Aug 042010
 

Täpselt nädal tähtajani. Tunnet pole mingit, aga miks peakski – Plikaga polnud ka enne, kui tegudeks läks. Ju ma pole libaka-inimene, teise raseduse puhul olevat need nagunii harvem nähtus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Bioneeris on viimastel päevadel ikka mõni artikkel, mis mind isiklikult puudutab. Tänane siis kodukeemia kättesaadavusest lastele.

Londonis oli meie korterisse jäetud päris palju keemiapudeleid – tõstsin need kõik ühte kõrgesse kappi ära ja ei kasutanud kordagi. Pesugeeli pudel oli ka kõige kõrgema riiuli peal – madalamale lihtsalt ei mahtunud. Ühesõnaga polnud probleemi, millele mõelda.

Siis kolisime ema juurde.

Esmalt leidis Plika üles need pudelid, mis olid vannitoa põrandal ämbris. Vaidlesime emaga, kes ütles, et ma peaks lapsel paremini silma peal hoidma ja minu argumendi peale, et kergem oleks keemia kättesaamatusse kohta tõsta, ütles ta, et eks leia siis see koht. Tõstsin vannitoa kapi peale ja mure oli lahendatud :D

Teine õnnetus polnud nii õnnelik. Ma isegi ei teadnud, et köögis kraanikausi all kapis veel keemiat on – prügikast oli ees, no ei käi ju selle  taga spetsiaalselt nuuskimas. Ükspäev köögist kõva kisa kuuldes avastasin Plika, Cilliti spreipudel käes, silma hõõrumas. Ega muud, kui laps kaenlasse ja imekiiresti silmapidi külma vee alla. Mis, lubage täheldada, ei ole sugugi mitte operatsioon kergeimate killast – karjuv ja rabelev laps, kes on kaugelt liiga väike saamaks aru faktist, et silm tuleb vee all LAHTI hoida, muidu on paha-paha.

Läks hästi – miskit ei juhtunud. silm oli küll alguses punane, sest Plika tahtis seda kogu aeg hõõruda, aga mingile nõuandenumbrile helistades kästi enne kuskile näitama minemist päevake oodata, selle ajaga sai asi ilusti iseenesest korda.

Oi, ma olin hirmus närvis. Tülitsesime emaga, tema ainus argument oli jälle see, et ma peaks lapsel paremini silma peal hoidma ja et temal pole neid pudeleid mujale panna. Noh, nüüd on need igatahes kõik kõrgel köögikapi otsas ja ma tahaks näha, millal tal tekib üldse vajadus mõnda neist kasutada – ma siiralt usun, et 99% seisab neist seal niisama, igaks juhuks.

Oma koju pole kavatsust mingit keemiat osta. Hea küll, loodussõbralik pesupulber ja nõudepesuvahend, need jah. Aga muus osas – pudel äädikat ja karp soodat varuks, vajadusel üks sidrun kah – küll ja veel, enamasti piisab nagunii veest. Õnneks või kahjuks pole ma kuigi usin koduperenaine – eelistan jooksvat korrashoidu niiske lapi ja põrandaharja abil, põhjalikumat küürimist ei tule ette rohkem, kui kord paari nädala jooksul.

Lõpetuseks aga väike rõõm hoopis teisel teemal – oleme Plikale nüüd üle pika aja kaks hommikut jälle putru teinud ja sööb isuga. Suurepärane!

  7 Responses to “Lastest ja kodukeemiast”

  1. ma ei saa aru sellisest vanaemast, kellele on kodukeemia olemasolu/asukoht olulisem kui tema lapselapse heaolu.. tõsiselt imelik..

  2. asjaosalisi ise tundmata, arvan mina, et asi on selles, et see on ju ema kodu ja inimesed on oma kodu suhtes ikka territoriaalsed. ei taha, et tuleb inimene ja hakkab kohe muutma sisseharjunud asju. laps on esimene prioriteet ikka vanematele mitte tervele suguvõsale.

  3. lapsi ei saagi valvata 24h. ikka on mõni sekund kui ta midagi teha jõuab.. ja kui õnnetus käes,lapsega väga halvasti.. siis vanaema ytleb: pole minu viga?
    Loomulikult peavad kemikaalid olema lapsekäeulatusest väljas, kõrgel või kapis lukutaga.. selline suhtumine et valva last paremini ei ole küll territooriumiga seotud, vaid puhas hoolimatus

  4. kui laps vanaema hoole all on, kas vanaema käib tal 100% sabas? Lihtsam on ju ohtlik keemia kõrgele ara panna..ei pea lapsel kogu aeg kõrval seisma.

  5. Ütleme nii, et ma nõustun 100% kõigi eelmiste kommentaaride argumentidega :) Igatahes läks meil hästi ja probleemi enam pole.

  6. meil on kõik kodukeemia ja ravimid ära pandud nii, et laps neid kätte ei saa. meil on asjad lausa luku taga.

    mina olen seda meelt, et lapsi ei saa nende asjadega usaldada. kasvõi lähed wc-sse üheks minutiks ja selle ajaga jõuab juba palju korda saata.

    ka nt äädikas on tegelt lapsele ohtlik. telekas mingi arst rääkis 3-aastasest lapsest, kes oli vanavanemate juures olles joonud äädikat. see oli pandud laua peale limonaadipudelis. äädika joomisest saadud kahjustused on pöördumatud.

    et siis teine asi, millele tuleks pöörata tähelepanu, on see, et ei paneks mingeid ohtlikke asju lapsele n-ö tuttavasse pudelisse. nt mingi pesuloputusvahend limonaadipudelisse jms. on lapsi, kes on limonaadipudelist viinaklõmakagi saanud.

    aga ohutust kodukeemist. kas kuskil on mingeid nõuandeid, et kuidas ja mida puhastama peaks? no et äädikas on katlakivi jaoks ja soodaga saab kraanikausi puhtaks. aga kindlasti on veel mingeid superasju, mida ei tea. oskad juhatada kuskile midagi lugema?

  7. äädikas on päris kange 'keemia', kuni surmavalt kange isegi. nii et ka sellega tasub olla väääga ettevaatlik, eriti väikeste laste puhul!

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)