May 312011
 

Tervel meie perel on nohu ja lastel lisaks palavik. Õigemini Poisil oli reedest pühapäevani, täna vist enam mitte. Plikal see-eest alles täna tuli – ma poleks osanud kahtlustadagi, aga ta oli hommikul nii vaikne ja lesis diivanil, selle asemel et mängida. 37,5 – ma ei teagi, kas tema kohta veel kehtib see väikelaste reegel, et palavik on alates 37,4? Loodame, siis polegi nagu teist õieti. Igatahes jäi ta diivanile magama, kuni ma väljas Poissi unele kõigutasin.

Poisil oli nädalavahetusel 38,4 ja 38,2, seega ma midagi ette ei võtnud, lasin tal lihtsalt palju ilma mähkmeta olla ja andsin muudkui juua. Täna oli tunda, et palavikku enam pole, aga miskipärast ärkas ta hommikul enne kuut ja röökis, vahepeal sai Abikaasa ta mõneks ajaks maha rahustada, kui ma teda enne üheksat välja magama panna üritasin, röökis jälle üle poole tunni… Mul olid närvid läbi nagu politseikoeral.

Täitsa lõpp, noh, ma ei kannata hommikust virinat. Plika ärkas alati normaalsel ajal, 8-9 paiku, Poiss on aga 6-7 mees ja halvematel päevadel ärkab isegi enne seda. Kuna mina aga ei suuda kunagi enne keskööd magama minna, sest esiteks pole und ja teiseks on see ainus aeg, mil ma segamatult oma asju teha saan, siis hommikul kell pool kuus nutu peale ärkamine viib mu lihtsalt nii endast välja, et ma hakkan ise ka karjuma. Võeh.

No ma loodan, et tänahommikune jant oli sellest pirnist, mis Poiss eile sõi, siis oleks vähemalt mingigi seletus.

Pidime täna ühele kokkusaamisele minema, aga Plika palavik tõmbas sellele kriipsu peale. Õhtuks oleme onunaise sünnipäevale kutsutud, täna ju on soe ilm, tuleb aiapidu… Ja no ma ütlen ausalt, ma ei ole veel sinna mineku mõtet täiesti maha matnud – kui Plika palavik ei tõuse (äkki langeb?) ja ta ise kõbus on, siis ehk ikka läheme… No näis.

Pühapäeval on Tallinnas kokkusaamine teiste augustipõnnidega, selleks ajaks on Poiss loodetavasti täitsa terve. Samas poolteist nädalat vana nohu ju enam ei nakka, nii et minemata vast ei jää. Paar teist põnni jäid ka värskelt haigeks, tuleb pöialt hoida, ehk jõuavad pühapäevaks ikka terveks saada.

Mul endal läks eile õhtul nina kinni ja kurk oli hell, aga jõin tassikese hiina teed ja tänaseks on nohu küll alles, aga nina õnneks täiesti lahti. Need kevade salakavalad ilmad, mis muud…

Aga küllap kõik siiski varsti terveks saavad, kuidas muidu :P

May 282011
 

…ja tõi Plikale suure kotitäie klotse, mis sobisid kokku nendega, mis ema kunagi ostis. Nii peenelt läks, et kahe koti peale on kokku kolm mängumehikest ja kõik eri värvi :D

See selleks. Igatahes on rõõm näha, et kõrgharidus pole mööda külgi maha jooksnud ja kaks 27-aastast naist isegi pärast siidri joomist maja ehitamisega hakkama saavad:

CIMG3734

May 272011
 

Kui ma pool kuud tagasi lisatoiduaktsiooniga alustasin, tegin seda purgitoitudega, kuna minu tehtud püreed ei paistnud peale minevat. Eile sai aga viimane purgitoit otsa, nii et täna olin ma lihtsalt sunnitud jälle ise tegema. Sügavkülmas ootas vanast ajast lillkapsas, mida varem üsna vastumeelselt söödi. Samuti oli seal kaks jääkuubikurestitäit lihapüreed – blenderdatud Märjamaa lihatööstuse mahedat veisehakkliha. Nüüd aurutasin lisaks porgandeid ja blenderdasin needki ära.

Segasin kokku 125-grammise purgitäie, umbes pooleks lillkapsast ja porgandit ning ühe suure kuubiku liha.

Ja sõi purgi tühjaks! Hea isuga! Mul on nii hea meel! Ilmselt oli ühendavaks võluelemendiks porgand, mida ma Poisile miskipärast varem pakkunud polnud, aga mis purgitoitudes kõigis sees oli. Ju see siis maitseb talle, magus värk ju.

Aa, aga miks ma üldse jälle ise tegema hakkasin – sest purgitoitude koostiseid lugedes nägin, et ega seal suurt midagi erilist pole. Ikka kartul, porgand, lillkapsas, liha… Mõnel veidi riisi, maitseks sellerit vms. Hea küll, suvikõrvits oli see, mida ma Pärnust mahedalt pole saanud. Aga ülejäänud asjad on ju olemas. Ja miks ma siis peaks ostma kalli raha eest purgitoitu, mis on siiski üsna surnud, kui ma saan mahedast kraamist selle kõik ise kokku keerata? Jah, ma teen iga juurikat korraga umbes 7-10 pisikest purki sügavkülma, aga ikka tunduvalt etem, kui poetoit.

Nii et teen nüüd soolased püreed jälle ise. Magusaid ostan, sest praegu pole ju midagi saada, millest teha. Putru saab Holle pulbrist – tatrajahu sai otsa ja noh, pulbrist on palju kergem teha. Mis siis, et kilohind tuleb röögatu – vähemalt on mahe, mugavus maksab ja sellest pakist jätkub üpris pikaks ajaks ka. Pikemas perspektiivis peaks hakkama lihtsalt koduseid kaerahelbeid ja muud taolist peenestama, et ta õpiks väiksemaid tükke sööma, aga mul pole selleks hetkel ühtki sobivat vahendit (kohviveskit, saumikserit vms), nii et… Las ma siis ajan veel mõnda aega eriti laisalt ja mugavalt läbi. Võrreldes poole kuu taguse olukorraga on kõik nagunii superluks.

May 252011
 

Paljalt on Poiss juba paar nädalat käputanud, aga täna hommikul nägin teda mitu korda järjest täies riides ringi käputamas, seda pole varem juhtunud :) Sekka tuleb muidugi vana harjunud roomamist ka, aga siiski, areng on märgatav.

Täna hommikul teda jälgides teadvustasin endale taaskord seda, kui vahvasti ta on laskumise ära õppinud. Kui ta millegi najal püsti on ja tagasi põrandale saada tahab, siis laseb kõigepealt ühe käe lahti, ülakeha allapoole ja üritab selle sirge käega põrandat katsuda. Reeglina muidugi ei ulatu, siis laseb ettevaatlikult põlvedest kõveraks ja maas ta ongi.

Ja Abikaasa tegi pärast mu eelmist arengu-postitust lugedes märkuse, et paarist sammust toe najal on kohatu rääkida, Poiss laseb piki diivaniäärt edasi-tagasi nagu muiste.

Nüüd ootan iseseisvat istumist nagu ilmaõnnistust. Saaks ometi söögitooli kasutusse võtta, lamamistoolis talle eriti ei meeldi. Püsti seistes vahel vajub istuma ja kõhuli maas olles keerab ennast tihti sellisesse küliliasendisse, mis on poolel teel istesse… Aga siiani pole lõpuni läinud.

Üks asi veel. Kui Poisile süüa anda, siis annan talle tavaliselt kummasegi kätte väikese lusika, et ta ei üritaks toiduga lusikat minu käest ära tõmmata. Tavaliselt nillib Plika sealsamas kõrval ja nõuab ka – ajab suu ammuli ja muudkui räägib: mulle ka, mina tahan ka tita toitu. Poiss küünitab selle peale lahkesti oma lusika Plika suu poole :D

May 242011
 

Jutt käib muidugi remondi planeerimisest.

Olime seni kuulnud igalt poolt juttu, et parem on soojustada väljastpoolt. Täna aga väitis meile üks inimene, kes jagab neid asju ka üsna hästi, et seest soojustada on lihtsam – väljast soojustades peaks aknaid ka väljaspoole nihutama ja katuseräästast pikendama ja noh, kole jääks see üleminekukoht nagunii, sest soojustaksime ju ainult alumist korrust.

Mulle seest soojustamise idee väga meeldib. Meil on ruumi piisavalt, see tubade 10 cm kitsamaks muutumine ei teeks midagi. Seest me lõhume nagunii kõik seinad paljaks, nii et poleks mingi probleem soojustus vahele panna ja siis seinad ära viimistleda. Saaks kohe kõik tehtud ja ei peaks välisilmet rikkuma. Aga ma olen siiski kahtleval seisukohal, igasugu netist leitud info ütleb ka seda, et väljast on mõttekam. Samas noh… Soojustaks praegu seest ja kunagi hiljem ehk väljast ka…?

Ventilatsioonist rääkisime selle inimesega ka. Tema arvas, et puitakendega pole mingit lisaventilatsiooni vaja, need hingavad nagunii. Pole vaja isegi siis, kui maja korralikult soojustada. Et tema elab ka puitmajas ja lasi teha ventilatsiooniavad kõigisse ruumidesse v.a. toad, aga nüüd ei kasuta neid, sest pole vaja.

Kui meil termograafiamees käis, siis ta mõõtis süsihappegaasi taset ja ütles, et see olla liiga suur. Kui me seda nüüd ütlesime, siis saime vastuseks küsimuse, kas me ikka aknaid hoidsime lahti. Nojah, keset talve mitte eriti, eks. minu meelest see ongi ventilatsiooni mõte, et ei peaks keset külma aega (mida, olgem ausad, on meie kliimas päris palju) pidevalt aknaid lahti hoidma! Ühesõnaga mis ventilatsiooni puutub, siis minu meelest ikkagi oleks vaja… Aga kuidas see kõik käib või mis maksab, pole õrna aimugi.

Lõpetuseks kirsina tordil küttesüsteem. Mehed käisid täna vaatamas ja kuulamas, mis meil juhtus. Ütlesid, et miski on umbes. Tõenäoliselt pliidi veepudel, sest see tavaliselt läheb esimesena umbe, aga seda ei saagi keegi kindlalt öelda. Tuleks välja vahetada (maksab miskine €200 ringis) ja halvemal juhul tuleb välja, et ummistus on kuskil mujal ning tuleb torud ka välja vahetada.

Noh, üldiselt jõudsime ühise järelduseni, et kui me praegu põhjalikku ja korralikku remonti teeme, siis oleks mõttekas see pliit täitsa välja vahetada, sest see on siiski üle 30 aasta vana ja kui me praegu raha kokkuhoiu mõttes kõik ära remondime ja hiljem miski nii põhjalikult tuksi läheb, et ikkagi uus osta tuleb, siis on juba palju keerulisem seda paigaldada.

Nii et meil on siis nüüd vaja põhimõtteliselt küttesüsteem nullist üles ehitada. Ma ei mäleta, kas olen kuskil maininud, et küsisime paar hinnapakkumist ahjule, pottahjule saime ühest kohast ca €2500, tellisahjule teise mehe käest €1600. Eks iga tegija kiidab ikka oma toodangut, eks, aga nood tänased mehed, kes ise ahjusid ei ehita, väitsid, et nemad ju käivad ka igal pool ringi oma töid tehes ja absoluutselt kõigil tellisahjudel on praod sees. Et nemad teeks sellepärast pigem pottahju. Argh! Me olime juba suht tellise kasuks otsustanud ja nüüd siis mõtle jälle…

No ja kuna nüüd tuleb pliit ka välja vahetada, siis põhimõtteliselt oleks võimalik ka üldse midagi kolmandat teha. Ma ei tea küll, mida, katla panemine tundub liig. Nii vähe, kui ma asjast tean, siis tahkeküttekatlaid on vist odavamaid ka… Aga meil pole siin ju katlaruumi, on miskine umbes 1,5 m kõrge kelder, millest poleks vist kasu.

Ühesõnaga hetkel tundub kõige loogilisem teha plaanitud ahi ja Pioneeri asemel osta mingi uuemat sorti sama funktsiooniga pliit (Kalvis vm, ja siis tuleb hoolega vaadata, et see ikka piisavalt võimas oleks, ma olen palju lugenud, kuidas need ei suuda piisavalt kütta).

Ahjaa, ja elutoa radikad tuleb ka välja vahetada. Teist tuba kütab praegu pliidi soojamüür, aga sellel müüril ka vist miski korralikult ei tööta, ajab sisse või maitea mis, ühesõnaga võiks põhimõtteliselt ka müüri hoopis välja lõhkuda ja panna mõlematesse tubadesse radikad. Ja siis kahesüsteemne boiler. Ja need mehed ütlesid, et ei tohiks kasutatud boilerit võtta, sest kui see on ükskord veest tühjaks lastud ja nii mõnda aega seisnud, siis seestpoolt ära ei kuiva, roostetab hoopis vms. Me sellele muidugi ei mõelnud, aga kõlab vist loogiliselt? Ja see boiler, mis me õekese käest saama pidime, on üksjagu seal juba kindlasti seisnud. Samas see kahesüsteemne boiler ei pidavat ka uuena väga hirmsat raha maksma, miski 3500 krooni ringis vms, see ei murraks.

Nii et… Peale uue ahju veel uus pliit, uued radikad, uus boiler. Ahjaa, ja siis veel see küsimus, kuidas kütta vannituba. Soovitati panna radikas, mis on samuti tolle pliidiga ühenduses ja lisaks elektripõrandaküte, mida kasutada siis, kui pliiti ei küta ja radikat seega kasutada ei saa.

Ah, mul pea jälle suitseb. Me ei tea küttesüsteemidest mitte midagi, saate aru, eks :D Väga raske on mingeid arukaid valikuid teha, ei oska varsti enam kellegi käest nõu ka küsida. Aga otsused tuleks üsna kiirelt ära teha, sest enne ei saa teha mingit projekti linnavalitsusse kooskõlastamiseks viimiseks, kui on ära otsustatud, mis küte siis tuleb.

Blah.

May 232011
 

Elul on iga päev kõikuvaid emotsioone varuks, valdavalt õnneks siiski positiivseid.

Käisin õhtul rattaga poes ja nii nautisin seda. Et ma jõudsin nii kiirelt ja kergelt kohale. Et pood oli nii tühi. Et mulle jäid näppu soodushinnaga värvilised köögirätikud, mida mul ammu juurde vaja oli. Ja nunnud erksavärvilised tikanditega froteerätid, ostsin paar tükki lastele. Tegin pilti ka, aga mu mälukaardilugeja ei tööta, nii palju siis sellest.

Väntasin koju ja mõtlesin, kuidas ma ikka armastan siin elada. Hoolimata kõigist jamadest ja probleemidest ja küsitavustest on kogu aeg tunne, et ma olen õiges kohas. Jah, on vana maja, palju teha, mitte eriti aimu sellest, kuidas ja mis järjekorras teha, üldse mitte raha, et seda kõike teha :D Aga nii ideaalse koha peal ja nii nunnu ja nii perspektiivikas. Täpselt see, mida meil vaja. Ideaalne esimene oma kodu.

Kodus on igapäevased vastandlikud emotsioonid. Ühest küljest rõõm, et olen suutnud praeguse elamise enam-vähem sisse seada ja korda teha, teisest küljest kannatamatus remonti teha ja sisustada see nii, nagu MEIE tahame. Jah, praegu on puhas ja viisakas, aga igivana ja paljuski logisev, praktiliselt ükski asi siin pole meie maitse järgi. Vaatan oma elutoa värvitud põrandat ja pruuni vaipa ning igatsen seda päeva, mil meil on heledad laudpõrandad. Vaatan igivanasid tugitoole ja kujutlen, et mõne laheda värvilise kattega võiks need päris ägedad olla (ja ei, ma ei saa neid katteid juba praegu teha, sest ma pole kindel, kuhu tuppa need toolid lõpuks lähevad või mis värvid üldse tubadesse tulevad). Üritan kõike vajalikku vanadesse köögikappidesse ära mahutada ja unistan suurest köögist ning funktsionaalsest köögimööblist, kus kraanikausialusel kapil oleks näiteks ukse küljes koht bioprügi jaoks, nii et ma ei peaks seda ämbrit enam kraanikausi kõrval hoidma. Panen iga päev kirja asju, mis mu kodus olema peaks ja ka kõike seda, mida kindlasti olla ei tohiks – et reaalse remondi tegemise ajaks see kõik ikka veel meeles oleks.

Naljakas, üürikorteris elades ei osanud üldse hinnata seda lihtsust, mis kaasnes igakuise üüri maksmisega. See tundus nii iseenesestmõistetav, et iga probleemiga, mida ise lahendada ei osanud, sai omaniku poole pöörduda. Tema pidi teadma, tema kohus oli asi korda saada, meie ju maksime talle.

Nüüd on näiteks meie küttesüsteem tuksis ja meil pole selle hingeelust õrna aimugi. Kes teab, kes selle kunagi ehitas, mingeid juhendeid pole, memm ise ei teadnud sellest ka eriti midagi. Proovisime veelkord vett soojendada, endiselt jõle hääl ja rooste. Kaidi isaga rääkimisest suuremat targemaks ei saanud, homme tuleb vaatama üks mees, kes peaks nende värkide ekspert olema. Ma ei kujuta ette, mis ta ütleb, ma ei looda ausalt öeldes just midagi väga head kuulda. Üldse ei imestaks, kui ta ütleks, et kõik ongi tuksis ja tuleb ümber teha. No ja ümber tegema ei hakka ju enne, kui reaalselt remondime. Nii et võib-olla pole meil mitu kuud sooja vett :P Aga ma võtan seda kõike miskipärast stoilise rahuga, ehkki juuksed on juba pulkas peas, sest ma pole viitsinud ei vett soojendada ega kellegi teise juurde pesema minna. Hea, et see kõik keset talve ei juhtunud, eks!

Lugesin raamatust “Kodu vanas majas“, et renoveerimini on neli sammu.

Esiteks unistamine – tuleb maja tunnetada ja lasta mõtetel lennata, mis kõik teha saaks. See on meil kestnud juba pool aastat ja kestab seni, kuni remont valmis on, aga hetkel on mõtted juba üsna selged.

Teiseks projekteerimine ja uuringud – igasugu load, kooskõlastamine, vormistamised, projektid… See on meil poole peal. Me oleme rääkinud mitme asjatundjaga, homme tuleb veel üks. Oleme küsinud paar hinnapakkumist ahju ehituseks, ehitaja on korra käinud ja asja üle vaadanud, aga temaga jäi jutt, et lõhume põrandat ja seina lahti ning siis ta tuleb uuesti, aga pärast selle tegemist ja olukorra isekeskis hindamist sattusime nii suurde segadusse, mis siis ikkagi tegema peaks (sest noh, me tahaks olla kõigist võimalustest teadlikud ja uurida mitmest kohast, mitte ainult lähtuda sellest, mida üks ehitaja soovitab), et pole seni rohkemat ette võtnud.

Tohutult keeruline on see kõik. Nii palju asju tuleb ära teha, kohutavalt suurt ja üksikasjalikku ja tarka plaani on vaja. Et kõik vajalik kindlasti kirja saaks, täpselt selles järjekorras, mis teha tuleb. no ja siis projektid ja… Oeh. Ise ei kujuta seda kõike ikka ette, nii käimegi mööda asjatundjaid. Ja ikka tundub liiga keeruline. Kardan, et unustame midagi ja hiljem on sellest jama… Aga noh, küll saame hakkama. Homme saab vast kogu see värk jälle natuke selgemaks.

Kolmandaks tööde aja- ja rahastamisgraafikute paikasaamine. Jah, me oleme üldiselt jõudnud järeldusele, et tõepoolest on vaja laenu juurde saada. Aga mitte pangast, nemad ei annaks ka. Loodame, et saame perekonna kaudu abi. Pole veel küsima läinud, sest enne peavad olema selged plaanid, mida teha ja kui palju see umbkaudselt võiks maksta, ehkki ei tea ju veel, kui palju õnnestub ise teha, taaskasutada, mis soodsaid diile kuskilt leida, no ja üldiselt lähevad need renoveerimised ju nagunii alati kallimaks, kui algselt plaanitud. Aga kui grand plan on valmis, eks siis ikkagi mingid umbkaudsed numbrid saab paika ja siis tuleb minna ja küsida abi. Tõrksalt, aga muud lahendust ei näe.

No ja neljandaks saab siis lõpuks renoveerima hakata. Tahaks millegagi juba juunis pihta hakata (kui muu venib, siis akende taastamise kallal nokitseda ja ahju ehitada saaks ikka), juulis Abikaasa puhkuse ajal aga juba täie rauaga.

Kui me ei peaks laenu saama, siis me oleme küll suht mustas mülkas :P Sest mäletatavasti kahanes meie niigi väike eelarve vähemalt kolmandiku võrra ja igasugu ettenägematud kulutused muudkui ilmuvad välja, kasvõi seesama küttesüsteemi jama.

Aga vähemalt hetkel olen ma zen. Usun, et kuidagimoodi saame tehtud kõik, mis vaja on. Mis muud ikka üle jääb, kui parimat loota. Kõik peab ju minema hästi, kui on tunne, et siin elada on nii õige!

May 222011
 

Millest see küll tuleb, et mõnikord logeled suurtest plaanidest hoolimata terve nädalavahetuse maha, aga teinekord jälle, kui on lootusetu tunne ja tundub, et midagi nagunii ei jõua, saab tehtud kõik, mis vaja ja enamgi veel…

Eilse kohta kehtib teine variant, neist kahest kahtlemata meeldivam! Teadsin, et Abikaasa peab pühapäeval tööl olema ning seega on meie nädalavahetus seekord ainult ühepäevane. Arvasin, et nagunii molutame selle päeva maha ja suurt midagi tehtud ei saa. No ma olin pühapäeva hommikuks Tage külla kutsunud, nii et teadsin – veidi koristada on vaja. Ja mingit hullu segadust õnneks polnud ka. Ühesõnaga mul polnud üldse suuri plaane ega lootusi.

Aga oh, kui palju ma ära teha jõudsin!

Hea küll, varahommikul olime Abikaasaga mõlemad enam kui tõredad, kui Poiss meid enne seitset äratas. Lõpuks andis Abikaasa alla ja jäi temaga üles, mina sain poole kümneni (!!!) magada. Siis läks Poiss juba õue tuttu, mina sain kiirelt köögi ära koristada ja sõime kõik koos hommikust. Õues! Esimest korda :P Ilm oli lihtsalt mõnus, päikese käes oli soe, nii tõstis Abikaasa teiselt poolt ühe vana köögilaua õue, paar tooli tassisime kuurist ka – ja oligi kõik vajalik olemas. Istusime seal maja nurga sees, kuhu tulevikus terrass tuleb. Peaaegu nagu päris!

Pesin kohe hommikul kaks masinatäit pesu – käsipesu programmiga hunniku mänguloomi, mis 9-kuusest Tartus ootamisest kopitanud lõhnaga olid, ja tavalist pesu ka. Pärast sööki läks Abikaasa lastega mänguväljakule, nii et ma sain rahus kodus tegutseda. Kallasin tuhka ämbritest kilekottidesse, koristasin panipaika, puhastasin tolmuimejaga natuke teist poolt ja eeskoja põrandat.

Siis tulid Abikaasa ema ja õelapsed külla (üks on Plikast aasta vanem ja teine Poisist kaks nädalat vanem). Ema aitas Abikaasal aias kaevata ja kartuleid maha panna, lapsed mängisid kõik koos.

Oo, ja kõige parem osa oli kahtlemata õhtupoolik – Abikaasa võttis lapsed kaasa ja läks emaga ühe oma sugulase lapse sünnipäevale. Mina sain üksi koju jääda ja terve õhtu rahulikult koristada. Viis tundi üksindust, hindamatu luksus!

Kuna mul oli terve päeva pea valutanud ja nälg tegi tigedaks, tegin alustuseks kohvi ja võileibu ning võtsin isegi ibuprofeeni (ei mäletagi, millal viimati tabletti võetud sai, aga seekord oli vastik valu ja Poiss pikemalt ära, nii et tissitamine polnud ka probleem). Ja siis, kui kõht oli täis, peavalu kadunud ja tuju hea, saingi täie hooga peale lennata.

Siin elatud poole aasta jooksul polegi kunagi olnud sellist korda, kus KÕIK põrandad saab korraga tolmuimejaga puhtaks tõmmata JA ära pesta kah. Seekord oli mul piisavalt aega, et seda teha. Plika mänguasjakapi koristasin ära, paar viimast riiulit tegin korda, no ja siis muidugi üldine tavaline koristus, mis hõlmas kõike muud. Vannitoa olin õnneks juba paar päeva tagasi maast laeni puhtaks küürinud, seal ei pidanud midagi tegema. Ma ütleks, et meie elamine polegi siin veel kunagi nii korras olnud :P Lõpuks ometi on mul tunne, et kõik varasemad koristusaktsioonid olid asja eest ja lõpuks ometi on silmaga nähtav tulemus. Mõni kapp vajaks veel koristamist ja teisel pool on küllalt sorteerimist, aga üldiselt on siin nüüd praegustes oludes nii korras, kui olla saab. See kord on muidugi kõik üsna ligadi-logadi, aga enne remonti pole paremat loota.

Õhtul tegi Abikaasa tule pliidi alla, et sooja vett saada, tahtsin pessu minna. Süsteem hakkas jube veidrat häält tegema – selline kolin oli, nagu taoks keegi seestpoolt haamriga torusid, lisaks solises vesi torudes koledat moodi ja kui kraanist vett lasime, tuli sealt roostet. No tõsiselt ära ehmatas, selline tunne, et lendab kohe õhku. Kell oli juba kümme, aga Abikaasa kutsus naabrimehe kohale – see tuli, vaatas ja ütles, et tema ka täpselt ei tea seda süsteemi, neil endil on elektriboiler ja Pioneer kütab vaid radikaid. Arvas, et õhk on kuskil sees. Ühesõnaga me rohkem lihtsalt ei kütnud ja pessu ma ei saanudki. Roostet jäi ka kraanist tulema, ehkki lasin veel väga kaua joosta, täna hommikul enam õnneks eriti ei tulnud.

Helistasin Kaidile, kel kodus sarnane süsteem on. Tema ütles, et neil on pidevalt selline kolin, lihtsalt vesi seal kuskil keeb, tuleb ahju ust lahti hoida, et nats maha jahtuks vms. Tema isa ehitas ise terve selle süsteemi, peaks ilmselt temalt nõu küsima, ehk oskab midagi rohkemat öelda. Kõhedaks võttis igatahes küll. Ja no krt, ilma sooja veeta on ikka halb – nõusid võin veel külma veega pesta, aga juuksed on mustad ja Poisi peput niiskete salvrättidega puhastada on tõeliselt tüütu.

Täna ärkasin Poisiga enne seitset ja lasin Abikaasal magada, kuni ta üheksast tööle pidi minema. Küpsetasin kooki, pesin veel ühe masinatäie mänguloomi ning võõrustasin Taget ja tema plikat. Siis käisin lastega mänguväljakul, nüüd Plika magab ja mina igavlen. Poiss, suslik, teeb jälle oma vanu trikke ja on viimased kaks päeva tunni aja kaupa maganud. Mis tähendab, et ta ei saa korralikult välja puhatud ja on viril… Aga noh, mis seal ikka. Saame hakkama :)

Tahaks kedagi veel külla kutsuda, aga ema on Tallinnas, Kaidi viljandis, Maris Luksemburgis… Ikaldus. Nii ma siin istun Poisiga kahekesi ja ootan, et Abikaasa koju jõuaks. Aga ta arvas, et enne viite ei jõua ja tema puhul võib tavaliselt selliselt lubatud kellaaegadele veel tund-paar otsa arvestada…