Oct 312010
 

Pesumasin on voodi kõrval teine asi, mis kolides kohe osta tuleb. Üritan siis nüüd võimalikult head varianti leida.

Mulle meeldib üle kõige pesu õues nööril kuivatada – mõnus värske lõhn, mmm. Meie kliima on aga paraku selline nagu ta on. Uues kodus on õnneks ruumi küllalt, pesurestile koha leidmine pole probleem. Nööril/restil kuivatades kipub pesu aga jäigaks kuivama, see mulle ei meeldi.

Pesupehmendit ma ei kasuta. Äädikat võiksin pmst proovida, aga kardetavasti jääb selle lõhn ikkagi mingil määral tunda ja seda ma jälestan. Magnetpalli, mis peaks katlakivi teket takistama, kasutan küll, aga ei saaks öelda, et see pesu oluliselt pehmemaks teeks. Lisaks ei viitsi ma pesu absoluutselt triikida – ma praktiliselt ei teegi seda, üritan kortsuvaid riided mitte osta. Triikraud satub minu kätte ehk korra paari kuu jooksul :P

Omal ajal lugesin igasugu väljamaa lehtedelt riidemähkmenduse kohta ning mitmel pool jäi silma soovitus, et kui mähkmed nööril jäigaks kuivavad, tuleks need hiljem viieks minutiks kuivatisse visata ja ongi jälle pehmed – loogika ütleb, et see nipp võiks töötada mitte ainult mähkmete, vaid ka muu pesu puhul. Ühtlasi tean, et kuivati kasutamine vähendab pesu kortsumist – seda muidugi täistsükli puhul, aga äkki aitaks too viieminutiline “pehmenduskuivatus” kah veidike kortsude vastu?

Ühesõnaga üritan selgusele jõuda, kas oleks mõttekas osta kuivatiga pesumasin. Olen palju igasugu foorumites kolanud ja tean, et kui kuivati on pesukuivatamiseks ainus variant, siis ikka eraldi – on tunduvalt efektiivsem. Aga minu viie minuti kuivatuseks ei hakka ju eraldi masinat ostma.

Ma ei tea, on sel üldse mõtet… Olen ju siiani niisama hakkama saanud, saaksin ka edaspidi. samas, kui viie minuti kuivati kasutamise tulemuseks oleks tõesti pehmemad ja veidi vähem kortsunud riided, siis oleks see väike lisakulu (nii esialgses masina kui edaspidises elektri hinnas) minu meelest end igati ära tasunud.

Aa, see küsimus tekkis muidugi ka, et kui ma oma õues kuivatatud pesu kuivatisse torkan, kas sellest mõnusast värskest lõhnast siis pärast viit minutit veel üldse midagi alles on?

Vee- ja elektrikulu koha pealt tundub, et uuemad kuivatiga masinad enam küll poole kulukamad pole, paistavad tavalistega üsna samade näitajatega olevat. Võrdlesin Euronicsi lehel kolme mudelit, mis neil saada on – üks oli hirmkallis (ei saanudki aru, miks), teised kaks ühe hinnaga, üks neist võttis normaalsest poole rohkem vett, teine oli Electroluxi Calima sarjast, mida reklaamtekstid küll igati kiidavad, aga millel on kuivatuseks hoopis plaat, kuhu peale korraga ainult paar asja panna saab – minu viie minuti kuivatuseks oleks trummel igal juhul efektiivsem. Mujalt leidsin mingi Brandti, mis tundus täitsa okei olevat, kindlasti leiaks midagi veel…

Aga kas on mõtet? Ei suuda otsustada.

Läheme vist täna mõnest poest läbi ja vaatame, kas müüjad oskavad ehk midagi tarka öelda. Ja kõik teie kogemused ning arvamused on teretulnud!

Oct 292010
 

Ükskord ennemuistsel ajal olin suur EMT fänn ja arvasin, et ei jäta neid kunagi. Jätsin siiski, Teleyhe kasuks, siiani olen truu, ainult paketti vahetanud. Hetkel siis pakett 78, millega miinimumarve on 78 krooni, kõneminut, SMS ja kõnealustustasu 78 senti, Elisa võrgus on kõik kõned tasuta, ainult kõnealustustasu jääb.

Viimasest Eestisse kolimisest saadik on arved olnud 100-150 krooni kuus ja mina olin täiesti rahul.

Täna sain Teleyhelt kirja, mis pakkus mulle kui väga heale kliendile (HAA HAA) eripakkumist – perepakett Elisa võrgus, kus 1-5 liidese puhul on miinimumarve 250 kr, 1-10 liidese puhul 450 kr, kõneminut 49 senti, SMS 1 kroon, Elisa võrgus viiele sõbranumbrile helistamine täitsa tasuta. Ja ei mingit kõnealustustasu.

Ma siis vaatasin oma kõnede eristused üle. Viimase nelja ja poole kuu jooksul olen helistanud peaaegu 11 tundi (sellest umbes kaheksa Elisa võrgus) ja saatnud 34 sõnumit. Arved kokku umbes 580 krooni. Arvutasin välja, palju tolle uue paketi hindadega ja sõbranumbritega oleks maksnud – 135 kr ehk umbes 30 kr kuus! :D

Miinimumarve, tuletame meelde, on muidugi 250 :P Kui leiaks neli inimest, kes ülejäänud 220 krooni kuus täis räägiks (ma vähemalt eeldan, et üks liides tähendab ühe inimese ühte Elisa numbrit), siis oleks ju kasud sees!

Abikaasal on töötelefon, enda omaga enam üldse ei helista. Ema saaksin kampa, temal on rohkem võrgust väljapoole helistamist. Arved on tal vahel 100, enamasti 150-300 ringis, ükskord oli isegi 600. Ma tema kõnede eristusele ligi ei saa, et taolist statistikat teha, aga karta on, et tolle uue paketiga ei tuleks ilmselt temalgi tihti 220 krooni täis.

Ema mehe võib ka pmst kampa võtta, aga tema telefoniarved on praeguse seeniorpaketigagi alla 50 krooni kuus, suurt abi miinimumarve täis rääkimisel temast poleks.

Igatahes tundub, et tuleks pakkumine vastu võtta. Isegi kui 250 krooni täis ei räägi, maksaks kolme peale sama palju kui praegu odavamatel kuudel. Ja rohkema rääkimisega oleks kasu juba märgatav.

Naeruväärselt odav igatahes. Sihuke tunne, et kuskil peab ometi konks olema, aga siiani pole seda igatahes veel leidnud…

Oct 272010
 

Olen maininud, et kõik mööbel jääb meil uude koju sisse ja eelarvesse tubade mööbel nagunii ei mahuks, aga on siiski üks erand – voodi. Selle peame kohe ostma.

Sellega seoses ja ka tuleviku tarbeks kõrva taha panemiseks uurin, kas kellelgi on häid kogemusi Eesti mööblitootjatega – võimalusel (loe: kui hind lubab) eelistaks kindlasti kodumaist.

Voodi on selline asi, mida kasutatult osta ei tahaks ning üldise kolimisega on laste ja Abikaasa töö kõrvalt tegemist nii palju, et ise nikerdama (euroalustest vms) ka ei hakka.

Pesa24 lehte tean, sealt vaatasin, et kõige odavam lihtne voodi oli 1915 krooni. osta.ee-d kammides jõudsin aga ühe kuulutuseni, kust sain teada, et Tõrvas tehakse voodeid ja 1900 krooni eest saaks tunduvalt ägedama, mulle need treitud jalad ikka väga meeldivad. Mõlemal puhul siis tegu 160 cm laia männipuidust voodiga.

Igatahes – kui keegi teab veel miskeid toredaid kohti ja tegijaid, andke aga teada (ja ikka täispuitu rihin, eks). Ilmselt mahuvad eelarvesse veel ka öökapid (võiks ju voodiga sobida) ja ehk isegi veel midagi… Aga seda peame veel arutama ja arvutama, voodi on ainus, mida 100% kohe vaja.

Kohe tähendab siis veidi vähem kui kolme nädala pärast. Ongi paras aeg otsima hakata, isegi tellimustöö jõuaks valmis.

Oct 262010
 

Halvast räägitakse enne, eks? Tegime eile lastele vanni ja unustasin täna pesu pestes üle kontrollida, et masina voolik ikka vannis oleks. Ise läksime välja ja mingi hetk ema mees helistas ning teatas, et vannitoas on uputus. Kusjuures muidu ma ALATI kontrollin, et vesi oleks lahti ja voolik vannis… Ja ma väga harva lähen kodust ära sel ajal, kui pesu peseb… Kõige nõmedam oli see, et ma ise jõudsin alles siis koju, kui ema mees oli jõudnud juba vanni eest seina ära võtta ja kolm kausitäit vett ära kuivatada, ühesõnaga meie tekitatud jama suuremas osas ära likvideerida. Tema pani seina hiljem tagasi ka.

Mina sain ainult veidike koristada ja ohtralt vabandada. Käed värisesid pärast veel tükk aega. Naabritest pole siiani keegi kurtma tulnud, ehk nendeni vesi ei jõudnud. Kunagi aastaid tagasi juhtus siin ka sarnane õnnetus ja siis olla teise korruse korteri koridori lüliti juurest vett tilkunud… Loodame parimat.

Aga häid emotsioone oli ka õnneks küllaga. Kasutasime Abikaasa vaba päeva ära ning käisime oma uues kodus memmekesega rääkimas ja asju arutamas. Kohe, kui uksest sisse astusime, oli NII hea tunne. Ma vahel mõtlen siin kodus, kas ahiküte oli ikka õige otsus – jamamine puude ja kütmisega, kõikuv temperatuur jne. Aga see lõhn, see imeline lõhn. Küdeva ahju või pliidi lõhn – juba see üksi on vaeva väärt. Odav ja tervislik ka :) Pikemas perspektiivis paneme ilmselt õhksoojuspumba lisaks – kui ma tööl käima hakkan, ei ole võimalust terve päev puid alla visata, seal käib oluline osa kütmisest läbi pioneer pliidi, mis radikaid soojendab (kokku on elamise peale kaks pliiti ja üks ahi, ma olen juba sassi ajanud, millist osa miski kütab).

Seal on hetkel selline süsteem, et on kaks kahetoalist korterit, mille vahel on koridor, kust pääseb ka ühisesse vannituppa/WC-sse. Üks pool on paremas korras, memmeke elabki ainult seal, selle talve elame meie ka ainult kahes toas. Järgmisel aastal, kui raha kogunenud on, tuleb kõigepealt üks välissein korda teha, millel on niiskuskahjustused, köökide vahelt sein ära lõhkuda (ehitaja ütles, et võib), et oleks üks suur köök ja vähemalt üks tuba vajab kohe värskendust.

Täna käisime tegelikult peamiselt mööblit üle vaatamas – et mida me soovime endale jätta. Kõik jääb, ainult oma voodi võtab memm kaasa. Mööbel on küll vana, aga osalt suurepärases, osalt rahuldavas korras – koos sellega, mis meil Tartus on, peaksime neli tuba esialgu enam-vähem sisustatud saama.

Aias tegime ka ringkäigu, et olemasolevast paremat ülevaadet saada. Meil on neli õunapuud, üks kirsipuu (aga linnud nokkivat kõik ära, nii et ei mingeid kirsse), must ja punane sõstar, tikrid, vaarikad, maasikad, rabarber… Lilli kah omajagu. Võib-olla veel midagi. Hernepeenrad on – eks me üritame seekord varem seemned maha saada kui juulis :D

Ilm oli imeilus ja päikeseline, täpselt õige aias jalutamise jaoks. Muru oli kollaseid lehti täis ja tunne oli õnnis.

Ei jõua ära oodata, et saaks kolida.

Oct 252010
 

My Family hulluses oleme muud sarjad täitsa ära unustanud. Neljanda hooaja viimane osa on praegu käsil (nad on metroos kinni ja räägivad seal muuseas kahe eestlasega!!), siis peame küll pausi tegema. Kõigepealt viis osa House’i, siis viis osa Dexterit ja eks siis ole näha, kas vaatame vahepeale jälle natuke My Familyt või hoopis Eurekat või Weedsi… Mõlemal on juba üheksa osa väljas, me vaatasime kunagi ainult paar esimest ära.

Aga House! Kuidas ma sain unustada, nii põneva koha pealt jäi ju pooleli! Vähemalt esimese osa vaatame kindlasti täna ära.

Ja täitsa juhtumisi on Abikaasal homme vaba päev :P

Oct 222010
 

Tulime veidi aega tagasi pangast ja notarist, oleme nüüd verivärsked kinnisvara, pangalaenu, vara- ja elukindlustuse omanikud :)

Tegu on vabariigi ajal ehitatud numpsiku ahiküttega puumajaga (nagu Bullerby, ütles Merlis, kui fotot nägi). Meile kuulub sellest pool, täpsemini esimene korrus. Sada ruutu, neli tuba, lisaks ~500 ruutu aeda. Ja kümme aastat laenu – jätsime igaks juhuks pikema perioodi, et igakuine summa oleks ka kitsamates oludes kindlasti makstav. Loodame muidugi kiiremini ühele poole saada, aga eks aeg näita.

Asukoht on ideaalne – täpselt selline, nagu soovisime. Vaikne tänav kesklinna ja Mai vahelises piirkonnas, mänguväljak on lähedal, Abikaasal on tööle 5-10 minutit jalutada, kodupoodideks on Selver ja suur Maxima.

Praegune elanik on üks tore memmeke, kes on seal majas terve elu elanud, aga ei jõua enam ahju kütta. Üleval elab tema õetütar mehe ja koeraga :P Naispoolega tegime juba tutvust, toredamat naabrit ei oskaks soovidagi – olen kindel, et hakkame hästi läbi saama.

Ja sellel kohal on lihtsalt nii hea aura…

Seaduse järgi on memmekesel välja kolimiseks kuu, aga praeguste plaanide kohaselt toimub see novembri teisel nädalavahetusel. ja siis saamegi oma koju kolida.

Nii et üks suur unistus läks just täide. Õigem oleks ehk öelda, et poolenisti – remont ja sisustamine seisavad ju alles ees ning (jättes kõrvale selle tõdemuse, et remont ei saa kunagi valmis) võtavad tõenäoliselt vähemalt aasta-paar, rahaliselt ei tule kuidagi kiiremini välja. Hetkel on remont üpris vana, aga üllatavalt korralik – nii et sisse kolida saame küll. Eks me siis natuke elame, seedime ja kogume raha ning suve poole saab ehk juba üht-teist ära teha. Remondieelarve on olemas, ehitaja sõnul peaksime hakkama saama. Mööblit sinna eelarvesse küll eriti ei mahu (hea küll, köögimööbel ikka, voodi vast ka), aga õnneks jääb enamik praegusest mööblist sisse – see on küll vana, aga korralik, saame proovida vanadele asjadele uut nägu anda.

Oo, ütlemata põnev… OMA kodu. Võimalus sisustada seda oma parima äranägemise kohaselt – rõhuda eelkõige kvaliteedile, mitte odavusele, sest kes teab, kuhu aasta pärast kolime. Noh, esialgu pole meil nagunii mitte mingit raha üldse millegi ostmiseks, see hakkab vaikselt tekkima alles paari kuu pärast, seni peame olemasoleva kraamiga hakkama saama. Küllap saame, on ju kogunenud piisavalt. Ja ongi hea, et saab rahulikult sisse elada ja ringi vaadata – rahulikult otsustada, kuidas miski sättida, mida kuskile vaja… Tahaks võimalikult vähe kulutada, võimalikult palju teise ringi asju ellu äratada, panustada võimalikult palju looduslikkusele, keskkonnasõbralikkusele, kvaliteedile… Ei taha teha mõtlematuid otsuseid ega osta mõttetut träni.

Eks näis, kuidas see kõik õnnestub :)

Ei tahtnud kogu sellest värgist enne midagi kirjutada, kui allkirjad on antud – see on nii suur ja oluline asi, ei tahtnud ära sõnuda. Nüüd, tagantjärele, panen aga kodu leidmise loo ajaloo tarbeks kirja – nii hästi-halvasti, nagu see mul meeles on. Paras romaan sai (kirjutasin selle juba paar päeva tagasi valmis), aga eks lugemine on ju vabatahtlik.

Kõik sai alguse jaanuarikuus, kui ema Pärnusse kolimise mõtte meile pähe pani. Pärast mõningat kaalumist tundus see meile igati loogiline. Nii sai minust tihe kinnisvaraportaalide külaline – mida lähemale Eestisse kolimise kuupäev jõudis, seda tihemini. Pärast kolimist lehte enam kinni ei pannudki, iga päev sai kümneid kordi refreshi taotud :)

Laenu saamise võimalust meil tegelikult enne suve lõppu nagunii polnud – oli kokkulepe, et võime algul ema juures elada ning ühtlasi lootsime sobiva koha leidmise puhul ehk omaniku nõusse saada, et paar kuud üürime ja siis vormistame müügi. See viimane plaan ei õnnestunud – kokku kaalusime tõsiselt nelja koha ostmist, neist kaks leidsime enne laenukõlbulikuks saamist, ühes oleks üürimisega nõus oldud, aga loobusime ise ostusoovist, teise müügiga oli kiire ja keegi jõudis meist ette.

Kõigepealt veidike meie nõudmistest. Piirkonda ennist juba mainisin – kuna kogu meie pere elab Mais ning kesklinnas toimub kõik muu oluline, siis sinna vahele otsisimegi, et saaks võimalikult palju jala käia. Vähemalt kolme tuba, võimalikult avarat, võimalikult vaikset tänavat, võimalikult väikest maja (kolmekorruseline oli viimane piir, aga tegelikult üle kahe eriti ei tahtnud) ja võimalikult suurt aeda (häda pärast oleks leppinud ka hoovi, terrassi või rõduga – no et oleks vähemalt kuskile titte magama panna ja pesu kuivatada ning ilusa ilmaga kohvi juua).

Seisukorra koha pealt olime suht leplikud – peamine oli see, et poleks odava rämpsuga ära rikutud ehk siis ei tahtnud eriti laminaati, plastikaknaid ega muud taolist jura. Oleks olnud muidugi väga kena ja mugav, kui oleks leidnud ideaalses seisus koha, aga olgem ausad – maitsed on nii erinevad, et meeldivat on raske leida. Seega panustasime eelkõige värskendust vajavatele kohtadele, mille hind sellevõrra odavam, et võimalus ise endale meelepärane remont teha. Samas langesid välja mitmed muidu mõnusad kohad, mille seis liialt kehv oli – näiteks uue katuse panemiseks või maja välisseinte põhjalikuks renoveerimiseks ja soojustamiseks polnud meil ei raha ega tahtmist. Kütte koha pealt eelistasime pigem ahjukütet või muid alternatiive kallitele keskküttearvetele.

Hinnaga oli nii, et alguses panime otsingus ülempiiriks 700 000 – mõttega, et üle poole miljoni reaalselt maksta ei taha. Lõpuks oli ülemine piir 1,2 miljonit – mõttega, et masu ajal olevat kuuldatavasti võimalik kuni kolmandik hinnast alla kaubelda. Lõppkokkuvõttes läks nii, et poole miljoniga hakkama ei saanud, aga miljonit kah ei läinud :P

Üritasin meenutada kõiki kohti, mida vaatamas käisime – kui nüüd ikka kõik meelde tulid, siis meie praegune kodu on kaheteistkümnes. Kõigepealt paari sõnaga neist kaheksast, mis ei sobinud.

Esimene oli hinnalt soodne ja pildil väga korralik, aga liiga kitsas, ainult elektriküte, nigel hoov ja akna alla plaaniti pikemas perspektiivis veel mingi maja ehitada.

Teine paistis pildi pealt superluks – avar ja kena. Reaalselt oli aga üsna väike, samuti ainult elektriküttega, lisaks kuulasid naabrid õue peal tümakat, mis võttis igasuguse kolimise isu ära.

Kolmas oli avar ja perspektiivikas, aga nii halvas seisus, et kõik oleks maast laeni ümber teha tulnud, sellist remondieelarvet meil lihtsalt polnud. Õu oli kena, aga väga väike, oli küll võimalik ka kuskil nurga taga grillida, aga seal oli sihuke võsa, kus muuseas ka parmud aega veetsid.

Neljas oli korraliku remondiga ja piltidel täitsa sümpaatne, aga koha peal tundus liiga kitsas, plastikaknad ja laminaat olid vist, hästi piklik köök, mis mulle üldse ei meeldi, kole kamin :D Maja trepikoda nägi suht halb välja, ühistut polnud, kuna üks idioodist naaber olevat vastu vms. Aed oli muidu täitsa okei…

Viies oli odav ja avar ning ilusa suure aiaga, aga oleks tulnud ka kõvasti ümber ehitada ja remonti teha, samuti oleksime olnud teise korruse ainsad elanikud ja ei tahtnud seada ennast olukorda, kus katus (üpris vana) hakkab äkki mingi hetk läbi laskma ning alumise korruse elanikud keelduvad selle vahetusse panustamast. Lõpliku ei ütlesin siis, kui sain teada korteri asetuse ilmakaarte suhtes.

Kuues oli väga hea hinna ja asukohaga, ranna ja kesklinna lähedal, naaber oli väga äge, aga ruutmeetreid siiski liialt vähe ja aianurgake hämar ning väiksevõitu.

Seitsmes oli kvaliteetse ja ilusa sisustusega, minu ema majale ja merele väga lähedal, esimesel korrusel ja omaette sissepääsuga… Aga suures majas elamine ega keskküte ei ahvatlenud, rõdu oli kah täiesti kinni ehitatud.

Kaheksas oli numpsik väike majake rannarajoonis – krunt oli küll väga väike, aga aianurk oleks siiski olemas olnud. Mulle seal väga meeldis ja kaalusime isegi pikemalt, aga remondieelarve oleks siiski liialt suur tulnud.

Ja nüüd need neli, mille puhul me väga tõsiselt ostmist kaalusime.

Esimene hakkas silma juba jaanuaris. Kuna veebruari lõpus Plikaga nagunii nädalakese Eestit väisasime, otsustasin üle vaadata. Nägi piltide peal väga armas välja, lisaks suurepärane asukoht – peaaegu kesklinn, aga vaikne tänav, kümne korteriga maja, igal korteril suur aed… Väiksevõitu, aga elatav, esmakordsel ülevaatusel meeldis – seega lubasin, et kui suvel veel alles on, tuleme uuesti vaatama.

Oli alles ja Abikaasale meeldis ka. Käisime Abikaasa ehitajast õemehega veel kolmandatki korda vaatamas – tundus, et jõuaks selle üles putitada küll. Lõpuks aga käisime naabritega rääkimas ja ilmnes asju, mis panid ostumõttest loobuma.

Teine oli müügis samal ajal ja samal tänaval, need kaks kohta olid väga lähestikku. Maja teine korrus, igati mõistliku hinnaga, aialapike oli kah… Maja oli suht heas korras, seest oleks muidugi tulnud värskendada. Ruutmeetreid polnud väga palju, aga tundus piisavalt avar, ruumipaigutus oli hea. Päike paistis õigel ajal õigesse kohta :)

Olid ainult kaks asja, mis häirisid – esiteks WC ja vannituba, mis olid küll ainult meie kasutuses ja kohe köögi ukse taga, aga see oli siiski nö korteri uks, mille taga kütteta koridor, kust trepp alla välisukseni viis. Teiseks oli aed suhteliselt väike ja täiesti lage.

Kõik ülejäänu aga meeldis, seega otsustasime, et tahaks osta. Laenukõlbulikud me aga veel polnud ja müügiga oli kiire, nii see eest ära ostetigi. Ma ei olnud siiski ülearu kurb – eeldasin, et küllap on siis midagi paremat tulemas.

Kolmanda koha leidis tegelikult ema – ma ise olin seda kuulutust ilmselt küll kunagi näinud, aga vähese info, mõttetute piltide ja veidi kalli hinna tõttu pikemalt mõtlemata kõrvale lükanud. Ema aga nägi lehes kuulutust, helistas, sai aadressi teada ja nii käisid nad seda maja väljastpoolt piilumas ning õnnestus isegi üht korterit seestpoolt näha. Sattusid nii vaimustusse, et lubasime siis ka üle vaadata. Ja hakkaski meeldima :)

Tegu oli kaheksa korteriga kivimajaga Rannapargi lähedal, vaikne ja mõnusalt roheline kant. Teine korrus, äge alumine naaber, ülejäänud kaks selles trepikojas olid suvituskorterid. Neli tuba, väga mõistlik paigutus, köök ja vannituba küll väiksevõitu, aga targa lahendusega täiesti kasutatavad. Maja oli väljast ilmetult hall, aga korralik ja uue katusega. Aeda polnud, aga hoov väga kena – paraku aeda ümber polnud, nii et last sinna üksi poleks julgenud jätta. Päike paistis õigesti ja remont paistis ilusti eelarvesse mahtuvat.

Ühesõnaga igati mõnus, ainsaks miinuseks vaid aia/kinnise hoovi puudumine. No ja see ka, et maja taga oli kõrge hoone, mistõttu kolme toa akendest eriti head vaadet polnud. Kuna aga midagi paremat kuskil näha polnud ja muidu igati meeldis, tahtsime asjatundjaga uuesti vaatama minna, leppisime juba ajagi kokku. Kohale aga ei jõudnud, eelmisel päeval vaadanud olid otsustanud ära osta, rahagi oli olemas ja notari aeg kokku lepitud.

Kui esimesed kaks kohta leidsime juunis, siis nüüdseks oli juba september käes ja ema juurest ära kolimise himu suur. Nii et kui kuulsime taas äraütlevat vastust, siis ülearu õnnelikuks see just ei teinud. Samas ei tundnud üllataval kombel ka liiga suurt pettumust – aia puudumine oli siiski oluline miinus. Kinnitasin endale, et ju siis tuleb midagi veel paremat, tõstsin hinnapiiri ja hakkasin uuesti kuulutusi lappama.

Ja nii jõudsingi meie koduni. Olin seda kuulutust juba kunagi varem vaadanud, aga toonase hinnapiiri juures oli see veidi liiga kallis, samuti ei jätnud ruumide pildid erilist muljet (väljast oli küll väga nunnu). Kuna olime vahepeal aga mitmeid kohti vaadanud ja välja praakinud ning hinna ülempiiri kergitanud, oli see juba üks odavamaid.

Vaatasin, et seda müüb sama maakler, kellega olime varem ühte kohta vaatamas käinud – kes pidi mulle uuesti helistama, et teist korda vaatama minna, aga ei teinud seda. Kuna me olime vahepeal isekeskis tõdenud, et tolle koha remont käib meil siiski üle jõu, siis ei olnud sellest ju iseenesest häda, aga maakleri lubaduse murdmise tõttu ei kippunud talle just uuesti helistama.

Aga juhtus nii, et tolsamal päeval, kui selle kuulutuse avastasin ja neid mõtteid mõtlesin, helistas maakler paar tundi hiljem ise. Ütles, et oli Eestist ära olnud, aga on nüüd tagasi, et kas me tahame endiselt näha. Nii vastasingi, et seda kohta enam ei taha, aga üks teine huvitab küll. Ja läksimegi vaatama.

Oo, ja seal meeldis väga. Asukoht oli meie jaoks veel parem, kui tollel rannarajooni korteril (perele, Abikaasa tööle ja normaalsetele toidupoodidele lähemal), tube küll sama palju, aga ruutmeetreid pea poole rohkem, no ja muidugi aed! Ja mänguväljak! Nii me siis rõõmustasime ja leppisime kokku, et tuleme ehitajaga uuele ringile, et ta oma asjatundliku silmaga kõik üle vaataks – et mingeid varjatud jamasid poleks ja me ikka oma eelarvega hakkama saaks.

No ja siis helistas tolle rannarajooni korteri omanik ning ütles, et ostjad hüppasid alt ära, korter on jälle saadaval :)

Vaatasime ehitajaga mõlemad kohad üle. Lõpus läks nii kiireks, et pikemalt rääkida ei jõudnud, kõik pidid tööle tagasi kiirustama. Jäi mulje, et majaga on vist ikka liiga palju tööd, et meie jõud ei käi sellest üle. Lisaks tundus, et memmeke pole kolimissoovis isegi kindel. Ühesõnaga olime veidi pettunud… Korter meeldis küll endiselt, aga süda kiskus ikka maja poole.

Aga siis saime ehitajaga pikemalt rääkida ja ta arvas, et me tuleme oma rahadega välja küll. Ja memmekese lapsed leidsid talle uue korteri, mis talle meeldis. Ja hinda saime natuke alla kaubelda. Ja pangast öeldi, et kui Abikaasa toob tööandjalt kirja, sobib ta kaastaotlejaks isegi enne katseaja lõppu. Ja anti seejärel positiivne vastus. Ja siis oli maakler kaks nädalat eestist ära, nii et notar viibis. Aga LÕPUKS… Lõpuks sai kõik tehtud.

Pangas ja notaris läks pea kolm tundi. Kuna ema pole hetkel Pärnus, olime sunnitud mõlemad lapsed kaasa võtma ja ei saanud seega rahulikult asju ajada, pidime neid samal ajal lõbustama/rahustama/toitma. Poisiga oli kergem, aga kuna kogu värk jooksis Plika uneaja sisse, siis tema oli lõpuks väga viril ja meie ka kõigest päris väsinud. Raha on kah täiesti otsas – notaritasust pidin osa krediitkaardiga maksma, omafinantseeringu jaoks laenasime nagunii väikese jupi juurde. Õnneks maksab need kärmelt tagasi, uuest aastast on vaid pangalaen.

Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Kodu OSTMINE on ikka kuradi keeruline. Kui tegu pole just täiesti uue majaga, on sada asja, mida silmas pidada, oma aruga küll otsustada ei julgeks, ikka asjatundja hinnangut on vaja. Üürikorteri otsimine tundub kõige selle valguses nüüd käkitegu. Aga loodetavasti ei pea me seda enam kunagi tegema :)

Oct 222010
 

Miks küll on nii, et kõik läheb alati kallimaks, kui oled arvestanud? Jätsin enda meelest piisava varuga ja nüüd pean ikka krediitkaardi appi võtma.

Aga hea küll, asi on seda väärt :)

Oct 202010
 

Plika peaks oma voodis magama jääma. Selle asemel veab ta kõik oma asjad voodist diivanile (tekk, padi, kaisuloomad ja -pallid – hea, et madratsit ei võtnud) ja seab ennast siin sisse.

Plika peaks oma voodis lõunaunne jääma. Selle asemel käib ta riiuli vahet ja viskab kõik oma mänguasjad voodisse. Ise keeldub minemast. Lõpuks jääb magama vanaema voodis.

Istun hilisõhtul arvutiga köögis, kõik teised magavad. Järsku kuulen, et Abikaasa räägib midagi. Tulen tuppa, magab. Küsin, mis ta ütles – pomiseb midagi arusaamatut. Mõtlen, et äkki on ikka midagi olulist, küsin üle ja saan lõpuks aru: miks suppi ei või segada? :D

Tulen magama, tahan enne voodisse minekut veel Plikale teki peale panna, ta kipub seda ära siplema. Magab kõhuli voodis, tagumik uppis. Just sel hetkel, kui tekki peale panema hakkan, lükkab sõrmed pidžaamapükste ääre alla ja lükkab need koos mähkmega alla. Kui küsisin, mis viga, ütleb: piss. Tõstan potile ja siis voodisse tagasi, üles ei ärkagi.

Ta ei käi reeglina öösel potil. Paar korda on nii olnud, et nutab läbi une ja ma saan aru, miks, siis tõstan potile. Seekord ta aga ei nutnud, lihtsalt tõmbas läbi une püksid jalast. Mis siis, kui ma poleks seda näinud? Oleks ta läbi une potile läinud? Vaevalt…

Sellised unelood. Igav siin ei hakka :D

Oct 202010
 

Alustama peaks ehk ööst? Poiss sõi peale üheksat, jäi kümne paiku magama, tankis ennast kiirelt 3.20 ja siis juba 7.20. Mõlemal korral jäi tissi otsa magama… Põõnab siiani. Plika kah.

Mina istun köögis arvutis, lõpetasin just kohvi ja võileivad.

Nii et kaks kuud ja üheksa päeva hiljem sain oma esimese plaanitud hommiku, kus ma ärkasin koos Abikaasaga ja sain rahus hommikust süüa, kuni lapsed magavad. Loodan, et neid hommikuid tuleb veel palju.

Eile õhtul oli üks suurepärane kohtumine. Raamatukokku ei jõudnud, sest terve päev oli vaja muid asju teha, nüüd pean krooni trahvi maksma :P

Elu on ilus.

Oct 192010
 

Mis puutub toitu, siis olen ma alati olnud väga nõrga iseloomuga – kui millegi järele isu on, siis seda ka söön. Kuratlikult hea ainevahetuse tõttu ei pea ma ilmselt kunagi kaalu pärast muretsema (kui üldse, siis kunagi vanemas eas ehk alakaalu pärast), seega sellelt rindelt pole ka tervislikumaks toitumiseks mingit motivatsiooni oodata.

Viimaste aastate jooksul olen nii palju keskkonnateemalist lugenud, et paljud eelistused on märkamatult muutunud. Kiirtoidu tarbimisest pole aga näinud põhjust täielikult loobuda – need ajad, mil iga päev mäki isu oli, on ammu möödas, kord kuus ei ole ju hull… Ja friikartulid mulle nagunii ei maitse, burger pole ju tegelikult oma koostiselt midagi hullu. Umbes nii ma seni mõtlesin.

Eestis oldud aja jooksul olen burgerit söönud vaid ühe korra – millalgi raseduse ajal tuli hirmus isu, käisime Abikaasaga Hesburgeris. Ja teate, nii halb oli, et sellest ajast saadik pole rohkem isu tekkinud ka. Miks ei maitsenud, ei teagi – vanasti mulle Hesi burgerid väga meeldisid. Võiks ju arvata, et rasedusest tingitud maitsemeelte muutus, aga Abikaasale KA ei maitsenud.

Ühesõnaga… Mul oli täitsa hea meel, et isu kadus. Täna hommikusöögi kõrvale Tarbija24 lehte uurides nägin muuhulgas artiklit, mis juhatas kätte foto ja video katsetest mäki burgeritega. Ma ei hakka spekuleerima teemal, kas seda 14 aastat vana burgerit oli katse jaoks spetsiaalselt kuivatatud või ei, aga video oli küll päris jäle.

Isutus igatahes vaid süvenes. Eks näis, kui kauaks – kui peaks jälle tulema, küllap siis annan järele ja ei arva, et midagi hullu juhtuks (ma ei usu üldse söömise vägisi piiramisse, kõik peab tulema loomulikult ja vabast tahtest, paljude ebatervislike asjade isu lihtsalt ongi juba kadunud). Aga ilma on kindlasti parem, seega olen hirmus rahul, et igasugu ebatervislikud isud tänu sellistele abimaterjalidele vähemaks jäävad.

Kommentaarid tuletasid aga meelde, et tahan näha filmi Food, Inc. Vaatan varsti ära – eks näis, kuidas siis isudega lood on :D