Apr 142011
 

Mulle meeldib see, et oskan rõõmustada igapäevaste pisiasjade üle, aga pole vist erilist mõtet iga päev blogisse kirjutada, kui tore see on, et päike paistab või et mul on nii ägedad lapsed. Ja ka igasuguste muude teemadega tundub viimasel ajal kogu aeg, et ma olen ju sellest juba kirjutanud, mis mõtet on ennast korrata. Nii ma siis ei kirjutagi midagi, ehkki mõnest asjast ometi võiks. Kõik tundub kuidagi… Tähtsusetu.

Eks ma üritan tagantjärele mõned asjad siiski kirja panna, mis vähekenegi mäletamist väärivad tunduvad.

Sisemine valgendamine tundub mõjuvat – too surnud esihammas, mis varem teistest oma tunduvalt tumedama värvusega üsna selgelt eristus, on nüüd märkamatum. Kas just päris nii hele, kui teised, aga igal juhul parem. Ja valgendajat võib ka mitu korda juurde panna, nii et olen väga põnevil, mis sest lõpuks välja tuleb. Igaühel on oma kehaga seotud ebakindlused, naeratusega seotu oligi vist minu suurim. Mitte et ma oleks nii kohutavalt põdenud või naerdes kätt suu ees hoidnud, aga ikka vaatasin tihti peeglisse ja soovisin ilusamaid hambaid. Tundub, et varsti saangi (juba praegu on!) – ja ei pidanudki kroonide panemisele ulmelisi summasid kulutama.

Swedbank juba teab, kuidas staažikaid kliente mõnitada. Ilmselt said kõik kliendid internetipangas teate, mis tänas selle eest, et oled olnud 15/26 aastat nende klient (need siis konkreetselt minu ja Abikaasa näitel). Ja kui sa arvad, et nad äkki pakuvad sulle siis näiteks tasuta ülekandeid (kasvõi pangasiseseidki) või oma logoga kohvikruusi (mitte et ma nii kohutavalt mõttetut nänni tahaks, see oli lihtsalt suvaline näide) – oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida põnevat internetipangas veel teha saab. Ausõna, ma sattusin seda kirja lugedes nii marru, et kui mul poleks nende eluasemelaenu kaelas, oleks otsemat teed pidi mõnda teise panka marssinud ja oma finantselu sinna üle kolinud. Aga noh, praegu on nii, nagu on.

Mind häirib, et ma olen nii tohutult hellahingeline. Ma ei kannata kuulda/lugeda/vaadata midagi halba ega kurba. Igasugused kuriteod, väärkohtlemised, vägivald, piinamine, surmad, sõjad… Ma ei taha! Leopardikaamera on paarist kohast läbi käinud, juba see pisike surnud loomapoeg, mis pole tegelikult mingi traagika, eks, teeb mind nii kurvaks, olemise nii vastikuks. Rääkimata siis sellest, kui satun juhuslikult kogemata lugema sellest, kuidas mõni beebi või väike laps on haiget või surma saanud… Täiesti õudne. Ma ei taha teada, tahan elada oma roosas mullis. Ja see ajab mind vihale, sest elu ongi karm ja võiks ju veidi rohkem taluda.

Kusjuures ega ma enne küll nii õrnahingeline polnud, see on ikka täiesti pärast laste saamist tulnud. Nii ma siis lihtsalt üritangi kõikvõimalikku negatiivset vältida. Ma tean, et selliseid asju juhtub, aga mina ei saa sinna midagi parata ja ma parem ei kogu endasse sellist infot.

Lugesin eile õhtul ühe jutiga läbi Margus Karu “Nullpunkti”. Täitsa meeldis, ehkki mind häirib see, et kõik Eesti tänapäevased (noorte)raamatud ja filmid on ainult sellisest süngest elust. Normaalset on ju tegelikult ka! Aga noh, normaalsus on ilmselt igav ja see ei müü.

Raamatutes talun ma vägivalda väheke paremini – pole visuaalset pilti, samuti on lohutuseks see, et tegu on väljamõeldisega – mis siis, et elu ongi selline ja tihti on teosed mingil määral autobiograafilised.

Oskab keegi äkki veel mõnd head raamatut soovitada? Hoolimata süngusest on neid Eesti asju siiski üsna põnev lugeda. Nirti oma on mul läbi… Mis viimasel ajal veel ilmunud on?

  8 Responses to “Vahel tundub, et kõik on juba öeldud”

  1. "Nullpunkt" muidugi põhineb päris elul ja päris inimestel.. aga nii hull kindasti polnud, kui ta seal kirjeldab..

  2. Swedbank vist ikka osadele midagi pakkub ka selles kirjas, minu mehele pakuti soodsamat eluasemeaenu või autoliisingut. Meil neid ei ole ka kumbagi praegu. Aga me just läksime nordeasse üle asjadega, kinni just ei kavatse panna swedi arveid aga nende käitumine on tihti üleolev ja ülbe. Kuigi mees mul kuldklient ja mitte laenudega vaid palga pärast, suhtumine pole siiski parem kuidagi. Näiteks võeti talt aasta peale krediitkaardi sulgemist ikkagi kuumaksu, selle avastas lõpuks üks teller kui teist tüüpi kaarti avama läksime. Ja siis võttis neil ka üle 2 nädala, et seda raha tagasi kanda. Kõik ju teavad kuidas pank käitub kui ise paar päevagi võlgu oled neile :)

  3. Jaa! See hellahingelisus on minulgi tulnud just pärast lapse sündi.

  4. Hommik!
    Ja nii ongi…Olen küll ise ka Swed.-i klient (kuldklient lausa :D ) ja sellega kaasnes siis pangasisene tasuta ülekannete tegemine.Asi seegi,eks ole.Kuid suhtumine on tõesti mitmel korral asju ajades (ka firma asju)olnud hämmastavalt jäik ja ülbegi.Firmale tehtud alles hiljuti nüüd uus konto teise panka.Kinni küll firma arvet Swedis ei pane (oma firma klientide kaalutlusel ja välisarvelduste laekumise kiirusel),kuid kui eraisikuna poleks laenuseotust antud pangaga,siis kergitaksin küll mütsi.
    Asju aetud nii mitme teise konkurendiga ja no ei ole selliseid negatiivseid kogemusi siiani.Millest küll see ometi tuleneb?Ja tuttavatelt kuuled ka ikka ja ainult Swed.-i kohta negatiivset.

  5. Linda-Mari Väli "Eikeegi eikunagi ei kusagil" võib-olla meeldiks sulle.

  6. Kadi, ma olen muuseas ka hetkel kuldklient – ei vasta enam ammu tingimustele, nii et küllap enam mitte kauaks. Aga PANGASISESED tasuta ülekanded on ka paras mõnitamine, arvestades seda, palju nad teistesse pankadesse kandmise eest koorivad :P

  7. swedbank on jah nõme. rootsis vahetasin nordea vastu ja olen rahul. peaks eestis sama asja tegema… ei ole viitsinud uurida, mida head nad mulle pakuksid.

  8. "oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida põnevat internetipangas veel teha saab. " ju siis CRM-i automaat-robot hetkel ei suutnud sulle pakkumist välja mõelda, aga ära muretse, küll ta tulevikus suudab

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)