Jul 162010
 

Konditsioneerist hoolimata oli autosõit palav. Keskpäeva paiku jõudsime Tartusse, energiat ega viitsimist midagi asjalikku teha polnud, seega võtsin rahulikult ja veetsin õhtuni aega oma vanas Tähtvere kodus. Sealne poisipõnn on nüüdseks pooleaastane tõsiselt vahva sell – muudkui sehkendas ringi, endal kogu aeg suu kõrvuni peas. Plikal oli hirmus lõbus titaga tegelustekil mängida.

Kui Plika ükskord lõunaunne sain, mõtlesin ainult selle riidekasti läbi sortida, mille kohta kindlalt teadsin, mis seal sees on. Aga töö käigus kasvas isu, nii vaatasin hulga kotte ja kaste läbi – leidsin üles kõik vajalikud riided, isegi Plika sääsekreemi ja muud vajalikku kraami. Neli suurt kilekotitäit asju sai jälle ära viidud.

Õhtul käisin Piia ja Runniga Nõo paisjärves ujumas. Ma ütleks, et see oli parim osa päevast – sel väga lihtsalt põhjusel, et esimest korda oli piisavalt jahe :D Jõudsime kohale kaheksa paiku, saime kõik kordamööda ujumas käia. Plika istus liiva sees ja mängis rõõmsalt Piiaga, mina vedelesin selili järves ja vahtisin pilvi. Mis saaks veel mõnusam olla?

Ööbisin Tähtveres, teisipäeva hommikul sain Toomel Adaga kokku. Sai lapsi kantseldatud ning maast ja ilmast räägitud. Muidu oli hirmus tore, aga palavus tahtis ära tappa. Nii et selle päeva parim osa oli siiski Plika lõunaune aeg, mil me emaga Kaupsis ja Taskus shoppasime – jääkülm vesi, konditsioneeridega poed, võimalus rahulikult riideid proovida… Oo, ma kulutasin päris palju raha, aga samas väga mõistlikult. Kogusumma oli võrdlemisi suur, aga selle eest sain ikka päris palju ilusaid asju ka. Ma pole ammu nii rahulikult ja mõnusalt shopata saanud. Saagist ei viitsi praegu pikemalt kirjutada, teen miski hetk hiljem pilti ja siis räägin täpsemalt.

Sõime Rahva Raamatu kohvikus imehead pastat, mille ports küll näljasele rasedale paras narrimine oli (samas ema ja Plika said ühest portsust kahe peale kõhu täis) ning siis viis ema mu rongijaama.

Ülejäänud kaks ööd-päeva olin Haide juures. Suuremal hulgal laisklemist, mis muud. Ilm oli häbiväärselt palav, aga ütlemata mõnus oli, et Plika sai volilt muudkui sisse-välja käia – Pärnus tähendab õue minemine ju planeerimist ja üheksast trepist ronimist… Oo, ja õige lõbusaks läks Plikal muidugi siis, kui Hedvig talle oma nukuvankri ja nukutita tõi – Plika oli vaimustuses, mina ka. Nad käisid pikalt jalutamas, mina sain rahus raamatut lugeda :P Nukutita sai Plika suisa endale, nüüd ei peagi enam karvaseid loomi kärusse panema.

Meie muidugi olime rohkem toas, allkorrusel oli täitsa talutavalt jahe. Õhtupoolikul sai konditsioneeritud pubis söömas käidud – oh seda õndsust, ära ei tahtnud kuidagi minna…

Oo, ja õhtul käisime ujumas, Kuremaa järves vist. Seekord ma küll ei ujunud, hängisin lihtsalt kaelani vees, Plika kukil. Õnnis igatahes. Hiljem sai muidugi draamat ka – Plika kiikus suurte laste kiige peal ja lasi järsku korraga mõlemad käed lahti, nii et lendas näoli liiva sisse ja hammustas veel õnnetult huulde ka – oh seda verd ja pisaraid. Nüüd on lõug marraskil, aga paistetus läinud. Üldiselt õnnelik õnnetus – eks ma pean ise ettevaatlikum olema – sai natuke liiga suurt hoogu tehtud, tavaliselt kõigutan teda selliste kiikude peal hästi tasakesi. Aga no ta on seni alati korralikult kinni hoidnud. Oh jah.

Kõige lõpuks oli Plikal vaja veel tingimata vees asuva liumäe otsa ronida – see oli nii kõrge, et ma ei ulatanud teda sealt alla tõstma, pidin ise ka üles minema. Jällegi minu viga, eks ma ju ise lubasin tal sinna ronida :D Aga alla lasta ta ei julgenud ja isegi kui oleks seda teinud, poleks jõudnud kisa ära kuulata – ta ei ole nõus üleni vettegi minema, saati siis suure plärtsuga sinna liugu laskma. Nii ma siis ronisin mööda libedaid astmeid üles ja hirmsal kombel tasakaalu hoides lapsega tagasi alla. Täitsa hirmus oli, aga hakkama sain!

Eile tuli ema mulle lõuna ajal järele, sai veel tunnikese istutud, juteldud ja jäätisekokteili nauditud ning just siis, kui hakkasin Plika käru auto peale pakkima, hakkas VIHMA sadama! Oh seda õnne ja rõõmu, lasime ennast korralikult märjaks kasta. Kaua muidugi ei sadanud, pärast oli sama kuum edasi. Üks sahmakas tuli hiljem veel, siis sõitsime ära, nii et rohkem ei tea.

Kojusõit oli mõnus, seekord oli autos isegi minu jaoks piisavalt jahe. Plika, kes oli hommikul alles peale ühtteist ärganud, jäi pool kuus lõunaunne… Aga ärkas õnneks juba tunnikese pärast.

Ja no olgem ausad, kodus on ikka kõige mõnusam. Oma dušš ja oma voodi… Ja räme palavus muidugi ka, see osa enam nii meeldiv ei olnud.

Öö oli seekord eriti karm – olin kaks ööd Jõgeval päris mõnusalt tudunud, õhk liikus seal piisavalt. Ja tavaliselt läheb Pärnus ka öö jooksul jahedamaks. Aga nüüd õhk lihtsalt seisis, meeletult palav oli. Passisin lakke ja käisin iga veerand tunni taga ennast külma veega kastmas. Nelja paiku hakkas Plika nutma ja ärkas lõpuks täitsa üles – vaeseke oli hirmus ära söödud, muudkui sügas ennast. Lõpuks hakkas süüa nõudma, sai siis öist snäkki võetud. Kogu selle kammaljaa peale ärkas muidugi ema ka üles – jättis toa ukse veidikeseks lahti, nii et saime tuuletõmbust ja ennast rõdul jahutada, isegi paar vihmapiiska tuli. Siis saime ventilaatori enda tuppa, lisaks veel veepritsi :D Ning kui Plika kella viie paiku uuesti magas, sain ka mina lõpuks silma kinni lasta.

Hommikul oli suures toas ja rõdul õnneks meeldivalt tuuline ja jahe, ma istusin kohe mitu tundi rõdul – sõin hommikust, lugesin ja jahtusin. Väljamineku mõtted lükkasin kohe kõrvale, kunagi õhtul ehk. Hetkel istun rõdu ukse ees tuuletõmbuse käes ja naudin elu – Plika magab, pesu peseb, minul on arvuti ja maasikad jäätisega.

Nädalavahetus on ees ja uue nädala alguseks lubab isegi väheke jahedamat ilma, juhhei!

Jul 152010
 

8 maili, kõik mõttetud
77 lugemata postitust google readeris (hää küll, 20 neist Bioneeri portaalist, ülejäänud blogid)
25 lugemata lehekülge foorumis

Poleks pidanud arvutit kaasa tassima, ei viitsinud seda rohkem lahti teha, kui korra esmaspäeva õhtul :) Netti oleks saanud vabalt, lihtsalt ei olnud kordagi tahtmist läpakat kotist välja võtta.

Ma nüüd loen kõik läbi ja siis äkki kirjutan ise ka midagi. Või pigem homme :P

Nii hea on jälle kodus olla!

Jul 122010
 

Olgu rutiiniga ja kõige muuga kuidas on (olgem ausad, ega eriti polegi), aga ühes asjas on üle kuu aja ema juures elamisest küll suuresti kasu olnud – Plika on nüüd vanaema-vanaisaga täiesti ära harjunud, saab nendega pikemat aega omaette suurepäraselt hakkama.

See on tavaline, et hommikul jookseb Plika kõigepealt teise tuppa vanaisa juurde diivanile istuma ja temaga mängima. Igasugused ära käimised üritasin alguses ikka Plika lõunaune peale ajastada, aga selge tõdemus, kui hästi asjad on, tuli siis, kui Plika ühel ilusal õhtupoolikul rõõmsalt vanaema-vanaisaga randa läks ja meie koju jäime. Päev hiljem samamoodi – siis oli raskendavaks asjaoluks veel see, et Abikaasa oli just töölt jõudnud ning kartsime, et Plika pole nõus kodust lahkuma. Aga ei – kaks minutit kalli-kallit ja juba ta läkski. Vähimagi protestita :)

Pärast seda oleme ikka aeg-ajalt tunniks-paariks ära käinud, Plika pole meist kunagi puudust tundnud.

Issikas on ta endiselt, samas on asjad palju paremaks läinud – hommikuti läheb Abikaasa tööle enne, kui Plika ärkab, pole mingit viginat ega nähtavat igatsust. Need hommikud on muidugi kõige rõõmsamad, kui issi ärgates ka kodus on.

Täna õhtul jõudsime koju, kus olid külalised, kellega polnud jaksu suhelda ning nii palav, et õhk üldse ei liikunud. Saime loa Plika maha jätta ning ise välja minna. Käisime jälle Steffanis pizzat söömas, tahtsin hiljem veel Si Si-st itaalia jäätist saada, aga ainult melon ja šokolaad olid valikus, ei ahvatlenud. Koju jõudsime pool üksteist – Plika oli rahulikult vanaemaga magama jäämas, minu tulek tekitas muidugi elevust, oli vaja veel korra potile minna ja… Aga siis jäi mul kaisus ilusasti magama. Kui me oleks kauem ära olnud, oleks emaga ka jäänud, probleemideta.

Ühesõnaga tundub, et kuu lõpus teise linna pulma minna pole vähimgi probleem. Ma plaanisin alguses Plikaga koju jääda, aga olin natuke mures, et kõigest 12 päeva enne tähtaega – mis siis, kui… Aga see on kahtlemata kõige parem lahendus – mina saan ikka ka pulma, mis siis et juua ei tohi… Ja KUI poiss peaks otsustama, et võiks juba tulla, siis oleme vähemalt Abikaasaga koos. See ongi kõige olulisem.

Aga noo, ma muidugi endiselt arvan ja loodan, et ootab tähtaja ära. Siis saab ema nii kaua Plikat hoida, kuni sünnitus läbi ning ta pärast seda meie juurde perepalatisse tuua.

Igatahes on mul hirmus hea meel, et Plika on meist vähem sõltuvaks muutunud. See oli ju üks Pärnusse kolimise suuri eesmärke :)

Jul 122010
 

Homme hommikul sõidan Tartusse :P Plaane pole väga palju ja need on endiselt väga lahtised, samas ega sihukese kuumusega palju ei jõuagi. Välise kõvaketta saan loodetavasti Runni hoole alla jätta, oma vanas Tähtvere kodus nurka istuda ja kastidest igasugu vajalikke ja ebavajalikke asju välja sortida, Adaga ja Piiaga kokku saada… No ja umbes nii ongi. Kus ma öösel olen, see on veel lahtine. Teisipäeva õhtul lähen juba Haidele külla, sealt korjab ema mu neljapäeval peale ja siis tagasi Pärnusse.

Läpaka võtan otse loomulikult kaasa. Iseasi, palju kirjutamise tuju on :D

Jul 102010
 

…siiani igatahes :P

Hommik algas eriliselt selle poolest, et meid oli omaette jäetud – ja kui ema kell seitse ära läks, ei mul siis enam und tulnud. Kõigepealt läksin suurde tuppa maha jahtuma. Lesisin seal nii kaua, kuni jahe hakkas, siis ronisin tagasi voodisse magava perekonna kõrvale ja lugesin üle tunni aja raamatut.

Sain rahulikult duši all käia, enne kui keegi ärkas, Abikaasa veidi hiljem samamoodi. Sai rahus kõik uksed lahti jätta ja alasti mööda korterit ringi jalutada. Sain rahus ennast kreemidega möksida ja varbaküüsi lakkida. Saime rahus hommikust süüa, ilma et oleks olnud ruumikitsikust ega kellegi järel ootamist või tunnet, et keegi ootab meie järel. Ühesõnaga sai nautida kõiki neid pooleteise kuu eest veel nii iseenesestmõistetavaid pisiasju.

Lõuna paiku saime kokku Marko, Heidi ja nende põnniga ning käisime korraks Tammistes laadal, mis oli täiesti mõttetu. Mõtlesime siis hoopis ranna poole jalutama minna. Sujuvalt tekkis idee, et peaks kuskile sööma minema ning otsustasime Steffani kasuks. Kohale jõudes pidime saba nähes peaaegu alla andma, mõtlesime pizza kaasa osta – aga selle ajaga, kui olime suutnud menüüst midagi välja valida, oli saba juba edasi liikunud, nii et otsustasime ikkagi jääda.

Õigesti tegime! Steffani on ikka suurepärane koht. Väliterrassil oli mõnusalt varjuline ja tuuline. Pizzad imehead nagu alati… Ja no mis mind muidugi eriliselt võlub, on see, et vesi jää ja sidruniga on endiselt prii (kraanivett joon ma ju nagunii kogu aeg). Selle raha, mis joogi ostmisest kokku hoiab, jätan hea meelega jotsiks :)

Pugisime kõhud pizzat täis ja liikusime seejärel ranna poole. Isutas jäätisekokteili järele, mis oleks mõnusale einele punkti pannud. Mäletasin, et Kuursaali väliletist sai 0,33 klaasi 25 krooni eest, rihtisimegi sinnapoole. Aga tee peale jäi Onu Säm ning too teine putka, mis seal kõrval on, kus meeldiva üllatusena sai 25 krooni eest tervelt pool liitrit! Ikka puhas jäätis ja mahl, polnud mingit piima sisse segatud, nagu näiteks ühes promenaadi alguse putkas tehti. Jällegi leidsime sealsamas mõnusa varjulise istekoha ja nautisime elu.

Minu meelest on kuritegu jäätisekokteili 0,25 klaasis serveerida, sellest saab ainult maitse suhu ja isu vaid suureneb. 0,33 on enam-vähem, aga isu täis saamiseks lähebki vaja pool liitrit. Ja kui sellele on eelnenud kolmveerand imemaitsvat pizzat, siis paneb lõpuks suisa mõnust ägisema.

Ühesõnaga üle pika aja õnnestus väljas niiviisi süüa, et kõik oli meeletult maitsev, kõhu sai ääreni täis ning polnud tunnet, et oleme mõttetult kulutanud.

Jalutasime veel natuke ning otsustasime lõpuks jõkke ujuma minna. Mõeldud, tehtud. Minu selle suve esimene ujumine, lõpuks ometi! Plikale oleks kindlasti meres rohkem meeldinud, jões oli tema jaoks sutsu jahe, no ja nii kiiresti läks sügavaks, polnud madalaid sooje lompe, kus istuda. Aga tal oli ka siiski päris lõbus, mere äärde läheme vast homme.

Koju jõudsime poole seitsme paiku õhtul ja nüüd on hirmus väsimus peal. Aga tõepoolest, nii mõnusat päeva pole veel olnud. Natuke privaatsust, normaalne ilm (24 kraadi ringis ja piisavalt tuult), minimaalselt pingeid, hea seltskond, hea toit… Mida enamat veel elult tahta?

Mm, ma tean küll – tahaks, et selliseid päevi tuleks veel PALJU!

Jul 082010
 

Käisin täna ämmaka juures. Pärast kaht kuud muutumatut kaalu on viimase kolme nädalaga ometi kaks kilo juurde tulnud – oli ka aeg sel lapsel kasvama hakata. Ämmakas mõõtis ja arvutas, et poiss kaalub praegu umbes 3 kg, sünnihetkeks ennustas kaalu 3,3-3,5 kg, mitte rohkem. Sobib! Asend oli sama, mis kolm nädalat tagasi – ilusti peaseisus ja sealt enam ära ei keeravat.

Vererõhk kõikus keskmise ja madalapoolse vahel, aga kuna enesetunne on hea, pole vahet. Mingeid soolasid oli natuke liiga palju olnud (ehkki normi piires), nii et pean nüüd rohkem vett jooma. Ja maasikaid ka kahe suupoolega pugima, kuni veel antakse – järgmise kolme nädala pärast võtab siis vereproovi ka.

Oo, ja siis ma sain teada, et kui ma lauale pikali heitsin, oli kõht korraks toonusesse tõmmanud. Ma pole nimelt kunagi varem aru saanud, kas mul siis on neid toonuseid või mitte – valulikke igatahes mitte, aga vahel olen mõelnud, kas see kõht siis nüüd tõmbas kõvaks või… Et ju siis vahel on. Aga ega ma muidugi enamasti midagi aru ei saa :)

All in all – etteaimatav, aga siiski alati hea kuulda, et kõik on suurepärases korras.

Ema oli nii kaua Plikaga mänguväljakul, pärast läksime korraks suurde Maximasse. Seal on see eraldi kassa, kus rasedad ja alla kolmeaastaste lastega on sildi järgi eelisjärjekorras. Parasjagu maksis üks lastega pere, pärast neid oli kaks-kolm niisama tüüpi. Mina muidugi seisin rõõmsalt saba lõppu – häda mul ju miskit pole, ei ole minust vahele trügijat, isegi kui sildi järgi tohiks. Aga kassapidaja ütles ise teistele, et nad meid ette laseks. Keegi veel midagi virises, aga sai vastuseks: mina neid reegleid ei tee. Nii et kõrgemalt poolt on käsk kätte antud, sweet. Eks ole ju ikka mugav, kui kiiremini saab :P

Mulle see suur Maxima hirmsasti meeldib – valik on hea, ruumi palju ja hinnad ka soodsad. Mitte sugugi kõik, nagu mu ema juurde märkis, aga siiski paljud.

Aga nüüd ma lähen võtan natuke herneid, kirsse ja kommi (mm, Maximas on praegu üks itaalia maiuse nimeline komm soodukaga, hirmus head on!) ning loen raamatut, kuni Plika üles ärkab.

Jul 062010
 

Kuna Abikaasal on juba üle nädala aja jalg paistes (oleks isegi töövõimetusleht antud, aga ta oli selleks ajaks vaid kolm päeva tööl käinud, ei hakanud võtma), ei käi ta hetkel tööl jala – ema viib ja toob autoga. No ja kuna tööpäev algab kell kaheksa, oli see ühtlasi suurepärane võimalus ka turule maasikajahile minna.

Selleks ajaks, kui meie Plikaga ennast voodist välja ajasime, ootas köögis veel viis kilo maasikaid. Kilohind oli 40 kr, ema kauples 37 peale. Ja oo, need olid tõeliselt ilusad maasikad – magusad ja terved ja sorditud. Ei mingit löga!

CIMG0973

Puhastama hakata polnud enne mahti, kui paar tundi tagasi, nüüdseks on teine laar moosi sügavkülmas. Seekord panin kaks karpi terveid maasikaid kah – nii ilusate puhul oleks olnud patt seda mitte teha. Mulle üldiselt maitseb toormoos tervetest maasikatest rohkem, aga koogi kaunistamiseks kuluvad kindlasti ära. Raputasin väheke pruuni suhkrut ka vahele, et marjade kuju paremini säiliks. Eks siis, kui kunagi sulatamiseks läheb, ole näha, kui palju sellest tolku oli.

CIMG0983

CIMG0984

Nüüd on süda igatahes rahul. Ei tea ju, kui palju sealt sugulase põllu pealt veel saada õnnestub – selle peale ei saanud ometi lootma jääda. Nüüd on täitsa korralikud varud, isegi kui enam üldse midagi juurde ei tule. Meie teise korilassuve kohta igati rahuldav :P

Jul 062010
 

Eelmisel aastal tegime maasikamoosi 11. juulil. Toona sai turult ostetud viis kilo maasikaid, Abikaasa ja tema sõber puhastasid, mina ainult tampisin.

See aasta on maasikaid vähe, tippaeg kuidagi ootamatult mööda saanud ja hinnad poole kallimad. Aga meile langes sülle suur õnn – saime minna Abikaasa sugulase maakodu maasikapõldu rüüstama. Mina, olgem ausad, korjasin rohkem suhu ja ägisesin niisama, ei ole just kõige kergem sellise kõhuga muudkui kükitada ja jälle püsti tõusta… No natuke sai ikka ämbrisse ka :P Aga Abikaasa tegutses väga operatiivselt, tunni-pooleteisega oli umbes viis kilo olemas.

CIMG0963

Abikaasa jäi Plikaga magama, ema aitas puhastada ja tampida, nüüd on kolmteist karpi sügavkülmas. Ilmselt umbes sarnane kogus, kui eelmine aastagi sai. Aga seekord läheme paari päeva pärast jälle korjama. Loodan, et saame vähemalt teist sama palju veel :P

CIMG0971

Jul 052010
 

Kuna mul on viimasel ajal hirmus palju vaba aega ning pole ikka veel olnud meeles Abikaasa ema keldrist lugemata raamatuid ära tuua, kolan keskmisest enam netis meelelahutust otsides ringi – ehk siis loen igasugu ajalehti ja piilun mitu korda päevas ka Blogtreesse. Ega ma seal rohkem midagi teha ei viitsi, kui vaatan enim loetud postituste listi üle ning kui miski huvitav tundub, loen läbi.

Noo, ja nii sattusin ma eile õhtul ühele ilusale postitusele. Ja ma kujutan ette, et pooleteise kuu pärast mõtlen ma umbes-täpselt samamoodi :)