Ma olen täna õige palju igasugu asju lugenud, mitmest-setmest kohast. Uudiseid, blogisid, foorumeid… Ja jälle pean tõdema, et kurta ei tohiks üldse, meie elu on ikka superluks ja kõik on nii hästi.
Mulle meeldib, kui on mõned kindlad eesmärgid. Et ikka oleks, mille poole püüelda, mida igapäevase tegevuse käigus silmas pidada.
Minu jaoks on kõige olulisem eesmärk praegu ja ka tulevikus meie kõigi sisemine rahulolu. Oskus tunda rõõmu hetkest ja pisiasjadest.
Õnnelikud lapsed – neile pole selleks ju palju vaja. Pisut sööki ja riideid, eelkõige aga armastavaid ja rahulikke vanemaid… Ja ongi elu ilus.
Selleks, et mina oleks armastav ja rahulik vanem, pean ma ise oma eluga rahul olema. Elu huvitavamaks muutmine õnnestub viimasel ajal üsna hästi – pidevalt on kuskil käimist. Hoolitsen ühtviisi nii keha (ujumine, hambaarst, kosmeetik, juuksur) kui vaimu (raamatud, teater, vanad sõbrad, uued ja taasavastatud vanad tuttavad) eest.
Abikaasa kohta mina ju tegelikult rääkida ei saa. Kuna ta veedab aga enamik ajast tööl ning see on endiselt rahuldustpakkuv, uute väljakutsete, toredate kolleegide ja hea söögiga, siis usun, et sellega on ta ikka väga rahul (ehkki on ka probleeme ja halvemaid päevi, kus neid poleks). Kodus üritan mina parem naine olla ja vähem viriseda – kuna olen ise järjest rohkem rahul, siis tuleb see ka järjest paremini välja, lisaks käituvad lapsed selle tõttu paremini… Kõik on seotud. Usun, et Abikaasa oleks kindlasti veel õnnelikum, kui ta saaks rohkem sõpru näha ja tööväliselt mitmekesisemaid asju ette võtta, aga elul pole ka praegusel kujul väga viga, arvan ma 🙂
Kahekesi peaksime rohkem ette võtma, sellega tuleks rohkem tegeleda. Teatriplaanid on hea algus 🙂
Pidevat rahulolu valmistab see, et suutsime leida nii mõnusa kodu. Siin on kõik veel väga ligadi-logadi, aga ikkagi päris oma ja meeletu perspektiiviga. Ma tõesti ei oskaks hetkel ideaalsemat varianti ette kujutada – vanemate ja kesklinna lähedal, vaikne, ruumikas, omaette, suure aiaga… Hea küll, sellest parem oleks olnud päris oma maja, aga sellest poleks meie jõud kindlasti üle käinud. Siin on ka praktiliselt oma maja tunne ja üleüldse läks meil selle diiliga lihtsalt kuradima moodi õnneks.
Ja oma koduga on muidugi seotud ka hetke ainus suurem materiaalsem eesmärk – renoveerimine, remont. Muust ma mõelda ei suudagi. Ja püüdlen kogu aeg selles suunas, et kõik hädavajalik saaks suvel tehtud (millele eelneb tohutult planeerimist, rahade klapitamist, uurimist, mõtlemist).
Nii et kurta ei saa kohe mitte kuidagi. On armastav pere, on kodu, on raha, on tervist. Ainult rõõmustada saab, et kõik nii hästi on. Muu oleks puhas patt.
Rõõmuga edasi eesmärkide poole 🙂