Tähendab, ma nüüd ikkagi uurisin üht ja teist. Lugesin veidi erinevate maksusüsteemide kohta. Piilusin erinevate erakondade kodulehti.
Avastasin näiteks, et Rahvaliit on ju täitsa nummi. Aga ma pean muidugi ütlema, et kõigi erakondade visioonid ja lubadused on nii ilusad ja helged, et suisa pisar tuleb silma. Nende lubaduste põhjal midagi valida on küll täiesti mõttetu, arvan ma. Nende lubaduste põhjal ma võiks vabalt kõiki valida :D
Aga seesamune maksusüsteem ja sotsiaalsed hüved ikkagi. Kui ma astmelisest tulumaksust midagi ei teadnud, siis ma kujutasin ette, et see on ikka ilgelt nõme – mõtleks, mina olen tubli ja teenin rohkem, riik noolib kohe ka rohkem oma taskusse. Siis tutvusin natuke ideega ja mõtlesin – äkki tegelikult polegi nii halb mõte, on ju tore, kui sotsiaalsed hüved on head – kui mul on kõrgem palk, siis ma võin ju rohkem makse maksta kah. Seda muidugi tingimusel, et riik kuidagi suudaks neid toetusi õiglaselt jagada – nendele, kes tõesti abi vajavad. Mitte nagu UK-s, mille kohta Alice väga tabavalt kirjutas – mida rohkem teenid, seda vähem hüvesid on, kõige ilusam elu on töötutel kümne lapsega peredel, sest riik maksab neile kõik kinni, nii et neil pole otse loomulikult kõige vähematki motivatsiooni üldse tööle minnagi. Kuidas see toetuste efektiivne jagamine toimuma peaks, kuidas peaks kontrollima, et igasugu ludrilõuad ei jääkski eluaeg abirahadest elama, seda mina ei tea. Ei viitsi praegu edasi mõelda ka.
No aga siis toodi jälle paar hästi loogilist põhjendust astmelise tulumaksu vastu. Et esiteks on selline süsteem jube keerukas ja ülalpidamiskulud suuremad. Teiseks tekib olukord, kus koristaja saab reaalselt kätte sama palju palka kui mõni tunduvalt keerulisema ameti inimene – koristaja bruto on väiksem ja maksud ka väiksemad, keerulisema ameti inimesel on suurem bruto, aga makse võetakse ka rohkem maha… Nii et kätte saavad mõlemad lõppkokkuvõttes suht sama summa ja motivatsioon rohkem teenida väheneb. Milleks, kui ise sellest nagunii eriti kasu ei saa, vaid riik suurema osa endale võtab.
Äkki ikka siis niipidi on mõttekam, et olgu kõigil ühtne tulumaks ja madalama sissetulekuga inimeste parema toimetuleku kaitseks on tulumaksuvaba miinimum?
Ja noh, kui te ütlete, et siis pole riigil piisavalt piisavalt raha igasugu sotsiaalsete hüvede võimaldamiseks, siis… Minu loogika kohaselt – mida suuremad palgad, seda rohkem maksuraha riigile laekub, seda rohkem on ka võimalusi sotsiaalseteks hüvedeks. eksju. Aga selle eeltingimus oleks, et kõik saaksid ikkagi normaalselt palka. Ka teadustlöötajad, meditsiinitöötajad, õpetajad, päästeameti mehed… Ja neile kõigile maksab, riik, eks… Mis tähendab, et siis on riigil jälle raha vähem… Aga kui nende palgad on kõrgemad, siis sellest läheb ju ikkagi rohkem makse maha, mis on jällegi riigile hea, eksju…
Kuulge, ma satun järjest rohkem segadusse :D Aga ma praegu vist olen ikkagi jälle ühtse tulumaksu pooldaja. Kas äkki sellest oleks abi, kui see ühtne tulumaksumäär oleks veidi kõrgem? No näiteks 25%? Kas see oleks juba hirmus röövimine? Maitea, see oli lihtsalt üks uitmõte :) Ja neid madalama sissetulekuga inimesi kaitseks siis jällegi tulumaksuvaba miinimum. Aga kõrgema tulumaksu eeltingimuseks peaks olema ka muidugi kõrgemad palgad, praegustest pole küll enam midagi rohkemat võtta, arvan ma. Hinnad ja kulud on ju, krt, laes.
No kas pole siis ühtki riiki, kus oleks ühtne tulumaks, aga inimesed elaks üldiselt suht hästi ära ja sotsiaalsed hüved oleks ka enam-vähem ok?
Lõpetuseks jõudsin muidugi selleni, et kuna Eesti on minu kodumaa ja ma olen otsustanud siin elada, on p*rses poliitika üle kurtmine sama mõttetu kui külma kliima üle kurtmine. Jajah, Londonis on mõnusam ilm, odavamad hinnad ja avatumad inimesed. Ikka elan ju Eestis :)
Aga noh, valimas tuleb ju käia, nii et poliitikast võiks rohkem teada. Ja mitte ainult erakondadade eri suunitlustest, vaid hästi oluline oleks olla teadlik ka sellest, mis inimesed on suutelised oma lubadusi ka reaalselt ellu viima. Lubada oskab ju igaüks…
Äkki valiks seekord hoopis Rahvaliidu, ah?