May 202011
 

Üheksa kuud sai täis küll juba üheksa päeva tagasi, aga kuldne ütlus on teadagi see, et parem hilja, kui mitte kunagi :P

Poiss polnud kahe kuu jooksul terakestki kasvanud, on endiselt 70 cm pikk. Kaalu ikka paarsada grammi juurde tuli, kaalub nüüd 9,4 kg. Hambaid on seitse ja ilmselt tuleb varsti juurde, sest ila voolab ojadena ja igemeid katsudes on muhukesi tunda.

IMG_4719

Istuda ise ei oska. Käputab harva, 99% juhtudest siis, kui tal mähet all pole. Roomates liigub igale poole hullult kiiresti ja lemmiktegevus on enda toe najal püsti ajamine – selles muutub ta järjest osavamaks ja kindlamaks. Ühtlasi õppis ta üllatavalt kiiresti ära õige kukkumise ja tagasi alla laskumise. Eks vahel juhtub ikka õnnetumaid kopse ka, aga enamasti kukub nii, et paneb käed ette. Kui motivatsiooni on, teeb toe najal mõned sammud ka.

IMG_4720

Päevaplaani koha pealt ma polegi päris kindel, mis toimub. Vanasti ärkas ta kuuest ja läks magama kaheksast, magas päeva jooksul kaks und, kokku umbes 4h (3+1 või 2+2). Siis oli vahepeal üsna lühike ja ärritav periood, kus ta magas 3x1h, ei saanud ennast korralikult välja puhata ja oli pidevalt viril. Kaks päeva ärkas kuue asemel poole kaheksast, aga nüüd on jälle eriti varajane linnuke. Viimased päevad on olnud üsna harjumuspärane ja mugav: ärkab 6-6.30, jääb esimesse unne 8.30-9 paiku, magab 2-3h, jääb teise unne 15-16 paiku, magab 1-2h, läheb voodisse 20 paiku.

Ööunne jääb oma voodis ise, päeval uinub ainult kärus ja kõigutades – varajasemast ise jäämisest pole enam midagi alles. Ma ei viitsi hetkel midagi muutma ka hakata, sest kõigutamine on suhteliselt kiire ja valutu viis teda magama saada, õhtul toas jääb ju ise. Kui kunagi ainult üks uni alles on, eks siis harjutame nii ümber, et see saab olema toas ja hakkab ise jääma.

IMG_4722

Kümme päeva tagasi alustasin lisatoiduaktsiooniga ja nüüdseks võib öelda, et see on olnud küllaltki edukas. Algne eesmärk oli anda talle süüa neli korda päevas, iga kord vähemalt pool purki, ca 65 g. Nüüdseks on kogused juba suuremad, mille üle mul on väga hea meel.

Hommikul 7 paiku sööb tatrajahust tehtud putru – kui on heas tujus, siis sööb kõik ära, halvas tujuga (vahel on ta hommikuti viril) pea üldse mitte. Kui veidi puuviljapüreed sisse segada, tundub paremini minevat. Kohe pärast esimesest unest ärkamist (11-13 vahel) sööb soolast püreed, enamasti 100-150 g. Kohe pärast teisest unest ärkamist (16-17 paiku) sööb magusat püreed, ka 100-150 g. Õhtul 19.30-20 vahel sööb hirsiputru, millele ka vahel magusat püreed sisse paneme, et paremini läheks, siis sööb terve 135-grammise purgitäie ära.

IMG_4723

Tissi saab nii, kuidas juhtub. Vahel kohe pärast lisatoitu, vahel hiljem. Enamasti enne kõiki unesid, aga vahel mitte. Öösel ka, kui häält teeb – pärast lisatoidu koguste suurenemist tundub olukord õnneks veidi parem, vahepeal oli juba tunne, et ta vigiseb iga tunni tagant, nüüd on ikka 3h vahed – 12, 3, 6 vms. Ilmselgelt on see lihtsalt halb harjumus, mitte nälg ja õige pea on plaanis öine tissivõõrutus ette võtta. Tahtsin oodata seni, kuni lisatoidu kogused on piisavad, nüüd juba tegelikult ongi. Peab ainult sobiva aja leidma, mina kolin siis paariks päevaks elutoa diivanile, et mitte piima lõhnaga segadusse ajada, Abikaasa saab Poisi rahustamise au endale. Mida kiiremini sellega ühele poole saame, seda kergem on.

IMG_4724

Tahaks tissitamistesse veidi rohkem korda luua, aga ei tea, kuidas kergem oleks. Kõige arukam oleks ilmselt need siiski rangelt lisatoiduga siduda – kohe pärast lisa tiss peale. Ja siis enne und mitte anda, mis teeb asja alguses ilmselt veidi raskemaks, sest seni on ju kogu aeg saanud. Aga kõigutan ju käru nagunii, vast ei raskenda väga uinumist. Ja õhtuse tissi peaks ka ettepoole nihutama – kohe pärast putru, enne tudukombe selga panemist. Kuna meie õhtune rutiin on aga siiani olnud tiss hämaras vaikses magamistoas, pärast mida ta oma voodis ise magama jääb, siis ma olen natuke mures, kuidas ilma tissita olema saab. Aga ma kangesti tahaks, et uinumine enam tissiga ei seostuks, see annaks mulle palju rohkem vabadust. Saaksin vajadusel nt hommikul tissi anda ja siis terve päeva ära käia või näiteks õhtul välja minna, kui Poiss oleks nõus ilma tissita ka magama jääma. Mitte et mul oleks nii kanget vajadust pikalt ära käia või õhtul välja minna :P No eks näis, sisetunde järgi – nii, et kõik oleks rahul.

IMG_4725

Aga üldiselt on Poiss muidugi maailmaparim. Plika kah :)

Kõik vahvad pildid on Siiri tehtud.

May 202011
 

Avastasin just oma postituste hulgas viis drafti kahest postitusest – kolm tollest Humana postitusest, mis kaduma läks, kaks ühest teisest postitusest, mis ära ei kadunudki, on kogu aeg olemas olnud. Ma nüüd ei teagi, mida teha, ilmselt lihtsalt kustutan need ära. Humana oma kirjutasin ju uuesti, ega see vana millegi poolest parem pole :)

Igatahes tore, et Blogger oma lubaduse täitis ja kadunud postitus tagasi on. Tookord, kui see probleem reaalselt oli, ei saanud ma sellest arugi ja ei jõudnud seega õnneks närvi minna.

May 192011
 

Mul pole kunagi midagi rattasõidu vastu olnud, aga samas pole mul ka kunagi oma ratast olnud. Keskkooli ajal käisime iga suvi Kaidiga sõitmas – tal oli ratas ja minul rulluisud. Vahel vahetasime ka, aga harva. Ühesõnaga idee rattast on alati olnud sümpaatne, aga pole kunagi olnud mõtetki seda osta, pole olnud nii konkreetset vajadust ja raha on olnud vaja muudele tähtsamatele asjadele kulutada.

Abikaasale meeldib väga rattaga sõita. Londonis käis ta vahepeal rattaga tööl, nüüd Pärnus käib ka, lisaks vahel sugulasega niisama sõitmas. Ta sai oma õe käest ratta laenuks ja 30. sünnipäevaks sellesama ratta päriselt endale.

Millalgi tuli jutuks, et ma sõidaks meelsasti rattaga, kui mul see oleks, aga osta küll ei raatsi. Ja nüüd juhtus nii, et Abikaasa vanaonu naise ratas seisis Abikaasa vanaema keldris kasutuseta, sest naisel on nüüd jalad haiged vms. Ja siis oli vaja keldrisse ruumi ja nii sain ma endale ka ratta. Ma ei teagi, on see laenuks või päriseks, aga absoluutselt vahet pole :D

Abikaasa ütles, et see on palju parem ratas, kui tema oma ja hakkas hoopis sellega tööl käima, sest kui ma üksi kodus olen, siis ma ju nagunii rattaga sõitma ei saa.

Eile õhtul sõitsin siis üle peaaegu kümne aasta rattaga. Alguses oli väga ebakindel tunne, aga siis läks paremaks. Käisin poes, no nii mõnus ja kiire oli. Täna oleks tahtnud kaugemasse poodi minna, ema oli külas, oleks saanud ära käia… Aga hea ratas oli Abikaasaga tööl, jäi seekord käimata :P

Igatahes mulle väga meeldis ja poes käia on tõesti sel kombel hoopis parem ja kiirem. Rattal on korv ka ja puha, väga praktiline. Nii tore, et sellised juhused tekivad ja rattad iseenesest meieni jõuavad!

May 192011
 

Kuusteist hooaega modelle on purgis ja ausalt, ma ei mäleta teist nii põnevat finaali, kui see, mille vaatamise just lõpetasin. Ma üritan küll hästi üldist juttu rääkida, aga mingil määral on see ikkagi spoiler, nii et kui vihjeid ei taha, ärge edasi lugege.

Mul oli sel hooajal kolm lemmikut. Kõige lemmikum jäi kolmandaks. teine lemmik, ainus plus size, jõudis ka üsna kaugele, jäi vist viiendaks. Ja kolmas lemmik – alguses, enne makeoverit meeldis ta mulle kohe hirmsasti, uue soenguga veidi vähem, aga siiski palju. No ja kui see kõige lemmikum eelmises osas välja läks, siis finalistidest teine ei meeldinud mulle üldse, nii et polnud küsimustki, kellele pöialt hoida.

Oo, seda pole varem juhtunud, et keegi final walkis kukuks. Täna juhtus :P Ja seda pole ka varem juhtunud, et enne viimast kohtunike ette tulekut tehakse VEEL üks makeover, mõlemal lõigati juuksed maha. Ja teate mis, minu lemmikule sobis see poisipea võrratult, palju paremini kui eelmine soeng. Teine seevastu tehti mu meelest koledamaks.

Ja otse loomulikult minu lemmik võitis. Jee!

Ma olen siin kurtnud, et modellid lähevad järjest igavamaks, aga see hooaeg oli üsna mõnus. Vaatan ikka järgmist ka, ei ole veel valmis loobuma :)

May 182011
 

Kui me siia kolisime, oli november. Abikaasa kaevas kuskile aeda augu, kattis selle puidust plaadiga ja kuni praeguseni oleme kõik oma bioprügi sinna visanud. Selge on aga see, et nii me jätkata ei saa, tuleks miski parem süsteem välja mõelda.

Viimati ehituspoodides käies hakkasid silma igasugu komposterid, erineva suurusega, disainiga ja meeletute hinnavahedega. Mingi suuremat sorti rohelisest plastist ja püramiidikujuline oli kuskil veel soodushinnaga, €30 ringis vist. Mõtlesime, et sinna peaks küll kõik kenasti ära mahtuma, nii aiast kui köögist tekkinud jäägid.

Aga siis ma muidugi tulin koju ja googeldasin ja lugesin, et selline komposter, mida me vaatasime, sobib ainult aiaprügi jaoks ning köögijäätmete komposteerimissoovi korral tuleks osta mingi soojustatud ja maiteamis variant, mis siis aastaringselt muudkui komposteeriks ja ühtlasi igasugu elukad sealt eemal hoiaks.

Nojaa, ega minagi ei taha, et mu kompostihunnik aianurgas haiseks ja rotte-kasse-tigusid-mis iganes muid elukaid ligi meelitaks, aga… Tahaks siiski mingit odavamat varianti. Mingi korralik suurem korralikult suletava kaanega kast äkki, kuhu elukad teoreetiliselt sisse pääseda ei tohiks? Ma ei saa päris täpselt aru, miks seda soojustust nii kangesti vaja on, las biojäätmed olla külmal ajal külmunud ja las nad komposteeruda siis, kui jälle soojaks läheb…

Ühesõnaga jagage kogemusi. Kas peaks midagi ehituspoest ostma või midagi ise kokku klopsima või veel midagi muud, mille peale me ise pole tulnud? Peaasi, et nii aia- kui köögijäätmed ära mahuks ning võrdlemisi haisu- ja elukatekindel oleks :P

May 162011
 

Ma oleks pidanud teadma, et väga kerge mul olema ei saa. Plikaga tundus igasugu reisimine ja poes käimine palju lihtsam olevat – või ma ilustan seda kõike tagantjärele? Ega Poisiga reisimine nüüd ka just miski täielik õudusunenägu pole, aga midagi väga kerget ka mitte ja kui ma teda kõik see aeg üksinda karjatama pean, on päris kurnav.

Ega ma ju võimalusel lastega poodides ei käigi, iga kell eelistan üksi rahulikult ringi vaadata. Pärnus saan seda suurepäraselt teha, aga seekord oli tõesti tunne, et kingi on vaja, Pärnust ei leidnud ning ei tulnud kõne alla ka kellegi teise kaasa võtmine või autoga minemine – ei ema ega Abikaasa poleks saanud kaks päeva oma ajast Tallinnas minu kingashoppingule raisata, seega jäi ära ka auto. Ja noh, ma naiivselt lootsin, et saame bussiga ilusti käidud.

Eks me ju saimegi. Pidin lihtsalt tohutult vaeva nägema, et Poissi need 2×2 tundi lõbustada. Õnneks istus mõlemal reisil meie läheduses paar tittedesse positiivselt suhtuvat naist, kes Poisiga juttu rääkisid ja temaga mängisid – see oli tema jaoks hea vaheldus, kui ma oleks pidanud täitsa üksi hakkama saama, oleks veel hullem olnud. Nüüd oli nii, et paar korda oli jorinat ja kõvemat kiljumist, aga suutsin ta alati üsna kähku vaigistada, nii et kaasreisijad loodetavasti suuremat häiritud polnud. Aga mina vaatasin terve reisi aja iga viie minuti tagant kella ja arvutasin, millal ükskord kohale jõuame. Pidin Poissi muudkui tõstma, laskma tal püsti olla, turvama, erinevate mänguasjadega lõbustama, rahustama, tissitama…

Igasugused poes käimise plaanid olid mul ka liiga optimistlikud – täpselt nii, nagu ma seda salamisi tegelikult teadsin. Reede hommikul Tallinna jõudes jäi Poiss kärus magama – nii oligi plaanitud. Läksin kesklinna Humanasse, aga seal ärkas ta suht kohe üles. Sain natuke vaadata ja paari asja proovida, aga siis tegi ta endale riidepuu otsaga haiget ja röökis, mul ei õnnestunud teda kiirelt rahustada ja nii vastik oli olla (ma ise vihkan seda, kui tited poes nutavad – nii kahju on neist ja mõtlen, et miks pagan emad peavad oma lapsi poodi vedama, kui nad seal rahul pole), seega läksin kiirelt välja. Oli plaan Geilyga Pelgulinnas kokku saada ja veel paaris kaltsukas käia, aga Poisi tuju nähes sõitsin Kaubamaja kõrvalt otsemat teed Roccasse. Terve aja pidin Poissi trollis süles hoidma ja samamoodi lõbustama, sest kärus istudes ta lihtsalt karjus.

Nii et saime Geilyga hoopis Roccas kokku. Läksime Chopsticksi sööma, Poiss sai tissi, ajasime juttu ja oli igati mõnus. Hiljem jalutasime lapsed magama ja sain kõik kingapoed läbi vaadata – mitte midagi ei leidnud. Kuna Poiss ikka veel magas, sõitsin kiirelt Kristiine poole, et seal otsinguid jätkata. Natuke sain vaadata, siis ta ärkas, sai purgitäie püreed ja oli veidi aega rahul, nii et sain edasi vaadata. Miski hetk hakkas jälle röökima, ei rahustanud tiss ega muu, läksin siis lihtsalt välja ja jalutasin käruga sinka-vonka Kristiine ees olevate sammaste vahel, et teda magama saada. Lõpuks jäi kah, siis sain toidupoodi minna, mul oli vaja tema söögivarusid täiendada.

Uinak jäi aga taas lühikeseks ja ärgates oli Poiss endiselt väga viril, nii jätsin kõrvale kõik ülejäänud plaanid, mis mõttes mõlkusid ning läksin kohe Siiri poole, kus ööbima pidin. Kõik need kolm-neli peatust, mis ma sinna bussiga sõitsin, Poiss röökis… Oh kui vastik oli olla. Ise ma kannataks seda nuttu küll, aga avalikus kohas on NII piinlik.

Siiri juures sai Poiss lõpuks kärust välja ringi roomama ja mängima ning kõik oli jälle korras. Oli äärmiselt mõnus õhtu, Siiril on täpselt sama vanad lapsed kui mul – mõlemad on samal kuul sündinud. Nii lohutav oli vaadata, kuidas tema kahene plika käitus tihti täpselt samamoodi kui minu oma. Ja ta oli samas nii kohutavalt armas (nagu ka minu oma:D). Aga kui oma kahese puhul lähed pigem kiiremini närvi, kui jälle kümnendat korda mingi sama jama on, siis võõra lapsega on pinge täiega maas ja hea on teda rahulikult lõbustada – tead, kuidas selles olukorras käituda, aga pahaseks absoluutselt ei saa. Nii ma siis kantseldasingi mõnuga lapsi – panin vanemaga puslesid kokku ja söötsin nooremale püreed – kuni Siiri meile jumalikku tomatisuppi kokkas.

Poiss jäi võõras kohas üsna hästi magama ja meie saime veel jutustada, kuni mu pilk täielikult klaasistus ja uni maha murdis.

Järgmisel hommikul lalises Poiss mul kell kuus seljas nagu tavaliselt, aga ma sain talle mänguasjakastikesi ette andes poolteist tundi armuaega, et ise edasi tukkuda. Hiljem oli meil pannkoogihommik, kus nägin ära veel paar virtuaaltuttavat ja nende last – tited asjatasid ringi, vanemad sõid ja jutustasid, mida enamat veel elult tahta.

Lõpetuseks kutsusin Pipsi endaga kingi otsima – saime linnas kokku, vaatasine Kaubamaja ja Viru keskuse läbi ning läksime siis Ülemistesse. Pipsiga koos oli ikka nii palju lihtsam – Poiss magas veidike ja tal oli hiljem enam-vähem tuju, Pips lõbustas teda vajadusel, kõik poed said ilusti läbi vaadatud ja kingad ostetud, sööma enam kahjuks ei jõudnud. Nii et jutustada saimegi ainult kingamaratoni kõrvale… Aga parem see kui mitte midagi :D

Ühesõnaga reisi need osad, kus ma kellegagi kokku sain, olid kõik mõnusad, aga see aeg, kus ma Poisiga üksinda hakkama saama pidin, oli suht kurnav. No tal on praegu hambad ka tulemas, vähemalt ma arvan, et on, sest ila voolab ojadena ja virilus on laes, see ei aidanud sugugi kaasa.

Lõppkokkuvõttes võib reisi siiski õnnestunuks lugeda – jõudsin küll teha vähem ja näha vähem inimesi, kui plaanitud, aga kingad ma sain, mõne sõbraga kohtusin ja mitu uut ägedat inimest nägin ka ära.

Ühtlasi lubasin endale, et rohkem ma sellist reisi kohe kindlasti ette ei võta – kui Poisiga kuskile kaugemale minek on, siis kindlasti autoga või kui tõesti bussiga, siis mitte üksi, keegi peab kaasas olema. Aga õnneks pole mingit kohustust minna ka ja paari kuu pärast on Poiss juba nii vana, et ma võin päevakeseks rahulikult ära käia, piisab sellest, kui ta tissi hommikul ja õhtul saab.

Õigemini juuni alguses on mul ja Poisil Tallinnas üks suurem kokkusaamine, sinna pean halvemal juhul ka bussiga minema… Aga teise linna shoppama ma temaga enam kohe kindlasti ei lähe. Kogemus on ka midagi väärt, eks :P

May 142011
 

Kui telekat ei ole, siis pole selliste asjadega üldse kursis, no mind pole juba päris mitu aastat enam üldse huvitanud ka.

Neljapäeval lugesin vist MrsB FB-st, et Eesti sai finaali. Täna bussis lobisesin ühe naisega, kes ütles, et täna ju Eurovisioon, Eesti on kaheksas. Kui nüüd õhtul foorumit lugesin ja üks ütles, et vaatab Eurovisiooni, tuli kah meelde korra ETV arvutist käima panna – selleks, et kuulda Eesti kommentaatori sõnu: läheme nüüd edasi üheksanda lauluga :D

Lugesin siis Postimehest, et Eesti olevat suisa üks favoriitidest ja läksin Youtube’i kuulama. Ja teate, mulle väga meeldis! Laul tuli tuttav ette, ju seda on raadios käiatud vms, kahe viimase päeva jooksul olen nii palju kaubanduskeskustes hänginud, et seal äkki kuulsin. Ega laul ise mingit nii super erilist muljet ei jätnudki, aga show oli väga vinge. Ilus tüdruk ja mõnusad poisid taustatantsijateks, ühe jabur soeng tuleb ka kindlasti kasuks, Eurovisioonil loeb ju show kohutavalt palju! Nii et ma usun, Eestil läheb hästi.

Kuna aga arvutist vaadates hakib liialt ja ma olen väsinud ka, siis ei viitsi. Tõmbasin just modellide värske osa, mis ei tundugi olevat finaal, see on küll esimene kord, alati on ju nii olnud, et kui kolm alles on, siis tuleb viimane osa. Päh, ma lootsin täna võitja ära näha. Aga noh, põnev igatahes. Minu kõige lemmikum on siiani sees, põnevus on suur.

Eks siis hiljem loen netist, kuidas Eestil läks :P

May 142011
 

DSCN7103

Ma usun, et enamik meist on mõnikord õhanud: kaksikud on NII ägedad, tahaks ka! Ja siis kohe järgmine mõte: et ei tea, kas ikka tasub tahta, alguses on ikka meeletult raske.

Kui Kats mulle teatas, et ootab kaksikuid, siis ma polnud isegi nii üllatunud, kui oleks võinud olla. Need olid mu tutvusringkonna esimesed kaksikud, uudis iseenesest oli kohutavalt äge, aga tundus kuidagi nii loomulik, et just Kats. Kats on lihtsalt üks kõige energilisemaid ja produktiivsemaid inimesi, keda ma tunnen – ja nii ongi, et kes palju jõuab, sellele antakse :P

Nüüdseks on neiud juba neljakuused ja mul õnnestus nad lõpuks oma silmaga ära näha. Väga muljetavaldav oli jälgida, kuidas Kats neid korraga sülle võttis, see käis tal nii… Loomulikult. Aga jaa, kahega on ikka päris karm, sellele sain kinnitust. Topeltvaev, samas topeltrõõm ju ka. Ja rõõm läheb järjest suuremaks.

Ma pole kindel, kas ma julgen kaksikuid tahta :D Aga noo, mul on õige mitu head aastat aega selle üle mõelda, niipea me oma pere suurendamist ei plaani. Seni saab Katsi neiude kasvamisele kaasa elada. Olen kindel, et see saab põnev olema!