Mar 102011
 

Ma olen nüüdseks kuus korda trennis käinud… Tundus, et juba tükk aega käin, aga kordi on kokku nii vähe.

Esimesed neli korda olid ok, viies kord sel esmaspäeval läks aga kõik nihu. Väljas oli hirmus libe, jõudsin suht viimasel minutil kohale. Kui tavaliselt enne trenni algust lihtsalt oodatakse, siis seekord tegi treener nii aega parajaks, et rääkis mingitest põhiasenditest ja muust värgist, mida oleks ka kuulda tahtnud. Jõudsin nii viimasel minutil, et saal oli juba üsna täis (ja see väike saal on nõme nagunii). Kuna üks eelmine kord oli treener viimastele matid maha pannud, et kõik ära mahuks, siis seekord sättisin ennast kiirelt ja hajameelselt ühele tühjale matile, mis osutus otse loomulikult kellegi omaks, kes tol hetkel WC-s oli – väga piinlik, siblisin siis kähku mujale. No ja siis ma ei jõudnud üldse kaasa teha ja vahepeal oli sihuke tunne, et nüüd hakkan nutma – ausalt, ise ka ei tea miks. Lõõgastuse ajal tabas mind köhahoog, aga kuna teisi ei saa ju segada, siis paar korda purtsusin ja ülejäänud aja hoidsin suure vaevaga köha tagasi… Nii palju siis lõõgastumisest :P Lõpetuseks sain sellest kõigest peavalu, mis veel järgmisel hommikulgi alles oli.

Aga noh, ega ma siis sellepärast pead norgu ei lasknud. Ja õigusega – täna oli väga mõnus trenn. Ma ütleks, et isegi üks mõnusamaid siiani. Mul oli suht okei koht, nii et ma nägin hästi treenerit ja suutsin kogu kava õigesti kaasa teha – alati varem olid mingid liigutused, mis sassi läksid, nüüd sain enam-vähem tehtud. Ja lõpus oli kohe selline tunne, et olen mõnusalt läbi.

Mul on tegelikult ikka veel tihti tunne, et ma teen neid harjutusi valesti – tunduvad kas liiga lihtsad või liiga keerulised. Aga noh… Maitea. Võib-olla mul mõned kehaosad lihtsalt painduvad paremini kui teised, see on kah võimalik.

Ja üleüldse, mis sest kuuest korrast ikka saab. Vaatame kuue kuu pärast uuesti, eks.

Kuna eelmine nädal jõudsin Poisi arstiaja pikalevenimise pärast ainult ühe korra trenni (üheksapäevane vahe on ikka LIIGA pikk!), siis see nädal lubasin endale selle tasa teha – olen juba kaks korda käinud ja lähen laupäeval ka.

Täna Tage ja treeneri jutuajamist kuulates sain teada, et on olemas sihuke asi nagu jõusaali ringtreening. Noo, mina olin alati ette kujutanud, et kui ma tahaks mingil põhjusel jõusaali minna, siis pean seal musklis meeste vahel ise välja mõtlema, kuidas need masinad töötavad ja… Ausõna, poleks üldse läinud end lolliks tegema :D Aga see ringtreening tundub üsna lollikindel isegi minusugusele ullikesele… Võib-olla proovin kunagi ära!

  2 Responses to “Trennid ei ole vennad”

  1. Seda et. Kui sul pärast trenni tuleb peavalu, siis võib see vabalt olla samal põhjusel, mis minul – et vett on vähe joodud. Ma ikka tükk aega kannatasin, enne kui keegi mulle ütles, et proovi vett juua. Iga kord ei tule muidugi peavalu, aga et kui tuleb, siis võib esiti proovida kõvasti vett juua. Äkki aitab. Ja kui ei olegi sellest, siis halba ikka ei tee :)

  2. Seda ma mõtlesin jah, et miks Tikrit vahepeal trennis pole näinud. Laupäeval siis kohtume :)
    (tegid jah mõningaid harjutusi valesti aga küll harjutamisega asi paraneb)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)