Sep 302010
 

Miski hetk sel kuul hakkasid mu postkasti sadama kirjad kodumaise Hipsiku riidemähkme kohta – täpsemalt kutsed esitlusele. Esimene meil tekitas viisakat huvi – kuna esitlus toimus otse loomulikult Tallinnas, millest mulle miskit tolku polnud, tundsin huvi peamiselt selle vastu, kuidas minu meiliaadress nendeni jõudis.

Nagu arvata oligi, siis oli see blogist üles korjatud (ma seda aadressi lihtsalt mujal ei kasuta) – mis seal ikka, on see ju avalik tõesti, riidemähkmetest olen ka korduvalt kirjutanud. Iseenesest ju meelitav, et keegi viitsib mind “meeles pidada”, mina kui ökosõber peaksin ometigi kodumaise riidemähkme peale rõõmust kõrvu liigutama. Ja no tõesti, eks kogu see ettevõtmine ole ülimalt kiiduväärt küll.

Ainult et kui ma selle kutse veel teist ja kolmandatki korda sain, siis hakkas juba veidike närvidele käima. Igal kutsel oli küll mõnevõrra erinev tekst, aga point jäi samaks – tule sel päeval sinna kohta. Ilmselt olid need saadetud mõttega, et kõigepealt teatame, siis tuletame meelde ja toimumise päeval tuletame veel üks kord meelde, et inimestel oleks ikka kindlasti meeles kohale tulla.

Kohale tulla ei saanud ma kolmest kutsest hoolimata, heameel meelespidamise pärast asendus aga ärritusega rohke spämmi üle.

Hea küll, viimase kutsega samal päeval tuli ka pressiteade. Lugesin selle isegi läbi ja korjasin üles infokillu, et Apteek1 tasuta beebipakis on nüüd muuhulgas Hipsiku mähe. Plika ajal ma seda pakki ei tellinud, sest sisu tundus olevat mõttetu, mul oli kõik vajalik olemas. Samal põhjusel olin selle nüüdki tellimata jätnud.

Aga võimalus saada tasuta proovida kodumaist riidemähet pani mind muidugi ümber mõtlema. Ostma poleks ilmselt hakanud, sest mul on igasugu erinevaid riidemähkmeid juba kodus piisavalt, aga uudishimu oli ju ikka, katsuda ja proovida oleks sellegipoolest tahtnud – et kas on siis sama hea, ehk isegi parem… Äkki isegi nii palju parem, et võiks mõne soetada… Ja vähemalt oskaks teistele riidemähkmetest huvitatutele soovitada, mult ikka aeg-ajalt küsitakse nõu.

Täitsin siis netist tellimuse ära. Kiristasin hambaid, sest sellega kaasnes vaikimisi nõusolek anda kõik oma kontaktid (meil, postiaadress, telefon) umbes kuuele erinevale firmale (SEB pangast igasuguste titekraami tootjateni). Lohutasin ennast sellega, et kui nad hakkavad mingit jama saatma, saan ennast alati noist listidest kustutada.

Tõin paki Kaubamajaka apteegist ära, tulin koju, tegin lahti… No ja mida polnud, oli muidugi Hipsik. Kusjuures ma olin paari värske ema käest kuulnud, et nad sealt Hipsikut ei saanud, aga no nemad said selle paki ka juba kuu aega tagasi. Mõtlesin, et vast nüüd ikka on, kui pressiteade lubab. Küsisin isegi apteegis töötaja käest – too ei teadnud, pakk oli kleeplindiga kinni ka.

Ühesõnaga jah. Tahtsin keskkonnasõbrana proovida kodumaist riidemähet, aga sain selle asemel mõttetult suure ja pooltühja pappkarbi, mis sisaldas:

  • hunniku läikpaberil reklaami
  • juuni ja juuli pere ja kodu (juuli ja augusti oma sain juba haiglast kaasa)
  • paar Pampersi mähet, mida esiteks oma lapsele alla panna ei taha ja teiseks on see suurus talle juba väike
  • paar kreemitotsikut, mille koostisosi ma küll lugenud pole, aga olen enam kui kindel, et pärast selle tegemist ei taha ka neid oma lapsele peale määrida (hea küll, Sudocremi isegi võiks, aga samasuguse totsiku sain juba haiglast ja panin väljaskäimise kotti, sest kodus kasutame Bepantheni, sedagi kulub vähe)
  • ühe plastikust titelusika, mis mul juba olemas on (Kessu andis, kui omal ajal Plika lisatoiduga alustasin ja avastasin, et Tartu linna hõbelusikas, mida algselt kasutada kavatsesin, nii pisikese suu jaoks veel kaugelt liiga suur on)
  • kaks ühekordset kilelina, mis ma, hea küll, ära kasutada võin, aga mida mul jällegi reaalselt vaja pole, sest mul on kolm pestavat olemas ja nendest üldjuhul täiesti piisab
  • kaks Pigeoni rinnapatja, aga nüüd, poolteist kuud hiljem, läheb mul rinnapatju vaja minimaalselt, varsti enam ilmselt üldse mitte – augustikuises pulmas, kus ma lekkimisega hädas olin, oleks küll ära kulunud, need pidavat kuulu järgi ühed parimad (ja kalleimad) olema…
  • mingi probiootikumi näidise, mida mul ka mingit vajadust proovida pole

Ehk siis terve kastitäis täiesti mõttetut kraami – räme ökofeil ühesõnaga.

Paki sain juba laupäeval – toona polnud aega kirjutada, hiljem unustasin ja kogu see asi olekski ilmselt sinnapaika jäänud. Aga Abikaasa õde, kes juuli lõpus sünnitas, tahtis ka ainult Hipsiku pärast seda pakki tellida – saime teda hoiatada, et pole mõtet…

Viisakas inimene, nagu ma olen, saatsin selle postituse lingi pressiteatele vastuseks – tagasisidet tuleb ju ikka anda…

Sep 292010
 

Lugesin ennist Kessu muljetusi nende viimasest Londoni-reisist (reisiblogi on neil kinnine, sestap pole mõtet linkida). Pole seni olnud aega üldse Londoni peale mõelda, aga nüüd tekkis igatsus küll.

Karm reaalsus on aga see, et igasugu Londoni-teema on endisest kõvasti keerulisem. Kahe lapsega sõprade one bedroomi elutoa diivanil just ei ööbi ja hotellid meie eelarvesse ei mahu – seda enam, et Plika on õige pea kahene, mis tähendab tema lennupileti puhul kas täishinda või paremal juhul 33% soodustust.

Ühesõnaga tuleb vist oodata, kuni Poiss ükskord nii vana on, et mõlemad lapsed reisi ajaks vanaema-vanaisa hoole alla jätta saaks. Aga see on ju alles ei tea millal! Ja Londonisse tahaks juba õige varsti. Näiteks jaanuaris, kui on suured allahindlused. Või aprillis-mais kevadet nautida. Või suviste allahindluste ajal.

Oeh.

Sep 272010
 

Bioneer on säästliku eluviisi portaal, mille uudised mulle juba mitu head kuud readerisse jooksevad. Ega ma neid kõiki kaugeltki ei loe – ainult neid, mis huvitavad tunduvad :P Kui aega pole, siis neidki mitte… Ajapuudusest ja hajameelsusest tulenevalt magasin ilmselt maha ka varasemad uudised Bioneeri e-õppest, lugesin sellest esimest korda alles Mormelari blogist, kui asi oli juba käima läinud.

Nüüdseks on mul igatahes registreeritud, senised kaks õppetükki läbi loetud, testid tehtud ja kaasa mõeldud :) Ja minu meelest on tegu täiesti suurepärase algatusega – igaüks võiks ja peaks selle õppe läbi tegema!

Nii et minge ja registreerige ka (ja kui see link miskipärast töötama ei peaks, siis esilehe üleval paremas nurgas on vajalik koht). Saate targemaks kogu selle ökuvärgi koha pealt ja kasulikke nõuandeid, kuidas elada nii, et ise rahul oleks ja ressursse veel tulevastele põlvedele kah jääks. Õpe kestab 38 nädalat, registreerida saab kuni lõpuni, kõik varasemad õppetükid ja testid on ka tagantjärele kättesaadavad.

Auhindu loositakse ka, kui keegi lisamotivatsiooni vajab ;)

Sep 242010
 

…oli natukene vaheldusrikkam päev, võiks ju üle pika aja siia miskit kirja panna.

CIMG1593Hommikupoolikul helistas Abikaasa õde ja ütles, et temal on mulle kingitus. Et sõidab varsti meie kandist läbi, kas mul oleks võimalik korra alla tulla, et see kätte saada. Noo, muidugi oli :P Nüüd on mul edev poekott, mis käib kokku pisikeseks maasikaks :D Kusjuures – ma olen seda kuskil pildi peal varem näinud, arvatavasti oli see Geily, kes mulle osta.ee lingi saatis. Meeldis juba siis, aga tellima hakata ei viitsinud. No Eili oli seda kuskil ehituspoes näinud ja kohe mulle mõelnud… Nii nunnu! Plikale meeldib sellega ka väga mängida ning Poisski vaatleb innukalt. Rõõmu tervele perele!

Üksi kahe lapsega õues käimine on täitsa tore tegevus, kui jätta kõrvale trepist ronimised. Plika käib hea meelega ise, aga ainult siis, kui kõrval on keegi, kes temaga tegeleb, teda meelitab või tal käest kinni hoiab. Kui olen vaid mina üksi, titt süles, siis keeldub ta kaasa mängimast – hüppab või ronib käsipuu otsas või vales suunas ja lihtsalt irvitab mulle näkku, nii et hoolimata algsest kannatlikkusest läheb mul kiiresti närv mustaks. Eile kasutasin juhust ja sättisin oma väljamineku nii, et minnes aitas ema Poisi trepist alla tassida ning siis olime tunnikese õues, kuni ema mees poest tagasi jõudis ja Plika trepist üles meelitas. Meie lemmikmänguväljak naabermaja juures oli lintidega piiratud, sest maja renoveeritakse (just nimelt ainult renoveeritakse, ilma soojustamiseta – idioodid, tramaivõi) – seega pidime oma maja ees olema ja kiikuda ei saanud. Õnneks oli Plika liivakastis terve see aeg üsna rahul, lõpuks käis natuke ronimas kah. Suurte laste kiige vastu tundis kõigest nii palju huvi, et tahtis oma nukku sellele sättida ja teda kiigutada, ise ei kippunudki.

CIMG1582

CIMG1586

Õhtul helistas Marko – teatas, et on Pärnus ja võiks kokku saada. Mina olin muidugi rõõmuga nõus. Kuna meie elamine on nii pisike ja sassis, et külalisi eriti kutsuma ei kipu, sai kokkusaamise paigaks Selveri mängiväljak :D  Lahkusin kodust veidi peale kuut ja jõudsin tagasi alles siis, kui pimedaks läks. Marko saatis mind koju, meelitas Plika trepist üles ja tuli veel natukeseks külla ka (mis sest segadusest lõpuks ikka, eks). Meie saime elust ja asjadest rääkida, Plika sai uue ja põneva kaaslasega mängida – alguses läks küll veidi aega, et onu Mäksiga jälle sõbraks saada (viimati kohtusime suvel, kui Marko muuhulgas minu palvel Plikale ostetud nukukäru pärnusse tõi), varsti olid aga taas suured sõbrad ja ära minnes tuldi jooksuga kallistama.

Avaldasin lootust, et järgmine kord, kui Markol pärnusse asja, saan teda juba OMA koju külla kutsuda. Sest lootust tõepoolest on.

Poiss on viimased kaks ööd seitse tundi järjest maganud, täiesti suurepärane – poole üheksast poole neljani ja üheksast neljani, umbes nii vist. Hommikuti on ka paremini magama hakanud – vanasti oli ikka poole seitsme-seitsme paiku üleval ja passis tunni-paar, nüüd õnnestub kägisemise peale tissi suhu toppides vahel kuni kaheksani põõnata. Lapsevanema rõõmud :D

Meie Abikaasaga läheme enamik ajast Plikaga üheksa-kümne vahel magama, lihtsalt nii väsinud oleme. Mina jään vahel kauemaks üles, vahel harva Abikaasa ka. Need on siis eriti head õhtud.

Oo, ja täna lubas Abikaasa viieks koju tulla. ma tahaks kohe näha :P Ei mäletagi, millal selline ime viimati juhtus, ehkki tööpäeva lõpp on tal ametlikult pool viis.

Oo, ja tal on nädalavahetus vaba, sellist luksust ei mäleta ka teab mis ajast.

OOO, ja bloggeris saab lõpuks ometi palju fotosid korraga üles laadida – enne oli nii, et viiekaupa ja iga faili tuli veel eraldi klõpsida. Ometi kord jõudsid ka nemad kiviajast välja!

Kui nüüd tuleks veel võimalus üksikuid postitusi parooli alla panna, kommentaare redigeerida ning kommentaarivormis nimi ja (ainult blogi omanikule nähtav) meiliaadress kohustuslikuks tehtaks (et kõik saaks kommenteerida, aga täielik anonüümsus oleks välistatud), siis ma ei näeks enam küll ühtki põhjust Bloggerist ära kolida… Nad ikka vaikselt arenevad ja mitmeid eeliseid on siin kahtlemata ka.

Sep 202010
 

Sain samalt blogilugejalt, kes viie kuu taguse kurtmise peale mulle sobivat tikripilti pakkus, selle pildi suurema variandi ehk kvaliteediprobleemid ongi lahendatud. Mina olen nüüd oma blogi välimusega väga rahul, küll teie harjute ka ära ;)

Kessuga konsulteerides tegin muuseas avastuse, et Bloggeri enda vaikimisi seadetes on taustapildi max laius 1800px, seega kõik 1920x1200px reso kasutajad, keda on viimase kuu jooksul Google Analyticsi andmetel 2,41%, saavad ikka rohelisi ääri imetleda. Pole minu süü :D Kõigil teistel peaks ekraanid ilusti tikreid täis olema.

Aga ega need ääredki midagi hullu pole. Vot sihukesed:

kessu screen

Sep 202010
 

pulm1

Õigel päeval kirjutama muidugi ei jõudnud :P

Plika tegi meile kena aastapäevakingituse – ärkas esimest korda ööunest kuiva mähkmega. Etteruttavalt võin öelda, et see suurepärane esitus kordus täna hommikul. Kui nii jätkub, olemegi koera sabast üle saanud.

Meil olid tähistamiseks isegi väikesed plaanid, aga plaanidel on sellises vanuses laste puhul kombeks vastu taevast lennata.

Lõuna ajal käisime Abikaasa sugulase 30. juubelil – see oli kahetunnine pereüritus minigolfi ja snäkkidega. Golfi mängida ma küll ei jõudnudki, aga niisama ringi sahmida oli ka ütlemata mõnus. Plikal oli vabalt ruumi jooksmiseks ja treppe ronimiseks, palle oli ka huvitav taga ajada ja neile kepiga pihta saada üritada. Mul on nii kahju, et oma fotoka koju unustasin, oleks palju pilte teinud. Igatahes oli äärmiselt tore.

Pärast juubelit pidime Plika kodus magama panema, Poisil kõhu täis tankima ning lapsed vanavanemate hooleks jätma, et saaks ise Estonia termidesse mõnulema minna. Siinkohal tuli külla sõber Murphy – üleväsinud ja liiga palju magusat tarbinud Plika keeldus magamast, Poiss lisas omalt poolt asjale vürtsi ja karjus paar tundi järjest. Lõpuks saime Poisi magama, jätsime Plika ema hooleks ja läksime kodust ära. Autos tõdesime aga, et aega on liialt vähe, termidesse pole mõtet minna. Seega läksime hoopis Kaubamajakasse, et Abikaasale uut kampsunit otsida – hea tähistamine küll või mis. Aga midagi pidi ju tegema – sööma minna ei tahtnud, sest kõht oli meeletult täis, ilm oli jalutamiseks liialt niru, pühapäevaõhtuses Pärnus polnud eriti mingeid huvitavaid alternatiive.

Kampsunit ei leidnud, juhtus hoopis nii, et kulgesime mööda erinevaid poode ja muudkui mõnitasime haiget kaupa. No ikka niiviisi omavahel ja heatahtlikult, eks. Lihtsalt nii palju koledaid riideid oli ja te ju kõik teate, kui palju jaburaid ja mõttetuid vidinaid müüakse näiteks Jyskis. Päris tühjade kätega ei lahkunud, ostsime lõpuks Plikale kaks üheksakroonist palli :D

Õhtul sattusime ETV-st My Familyt vaatama. Kuna see oli sama hea, kui eelmine osa, mida ka juhuslikult nägime, otsustasime otsast peale ette võtta. Pooteist osa vaatasimegi ära. Kõrvale nosisime sefiiritorti, mis ema meile onu sünnipäevalt tõi.

Sihuke aastapäev siis. Järgmisel aastal on juba kergem, Poiss on selleks ajaks juba paras pägalik, kelle võib kasvõi terveks päevaks vanavanemate hooleks jätta.

Kuna Abikaasal oli laupäeval 15-tunnine tööpäev, võttis ta tänase vabaks. Saime lõpuks tema ema keldris kastides sobramas käia, mul on nüüd jälle ilmastikule vastavaid riideid ja jalatseid – olin juba päris hädas, suvi ju ammu läbi, aga kõik sügisvarustus oli Londoni asjade hulgas.

Saime täna põnevaid uudiseid oma kodu rindel – tundub, et asjad hakkavad lõpuks tõepoolest liikuma.

Aga hea küll, vaatame nüüd oma uut lemmiksarja edasi :)

Sep 182010
 

Bloggeri uus template designer on juba mõnda aega väljas, olen seda varemgi korduvalt näppinud ja rõõmustanud. Kasutada aga seni ei saanud, sest polnud oma pildi taustaks laadimise võimalust. Eile käisin üle pika aja uuesti kontrollimas ja – oh seda õnne, oh seda rõõmu – oligi oma foto laadimise võimalus lisatud.

Näppisin ja katsetasin veel natuke, kõik muu sain rahuldavalt paika – kaua oodatud värskenduskuur saigi tehtud. Muidugi tahaks ideaalis blogi täitsa mujale kolida, aga kuivõrd ma ei ole endiselt leidnud lahendust, mis mind 100% rahuldaks, olen veel siin.

Mis te arvate, kas on parem kui enne? Mulle täitsa meeldib :)

EDIT: Kuna kommentaarides juhiti tähelepanu pildi veidi karvasele kvaliteedile, mida ma siin ennist mainida ei viitsinud, sest mind ennast väga ei häirinud, tegin prooviks veidi ümber – nüüd on pildi kvaliteet parem ja äärtes vana tuttavat ühevärvilist tausta. Ma ise seda küll ei näe, mul on 1280 laiusega reso ja sidebar always on top (mulle pole kunagi laiekraan meeldinud, see sidebar tasakaalustab ilusti), mul on ainult tikrid :P Aga enamik lugejaid peaks rohelist nägema – mida suurem reso, seda laiemalt.

Ehk on siis sedaviisi parem, kuni suurema resoga tikrite pilt õnnestub skoorida. Kui mitte enne, siis järgmisel tikrihooajal!

EDIT 2: Kessu saatis screenshoti sellest, milline näeb mu blogi välja eelmises editis proovitud variandiga tema 1920×1200 värdresoga monitoril. See oli ikka täiesti õudne, seega muutsin tagasi suuremaks ja “karvaseks”, nagu alguses oli. Nii suurt resot kasutavad muidugi vähesed ja sellega jääb ikka rohelist äärt näha, igatahes peaks Google Analyticsi andmetel nägema noid ääri kõigest 6% lugejatest, ülejäänutel katavad tikrid terve ekraani ära.

Otsin parema kvaliteediga pilti. Seni jääb nii.