Oct 042010
 

Pips tegi miski päev märkuse, et ma enam üldse ei kirjuta, kuidas meie elu sujub – kui, siis ainult üldiseid päevakirjeldusi. Lubasin seda viga parandada. Ma siis nüüd katsun :)

Selge on see, et aega on vähem. Tihti kulub kogu vähene vaba aeg muude asjade peale ära ja nii jääbki blogisse kirjutamata – seda eriti siis, kui midagi väga asjalikku öelda pole. Noid päevakirjeldusi kirjutan siis, kui tuju ja aega on, miskit hirminformatiivset sealt ju ei tule.

Abilised on siiani olnud praktiliselt alati käe-jala juures. Kui Plika sündis, olin ise kogenematu, aga Abikaasa oli pea terve tema esimese eluaasta kodune või kolmandiku kohaga tööl – ühesõnaga ta oli hirmus palju kodus ja kõiges abiks, elu oli lust ja lillepidu. Selleks ajaks, kui jälle Londonisse kolisime ja Abikaasa täiskohaga tööl käima hakkas, olin juba piisavalt vilunud, et Plikaga üksi hakkama saada.

Nüüd, kahe lapsega, käib Abikaasa veel rohkem tööl, kui Londonis – ületunnid, lisaks koolitused, kodus näen teda suhteliselt vähe. See kõik on õnneks võrdlemisi ajutine, sestap pole ma asjast suuremat numbrit teinud, küll läheb paremaks. Kui ta kodus on, siis vähemalt tegeleb lastega :) Meie omaette olemise aega küll napib, aga küll läheb seegi paremaks, mõned hetked ikka leiame.

Hoolimata Abikaasa vähesest kodusolekust on mu abi sama palju, ehk isegi rohkem – vanaema-vanaisa näol. Plika saab nende mõlemaga ülihästi läbi, on nõus rõõmsalt palju aega nendega veetma, nendega ilma minuta kaasas käima jne. Poiss on suure vanaisa jaoks veel liiga väike, aga vanaema nunnutab teda küll. Saan julgesti tema hooleks jätta, et ise rahus omi asju teha, näiteks duši all käia.

Mõtlen, mis saab, kui omaette kolime, kui abi pole enam käe-jala juures, kui pean kahe väikese lapsega üksi hakkama saama. Optimistlikult eeldan, et kõik läheb sama hästi. Need korrad, kus ma olen siiani saanud lastega üksinda hakkama saamist harjutada, on võrdlemisi edukalt läinud. Ja kui siin on rohkem abi, on ka raskemad tingimused – ruumi on vähe, keelatud asju palju. Arvan, et kui elamine on võimalik jälle nii sättida, et keelama ei peaks, sest keelatud asjad on haardeulatusest väljas, kui lapsed hakkavad eraldi tubades magama, nii et üks teise magamapanemist kõrval virisemisega ei sega, kui mul on köögis piisavalt palju ruumi, et Poiss lamamistoolis sinna tõsta, kui Plikale putru keedan… Küllap ma saan siis ka üksi hakkama. Aga praegustes oludes on abi hindamatu. Küllap on ka edaspidi :)

See, kui sujuvalt kõik laabub, sõltub suuresti härra unedest. Mõnikord passib hommikuti tunde, silm punnis, mõnikord jääb kenasti pärast pooletunnist ringivahtimist jälle unne, nii et saan rahus Plikale süüa teha. Mõnikord magab rahuliselt, kui ma Plikat lõunaunne panen, teinekord vigiseb, nii et pean ühtaegu temaga mööda tuba jalutama ja Plikat veenma, et ta oma voodisse jääks. Õnneks see jalutamine Plika magama jäämist isegi väga ei sega.

Mis Plika magamisse puutub, siis võrreldes suvega on edusammud nähtavad. Olukord pole muidugi veel nii hea, kui Londonis, et magab iga päev ühel ajal ja jääb ise tuttu, aga läheb magama siiski suht ühel ja normaalsel ajal (nii lõuna- kui ööunne) ja ehkki ma pean nii kaua toas passima, kuni ta kustub, siis joru enam eriti pole. Siin on nii kitsas, et omaette magama jäämist ma enne omaette kolimist üldse harjutada ei üritagi.

Potil käib Plika nii korralikult, et suisa lust ja rõõm. Ainult öösel on veel mähet vaja, kolm korda on seegi kuiv olnud. Muul ajal õnnetusi juhtub, aga väga harva.

Muus osas areneb meeletult kiiresti, iga päev õpib miskit uut. Sõnavara täieneb, ehkki lauseid veel ei moodusta (ainus senine lause on: tita tudub). Aru saab järjest rohkem, mis siis, et suhtlus käib ühe sõna kaupa. Ise-periood on – mina ei tohi kõike ära teha, tema peab ise proovima ja kui tõesti ei saa (väga tihti ei saa), ainult siis võin mina läbi häda veidi aidata. Riidesse panemine on vahel katsumus – kisa taevani, kui kõike ise teha ei lasta, samasugune kisa ka siis, kui hakkama ei saa ja ma üritan appi minna.

Poiss on ägedaks läinud :) Nüüd, kahe lapse kogemusega, leian, et vastsündinu on küll imepisike ja armas, aga kui ta on juba 1+ kuud vana, siis on ikka palju ägedam ja järjest ägedamaks läheb. Oskab juba iseseisvalt olla, oma voodikarusselli vaadata, naeratab ja häälitseb lõpmata armsalt. Ma ei jõua ära oodata, millal ta veel tugevamaks ja iseseisvamaks saab, millal nad Plikaga koos mängima hakkavad.

Ööd on endiselt suurepärased. Ööunne jääb 20-23 vahel, siis magab 5-7 tundi jutti. Vigina peale tõstan ta suurde voodisse, pistan tissi suhu ja kustun ise sama kiirelt. Väga harva jääb ta pärast söömist üles ning nõuab täiendavat tähelepanu.

Päevasel ajal magab nii, nagu jumal juhatab. Kord põõnab pea terve päeva maha, teinekord jälle vahib pool päeva ringi. Väljas käies magab viimasel ajal hästi – alguses alati ei maganud. Värske õhk on ikka hea.

Jorisemisi muidugi on, aga ma ei ütleks, et liiga palju. Jajaa, iga päev saab mitu korda emma-kumma lapse virinast kopp ette, aga see läheb üle… Ja rohkem ajast on nad ikka head :)

Plika tahaks vennaga hirmsasti mängida. Aitab mind mähkmevahetusel, tahaks kõike ise teha, kui vaid lastaks ja jaks üle käiks. Tahaks venda kangesti sülle võtta. Teeb talle pidevalt musi ja kalli. Oskab minna ja voodikarusselli loomad kõikuma lükata, kui Poiss neid jälgides voodis vigisema hakkab (mehhanism on katki, hetkel ei laula ja ringi ei käi). Kui Poiss diivani peal on, siis paneb talle asju kätte. Kui Poiss on mängukaare all, võtab Plika tema käe ja lükkab sellega kulinaid edasi-tagasi.

Vahel on muidugi armukadedust ka – kui titt on süles, hakatakse ka kohe opa nõudma. Kui titt nutab, tuleb ka jorisema hakata… Ja nii edasi. Aga musisid-kallisid-mängimist on armukadedusest ikka tunduvalt rohkem.

Neid kahekesi tuppa jätta ma veel ei julge, aga iga hetk enam jälgima ei pea, minutikeseks võib nad omaette tegutsema jätta küll. Mina saan kõrval oma asju teha, pean lihtsalt aeg-ajalt silma peale viskama.

Blogisse kirjutan kogu titevärgist tunduvalt harvemini – eks olen selle kõigega ära harjunud, kogemust on piisavalt, ei tunne enam niiväga vajadust. Samas on kahju, et ei viitsi  enam nii tihti pildistada ega igasugustest naljadest, arengust ja muust taolisest ülestähendusi teha, lastel endal oleks ju hiljem põnev lugeda. Oo, kui mul oleks ka nii hea blogi, kui Kessu plika oma… Aga mis seal ikka – eks ma üritan, annan oma parima.

Ja nii see eluke vaikselt veerebki. On kisa ja kära, kurbust ja rõõmu, jonni ja mängu, igapäevast juhtme kokku jooksmist ja lugematul arvul armsaid hetki.

Praegu ei kurda. Eks vaatame, kuidas omaette kolides olema saab.

  5 Responses to “Elust kahe lapsega”

  1. Ma arvan, et Sa saad suurepäraselt kahe lapsega hakkama ka eraldi kolides.
    Sest Sa oled Ema ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka.
    Elu õpetab.

    Tead, kui poiss jõuab juba mänguikka (nii kahene umbes) ja plika on ju vanem, siis on seda riidlemist ja kaklemist ikkagi päris tihti. Ning armukadedus ei kao kuhugi, seleta suuremale palju tahad. Aga võib olla oleneb ka laste iseloomust, lapsed on ju erinevad.

  2. nonii :) ja millal te kolite :P?

    Hea ikka, kui abi on olemas – ma ka väga tänulik selle eest, et ema mul tüdrukut ikka päris tihti enda juurde võtab. Muidu läheks küll halliks palju kiiremini, kui praegu :D

  3. Millal? Pole veel kindel, aga tõesti loodan, et varsti :P

  4. Aga mis sai plika lausest "onu Mäk(s)"?

  5. "Onu äh" oli parim, mis ma suutsin talt praegu välja meelitada. Pead tihemini külas käima :D

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)