Apr 032011
 

Täiesti hämmastav, kui palju on mõttetut nodi (ja mul on tunne, et ma olen sama asja siin juba korduvalt nentinud). Vanasti olin suur asjade äraviskaja ja nüüdki meeldib mulle väga ebavajalikust kraamist vabaneda, mõtteviis on aga muutunud, seega ei saa ju niisama miskit prügikasti loopida, kõigele kasutuskõlblikule tuleb uus omanik leida, kõikvõimalikku nodi taaskasutada. Kõige selle organiseerimine on tunduvalt keerulisem, kui niisama prügikoti täitmine.

Täna tuli üle pika aja hoog peale (ammu olen oodanud, sest hunnikud kasvavad üle pea), hakkasin sortima veidrat kraami, mis igal pool kappides, karpides ja riiulitel on. Paberimajandusest haaknõelteni, CD plaatidest vanade riieteni… Ja kõik need sada tuhat muud asja, mis sinna vahele jäävad.

Viskasin päris palju asju ära. Mitu kotitäit asju sai ära andmiseks kõrvale pandud. Palju sai ära organiseeritud. Aga… Ikka on kõik sama sassis :D Sest organiseerimisega ei jõudnud ma kaugeltki lõpuni ja jõud lõppes otsa, nii panin kõik karbid-kuhjad sama targalt kappidesse ja riiulitele tagasi.

Abikaasa imestas kah, et ma mässan juba tunde, aga silmaga nähtavat tulemust ei mingisugust. Noo, ma vähemalt TEAN, kui palju ma täna ära tegin. Aga tõsi ta on, tahaks ju mingit nähtavat tulemust ka.

Abikaasa teatas, et ta tunneb ennast kasutuna (panime kell kaheksa lapsed magama, leiva kerkima ja siis hakkasin mina koristama, tema mingit sarja vaatama) ning otsustas minna teisele poole, et üks tuba mööblist tühjaks tõsta (vat me peame hakkama põrandat ja seina lõhkuma). Öösel peale kella kahtteist on ju see kõige õigem aeg mööbeldamiseks :P

Mul on suur unistus. Kodust, kus kõik on remonditud ja korras, funktsionaalne ja puhas. Mis on nii ilus ja valmis, et ma saan võtta kõik oma tilulilu (kujukesed, fotoraamid, küünlad jne jne jne) ja selle paika sättida, nö viimase lihvina. Need on juba aastaid kappides oodanud, sest me muudkui kolime ja ei jõua korralikult sisse seada – Tartus Tiigi tänaval oli vist viimane koht, kus kõik oli selliste pisiasjadeni ära sätitud, edaspidi oli muude asjadega nii palju tegemist, et kõik nipsasjakesed jäid kastidesse paremaid aegu ootama.

Unistan sellest, et kõik ebavajalikud asjad saaks elamisest välja. Ja et kõik ülejäänud asjad oleks täiesti ära organiseeritud. Et kõigel oleks oma koht. Et ma teaksin TÄPSELT, kus miski asub. Kunagi oli see iseenesestmõistetav… Viimaste aastate arvutute kolimiste käigus vaid helesinine unistus. Üksi oli kergem, perega on asju mitu korda rohkem :)

Aga on täiesti reaalne, et kõik need unistused täituvad suuremas osas veel selle aasta jooksul. Nii et tegelikult on kõik ju imeline! Lihtsalt kannatust on veel vaja… Ja mina pole just maailma kõige kannatlikum inimene.

  4 Responses to “Koristamise nõiaring”

  1. Mul on (ka) metsik sorteerimise ja ümberkorraldamise tuur peal, aga nagu ikka sellistel hetkedel, olen kodust oi-kui-kaugel.

  2. Kuu seis soosib vist koristamist ja asjadest loobumist :D Meil on ka täna sortimispäev. Ja olen sama dilemma ees, et ei taha ära visata, kui on korralik asi, aga uute omanike leidmiseni peab need ikka kuskile enda juurde ära paigutama :(

  3. ma südamest loodan, et ma olen lõpuks kohas, kuhu ma jään kauemaks kui pool aastat ja jõuan ka asjade paigutamisega lõpuni. hetkel on hullumaja, sest remont ootab ka ees :?

  4. Noh, minu kogemused näitavad, et pisiasjadeni paika sätitud kodu tuleb siis, kui lapsed on suured. Ma sätin ja sätin ja siis avastan ikka ja jälle, et keegi on midagi omamoodi ümber sättinud, või mõnd küünalt hambaga proovinud või arvab, et mänguasjad on seal kohal, kuhu mina enne perekonnapildi panin, hoopis ilusamad

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)