piir! Vaatasin just Orkutist pahaaimamatult tuttava vastsündinu pilte – enamik haiglas ja täiesti okeid, aga üks… Tehtud kohe peale sündi, veidi verine ja rohke lootevõidega kaetud kisav laps kaalu peal.

PALUN! See on teie jaoks eriline hetk, aga teised ei pruugi päris nii detaile näha tahta. Ja ilmselgelt ma TEAN, millest ma räägin, ma olen ise kõik selle läbi elanud. MÕNED erilised hetked võiksid jääda perekonnaringi…