Jan 192011
 

Päevade lugemine on sassis, aga tahaks igapäevaseid kokkuvõtteid siiski jätkata – nii palju, kui viitsimist on. Just selle mõttega, et ehk on kellelgi hiljem minu kogemuste lugemisest abi. Aga ka selleks, et ma isegi unustan kõike kiiresti – kui kunagi peaks ka kolmandale lapsele unekooli vaja minema, siis hea meelde tuletada.

Igal juhul mulle tundub, et Plika on suhteliselt unekoolitatud :) Arvasin küll, et Poisiga läheb kergemalt ja Plikaga kauem, aga hetkel tundub ikkagi vastupidi olevat. Sellest ajast saati, kui Plika haigus veidi paremaks läks, pole temaga enam mingeid probleeme olnud. Ta küll (moe pärast? harjumusest?) vahel protesteerib, kui teda voodisse panen, olgu siis lõunal või õhtul, sageli keeldub kallist-musist. Viriseb korra, samas voodist välja ei tule, laseb enamasti teki peale panna ja ongi korras. Lõuna ajal jääb 5-10 minutiga magama, õhtuti on poole tunni ringis omaette rääkinud – aga on pikali voodis, ei ürita sealt välja ega meie juurde teise tuppa tulla, lõpuks jääb ise magama. Mida muud saakski tahta?

Hommikused ärkamised on tal ka lõpuks paika saanud, enam ei tule äratada. Ärkab kaheksa paiku – täpselt nii, nagu plaani järgi paika panin. Kui ise õigel ajal ärkab ja ilusti magama jääb, järelikult plaan sobib!

Muidugi tuleb kindlasti veel ka kehvemaid uinumisi, aga arvan, need jäävad siiski eranditeks. Ja loodan, et ajaga kaob viimnegi voodisse paneku eelne protest, nii et musid-kallid saavad jälle au sees olema. Viimased kaks õhtut on igatahes nii olnud, et suures voodis poisi tissitamine ja Plikale laulmine on mõnusad, aga kui Poisi voodisse paneme ja Plikale unekallisid ja musisid tahame teha, siis hakkab ta virisema: ei taha kalli, ei taha tudu, ei taha majja (voodisse). Ütleme talle, et kui musi ja kalli ei taha, siis lihtsalt ei saagi, aga oma voodisse peab ikka minema. Kui ise ei lähe, siis tõstame. Ja kui ta juba voodis on, siis protest lakkab.

Poisi unedega on veidi keerulisem. Ma väga ei saa kuidagi kurta – ta ju magab 4-5h järjest lõunaund ning jääb nii lõuna- kui ööunne enamasti suht vaikselt ja iseseisvalt. Aga õhtusesse toaunne jäämisega on endiselt probleeme, öösel ärkab minu meelest liiga tihti ja saab liiga tihti tissi (jällegi – kõik on suhteline, mõni 3-tunnistest vahedest unistabki), lisaks on ta hommikuti hakanud liiga vara ärkama, mis teeb kella 11-ni üleval püsimise keeruliseks.

Eile ärkas Poiss lõunaunest vist umbes poole nelja paiku. Virilaks muutus juba tunni-pooleteise pärast, läksin teise tuppa, et ta saaks mul süles rahulikult nutta. Süles jäi üsna kähku vait ja vahtis ringi. Plika tuli ka magamistuppa, olime siis kolmekesi voodi peal. Nii, kui Poissi sülest ära panna üritasin (selili voodile), hakkas karjuma. Süles oli rahul edasi. Lõpuks proovisin teda kõhuli voodisse panna – kustus hetkega ja magaski oma õhtuse une suures voodis. Sedagi ainult pool tundi, poole kuuest kuueni. Mingeid väsimuse märke ma aga ikka kogu selle aja jooksul ei täheldanud – keeruline on ju nii!

Õhtul jäi pärast vaikset sahmimist ja jorinat oma voodis iseseisvalt ilusti tuttu, kella üheksaks magas kindlasti. Pool kaksteist hakkas nutma, me olime Abikaasaga sel ajal veel elutoas. Tavaliselt on sellisel ajal nutt selgelt läbi une jorisemine, mis 10 minuti reeglit järgides alati vaikib. Eile tundus aga kõvem olevat. Hüsteeriline mu meelest mitte, aga ütleme nii, et kui ma oleks sel ajal pidanud samas toas olema, oleks ilmselt ikka sülle võtnud. No aga me olime teises toas, nii et ma käisin vahepeal küll ukse taga hiilimas ja kuulatamas, kuna otsest hüsteeriat aga ei kostnud ja nutt jäi aeg ajalt vaiksemaks või täitsa vait, ei hakanud tuppa minemise ja sülle võtmisega segama.

See oli kõige raskem 10 minuti reegli järgmimine kogu senise unekooli jooksul üldse. Mitu korda mõtlesin, et äkki ikka läheks võtaks sülle – siis jälle, et kui tal nagunii olen nutta lasknud, ootan siis ikka kümme minutit ära, oleks ju nõme poole pealt katkestada, kui magama jäämise lootus just selle aja pärast on. Ja täpselt kümne minuti pärast lõplik vaikus saabuski (enne seda miski hetk oli ka, juba lootsin, et nüüd on kõik, aga siis vigises jälle).

Tunni aja pärast hakkas jälle nutma – siis olime just magama minemas. mina pesin veel hambaid ja asjatasin, Abikaasa läks enne magamistuppa. Selleks ajaks, kui ma ka voodisse jõudsin, oli Poiss juba Abikaasa süles rahunenud ja oma voodisse tagasi pandud.

Ja ma ei tea, kas see oli nüüd sellest, et Abikaasa pani ta üle tüki aja kõhuli, igatahes magas ta siis peaaegu neljani. Ärkas, virises, sai tissi, neljaks oli oma voodis tagasi ja magas. Kolmveerand kuus vigises jälle, tõstsin suurde voodisse tissi otsa, siis järgmine vigin veerand kaheksa, proovisin tissiga und veel pikendada, aga pool kaheksa olid silmad pärani ja kukkus lalisema.

Pool tundi laliseski omaette, mina tukkusin veel. Siis ärkas Plika ka ja tõusime kõik üles. Aga poole kaheksast üheteistkümneni üleval olemine on Poisile ilmselge liig. Kui mulle kunagi tundus, et Poiss tahabki nüüd kolm tundi järjest üleval olla, siis selleks ajaks on ta juba üleväsinud.

Algne plaan oli mäletatavasti selline, et Poiss magab poole üheksani ja läheb 11 kärusse pikale unele – 2,5 tundi oleks just paras vahe olnud. Nii et ma ei teagi nüüd, mis teen. Täna vaigistasin tema virilust kella kümne paiku tissiga ja panin ta juba pool üksteist kärru magama. Aga see tissiga vaigistamine mulle tegelikult ei meeldi, see pole ju õige.

Ehk õnnestub näiteks nii, et Poiss magab hommikul kaheksani ära ja läheb pool üksteist kärru… Ja siis magagu, kaua magab, poole neljani on ka okei, üle viie tunni tavaliselt ei tule. Käruune alguse pool tundi varasemaks nihutamine pole probleem, kuni õhtune ärkvel oleku aeg koos ühe lühikese unega liiga pikaks ei veni. Samas päris kell kümme Poissi kärru pikka lõunaunne panna tundub ka liiga vara olevat. Ja kui ta peaks juba kahest sellest ärkama, läheb õhtune graafik sassi…

Eks ma katsetan, peamine on ikkagi see, et Poisil oleks hea. Kui tundub, et on vaja kolmele päevaunele tagasi minna, eks siis läheme. Aga esialgu katsetan siiski veel kahe unega, ehk leiame sobiva rütmi.

Öiseid söömisi tahaks ka ikkagi küljest ära harjutada. Praegu on asi enamjaolt minu viitsimises (kergem on öösel nutu peale tiss suhu toppida, kui süles nutta lasta, et rahuneks ja edasi magaks), natuke ka kõhkluses: mis siis, KUI ta ikkagi vajab öösel süüa, ei taha ju last näljutada. Samas igasugune loogika ütleb, et ei taha. Mitmete raamatute järgi on enamik lapsi valmis juba kolmekuuselt öö läbi magama. Poisil on olnud ilma igasuguse minupoolse vahelesegamiseta 12-tunnised söögivahed, kaalu tuleb juurde korralikult, üle keskmise. Nii et jah, ma peaks oma kõhklustest ja laiskusest üle saama.

Tänase öö näitel – oleks pidanud enne nelja ka tissi asemel süles hoides maha rahustama ja üritama uuesti magama panna. Aga sel ajal on uni niii magus. Ja ma alati kardan, et äkki ta nutab mul süles pool tundi ja lõpuks pean ikka tissi andma, mis oleks siis täiesti asjatu aja ja närvide raisk. Aga ega enne ei tea, kui pole proovinud.

Nii et ma varsti võtan end kokku ja proovin. Sest usun – kui Poiss konkreetselt öiste söömisteta ära harjutada, siis ärkaks ta öösel järjest harvemini ja lõpuks üldse mitte. Ja kuue paiku hommikul tõstan ta juba hea meelega kaissu tissi otsa.

Usaldan oma sisetunnet küll järjest rohkem, aga alati see siiski ei tööta. Vahel ikka kahtlen, kas on õige lasta Poisil üksi joriseda või peaks laskma selle asemel süles nutta. Üks raamat ju ütleb, et üldse ei tohiks üksi nutta lasta, lapsel oleks hea lasta süles magama jääda, kuni ta on valmis üksi magama jääma. Teine raamat aga ütleb, et laps ei oska iseseisvalt magama jääda ja teda tuleks õpetada – see viimane tundub loogilisem. Ehk siis jah, ma peaksin ise oskama eristada unejorinat ja kõvemat, meeleheitlikumat nuttu. Üle poole ajast tuleb see välja, vahel aga kahtlen. Vahel annan alla ja võtan sülle ning pärast mõtlen, et äkki oleks ise magama jäänud, ehk segasin teda asjata. Teine kord jälle ei sega vahele, Poiss jääb ise magama, mina aga mõtlen, ega ta äkki ennast magama ei nutnud, ehk oleks pidanud ikka sülle võtma.

Keeruline :D Aga nii palju kannatust mul pole, et laste kõrval passida, kuni nad ükskord on “valmis” üksi uinuma. Mulle tundub igati loogiline, et me peame aitama neil seda oskust omandada. Nii et treenin edasi oma jorina ja kõva nutu eristamise oskusi :)

Oh, jälle sai nii pikk jutt. Aga noh, enamik teist jättis selle nagunii vahele :)

  7 Responses to “Jätkuvalt unekooli teemal”

  1. Kas plikat see üles ei ärata kui poiss öösel nutab? Üldse tundub su plika ikka nii tubli tüdruk olema, täiesti armas on juba lugedagi.

    Meil on ikka suht status quo – iga kahe tunni tagant tiss, ainult paar viimast ööd on olnud kaks korda neljatunnised vahed. Ja ma ootan seda välist sundi, et unekooli tegema hakata, lihtsalt niisama ei raatsi, liiga mõnus on kui beebi terve öö kaisus nohiseb. Ja liiga lihtne on ta iga kord tissitamisega päevaunne saada. Kui ikka suure voodi pealt mahakukkumise oht tekib reaalselt, siis on viimane aeg hakata beebivoodisse harjutama :) Ja ma kardan küll, et mida kaugemale ma seda lükkan, seda raskem saab see olema. Sinu poisi ja plika pealt vaadates muidugi kahtlaselt lihtne :)

  2. Mulle tuli kolmanda lapse puhul täiesti üllatusena see, et ta tahab kõhuli magada, eelmised kaks ei olnud selleks mingit soovi avaldanud :) Aga ajapikku lihtsalt leppisin sellega, sest selili pannes hakkab ta käte-jalgadega vehkima nagu putukas, kes tahab ennast ümber pöörata, isegi siis, kui ta voodisse pannes juba magab. Nüüd viimasel ajal on küll leppinud ka sellega, kui panen ta külili magama. Siiski, peale seda, kui lapsele lõpuks peale kuuma suveriideid pidi hakkama selga panema, siis kärus on ta küll õppinud selili magama.

  3. Aga järsku on poisi ööuni sellepärast selline hüplik, et ta päeval magab liiga palju. Päeval ei tohiks magada üle 3-tunniseid unesid.

  4. Reet, Plika Poisi nutu peale üles ei ärka – kui juba magab, magab sügavalt ja hommikuni.

    Kui beebit on mõnus kaisus hoida, siis mina ka ei viitsiks teda öösel iga toitmise järel oma voodisse panna. Minul enam pole terve öö mõnus, sellepärast panen. Hommikul on mõnus, siis on kaisus.

    Plika ja Poisi öine oma voodisse harjutamine läks ilmselt ka sellepärast suht kergesti, et päevaunedest oli oma voodis magamise harjumus olemas, see oli neile tuttav koht. Ma ei mäleta, kus su laps päeval magab – kui kogu aeg ainult sinu voodis, siis ei pruugi hiljem nii kergelt minna.

    Ja tissi otsas magama panemine on küll väga mugav, aga vähemalt minu kogemuse põhjal läheb lõpuks sellest võõrutamiseks väga palju aega ja vaeva. Mida kauem ootad, seda vaevalisemalt läheb.

    Nii et ehk sobiks sulle mingi kuldne kesktee? Tissi otsas magama jäämise võib ju küljest ära harjutada, aga laps võib ikka öösiti suures voodis edasi magada. Eks sa ise tead ja tunned, kuidas kõige parem on :)

    Evelyn, meil toimis kõhuli magamine suurepäraselt, kuni ta ei osanud edasi liikuda. Enne seda ma ei tundnud kordagi, et peaks teda mingil põhjusel teistmoodi magama harjutama. Kui ta aga läbi une pidevalt peaga vastu voodi pulki roomama hakkas ja selle peale üles ärkas, harjutasime ta jälle selili magama. Toimib ka niipidi. Kärus on algusest peale ainult selili olnud – seal ju rihmad all, kõhuli panemist ei kujutaks ette. Vankris on muidugi kergem, mul õe poiss magab ka vankris (ja igal pool mujal) kõhuli.

    Birgit, see võib täitsa tõsi olla. Eks ma vaikselt katsetan ja vaatan, kas läheb paremaks või mitte.

    Samas öösel pikalt üleval pole ta kunagi – lihtsalt nutab, rahuneb (olenevalt nutu tugevusest kas voodis või süles), vajadusel sööb, magab kohe edasi. Nii et selle põhjal pigem tundub, nagu tal oleks vanast ajast harjumus sees tihti tissi saada, mitte et und poleks.

    Tänase 10.30 kärusse panemise tulemuseks oli see, et ta ärkas 13.45 ja enam magama ei jäänud. Üle kolme tunni on igati arvestatav lõunauni, aga kuna see algas nii vara ja kestab tavaliselt kauem, on meie graafik nagunii sassis. Eks siis vast alustab õhtuse toaunega varem ja magab 45 minuti asemel 1,5 h vms, seda on varemgi juhtunud.

  5. No kui täpne olla, siis õigupoolest on meil ka suure korviga vanker, mitte käru :)
    Aga see peaga vastu pulki roomamine sai meil ka probleemiks. Siis hakkasimegi külili panema. Ja sealt ta siis vajub vahel selili. Aga kohe selili panna küll ei õnnestu ja kuna meil niigi on linnuunega beebi, siis ma pole riskinud eriti palju katsetada ka. Las magab, kuidas magab, peaasi, et magab :)

  6. Mina loen tööl huviga, sest mul on siin aeg ajalt liialt vaba aega. Loen ja õpin ja vahemalt olen kunagiseks oma lapseks valmis ning tean, et see lihtne ei ole.

  7. meie kutt ka roomab magades, aga pulgavoodil on pehme kaitseriba, et ta pead ära lüües ei ärkaks/haiget saaks. selili poissi magama panna ei ole veel 8 ja poole kuu jooksul õnnestunud ning mul ei ole tegelikult selle vastu midagi, et ta kõhuli magab. ainult käruga on kööga, sest kutile ei meeldi rihmadega kinni olla ning kärus kõhuli magamiseks on ta liiga suur; selili lihtsalt ei jää :(

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)